XX hagi Y OÜ vastu töölepingulise suhte ja töölepingu lõppemise tuvastamise, töötasu, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja töölepingu lõpetamise hüvitiste ning töötamise registris kannete tegemise nõuetes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
965 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX Kostja (apellant): Y OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Harju Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus tühistada osas, milles kostjalt Y OÜ-lt mõisteti hageja XX kasuks välja töövõtulepingust tulenev tasu 965 eurot (resolutsiooni punkt 2), samuti menetluskulude jaotuse osas (punkt 4), ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 31. augustil 2017 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y OÜ (kostja) vastu töölepingulise suhte tuvastamise, töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel lõppemise tuvastamise ning töötasu 6 703,85 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise 670,39 eurot ja viivise nõuetes. TVK rahuldas 8. novembri 2017 otsusega töövaidlusasjas nr 41/1825/17 avalduse osaliselt. TVK otsustas, et poolte vahel sõlmiti 21. veebruaril 2017 tööleping ja luges selle erakorraliselt üles öelduks 7. augustil 2017. Samuti mõistis ta kostjalt hageja kasuks välja töötasu 6 703,85 eurot ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 550,66 eurot. Viivise nõudes lõpetati menetlus, sest hageja loobus sellest TVK istungil. Kostja esitas 11. detsembril 2017 Harju maakohtule taotluse TVK-le esitatud avalduse läbivaatamiseks hagina.
2.Hageja esitas 8. jaanuaril 2018 Harju maakohtule hagi kostja vastu samades nõuetes mis TVK-le. Hageja palus hagiavalduses ja selle täienduses: (1) tuvastada töölepinguline suhe poolte vahel algusega 21. veebruar 2017; (2) lugeda tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 7. augustist 2017; (3) välja mõista töötasu 6 703,85 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitis 550,66 eurot ja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel 3 802,53 eurot; (4) teha maksukorralduse seaduse §-s 251 sätestatud töötamise registrisse kanne töötaja tööle asumise aja, töötamise aluseks olnud õigussuhte liigi, töölepingu lõppemise kuupäeva, töölepingu lõppemise õigusliku aluse lisamiseks või muutmiseks. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
hageja leidis ajalehest Soov veebruaris 2017 kostja töökuulutuse, milles otsiti kvalifikatsiooniga töötajat. Hageja kandideeris ja teda peeti sobivaks; hageja alustas 21. veebruaril 2017 tööd kostja saadetud esimese projekteerimistööga. Enamus suhtlust kostjaga käis e-posti teel. Hageja sai tööülesanded ja korraldused projektide osas kostja esindajalt, kes kontrollis hageja tööd ning vajadusel palus tehtud töid parandada; töötasuks lepiti suuliselt kokku 1 000 eurot (neto) kuus; töötasu hagejale ei makstud; juuli lõpust 2017 kostja hagejale enam projekteerimistöid ei pakkunud; hageja edastas kostjale e-kirja teel 5. augustil 2017 avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; töölepingut hagejale töösuhte kestel ei pakutud, lepingut pakuti 10. augustil 2017.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
poolte vahel oli töövõtu-, mitte tööleping. Hageja allunud kostja juhtimisele ega kontrollile, samuti ei määranud kostja töö tegemise kohta, aega ja viisi. Kostja ei maksnud hagejale perioodilist tasu. Samuti ei kasutanud hageja töö tegemiseks kostja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Hageja ei osalenud kostja ettevõtte tegevuses (töötamine tööandja ruumides, töökorralduslike reeglite järgimine, ühisüritused jms); 2 (5)
-
-
hageja ei nõudnud kordagi ligi kuuekuulise väidetava töötamise perioodi jooksul kostjalt töölepingu sõlmimist ega tundnud huvi seadusest tulenevate töötaja garantiide vastu. Samuti ei nõudnud hageja kordagi perioodilise töötasu maksmist; tulenevalt poolte kokkuleppest pidi hageja suulise töövõtulepingu tingimuste kohaselt saama 30% kostja kliendi makstavast tasust juhul kui hageja teostatud projekt on valmis ja kliendile üle antud ja see on aktiga vastu võetud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus mõistis 12. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) kostjalt hageja kasuks välja töövõtulepingust tuleneva tasu 965 eurot. Hageja ülejäänud nõuded jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
4.1.Maakohus tugines kostja seadusliku esindaja ja hageja vande all antud seletustele ja leidis, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Töövõtulepingu olemasolu poolte vahel toetavad ka järgmised asjaolud: hageja käis kontoris vastavalt vajadusele, kostja hagejale igakuist fikseeritud tasu ei maksnud ja tasu maksmine toimus arvetepõhiselt ning hagejal tuli vajalikud töövahendid endale ise muretseda. Samuti ei pöördunud hageja kuue kuu jooksul (veebruarist augustini 2017) kostja poole töö eest tasu saamiseks, mis kinnitab, et viidatud perioodil sai hageja kostjalt tasu töövõtulepingu alusel.
4.2.Maakohus lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg-st 1 ning § 637 lg-test 1 ja 3. Hageja koostas kokku neli projekti (Tarekese 35, Nõlva, Lepa ja Peeterristi), mille eest jäi tema väitel saamata tasu 1 145 eurot. Kostja ei tõendanud puudusi hageja töös. Nõutud summast tuleb maha arvata Tarekese 35 projekti eest juba saadud 180 eurot ja kostjalt hageja kasuks seega välja mõista tasu tehtud töö eest 965 eurot ( = 1145 – 180).
4.3.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel. Kuna kostja kohtu pakutud kompromissiga ei nõustunud ja hagi rahuldati osaliselt, jäid menetluskulud poolte endi kanda.
APELLATSIOONKAEBUS
5.Kostja esitas 13. mail 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 965 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh järgnevale: -
-
maakohus rahuldas nõude, mida ei esitatud. Hageja tugines hagis vaid töölepingule ja selle alusel töö tegemisele. Samuti esitas kostja hagile vastuväiteid, mis seondusid töölepingu ja selle rikkumisega; maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS §163 lg 1. Hageja esitas kohtule rahalised nõuded kokku 11 057,04 euro saamiseks, millest hagi rahuldati 965 euro ulatuses, st 8,72%. Isegi kui kohus oleks asja õigesti lahendanud, tulnuks menetluskuludest jätta 8,72% kostja kanda ja 91,28% hageja kanda. TsMS § 163 lg 2 ei kohaldu, sest kompromissi ettepanekut ei teinud pool, vaid kohus. Maakohus pakkus kompromissiks 1 500 eurot, hagi rahuldati 965 euro ulatuses ehk üksnes 64,33% kohtu pakutud summast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 3 (5)
7.TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud otsuse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on kaevatud. Viidatud säte kohaldub ka asja lahendamisel ainult apellatsioonkaebuse alusel (Riigikohtu 24. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11 viies ja kuues lõik). Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja töövõtulepingust tulenev tasu 965 eurot ja menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole seni vaidlustatud osas, milles hageja nõuded (1) – (4) jäid rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et asja lahendamine ainult kaebuse põhjal ei võta vastustajalt (hagejalt) õigust esitada vastuapellatsioonkaebus 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastustajale kättetoimetamisest alates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui vastustaja on saanud apellatsioonkaebuse kätte enne käesoleva otsuse kättesaamist, siis hakkab vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema otsuse saamisest (vrd nt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 25 esimene lõik).
8.Hagi rahuldamise osas maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise tingivad eelkõige järgmised rikkumised: - maakohus ei ole asja lahendanud lähtudes hageja esitatud nõudest (TsMS § 5); - läbi viimata on eelmenetlus (TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398); - täitmata on selgitamiskohustus (TsMS § 351). Tegemist on oluliste rikkumistega TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Kuigi mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise, siis käesoleval juhul on rikkumiste kogum selline, mis ei võimalda asja sisuliselt lahendada apellatsioonikohtus. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu
29.aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust. Viidatud rikkumisi pole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
9.TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1112-16, p 16). TsMS § 351 lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.
10.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Seejuures võib kohus TsMS § 436 lg 3 järgi tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada, ning TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohta. 4 (5)
Toimikust nähtuvalt esitas hageja oma nõuded tuginedes asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Hageja ei toonud esile asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, ega taotlenud töövõtulepingu alusel tasu. Siiski tugines kostja hagile vastates väitele, et poolte vahel on sõlmitud töövõtulepingu (vastuse p 3). Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause ja nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18; 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega võis maakohus hageja tasunõude osaliselt rahuldada hagejast erineva õigusliku kvalifikatsiooni alusel. Toimikust (sh kohtuistungi protokollidest) ei nähtu aga, et kohus oleks juhtinud niisugusele võimalusele poolte tähelepanu. Seda arvestades asus maakohus pooltele üllatuslikult otsuses seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töövõtulepingust tulenev tasu. Kohtuotsus ei tohi mh õigusliku kvalifikatsiooni osas olla pooltele üllatuslik (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19017, p 31). Nõude kvalifitseerimine on oluline mh põhjusel, et see võimaldab selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-1717217, p 12 esimene lõik; 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Töövõtulepingul rajaneva nõude rahuldamise eeldused ning ka võimalikud vastuväiteid nõudele (töö mittevastuvõtmine, tasunõude mittesissenõutavaks muutumine, puuduste olemasolu jne) on oluliselt erinevad võrreldes töölepingust tuleneva nõudega. Kuna maakohus ei juhtinud piisavalt poolte tähelepanu sellele, et võib pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerida VÕS § 635 lg 1 alusel, ega andnud pooltele võimalust esitada seisukohti ja tõendeid tulenevalt töövõtulepingu sätetest, jäid asjas olulised asjaolud välja selgitamata.
11.Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-187-14, p 42). Kirjeldatud rikkumine tõi lisaks kaasa tõendamisekoormise ebaõige jaotamise. Nimelt heitis maakohus otsuses kostjale ette hageja väidetavas töös puuduste tõendamata jätmist, aga jättis tähelepanuta, et töövõtulepingul rajaneva nõude esmase eeldusena peab hageja tõendama töö tegemise ja selle kostjale üleandmise või vähemalt üleandmise pakkumise. Kui pooled vaidlevad küsimuses, kas töö vastas lepingutingimustele, siis tuleb tuvastada, milles nad kokku leppisid, ja vastavalt hinnata täitmise kohasust. Hageja peab vaidluse korral tõendama poolte kokkuleppe tasu kohta, aga kui tasus või selle suuruses pole kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu (VÕS § 637 lg 1).
12.Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik).
13.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel. Seetõttu pole vaja vastata kaebuse väidetele seoses kulude ebaõige jaotamisega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing