Jätta menetluskulud OSAÜHINGU ÜHISKODU (registrikood 10516489) kanda.
5.Välja mõista OSAÜHINGULT ÜHISKODU (registrikood 10516489) V D’i (isikukood xxx) kasuks menetluskulud riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot ning lepingulise esindaja kulud 1500 (üks tuhat viissada) eurot.
6.Välja mõista OSAÜHINGULT ÜHISKODU (registrikood 10516489) V D’i (isikukood xxx) kasuks viivis menetluskulude 1850 (üks tuhat kaheksasada viiskümmend) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.
1 (6)
7.Jätta rahuldamata V D’i (isikukood xxx) avaldus menetluskulude 348 (kolmsada nelikümmend kaheksa) eurot kindlaksmääramiseks ja OSAÜHINGULT ÜHISKODU (registrikood 10516489) väljamõistmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.V D (hageja) esitas 08.09.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse OSAÜHINGU ÜHISKODU (kostja) vastu sundtäitmise täiteasjas nr 034/2016/1659 lubamatuks tunnistamise nõudes (I kd, tl-d 16). Kohus jättis hagi 25.05.2016 käiguta (I kd, tl 88). Hageja esitas 06.06.2016 menetlusdokumendi hagi puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl-d 92-99). Kohus kohaldas 08.06.2016 määrusega hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamist (I kd, tl 191). Kohus võttis hagi 18.05.2017 menetlusse (I kd, tl 195). Kostja vastas hagile 15.06.2017 (I kd, tl-d 199-201). Eelistung toimus 27.03.2019 (II kd, tl-d 11-15). Kostja esitas 15.04.2019 kirjalikult täiendavad selgitused (II kd, tl-d 19-21). Kohtuistung toimus 15.05.2019 (II kd, tl-d 41-45).
2.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 välja hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Kostja täitmisavalduse ja 20.07.2016 notariaalselt tõestatud lepingu nr xxx alusel on hageja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 034/2016/1659, milles on sundtäitmisele esitatud hüpoteegiga tagatud 40 000 euro tasumise nõue. A G andis 2000.a alguses M D’ile (võlgnik) sularahas osade kaupa laenu 800 000 krooni. Võlgnik andis 20.06.2000 A Gle võlakirja, milles tunnistas A Glt laenu 800 000 krooni saamist. Võlgnik ja osaühing XXX sõlmisid 20.06.2000 notariaalselt tõestatud laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel seati hüpoteek võlgnikule kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX (hüpoteegiga koormatud kinnisasi). Võlgnik kinnitas laenulepingus, et on saanud laenu 800 000 eurot tagasimaksmise tähtajaga kuni 20.06.2005. Võlgnik kinnitas lepingus A Glt laenu saamist. Võlgnikul tekkis 2003.a vajadus täiendava raha järele äritegevuse arendamiseks. Võlgnik ja A G sõlmisid suulise laenulepingu. Võlgnikule laenusumma üleandmine toimus selliselt, et võlgnik müüs 23.12.2003 müügilepinguga hüpoteegiga koormatud kinnisasja A Gle, kes võttis krediidiasutusest kinnisasja soetamiseks laenu 500 000 krooni ning tasus võlgnikule kinnisasja eest ostuhinna 500 000 krooni. Võlgnik ja A G sõlmisid suuliselt laenulepingu, mille järgi oli võlgniku laenukohustuseks A G ees 1 300 000 krooni, millele lisanduvad pangalaenult tasumisele kuuluvad intressid. Laenu tagastamine toimus selliselt, et võlgniku elukaaslane O K ostis 02.02.2006 müügilepinguga A Glt ja tema abikaasalt hüpoteegiga koormatud kinnisasja ostuhinnaga 1 700 000 krooni. Võlgnik ja A G leppisid kokku, et ostuhinna tasumisega loetakse täidetuks kõik võlgniku võlad A G ees. Osaühingu XXX kasuks kinnisasjale seatud hüpoteeki ei kustutatud, et seda kasutada tulevikus võetavate laenude tagatiseks. Hageja omandas 29.06.2016 lepingu alusel kinnisasja O K. Osaühing XXX loovutas kostjale 20.07.2016 lepinguga kinnisasja koormava hüpoteegi ja 20.06.2000 laenulepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu. Kinnisasja valdust ei ole kunagi üle antud A Gle. Võlgniku ja osaühingu XXX vahel 20.06.2000 sõlmitud laenuleping oli rahatu. Osaühingul XXX puudus 2000.a raha 2 (6)
võlgnikule laenu andmiseks. Kuivõrd leping oli rahatu, puudus osaühingul XXX nõue, mida kostjale loovutada (I kd, tl-d 92-99).
3.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt TsMS § 444 lg-le 1 välja kostja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja väited on paljasõnalised. Võlgnik on kinnitanud raha saamist. Võlgniku ja osaühingu XXX vahel 20.06.2000 sõlmitud laenulepingu punkti 1.2 kohaselt on laenusumma laenajale üle antud enne lepingu sõlmimist ja laenusaaja tõendab laenusumma saamist allkirjaga lepingul. Kui eeldada hageja väidete õigsust, on 20.06.2000 laenulepingut võimalik käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, milles sisalduva kohustuse olemasolu ümberlükkamiseks tuleb hagejal tõendada, et võlg on tasutud. Hageja ei ole tõendanud laenu tagastamist. Kuivõrd A G oli osaühingu XXX ainuosanik ja juhataja, ei võinud võlgnik teada ega pidanudki teadma, mille arvelt ta laenu saab, sest raha saaks ta igal juhul A G käest. Osaühingu XXX 2000. ja 2001. majandusaasta aruanded ei tõenda võlasuhte puudumist. A G ja osaühing XXX finantseerisid pika aja jooksul võlgniku korraldatud äritegevust, sh on osaühing XXX andnud laenu OÜ-le XX, mille ainuosanik ja juhatuse liige oli võlgnik. OÜ XX 2000.a bilansist nähtub, et OÜ XXX sai osanikult laenu 1 115 900 krooni, mis kinnitab, et võlgnik kasutas osaühingult XXXX saadud laenu oma äritegevuses ja laenuleping ei olnud rahatu (I kd, tl-d 199-200, II kd, tl-d 20-21). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mistõttu ei vaja need eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1): Osaühing XX ja M D sõlmisid 20.06.2000 laenu- ja hüpoteegi seadmise lepingu, mis on tõestatud Tallinna notar XXX poolt ja mille alusel seati hüpoteek 800 000 krooni ulatuses ja kõrvalnõuetega 50 000 krooni kinnisasjale asukohaga XXX (I kd, tl-d 8-13). M D müüjana ja M G ning A G ostjatena sõlmisid 23.12.2003 hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügilepingu ostuhinnaga 500 000 krooni (I kd, tl-d 14-23). M G ning A G müüjatena ja O K ostjana sõlmisid 02.02.2006 hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügilepingu ostuhinnaga 1 700 000 krooni. Osaühing XXX ja kostja sõlmisid 20.07.2016 hüpoteegi üleandmise lepingu, nõude loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega osaühing XXX loovutas kinnisasjale asukohaga XXX seatud hüpoteegi kostjale, kes on hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kantud. Kinnisasja omanikuks on hageja. Kostja täitmisavalduse ja 20.07.2016 lepingu alusel on hageja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 034/2016/1659.
5.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Hageja on esitanud kostja vastu TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagiavalduse ning põhjendab seda täitedokumendist tuleneva nõude puudumisega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral piisab hagejal enda tõendamiskoormise täitmiseks sellest, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla. Seejärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Selline tõendamiskoormis kehtib eelkõige nende hagide kohta, milles võlgnik hagejana vaidlustab kostja krediidilepingust tulenevat ja sundtäitmisele esitatud nõuet. 3 (6)
Sel juhul on tõendamiskoormise eesmärk asetada võlgnik samasse positsiooni, mil kostja oleks tema vastu esitanud hagi krediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 30.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-15, p 12; Riigikohtu 14.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1937, p 13). Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik ja osaühing XXX sõlmisid 20.06.2000 notariaalselt tõestatud laenulepingu. Tulenevalt lepingu sõlmimise ajast kohaldub lepingu sõlmimisele ja kuni 30.06.2002 lepingust tekkinud poolte õigustele ja kohustustele ENSV tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 272 lg 2 sätestab, et laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 sätestab, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsK § 276 lg 2 sätestab, et neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. Kui osaühing XXX ei andnud 20.06.2000 laenulepingu alusel võlgnikule üle raha, on laenuleping rahatu, laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks ning sellest ei saa tuleneda pooltele õigusi ja kohustusi. Kui hageja põhistab käesolevas asjas ära asjaolud, millest nähtuvalt võis laenuleping olla rahatu, läheb kostjale üle tõendamiskoormis tõendada laenulepingu alusel raha üleandmine. Seejuures peavad mõlemad pooled arvestama, et TsK § 276 lg 2 keelab laenulepingu alusel raha üleandmise või mitteüleandmise fakti tõendamise tunnistajate ütlustega.
6.Kohus kontrollib alljärgnevalt, kas hageja on põhistanud 20.06.2000 laenulepingu rahatuse. Hageja põhiväide on see, et võlgnik on laenulepingu sõlminud tegelikult A Gga, mistõttu osaühinguga XXX sõlmitud laenuleping on rahatu. Väite põhistamiseks on hageja esitanud hageja kohtule võlgniku 20.06.2000 võlatunnistuse ning kirjeldanud hüpoteegiga koormatud kinnisasjaga tehtud tehinguid. Kohus leiab, et võlgniku poolt kinnisasja A Gle müümine ning A G poolt kinnisasja müümine võlgniku elukaaslasele O K ei välista iseenesest võlasuhete olemasolu võlgniku ja osaühingu XXX vahel, kuid võib kinnitada võlasuhet võlgniku ja A G vahel. 20.06.2000 laenulepingu punktis 2.1 kokkulepitud laenu tagastamise tähtaeg saabus 20.06.2005 (I kd, tl 8, p 2.1 – 20.06.2000 laenuleping). Osaühing XXX ei ole hüpoteegiga tagatud nõuet sundtäitmisele esitanud. Täitmisavalduse nõude sundtäitmiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel esitas kostja 03.08.2016, see on 11 aastat pärast laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumist (I kd, tl 7 – täitmisteade). Kohtu hinnangul muudab antud asjaolu usutavaks hageja väite nõude puudumise kohta. Osaühing XXX on ettevõtja äriseadustiku (ÄS) § 1 mõistes. Mõistlik ettevõtja oleks mõistliku aja jooksul nõudnud laenu tagastamist, sh nõude rahuldamist hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Kohtu hinnangul on mõistlik aeg eelkõige lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kuivõrd osaühing XXX ei nõudnud võlgnikult laenu tagastamist, siis on usutav väide selle kohta, et osaühingul XXX puudus nõue, mille täitmist võlgnikult nõuda. Võlgniku 20.06.2000 võlatunnistus kinnitab kohtu hinnangul seda, et võlgnikul olid 20.06.2000 seisuga raha tasumise kohustused A G ees (I kd, tl 107, II kd, tl 13). Kostja vaidlustas dokumentaalse tõendi ehtsuse. Kohtu hinnangul ei põhistanud kostja menetluses dokumendi võltsitust, sh ei selgitanud piisavalt, milles seisneb tõendi ebaehtsus. Seetõttu saab kohus võlatunnistust tõendina arvestada. Kohus leiab, et A Glt laenu saamine ei tõenda iseenesest, et võlgnik ei saanud laenu osaühingult XXX. Kohtu hinnangul ei ole välistatud mitme erineva võlasuhte olemasolu tulenevalt erinevatest lepingutest. Samas muudab võlatunnistuse ja 20.06.2000 lepingu sisu võrdlemine hageja väite osaühingult XXX laenu mittesaamise kohta usutavaks TsMS § 235 mõistes, sest nii võlatunnistusest kui ka laenulepingust nähtuva raha tasumise kohustuse suurus on 800 000 krooni ja tagastamise tähtajaks on viis aastat, so 20.06.2005 (I kd, tl 8, p 1.1, 2.1 – 20.06.2000 laenuleping; I kd, tl 107 – võlakiri). Selline kokkulangevus muudab usutavaks väite, et võlgnik ei võtnud laenu 4 (6)
korraga A Glt ja osaühingult XXX, vaid üksnes ühelt neist. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja 23.12.2003 ja 02.02.2006 müügitehingud suurendavad samuti hageja väidete usutavust selle kohta, et 23.12.2003 müügilepingu alusel tasutud ostuhinna arvel sai võlgnik täiendavat laenu ja 02.02.2006 müügilepingu alusel tasutud ostuhinnaga laen tagastati. See, et osaühing XXX ei nõudnud hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel laenu tagastamist ning hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügitehingute tegemine muudab usutavaks laenulepingu olemasolu võlgniku ja A G vahel, mitte osaühingu XXX ja võlgniku vahel. Kohtu hinnangul on eeltoodut arvestades hageja põhistanud TsMS § 235 mõistes oma väidet, et 20.06.2000 laenuleping võis olla rahatu.
7.Hageja põhistas laenulepingu võimaliku rahatuse, mistõttu kostja koormis on tõendada laenulepingu alusel võlgnikule raha üleandmine. Kostja on tuginenud 20.06.2000 laenulepingu punktile 1.2, millest nähtuvalt tõendab võlgnik laenusumma saamist allkirjaga lepingul (I kd, tl 8, p 1.2 – 20.06.2000 laenuleping). Kohus leiab, et kostja on esitanud dokumentaalse tõendi võlgnikule raha üleandmise kohta. Võlgnik on lepingus kinnitanud osaühingu XXX poolset laenusumma laenusaajale üleandmise kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et 20.06.2000 laenulepingu punkt 1.2 ei sisalda võlatunnistust, vaid laenusaaja kinnitust selle kohta, et laenuandja on kohustuse täitnud, s.t sisuliselt täitmise kviitungit. Sellise kinnituse andmine muudab tõendamiskoormist selliselt, et kohustuse mittetäitmise tõendamiskoormis on üle läinud hagejale. Hageja on esitanud kohtule tõenditena osaühingu XXX 2000. ja 2001.a majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt ei saanud osaühingul XXX olla 2000.a raha selliselt, et anda võlgnikule 800 000 krooni laenu (I kd, tl-d 25-40 – 2000. majandusaasta aruanne, I kd, tl-d 4157). Osaühingu XXX netokäive 2000.a oli 563 800 krooni (I kd, tl 27). Bilansist nähtuvalt oli majandusaasta alguses osaühingul XXX raha 101 655 krooni ja majandusaasta lõpus 89 698 krooni (I kd, tl 30). Kohus on seisukohal, et arvestades osaühingu XXX käivet ja majandusaasta alguses ettevõtja käsutuses olnud raha, ei olnud osaühingul XXX võimalik anda laenu 800 000 krooni. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oli osaühingul XXX 2000.a piisavalt raha, et anda võlgnikule laenu 800 000 krooni. Kohus leiab, et kostja esitatud tõendid ei näita sellise rahasumma olemasolu osaühingul XXX, sealhulgas ei tõenda sellise rahasumma olemasolu osaühingu XXX poolt 1999.a laenu andmine OÜ-le XXX (II kd, tl 22). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kostja ei ole tõendanud 20.06.2000 laenulepingu alusel võlgnikule raha üleandmist. Seega on võlgniku ja osaühingu XXX vahel 20.06.2000 sõlmitud laenuleping rahatu ning sellest ei tekkinud võlgnik M D’ile laenu tagastamise kohustust. Seetõttu puudus ka laenu tagastamise nõue, mida osaühing XXX oleks saanud kostjale loovutada. Kohus tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 034/2016/1659 lubamatuks, sest kostjal puudub sundtäitmisele esitatud nõue.
8.TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus rahuldas hagiavalduse. Kohtuotsuse jõustumisel kuulub täitemenetlus lõpetamisele. Seega ei ole hagi tagamise abinõu otsuse täitmise tagamiseks ilmselt vajalik. Kohus tühistab asjas rakendatud hagi tagamise.
9.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse. Seetõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 5 (6)
10.TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hageja poolt asjas kantud riigilõiv 350 eurot on vältimatu menetluskulu ning kohus määrab selle hageja kohtukuluna kindlaks. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on avaldanud esindaja poolt osutatud õigusabi mahuks 15,4 tundi. Kohus on seisukohal, et asja keerukust ja mahtu arvestades on dokumentidega tutvumiseks, kliendiga arutamiseks, hagiavalduse koostamiseks vajalik ja põhjendatud aeg 6 tundi, mitte 7,8 tundi; 23.04.2019 menetlusdokumendi koostamiseks vajalik ja põhjendatud aeg on 1,5 tundi, mitte 2,1 tundi; 15.05.2019 kohtuistung – ettevalmistamiseks ja osalemiseks vajalik aeg 2 tundi, mitte 2,5 tundi. Kohus on seega seisukohale, et õigusabi on vajalik ja põhjendatud 12,5 tunni ulatuses: dokumentidega tutvumine, kliendiga arutamine, hagiavalduse koostamine 6 tundi, kostja 15.06.2017 menetlusdokumendiga (vastusega) tutvumine 0,6 tundi, 27.03.2019 kohtuistung – ettevalmistamine ja osalemine 1,6 tundi, 15.04.2019 kostja menetlusdokumendiga tutvumine ja kliendiga arutamine 0,8 tundi, 23.04.2019 menetlusdokumendi koostamine 1,5 tundi, 15.05.2019 kohtuistung – ettevalmistamine ja osalemine 2 tundi. Lepingulise esindaja tasu 120 eurot tunnis (sh käibemaks) on kohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud ega ületa sarnase teenuse turuhinda. Kohus määrab kindlaks hageja lepingulise esindaja kulude rahalise suuruse 1500 eurot (tunnitasu 120 eurot *õigusabi 12,5h = 1500 eurot). Kohus määrab kindlaks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1850 eurot, sh lepingulise esindaja kulu 1500 eurot ja riigilõiv 350 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse määrata kindlaks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulu 348 eurot (21981850=348). Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulude 1850 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.