Määrata, et GLLAMM ASSETS OÜ-l tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (893 eurolt 20 sendilt) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.L. (hageja) esitas 12. septembril 2017 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada, et tema ja GLLAMM ASSETS OÜ (kostja) vahel oli perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2017 sõlmitud tööleping. Samuti palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja saamata jäänud töötasu 1210 eurot 68 senti (bruto), puhkusehüvitise summas 1244 eurot 48 senti (bruto) ning viivise 47 eurot 59 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 24. novembri 2017 otsusega avalduse osaliselt ja luges tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2017 sõlmitud tööleping, samuti mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu perioodi 13. juunist kuni 19. juunini 2017 eest summas 737 eurot 28 senti (bruto), puhkusehüvitise 1244 eurot 48 senti (bruto) ja viivise 41 eurot 19 senti. Kostja esitas 27. detsembril 2017 Tartu Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbi vaatamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2017 sõlmitud tööleping. Kostja maksis hageja kontole töötasu ja registreeris teda tööliseks maksuametis. Poolte kokkulepe oli selline, et hageja töötab kostja alluvuses ja kostja maksab talle töötasu. Esimesed kuud töötas hageja esmaspäevast reedeni, kl 7.00 kuni kl 19.00, objekt asus Hudinges (Stockholmis). Edasine töö toimus Stockholmis, kus tööpäev algas kl 8.00 ja lõppes siis, kui töö oli tehtud (tegemist oli tükitööga). Pooltel ei olnud kokkulepet, et kostja kompenseeriks hagejale kulusid. Kõik kulud läksid kas töötasust maha või pidi hageja need ise kandma. Kütuse ja elamise ees pidi hageja ise maksma. Tööks vajalike asjade eest maksis kostja. Hagejal on saamata jäänud töötasu 13. juunil (16 tundi), 14. juunil (13 tundi) ja 19. juunil 2017 (6,5 tundi) tehtud töö eest, mis teostati Rootsis Birkavägen 10 objektil. Töötasu suuruseks on 1210 eurot 68 senti (bruto; 36 tundi x 33,63 eurot/tund). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja puhkusehüvitis 1244 eurot 48 senti. Hageja nõudis ka viivist.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud töölepingu sõlmimist ega ka selle olulisi tingimusi. Hageja on kostjale teinud käsunduslepingu alusel üksnes üksikuid tööotsi, mingit püsivat töösuhet ei ole poolte vahel olnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks Birkavägen 10 objektil mingit tööd teinud või seal üldse kunagi viibinud. Hageja väited töö tegemise kohta ei ole usutavad, kuna 16- ja 13-tunniste tööpäevade tegemine ei ole tavapärane. Hageja ei saa nõuda puhkusehüvitist, kuna poolte vahel ei olnud töölepingut. Arvestades, et hagejal puudub kostja vastu põhinõue, puudub tal ka viivise nõue.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2019 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2017 tööleping, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi eest 13. juunist kuni 19. juunini 2017 summas 737 eurot 28 senti, kasutamata puhkuse hüvitise 798 eurot 12 senti (summadelt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud maksud) ja viivise 99 eurot 19 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kasutamata puhkuse hüvitise summas 446 eurot 36 senti väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja esitanud töövaidluskomisjonile oma konto väljavõtte, mille kohaselt on kostja teinud talle perioodil 9. jaanuarist 2017 kuni 14. juulini 2017 igakuiselt töötasu ja kompensatsiooni ülekandeid. Hageja on vande all selgitanud, et mingi kompensatsiooni ta tegelikult ei saanud, vaid sellise kande tegi kostja, vältimaks riiklike maksude maksmist. Maakohtu hinnangul tõendavad sellised regulaarsed ülekanded selgitusega „töötasu“ pigem töölepingulise suhte olemasolu. Perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 10. juunini 2017 oli hageja kantud ka töötamise registrisse. Tööleping on lõpetatud 10. juunil 2017 töölepingu seaduse (TLS) § 80 lg 1 alusel. Sellise kande tegemine tõendab maakohtu hinnangul kostja tegelikku tahet töölepingu sõlmimiseks. Kostja väited selle kohta, et ta ei soovinud enam pärast 27. septembrit 2016 hagejaga töölepingut sõlmida, on lisaks hageja vande all antud seletusega vastuolus ka töötamise registri esialgse kandega. Töövaidluskomisjonile esitatud kirjavahetusest nähtub, et pooled pidasid töötasu suuruse osas läbirääkimisi. Maakohus viitas ka hageja ja kostja seadusliku esindaja vande alla antud ütlustele. Tõenditest nähtub, et pooltevahelises suhtes oli töösuhtele omane alluvussuhe, kuna hageja pidi järgima kostja juhiseid, mis tulenesid kostja poolt tellijatega (klientidega) kokkulepitud tingimustest. Hageja töötas ehitustöölisena kostja poolt kokkulepitud objektidel, viisil ja aegadel. Leping oli suunatud töö kui protsessi tegemisele, mitte selle töö tulemusele. TLS § 4 lg-st 4 tulenevalt võis poolte vahel olla ka suuline tööleping. VÕS § 29 lg-st 3 tulenevalt tõlgendas maakohus lepingut töölepingu tähenduses ja tingimustel, nagu hageja seda mõistis. Eelneva tõttu leidis maakohus, et poolte vahel oli sõlmitud perioodil
19.detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2016 suuline tööleping. Kostja seaduslik esindaja seletas vande all, et 21. mail 2017 oli viimane töö, juunis 2017 hageja kostja alluvuses enam ei töötanud. Samas nähtub kohtute infosüsteemist, et Tartu Maakohus peatas menetluse tsiviilasjas nr 2-17-120276, milles kostja nõuab hagejalt suulise töövõtulepingu alusel perioodil 12. juunist kuni 19. juunini 2017 Birkavägen 10 asuval objektil teostatud puudustega töödega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja konto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale teinud töötasu ülekandeid veel juunis 2017. Paljasõnalised ja vastuolus hageja vande all antud seletustega on kostja väited selle kohta, nagu ei oleks hageja Birkavägen 10 objektil mingit tööd teinud või seal üldse kunagi viibinud. Töövaidluskomisjonis leidis kostja, et pooltevaheline võlaõiguslik leping lõppes 19. juunil 2017. Töövaidluskomisjonil esitatud töötamise registri väljavõttest
nähtuvalt on kostja sõlminud hagejaga perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 29. maini 2017 kümme võlaõiguslikku lepingut. Samas on kostja esitanud töövaidluskomisjonile kaks arvet, millest nähtuvalt on Birkavägen 10 objektil tehtud kokku 60 töötundi ja selle töö puudused on kostja sidunud hageja tehtud tööga. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt oli töötasuks 33 eurot 63 senti (bruto) tunnis, kuid hageja ei vaidlustanud ka töövaidluskomisjoni tuvastatud töötasu suurust 20 eurot 68 senti tunnis. Maakohus nõustus töövaidluskomisjoniga, kes on võtnud aluseks Euroopa Ehitus- ja Puidutöötajate Föderatsiooni poolt hallatava kodulehe andmed, mille kohaselt on Rootsi Kuningriigis töötava ehitustöölise töötasu suuruseks 20 eurot 68 senti tunnis. Maakohus leidis, et hageja vande all antud ütlusi, arveid ning teisi tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et hageja töötas perioodil 13. juunist kuni 19. juunini 2017 kostja alluvuses 36 töötunni ulatuses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja on hagejale selle töö eest tasunud. Kostja seletusi ei lugenud maakohus usaldusväärseteks, sest kostja on töövaidluskomisjonis ja kohtus andnud täiesti erinevaid seletusi. Hageja saamata jäänud töötasuks on 737 eurot 28 senti (36x 20,48). Kostja on vastu vaielnud hageja õigusele kasutamata puhkuse hüvitamiseks, kuid ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid arvutusele. Puhkusetasu arvutamisel tuleb lähtuda TLS §-st 29 ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr 91 sätestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Maakohus nõustus hagejaga, et allkirjastamata aruandeid ei saa lugeda usaldusväärseteks dokumentideks, mis kajastavad väidetavaid kostja hüvitatud hageja majanduskulusid. Maakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda hagejale tegelikult väljamakstud summadest, jättes arvestamata hagejale
22.septembril 2016 ülekantud summa. Kasutamata puhkuse hüvitis on 798 eurot 12 senti ((10 402,44:174) x 13,35). Hagi jääb rahuldamata töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud puhkusehüvitise 446 euro 36 sendi osas. Töövaidluskomisjon on kostjalt ainult puhkusetasu maksmisega viivitamise eest välja mõistnud viivise 41 eurot 19 senti. Hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud. Seega ei käsitlenud maakohus saamata jäänud töötasult viivise väljamõistmist. Hageja puhkusehüvitis muutus TLS § 84 ja § 71 alusel sissenõutavaks alates töösuhte lõppemisest (s.o alates 20. juunist 2017). Alates 20. juunist 2017 kuni 7. jaanuarini 2019 on viivise nõue 99 eurot 19 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole pooltevahelise töölepingu sõlmimine ega ka selle olulised tingimused tõendamist leidnud. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-ga 1. Hageja esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada töösuhte olemasolu. Poolte vahel sõlmitud leping oli üksnes võlaõiguslik käsundusleping. Pooltevahelist võlaõiguslikku suhet iseloomustavad järgmised objektiivsed asjaolud, mis on tõendamist leidnud kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega: 1) poolte vahel puudus töölepingule iseloomulik alluvussuhe; 2) hageja töökohta ei olnud määratud; 3) töötamise viis ning selleks juhiste andmine oli selgelt võlaõiguslikule lepingule iseloomulik; 4) hageja tööd ei kontrollinud kostja, tööd tehti ümber või parandati, kui tuli märkuseid klientidelt;
5) hagejal oli õigus töö tegemisest keelduda, kui talle pakutav töö, aeg või objekt ei sobinud ning hageja kasutas seda õigust korduvalt; 6) pooled leppisid töö eest kokku projektipõhise tasu ja kogu töö oli projektipõhine, hageja nõuded olid kuni töövaidluskomisjoni pöördumiseni selgelt suunatud projektipõhise tasu saamisele; 7) hageja muutis pahauskselt oma töötasu nõuet töövaidluskomisjoni pöördumisel; 8) hageja soov kvalifitseerida käsundusleping töölepinguks oli seotud tema sooviga minna isapuhkusele ja saada riigilt vanemahüvitist; 9) töö oli lühiajaline ning selle eesmärgiks oli konkreetsete projektide valmimine, hagejal ei saanud olla õiguspärast ootust töö olemasoluks pikemaks ajaks; 10) kostja ei eeldanud, et hageja teeb tööd ainult isiklikult ning kostja ei piiranud hageja õigust kasutada töö teostamiseks alltöövõtjaid; 11) hagejal olid lepingu täitmiseks olemas omad vahendid ning ta kasutas neid korduvalt; 12) hageja ei osalenud ka muus projektivälises tegevuses, mis võiks viidata töölepingulisele suhtele; 13) hagejal ei olnud ette nähtud töölepingu seaduse järgset puhkust, puhkeaega ega töötasu alammäära, talle ei kehtinud töö sisekorraeeskiri. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli oma tööprotsessis täielikult iseseisev ja üksnes lõpptulemusele orienteeritud ning et hageja töötas olulises osas ka iseenda töövahenditega. Tasud, mida hageja sai, sisaldasid tasu tehtud töö eest ning kompensatsiooni sõidukulude, materjalide ning vajadusel muude töövahendite eest. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, kellega, kus ja millal on hageja väidetava töölepingu sõlminud, sh kellega konkreetselt on hageja lepingueelseid läbirääkimisi pidanud. Samuti ei nähtu seda, millistes põhilistes tingimustes oli väidetava töölepingu sõlmimisel kokku lepitud, sh töö tegemise koht, aeg, tehtava töö sisu, töötasu jm töölepingule iseloomulikud tingimused. Töölepingu sõlmimist ei tõenda pangakonto väljavõte, kuna see on rootsikeelne. Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 33 lg 2 ja 3, jättes selle asjaolu tähelepanuta. E-kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks ise seal tunnistanud mingi töösuhte olemasolu. Kostja seaduslik esindaja on selles e-kirjavahetuses selgesõnaliselt eitanud mistahes töölepingu olemasolu. Olukorras, kus ei ole võimalik tõsikindlalt toimunud kirjavahetuse kuupäevi selgeks teha, ei ole võimalik ka hageja esitatud materjali tõendina kasutada ja arvesse võtta. Seda siiski tehes on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust. Hageja on teinud käsunduslepingu alusel üksnes üksikuid töid, mingit püsivat õigussuhet pole poolte vahel olnud. Kostja on põhjalikult motiveerinud, et tal ei ole pikki ja püsivad tööobjekte, majandustegevus seisneb jätkuvalt väikeste ja lühiajaliste tööobjektide teostamises. Sellest tulenevalt ei ole võimalik tähtajatuid töölepinguid sõlmida. Maakohtu järeldus töösuhtele omase alluvussuhte kohta on väär ega põhine tõenditel. Kostja märgib, et hageja rahalised nõuded on motiveerimata ja vastuolulised ning nende rahuldamiseks puudub materiaalõiguslik alus. Hageja väitis, et tal oli kostjaga töösuhe perioodil
19.detsembrist 2016 kuni 10. juunini 2016. Samas nõudis ta kostjalt raha 13. juuni, 14. juuni ja
19.juunil 2016 väidetavalt tehtud töö eest, mille maakohus on ka välja mõistnud. Seega nõuab hageja kostjalt raha aja eest, mil tema enda väidete kohaselt ei olnud poolte vahel töösuhetki. Lisaks pole hageja tõendanud, et ta oleks objektil Birkavägen 10 mingit tööd teinud. Töötamise registri väljavõttest nähtuvalt on kostja sõlminud hagejaga perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 29. maini 2017 kokku kümme võlaõiguslikku lepingut. Kostja seaduslik esindaja on vande all seletanud, et hagejaga lepiti enne igat objekti eraldi kokku töö hind ja tasustamise viis. Käsunduslepingu alusel üksikuid tööotsi tehes ei ole seadusandja mistahes puhkusetasu ette näinud. Hageja vastav nõue on alusetu.
Arvestades, et hagejal puudub kostja vastu põhinõue, puudub tal ka viivise nõue.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
7.jaanuari 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
8.Poolte vahel on vaidlus eelkõige nendevahelise õigussuhte aluse üle. Hageja väitel oli poolte vahel 19. detsembrist 2016 kuni 19. juunini 2017 tööleping. Kostja vastuväite kohaselt oli pooltevahelise õigussuhte aluseks võlaõiguslik käsundusleping, mitte tööleping. TLS § 1 lg 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kuna poolte vahel kirjalikku töölepingut sõlmitud ei olnud, siis selleks, et oleks täidetud TLS § 1 lg 2 kohaldamise eeldused, pidi hageja esile tooma asjaolud, millest järelduks, et ta on vaidlusalusel perioodil täitnud kostja juhtimisel ja kontrolli all kostja poolt antud tööülesandeid, mida tavapäraselt tehakse vaid tasu eest, ja neid asjaolusid tõendama. Maakohus on hinnanud hageja poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid ning põhjendatult asunud seisukohale, et poolte vahel oli perioodil 19. detsember 2016 kuni 19. juuni 2017 töösuhe. Maakohus on töösuhte kindlakstegemisel hinnanud hageja (töötaja) alluvuse määra ehk seda, mil määral oli hageja (töötaja) seotud kostja (tööandja) korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta ning ka töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, st millisel määral oli töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid korrata.
9.Maakohtust erinevale seisukohale ei anna alust asuda kostja väide, et pooltevahelise võlaõigusliku suhte aluseks olevad asjaolud on tõendamist leidnud kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega. Siinkohal on kostja apellatsioonkaebuses nimetanud asjaolude loetelu, mis tema väitel iseloomustavad hageja ja kostja vahelist võlaõiguslikku suhet (näiteks poolte vahel puudus töölepingule iseloomulik alluvussuhe, hageja töökohta ei olnud määratud, töötamise viis ning selleks juhiste andmine oli selgelt võlaõiguslikule lepingule iseloomulik jne - vt apellatsioonkaebuse p 2.1.7.). Vastuseks kostja väitele märgib ringkonnakohus, et kostja poolt kaebuses nimetatud asjaolud ei välista pooltevahelist töösuhet ning ei tõenda pooltevahelist võlaõiguslikku lepingut (s.o kostja väitel käsunduslepingut). Kostja pidi TsMS § 230 lg 1 alusel tõendama, et poolte vahel oli käsundusleping, kuid antud juhul ei ole kostja seda teinud. Maakohus on hinnanud poolte vande all antud seletusi TsMS § 232 lg 1 järgi koosmõjus teiste esitatud tõenditega ning tuvastanud poolte vahel töösuhte olemasolu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
9.1.Asjas esitatud tõenditest (sh poolte kirjavahetus – TVK toimik tl 21-22, hageja vande all antud seletus – tl 38-39, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus tl 46-47) nähtub, et pooltevahelises suhtes oli töösuhtele omane alluvussuhe, kuivõrd hageja pidi järgima kostja
juhiseid, mis tulenesid kostja poolt tellijatega (klientidega) kokkulepitud tingimustest. Hageja töötas ehitustöölisena kostja poolt kokkulepitud objektidel, viisil ja aegadel. Asjaolu, et töö väidetaval mittevastavusel kliendi soovile nõudis kostja hagejalt selle ümbertegemist, ei muuda töölepingut käsunduslepinguks. Samuti ei välista pooltevahelist töölepingut see, et osadel objektidel toimus töö tasustamine tükitöö hinde alusel (köögitasapindindade paigaldus) ning osadel objektidel tunnitöö hinde alusel (erinevad ehitustööd). Asjakohatu on kostja väide, et ta ei eeldanud töö tegemist hageja poolt isiklikult, vaid hageja võis kasutada töö teostamiseks alltöövõtjaid. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja oleks kasutanud (või soovinud kasutada) töö tegemisel alltöövõtjaid.
9.2.Kostja väite kohaselt ei olnud hagejale ette nähtud töölepingu seaduse järgset puhkust, puhkeaega ega töötasu alammäära, talle ei kehtinud töö sisekorraeeskiri. Maakohus on tuvastanud TLS § 4 lg 4 alusel, et poolte vahel oli suuline tööleping. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja kohustuseks muuhulgas anda töötajale ettenähtud puhkust (p 3), tagada kokkulepitud töö- ja puhkeaeg (p 4) ja tutvustada töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal, tuleohutuse, tööohutuse nõudeid ning tööandja töökorralduse reegleid. Seega juhul, kui kostja ei andnud hagejale ettenähtud puhkust, ei taganud puhkeaega ega tutvustanud töökorralduse reegleid, on tegemist tööandja poolt TLS sätete rikkumisega, kuid see asjaolu ei tõenda poolte vahel mingi muu lepingu kui töölepingu, olemasolu. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja oli tööprotsessis täielikult iseseisev ning töötas olulises osas iseenda töövahenditega. Hageja ei ole kunagi väitnud seda (ega ka nõustunud sellega), et ta oli tööprotsessis täielikult iseseisev ja teostas tööd oma töövahenditega. Hageja on vande all antud seletustes selgitanud, et töökorraldajaks oli kostja seaduslik esindaja, põhiliselt kasutati peatöövõtja töövahendeid ja materjale.
9.3.Kostja seisukoha järgi tõendab seda, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, asjaolu, et tasud, mida hageja sai, sisaldasid tasu tehtud töö eest ning kompensatsiooni sõidukulude, materjalide ning vajadusel muude töövahendite eest. Hageja on esitanud töövaidluskomisjonile oma pangakonto väljavõtte (TVK toimik tl 9), mille kohaselt on kostja teinud hagejale perioodil 09.01.2017- 14.07.2017 igakuiselt töötasu ja kompensatsiooni ülekandeid. Hageja on vande all selgitanud, et mingit kompensatsiooni ta tegelikult ei saanud, vaid kompensatsiooni kande tegi tööandja, et vältida riiklike maksude maksmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et regulaarsed ülekanded märkusega „töötasu ja komp“ tõendab pigem töölepingulise suhte esinemist kui muu lepingu olemasolu poolte vahel.
9.4.Alusetu on kostja väide, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, kellega, kus ja millal on hageja väidetava töölepingu sõlminud, sh kellega konkreetselt on hageja lepingueelseid läbirääkimisi pidanud ning millistes põhilistes tingimustes oli väidetava töölepingu sõlmimisel kokku lepitud. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 1 lg 2 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu, s.o kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks.
Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu ning töölepingulise suhte tuvastamisel ei oma tähtsust see, kellega konkreetselt hageja lepingueelseid läbirääkimisi pidas. Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid, esitatud asjaoludest järeldanud, et poolte vahel oli töölepinguline suhe perioodil 19.12.2016–19.06.2017. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud kokkulepitud töötasu suuruse.
9.5.Kostja seisukoha järgi on maakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, sest hageja esitatud pangakonto väljavõte on rootsikeelne (TsMS § 33 lg 1 ja 2 rikkumine) ning kuna e-kirjavahetuse kuupäevi ei ole võimalik kindlaks teha, siis on see tõendina täiesti kõlbmatu. Kostja viitab apellatsioonkaebuses hageja pangakonto väljavõttele, mis asub TVK toimikus tl 9 (apellatsioonkaebuse p 2.1.14). Viidatud konto väljavõttest ei nähtu, et see oleks rootsikeelne ning seetõttu jääb kostja väide arusaamatuks. Ekslik on kostja seisukoht, et kuna e-kirjavahetuse kuupäevi ei ole võimalik kindlaks teha, siis on see tõendina täiesti kõlbmatu. Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes, mida kohus arvestab asja lahendamisel. Maakohus on märkinud, et kuigi e-kirjavahetus ei sisalda selle toimumise kuupäevi, nähtub sellest, et pooled pidasid töötasu läbirääkimisi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga.
9.6.Kostja väitel nõuab hageja kostjalt raha aja eest, mil poolte vahel ei olnud töösuhet ning hageja pole tõendanud, et ta oleks objektil Birkavägen 10 mingit tööd teinud. Maakohus asus seisukohale, et kostja nimetatud väide on paljasõnaline ja vastuolus hageja poolt vande all antud seletustega, samuti leidis kostja ise töövaidluskomisjonis, et pooltevaheline võlaõiguslik leping lõppes 19.06.2017. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid korrata.
9.7.Kostja põhjenduse kohaselt nähtuvalt töötamise registri väljavõttest on kostja sõlminud hagejaga perioodil 19. detsembrist 2016 kuni 29. maini 2017 kokku kümme võlaõiguslikku lepingut ning poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut. TVK toimikus olevatest tõenditest nähtuvalt oli hageja alates 19.12.2016 kuni 10.06.2017 kantud töötamise registrisse ja tööleping on temaga lõpetatud 10.06.2017 TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja möödumisega (TVK toimik tl 12,13). Nimetatud kande muutmine on teostatud 02.08.2017 (TVK toimik tl 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tööandjapoolne algne kande tegemine töötamise registrisse kinnitab kostja tegelikku tahet töölepingu sõlmimiseks hagejaga ning seda seisukohta ei muuda kannete tagantjärgi muutmine.
9.8.Vastuväite esitamisel puhkusetasu ja viivise väljamõistmise nõudele on kostja tuginenud asjaolule, et poolte vahel oli käsundusleping. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pooled sõlmisid töölepingu, siis on õigesti rahuldatud puhkusetasu ja viivise väljamõistmise nõue.
10.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad hageja menetluskulud ringkonnakohus kokku 959 eurot 30 senti (792 + 167,30). Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastu vaielnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (132 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Maakohtu menetluses ei olnud hagejal esindajat, hagejal
tekkis esindaja alles ringkonnakohtu menetluses. Seda arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud toimiku materjalidega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aeg 5 tundi. Põhjendatud on ka kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud 1 tund ja kohtuistungil esindamisele kulunud 0,5 tundi. Sõidukulude kohta esitas hageja esindaja kuludokumendid – kaks rongipiletit (15 eurot 60 senti x 2) ja takso arve (4 eurot). Sõidukulud on kokku seega 35 eurot 20 senti (menetluskulude nimekirjas ekslikult märgitud 35 eurot 30 senti). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud sõidukulud on põhjendatud. Küll aga ei ole põhjendatud apellandi menetluskuludele vastuväite koostamisele kulunud aeg 0,5 tundi. Sarnaselt menetluskulude nimekirja koostamisega ei vaja sellise dokumendi koostamine õigusalaseid teadmisi. Eelneva tõttu on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus 893 eurot 20 senti (792 + 66 + 35,2). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.