XX hagi Versobank AS-i (likvideerimisel) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/1757
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.09.2018 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja Versobank AS (likvideerimisel, registrikood 10586461), esindaja Viktoria Vaisma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19.09.2018 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX menetluskulud puuduvad.
kanda.
Kindlaksmääratavad
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.XX (hageja) esitas Versobank AS-i (kostja) vastu 28.03.2018 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/1757. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja (endise ärinimega MARFIN PANK EESTI AS) sõlmisid 22.05.2008 käenduslepingu nr 3926/02/08, millega hageja andis kostjale tarbijana isikulise tagatise OÜ Agenor (registrikood 10700098) ja kostja vahel 22.05.2008 sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500 000 krooni ehk 223 691 eurot. 03.12.2010 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Agenor pankroti. Hageja ja kostja sõlmisid 24.04.2012 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta, millega hageja kohustus tasuma kostjale käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 euro ulatuses. Summa tuli tasuda koos intressiga 2% aastas vastavalt lepingu lisas olevale maksegraafikule. Tasumisega viivitamisel oli kostjal õigus hagejalt nõuda viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja oli kostjale 06.03.2018 seisuga tasunud põhiosa, intressi ja viiviseid kokku 16 354,01 eurot. Samas nõudis kostja hagejalt täiendavalt perioodil 26.04.2012-06.03.2018 tekkinud võlgnevust 06.03.2018 seisuga 8 811,33 eurot. Veel tuli hagejal maksegraafiku alusel pärast 06.03.2018 tasuda igakuiseid makseid kuni 28.02.2022 kokku 12 245,74 eurot. Seisuga 06.03.2018 moodustasid tasutud summad, tekkinud võlgnevus ja igakuiselt tasumisele kuuluvad summad 37 411,08 eurot. Menetluspoolte 24.04.2012 kokkulepe oli vastuolus heade kommetega. Kostja sõlmis hagejaga lepingu teades, et kostja oli halvas majanduslikus olukorras ja sundseisus raha saamiseks, sest tema töökohaks olnud OÜ Agenor oli pankrotistunud. Sellega rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viivisemäär 0,15% päevas oli liiga suur ja selle alusel makstud summad tuli tagastada kui liiakasu. Hageja suhtes on sama nõude tõttu põhjendamatult alustatud mitu täitemenetlust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja nõustus, et tema ja OÜ Agenor sõlmisid 22.05.2008 laenulepingu. Ühingu üks kahest juhatuse liikmest oli hageja, kes oli ka ühingu osanik. Ühingu esindajana esitas laenutaotluse kostja, kes pakkus end ka käendajaks. Hageja kinnitas, et tema igakuine sissetulek oli 70 000 krooni ja varade väärtus 26 280 000 krooni. Toona oli ühing kasumlik. 22.05.2008 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping. Pärast ebaõnnestunud saneerimismenetlust kuulutati 03.12.2010 välja ühingu pankrot. Hageja ja kostja sõlmisid 24.04.2012 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta. Selle eesmärgiks oli käenduslepingust tuleneva võlakohustuse ja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kinnitamine ja võlgnevusel kohesele sundtäitmisele allumise kohta kokkuleppe sõlmimine. Kusjuures pooled leppisid kokku, et hageja maksab kostjale ligi kaheksa korda väiksema summa, kui kostjal oli tegelikult õigus hagejalt nõuda. Ühtlasi lepiti kokku intressi tasumises. Alates võlatunnistuse sõlmimisest laekus kostjale 16 354,01 eurot. Hageja ja kostja vaheline võlatunnistusest tulenev suhe ei olnud käsitletav tarbijakrediidilepinguna. Seejuures ei pidanud kostja hindama hageja maksevõimelisust. Sellega ei kasutatud ära ka hageja sundseisu, sest võlatunnistus ei loonud uut kohustust, vaid pooled leppisid kokku olemasoleva võlakohustuse täitmise tingimustes. Pealegi hindas kostja
2008. aastal käenduslepingu sõlmimisel ajal hageja võimet täita käenduslepinguga võetavaid kohustusi. Võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas oli tavakäibest madalam. Võlg tekkis hageja tegevusetuse tõttu. Hageja õigusi ei rikutud mitme täitemenetluse alustamisega, sest hagejalt ei nõutud topelt täitmist. Maakohtu otsus
3.Kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, nende rahalist suurust kindlaks määramata. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagi esitamist ei põhjustanud ükski TMS § 221 lg-s 1 nimetatud asjaoludest. Nõude aluseks oli muu asjaolu, s.o täitedokumendi vastuolu heade kommetega. Vaidlus puudus selles, et pooled sõlmisid 22.05.2008 käenduslepingu nr 3926/02/08, millega hageja andis pangale isikulise tagatise OÜ Agenor ja panga vahel 22.05.2008 sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500 000 krooni. Seoses ühingu pankroti väljakuulutamisega 03.12.2010, muutus käenduslepingust tulenev hageja kohustus sissenõutavaks. Poolte vahel sõlmiti 24.04.2012 notariaalne võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta. Sellega kinnitasid pooled olemasoleva võlakohustuse, sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ja võlgnevuse kohesele sundtäitmisele allumise. Viidatud kokkuleppe kohaselt tuli hagejal tasuda käenduslepingust tulenev võlgnevus 27 170 euro ulatuses. Hageja oli kostjale kokku maksnud 16 354,01 eurot, sh põhiosa, intressi ja viivised. Hageja viidatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 (tarbijakrediidilepingu mõiste) ja seaduses sellele järgnevad tarbijakrediiti reguleerivad sätted vaidluse lahendamisel ei kohaldunud, sest kostja ei andnud hagejale laenu. Laenu sai OÜ Agenor. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustus käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja käendas OÜ Agenor laenulepingut. Seega vastutas hageja käendajana OÜ Agenor kohustuse täitmise eest. Kuivõrd OÜ Agenor laenulepingut käendas hageja OÜ Agenor seadusliku esindajana, ei rakendunud tema suhtes tarbija kaitseks kehtestatud normid (Riigikohtu 11.12.2015 otsus asjas nr 3-2-1-116-15). Hageja ja kostja sõlmisid võlatunnistuse, mis on VÕS § 30 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. 24.04.2012 võlatunnistusega kinnitasid pooled sissenõutavaks muutunud võlgnevust ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 eurot, mis oli kordades väiksem käenduslepingus kajastatud kohustuse maksimumsummast ehk 223 691 eurost. Kostja ei saanud raha saamiseks ära kasutada hageja sundseisu ja rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja hagejale raha ei laenanud. Sellest tulenevalt ei saanud võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega. Kostja käitus hageja suhtes heas usus. Hageja ei vaidlustanud kostja tegevust põhivõlgnikule laenu andmisel. Ka ei vaidlustanud hageja kostja väidet, et hageja märkis käendaja avalduses oma igakuiseks sissetulekuks 70 000 krooni ja varade väärtuseks 26 280 000 krooni. Tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast ei olnud kostjal kohustust rakendada hageja kui käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtet peab laenuandja kohaldama laenusaaja, mitte käendaja suhtes.
Võlatunnistuses ja sundtäitmisele allumise kokkuleppes kokkulepitud viivisemäär ei olnud tühine. Hageja pidas viivisemäära tühiseks seetõttu, et see ületas seaduses sätestatud määra. Puudus alus kohaldada seadusest tulenevat (VÕS § 113 lg 1) viivisemäära, sest pooled leppisid kokku teisiti. Hageja apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/1757 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus väljus hagiavalduse piiridest, kui käsitles vaidlustatud määruses ka 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingut nr 3926/02/08. Hageja vaidlustas 24.04.2012 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ja kostja vahel 24.04.2012 sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta ei olnud krediidileping. Nimetatud kokkuleppega säästis krediidiasutus käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamist (sissenõudmist) läbi tsiviilkohtumenetluse. Seega oli võlatunnistus tarbijakrediidileping vastavalt VÕS § 402 lg-le 1. Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, mida kumbki pool lepingust sai, mitte lepingu pealkirjast. Viidatud kokkulepe oli vastuolus heade kommetega sest sõlmiti poolte vahel pärast seda, kui oli teada füüsilisest isikust endisel juhatuse liikmel puuduvad sissetulekud (tema juhitud ühing oli pankrotis). Kokkulepe viivisemäära kohta oli tühine, sest kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ületas seadusest tulenevat viivisemäära rohkem kui kuus korda. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Praegusel juhul soovis hageja tunnistada notari tõestatud 24.04.2012 võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kohta sõlmitud kokkuleppe sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et see oli vastuolus heade kommetega: kostja ei kontrollinud kokkuleppe sõlmimisel hageja krediidivõimelisust, kuigi sisuliselt oli 24.04.2012 lepingu näol tegu tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Praegusel juhul, nagu maakohus õigesti leidis, ei olnud 24.04.2012 võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kohta sõlmitud kokkuleppe eesmärgiks laenu andmine, vaid olemasoleva käenduslepingust tuleneva kohustuse tunnustamine ja kokkuleppe sõlmimine sundtäitmisele allumise kohta. 24.04.2012 lepingus deklareeriti, et poolte vahel oli 22.05.2008 sõlmitud käendusleping nr 3926/02/08, millega hageja andis isikulise tagatise OÜ Agenor ja
kostja vahel samal kuupäeval sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks maksimumvastutusega 3 500 000 krooni, OÜ Agenor läks pankroti ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tulenevast võlgnevusest 27 170 eurot. Eelneva näol oli tegu deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus on omaette leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Praegusel juhul tunnistati võlatunnistusega hageja ja kostja vahel 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingust nr 3926/02/08 tulenevat kohustust selliselt, et võlgnik kohustus tasuma kostjale käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 euro ulatuses ja kokkuleppe sõlmimisega ei loodud uut võlakohustust. Hageja ei toonud apellatsioonkaebuses välja ühtegi argumenti, mis toetaksid hageja väidet, et maakohus eksis, kui leidis, et võlatunnistuse sõlmimine ei olnud vastuolus heade kommetega. Seda ei toetanud argument, et kostja ei järginud väidetavalt võlatunnistuse sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebusest ei nähtunud, miks kostja sellega arvestama pidi. Kostja ja hageja ei sõlminud laenulepingut, vaid kinnitasid juba varem eksisteerinud kohustuse olemasolu. Ka ei nähtunud asja materjalidest, ei tehing tehti poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Veel enam, maakohus tugines oma argumentatsioonis õigesti mh asjaolule, et võlatunnistus asetas hageja oluliselt soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud võlatunnistust sõlmimata. Hageja kohustusi kostja ees vähendati 24.04.2012 lepinguga mitmekordselt ja tema vastutust kostja ees vähendati 223 691 eurolt 27 170 euroni. Viivisekokkuleppe osas märkis maakohus õigesti, et viivisemäär ei olnud tühine. Pooled võivad kokku leppida rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral seaduses sätestatuga võrreldes suurema viivise tasumise kohustuses (vt nt VÕS § 113 lg 1), mida pooled praegusel juhul notariaalselt tõestatud kokkulepet tehes ka tegid. Kuna viivise rakendumine sõltub eelkõige võlgnikust enesest, siis ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada ega olla heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine (vt nt Riigikohtu 22.10.2002 otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Samuti puudus alus arvata, et tegu on tüüptingimusega ja see oli VÕS § 42 lg 3 p-st 5 lähtuvalt tühine (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsust asjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kuivõrd võlatunnistuse täitmist piirab tunnustatud võla puudumine vm, tuli kohtul kontrollida võlatunnistuse aluseks olevas käenduslepingus sätestatut, mida maakohus õigesti ka tegi, s.t maakohus ei ületanud hagi piire. Maakohus leidis õigesti, et 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingu nr 3926/02/08 näol ei olnud tegu tarbijakäenduslepinguga ja käenduslepingut sõlmides ei rikkunud kostja oma kohustusi. Kehtiva regulatsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (VÕS2019 redaktsioonis § 143 lg 1), kuid ajal, kui hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, oli tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks oli tarbija (VÕS2008 redaktsioonis § 143 lg 1). Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-ist ei tulene teisiti. Seega tuli kohaldada varasemat VÕS § 143 lg 1 sõnastust. VÕS2008 redaktsioonis § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevusega. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise
tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene VÕS-i tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (Riigikohtu 23.03.2006 otsus asjas nr 3-2-1-8-06). Kui äriühingu osanik või juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses (Riigikohtu 05.11.2008 otsus asjas nr 3-2-1-89-08). Seega ei kohaldunud käenduslepingule tarbijakaitseregulatsioon. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis oleks andnud aluse arvata, et võlatunnistusega tunnustatud nõue puudus või võlatunnistuse täitmine oli muudel tunnustatud võlast tingitud põhjustel piiratud. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Vaatamata ringkonnakohtu vastavale päringule kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.