Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

22.05.2008 sõlmitud käenduslepinguga nr 3926/02/08 andis hageja pangale isikulise tagatise OÜ Xxxx ja panga vahel 22.05.2008 sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500 000 EEKi ehk 223 691 eurot. 03.12.2010 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Xxxx pankroti. Sellega seoses muutus käenduslepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Poolte kokkuleppe kohaselt kohustus hageja tasuma käenduslepingust tuleneva võlgnevuse summas 27 170 eurot. Võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kokkuleppega lepiti kokku järgnevas: 1) võlgnik kinnitab käenduslepingust tulenevat võlga summas 27 170 eurot ning käenduslepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks; 2) võlgnik annab nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele TMS-is sätestatud korras; 3) võlausaldaja ei esita lepingut kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks juhul, kui võlgnik tasub võlausaldajale lepingu 3 p-s 2.1 nimetatud 27 170 eurot, millele lisandub intress 2% aastas vastavalt lepingu lisaks 1 olevale maksegraafikule. Juhul kui võlgnik tasub ühes kuus suurema summa, kui on maksegraafikus näidatud, tasaarvestatakse enammakstu mitte järgmise kuu osamaksega, vaid viimase osamaksega; 4) võlgnik on kohustatud lepingu p 2.1.3 maksed tegema Xxxx ASi arvelduskontole nr xxxx xxxx; 5) tasumisega viivitamisel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest; 6) kui võlgnik ei ole täitnud kohaselt lepingu lisaks 1 oleva maksegraafiku järgi maksekohustust kahel järjestikusel kuul või on tasumata summa, mis on võrdne kolme kuu osamaksetega, on võlausaldajal õigus esitada leping kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks; 7) lepingu sõlmimisega ei loo lepingupooled uut võlakohustust, vaid lepivad täiendavalt kokku olemasoleva võlakohustuse täitmise tingimustes. Hageja nõudel väljastas kostja 06.03.2018 hagejale tähtaja ületanud võlgnevuste arvestuse, mis tõendab, et kostja on tasaarveldanud tasutud summadest ja täitemenetluste kaudu tasutud summadest viiviste katteks alates 04.09.2014 kuni 29.12.2017 kokku 3362,29 eurot. Samas nõuab kostja hagejalt viiviseid 06.03.2018 seisuga kokku 3834,57 eurot. Seega on kostja 27 170 euro kasutamise eest perioodil 26.04.2012-06.03.2018 märkinud hageja võlgnevuseks kokku 8811,33 eurot, millest põhiosa võlgnevus on 4052,48 eurot, intressi võlgnevus 924,28 eurot ja viivise võlgnevus 3834,57 eurot. Lisaks peab hageja tasuma maksegraafiku alusel igakuiselt makseid kuni 28.02.2022 summas 12 245,74 eurot. Hageja on tasunud kostjale kokku põhiosa, intressi ja viiviseid 16 354,01 eurot. Ei saa olla vaidlust, et 06.03.2018 seisuga tasutud summad ja arvestatud võlgnevus ning lisaks igakuiselt tasumisele kuuluvad summad on kokku 37 411,08 eurot ja selles, et kostja on võlatunnistuse alusel pööranud võlgnevused igakordselt eraldiseisvalt sundtäitmisele, mis on toonud kaasa hagejale juba 3 täitemenetlust, millest 2 on lõpetatud. Igalt täitemenetluselt on hagejal tulnud tasuda kohtutäituri tasu ja täitemenetluse toimingu tasusid. Ei saa olla vaidlust, et hageja on kostjaga lepingulises suhtes tarbijana (VÕS § 402 lg 1). 24.04.2012 võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta on vastuolus heade kommetega. Hageja on kostjaga lepingulises suhtes tarbijana (VÕS § 402 lg 1). Võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimisel oli kostjale teada hageja halb majanduslik olukord ja sundseis raha saamiseks, sest hageja töökohaks olnud OÜ Xxxx suhtes kuulutati välja pankrot. Kostja ei kontrollinud hageja maksejõulisust 24.04.2012 seisuga, kasutas ära hageja sundseisu raha laenamiseks rikkudes vastutustundliku laenamise põhimõtet. 24.04.2012 võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe on tühine TsÜS § 86 alusel. 24.04.2012 võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe sisaldab viivisemäära 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Seadusjärgne viivisemäär on 0,025% päevas. Viivisemäär 0,15% ületab seaduslikku viivisemäära rohkem kui 6 korda, mis toob kaasa viivise kokkuleppe tühisuse. Tühise viivisemääraga on kostja alusetult rikastunud alates 04.09.2014 kuni 29.12.2017 kokku 2801,91 eurot. 06.03.2018 seisuga on viivise võlgnevuse arvestus summas 3834,57 eurot õigusvastane. 06.03.2018 seisuga ei saa hagejal viivisevõlga olla.

Juhul kui 24.04.2012 võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe ei ole tervikuna tühine, kuid arvestades seadusjärgset viivisemäära ja hageja poolt varem tasutud ebaproportsionaalseid viiviseid, mis tuleb tasaarvestada, puudub hagejal 06.03.2018 seisuga on viivise võlgnevus. Õigusvastaselt varem viivise katteks arvestatud 2801,91 eurost õiget viivist 639,01 eurot lahutades saab ülejäänud summa 2162,90 eurot arvestada põhiosa ja intressivõlgnevuse katteks. Selle tagajärjel intressivõlgnevust ei ole ja põhiosa võlgnevus oleks 06.03.2018 seisuga 2813,86 eurot. Mis puutub hageja suhtes toimunud ja toimuvasse 3 täiteasja, siis Riigikohtu halduskolleegium on leidnud asjas 3-3-1-6-16, et ei ole lubatav, et riik nõuaks samadest faktilistest asjaoludest tulenevalt isikult rahalise kohustuse topelttäitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. Hageja taotleb tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas 026/2015/1757. Kostja vastuväited Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda. OÜ Xxxx esmakande aeg on 12.09.2000. OÜ Xxxx üheks kahest juhatuse liikmest oli hageja juba alates 06.10.2000. Vähemalt alates 2002 on hageja olnud OÜ Xxxx osanik ja suurim osaniks vähemalt alates 2006. Seega ei ole õige hageja väide nagu oleks ta üksnes OÜ Xxxx töötaja. OÜ Xxxx nimel esitas kostjale laenutaotluse hageja. Laenutaotluses pakkus hageja ise välja tagatise - hageja käendus Käendus ja laenuleping on allkirjastatud hageja poolt. OÜ Xxxx 2006.a majandusaasta auditeeritud aruande (viimane olemasolev aruanne, mis oli olemas enne laenulepingu sõlmimist) kohaselt oli osaühingu puhaskasumiks 8 542 872 EEKi, eelneval aastal 8 647 239 EEKi. Pooled sõlmisid 22.05.2008 käenduslepingu laenulepingu tagamiseks. Hageja sõlmis käenduslepingu OÜ Xxxx juhatuse liikme ja suuromanikuna, s. o isikuna, kellel oli otsene kontroll OÜ Xxxx tegevuse üle. Hageja esitas kostjale ka käendaja avalduse, milles kinnitas, et tema igakuine sissetulek on 70 000 EEKi ja varade väärtus 26 280 000 EEKi, hageja kinnitas, et annab nõusoleku käendada laenulepingust tulenevaid kohustusi maksimaalselt 3 500 000 EEKi (223691 euro) suuruses ja on teadlik käenduslepingust tulenevate kohustuste õiguslikest tagajärgedest. 03.12.2010 kuulutas kohus välja OÜ Xxxx pankroti pärast ebaõnnestunud saneerimismenetlust. 24.04.2012 sõlmisid hageja ja kostja võlatunnistuse ja kokkuleppe (edaspidi võlatunnistus) sundtäitmisele allumise kohta. Võlatunnistuse eesmärgiks oli hageja ja kostja vahel 2008 sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlakohustuse ja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kinnitamine ning võlgnevuse kohesele sundtäitmisele allumise kohta kokkuleppe sõlmimine. Seega ei vasta tegelikkusele hagiavalduse p-s 1.6 olev hageja kirjeldus hageja sundseisus olemise kohta raha saamiseks võlatunnistuse sõlmimisel ning hageja etteheited, et kostja ei kontrollinud 2012 hageja maksejõulisust jmt, sest raha väljamaksmist 2012 võlatunnistuse alusel ei toimunud. Laen maksti välja OÜ-le Xxxx 2008 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastu tulles hagejale saavutasid pooled 2012 kokkuleppe võlatunnistuse näol ning maksimaalse rahalise kohustuse 3 500 000 EEKi (223691 eurot) asemel 8 korda väiksema summa – 27 170 euro tasumises hageja poolt kostjale. Kokkuleppe olemasolu kinnitab hageja hagiavalduse p-s 1.2 (viimane lause). Sissenõutavaks muutunud kohustusele lisandus intress üksnes 2% aastas, mis on kordades väiksem tavapärase krediidi kasutamise eest kohaldatavast intressimäärast. Alates võlatunnistuse sõlmimisest on kostjale laekunud vaid 16 354,01 eurot, mida ei eita ka hageja (hagiavalduse p 1.5). Kuivõrd hageja võetud kohustusi ei täitnud, pidi kostja pöörduma kohtutäituri poole. Hageja on esitanud kohtule andmeid teadlikult moonutatult jättes asjaoludest ebaõige pildi. Laenuleping, käendusleping ja võlatunnistus sõlmiti järgides õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

Hageja OÜ Xxxx suurima osaniku ja juhatuse liikmena on otseselt seotud OÜ Xxxx juhtimise ja käekäiguga. Oma tegevusetusega on hageja põhjustanud täitemenetluse algatamise kostja poolt. Ebaõiged on ka hageja poolt hagiavalduses esitatud materiaalõiguslikud alused. Väär on hageja seisukoht hagiavalduse p-s 1.6 pooltevahelise lepingulise suhte käsitlemise kohta tarbijakrediidilepinguna (VÕS § 402 lg 1). Võlatunnistus ei ole krediidileping, vaid käenduslepingust tuleneva kohustuse kinnitamise ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe; selle alusel kostja hagejale krediiti ei andnud ega kohustunud seda tegema. Seega ei pidanud kostja ka hageja maksejõulisust hindama 24.04.2012 seisuga. Väär on ka hageja väide , et kostja kasutas ära hageja sundseisu raha laenamiseks. Kostja ei ole hagejale laenu andnud (seda kinnitab võlatunnistuse p 2.2). Seega ei ole 24.04.2012 sõlmitud võlatunnistus ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe TsÜS § 86 alusel tühine. OÜ Xxxx võttis krediiti käibevahendite katteks (soetatava maa parendamise, realiseerimise eesmärgil kusjuures oli OÜ Xxxx omafinantseering ainuüksi üle 35%). Kostja ei ole ära kasutanud hageja ega OÜ Xxxx sundseisu raha laenamiseks. 2008 käenduslepingu sõlmimise ajal hindas kostja mh hageja võimet täita käenduslepinguga võetavaid kohustusi, kuigi kostjal puudus kohustus vastutustundliku laenamise põhimõtet käendaja osas rakendada. Seda seisukohta on korduvalt kinnitatud Riigikohtu lahendites. Kostja lähtus hageja enda poolt esitatud andmetest, veendus mh selles, et hagejal on piisav sissetulek ning vara tagamaks võetavat kohustust. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel 24.04.2012 sõlmitud võlatunnistus ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe sisaldab viivisemäära 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja viide hagiavalduse p-s 1.7 on ebaõige seonduvalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausega. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause teeb erandi teisest lausest ning sätestab, et kehtib kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest, mis on tavakäibest isegi madalam, sest viimane on reeglina 0,5% päevas. Seega tarbijakrediidisätted ei kohaldu (tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga); viivise tekkimise põhjustas hageja käitumine ja soovimatus kohustusi kostja ees täita; kuigi võlatunnistus sõlmiti 12.04.2012 ja hageja pidi tasuma esimese makse 250 eurot 26.04.2012 (s.o 2 nädalat pärast võlatunnistuse sõlmimist), on hageja olnud viivituses alates esimesest maksest, mis tähendab, et hageja ei ole oma kohustusi soovinud täita algusest peale; arvestades, et hageja ei ole oma kohustusi täitnud enam kui 6 aasta jooksul, ei ole viivise summa ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Ebaõige on ka hageja väide tema põhiõiguste rikkumisest tulenevalt mitmest täitemenetlusest. Hagiavalduses on hageja kinnitanud (p 1.3 ja p 1.5) , et ainuüksi põhikohustuse 27 170 euro juures on hageja nimel kostjale ülekandeid tehtud üksnes 16 354,01 euro ulatuses. Kostja on hagejale korduvalt selgitanud täitemenetluse algatamise põhjuseid ja hageja on oma kohustuse olemasolu kinnitanud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt esitatud seisukohtade ja tõenditega, jätab hagi rahuldamata. Kohus keeldus 06.09.2018 määrusega hageja alternatiivsete nõuete menetlusse võtmisest. Seega lahendab kohus käesoleva otsusega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude seoses täiteasjaga nr 026/2015/1757. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitas hageja TSM § 221 lg 1 alusel. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Täitedokumendiks oleva 24.04.2012 notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta (notari ametitegevuse raamatu registri nr 792) alusel toimub hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 026/2015/1757 (lk 27). Hagi esitamist ei põhjustanud ükski TMS § 221 lõikes 1 nimetatud asjaoludest. Hageja esitatust tulenevalt on nõude aluseks muu asjaolu – täitedokumendi vastuolu heade kommetega. Puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) Xxxx AS (kostja õiguseelneja) ja hageja sõlmisid 24.04.2012 notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta; 2) võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kokkuleppega kinnitasid lepingupooled olemasoleva kehtiva võlakohustuse ja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ning võlgnevuse kohesele sundtäitmisele allumise; 3) Xxxx AS ja kostja sõlmisid 22.05.2008 käenduslepingu nr 3926/02/08, millega hageja andis pangale isikulise tagatise OÜ Xxxx (pankrotis) ja panga vahel 22.05.2008 sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500 000 EEKi; 4) seoses OÜ Xxxx pankroti väljakuulutamisega 03.12.2010, muutus käenduslepingust tulenev hageja kohustus sissenõutavaks; 5) hageja ja panga kokkuleppe kohaselt tuleb hagejal tasuda käenduslepingust tulenev võlgnevus kokku 27 170 eurot; 6) hageja on maksnud kostjale kokku 16 354,01 eurot, sh põhiosa, intress ja viivised. Hageja arvates on ta kostjaga lepingulises suhtes tarbijana, 24.04.2012 võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe on vastuolus heade kommetega. Kostjale oli teada hageja halb majanduslik olukord ja sundseis raha saamiseks; kostja ei kontrollinud hageja maksejõulisust 24.04.2012 seisuga, kasutas ära hageja sundseisu raha laenamiseks rikkudes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viivisemäär 0,15% päevas ületab seaduslikku viivisemäära 6 korda – viivise kokkulepe on tühine. Arvestades hageja poolt tasutud ebaproportsionaalseid viiviseid puudub hagejal viivise ja intressivõlgnevus 06.03.2018 seisuga. Kostja leiab, et hageja sõlmis käenduslepingu OÜ Xxxx juhatuse liikme ja suuromanikuna, kes kinnitas kostjale esitatud käendaja avalduses oma igakuise sissetuleku suuruseks 70 000 eurot ja varade väärtuseks 26 280 000 eurot. Ka kinnitas hageja laenulepingust tulenevate kohustuste käendamist 3 500 000 EEKi (223 691 euro) suuruses ja teadlikkust käenduslepingust tulenevate kohustuste õiguslikest tagajärgedest. Tegelikkusele ei vasta hageja väited hagiavalduses sundseisus olemise kohta raha saamiseks ning kostja poolt tema maksejõulisuse mittekontrollimise kohta. Võlatunnistuse alusel raha väljamaksmist ei toimunud. Laen maksti OÜ-le Xxxx 2008 sõlmitud laenulepingu alusel. Võlatunnistuses leppisid pooled kokku rahalisest kohustusest 223 691 eurot 8 korda väiksema summa ehk 27 170 euro tasumises, millele lisandus intress 2% aastas, mis on kordades väiksem tavapärase krediidi kasutamise eest kohaldatavast intressimäärast. Võlatunnistus ei ole krediidileping, kostja ei ole hagejale laenu andnud. Kostjal puudus kohustus rakendada hageja kui käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja poolt viidatud VÕS § 402 (tarbijakrediidilepingu mõiste) ja järgnevad VÕS tarbijakrediiti reguleerivad sätted vaidluse lahendamisel ei kohaldu, kuna kostja hagejale laenu ei andnud. Laenu saajaks oli OÜ Xxxx. Ka hagiavaldusest on väljaloetav, et laenulepingu pangaga sõlmis OÜ Xxxx ning hageja käendas sõlmitud laenulepingut. Sellele vaatamata on hageja asunud hagiavalduses oma võlatunnistusest tulenevast kohustusest vabanemiseks põhjendama nõuet VÕS sätetega, mis reguleerivad laenulepingusse puutuvat. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja käendas OÜ Xxxx

laenulepingut. Seega vastutab hageja käendajana OÜ Xxxx kohustuse täitmise eest. OÜ Xxxx laenulepingut käendas hageja OÜ Xxxx seadusliku esindajana, seega ei rakendu tema suhtes tarbija kaitseks kehtestatud normid. Äriühingu seaduslik esindaja (juhatuse liige) ei ole tarbija, vaid majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik. Tsiviilasjas nr 3-2-1-116-15 nõustus Riigikohus maakohtu seisukohaga, et tegemist ei ole tarbijakäendusega, kui käendaja oli äriühingu juhatuse liige ja osanik (otsuse p 1 viimane lause, p 14 teine lõik). Käenduslepingut sõlmides teadis hageja OÜ Xxxx majanduslikku seisu ja muid olulisi asjaolusid, kuna ta oli OÜ Xxxx juhatuse liige ja osanik. Hageja ja kostja sõlmisid võlatunnistuse, mis on VÕS § 30 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohutuse olemasolu. 24.04.2012 võlatunnistusega (p 1.1 ja p 1.3) kinnitasid pooled sissenõutavaks muutunud võlgnevust ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 eurot, mis on kordades väiksem käenduslepingus kajastatud kohustuse maksimumsummast ehk 223 691 eurost. Sellest tulenevalt ei saa võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega. Kostja ei saanud raha saamiseks ära kasutada hageja sundseisu ja rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja hagejale raha ei laenanud. Seega ei ole 24.04.2012 võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe tühised TsÜS § 86 alusel. Puuduvad TsÜS § 86 sätestatud asjaolud, mille alusel saaks 24.04.2012 võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe lugeda heade kommetega vastuolus olevaks. Pealegi leppisid pooled võlatunnistuses kokku hageja kohustuses kostja ees kordades väiksemas summas kui oli kokkulepitud käenduslepingus. Heas usus käitumine tähendab mõistlikkuse põhimõtetest (VÕS § 7) lähtumist. Mõistlik on see, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohus asub seisukohale, et kostja on hageja suhtes käitunud heas usus ja puudub alus hagi rahuldamiseks. Hageja ei ole vaidlustanud kostja tegevust põhivõlgniku suhtes nõuetekohase riskianalüüsi tegemist laenu andmisel ja tema võimes leping täita. Kostja väidet, et hageja märkis käendaja avalduses oma igakuiseks sissetulekuks 70 000 EEKi ja varade väärtuseks 26 280 000 EEKi ei ole hageja vaidlustanud ega ümber lükanud. Tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast ei olnud kostjal kohustust rakendada hageja kui käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtet peab laenuandja kohaldama laenusaaja, mitte käendaja suhtes (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-30-16, p 11; nr 3-2-1-157-14, p 11). Käendaja ei ole laenu saaja vaid põhivõlgniku kohustuste täitmise eest vastutaja (VÕS § 142 lg 1). Ka võlatunnistuses ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe kokkulepitud viivisemäär ei ole tühine. Hageja on hagiavaldusest tulenevalt pidanud viivisemäära tühiseks vaid seetõttu, et see ületab seaduses sätestatud määra. Puudub alus kohaldada seadusest tulenevat (VÕS § 113 lg 1) viivisemäära, sest pooled leppisid kokku teisiti. VÕS § 113 lg 1 viimase lause kohaselt võib lepinguga ette näha kõrgema viivisemäära kui on seadusjärge viivisemäär ning sellisel juhul loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud määr. Tsiviilasjahind on 6000 eurot. Menetluskulud jätab kohus hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna toimiku kohaselt kindlakstehtavaid menetluskulusid kostjal ei ole ja menetluskulude nimekirja kostja kohtu määratud tähtajaks ei esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.