Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Pärnu linna taotlus XX suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Pärnu Maakohtu 05.12.2018 määrus
Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla (registrikood 90004527) psühhiaatriakliiniku juhataja RP Avaldaja Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu), volitatud esindaja Aika Kaukver Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 05.12.2018 määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning jätta Pärnu linna taotlus XX tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks läbi vaatamata.
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333
2.Kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutada XX selleks SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates XX suhtes 03.12.2018 kell 17:30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.Pikendada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutada XX ravi jätkuvaks kohaldamiseks SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 40 päeva alates XX 03.12.2018 kell 17:30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 12.01.2019 kell 17:30.
4.XX suhtes on lubatud kasutada antipsühhootilist ravi tablettidena ning süstidena, meeleolustabilisaatoreid, rahusteid ning vajadusel elekterkonvulsioonravi.
5.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
6.Menetluskulud (sh määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud) jätta riigi kanda.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg 1 teise lause alusel toimetab ringkonnakohus puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja RP esitas 04.12.2018 Pärnu Maakohtule taotluse XX-le (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja peale seda tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevaks (haigla taotlus).
2.Taotluse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud raske bipolaarne meeleoluhäire 2002. a-l. Tema psüühiline seisund on viimase poole aasta jooksul olnud ebastabiilne, mistõttu on korduvalt sattunud mitmesugustesse sekeldustesse (väidetav vägistamine, korduvad liiklusõnnetused ning füüsilised kokkupõrked teiste inimestega) ja viibinud ka korduvalt erinevates psühhiaatriahaiglates ravil (sh ka tahtest olenematul ravil). Peale esmast paranemist ei ole puudutatud isik haiglaväliselt jätkanud ravimite regulaarset tarvitamist. Lisaks bipolaarsele meeleoluhäirele diagnoositi psühhootiliste ägenemiste korral ka skisoafektiivne häire. Puudutatud isiku kroonilisele haigusele on iseloomulikud korduvad maniakaalsed ägenemised. Suureks probleemiks oli
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 ravisoostumus ja mittesisuline haigusteadvus. Puudutatud isik lahkus korduvalt omavoliliselt haiglaravilt ning haiguse ägenedes olit tema käitumine ettearvamatu ja ohtlik. Hospitaliseerimisel oli puudutatud isiku mõttekäik hüplev, ta oli kergesti ärrituv ja düsfooriline. Ravimeid ei olnud ta regulaarselt tarvitanud ja haigusteadvus puudus. Puudutatud isik oli ohtlik peamiselt iseenda tervisele ja heaolule, kuna käitus maaniaseisundist tulenevalt provotseerivalt ja sattus äärimiselt kergesti konfliktidesse. Ta oli sekeldav ja impulsiivne, sööstis läbimõtlematult pähe tulnud mõtteid teostama, seades niiviisi ohtu enda turvalisuse, tervise ja elu. Taotluse esitamise ajal püsis maniakaalne ja pidurdamatu käitumisega seisund. Ta oli emotsionaalselt afektlabiilne, ärritus pisiasjade peale sedavõrd, et tõstis häält ja nõudis kohaselt haiglast välja lubamist, kuna psüühiline tervis olevat täiesti korras. Viimaste kuude sündmused näitasid, et puudutatud isik oli bipolaarse häire maniakaalse ägenemise tõttu korduvalt pannud ohtu oma tervise ja turvalisuse. Puudutatud isik vajas spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega. Lisaks võis ta vajada ka elekterkonvulsioonravi. Ravita jäämisel suure tõenäosusega korduvad ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, mh võib ta ebaadekvaatse käitumise tõttu ise sattuda õnnetustesse või agressiooni ohvriks. Kuna esinev raske psüühikahäire maania esines eelnevalt pikema perioodi vältel ning hoolimata korduvatest haiglaravidest ei olnud püsivat paranemist toimunud, oli ette näha puudutatud isiku pikemat tahtest olenematut ravivajadust kui neli päeva. Selline järeldus põhines eriteadmistel bipolaarse häire kulust ning ravijuhistest. Psühhiaater IT leidis, et puudutatud isik vajas tahtest olenematu ravi kohaldamist. Oma arvamuses tõi ta välja, et puudutatud isiku mõttekäik oli hüplev, kergesti ärrituv ja düsfooriline. Käitumine oli ebaadekvaatne. Puudutatud isik oli peksa saanud. Ravimeid ei tarvitanud regulaarselt ja tal puudus haigusteadvus. Kriitikavaba käitumisega oli puudutatud isik sattunud ohtlikesse olukordadesse. Puudutatud isik toodi haiglasse politseiga. Puudutatud isik lahkus omavoliliselt haiglaravilt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust. Puudutatud isiku elukohaks olev korter põles. Psühhiaater KR märkis otsusesse tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta, et puudutatud isikul esines bipolaarne häire (maniakaalne seisund). Ohtlik oli ta eelkõige iseendale. Haiguskriitika oli puudutatud isikul puudulik ja ta jättis ravi pooleli.
3.Pärnu linn (eestkosteasutus) esitas 04.12.2018 Pärnu Maakohtule seisukoha haigla esialgse õiguskaitse taotluse kohta ja lisaks avalduse isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks 40 päevaks tuginedes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg-le 11 (eestkosteasutuse taotlus). Puudutatud isikul oli 80% töövõimekaotus ja talle määrati psüühikahäirest tulenevalt raske puue tähtajaga kuni 31.12.2018. Eestkosteasutuse sotsiaalosakonnal oli puudutatud isiku perekonnaga pidev kontakt läbi lastekaitseteenistuse ja lisaks taotles perekond vastavalt vajadusele toetusi igapäevaseks toimetulekuks ning vajadusel oli määratud ka vältimatut abi. Puudutatud isikule määrati kaks tugiisikut, kes tegelesid nii puudutatud isiku endaga kui ka tema lastega ja tegid koostööd nii omavahel kui eestkosteasutuse 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 lastekaitseteenistusega. Haigushoogude ägenemise perioodide vahel tuli puudutatud isik igapäevaselt toime peamiselt tänu perele määratud tugiisikutele. Puudutatud isik kasvas üles kasuperes. Kasupere elab Hiiumaal. Nendega on tal kontakt sagedane ja suhted head. Puudutatud isik on olnud alates 2002. a-st viis korda (2002. a-l, 2003 a-l, 2004 a-l ja kaks korda 2010. a sügisel) ravil SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus bipolaarse häire või skisoafektiivse häire diagnoosiga nii maniakaalsete, depressiivsete kui segatüüpi episoodidega. Alates 2013. a-st on ta viibinud SA Pärnu Haiglas bipolaarse häire tõttu 13 korda. Puudutatud isiku suhtes rakendati korduvalt isiku tahtest olenematut ravi, viimati 2018. a oktoobris (Harju Maakohtu 30.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 218-16221). Ravil viibimise järgselt puudutatud isiku seisund mõnevõrra stabiliseerus ja enamsti ta suutis tugiisikuteenuse toel igapäevaelu korraldamisega toime tulla. Viimase poole aasta jooksul oli puudutatud isiku psüühiline seisund olnud ebastabiilne, peale mitmeid haiglaravil viibimisi ja esmast paranemist ei jätkanud ta haiglaväliselt ravimite regulaarset tarvitamist. Viimaselt tahtevastaselt ravilt SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, mis kohtumääruse kohaselt määrati tähtajaga kuni 07.12.2018, lahkus ta omavoliliselt. Sotsiaalosakond ega puudutatud isiku tugiisik ei saanud lähinädalatel temaga sisulist kontakti. 03.12.2018 teavitas Lääne Politseiprefektuur eestkosteasutust põlengust munitsipaalelamus asukohaga XXX, Pärnu linnas. Tulekahju toimus korteris, mille üürnikuks oli puudutatud isik. 04.12.2018 edastas eestkosteasutuse sotsiaalosakond märgukirjad nii politseile kui ka kiirabile infoga, et kuna puudutatud isiku tegutsemine võib kahjustada tema enda tervist või tõsiselt ohustada ka teiste isikute turvalisust, siis juhul, kui kiirabisse või politseisse tuleb väljakutse seoses puudutatud isikuga või XXX aadressiga, kaasata väljakutsele vastavalt ka politsei või kiirabi ning võimaluse korral toimetada puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse, et eriala-arst saaks tema seisundit kontrollida ja vajadusel ravi määrata. Kõike eelnevat arvesse võttes oli eestkosteasutuse hinnangul leidnud kinnitust, et tervisliku seisundi halvenemisest tulenevalt oli puudutatud isik sellises olukorras, kus oli vajalik haiglas viibimise jätkumine. Ravikoostöö ja haigusteadvuse puudumise tõttu seadis ta ohtu ka enda tervise ja heaolu ning võis seeläbi seada ohtu ennast ümbrisevaid inimesi. Haigusseisundi ägenedes oli oluline sekkumine ja vajaliku abi osutamine, et tagada puudutatud isiku ohutus ja välistada teiste isikute ohtu sattumine. Eestkosteasutus nõustus haigla esitatud taotlusega esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Tuginedes PsAS § 13 lg-le 11 leidis eestkosteasutus, et puudutatud isiku suhtes tuleb tahtest olenematut ravi pikendada tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Ravivajadus tulenes juba esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusest. Eelnevat arvesse võttes palus eestkosteasutus kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 40 päevaks.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus jättis 05.02.2018 määrusega haigla taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks üle 48 tunni rahuldamata ning rahuldas eestkosteasutuse taotluse tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks. Määrusega kohaldati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati ta ravi jätkuvaks kohaldamiseks haiglasse tähtajaga kuni 40 päeva alates puudutatud isiku 03.12.2018 kell 17:30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 12.01.2019 kell 17:30. Puudutatud isiku suhtes lubati kasutada antipsühhootilist ravi tablettidena ning süstidena, meeleolustabilisaatoreid, rahustiteid ning vajadusel elekterkonvulsioonravi. Maakohus kuulas enne määruse tegemist ära puudutatud isiku, telefoni teel ka tema vanemad YY ja YY ning küsis hinnangu psühhiaater HS-lt ja puudutatud isiku riigi õigusabi korras esindajalt vandeadvokaat Imbi Seimarilt. Pärnu Maakohtule teadaolevalt oli Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-18-16221 rakendanud 30.10.2018 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 28.10.2018 kuni 01.11.2018 ning seda esialgset õiguskaitset pikendanud 40 päevani, s.o kuni 07.12.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatas 13.11.2018 Harju Maakohtule, et seoses puudutatud isiku omavolilise lahkumisega on 09.11.2018 lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. Harju Maakohus ei ole TsMS § 539 lg 3 alusel lõpetanud kinnisesse asutusse paigutamist, kuid faktiliselt lõppes kinnisesse asutusse paigutamine ja tahtevastane ravi ning alates 09.11.2018, mil puudutatud isik lahkus omavoliliselt raviasutusest, ei ole esialgset õiguskaitset rakendatud. Tulenevalt TsMS § 534 lg-st 2 ja PsAS § 13 lg-st 1 võis esialgse õiguskaitse taotluse esitada teiste hulgas haigla pea- või ülemarst. Haigla Psühhiaatrikliiniku juhataja oli õigustatud esitama kohtule avalduse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kohus märkis, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui juba ette on näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15513, p 46). Maakohus menetles TsMS § 533 lg 1 p 1 alusel eestkosteasutuse põhiavaldust tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks ja pikendamiseks. Maakohtu hinnangul esialgse õiguskaitse korras taotluse esitamise õigus oli haigla juhataja kohusetäitjal RPl, kuid õigus esitada taotlus ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani oli vaid TsMS § 533 lg-s 1 ja 2 nimetatud isikutel. Kuivõrd kohus on enne 48 tunni möödumist kuulanud ära puudutatud isiku ning tutvunud kohtule esitatud seisukohtadega, siis ei olnud kohtu hinnangul vajalik esialgse õiguskaitse rakendamine.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 TsMS § 537 lg 1 eelduste täitmiseks arvestas maakohus eestkosteasutuse taotluse lahendamisel psühhiaatrite IT ja HS arvamusi. Tahtest olenematu ravi kohaldamise eelduseid kontrollis maakohus tulenevalt PsAS § 11 lg-st 1. Puudutatud isik vajas tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Puudutatud isikul püsis maniakaalne ja pidurdamatu käitumisega seisund, mille tõttu ärritus, nõudis koheselt haiglast välja lubamist. Psüühiline tervis olevat temal täiesti korras. Puudutatud isikul diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire (F31) ning psühhootiliste ägenemiste korral on diagnoositud ka skisoafektiivset häiret (F25). Tema kroonilisele haigusele olid iseloomulikud korduvad maniakaalsed ägenemised. Seega oli puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Isik oli impulsiivne, sööstis läbimõtlematult pähe karanud mõtteid teostama, seades niiviisi ohtu oma turvalisuse, tervise ja elu. Tahtevastase ravi saamata jätmisel puudutatud isik pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohustas peamiselt enda julgeolekut, elu ja tervist. Varem oli ta maniakaalse seisundi tõttu korduvalt pannud ohtu oma tervise ja turvalisuse. Lisaks võib ta suure tõenäosusega ravita jäämisel ebaadekvaatse käitumise tõttu sattuda õnnetustesse või agressiooni ohvriks. Maaniaseisundist tulenevalt käitus provotseerivalt ja sattus äärmiselt kergesti konfliktidesse. Kriitikavaba käitumise tõttu sattus 24.11.2018 füüsilise vägivalla ohvriks. Ambulatoorne ravi tema psüühilise seisundi puhul oli ebapiisav puudutatud isiku elu ja tervise kaitseks. Ta lahkus varasemalt tahtevastaselt ravilt ning ambulatoorsel ravil pärast esmast paranemist, ei ole jätkanud haiglaväliselt ravimite regulaarset tarvitamist ning ägenes taas maniakaalselt. Temal haigusteadvus puudus ning ravivajadusest aru ei saanud, kuigi oskas esitleda enda ravivajadusest arusaamist kolmandatele isikutele. Lähtudes puudutatud isiku ärakuulamisel tajutust, võttes arvesse psühhiaatri, määratud esindaja ja eestkosteasutuse eelpool märgitud põhjendatud arvamust, ei ole ära langenud psühhiaatrilise ravi kohaldamise alused ja esines ilmselge vajadus kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatrilist ravi kuni 40 päevani. Kohtule esitatud andmete alusel puudutatud isiku tervislik seisund muutus viimaste kuude jooksul ebaadekvaatsemaks ja ohtlikumaks. Maakohtu hinnangul ei olnud võimalik, et puudutatud isik paraneks vaid paari päevaga, arvestades isiku käitumismustreid, haiguse käiku ja sümptomite olemust. Eelnevast tulenevalt vajas tema turvalist kontrollitud ravikeskkonda.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Puudutatud isik palus maakohtu määruse peale esindaja vahendusel esitatud määruskaebuses määruse tühistada. Puudutatud isik leidis, et esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni 40 päevani ei olnud põhjendatud. Kuivõrd maakohus jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse, siis vaidlustab puudutatud isik vaid pikendamist kuni 40 päevani. Puudutatud isik katkestas Tallinnas ravi, sest arst ahistas teda. Arusaamatused ja rünnakud tulenevad sellest, et tema elab probleemses kohas halbade inimestega. Ta soovib vajadusel ise ravile tulla. Kohtumääruse alusel ei ole nõus haiglas olema. Puudutud isik võtab ise ravimeid ja haigus on kontrolli all.
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 Kaevatav määrus ei ole seaduslik ning sellest tulenevalt ei ole põhjendatud tahtevastase ravi kohaldamine kuni 40 päevaks. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarsus ning talle on määratud sobilik ravi ja ravimeid tarvitab ta regulaarselt. Kinnipidamine rikub eduväljavaateid leida tööd. Puudutatud isik vajab raha, et leida normaalne eluruum, kuhu saab kohtumisele tuua oma 5-aastase tütre. Praegu peab tütar teda käima haiglas vaatamas. Tütrele see ei meeldi. Vanemad lapsed on õe juures Hiiumaal ja ootavad ema jõuluks külla. Haiglas olek ei ole vajalik ja rikub lihtsalt puudutatud isiku plaane. Puudutatud isikul on võimalus elada oma toas sotsiaalmajas. Korteri põleng oli väike ja piisab vaid puhastamisest. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud asjaolu, et varasemalt saadud ravi ei olnud piisav. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning küsis selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta.
Haigla ei pidanud vastuses kaebust sisuliselt õigeks ja vaidles sellele vastu.
Eestkosteasutus palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab haigla taotluse esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja ravi pikendamiseks kuni 40 päevaks, ning jätab eeskosteastutuse taotluse läbi vaatamata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus on jätnud 05.12.2018 määrusega haigla taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks rahuldamata, kuid puudutatud isik on määruskaebuse palvepunktist nähtuvalt vaidlustanud maakohtu määruse tervikuna. Lisaks on maakohtu otsustused omavahel seotud. Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei pidanud kohus vajalikuks esialgset õiguskaitset rakendada üksnes põhjusel, et kohtu hinnangul olid tehtud vajalikud toimingud põhiavalduse (eestkosteasutuse taotluse) lahendamiseks. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isiku määruskaebuse alusel kontrollida maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust mõlema taotluse lahendamise osas.
12.Kohus kohaldab asja lahendamisel seadust ise ning kohus ei ole seotud menetlusosalise poolt antud õiguslike hinnangutega (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 ja § 477
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 lg 1). Õigusliku hinnangu andmisel on TsMS § 652 lg-st 8 ja §-st 659 tulenevalt pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus. Maakohus on kohtupraktikale viidates iseenesest õigesti märkinud, et esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha. Samas ei saa asja materjalide põhjal nõustuda maakohtu järeldusega, et 05.12.2018 seisuga olid põhimenetluse toimingud käesolevas asjas tehtud ning oli võimalik otsustada põhiavalduse rahuldamine.
12.1.TsMS § 537 lg 1 järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater, nakkushaige puhul pädev arst. Komisjoni- ja kompleksekspertiisi tegemisel võib eksperdina osaleda ka muu eriteadmistega isik. TsMS § 537 lg 1 viiendast lausest tulenevalt võib kohus eksperdiarvamusena arvestada ka isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust.
12.2.Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks määranud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. TsMS § 537 lg 1 viies lause võimaldab jätta ekspertiisi küll määramata ning arvestada eksperdiarvamusena isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Siiski võib taolist psühhiaatri arvamust eksperdiarvamusena arvestada vaid siis, kui kohus on veendunud arsti objektiivsuses ja erapooletuses ning kui selline arvamus sisaldab põhjendatud hinnanguid ja arvamusi isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta. Vastasel juhul ei ole puudutatud isiku õigused kaitstud samal tasemel, nagu need on ekspertiisi läbiviimise korral. Õiguskirjanduses on leitud, et juhul kui kohus otsustab ekspertiisiarvamusena arvestada isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamust, peaks kohtumäärusest nähtuma, millistel põhjustel on kohus sellise valiku teinud ja miks kohus on leidnud, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamus on võrreldav ekspertiisiaktiga. Piisav ei ole isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitanud arsti arvamus (vt TsMS-KommIII/Kõve/Savvi (2018) § 537, lk 453).
12.3.Maakohtu määruse põhjendustest võib järeldada, et maakohus on lugenud TsMS § 537 lg 1 eeldused täidetuks psühhiaater IT 04.12.2018 arvamusega tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta ja psühhiaater HS arvamustega. Samas ei nähtu vaidlustatud määrusest põhjendusi, miks on kohus leidnud, et nende psühhiaatrite arvamused on võrreldavad ekspertiisiaktiga. Psühhiaater IT 04.12.2018 arvamus ei kajasta kolleegiumi hinnangul arsti seisukohta kõigi PsAS § 11 lg 1 eelduste kohta. Psühhiaater ei ole selgelt välja toonud ka puudutatud isiku diagnoosi. HS kirjalik arvamus asja materjalide hulgas üldse puudub. Vaidlustatud määruses on kohus märkinud, et kohus kuulas üle psühhiaater HS. Määrusest ei ole samas võimalik tuvastada psühhiaater HS neid seisukohti, millele maakohus on määruses hinnangu andnud. Kokkuvõttes jääb ringkonnakohtule ka arusaamatuks, kas maakohus on pidanud HS seisukohti eksperdiarvamust asendavaks psühhiaatri arvamuseks või
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 lihtsalt puudutatud isiku raviarsti poolt avaldatuks. Just eelkõige võimaliku edasikaebe seisukohalt tuleks eksperdiarvamust asendav psühhiaatri arvamus talletada maakohtul asja materjalides taasesitataval ja kontrollitaval kujul.
13.Kuivõrd maakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks ekspertiisi ei määranud ning ülalmärgitud kahe psühhiaatri arvamused ei saanud kolleegiumi hinnangul eksperdiarvamust TsMS § 537 lg 1 viienda lause tähenduses asendada, on maakohus põhiavalduse rahuldamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohtu määrus tuleb põhiavalduse (eestkosteasutuse taotluse) rahuldamise osas seetõttu tühistada.
14.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks lahendada ise sisuliselt eestkosteasutuse taotlust ega saata asja tagasi maakohtule uueks lahendamiseks (TsMS § 667 lg 2), kuna eeskosteasutuse taotluses märgitud puudutatud isiku psühhiaatriahigalsse paigutamise ja haiglaravi kohaldamise tähtaeg on praeguseks lõppenud (maakohtu määrusega paigutati puudutatud isik haiglasse ravile kuni 12.01.2019; puudutatud isiku määruskaebus saabus ringkonnakohtule 03.01.2019) ning taotlus kaotanud seetõttu oma eesmärgi. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta eestkosteasutuse taotluse eelmärgitut arvestades TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata.
15.Kuivõrd vaidlustatud määrusega on puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse paigutatud ning tema suhtes tahtevastast ravi kohaldatud, tuleb ringkonnakohtu hinnangul samas kontrollida, kas esinesid alused (haigla taotluse alusel) esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks (TsMS § 534).
16.Kolleegiumi hinnangul olid maakohtu tuvastatud asjaoludel esialgse õiguskaitse rakendamise eeldused täidetud. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.1.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli psühhiaater KR tuvastanud puudutatud isikul bipolaarse meeleoluhäire maniakaalse seisundi. Puudutatud isiku seisukoht, et ta ravi ei vaja, ei lükka iseenesest ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud haigla taotlusele lisatud psühhiaater KR 03.12.2018 otsusega tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta (nr 71) ja teise arsti, psühhiaater IT 04.12.2018 arvamusega tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta (nr 71a). Nendest dokumentidest on selgelt näha, et ravita jäämisel muutub puudutatud isiku käitumine talle ohtlikuks. Sõltuvalt oma seisundist ei mõista 9(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 puudutatud isik ravivajadust. Psühhiaatrite hinnangul võis puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik eelkõige iseendale, ohustades enda julgeolekut, elu ja tervist. Nii psühhiaater KR arvamusest kui ka tsiviilasja muudest materjalidest on selgelt näha, et puudutatud isik ei mõista ravi vajalikkust, mistõttu polnuks muud raviviisid peale tahtest olenematu ravi tõhusad.
16.2.Ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud ka TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt oli kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulatud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Haigla taotluse ja selle lisade põhjal oli pikendamine ilmselgelt vajalik ka arstide arvates.
16.3.Ringkonnakohus märgib, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik). Kuigi üldjuhul ei ole seega lubatud sama määrusega kohaldada esialgset õiguskaitset neljaks päevaks ning seda pikendada, tuleb ringkonnakohtul praegusel juhul anda tagantjärele hinnang sellele, kas esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud, sest vaidlustatud määrusega kohaldati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati ta ravi jätkuvaks kohaldamiseks haiglasse tähtajaga kuni 40 päeva. Asja materjalidest nähtuvalt oli arstidel juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Nii on haigla taotluses märgitud, et kuna puudutatud isiku raske psüühikahäire maania on esinenud eelnevalt pikema perioodi vältel ning hoolimata korduvatest haiglaravidest ei ole püsivat paranemist ilmnenud, siis oli juba taotluse esitamise ajal ette näha pikemat tahtest olenematut ravivajadust kui neli päeva. Selline järeldus põhines taotluse kohaselt eriteadmistel bipolaarse häire kulust ning ravijuhistest.
16.4.Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et avalduse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja ka selle tähtaja pikendamiseks võis esitada haigla juhataja (TsMS § 534 lg 2 ja PsAS § 13 lg 1). Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5). Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et esialgset õiguskaitset saab rakendada vaid kuni neljaks päevaks ja ravitähtaja pikendamiseks 40 päevaks on tingimata vaja eestkosteasutuse avaldust. Eestkosteasutuse avaldus (n-ö põhiavaldus) on vajalik üldises korras tahtevastasele ravile suunamiseks.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333
17.Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et maakohus oleks saanud rahuldada haigla taotluse esialgse õiguskaitse korras isiku tahtevastase ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning oleks saanud seda tähtaega hiljem vastavalt haigla taotlusele pikendada. Ringkonnakohus saab nimetatud vead kõrvaldada ning haigla taotluse nii esialgse õiguskaitse kohaldamise kui ka selle tähtaja pikendamise osas rahuldada.
18.Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste tuvastamisel.
18.1.Puudutatud isiku hinnangul ei olnud tema ohtlikkus tõendatud. Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Maakohus on kolleegiumi arvates korrektselt võtnud arvesse psühhiaatri hinnanguid ohtlikkuse kohta. Arstid on välja toonud, et puudutatud isiku kriitikavaba käitumise tõttu on ta sattunud elu ja tervist ohustavatesse olukordadesse (psühhiaater KR 03.12.2018 otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 71; psühhiaater IT 04.12.2018 arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta nr 71a). Puudutatud isiku ohtlikkus oli reaalne, kui puudutatud isik ravi ei jätka. Ravimite mittevõtmisel puudutatud isiku seisund halveneb ja haigus ägeneb. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda julgeolekut, elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline.
18.2.Vastupidiselt määruskaebuses väidetule olid kolleegiumi hinnangul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire ning ravita jäämisel seisund oluliselt halveneb. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta ei olnud nõus vabatahtlikult ravimeid võtma.
18.3.Puudutatud isiku väidetel rikub tema kinnipidamine haiglas eduväljavaateid leida tööd ja seetõttu ka võimalust üürida normaalset eluruumi, kus 5-aastane tütar saaks temaga kohtuda. Lisaks tulevat tema probleemid sellest, et elab probleemses kohas halbade inimestega. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited alust tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli tahtest olenematu ravi vajalik. Samuti olid täidetud seaduses väljatoodud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite arvamustega, mida kinnitasid ka tsiviilasja materjalidest nähtuv muu info ning maakohtu kohtuniku poolt puudutatud isiku ärakuulamisel tajutu, mis on välja toodud vaidlustatud kohtumääruses.
18.4.Asja materjalid ei toeta puudutatud isiku väidet, et ta võtab ise vabatahtlikult ravimeid. Asjas on tõendamist leidnud vastupidine olukord.
19.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib 11(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-18333 tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine uuesti halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.
20.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Liis Arrak Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.