XX hagi Osaühingu Y vastu saamata töötasu, välislähetuse päevaraha, tööga kindlustamata aja eest töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.08.2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
XX apellatsioonkaebuse osas 2768,59 eurot Osaühingu Y apellatsioonkaebuse osas 5186,34 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus Osaühingu Y apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja: Osaühing Y (registrikood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
Istungi toimumise aeg
13.02.2019
Istungil osalenud isikud
Hageja XX ja kostja lepinguline esindaja Maksim Greinoman
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 31.08.2018 otsuse põhjendusi muuta, jättes resolutsiooni muutmata.
2.Jätta läbi vaatamata XX 07.10.2018 apellatsioonkaebuse täienduses esitatud nõuded.
4.Osaühingu Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Eelnev menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 05.12.2016 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus lugeda töölepingu Osaühinguga Y (kostja) sõlmituks 26.06.2016, lugeda töölepingu lõpetamise alus töölepingu seaduse (TLS) § 79 ja aeg kehtetuks, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista tööandjalt välja töötasu TLS § 28 lg 2 ja § 35 alusel ajavahemiku 26.06.2016–30.09.2016 eest 6529,12 eurot, välja mõista tööandajalt tasu ületundide eest ja päevaraha 1952 eurot ning kasutamata põhipuhkuse hüvitis 504,65 eurot, lisaks mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel ning TLS § 100 lg 5 alusel ning kohustada tööandjat deklareerima hageja tulud Maksu- ja Tolliametis (MTA) ning tasuma kõik maksud.
2.TVK rahuldas 12.12.2016 otsusega hageja avalduse osaliselt järgmiselt (otsuse resolutsiooni punktid):
1.luges hageja ja kostja vahel töölepingu sõlmituks 26.06.2016;
2.luges kostja ja hageja vahel 26.06.2016 sõlmitud töölepingu poolte kokkuleppega mittelõppenuks;
3.mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2862,08 eurot;
4.mõistis kostjalt hageja kasuks välja välislähetuse päevaraha 1905 eurot;
5.mõistis kostjalt hageja kasuks välja tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 eurot;
6.mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 504,65 eurot;
7.jättis rahuldamata hageja nõue lõpetada tööleping 17.10.2016 TLS § 107 lg 2 alusel;
8.lõpetas menetluse hageja ületunnitöö eest tasu ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise ning TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmise nõudes;
3.Kostja esitas kohtule taotluse TVK-le esitatud avalduse hagina läbi vaatamiseks TVK otsuse resolutsiooni p-de 3–6 osas. Hageja TVK otsust ei vaidlustanud. TVK otsus on ülejäänud osas (p-d 1, 2, 7, 8 ja 9) jõustunud.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Hageja esitas hagi, milles palus kostjalt välja mõista töötasu 2862,08 eurot, välislähetuse päevaraha 1905 eurot, tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 eurot ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 504,65 eurot. 12.02.2018 esitas hageja nõude suurendamise avalduse, paludes kostjalt välja mõista viivise 0,022 eurot päevas alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
5.14.06.2018 esitas hageja avalduse hagisummade indekseerimise kohta, kuna hageja leidis, et hagisummad kuuluvad perioodil 30.09.2016–29.06.2018 indekseerimisele indeksiga 1,162. Hageja arvestas indeksi lähtudes 2016 ja 2018 kindlaksmääratud miinimumpalkadest. Hageja palus kostjalt välja mõista järgmised indekseeritud rahasummad: töötasu 2862,08 x 1,162 = 3325,74 eurot; töötasu tööga kindlustamata aja eest 2683,20 x 1,162 = 3117,88 eurot; kasutamata jäänud põhipuhkuse eest 504,65 x 1,162 = 586,40 eurot ja välislähetuse päevaraha 1905 eurot.
6.Hagi kohaselt töötas hageja alates 26.06.2016 töölepingu alusel kostja juures ehitajana. Töölepingu sõlmimisele eelnes kostja juhatuse liikme DD ja hageja vaheline suuline vestlus töötingimustest. Kostja kinnitas suuliselt, et hagejaga sõlmitakse tööleping töötasuga 100 eurot (bruto) päevas. Töökohta ei määratletud ja töö pidi toimuma Eestis ja Soomes. Hageja töötas Soomes (Pori linnas) alates 26.06.2016– 12.07.2016 koos TT ja RR-ga kolmel objektil. 12.07.2016 naasis hageja puhkepäevadel Eestisse. Kostja teavitas hagejat, et järgmisele objektile siirdub ta pärast 21.07.2016, lubades hiljem täpsemalt teavitada. Pärast 21.07.2016 selgus, et töö algus lükkub edasi, sest Soome pool hilineb ettevalmistustöödega. Kostja andis hagejale korralduse oodata kutset tööle. Kostja seletas, et kuna tal tekkis viivitus objektidega, siis tasub ta töötasu hagejale pärast seda, kui on tellijalt raha saanud.
7.05.09.2016 kutsus kostja hageja Soome tööle. Viis esimest päeva (06.09.2016– 10.09.2016) töötas hageja tööandja eravalduses, olles eelnevalt kokku leppinud, et seda tööd tasustatakse üldistel alustel. 11.09.2016–30.09.2016 töötas hageja ilma puhkepäevadeta Lapimaal (Rovaniemis).
8.Hageja tõstatas uuesti küsimuse töölepingu kirjalikust allkirjastamisest. Kostja seletas, et ootab Soome tööluba, soovitades hagejal mitte muretseda, kuna ta on Eesti töötajate registris kirjas. 30.09.2016 naasis hageja Eestisse. Praamilt maha sõites tegi kostja hagejale ettepaneku allkirjastada paber, mis kinnitaks, et hageja ja kostja lõpetavad töösuhted poolte kokkuleppel ning hagejal ei ole kostjale rahalisi pretensioone. Hageja keeldus dokumenti allkirjastamast, kuna polnud saanud tasu ei töö ega tööseisaku eest.
9.Kostja juhatuse liige DD kandis oma isiklikult arvelt hagejale 700 eurot. Tegemist oli DD isikliku võlaga, mille ta laenas hagejalt Soomes ning ülekandega tagastas hagejale võla.
10.Perioodil 14.07.2016–21.07.2016 oli hagejal puhkus, mil ta viibis Nice ́is, mis oli kostjaga eelnevalt kokku lepitud. Sel ajal viibisid ka teised töötajad Eestis, kuna ka neil olid puhkepäevad. Venemaale sõitis hageja kolmel korral puhkepäevadel 23.07.2016, 06.08.2016 ja 03.09.2016. Perioodil 22.07.2016–04.09.2016 kostja ei suutnud hagejale tööd organiseerida ja ei saatnud hagejale ühtegi teadaannet tööga seoses. Kui hageja sai teate kostjalt töö alustamise kohta 05.09.2016, saabus ta viivitamatult. Hageja ei lahkunud töökohalt omavoliliselt ega keeldunud tööst. Kostja 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 ei võimaldanud hagejale tööd perioodil 22.07.2016–04.09.2016. Hageja oli valmis töötama, oodates kostja korraldusi, mis laekusid alles 05.09.2016. Hageja ei ole 13.07.2016 omavoliliselt töölt lahkunud, samuti ei ole hageja perioodil 22.07.2016– 04.09.2016 keeldunud tööst. Kuna hageja täpne töökoht ei olnud kostja poolt määratletud, siis tuleb tõlgendada tööd Soomes välislähetusena.
11.Peale seda, kui hageja jõudis Eestisse 30.09.2016 avastas ta, et ta oli töötajate registris registreeritud kostja juurde tööle alates 09.09.2016 töölepingu alusel ning registri andmete kohaselt lõppes nende töösuhe poolte kokkuleppel 19.09.2016.
12.Hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist kostja poolt 20.10.2016, kuna sellel ajal hageja ja kostja vahel ei olnud enam töösuhteid. Kostja vastuväited
13.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
14.Hageja ei olnud kvalifitseeritud ehitustööline, vaid abitööline. Kostja on DD vahendusel täielikult täitnud oma töölepingust tulenevad kohustused hageja ees. Hageja asus tööle kostja juurde 26.06.2016 abitöölise ametikohale, töötasuga 440 eurot kuus (bruto) ja katseajaga 4 kuud. Tööleping jäi kirjalikult vormistamata, kuna hageja keeldus sellele alla kirjutamast. 13.07.2016 lahkus hageja omavoliliselt töölt, põhjendades seda sellega, et soovib puhata Nice ́is ja Venemaal. Uuesti ilmus hageja tööle 05.09.2016. Alates 03.10.2016 hageja ei ilmunud tööle.
15.Kostja ei ole kohustatud maksma töötasu aja eest, kui töötaja puudub omavoliliselt töölt (TLS § 29 lg 1). Kostja ei andnud hagejale korraldust objektilt lahkuda ning ei rikkunud töö andmise kohustust.
16.Kuna hageja teadis, et töö tegemise koht on välismaal, siis ei olnud ta töölähetuses ja tal ei olnud õigust saada töölähetuse tasu.
17.Tööleping on lõpetatud 20.10.2016 tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega, mida töötaja ei vaidlustanud.
18.Kostja palus tunnistada põhiseadusvastasteks ja kehtetuks TLS § 40 lg 3 ning „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäära, maksmise tingimuste ja korra“ § 3 (määrus).
19.Kostja palus TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel lugeda TT 23.03.2018 kiri ebausaldusväärseks, jätta sellega arvestamata ja teavitada sellest hagejat. Ei ole eluliselt usutav, et hageja töötas kostja juures tasuta ja andis kostja seaduslikule esindajale laenu.
20.Kostja ei nõustunud hageja 12.02.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega, millega hageja esitas viivise nõude 0,022 eurot iga viivitatud päeva eest. Pooltel ei olnud kokkulepet viivise osas. Alternatiivselt taotles kostja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8, § 162 alusel, kuna hageja on viivitanud nõude esitamisega ebamõistlikult. Kostja ei nõustunud hageja 14.06.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega, kuna seadus ei näe ette töötasu indekseerimist.
21.Hageja nõudeid tunnustamata palus kostja aegumise kohaldamist IVTS § 6 lg 1 alusel hageja 12.02.2018 esitatud viivisenõue osas ning 14.06.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega esitatud nõuete osas.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 Esimese astme kohtu otsus
22.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu (perioodide 26.06.2016–12.07.2016 ja 05.09.2016–30.09.2016 eest) 1998,49 eurot, töötasu tööga kindlustamata aja eest (perioodi 24.07.2016–04.09.2016 eest) 2683,20 eurot ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise (perioodi 26.06.2016– 20.10.2016 eest) 504,65 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja päevaraha nõude ja aegumise tõttu viivise nõude. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
23.Vaidlust ei olnud selles, et pooled sõlmisid 26.06.2016 suulise töölepingu, töö tegemise kohaks olid Soome ja Eesti ning tööleping lõppes 20.10.2016 erakorralise ülesütlemisega. Pooled vaidlesid selle üle, milline oli hageja töötasu, kas kostja jättis hageja tööga kindlustamata perioodil 24.07.2016–04.09.2016, kas hageja viibis Soomes töötades välislähetuses ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutamata põhipuhkuse eest hüvitist.
24.Maakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt oli hageja töötamise kohaks nii Soome kui ka Eesti, kuid reaalselt töötas ta vaid Soomes. Maakohus luges hageja töökohaks Soome. Kostja ei lähetanud TLS § 21 kohaselt hagejat tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seetõttu jättis maakohus hageja nõude välislähetuse päevaraha väljamõistmiseks rahuldamata.
25.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-187-13 leidnud, et vaatamata poolte kokkuleppele Eesti Vabariigi õiguse kohaldamise kohta ei tohi see põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ettenähtud Soome Vabariigis kui töö tegemise kohas õiguse imperatiivsete sätetega. Soome Vabariigis ei ole töötasu alammäära sätestatud. Soome Vabariigi töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) kohaselt peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Kohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu. Kohalduv kollektiivleping kehtib ka ehitussektoris. Soome Vabariigi ehitusala kollektiivleping (rakennusalan työehtosopimus – TES) sätestab teise palgarühma vähe kogemust omavale töölisele, kes on ehitustöödel abitööliseks. See palgarühm ei eelda ehitusalaseid töökogemusi. Teise palgarühma tunnipalk 2016. aasta seisuga oli 11,18 eurot (internetis kättesaadav näiteks: https://rakennusliitto.fi/wp-content/uploads/2014/11/rakennusalantes2014.pdf; http://tiikons.eu/ehitajatele/; vt ka TVK tl 17–22; tl 30–33). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja tegi ehitustöödel Soomes abitöölise töid, mistõttu on tema tunnipalga suuruseks 11,18 eurot.
26.TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda töötasu maksmisest üksnes juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-117-11, p 19 teine lõik). Eelneva põhjal tuli kostjal esile tuua ja tõendada, et tal oli hagejale tööd anda ja et hageja pidi sellest ka mõistlikult teada saama. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada eelmises lauses 5(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 märgitud asjaolud. Hageja töötajana ei peagi aktiivselt tööandjalt tööd küsima. Kui töötaja ei ilmu tööle, aga tööandjal on töötajale samal ajal tööd anda, siis peab tööandja hoolitsema vastava olukorra dokumenteerimise ja töölepingu lõpetamise vormistamise eest. Vaidlustamata asjaoludel esitas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse hagejale 20.10.2016, s.o enam kui kolme kuu möödumisel nõudeperioodi algusest, mistõttu maakohtu jaoks ei olnud usutav kostja väide valmisolekust hagejale tööd anda alates 2016. aasta juuli keskelt kuni 04.09.2016. Seejuures nähtub kõnede eristusest, et hageja on 2016. aasta juulist kuni septembri alguseni korduvalt helistanud kostja seaduslikule esindajale, mis kinnitab hageja väidet, et hageja tundis korduvalt huvi, millal ta saab töö tegemisega kostja juures jätkata, kuid kostja käskis tal olla nö töö ootel.
27.Vaidlus puudus selles, et hageja töötas kostja heaks Soomes ajavahemikus 26.06.2016–12.07.2016 (12 tööpäeva) ning 05.09.2016–30.09.2016 (20 tööpäeva). Perioodil 13.07.2016–23.07.2016 hageja puhkas. Maakohus leidis et kostja ei andnud hagejale tööd perioodil 24.07.2016–04.09.2016 (30 tööpäeva).
28.Vaidlustamata asjaoludel tegi hageja kostjale Soomes tööd 40 tundi nädalas, s.o viiel tööpäeval 8 tundi päevas. Seega pidi kostja tasuma hagejale töötasu perioodi 26.06.2016–12.07.2016 (12 tööpäeva) eest 1073,28 eurot (12 tööpäeva x 8 h x 11,18 eurot). Perioodi 05.09.2016–30.09.2016 (20 tööpäeva) eest pidi kostja hagejale tasuma töötasu 1788,80 eurot (20 tööpäeva x 8 h x 11,18 eurot). Seega pidi kostja tasuma hagejale perioodide 26.06.2016–12.07.2016 ja 05.09.2016– 30.09.2016 eest töötasu kokku 2862,08 eurot.
29.Seoses 700-eurose ülekandega kostjalt hagejale märkis maakohus, et tegemist oli töötasu maksega. Keelatud ei ole tööandja seadusliku esindaja arvelduskontolt kanda töötasu töötaja arvelduskontole ning tõendamist ei leidnud, et hageja oleks andnud kostja seaduslikule esindajale enne 14.07.2016 laenu. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja ei maksnud talle üldse töötasu. Eluliselt ei ole usutav, et hageja suundus 14.07.2016 puhkusele, seejärel ootas perioodil 24.07.2016–04.09.2016 kostjalt tööd ning läks uuesti kostja kutsel kostja juurde tööle 05.09.2016 ja seda kõike ilma, et ta oleks üldse eelneva aja eest saanud töötasu 26.06.2016–12.07.2016 töötatud aja eest.
30.Kuna kostja pidi hagejale tasuma perioodide 26.06.2016–12.07.2016 ja 05.09.2016– 30.09.2016 eest töötasu kokku 2862,08 eurot ning kostja tasus 14.07.2016 neto töötasu 700 eurot (s.o brutotöötasu 863,59 eurot), jättis kostja hagejale tasumata töötasu kokku 1998,49 eurot. Maakohus leidis, et kostja jättis hageja tööga kindlustamata perioodil 24.07.2016–04.09.2016 (30 tööpäeva). Nimetatud perioodi eest mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 eurot (30 tööpäeva x 8 h x 11,18 eurot).
31.Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja tööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 20.10.2016. TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemise kuupäevast. Tööandjal tuleb töötajale töölepingu lõppemise päeval maksta väljateenitud, kuid veel maksmata summad. TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama rahas töölepingu lõppemisel töötajale töötaja poolt kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. Vaidlustamata asjaoludel oli 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 hageja töölepingulise suhte periood alates 26.06.2016–20.10.2016. Töölepingu lõppemisel tuli tööandjal seega hagejale hüvitada 8,98 kalendripäeva ulatuses põhipuhkust summas 518,68 eurot (töötasu 5545,28 eurot; kalendripäevi 97; riigipühi 1; arvesse minevaid kalendripäevi 96; päevatasu 57,76 eurot). Maakohus lähtus hageja nõude suurusest, milleks oli 504,65 eurot.
32.Lisaks põhinõuetele soovib hageja viivise väljamõistmist. Hageja esitas viivisenõude kohtule 13.02.2018. Hageja töösuhe kostjaga lõppes 20.10.2016. Kehtiva TLS § 31 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (jõustus 01.01.2018). Samasisuline säte kehtis varem ITVS § 6 lg 1 kohaselt. Kuna tööleping lõppes 20.10.2016, siis nimetatud hageja nõue aegus 4 kuud hiljem, s.o alates 20.02.2017 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-09, p 13). Eeltoodu tõttu jättis maakohus hageja viivisenõude aegumise tõttu rahuldamata.
33.Maakohus jättis hageja nõude suurendamise taotluse (nõude indekseerimine) rahuldamata, sest seadus ei näe ette kokkulepitud tasu maksmise nõude suurendamist kohtuotsuse aja seisuga.
34.Kostja palus tunnistada põhiseadusvastasteks ja kehtetuks TLS § 40 lg 3 ning määruse § 3. Maakohus leidis, et hageja välislähetuse päevaraha nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole välislähetuses viibinud. Seetõttu ei pidanus maakohus vajalikuks hinnata TLS § 40 lg 3 ning määruse § 3 põhiseadusele vastavust.
35.Maakohus jättis ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt arvestamata järgmised tõendid: TT 28.09.2016 seletused (2 tk; I kd, tl 56–58); TT 22.03.2016 seletuse (I kd, tl 122-124); 30.09.2016 TT sularaha maksmise kinnituse (I kd, tl 131). Kuna kõikides nimetatud tõendites, mille koostajaks on väidetavalt hageja kolleeg ja kostja töötaja TT, on omavahelised vastuolud, siis kohus ei saa ühest algallikast tulenevaid vastuolulisi tõendeid lugeda usaldusväärseks. Nimetatud tõendite näol on tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 lg 2 tähenduses, mille usaldusväärsus ja tõendamisjõud on madalam, kuna tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja dokumentide koostamise asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1115-15, p 18).
36.Otsuses käsitlemata menetlusosaliste seisukohad ja tõendid jättis maakohus samuti TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei olnud asja lahendamisel tähtsust (fotod – TVK tl 54–68; 80–92; kostja töötasu tõendid – TVK tl 38–39; TSD tõendid – I kd, tl 132; Tallinki reiside nimekiri ja broneeringud – I kd, tl 106–107). Hageja apellatsioonkaebus
37.Hageja esitas 24.09.2018 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata saamata jäänud töötasu 1998,49 eurot ületavas osas ja rahuldamata hagi päevaraha 1905 eurot välja mõistmiseks. Vaidlustatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu kokku 2862,08 eurot ja välislähetuse päevaraha 1905 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 07.10.2018 7(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 esitas hageja apellatsioonkaebuse täienduse, milles palus ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus viivise nõude rahuldamata jätmise kohta ja välja mõista kostjalt viivis 0,022% päevas, tunnistada tühiseks töölepingust taganemine § 79 põhjal, lõpetada tööleping kohtuotsusega ja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kolme kuu palga ulatuses.
38.Maakohus tegi otsuse, mis ei vastanud seadusele ja hindas vääralt DD poolt 14.07.2016 ülekantud 700 eurot. Kuna ülekande selgituses ei olnud märgitud, et see on töötasu ning MTA-s ei ole nimetatud summalt makse deklareeritud, ei saanud tegemist olla töötasuga.
39.Maakohus järeldas ebaõigesti, et hageja Soomes töötamine ei olnud töölähetus. Kuna kostja ei sõlminud hagejaga töölepingut, ei olnud võimalik hageja alalist töö kohta määratleda. Suulises kokkuleppes teatas kostja, et töö toimub Eestis töölähetustega Soomes ja Rootsis. TVK istungil kinnitas kostja, et tema töötajad olid töölähetuses, kuna Eestis ei olnud tol hetkel tööd.
40.Maakohus jättis alusetult rahuldamata hageja viivise nõude aegumise tõttu. Kui töötaja esitas õigel ajal hagi või avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, ei aegu vaidluse kestel sissenõutavaks muutuvad ja vaidluse tulemusest sõltuvad töötaja nõuded enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi jõustumisest.
41.Maakohus ei võtnud seisukohta hageja nõude osas tunnistada töölepingu lõpetamise alus (TLS § 79) ja aeg kehtetuks. Kostja apellatsioonkaebus
42.Kostja esitas apellatsioonkaebuse ja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1998,49 eurot, töötasu tööga kindlustamata aja eest 2683,20 eurot, põhipuhkuse hüvitise 504,65 eurot ja jättis hagejalt kostja menetluskulud välja mõistmata. Kostja palus vaidlustatud osas teha uue otsuse ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
43.Maakohus tuvastas ebaõigesti tasumisele kuuluva töötasu suuruse ja tööga kindlustamata aja eest makstava töötasu suuruse ning sellest tulenevalt ka põhipuhkuse hüvitise suuruse ja kostja kohustuse anda puhkust aja eest, mil hageja reaalselt ei töötanud.
44.Maakohus rikkus TsMS § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 3 ja 4. Hageja esitas töötasu alammäära tõendina teadmata päritolu eestikeelse teksti, mida maakohus istungil ei arutanud ja kostja viitas istungil, et Soomes kehtiv töötasu alammäär on tõendamata. Maakohus tugines kohtuotsuses üllatuslikult Soome töölepingu seadusele, viitamata konkreetsele paragrahvile ning leidis, et hageja töötasule rakendub Soome ehitusala kollektiivlepingu teine palgarühm. Kostjal ei olnud võimalik tutvuda ülalviidatud dokumentidega (sh nende tõlgetega eesti keelde), neid ei ole toimikus ja ei ole ka teada, milline Soome töölepingu seaduse säte ja milline kaheksast Soomes kehtivast ehitusala kollektiivlepingust (viitega punktile) peaks kohalduma.
45.Hageja ei tõendanud, kuidas ta pöördus kostja poole ajavahemikus 24.07.2016– 04.09.2016, teavitades teda soovist tööle tulla. Hageja esitatud telefoni väljavõtetest nähtub, et ta oli sel ajal Venemaal, mida ta istungil ka kinnitas. See teeb hageja tööle 8(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 asumise soovi ja võimaluse ebausutavaks. Seevastu kostja tõendas tunnistaja kirjalike ütlustega ja laevapiletitega, et töö käis ka siis, kui hagejat ei olnud ja hagejale oleks tööd olnud anda, kui ta oleks tööle ilmunud.
46.Pooled leppisid kokku töötasus 450 eurot. Isegi, kui Soome territooriumil kuulus tasumisele õigusaktide imperatiivsete sätete alusel kõrgem töötasu alammäär, ei oma Soome õigusaktid kehtivust Eestis. Hageja viibis väidetava töö mitteandmise ajal Eestis ning seega TLS § 35 alusel tuleb lähtuda kokkuleppelisest töötasust 450 eurot, mis on Eesti territooriumil õiguspärane. Kui kohus peaks leidma, et kostja ei andnud hagejale tööd 24.07.2016–03.09.2016, s.t 1,4 kuud, siis on maksimaalne hüvitis selle aja eest 630 eurot (1,4 x 450 = 630).
47.Seadus ei näe ette puhkuse andmist aja eest, kui töötaja puudus töölt seetõttu, et tööandjal ei ole talle tööd anda. Oma olemuselt ongi töötasunõue töölt puudutud aja eest tasustatavaks puhkuseks. Selliselt puhatud aja eest veel puhkuse nõudmine on ilmselgelt ülekohtune ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kohus tuvastab, et hageja puudus 24.07.2016–03.09.2016 töölt, kuna kostja ei kindlustanud hagejat sel perioodil tööga, ei ole hagejal õigust selle aja eest puhkust ega puhkuse hüvitist nõuda.
48.Kuna hageja töötasu on maakohtus arvestatud ebaõigesti, on ebaõigesti arvestatud ka kasutamata puhkuse hüvitis. Lisaks tuvastas maakohus, et hagejal oli õigus põhipuhkusele 8,98 päeva ja hageja puhkas 13.07.2016–23.07.2016. Järelikult on hageja puhanud töösuhte ajal rohkem, kui tal õigust oli. Hageja ei ole väitnud, et viidatud päevad, mil ta puhkas, ei olnud põhipuhkus. Samas ei nõudnud hageja maksmata jäetud põhipuhkuse tasu, vaid hüvitist kasutamata põhipuhkuse eest. Kuna hageja kasutas puhkuse ära, ei saa ta nõuda kasutamata jäänud puhkuse eest tasu. Hageja ei saa muuta hagi apellatsiooniastmes ja võimalik puhkusetasu nõue on praeguseks aegunud. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Vastus apellatsioonkaebusele
49.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
50.Esmalt käsitleb kolleegium hageja apellatsioonkaebuse lahendamise ulatust. Hageja esitas apellatsioonkaebuse 24.08.2018, s.o TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, ja vaidlustas seal töötasu nõude osalise ja päevarahade nõude täies ulatuses rahuldamata jätmise. 27.09.2018 määrusega andis ringkonnakohus hagejale tähtaja apellatsioonkaebuse põhjenduste täpsustamiseks. 07.10.2018 esitas hageja apellatsioonkaebuse täpsustuses uued nõuded, mida 24.08.2018 apellatsioonkaebuses esitatud ei olnud.
51.TsMS § 634 lg 1 järgi võib apellant laiendada apellatsioonkaebust kohtuotsuse osadele, mida algselt vaidlustatud ei olnud, kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse koos täiendustega 16.10.2018 määrusega tervikuna menetlusse. TsMS § 643 lg 1 sätestab, et kohus jätab apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu 9(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 menetlusse ebaõigesti, samuti muul seaduses sätestatud juhul. TsMS § 637 lg 1 p 2 järgi kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Ringkonnakohus selgitas kohtuistungil hagejale menetluslikku olukorda ja seda, et 07.10.2018 apellatsioonkaebuse täiendustes esitatud uute nõuete osas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Seega on täidetud TsMS § 643 lg-s 3 toodud menetluslikud nõuded apellatsioonkaebuse täienduses esitatud nõuete läbivaatamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut, jätab ringkonnakohus hageja 07.10.2018 apellatsioonkaebuse täiendustes esitatud nõuded läbi vaatamata ja kontrollib käesolevas otsuses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust hageja 24.08.2018 apellatsioonkaebuses ja kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidete järgi.
52.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ning tutvunud tsiviilasja ja TVK toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks pole alust, küll aga tuleb muuta TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi.
53.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud, et hageja töötamise kohaks olid nii Soome kui Eesti, kuid hageja töötas ainult Soomes, mistõttu oli töö tegemise kohaks Soome Vabariik. Apellatsioonkaebustes seda maakohtu järeldust vaidlustatud ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja asus kostja juurde tööle 26.06.2016 ja tööleping lõpetati 20.10.2016. Samuti ei ole vaidlust, et poolte vahel kirjalikku töölepingut sõlmitud ei olnud ja hageja töötas kostja juures ehituse abitöölisena.
54.Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et pooltevahelisele töösuhtele kohaldatav õigus tuleb määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 järgi. Art 8 lg 2 sätestab, et kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus töötaja harilikult oma lepingujärgset tööd teeb. Kuna hageja töötas Soomes, siis kuulub kohaldamisele Soome Vabariigi õigus. Maakohus on vaidlustatud otsuses lähtunud Soome õigusest osas, milles ta määras, milline on hageja töötasu määr, viidates vaid ehitusala kollektiivlepingule, tööga kindlustamata aja eest tasu ja puhkusetasu nõuete osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud Eesti seadust. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi osaliselt muuta. Ringkonnakohus arutas istungil menetlusosalistega Soome seaduse kohaldamisse puutuvat.
55.Saamata jäänud töötasu nõudele kohaldub Työsopimuslaki (töölepinguseadus), mille 2. osa (tööandja kohustused) § 10 sätestab miinimumpalga kohta, et kui pooled ei ole kokku leppinud palgas ja töösuhtes ei kuulu kohaldamisele kollektiivlepingu seadusest ega üldisest siduvast kollektiivlepingust tulenev palga määr, makstakse töötajale tavaliselt sellise töö eest tasutavat palka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tõendatud ei ole, et poolte vahel oli siduv palgakokkulepe. Kostja on oma väiteid palgakokkuleppe kohta tõendanud tunnistaja RR kirjalike ütlustega (I kd, tl 112-116, tõlge 117), mille kohaselt oli hagejaga kokkulepitud töötasu 450 eurot kuus. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses töötasu suuruse kohta käivaid RR ütlusi hinnanud. RR kirjalike ütluste kohaselt avaldas talle hageja palgamäära 450 eurot kuus kohta teavet kostja juhatuse liige DD. Kolleegiumi arvates ei saa eeltoodust järeldada, 10(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 et Davõdovski ja hageja sellises töötasu määras ka kokku leppisid. Tunnistaja ei ole ise viibinud kokkuleppe sõlmimise juures, mistõttu ei ole tema väited sellise kokkuleppe olemasolu kohta usaldusväärsed. Kuna töö tegemise koht oli Soomes, siis tuli lähtuda Soome vastava kutseala kollektiivlepingust tulenevast palgamäärast ja tunnistaja ütlustest tulenev väidetav palgakokkulepe järgne palk ei oleks Soomes töötamisel olnud ka kohaldatav, sest see oli väiksem, kui üldises siduvas kollektiivlepingus olev minimaalne palgamäär. Maakohus on tuvastanud hageja töötasu Soome Vabariigi ehitusala kollektiivlepingu järgi (rakennusalan työehtosopimus – TES), mille kohaldamise on apellatsioonkaebuses kostja vaidlustanud. Maakohtu otsuses on toodud viide internetilehele, kus on vastav leping avaldatud. Kolleegium leiab, et kostja üldsõnalistest väidetest ei saa järeldada, et kohaldamisele kuuluks mõni teine Soome Vabariigis kehtiv kollektiivleping või teistsugune Soome Vabariigi palgamäär, mistõttu ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust järeldada, et hageja tunnitasu määr oleks erinev maakohtu poolt tuvastatust.
56.Pooled ei ole vaidlustanud, et hageja töötas Soomes alates 26.06.2016 kuni 12.07.2016 (s.o 12 tööpäeva) ning alates 05.09.2016 kuni 30.09.2016 (s.o 20 tööpäeva). Maakohus on arvestanud töötasu lähtudes 5-päevasest töönädalast ja 8-tunnisest tööpäevast, mille kohaselt oli kokku töötasu 2862,08 eurot ja millest maakohus arvestas maha hagejale kostja juhatuse liikme DD poolt 14.07.2016 ülekantud 700 eurot, mis brutopalgana moodustab 863,59 eurot. Seega oli kostjal kohustus hagejale tasuda töötasu 1998,49 eurot. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väidetega, et 700 eurot tasus DD talle laenu tagastamiseks. Hageja ei ole oma väiteid DD-le laenu andmise kohta tõendanud.
57.Järgnevalt kontrollib kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete järgi hageja nõuet osas, milles ta soovis töötasu aja eest, millal kostja ei kindlustanud teda tööga. Maakohtu otsuse kohaselt oli selleks perioodiks 24.07.2016 kuni 04.09.2016 (s.o 30 tööpäeva). Vaidlust ei ole, et sellel ajal hageja tööd ei teinud. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga ja kostja väidete kohaselt pakkus kostja hagejale tööd, kuid hageja ei ilmunud tööle. Kohustus tasuda aja eest, kui töötaja on valmis tööd tegema, aga tööandja ei kindlusta töötajat tööga tööandjast tuleneval põhjusel, tuleneb Työsopimuslaki 2. osa §-st 12. Maakohus on selgitanud, et töötajal ei ole kohustust tööd nõuda, vaid tööandja peab tagama, et töötajal oleks tööd ja tööandja vabaneb töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kolleegiumi arvates ei tulene RR ütlustest, et kostjal oli hagejale tööd anda, kuid kostja ei ilmunud tööle. Tunnistaja RR kirjalike ütluste pd 10 ja 11 käsitlevad aega, kui hageja oli puhkusel, s.o 14.07.2016 kuni 23.07.2016, mitte aga aega, kui kostja hagejat tööga ei kindlustanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks sellel ajal hagejale tööd pakkunud. Tunnistaja RR ütluste kohaselt tulid nad juulis 2016 Soomest Eestisse tagasi. Maakohus on tuvastanud, et hageja on perioodil, kui kostja teda tööga ei kindlustanud, helistanud kostja juhatuse liikmele ja õige on see, et osa kõnesid on tehtud Venemaalt. Kolleegiumi arvates ei saa sellest järeldada, et hageja oleks tööst keeldunud. Hageja väidetel viibis ta Venemaal puhkepäevadel ja 11(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-19049 kostja seda asjaolu vaidlustanud ei ole. Seega ei ole kostja tõendanud, et ta pakkus hagejale tööd, kuid hageja keeldus sellest või ei ilmunud tööle. Maakohus on tasumisele kuuluva töötasu suurust arvestades hageja nõude õigesti rahuldanud.
58.Maakohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud puhkuse eest hüvitise saamiseks. Kolleegium leiab, et eeltoodud osas on maakohtu otsus vastuoluline, kuna hageja on ise esile toonud, et perioodil 14.07.2016 – 23.07.2016, s.o 10 päeva, ta puhkas Prantsusmaal, kuid samas nõuab hageja tasu saamata jäänud puhkuse eest. Kohtumenetluses ei ole esile toodud, et hageja oleks saanud puhkusetasu. Kolleegium leiab, et hageja nõuet tuleb käsitleda puhkusetasu nõudena. Maakohus tuvastas, et hagejal oli õigus saada töölepingu lõppemisel hüvitist 8,98, mis ümardatult on 9, puhkusepäeva eest. Kostja väide, et sunnitud töölt puudumise aja eest tasulist puhkust ei saa, ei ole õige. Soome Vabariigis kehtiva Vuosilomalaki (põhipuhkuseseadus) § 7 järgi on töötamisega samane aeg, mille eest peab seaduse kohaselt tööandja maksma töötajale palka. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et tööandja oli kohustatud sunnitud töölt puudumise aja eest maksma hagejale palka. Seega on hageja õigustatud saama palka ka aja eest, kui tööandja talle tööd ei andnud. Vuosilomalaki §-de 9 ja 11 järgi on töötajal õigus saada puhkuse aja eest töötasu (puhkusetasu) ja 9 puhkusepäeva tasu arvutamiseks tuli päevapalk korrutada teguriga 8,1. Saadud korrutise summa 724,46 eurot (11,18 x 8 x 8,1) on suurem kui hageja nõue. Kuna kohus ei saa otsust tehes ületada hagi piire, siis tuleb hagejale välja mõista puhkusetasu 504,65 eurot, nagu seda on teinud ka maakohus. Seega pole alust ka puhkusetasu osas maakohtu otsust tühistada, kuid muuta tuleb põhjendusi.
59.Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude lähetuse päevarahade saamiseks. Ebaõige on hageja arusaam, et ta oli Soomes lähetuses. Kuna hageja töötamise koht oli Soomes, siis ei saanud ta olla samal ajal lähetuses TLS § 21 järgi. Töötaja viibib lähetuses, kui teda saadetakse tööülesandeid täitma töö tegemise kohast erinevasse kohta (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-458 p 13). Asjaolusid, millest nähtuks, et töötaja oli saadetud tööülesandeid täitma töötamise kohast erinevasse kohta, kohtu ette toodud ei ole.
60.Maakohus on õigesti hagi osalise rahuldamise tõttu jätnud TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Seoses poolte apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.