Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Reena Nieländer
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.08.2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-19049
Tsiviilasi
I Ti (töötaja) hagi OÜ Hamiland (tööandja) vastu saamata jäänud töötasu 2862,08 euro, välislähetuse päevaraha 1905 euro, tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 euro ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 504,65 euro nõudes
Tsiviilasja hind
7954,93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: I T, isikukood xxxx, elukoht xxxx; e-post: xxxx Kostja: OÜ Hamiland, registrikood 10035181, aadress Liivalaia 28-42, Tallinn Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maksim Greinoman, Advokaadibüroo Greinoman & Co, aadress Rävala pst 5, Tallinn; e-post: [email protected]
Viimase kohtuistungi aeg, osalejad:
29.06.2018, osalesid hageja I T, kostja seaduslik esindaja S D, kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman (tl 135)
1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista kostjalt OÜ-lt Hamiland hageja I Ti kasuks saamata jäänud töötasu (perioodi 26.06.2016 kuni 12.07.2016 ja 05.09.2016 kuni 30.09.2016 eest) summas 1998,49 eurot. 3) Välja mõista kostjalt OÜ-lt Hamiland hageja I Ti töötasu tööga kindlustamata aja eest (perioodil 24.07.2016 kuni 04.09.2016) summas 2683,20 eurot. 4) Välja mõista kostjalt OÜ-lt Hamiland hageja I Ti kasuks kasutamata põhipuhkuse hüvitis (perioodi 26.06.2016 kuni 20.10.2016 eest) summas 504,65 eurot. 5) Jätta rahuldamata hageja välislähetuse päevaraha nõue summas 1905 eurot.
2-16-19049 6) Jätta aegumise tõttu rahuldamata hageja viivisenõue. Menetluskulude jaotus: 1) Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. 2) Hageja ja kostja menetluskulud jätta rahaliselt kindlaksmääramata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 31.08.2018. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1) Hageja I T esitas 05.12.2016 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus lugeda tööleping sõlmituks 26.06.2016; lugeda töölepingu lõpetamise alus töölepinguseadus (TLS) § 79 ja aeg kehtetuks; lõpetada tööleping töövaidluskomisjonis TLS § 107 lg 2 alusel; välja mõista tööandjalt töötasu TLS § 28 lg 2 ja § 35 alusel ajavahemiku 26.06.2016 kuni 30.09.2016 eest 6529,12 eurot; samuti tasu ületunni ja päevaraha eest 1952 eurot; tööandjalt välja mõista kasutamata põhipuhkuse hüvitis 504,65 eurot; samuti välja mõista hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel ning TLS § 100 lg 5 alusel ning kohustada tööandjat deklareerima avaldaja tulud MTA-s ning tasuma kõik maksud (töövaidluskomisjoni toimik – edaspidi TVK tl 12-14). 2) Töövaidluskomisjoni 05.12.2016 otsuse kohaselt töövaidlusasjas nr 4-1/2145/16 rahuldati avaldaja I Ti avaldus osaliselt järgmiselt (TVK tl 3-5):
2-16-19049
10) Hageja esitas kohtusse hagi kostja vastu, milles palub kostjalt välja mõista töötasu 2862,08 eurot; välislähetuse päevaraha 1905 eurot; tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 eurot ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 504,65 eurot (tl 22-24, 45-47). 11) Hageja on 12.02.2018 esitanud hagi nõude suurendamise avalduse, millega hageja esitas viivitusintressi nõude 0,022 eurot iga viivitatud päeva eest alates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni (tl 87). 12) Hageja on 14.06.2018 esitanud avalduse hagisummade indekseerimise kohta, kuna hageja leiab, et hagisummad kuuluvad perioodil 30.09.2016 kuni 29.06.2018 indekseerimisele indeksiga 1,162 (tl 126-127). Hageja on indeksi välja arvestanud lähtudes 2016 ja 2018 kindlaksmääratud miinimumpalkadest. Hageja palub kostjalt välja mõista järgmised indekseeritud rahasummad: töötasu 2862,08 x 1,162=3325,74
2-16-19049 eurot; töötasu tööga kindlustamata aja eest 2683,20 x 1,162=3117,88 eurot; kasutamata jäänud põhipuhkuse eest 504,65 x 1,162=586,40 eurot ja välislähetuse päevaraha 1905 eurot (tl 126-127). 13) Hagi kohaselt töötas hageja alates 26.06.2016 töölepingu alusel OÜ-s Hamiland ehitajana (tl 22-24, 45-47). Töölepingu sõlmimisele eelnes tööandja S D ja hageja vaheline suuline vestlus töötingimustest. Tööandja kinnitas suuliselt, et hagejaga sõlmitakse tööleping töötasuga 100 eurot (bruto) päevas. Töökohta ei määratletud, sest töö pidi toimuma Eestis ja Soomes. Hageja töötas Soomes (xxxx linnas) alates 26.06.2016 kuni 12.07.2016 koos D Ti ja A Riga kolmel objektil. 12.07.2016 naases hageja puhkepäevadel Eestisse. Tööandja teavitas hagejat, et järgmisele objektile siirdub ta pärast 21.07.2016, lubades hiljem täpsemalt teavitada. Pärast 21.07.2016 selgus, et töö algus lükkub edasi, sest Soome pool hilineb ettevalmistustöödega. Teised töötajad töötasid samal ajal tööandja eravalduses Soomes (xxxx linnas). Tööandja andis hagejale korralduse oodata kutset tööle ning kuni selle ajani ei olnud hageja töötasu kostjalt saanud. Tööandja seletas, et kuna tal tekkis viivitus objektidega, siis tasub ta töötasu hagejale peale seda, kui on tellijalt raha saanud (tl 22-24). 14) 05.09.2016 kutsus kostja hageja Soome tööle. Viis esimest päeva (06.09.2016 kuni 10.09.2016) töötas hageja tööandja eravalduses (xxxx linnas), olles eelnevalt kokku leppinud, et seda tööd tasustatakse üldistel alustel. 11.09.2016 kuni 30.09.2016 töötas hageja ilma puhkepäevadeta Lapimaal (xxxx). 15) Hageja tõstatas uuesti küsimuse töölepingu kirjalikust allkirjastamisest. Tööandja seletas, et ootab Soome tööluba, soovitades hagejal mitte muretseda, kuna ta on Eesti töötajate registris kirjas. 16) 30.09.2016 naases hageja koos tööandjaga Eestisse. Praamilt maha sõites tegi tööandja hagejale ettepaneku allkirjastada paber, mis kinnitaks, et hageja ja kostja lõpetavad töösuhted poolte kokkuleppel ning hagejal ei ole kostjale rahalisi pretensioone. Hageja keeldus dokumenti allkirjastamast, kuna polnud saanud tasu ei töö ega tööseisaku eest. 17) S.D kandis oma isiklikult arvelt hagejale üle 700 eurot. Tegemist oli S.D isikliku võlaga, mille ta laenas hagejalt Soomes ning ülekande näol oli tegemist võla tagasimaksmisega hagejale, mitte töötasuga (tl 45-47). 18) Perioodil 14.07.2016 kuni 21.07.2016 oli hagejal puhkus, mil ta viibis xxxx, mis oli kostjaga eelnevalt kokku lepitud. Sel ajal viibisid ka teised töötajad Eestis, kuna ka neil olid puhkepäevad. Venemaale sõitis hageja kolmel korral puhkepäevadel 23.07.2016, 06.08.2016 ja 03.09.2016. Perioodil 22.07.2016 kuni 04.09.2016 kostja ei suutnud hagejale tööd organiseerida. Nimetatud perioodil kostja ei saatnud hagejale ühtegi teadaannet tööga seoses. Kui hageja sai teate kostjalt töö alustamise kohta 05.09.2016, saabus ta viivitamatult määratud kohta. Hageja ei lahkunud töökohalt omavoliliselt ega keeldunud tööst. Kostja ei võimaldanud hagejale tööd perioodil 22.07.2016 kuni 04.09.2016. Hageja oli valmis töötama, oodates kostja korraldusi, mis laekusid alles 05.09.2016. Hageja ei ole 13.07.2016 omavoliliselt töölt lahkunud, samuti ei ole hageja perioodil 22.07.2016 kuni 04.09.2016 keeldunud tööst. Kuna hageja täpne töökoht ei olnud kostja poolt määratletud, siis tuleb tõlgendada tööd Soomes välislähetusena (tl 45-47).
2-16-19049 19) Peale seda, kui hageja jõudis Eestisse 30.09.2016 avastas ta, et ta oli töötajate registris registreeritud kostja juurde tööle alates 09.09.2016 töölepingu alusel ning registri andmete kohaselt lõppes nende töösuhe poolte kokkuleppel 19.09.2016 (tl 22-24, TVK tl 11, 53). 20) Hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist kostja poolt 20.10.2016, kuna sellel ajal hageja ja kostja vahel ei olnud enam töösuhteid (tl 45-47).
21) Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata (tl 38-41, 104-107, 128-130). 22) Hageja ei olnud mitte kvalifitseeritud ehitustööline, vaid abitööline, kelle töötasu oli 440 eurot kuus (bruto). Kostja on S.D vahendusel täielikult täitnud oma töölepingust tulenevaid kohustused hageja ees. Hageja asus tööle kostja juurde 26.06.2016 abitöölise ametikohale, töötasuga 440 eurot kuus (bruto) ja katseajaga 4 kuud. Tööleping jäi kirjalikult vormistamata, kuivõrd hageja keeldus sellele alla kirjutamast. 13.07.2016 lahkus hageja omavoliliselt töölt, põhjendades seda sellega, et soovib puhata xxxx ja Venemaal. Uuesti ilmus I T tööle 05.09.2016. Alates 03.10.2016 hageja ei ilmunud uuesti tööle (tl 38-41). 23) Kostja ei ole kohustatud maksma töötasu aja eest, kui töötaja puudub omavoliliselt töölt (TLS § 29 lg 1). Kostja ei ole andnud hagejale korraldust objektilt lahkuda ning ei ole rikkunud töö andmise kohustust (tl 38-41). 24) Kuivõrd hageja teadis, et töö tegemise koht on välismaal, siis ei olnud ta töölähetuses ja tal ei ole õigust saada töölähetuse tasu (tl 38-41). 25) Tööleping on lõpetatud 20.10.2016 tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega (tl 42), mida töötaja ei vaidlustanud (tl 38-41). 26) Kostja palub tunnistada põhiseadusvastasteks ja kehtetuks TLS § 40 lg 3 ning Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimuste ja korra § 3 (tl 38-41). 27) Kostja palub TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel palub lugeda D.T’i 23.03.2018 kirja ebausaldusväärseks, jätta arvestamata ja teavitada sellest hagejat (Riigikohtu otsuse nr 2-14-61664/48, p 20). Ei ole eluliselt usutav, et hageja töötaks kostja juures tasuta ja veel andis tööandja seaduslikule esindajale laenu, mida hageja ei ole tõendanud (tl 131134). 28) Kostja ei nõustu hageja 12.02.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega, millega hageja esitas viitusintressi nõude 0,022 eurot iga viivitatud päeva eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooltel ei ole kokkulepet viivitusintressi osas, mistõttu tuleb vastav nõue jätta rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8, § 162 alusel, kuna hageja on viivitanud selle esitamisega ebamõistlikult, peaaegu 1,5 aastat (tl 131-134). 29) Samuti ei nõustu kostja hageja 14.06.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega, kuna seadus ei näe ette väidetavalt kokku lepitud tasu määramist kohtuotsuse aja seisuga. Väidetavalt kokkulepitud tasu maksmise nõue lahendatakse vastavalt kohtu poolt tuvastatud lepingutingimustele, kui kohus peaks tuvastama, et kostja on lepingut
2-16-19049 rikkunud. Sellepärast suurendatud nõuded tuleb jätta rahuldamata muus osas tehtavast lahendit sõltumata (tl 138-141). 30) Hageja nõudeid tunnustamata palub kostja aegumise kohaldamist IVTS § 6 lg 1 alusel hageja 12.02.2018 esitatud viivisenõue osas ning 14.06.2018 hagi nõude suurendamise avaldusega esitatud nõuete osas (tl 138-141).
31) Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hageja hagi tuleb rahuldada osaliselt. 32) Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:
hageja ja kostja vahel sõlmiti 26.06.2016 suuline tööleping, töö tegemise kohaga Soome Vabariik ja Eesti Vabariik; tööleping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega 20.10.2016 (tl 42, 50). 33) Käesolevas asjas vaidlevad pooled kokkuvõtlikult selle üle: milline on hageja töötasu suurus; kas kostja jättis hageja tööga kindlustamata perioodil 24.07.2016 kuni 04.09.2016; kas hageja viibis Soome Vabariigis töötades välislähetuses; kas hagejal on õigus kostjalt nõuda kasutamata põhipuhkuse eest hüvitist. 34) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude kohtumääruses (tl 36-37) ja kohtuistungitel (tl 75, 135) selgitanud menetlusosalistele, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kohus piisavalt selgitanud menetlusosalistele nende tõendamiskoormist. Seega puudus kohtu hinnangul vajadus menetlusosalistele täiendavalt selgitada tõendamiskoormist. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte. 35) Töölepingu seaduse § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kostustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töölepingule kohalduv õigus tuleb kohtul määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 (edaspidi „Rooma I määrus”) järgi (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta
2-16-19049 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12). Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, pooltevaheline tööleping sõlmiti pärast nimetatud kuupäeva (26.06.2016). Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Rooma I määruse art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2–4 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Soome Vabariigis. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli Soome Vabariigis tööülesandeid täites töölähetuses. TLS § 21 lg 1 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Töölähetuse mõiste määratlemiseks on oluline töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht ja töö tegemine muus kohas (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-187-13, p 14). Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingus lepiti kokku töö tegemise kohas Eesti Vabariik, Soome Vabariik või mõlemad riigid. Töö tegemise koha kindlakstegemisel tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Poolte seisukohad töö tegemise koha kokkuleppes on olnud vastuolulised. Töövaidluskomisjoni 05.12.2016 istungil on tööandja (kostja) esindaja märkinud, et töötaja töötas ainult Soomes, kuid töötamise peamine koht oli Eestis, kuid Eestis ta ei jõudnud töötada (TVK tl 6-9). Töötaja (hageja) töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on märgitud, et töölepingu järgi oli töö tegemise kohaks Eesti ja Soome (TVK tl 13), sama kinnitab hageja ka hagiavalduses (tl 22). Kuivõrd käesolevas asjas kirjalik tööleping puudub, peab kohus tõlgendama poolte kokkulepet enne hageja tööle asumist 26.06.2016. Hageja on tõendanud ning kostja ei ole nimetatud asjaolusid ka vaidlustanud, et Soomes toimuva töö teostamiseks lähetas kostja teda Soome tööohutuskursustele (asukohaga Pärnu mnt 142, Tallinn), mille eest tasus kostja (e-kirjad - TVK tl 40-42, 76-77). Peale kursuse läbimist 22.06.2016 ja vastava tunnistuse saamist (TVK tl 79) kutsus kostja seaduslik esindaja hageja Soome tööle alates 26.06.2016, mida kinnitavad vastavate smside väljavõtted (TVK tl 72-75). Pole vaidlust selles, et hageja töötas vaid Soomes, olles eelnevalt läbinud vastavad tööohutuskursused. Nii hageja kui kostja on töövaidluskomisjoni istungil (TVK tl 6-9) kinnitanud, et reaalselt töötas hageja vaid Soomes, kuigi teda võidi kasutada töötegemiseks ka Eestis. Hageja aga leiab, vastupidiselt kostjale, et tema põhitöökohaks oli Soome (TVK tl 8). Kohtu hinnangul saab olemasolevate tõendite pinnalt asuda seisukohale, et poolte vahelise kokkuleppe kohaselt oli hageja töötamise kohaks nii Eesti Vabariik kui ka Soome Vabariik, kuid reaalselt töötas hageja vaid Soome Vabariigis. Seega loeb kohus töö tegemise kohaks Soome Vabariigi, mistõttu ei ole tööandja lähetanud TLS § 21 kohaselt töötajat tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta ning hageja nõue välislähetuse päevaraha väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Tunnistaja A R on samuti andnud ütlusi, et hageja töötas Soomes abitöölisena ning tema töötingimused olid samad, mis teistel OÜ Hamiland töötajatel (tl 108-117).
2-16-19049
36) Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-187-13 leidnud, et vaatamata poolte kokkuleppele Eesti Vabariigi õiguse kohaldamise kohta ei tohi see põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ettenähtud Soome Vabariigis kui töö tegemise koha õiguse imperatiivsete sätetega. Soome Vabariigis ei ole töötasu alammäära sätestatud. Soome Vabariigi töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) kohaselt peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Kohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu. Kohalduv kollektiivleping kehtib ka ehitussektoris. Soome Vabariigi ehitusala kollektiivleping (rakennusalan työehtosopimus – TES) sätestab teise palgarühma vähe kogemust omavale töölisele, kes on ehitustöödel abitööliseks, see palgarühm ei eelda ehitusalaseid töökogemusi. Teise palgarühma tunnipalk 2016. aasta seisuga oli 11,18 eurot (internetis kättesaadav näiteks: https://rakennusliitto.fi/wp-content/uploads/2014/11/rakennusalantes2014.pdf; http://tiikons.eu/ehitajatele/; vt ka TVK tl 17-22; tl 30-33). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja tegi ehitustöödel Soomes abitöölise töid, mistõttu on tema tunnipalgaks suuruseks 11,18 eurot.
37) Hageja on esitanud kostja vastu tööga kindlustamata aja eest perioodil 14.07.2016 kuni 04.09.2016 töötasu nõude summas 2683,20 eurot. Soome kollektiivlepingu redaktsioonis ei sisaldu kokkuleppeid tööandja kohustuse kohta maksta töötajale tasu töö andmata jätmise korral. Hageja nõude õiguslik alus Eesti õiguse järgi on TLS § 35, mille kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Hageja väitel ei andnud kostja talle nõudeperioodil tööd ega maksnud selle eest tasu. Kostja on vastuväitena märkinud, et hageja lahkus omavoliliselt töölt 13.07.2016 ja ilmus uuesti tööle 05.09.2016 (tl 99, p 12). TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda töötasu maksmisest üksnes juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-117-11, p 19 teine lõik). Eelneva põhjal tuli kostjal esile tuua ja tõendada, et tal oli hagejale tööd anda ja et hageja pidi sellest ka mõistlikult teada saama. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada eelmises lauses märgitud asjaolud. Hageja töötajana ei peagi aktiivselt tööandjalt tööd küsima. Kui töötaja ei ilmu tööle, aga tööandjal on töötajale samal ajal tööd anda, siis peab tööandja hoolitsema vastava olukorra dokumenteerimise ja töölepingu lõpetamise vormistamise eest. Vaidlustamata asjaoludel esitas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse hagejale 20.10.2016, so enam kui kolme kuu möödumisel nõudeperioodi algusest, mistõttu kohtu jaoks ei ole usutav kostja väide valmisolekust
2-16-19049 hagejale tööd anda alates 2016 juuli keskelt kuni 04.09.2016. Seejuures nähtub kõnede eristusest, et hageja on 2016 juulist kuni septembri alguseni korduvalt helistanud kostja seaduslikule esindajale tel numbrile 5652342 (TVK tl 93-97), mis kinnitab hageja väidet, et hageja tundis korduvalt huvi, millal ta saab töö tegemisega kostja juures jätkata, kuid kostja käskis tal olla nö töö ootel.
38) Puudub vaidlus selles, et hageja töötas kostja heaks Soomes alates 26.06.2016 kuni 12.07.2016 (so 12 tööpäeva) ning alates 05.09.2016 kuni 30.09.2016 (so 20 tööpäeva). Perioodil 13.07.2016 kuni 23.07.2016 hageja puhkas (vt TVK istungi protokoll – TVK tl 8). Käesoleva kohtulahendi punktis 37 käsitletud asjaolude kohaselt leiab kohus, et kostja ei andnud hagejale tööd perioodil 24.07.2016 kuni 04.09.2016 (so 30 tööpäeva).
39) Kokkuvõtlikult on käesolevas asjas sündmuste kronoloogia järgmine: - 26.06.2016 kuni 12.07.2016 (so 12 tööpäeva) töötas hageja Soomes, saabudes Eestisse 12.06.2016; - 13.07.2016 kuni 23.07.2016 (so 10 päeva) oli hagejal puhkus (TVK tl 69: tl 26-29); - 24.07.2016 kuni 03.09.2016 (so 30 tööpäeva) ei kindlustanud kostja hagejat tööga; - 05.09.2016 kuni 30.09.2016 töötas hageja Soomes (so 20 tööpäeva), saabudes Eestisse 30.09.2016. 40) Vaidlustamata asjaoludel tegi hageja kostjale Soomes tööd 40 tundi nädalas, so viiel tööpäeval 8 tundi päevas. Seega pidi kostja tasuma hagejale töötasu perioodi 26.06.2016 kuni 12.07.2016 (so 12 tööpäeva/tp) eest 1073,28 eurot (so 12 tp x 8h x 11,18 eurot). Perioodi 05.09.2016 kuni 30.09.2016 (so 20 tp) eest pidi kostja hagejale tasuma töötasu 1788,80 eurot (so 20 tp x 8h x 11,18 eurot). Seega pidi kostja tasuma hagejale perioodide 26.06.2016 kuni 12.07.2016 ja 05.09.2016 kuni 30.09.2016 eest töötasu kokku 2862,08 eurot. 41) Kostja on seisukohal, et kostja on hagejale tasunud muuhulgas 14.07.2016 ülekandega töötasu 700 eurot. Maksekorraldusest nähtub, et kostja seaduslik esindaja S D on 14.07.2016 kandnud hageja arvele 700 eurot, märkides selgitusse „ülekanne“ (TVK tl 98; tl 132 pöördel). Hageja väitel on tegemist kostjapoolse laenu tagasimaksega. Hageja on 29.06.2018 kohtuistungil selgitanud, et ta andis S.D 2016 juunis Soomes ehituskaupluses 700 eurot võlgu, mille S.D lubas tagastada paari päeva pärast (tl 141). Samuti leiab hageja, et kostja seaduslik esindaja ei saa enda isiklikult kontolt tasuda töötasu hagejale kostja nimelt ning tegemist oli S.D isikliku võlaga, mitte töötasuga (tl 45-47). Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks andnud kostja seaduslikule esindajale S.Dle enne 14.07.2016 laenu 700 eurot. Vaidlustamata asjaoludel kandis S.D hageja kontole 14.07.2016 700 eurot, mida kohus käsitleb käesolevas asjas kostjapoolse töötasu maksmisena, kuna ei ole keelatud tööandja
2-16-19049 seadusliku esindaja kontolt kanda töötasu töötaja arvele. Hageja seisukoha järgi ei saanud ta kostjalt üldse töötasu. Kohtu hinnangul ei ole see eluliselt usutav, et kostja suundus 14.07.2016 puhkusele; seejärel ootas perioodil 24.07.2016 kuni 04.09.2016 kostjalt tööd ning läks uuesti kostja kutsel kostja juurde tööle 05.09.2016 ja seda kõike ilma, et ta oleks üldse eelneva aja eest saanud mingisugustki töötasu perioodil 26.06.2016 kuni 12.07.2016 töötatud aja eest. Seega käsitleb kohus 700 euro suurust ülekannet hagejale kui kostjapoolset töötasu. Kuivõrd tegemist on netopalgaga, siis pidi 2016. aasta seisuga olema 700 eurose netopalga puhul tööandjapoolseks brutopalgaks 863,59 eurot (vt palgakalkulaatorit: https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator). 42) Käesoleva otsuse punktis 41 leidis kohus, et kostja pidi tasuma hagejale perioodide 26.06.2016 kuni 12.07.2016 ja 05.09.2016 kuni 30.09.2016 eest töötasu kokku 2862,08 eurot ning kostja tasus 14.07.2016 neto töötasu 700 eurot (so brutotöötasu 863,59 eurot), seega jättis kostja hagejale tasumata töötasu kokku 1998,49 eurot.
43) Kohus on leidunud, et kostja jättis hageja tööga kindlustamata perioodil 24.07.2016 kuni 04.09.2016 (so 30 tööpäeva). Nimetatud perioodi eest kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tööga kindlustamata aja eest töötasu 2683,20 eurot (30 tp x 8h x 11,18 eurot). 44) Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 20.10.2016. TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemise kuupäevast. Tööandjal tuleb töötajale töölepingu lõppemise päeval maksta väljateenitud, kuid veel maksmata summad. TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama rahas töölepingu lõppemisel töötajale töötaja poolt kasutamata jäänud aegumata põhipuhkus. Vaidlustamata asjaoludel oli hageja töölepingulise suhte periood alates 26.06.2016 kuni 20.10.2016. Töölepingu lõppemisel tuli tööandjal seega hagejale hüvitada 8,98 kalendripäeva ulatuses põhipuhkust summas 518,68 eurot (töötasu 5545,28 eurot; kalendripäevi 97; riigipühi 1; arvesse minevaid kalendripäevi 96; päevatasu 57,76 eurot). Kohus lähtub hageja nõude suurusest, milleks on 504,65 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kasutamata põhipuhkuse hüvitis 504,65 eurot. 45) Lisaks põhinõuetele soovib hageja viivise väljamõistmist (tl 87). Hageja esitas viivisenõude kohtule 13.02.2018 (tl 87). Hageja töösuhe kostjaga lõppes 20.10.2016. Kehtiva töölepingu seaduse § 3-1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (jõustus 01.01.2018). Samasisuline säte kehtis varem ITVS § 6 lg 1 kohaselt. Kuna tööleping lõppes 20.10.2016, siis nimetatud hageja nõue aegus 4 kuud hiljem, so alates 20.02.2017 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-09, p 13). Seega tuleb hageja viivisenõue jätta aegumise tõttu rahuldamata.
2-16-19049 46) Hageja on 14.06.2018 esitanud avalduse hagisummade indekseerimise kohta, kuna hageja leiab, et hagisummad kuuluvad perioodil 30.09.2016 kuni 29.06.2018 indekseerimisele indeksiga 1,162 (tl 126-127). Hageja on indeksi välja arvestanud lähtudes 2016 ja 2018 kindlaksmääratud miinimumpalkadest. Hageja palub kostjalt välja mõista järgmised indekseeritud rahasummad: töötasu 2862,08 x 1,162=3325,74 eurot; töötasu tööga kindlustamata aja eest 2683,20 x 1,162=3117,88 eurot; kasutamata jäänud põhipuhkuse eest 504,65 x 1,162=586,40 eurot ja välislähetuse päevaraha 1905 eurot (tl 126-127). Kohtu hinnangul tuleb jätta hageja nõude suurendamine rahuldamata, sest seadus ei näe ette kokkulepitud tasu maksmise nõude suurendamist kohtuotsuse aja seisuga. Kokkulepitud tasu (sh töötasu) maksmise nõue lahendatakse vastavalt töölepingu tingimustele. 47) Kostja palub tunnistada põhiseadusvastasteks ja kehtetuks TLS § 40 lg 3 ning Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimuste ja korra § 3 (tl 38-41). Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-13-06 (p-s 46) on leitud, et hageja taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne. Seega ei pidanud kohus selle taotluse kohta võtma seisukohta otsuse resolutsioonis. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab seadust ise (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-52-14, p 15). Käesolevas kohtulahendis on kohus leidnud, et hageja välislähetuse päevaraha nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole välislähetuses viibinud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käesolevas asjas hinnata TLS § 40 lg 3 ning Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimuste ja korra § 3 põhiseadusele vastavust. 48) Kohus jätab ebausaldusvääruse tõttu TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt käesolevas otsuses arvestamata järgmised tõendid: D Ti 28.09.2016 seletused (2 tk; tl 56-58); D Ti 22.03.2016 seletuse (tl 122-124); 30.09.2016 D Ti sularaha maksmise kinnitus (tl 131). Kuivõrd kõikides nimetatud tõendites, mille koostajaks on väidetavalt hageja kolleeg ja kostja töötaja D T, on omavahelised vastuolud, siis kohus ei saa ühest algallikast tulenevaid vastuolulisi tõendeid lugeda usaldusväärseks. Nimetatud tõendite näol on tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 lg 2 tähenduses, mille usaldusväärus ja tõendamisjõud on madalam, kuna tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja dokumentide koostamise asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-15, p 18). 49) Käesolevas kohtuotsuse käsitlemata menetlusosaliste seisukohad ja tõendid jätab kohus samuti TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust (fotod – TVK tl 54-68; 80-92; kostja töötasu tõendid – TVK tl 38-39; TSD tõendid – tl 132; Tallinki reiside nimekiri ja broneeringud – tl 106-107).
2-16-19049 50) Eeltoodust tulenevalt ning hinnates kõiki käsitletud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub kohus seisukohale, et hageja hagi tuleb rahuldada osaliselt. 51) Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 7954,93 eurot.
Menetluskulude jaotus 52) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 53) TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 54) Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Seejuures arvestab kohus käesoleva vaidluse asjaolusid, mõlema poole püüdlusi (esitades omapoolseid ettepanekuid: tl 48-49; 51-53; 60-84) kompromissi sõlmimiseks, menetluse kulgu jm olulisi asjaolusid. Kuna pooled kannavad ise oma kulud, siis ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata, kuigi hageja on esitanud menetluskulude nimekirja 29.06.2018 (tl 145-157) ja kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirja (tl 158-163).
/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.