TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja menetluse käik

ning viimati tegi pommiähvarduse. Oma peaaju kahjustuse foonil võis tema käitumine olla väga tasakaalutu, impulsiivne, arvamatu ja potentsiaalselt agressiivne. Ta oli korduvalt ähvardanud ennast ära tappa. Tal ei olnud kriitikat oma korduvate inadekvaatsete, ohtliku käitumise avalduste ja tegude osas. Nimetatu näitas, et isik ei olnud haiguse tõttu võimeline käesoleval hetkel hakkama saama ning võis ilma ravita kahjustada enda julgeolekut ja tervist ning teda ümbritsevate inimeste tervist. Eelneva tõttu oli põhjendatud puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks põhjendatud ja tuli rahuldada. Määruskaebus ja avaldaja seisukoht

materiaalõigust. Maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse üksnes avalduse ja ekspertiisiakti alusel, millele tuginedes ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik kohtul langetada otsust isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mis lähtus puudutatud isiku huvist, tema tervislikust seisundist ja muudest olulistest asjaoludest Isiku kinnisesse asutusse paigutamise avalduse lahendamiseks tuleb isikule reeglina määrata esindaja (TsMS § 535 lg 1). Esindaja määramine ei ole kohustuslik, kui menetletakse isiku korduvat kinnisesse asutusse paigutamist ja kui eelmisest ekspertiisist või ärakuulamisest ei ole möödas kauem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Sellisel juhul määratakse isikule esindaja, kui ta soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg-d 2 ja 3). Veel peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu (TsMS § 536 lg 1). Kuid ka see põhimõte ei ole absoluutne. Nimelt ei ole isiku ärakuulamine tema korduva kinnisesse asutusse paigutamise korral vajalik, kui eelmisest ärakuulamisest ei olnud möödas enam kui üks aasta (TsMS § 5391 lg 2). Samuti tuleb kohtul mh ära kuulata valla- või linnavalitsus, isikuga koos elavad perekonnaliikmed, isiku nimetatud usaldusisik, kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik (TsMS § 536 lg 2) ning nende ärakuulamine ei ole kohustuslik TsMS § 536 lg-s 21 ja § 5391 lg-s 2 sätestatud juhtudel. Kuivõrd puudutatud isik oli varem kinnisesse asutusse paigutatud (nt viimati 16.12.2014 Harju Maakohtu määrusega asjas nr 2-14-60495) ja ta oli kohtu poolt ära kuulatud esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses 19.10.2018, ei olnud puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja määramine ning kohtu poolt tema ja perekonnaliikmete ärakuulamine kohustuslik. Samas oli isiku ärakuulamine või temale esindaja määramine ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul otstarbekas ja kohtumenetluses puudutatud isiku huvide maksimaalseks tagamiseks vajalik. Seevastu ei mõjutanud isiku korduv kinnisesse asutusse paigutamine kohtu kohustust ära kuulata mh isiku nimetatud usaldusisik ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik eeldusel, et ei esine TsMS § 536 lg-s 21 nimetatud asjaolusid. Isikule esindaja määramine või tema ja TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikute ärakuulamine oli praegusel juhul väga oluline, sest puudutatud isiku suhtes kohaldati enne praegust põhimenetlust esialgset õiguskaitset esmajoones ühe vihapurske tõttu, mis tagantjärgi hinnates ei kujutanud ohtu tema enda või teiste isikute elule ja tervisele, sest pommiähvarduse tegemisest hoolimata ei olnud tema korteris pommi ning puudutatud isiku tegevuse peamine eesmärk oli tähelepanu saada. Samuti nähtus isiku kinnisesse asutusse paigutamise avaldusest, et avaldaja hinnangul esines vajadus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, sest puudutatud isik oli lärmakas, ebatsensuurse eneseväljendusega, tüütu ning temaga oli raske kui mitte võimatu koostööd teha. Eelnev pidi kohtul tekitama kahtluse, kas puudutatud isik siiski vajab tahtevastast paigutamist psühhiaatriahaiglasse. Selle oleks saanud kõrvaldada kas temale esindaja määramisega ja esindajalt arvamuse küsimisega, puudutatud isiku ärakuulamisega või tema viimase aja käekäiku teadvate inimeste ärakuulamisega. Nimelt on esindaja peamine eesmärk isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses seista puudutatud isiku huvide eest ning tagada, et kohtuni jõuaks kogu vajalik informatsioon asja õigeks lahendamiseks. Samuti et kohtu eksimuse korral saaks esindaja kaebustega tagada kokkuvõttes asja õige lahendamise. Isiku ärakuulamine tagab, et otsus isiku kinnisesse asutusse paigutamise või paigutamata jätmise kohta lähtub nii puudutatud isiku tervislikust seisundist kui ka muudest olulistest asjaoludest.

Ainus toiming, mille kohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tegi, oli ekspertiisi määramine. Ekspertiisiaktist nähtus, et puudutatud isikul oli orgaaniline maania ja kerge vaimne alaareng väga tugevasti väljendunud raskekujuliste käitumishäiretega, tema ühiskonnaohtlikkus oli reaalselt väga kõrge ja oli suur tõenäosus, et ta võib sooritada uue raskete tagajärgedega teo ning tema suhtes muu abi kasutamine ei olnud võimalik. Määruskaebuse esitaja ei vaielnud vastu eksperdi esimesele väitele, kuid leidis, et eksperdi hinnang puudutatud isiku ohtlikkusele tehti vananenud andmete pinnalt ja maakohus, tuginedes üksnes ekspertiisiakti puudulikele ja lakoonilistele järeldustele, rikkus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub, et suur osa ekspertiisiaktist kajastab puudutatud isiku tegevust ja käitumist aastate tagusel perioodil, millest ei saanud teha järeldusi isiku ohtlikkuse kohta käesoleval ajal. Puudutatud isiku hilisema käitumise osas kirjeldas ekspert vaid, et meditsiiniõe päeviku andmetel oli puudutatud isik osakonnas väga valjuhäälne, lärmaks, kippus pidevalt personali nn patsutama, käitumine oli familiaarne, sekeldav, väga püsimatu, maniakaalne, kõikjale sekkuv, piirideta. Tal oli palju erinevaid ja pidevalt muutuvaid soove, nõudmisi. Kohati muutus ta ilma välise põhjuseta ärevaks, agressiivseks. Samuti oli ta on oma käitumise ja vaimse seisundi suhtes kriitikata, ei suutnud oma käitumist kontrollida. Paaril korral hakkas märatsema ja karjuma selliselt, et lausa lõua lihased läksid krampi. Üritas korduvalt kaashaigetelt toitu ära varastada, suitsetas palatis. Puudutatud isikul olid suured ja põhjendamatud nõudmised vallavalitsuse töötajate suhtes, on neid korduvalt sõimanud ja ähvardanud. Tal oli puudulik kriitika oma käitumise ja ka inkrimineeritava teo suhtes. Puudutatud isiku meeleolu oli maniakaalne, ülev, kõrgenenud. Ringkonnakohus on seisukohal, et pelgalt halva käitumise tõttu ei ole põhjust isik kinnisesse asutusse paigutada. Samuti ei tõenda ekspertiisiakt isiku ohtlikkust piisavalt, mis annaks aluse isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Eksperdiarvamus ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, vaid eksperdil tuleb põhjendada, milles võib isiku ohtlikkus iseendale või teistele praegusel väljenduda. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 30.04.2013 määrus asjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19.02.2014 määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Samas kajastus ekspertiisiaktis vaid asjaolude kirjeldus ja lõppejäreldus. Kusjuures enamik kirjeldatud asjaoludest olid aset leidnud aastaid varem ja olid aktuaalsuse tänaseks kaotanud. Seega ei olnud üksnes ekspertiisiaktile tuginedes võimalik väita, et esines PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus puudutatud isiku paigutamiseks ravile haigla psühhiaatriaosakonda (haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut). Eelneva tõttu puudus vajadus analüüsida, kas muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Sellises olukorras tuleb kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks (vt ka Riigikohtu 19.02.2014 määrust asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.2). Eespool toodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus TsMS § 172 lg 3 alusel puudutatud isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.