Osaühingu X hagi YY vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamiseks töölepinguseaduse § 85 lg 4 alusel ja enamsaadud töötasult viivise 39,03 euro väljamõistmiseks YY hagi osaühingu X vastu töölepingu erakorraliselt ülesöelduks lugemiseks, hüvitise 5702,79 euro, viivise 496,86 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.01.2018 otsus
Kaebuste esitaja ja kaebuste liik ja
Osaühingu X apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Osaühingu X apellatsioonkaebusel 6506,24 eurot ja YY vastuapellatsioonkaebusel 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Kostja: osaühing X (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Gerli Luik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
ja
YY
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 18.01.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas osaliselt YY nõude hüvitiselt 5702,79 eurot viivise saamiseks summas 351,23 eurot ja alates 19.01.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja lõpetada selle nõude osas menetlus. Samuti tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus
Tsiviilasi nr: 2-17-624 mõistis osaühingult X 100 eurot riigilõivu riigituludesse ja välja mõista riigilõivu 100 eurot YY-lt riigituludesse.
2.Osaühingu X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.YY vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta rahuldamata osaühingu X 10.04.2018 taotlus tõendite kogumiseks.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
6.Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:
6.1.Rahuldada osaühingu X hagi YY vastu osaliselt ja YY hagi osaühingu X vastu osaliselt.
6.2.Mõista YY-lt osaühingu X kasuks välja enamsaadud töötasult viivis 39,03 eurot.
6.3.Jätta rahuldamata osaühingu X hagi YY vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel.
6.4.Lugeda YY ja osaühingu X vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping töötaja poolt erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel alates 07.07.2016.
6.5.Mõista osaühingult X YY kasuks välja hüvitis 5702,79 eurot (bruto).
6.6.Lõpetada menetlus YY hagis osaühingu X vastu hüvitiselt 5702,79 eurot perioodi eest 13.04.2017 - 18.01.2018 viivise summas 351,23 eurot ja alates 19.01.2018 kuni hüvitise 5702,79 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise saamiseks.
6.7.Jätta läbi vaatamata YY hagi osaühingu X vastu hüvitise maksmisega viivitamise eest perioodil 07.07.2016 – 21.11.2016 viivise väljamõistmiseks summas 172,02 eurot ning perioodil 22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni 13.04.2017 summas 178,60 eurot.
6.8.Jätta läbi vaatamata YY hagi kohustada osaühingut X parandama töötamise registris YY ja osaühingu X vahelise töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed. YY-l on õigus esitada otsuse jõustumise järel Maksu- ja Tolliametile taotlus andmete parandamiseks.
6.9.Maakohtu menetluskulud jagada poolte vahel järgmiselt:
6.9.1.Menetluskuludest jäävad osaühingu X kanda: - osaühingu X enda kantud kuludest tema lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, tasutud riigilõivud 550 eurot ning töövaidluskomisjonis kantud kulud; - YY lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65%.
6.9.2.Menetluskuludest jäävad YY kanda: - YY lepingulise esindaja kulud osas, mida ei jäetud osaühingu X kanda, - osaühingu X menetluskuludest YY vastu esitatud viivise nõude riigilõiv 75 eurot.
6.10.Määrata YY põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2000 eurot, s.o lepingulise esindaja kulud, millele käibemaksu ei lisandu.
6.11.Määrata osaühingu X põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4370 eurot (550 eurot riigilõivud ja 3820 eurot lepingulise esindaja kulud).
6.12.Mõista osaühingult X YY kasuks menetluskulude katteks välja 1300 eurot (s.o 65% YY lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest).
6.13.Mõista YY-lt osaühingu X kasuks välja menetluskulude katteks 75 eurot (viivisenõudelt tasutud riigilõiv).
6.14.Tasaarvestada osaühingu X ja YY menetluskulude hüvitamise nõuded (resolutsiooni p-d 6.12 ja 6.13) ja mõista välja osaühingult X YY kasuks 1225 eurot. 2(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624
6.15.Vabastada YY 17.10.2017 menetlusabi määrusega nõutud, kuid tasumata riigilõivu osamaksete summas 50 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. 6.16.Välja mõista YY-lt riigituludesse riigilõivu 100 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.17.Maakohtu 18.10.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – YY kasuks osaühingu X kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) seatud kohtulik hüpoteek summas 9000 eurot - jätta kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Osaühingu X poolt YY kasuks väljamõistetud summade osas kohtuotsuse täitmise järel kohtulik hüpoteek kustutada. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Kohtueelne menetlus ja asjaolud, mille üle vaidlus puudus
1.Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjon (töövaidluskomisjon) tegi 13.12.2016 töövaidlusasjades nr 4-1/1655/16 ja nr 4-1/1768/1613 otsuse, millega rahuldas osaühingu X (tööandja) ja YY (töötaja) nõuded osaliselt. Töövaidluskomisjon tuvastas, et töötaja ning tööandja vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping on üles öeldud töötaja algatusel erakorraliselt töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel 07.07.2016 ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 5702,79 eurot (bruto). Tööandja kasuks mõistis töövaidluskomisjon töötajalt välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja nõude töötasu 86,51 eurot, ületunnitasu 406,93 eurot ja viivise töölepingu ülesütlemise hüvitise väljamaksmisel 172,02 eurot saamiseks ning tööandja nõude pooltevahelise töölepingu TLS § 85 lg 1 alusel ülesöelduks lugemiseks.
2.Töövaidluskomisjoni menetluses ei olnud vaidlust, et pooled sõlmisid 20.04.2016 tähtajatu töölepingu nr 28, mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle alates 02.05.2016 konsultant - projektijuhi ametikohale. Töötaja tööülesanneteks olid tööandja ning tema klientide juriidiline teenindamine ning muu administreeriva, organisatoorse ja õigusalase tööga seotud ülesannete täitmine, mis puudutasid 3(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 tööandjat või ka eraldiseisvaid äriprojekte. Töölepingu p-de 3.1 ja 4.1 kohaselt töötas töötaja tööandja juures täistööajaga ja tema igakuiseks töötasuks oli 1500 eurot (bruto 1900,93 eurot).
3.Töötaja teatas tööandjale 05.07.2016 e-kirjaga, et lõpetab töölepingu erakorraliselt TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 3 alusel alates 07.07.2016, kuna tööandja kohtles töötajat ebaväärikalt ja töö jätkamine oli reaalseks ohuks töötaja heale mainele. Osaühingu X hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Tööandja (kostja) esitas 12.01.2017 Pärnu Maakohtule taotluse ja hagiavalduse ning 23.02.2017 täpsustatud nõude, milles palus vaadata läbi hagimenetluse korras töövaidluskomisjoni otsuse osas, milles töövaidluskomisjon jättis kostja nõuded rahuldamata. Kostja palus tunnistada töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks ning jätta töötaja nõude keskmise töötasu hüvitise 5702,79 euro saamiseks rahuldamata või vähendada hüvitise suurust. Tööandja taotluse kohaselt tuleb poolte vahel sõlmitud tööleping tunnistada lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel ja töötajalt tuleb välja mõista enamsaadud töötasult arvestatud viivis 39,03 eurot.
5.Hagi kohaselt ei esinenud põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töölepingu erakorralise lõpetamise avalduses ei ole esile toodud olulisi asjaolusid ega mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid andnud õigusliku aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötaja ei ole töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses esile toodud väidetavaid põhjuseid ega neid ka tõendanud.
6.Töötaja on mh ülesütlemisõiguse minetanud, sest tunnistas, et väidetavad probleemid algasid töölepingu sõlmimisest 02.05.2016 alates ehk viivitus on 2 kuud. Töötaja väitis 05.07.2016 e-kirjas ka seda, et ta viivitas 20.06. - 05.07.2016 erakorralise töölepingu lõpetamisega põhjusel, et ta ootas tööandja seaduslikku esindajat. Töötaja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 06.07.2016 ehk 16 kalendripäeva hiljem, s.t mõistliku aja möödudes. Eeltoodust tuleb järeldada, et töötajal puudusid erakorralised asjaolud, mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks, vastasel juhul oleks ta töölepingu erakorraliselt üles öelnud juba 02.05. või 20.06. või 27.06.2016. Lisaks pidasid pooled pikka aega läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks, millest järeldub, et töötaja arvates ei olnud väidetavad rikkumised nii olulised, et lõpetada töösuhe päevapealt.
7.Kaalukaks asjaoluks hüvitise vähendamisel tuleks arvestada, et töötaja rikkus lojaalsuskohustust TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 9 mõistes, kui laimas ja solvas järjepidevalt kostja seaduslikku esindajat ja tema perekonnaliikmeid ning ähvardas maine kahjustamisega, kui tööandja hüvitise maksmise nõudele lepingu lõpetamisel ei allu.
8.Töövaidluskomisjon mõistis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel töötajalt tööandja kasuks välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot, otsus jõustus 13.01.2017. Töötaja täitis enamsaadud töötasu tagastamise nõude 10.02.2017. Töövaidluskomisjon jättis 13.12.2016 otsuses rahuldamata tööandja nõude enamsaadud töötasu tagastamisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, mistõttu palus tööandja kohtul töötajalt välja mõista sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 39,03 eurot (ajavahemiku 03.08.2016 - 10.02.2017 eest).
9.Tööandja palus jätta hageja (töötaja) nõuded rahuldamata. 4(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624
YY hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
10.Töötaja (hageja) esitas maakohtule 24.03.2017 hagi tööandja vastu, milles palus lugeda poolte vahel 02.05.2016 sõlmitud töölepingu 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel ning mõista tööandjalt töötaja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 5702,79 eurot, samuti kohustada tööandjat tegema kandemuudatuse hageja töölepingu kohta töötajate registris, märkides töölepingu õige lõpetamise aluseks TLS § 91 lg 2.
11.Hageja 13.04.2017 täiendava ja 08.08.2017 täpsustatud nõude kohaselt palus töötaja tööandjalt välja mõista töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitise maksmisega viivitamise eest viivise ajavahemiku 07.07.2016 – 08.08.2017 eest 496,86 eurot, edasi viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ning protsendina põhivõlast kohtu määratud ulatuses kuni hüvitise tasumiseni.
12.Hagi kohaselt oli hageja töö peamiseks sisuks õigusteenuse osutamine kostja klientidele, kellele oli tervishoiuteenuse osutamisel osutatud valeravi, ja nende huvides hagiavalduste kohtule koostamine. Selle töö eelduseks oli tööandja seadusliku esindaja ja/või tööandja teiste ekspertide eksperthinnang ravivigade reaalse olemasolu kohta ning ekspertiisiga tõendatud ulatuses. Tööandja seadusliku esindaja AL väitel ja töövaidluskomisjonile esitatud tõenditest nähtuvalt oli tööandjal üle aasta, s.o alates 25.07.2015, klient IM (klient). Töötaja pidi koheselt asuma esimese ja ainsa asjana tegelema kliendi kaasusega, teiste võimalike tööülesannetega pidi töötaja tegelema teises järjekorras.
13.Esimesed töötakistused ilmnesid töötajale koheselt tööle asumisel, kui selgus, et vaatamata töölepingus kokku lepitule ei ole tööandjal võimalik kindlustada töötajat ei töövahendite ega ka töökohaga vähemalt esimese kolme nädala jooksul. Kliendi jaoks hagiavalduse koostamiseks AL töötajale vajalikku ekspertiisi ei edastanud. Edasi andis tööandja korralduse kliendi kaasuse kallal töötamine üldse peatada, väitega, et tal puudub kliendileping, klient ei nõustu küsitud ulatuses raha juurde maksma ja selle tõttu ei nõustu tööandja omakorda kliendilepingut sõlmima. Samal ajal nõudis klient töötajalt töö jätkamist, kuna ta oli selle töö eest raha maksnud. Klient kinnitas töötajale, et tal on olemas kõik tõendid/maksekorraldused, et tõendada oma raha maksmist tööandja esindajale ning nõudis töötajalt tööd, mille eest ta oli enda väitel maksnud. Töötaja palus aega asjaolude väljaselgitamiseks, samas pidi kliendile teatama, et tal on tema huvides töö tegemine hetkel ära keelatud. Olukord oli töötaja jaoks äärmiselt segadust tekitav, piinlik ja ebameeldiv, sest fakt, et raha on makstud ja töö on tegemata, oli selge. Seejuures puudus töötajal võimalus otse suhelda AL-ga kui oma otsese tööjuhiga viimase pideva eemal viibimise tõttu ning puudus ka volitatud isik, kelle poole saanuks pöörduda tööjuhiste saamiseks. Tööandja ja töötaja suhtlemine Skype ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus tööandja pidevate IT-alaste probleemide tõttu tema viibimise koha riigis. Ohus oli kliendi hagi tähtaegne esitamine.
14.Klient andis 05.07.2016 töötaja käsutusse informatsiooni ja tõendid, millest selgus, et tegemist oli füüsiliste isikute A ja AL eraäriga, mille raames viimased kui füüsilised isikud said erinevatel ettekäänetel raha traagilise juhtumi all kannatanud kliendilt, 5(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 soovimatagi legaliseerida teenust ja saadud raha eest lubatut teoks teha. Hagejale juristina oli selge, et ettevõttes ei tegelda läbipaistva ja ausa teenuse osutamisega. Seega sai ülesütlemisavalduse aluseks olevad asjaolud kogumis tõendatud 05.07.2016.
15.Juristina ei saanud hageja jätkata tööd ebaausa ja teda ebaväärikalt kohtleva tööandja alluvuses. Ilmnes, et tööandja oli töö tegemata jätmist kliendi ees õigustanud, väites, et selle eest on vastutav töötaja. Tööandja halvustas töötajat ning viitas hagejale kui ebapädevale juristile. Taolises olukorras ei saanud enam mõistlikult oodata töölepingu jätkamist ning esinesid erakorralised asjaolud, mis muutsid töötajale võimatuks töö edasise jätkamise, mistõttu oli õigustatud töölepingu erakorraline ülesütlemine.
16.Töövaidluskomisjon pidas põhjendatult hüvitise õiglaseks määraks töötaja kolme kuu keskmist töötasu, hüvitise vähendamiseks puudus alus.
17.Hageja ei vaielnud vastu kostja nõudele enamsaadud töötasult viivise maksmiseks, muus osas palus jätta tööandja nõuded rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
18.Maakohus rahuldas hagid osaliselt 18.01.2018 otsusega. Kohus: - mõistis hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud töötasult arvestatud viivise 39,03 eurot; - jättis rahuldamata kostja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel; - luges pooltevahelise töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel lõppenuks alates 07.07.2016; - mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 5702,79 eurot (bruto); - mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 13.04.2017 – 18.01.2018 eest 351,23 eurot ning alates 19.01.2018 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise 5702,79 eurot väljamaksmiseni; - jättis läbi vaatamata hageja nõude ajavahemiku 07.07. – 21.11.2016 eest viivise 172,02 eurot ning ajavahemiku 22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni 13.04.2017 eest viivise 178,60 eurot saamiseks; - jättis läbi vaatamata hageja nõude kohustada kostjat parandama töötamise registris töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed. - jättis kostja kanda tema enda menetluskulud, sh lepingulise esindaja kulud, töövaidluskomisjonis kantud kulud, riigilõivud 550 eurot, ja hageja lepingulise esindaja kuludest 65% ning hageja viivisenõude rahuldatud osale vastava riigilõivu 100 eurot, mille tasumisest hageja oli vabastatud ja mis tuleb kostjal tasuda riigituludesse; - jättis hageja kanda tema enda lepingulise esindaja kulud, mida ei jäetud kostja kanda, ning hageja viivisenõudelt tasutud riigilõivu 75 eurot (millest 50 eurot on tasumata) ja kostja viivisenõudelt tasutud riigilõivu 75 eurot; - mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1300 eurot, riigi tuludesse riigilõivu 100 eurot; - mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 75 eurot; - vabastas hageja riigilõivu tasumata osamakse 50 euro tasumise kohustusest; 6(22)
19.Maakohtu põhjenduste kohaselt kohaldub asjas kuni 31.12.2017 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS).
20.Asjas ei olnud vaidlust selles, et: - 20.04.2016 sõlmisid pooled töölepingu nr 28; töötaja kuutöötasu töölepingu järgi oli 1900,93 eurot (neto 1500 eurot); - töölepingu kohaselt pidi hageja asuma tööle konsultandi-projektijuhina alates 02.05.2016 tähtajatult 4-kuulise katseajaga; hageja pidi osutama juriidilist abi nii ettevõttele kui tema klientidele ning täitma teisi administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis puudutavad tööandjaga seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja pädevusele; tööülesandeid andis ning nende täitmist kontrollis vahetult kostja juhatuse liige AL või tema volitatud isik; - tööle asudes hakkas hageja tegelema hagiavalduse koostamisega kostja kliendile ning selleks vajaliku meditsiinilise analüüsi (asjatundja arvamuse) pidi ta saama AL-lt; - 2016.a juunikuus tekkis AL-l ja kliendil konflikt teenuse hinna ja selle tasumise osas, mille tõttu AL peatas hageja töö kliendile hagi koostamiseks; - hageja ütles 05.07.2016 saadetud avaldusega, mida täpsustas 06.07.2016 ekirjaga, töölepingu erakorraliselt üles alates 07.07.2016 (viimane tööpäev 06.07.2016) TLS § 91 lg 1 ja 2 p-de 1 ja 3 alusel; - ülesütlemisavalduse kehtivuse formaalsed eeldused on täidetud: avaldus on kirjalikult taasesitatavas vormis (TLS § 95 lg 1), see sisaldab ülesütlemise põhjendust (TLS § 95 lg 2) ning tööandja seaduslik esindaja on avalduse kätte saanud.
21.Pooled vaidlesid selle üle, kas töötaja töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avaldus on materiaalõiguslikult põhjendatud ehk kas töötajal oli alust töölepingut erakorraliselt ja ilma etteteatamise tähtaega järgimata üles öelda. Tööandja leidis, et töötajal puudus selleks õiguslik alus, mistõttu tuleb TLS § 85 lg 4 ja § 107 lg 2 alusel lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel korralise ülesütlemisega. Lisaks väitis tööandja, et töötaja ei öelnud töölepingut erakorraliselt üles mõistliku aja jooksul pärast väidetavat tööandja lepingurikkumist, mistõttu minetas töötaja õiguse töölepingut erakorraliselt üles öelda. Töötaja leidis, et tööandja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kuna ei taganud töötajale tööd, milleks ta oli tööle võetud, kohtles töötajat ebaväärikalt ning kahjustas töötaja mainet, mistõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud. TLS § 100 lg 4 alusel nõudis töötaja hüvitist kolme keskmise kuupalga ulatuses.
22.Maakohus tugines TLS § 91 lg-tele 1 ja 2, § 28 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1, § 100 lg-le 4 ning § 104 lg-le 1.
23.Ülesütlemisavalduse kohaselt kohtles tööandja töötajat ebaväärikalt ning seadis ohtu tema hea nime: arusaamatuse ja tööseisaku kliendiga põhjustas tööandja ebaeetiline käitumine; määramatus töösuhetes algas 20.06. ning töötaja ootas alates 27.06.2016 tööandja esindaja seisukohta koostöö võimaluse osas; 04.07.2016 tegi töötaja -
7(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 ettepaneku arutada töösuhte jätkamist eeldusel, et tööandja esindaja vormistab nõuetekohaselt kliendile teenuse osutamiseks vajaliku ekspertarvamuse – analüüsi, vabandab kliendi ees ja vaatab üle oma tasunõude kliendi vastu; tööandjast tulenevatel põhjustel (nõuetekohaselt vormistamata analüüs, keeld jätkata kliendi teenindamist) ei olnud töötajal võimalik lõpetada kliendile hagiavaldust, mille esitamise tähtaeg oli 2016.a lõpus; tööandja ei soovinud alates 20.06.2016 olukorda kokkuleppel lahendada ning kokkuvõttes muutus töötajal võimatuks töölepingu jätkamine, kuna võimatuks oli muutunud tööülesande täitmine.
24.Töölepingu p-s 1.1. sisalduvast töötaja tööülesannete kirjeldusest järelduvalt pidi töötaja täitma ka teisi tööülesandeid, kuid tööandja ei ole kohtumenetluses nimetanud ega tõendanud, et ta oleks andnud muid tööülesandeid töötaja täies mahus rakendamiseks. AL ja kliendi vaheline e-kirjavahetus tõendab töötaja väiteid, et töölepingu sõlmimise algatus tuli tööandja seaduslikult esindajalt AL-lt. Esitatud tõenditest järelduvalt palgati töötaja eelkõige kliendile hagiavalduse koostamiseks ja kohtus esindamiseks. Menetluses on töötaja muude ülesannetena nimetatud üksnes õiguskantslerile kirja koostamist (mis pidi aga kliendile hagi koostamise ees taanduma) ja tegelemist detailplaneeringuga. AL 03.04. kell 10.06 ja 15.05.2016 kell 18.18 saadetud e-kirjad kliendile kinnitavad töötaja väiteid, et ta pidi esmajärjekorras ja peamiselt tegelema kliendi kaasusega. Skype-vestluses töötajaga 05.05.2016 märkis AL selgesõnaliselt, et „hagi on prioriteet nr 1“. Seletuskirjas töövaidluskomisjonile 01.11.2016 märkis klient, et juba enne töötaja palkamist teatas AL, et alates 1.maist tegeleb töötaja ainult tema hagiga.
25.Tõenditest saab järeldada, et ilma kliendi kaasusega tegelemise vajaduseta ei oleks kostja üldse juristi (töötaja) palkamisele mõelnud. Hagejale saadetud e-kirjades ja sõnumites märkis AL mitmel korral, et tal on võidukas kogemus kohtuvaidlusest haigekassaga. AL märkis 10.06.2016 e-kirjas kliendile, selgitades raha küsimist, et enam ei ole tegemist algselt pakutud skeemiga, et AL „paneb kõik kokku esimeses etapis ja vaid hiljem riigikogus (ilmselt pidas AL silmas Riigikohut) kaasaks advokaadi“, aga kuna klient soovis advokaati kohe, siis läheb töö kallimaks (tuleb täiendavalt maksta puhtalt õigusabi eest ehk siis juristi töö eest).
26.Eeltoodust tulenevalt ei anna tööandja lepingulise esindaja viidatud asjaolu, et töötajale maksti kokkulepitud töötasu, hoolimata täidetud ülesannete mahust, alust lugeda töötaja ülesütlemisavaldust tühiseks. Õiguslikku tähendust ei ole ka asjaolul, kas kliendi ja kostja vahel oli sõlmitud (õigus)teenuse osutamiseks leping kirjalikus vormis. Kliendilepingu kirjalikult vormistamata jätmine ei tõenda selle puudumist ning ilmselt ebaõige on järeldus, et tegelikult oli kliendil käsundussuhe isiklikult A ja AL-ga. IM 01.11.2016 seletuskirja kohaselt pöördus ta 2015.a dr AL poole Eesti Patsientide Esindusühingu Pärnu osakonna töötaja soovitusel. Hageja tegeles temaga kui kliendiga kostja töötajana ning nii klient kui hageja pidasid IM kostja kliendiks.
27.Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt oli tööandja ning kliendi vahelise lepingu sisuks põhjendatud hagiavalduse, sh meditsiinilise analüüsi, koostamine, et nõuda kahju hüvitamist kliendi poja surmas süüdi olevatelt meditsiiniasutustelt seoses tehtud ravivigadega. Sellise nõudega hagiavalduse aluseks on meditsiiniline analüüs, milles tuvastatakse ravivigade olemasolu ja põhjuslik seos isiku surma ja ravivigade vahel. 8(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 Nii tööandja ja kliendi, kui tööandja ja töötaja vahelise kirjavahetuse (e-kirjad, Skype sõnumid) kohaselt pidi tööandja esindaja sellise analüüsi koostama ning saatma kliendile ja töötajale, kes pidi analüüsi alusel koostama hagiavalduse tooriku, mis koos üle vaadatakse ning vajalikud parandused sisse viiakse. Juriidilise kvalifikatsiooniga töötaja ei oleks saanud ise meditsiinilist kvalifikatsiooni nõudvat analüüsi koostada, sõltumata tema käsutuses olevast meditsiinilisest dokumentatsioonist ja selle hulgast.
28.AL lubas 2015.a detsembris kliendile saadetud e-kirjades, et analüüs ja hagi saavad valmis ja esitatakse kohtule 07.01 – 08.01.2016. Tööandja ning kliendi vahelises kirjavahetuses, samuti tööandja ja töötaja vahelises kirjavahetuses küsivad nii klient kui töötaja tööandjalt järjepidevalt tööandja lubatud meditsiinilist analüüsi, seda ka veel juunikuus 2016, kuigi kliendileping sõlmiti juba suvel 2015 ning töötaja asus selle juhtumiga tööle mais 2016.
29.Õige ei ole tööandja seisukoht, et hagi koostamiseks ei olnud vajalik terviklik, eraldi dokumendina vormistatud ja koostaja allkirjastatud eksperthinnang (asjatundja arvamus, meditsiiniline analüüs vms). Ravivea tõttu kahju hüvitamise hagi koostamisele peab eelnema meditsiiniliste andmete tervikanalüüs, mis kinnitaks ravivea olemasolu ja hagi esitamise põhjendatust. Tööandja ei ole suutnud viidata ühelegi dokumentaalsele tõendile, mis oleks käsitatav tervikanalüüsina ja mis oleks töötajale või kliendile üle antud. Tööandja esitatud hagiavalduse toorik, mis väidetavalt sisaldab piisavat meditsiinilist analüüsi, et töötaja selle alusel võinuks hagiavalduse vormistada (samal ajal oleks dr L jooksvalt ka meditsiinilist analüüsi täiendanud), sisaldab üksnes faktiliste asjaoludega sidumata õigusnormide teksti, ravimite infolehtede teksti, umbisikulises tegumoes esitatud üldsõnalisi järeldusi ja väiteid, samas ei ole arusaadav, kelle seisukohad ja järeldused need on, millistele andmetele tuginedes mingitele järeldustele on jõutud. Dokument ei ole käsitatav tervikliku meditsiinilise analüüsina, millega klient saanuks tõendada kahju hüvitamise nõude põhjendatust, mistõttu on ekslik AL 05.05.2016 Skype vestluses töötajale avaldatu, et „hagi on mul kokku kirjutatud ja põhjendatud, vajab vaid lihvimist ja juriidilisi nüansse; tõendid on ka koos, puuduva saab küsida hagi käigus“. AL ülehindas enda teadmisi õigusvaldkonnast ja hagiavalduse koostamise oskusi. Töötaja vastas dr AL-le, et vajalik on vormistada meditsiiniline analüüs eraldi. Lisaks nähtub AL ja töötaja vahetatud sõnumitest, et AL saadab väljavõtteid erinevatest meditsiinilistest dokumentidest, kuid korduvatele lubadustele vaatamata ei saada väidetavalt peaaegu valmis kirjutatud hagiavaldust, mida töötaja peaks ainult siluma. Veel 17.05.2016 kell 19.59.52 märkis hageja, et ootab põnevusega AL hagi, mida kohendada; 18.05.2016 kell 10.30.28, 10.39.29 ja 10.41.31 märkis töötaja, et hagi ei ole temani jõudnud; tegi ettepaneku hakata hagi kirjutama (korrigeerima) ja selgitas, et vajab hagi saamise järel sellega tegelemiseks aega, AL viivitamise tõttu ei pruugi olla võimalik hagi kohtule esitada enne AL Eestisse tulekut 2016. a juunis (algselt oli AL kliendile lubanud, et töötaja tegeleb ainult selle hagiga ja hagi esitatakse kohtule maikuu jooksul). Eelnevast järelduvalt oli töötajal tööandjast tingitud takistus hagiavalduse korrektseks koostamiseks. Nimetatud tööülesannet oli tööandja ise liigitanud prioriteediks nr 1.
9(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624
30.Töötaja pidas võimalikuks jätkata töötamist AL soovitud viisil – arutades kaasusega seotud asjaolusid detailide kaupa 18.05. - 19.05.2016 Skype vestlustes ja e-kirjades. Alles 23.05.2016 e-kirjaga saadab AL hagejale hagiavalduse tooriku, nn „meditsiinilise musta materjali hagi jaoks“, mida viimane saaks „oma äranägemisel töödelda ja juriidikat lisada“. Samas on AL juba 30.07.2015 e-kirjas kliendile teatanud, et AL töö on nüüd praktiliselt valmis, vajab vaid üle lugemist ja korrektsiooni. Eelnev tõendab hageja väiteid, et AL andis kliendile põhjendamatuid lubadusi, kokkulepitud tööd tegelikult rohkem kui aasta jooksul ei lõpetanud.
31.Klient teatas 20.06.2016 e-kirjaga kostjale, et ta ei soovi viimasega enam koostööd jätkata, avaldas kahetsust kaotatud aja üle, mh peatse hagiavalduse esitamise tähtaja tõttu. Eelnevates e-kirjades oli kostja kliendilt teenuse osutamise jätkamiseks nõudnud juba makstud 10 600 eurole lisaks raha maksmist, põhjendades seda valdavalt vajadusega maksta raha hagejale, viidates seejuures viimasega koostöö mittelaabumisele. Töötaja halvustamine kliendi ees on käsitatav töötaja ebaväärika kohtlemisena, kuid tegemist ei ole andmete avaldamisega laiemale avalikkusele, mistõttu ei ohustanud tööandja sellega hageja head nime.
32.Eelkõige seisnes töötaja ebaväärikas kohtlemine järgnevas: 1) tööandja jättis töötajale esitamata eelnimetatud meditsiinilise analüüsi, mille alusel töötaja saanuks koostada korrektse hagiavalduse; 2) eelnimetatud hagiavaldust lubas tööandja kliendile juba aprillikuus 2016, mil teatas, et palkab omale võimeka juristi, kes hakkab hagiavaldusega esimeses järjekorras tegelema; 3) kliendi ja töötaja vahel toimus nimetatud teenuse osutamise käigus mitu kokkusaamist, kus klient nõudis töötajalt aru ning tulemusi, selgitades ja esitades lõpuks ka tõendid, et on tööandjale olematu teenuse eest juba raha maksnud. See kõik pani töötaja, kes ühelt poolt soovis tööandjale lojaalne olla, teiselt poolt soovis klienti delikaatses juhtumis aidata, kliendi ees ilmselgelt ebamugavasse olukorda, kus ta ei osanud anda kliendile rahuldavaid vastuseid, sest ei teadnud tööandja ja kliendi vahelisi arveldusi, samuti ei olnud ka ise saanud eelnimetatud analüüsi, et hagiavaldus valmis teha. Segadusele ja arusaamatusele aitas kaasa asjaolu, et tööandja ja kliendi vahel puudus kirjalik lepingudokument, kus oleks ära toodud toimingute tegemise konkreetsed tähtajad, kokkulepitud tasumäärad jms; 4) kuna käsunduslepingul ei ole seadusest tulenevat kohustuslikku vorminõuet, sõltus lepingu kirjalik vormistamine ja seega selgus kliendisuhtes eelkõige tööandjast. Esitatud kirjavahetuse kohaselt hakkas tööandja nõudma kliendilt kirjalikku lepingut (kinnitust) alles siis, kui klient keeldus täiendavate tasude maksmisest, kuna polnud juba ammu lubatud teenust saanud; seepeale õigustas AL tööandja esindajana end kliendi ees töötajat ebaväärikalt halba valgusesse seades: vaatamata 30 tunnile seletustele töötaja ei saanud aru kaasuse põhiolemusest (meditsiiniline pool), töötajaga on keeruline suhelda, tema töötasuks kulub märkimisväärne osa saadud tasust, tööandjal puudub raha temale järgmise töötasu väljamaksmiseks; 5) tööandja teatas kliendile, et võttis töötaja „palgalt maha“ ja 18.06.2016 e-kirjas avaldas AL, et saatis töötajale just oma otsuse töölepingu lõpetamise suhtes katseajal, kuid tegelikult tööandja töölepingut erakorraliselt üles ei öelnud; 10(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 6) poolte seletuste ja esitatud kirjavahetuse kohaselt keelas tööandja töötajal edasi tegelda kliendi kaasusega, kuna klient ei olnud tööandjale kirjalikult kinnitanud täiendavate tasude maksmisega nõustumist, ning seniks annab tööandja töötajale teised ülesanded; 7) esitatud kirjavahetuse kohaselt maksis klient 10 600 eurot mitte kostja kui teenuse osutaja kontole, vaid tööandja esindaja isiklikule pangakontole ja tema abikaasa kätte sularahas, soovides hiljem kirjavahetuses keerulist teed pidi summa veelkordset kandmist tööandja kontole, misjärel tööandja teeb tagasimakse kliendi elukaaslase firma kontole.
33.Tööandja eelkirjeldatud käitumine oli töötaja suhtes solvav ja ebaväärikas. Kuigi hagi vormistamine viibis tööandjast tingitud põhjustel, jättis tööandja mulje, et selle põhjuseks on koostöö mittelaabumine hagejaga ja viimase taipamatus, töötajat kirjeldati kliendile kui ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille osutamiseks töötaja tööd tegi, ei olnud lõpuni läbipaistev ei kliendile ega töötajale, kliendi ja tööandja rahaliste suhete korralduse kohta puudus töötajal õige info, mistõttu töötaja pidi kliendi ees korduvalt piinlikkust tundma. Seejuures puudus töötajal AL pikaajalise välisriigis viibimise tõttu võimalus otse suhelda oma tööjuhiga, puudus ka volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks vajadusel tööjuhiste saamiseks pöörduda. Tööandja ja töötaja suhtlemine Skype ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus, tööandja selgitas seda pidevate IT-alaste probleemidega. Eluliselt usutav on hageja kirjeldus, et töökeelu saamise järel, saanud ka teada, et klient on tegelikult tööandjale aasta jooksul tasunud arvestatavad summad, selle eest lubatud teenust vastu saamata, tundis töötaja muret kliendi pärast, sest ohus oli hagiavalduse tähtaegne esitamine.
34.Kirjeldatud olukorras oli töötajal mõjuv põhjus töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks ning tööandja ei saanud enam mõistlikult oodata töösuhte jätkamist. Seega on töötaja 05.07.2017 (täpsustatud 06.07.2017) ülesütlemisavaldus kehtiv ja pooltevaheline töösuhe lõppes ülesütlemisavalduses näidatud ajal 07.07.2016.
35.Asjas esitatud tõenditega poolte suhtluse kohta on tõendatud, et töötaja püüdis mõistlikult teha kõik endast oleneva, et töösuhet laabuma saada: töötaja esitas tööandjale oma nägemuse hagi koostamise korraldusest, kuid kui ilmnes, et tööandja hagi koostamiseks vajalikku meditsiinilist hinnangut ei koosta, nõustus töötaja mõnda aega täitma ülesandeid vastavalt tööandja ettekujutusele; samuti töötaja leidis võimaluse kasutada endise tööandja arvutit, kui tööandja ei taganud töötajale tööle asumise hetkeks töövahendeid ega tööruume. Ka siis, kui klient teatas tööandjale 20.06.2016, et ei maksa täiendavat tasu olematu teenuse eest ega soovi viimasega enam koostööd teha, ning seejärel tööandja keelas töötajal kliendi edasise teenindamise, püüdis töötaja jätkuvalt tööandjaga läbi rääkida ja pakkus välja koostöö jätkamise võimalusi. Esitatud kirjavahetuse kohaselt töötaja teatas tööandja seaduslikule esindajale, et ootab ära tema saabumise Brasiiliast. Töötaja palus korduvalt kokkusaamist tööandja esindajaga või tööandja esindajal anda seisukoht, kas ja kuidas on pooltevahelise koostöö jätkamine võimalik. Seejuures on lepitud kokku kolmepoolseid kohtumisi tööandja, töötaja ja kliendiga. Usutav on töötaja põhjendus, et töötaja (jurist) ei hakka töölepingut erakorraliselt üles ütlema olukorras, kus tal on vaid oletused (kliendi ütlused jms), kuid puuduvad vajadusel tõendid erakorraliste 11(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 asjaolude tõendamiseks. IM e-kirjadega on tõendatud, et töötaja sai tööandja tegelikust suhtumisest ja enda halvustamisest kliendi ees teada 05.07.2016, kui klient saatis töötajale kogu kliendi ja tööandja vahelise kirjavahetuse, samuti selgus sealt tasutud rahade ühelt kontolt teisele kandmise läbipaistmatud skeemid. Töötaja väidetel ei andnud 05.07.2016 kohtumine tööandjaga tulemust ning samal päeval töötaja saatis tööandjale e-kirjaga töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse. Arvestades, et tööandja esindaja viibis Brasiilias ja töötaja soovis temaga probleeme vahetult arutada, on ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul ka siis, kui töötaja saanuks kõigist asjaoludest teada juba 20.06.2016. Eeltoodu alusel on töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast tööandja rikkumist.
36.Seega tuleb rahuldada hageja nõue lugeda tema algatusel tööleping alates 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel, mistõttu jääb rahuldamata kostja vastassuunaline nõue tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, samuti jääb rahuldamata tööandja nõue lugeda tööleping töötaja algatusel ülesöelduks korraliselt.
37.Hagejal puudub vajadus ja õiguslik alus esitada nõuet kohustada tööandjat muutma töölepingu lõpetamise kannet töötamise registris. Töötajal on endal võimalik kohtuotsuse jõustumise järel esitada taotlus töötamise registris andmete muutmiseks. Seega tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta hagi andmete parandamiseks kohustamise nõude osas läbi vaatamata.
38.Töötaja hüvitise nõue on põhjendatud ja töötajale tuleb hüvitis välja mõista taotletud ulatuses. Tööandja väited ei anna alust hüvitist vähendada. Töötaja on töölepingu lõppemise järgselt olnud vähemalt 6 kuud töötu. Tööandja kohtulahendite andmebaasile tuginevad väited, et töötaja jätkuvalt osutab õigusabi ja on nn „varjatud töötu“, ei anna alust järeldada, et õigusabi osutamine oleks töösuhte lõppemise järel olnud töötaja igapäevane majandus- ja kutsetegevus. Tööandja ei ole ümber lükanud töötaja väidet (mida kinnitab ka töölepingus sätestatud konkurentsipiirang), et tööandja nõudel jagas töötaja enne tööle asumist oma kliendibaasi kolleegide vahel, tööandja nõusolekul jätkas üksnes kahe pikaajalise kliendi esindamist. Ka tööandja ise viitab töötaja osalemisele 2012–2015.a alustatud tsiviilasjades. Arvestades, et töövaidluskomisjoni otsuse, millega töötaja hüvitise nõue rahuldati, jõustumist takistab tööandja algatatud kohtumenetlus, ei oma poolte huvide kaalumisel tähtsust ega mõjuta hüvitise suuruse kindlaksmääramist töötaja sissetulek ja tegevus (sh võimalik õigusteenuse osutamine) 2017.aastal ehk rohkem kui aasta pärast hüvitise maksmise kohustuse tekkimist töölepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjel.
39.Töölepingu lõpetamise aluse (tööandja poolt registrisse kantud TLS § 81 lg 1) tõttu ei ole töötajale makstud ka töötuskindlustushüvitist. Tööandja väited selle kohta, et töötaja sobivalt taandas ennast OÜ Q juhatuse liikme kohalt ja kõrvaldas sellega töötuks registreerimise takistuse, ei ole asjakohased. Tööandja ei ole põhjendanud, kuidas töötaja töötuks registreerimine või sellest keeldumine puudutab tööandja huve. Seaduses sätestatud hüvitise määra vähendamiseks alus puudub.
40.Hagejale hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus) sätestatust. Töölepingu p 4.4. kohaselt muutus töötasu sissenõutavaks igale töötamise 12(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 kuule järgneva kuu 5. päeval, seega 05.07.2016 (ülesütlemisavalduse esitamise aeg), mil tekkis hüvitise määramiseks vajadus arvutada keskmist töötasu, oli sissenõutav töötasu mai- ja juunikuu eest, töötaja oli töölepingu ülesütlemise ajaks töötanud vähem kui kuus kuud. Määruse § 2 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb seega keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta 2016.a maikuu ja juunikuu töötasu ja sellel perioodi tööpäevade arv: 1900,93 eurot (bruto) x 2 = 3801,86 eurot, mis tuleb jagada sama perioodi kalendaarse tööpäevade arvuga 42 (mais 22 ja juunis 20 tööpäeva), seega keskmine tööpäevatasu 90,52 eurot, mis määruse § 3 lg 6 kohaselt keskmise kuutasu arvutamiseks tuleb korrutada selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (22 + 20/2= 21); 90,52 x 21 = 1900,92 eurot, ehk sisuliselt töötaja töölepingujärgne töötasu. Seega on ekslik tööandja seisukoht, et määruse alusel keskmist töötasu arvutades on hüvitise summa väiksem kui töötaja kolme kuu töötasu aritmeetiline keskmine. Tööandjal tuleb töötajale tasuda brutosummas 5702,79 eurot (3 x 1900,93).
41.Hüvitise maksmise kohustus tekkis ja muutus sissenõutavaks töölepingu erakorraliselt ülesütlemise päevast. Töötaja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt, alates viivisehagi kohtule esitamisest 13.04.2017 nõutava viivise osas, viivisehagi esitamisele eelnenud perioodi eest tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Nimelt on töötaja juba töövaidluskomisjonile esitanud viivisenõude hüvitiselt viivise väljamõistmiseks ajavahemiku 08.07. – 21.11.2016 eest 172,06 euro saamiseks ja edasi protsendina põhivõlast. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja nõude mõista välja sissenõutavaks muutunud viivis ning ka edasiulatuva viivise nõude. Töötaja rahuldamata jäänud viivisenõuet otsuse saamise järel 1 kuu jooksul kohtule ei esitanud. Seega on töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõustunud ning hagi viivise nõude osas tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel, kuid see ei takista töötajal viivist nõudmast hagi esitamisest alates.
42.Töötaja esitas viivisenõude 13.04.2017, mida puuduste kõrvaldamise korras täpsustas 08.08.2017, ning taotles TsMS § 367 kohaselt mõista alates hüvitise maksmise kohustuste tekkimisest 07.07.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis välja summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast kuni hüvitise täies ulatuses väljamaksmiseni.
43.Viivisenõue ei ole aegunud, kuna vaatamata sellele, et viivist nõutakse töösuhtest tuleneva hüvitise maksmisega viivitamise eest, ei ole viivisenõue ise käsitatav töösuhtest tuleneva nõudena, mille esitamiseks on ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuuline tähtaeg. Isegi juhul, kui viivisenõue tuleks esitada 4 kuu jooksul, on töötajal igal juhul õigus nõuda viivist alates vastava nõudega hagi esitamisest, kui sellel ajal on tööandja hüvitise maksmisega jätkuvalt viivituses – viivist arvestatakse ja see muutub sissenõutavaks iga päeva eest, seega iga päev selgub hüvitise maksmise viivitusega kaasnev töötaja õiguste rikkumine uuesti ja hakkab kulgema 4-kuuline tähtaeg vastava päeva eest viivise nõudmiseks.
44.Alates nõude esitamisest 13.04.2017 kuni kohtuotsuse teatavakstegemiseni 18.01.2018 on hüvitiselt 5702,79 eurot 281 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvutatud viivis 351,23 eurot muutunud sissenõutavaks. TsMS § 367 alusel tuleb otsuse tegemise päevaga sissenõutavaks muutunud viivis välja mõista 13(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 summaliselt ja edasi alates 19.01.2018 protsendina põhivõla (hüvitise) tasumata osalt kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
45.Tööandja palus mõista töötajalt välja viivise töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud enamtasutud töötasu tagasimaksmisega viivitamise eest. Hageja tunnistas tööandja nõuet. Töötajale kanti 03.08.2016 palgapäeval üle töötasuna 1501,43 eurot, s.o 2016.a juulikuu töötasu 21 tööpäeva eest, kuigi kuni töölepingu ülesütlemiseni oli töötaja tegelikult töötanud juulis 4 tööpäeva. Töötaja tagastas tööandjale enamsaadud 929,57 eurot 10.02.2017. Seega tuleb töötajalt tööandja kasuks välja mõista enamsaadud töötasult 929,57 eurot ajavahemiku 03.08.2016 – 10.02.2017 eest sissenõutavaks muutunud viivis 39,03 eurot.
46.Seega on hagid rahuldatud osaliselt. Töötaja 4 nõudest kohus rahuldas 2 nõuet täielikult, ühe nõude osaliselt ning jättis ülejäänud osas töötaja nõuded läbi vaatamata. Tööandja esitatud kolmest nõudest kohus rahuldas ühe ning jättis 2 olulisemat nõuet rahuldamata. Formaalselt rahuldas kohus töötaja nõuetest ca 62,5% ja tööandja nõuetest kolmandiku (30%). Eeltoodu ning TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad tööandja kanda tema enda lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, töötaja nõuete kohtumenetluses läbivaatamise eest tasutud riigilõiv 425 eurot, töötaja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65% (arvestades nõuete rahuldamise sisulist ulatust ja kohtumenetluse algatamist tööandja poolt); töötaja viivisenõude rahuldatud osale vastava hinnaga hagilt nõutav riigilõiv 100 eurot (mille ulatuses töötaja sai menetlusabi ja mis tuleb tööandjal hüvitada riigile). Töötaja kanda jäävad tema lepingulise esindaja kulud ulatuses, mida ei mõistetud välja tööandjalt, viivise nõude esitamisel nõutud riigilõivust 75 eurot, mida menetlusabi andmise määruse kohaselt võis tasuda osamaksetena (ja millest 50 eurot on tasumata). Töövaidluskomisjonis kantud kulud jäävad menetluskulu kandnud menetlusosaliste enda kanda. Töötaja töövaidluskomisjoni kulude hüvitamist ei taotlenud. Tööandja töövaidluskomisjonis kantud kulude väljamõistmine töötajalt ei ole põhjendatud, kuna tööandja nõuded jäeti nii töövaidluskomisjonis kui kohtus rahuldamata.
47.Töötaja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks on 20 töötundi, arvestades esindaja koostatud menetlusdokumentide põhjendatust, sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et töötaja lepinguline esindaja astus menetlusse alles hagimenetluses. Töövaidluskomisjoni materjalid on kolmes köites, kogu materjaliga tutvumata ei saa esindaja kujundada arvamust asja kohta. Samuti on vajalik vähemalt üks kliendikohtumine. Kuna osaliselt on töötaja kohtule esitatud avaldustes kopeeritud töövaidluskomisjonile esitatud dokumentide teksti, ei ole menetlusdokumentide koostamise ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Samuti ei pea tööandja hüvitama töötaja esindajale puuduste kõrvaldamiseks tehtavat ajakulu. Põhjendamatu on töötaja esindaja istungiks ettevalmistumise ajakulu, kuna lepinguline esindaja istungil ei osalenud. Esindaja tunnitasumäär 100 eurot on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikas tunnustatud lepingulise esindaja tunnitasumääradega. Viivisenõude riigilõiv 175 eurot on põhjendatud kulu.
48.Eeltoodu alusel on töötaja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 2175 eurot (esindaja kulu 2000 eurot + riigilõiv 175 eurot), millest vastavalt kulude jaotusele peab kostja hüvitama 1300 eurot esindaja kulude katteks (65%) ja 100 eurot riigilõivu 14(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 menetlusabi hüvitama riigituludesse, riigilõivust 75 eurot jääb hageja kanda. Töötajal tuleb tööandjale hüvitada viivisenõudelt riigilõiv 75 eurot, ülejäänud osas jäävad tööandja kulud tema enda kanda.
49.Hagejale andis kohus 17.10.2017 määrusega menetlusabi viivisenõudelt 175 euro riigilõivu maksmisel. Hageja vabastati riigilõivu tasumisest 100 euro ulatuses ning ülejäänud 75 eurot võimaldati maksta 25 euro suuruste osamaksetena kolme kuu jooksul määruse jõustumise kuule järgnevast kuust alates. Hageja tasus esimese osamakse, kaks osamakset on tasumata.
50.Praegusel juhul on riigi nõue tasumata 50 euro riigituludesse väljamõistmiseks tasaarvestatav hageja nõudeõigusega hagi läbivaatamata jätmisest tuleneva riigilõivu 75 eurot tagastamise nõudega, mistõttu tuleb hageja vabastada tasumata riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Apellatsioonkaebus
51.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel rahuldamata, luges töölepingu erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel alates 07.07.2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu hüvitise 5702,79 eurot, viivise 351,23 eurot ja edasiulatuva viivise ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palus uue otsusega rahuldada kostja nõude täies ulatuses, jätta hageja nõue rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
52.Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega õiguslikult põhjendatud. Maakohus ei ole tööandja vastuväiteid ja tõendeid kogumina hinnanud ja on alusetult ning kallutatult tuginenud üksnes töötaja subjektiivsetele ja vastuolulistele väidetele.
53.Maakohus jättis tähelepanuta, et tööandja nimetas kohtuasjas mitmeid töötaja tööülesandeid ja esitas tõendeid, mille kohaselt vastustaja täitis ka teisi oma olemuselt mahukaid tööülesandeid. Tööandja tõendas, et mitte mingisugust töötakistust ei esinenud. Kliendi ja tööandja vahel asjaolude lahendamist ei saa tõlgendada töötaja solvamise või ebaväärika kohtlemisena TLS § 91 lg 2 p 1 mõistes. Kohtuasjas esitatud asjaoludest ei nähtu tööandja tahet töötaja kahjustamiseks. Maakohus jättis asjas hindamata tõendid, mille kohaselt erinevalt töötaja hinnangule nõustus klient kandma kaasuse ettevalmistamisel lasuvaid kulutusi ning käsundussuhtes nähtub poolte mõistmist, mistõttu on maakohtu viide, et tööandja süül venis kliendile avalduse koostamine, ebaõige.
54.Maakohus mõistis ekslikult TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise. Hüvitise suurus ja selle nõudmine on ebamõistlik, kuna hageja töötas tööandja juures üksnes 2 kuud, kuid hüvitist soovib saada kolme kuu töötasu ulatuses. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hageja jäi töötuks üksnes seetõttu, et ta omal algatusel lõpetas töölepingu. Hageja ei ole asjas vaidlustanud asjaolu, et ta jätkuvalt osutab õigusabi ja ta on varjatult töötu. Hageja ei ole asjas teadvalt andnud tegelikkusele vastavat ülevaadet, kuid maakohus luges tema alusetutele väidetele tuginedes hüvitise suuruse põhjendatuks just hageja majanduslikku seisu arvestades. Maakohus jättis hindamata 15(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 ka kostja vastuväited hüvitise nõude arvestuse osas ja on selle välja mõistnud valesti, keskmist töötasu arvestuses ei kajastu.
55.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui kohustas tööandjat töötajale tasuma hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist seadusjärgses määras. Kuni 31.12.2017 kehtinud ITVS § 24 lg 3 võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töötaja ei ole töövaidluskomisjoni otsust sissenõutavaks muutunud ja TsMS § 367 täiendava viivisenõude osas vaidlustanud, millest tulenevalt on vastavad nõuded ITVS § 25 lg 1 alusel jõustunud. Maakohus mõistis tööandjalt viivisenõude ebaõigesti välja, kuna hagejal puudus hagimenetluses hüvitiselt viivise nõudeõigus ja esitatud viivisenõue on aegunud, kuna töösuhtest tulenevat nõuet ei esitatud 4-kuulise tähtaja jooksul.
56.Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, kui leidis, et tööandja pidi tõendama, et töötaja jagas enne tööle asumist oma kliendibaasi kolleegide vahel ning jätkas üksnes kahe pikaajalise kliendi esindamist, mis puudutas konkurentsipiirangu kehtestamist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tööandja ei taganud töötajale tööle asumisel töövahendeid ega tööruume. Kohus jättis tähelepanuta tööandja 20.10.2016 vastuse, milles tööandja tegevjuht kinnitas, et töötaja käis töökohas ja andis üle tema kasutuses olnud ja tööandjale kuulunud, töökorras ja vajaliku tarkvaraga sülearvuti. Skypevestlustest nähtub, et töötaja tegi omal tahtel kodus tööd ja tööandja nõustus sellega. Töötajal oli olemas tööandja juures töö tegemiseks kohandatud tööruum, kuid töötaja seda oluliseks ei pidanud ja töölepingu p 9.2 järgi rikkumist ei esinenud.
57.Maakohus leidis ebaõigesti, et töötajal oli tööandjast tingitud töötakistus kliendi hagiavalduse koostamiseks ning kliendile hagiavalduse projekti ei olnud võimalik esitada. 06.06.2016 oli olemas hagiavalduse projekt, mis edastati kliendile läbivaatamiseks, milles sisaldus omakorda meditsiiniline arvamus ja täiendada oli vaja üksnes hagiavalduse p-s 3.6 toodut. Seega ei toetunud maakohus ühelegi tõendile, mis kinnitaks seda, et hagi koostamiseks oli vajalik eraldi dokumendina vormistatud ja allkirjastatud meditsiiniline hinnang ning vastavat käsitlust pooled vajalikuks ei pidanud. Tööandja ei ole nt hagiavaldusega seonduvat ja selle tähtajaks mittevalmimist põhjendanud töötaja rumalusega, ebapädevusega või oskamatusega, selliseid väljendeid või kuvandi loomist ei nähtu ühestki tõendist. Järelikult olid väärad töötaja väited, et ta ei saanud tööandja tegevusetuse tõttu hagi koostada ja tal esines töötakistus. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et sõltumata otsesuhtluse puudumisest suhtlesid pooled asjade arutamiseks järjepidevalt Skype vahendusel, mida kumbki pool aktsepteeris, mistõttu jääb arusaamatuks kohtu põhjendus vahetu suhtluse või volitatud isiku olulisusest.
58.Maakohus jättis hindamata ja analüüsimata tööandja väited ja tõendid selle kohta, et töötaja viivitas töölepingu ülesütlemisega oluliselt, kui pidas pikaajalisi läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks, mis näitab seda, et töötajal puudus erakorraline, ettenägematu ja oluline mõjuv põhjus ning vajadus töölepingu lõpetamiseks päevapealt. Maakohus jättis tähelepanuta tööandja 16.11.2016 vastuse p-s 7 ja töötaja 04.11.2016 vastuse p-s 7.10 osundatu (kliendi seletus), mille kohaselt sai töötaja väidetavatest töölepingu lõpetamise erakorralistest põhjustest teada juba esimesel kohtumisel kliendiga 11.05.2016, s.t töösuhte algusest peale. Mitte ükski tõend ei 16(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 kinnita, et väidetavatest asjaoludest oleks töötaja teada saanud alles 05.07.2016. Maakohus on otsuse tegemisel kallutatult käsitlenud üksnes töötaja väiteid, mis on väärad ja vastuolulised ning tõendeid ei ole kogumis uuritud. Töötaja pidas võimalikuks töölepingu täitmist 2 kuu vältel jätkata ja sellest tulenevalt ei saa kohtupraktika kohaselt lepingu erakorralist ülesütlemist lugeda põhjendatuks ja õigeaegselt esitatuks. Tegemist ei olnud tööandja rikkumisega, mis oleks töösuhte jätkamise töötaja jaoks võimatuks muutnud. Vastuapellatsioonkaebus
59.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning jätta uue otsusega kõik menetluskulud tööandja kanda.
60.Maakohus määras valesti kulude jaotuse proportsioonid. Maakohus ei ole näidanud ära metoodikat, millele tuginedes ta jättis hageja lepingulise esindaja kuludest üksnes 65% tööandja kanda. Maakohus isegi ei kaalunud menetluskulude jaotust TsMS § 162 lg 4 järgi. Maakohus rahuldas töötaja põhilisemad nõuded: töölepingu lugemise lõppenuks töötaja erakorralise ülesütlemisega alates 07.07.2016, töötaja kasuks tööandjalt hüvitise ja viivise saamiseks. Töötaja nimetatud nõuete sisustamine oli äärmiselt mahukas, vastupidiselt tööandja viivisnõudele ja paljasõnalistele vastuväidetele. Seega rahuldas kohus sisuliselt töötaja nõuded.
61.Maakohus leidis ekslikult, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks selle asjaga tegelemiseks on 20 töötundi ning ei põhjendanud oma seisukohta, kuigi möönis, et tegemist on äärmiselt mahuka tsiviilasjaga, mis nõuab süvenemist. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et esindaja töömahtu tuleb vähendada, kuna kohtule esitatud nõue kattub osaliselt töövaidluskomisjonile esitatud dokumentidega. Töötaja positsioon oligi algusest peale ühene ja kui osa lauseid kattuvad, siis see ei tähenda, et väheneks vandeadvokaadi töömaht, kes ei osalenud töövaidluskomisjoni istungitel. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga osas, et kuigi esindaja ei osalenud kohtuistungil, ei pidanud ta selleks valmistuma. Kui esindaja on planeerinud kohtuistungil osaleda, siis valmistub ta selleks oma äranägemise järgi planeeritud ajal ehk ajal, mil tal on selleks võimalus, mitte ajaliselt vahetult enne kohtuistungit. Esindaja valmistus tegelikkuses istungiks isegi kaks korda, kuna eelnevalt määratud istung jäi ära tööandjast tulenevatel põhjustel. Vastused kaebustele
62.Pooled vaidlevad teineteise kaebusele vastu ja paluvad jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
63.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja ja töövaidluskomisjoni toimikutes olevate tõendite ja menetlusdokumentidega ning esitatud kaebustega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks osaliselt ja lõpetada nimetatud nõude osas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi ka maakohtu otsus 17(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 puutuvalt kostjalt riigilõivu 100 eurot väljamõistmist riigituludesse. Riigilõiv 100 eurot tuleb riigituludesse välja mõista hagejalt. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ja kaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks.
64.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on pooled edasi kaevanud. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu poolt hageja nõuete osalist läbivaatamata jätmist ja hagejalt kostja kasuks viivise väljamõistmist.
65.Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise hüvitise 5702,79 eurot tasumisega viivitamise eest alates 13.04.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 351,23 eurot ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Töötaja esitas töövaidluskomisjonile hüvitiselt viivise 172,06 eurot saamise nõude perioodi eest 08.07.2016-21.11.2016 ja edasi VÕS § 113 lg 1 järgi protsendina põhivõlast. TVK jättis 13.12.2016 otsusega nõude rahuldamata. Vaidluse lahendamisel tuli alates 01.01.2018 kehtiva TvLS § 66 järgi kohaldada ITVS sätteid. ITVS § 25 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. ITVS § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kolleegium leiab, et tegemist on õigust lõpetava tähtajaga ja pärast selle möödumist ei ole võimalik enam kohtule nõuet esitada. Töötaja ei ole töövaidluskomisjoni otsuse saamisest ühe kuu jooksul pöördunud maakohtusse hüvitiselt viivise nõude läbivaatamiseks hagimenetluses. Seega on kolleegiumi arvates töövaidluskomisjoni 06.12.2016 otsus hüvitiselt summas 5702 eurot viivise, sh ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise, saamiseks esitatud nõude rahuldamata jätmise osas ITVS § 25 lg 1 alusel jõustunud ja hageja esitatud hüvitiselt viivise nõudes tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus.
66.Maakohus määras hüvitiselt viivise nõude hinnaks 935,08 eurot (498,86 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 456,22 eurot TsMS § 133 lg 2 järgi), millelt tuli tasuda riigilõivu 175 eurot. 19.10.2017 määrusega rahuldas maakohus hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja 100 euro tasumisest ja kohustas tasuma 75 eurot 3 osamaksega, millest on tasutud esimene osamakse 25 eurot. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus, et viivise nõude hind on määratud ebaõigesti, kuna menetlusse oleks saanud võtta viivise nõude alates 13.04.2017 ja selles osas oleks õige hagi hind ühe aasta viivis ehk 457,47 eurot, millelt tuleb tasuda riigilõivu 100 eurot. Apellatsioonimenetluses oli vaidlustatud ainult viivise nõude rahuldamine alates 13.04.2017.
67.TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuna hageja viivise nõue jäi 18(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 ringkonnakohtu otsusega rahuldamata, siis puudub alus riigilõivu 100 eurot, mille tasumisest oli hageja vabastatud, väljamõistmiseks kostjalt riigituludesse. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada.
68.TsMS § 190 lg 4 järgi juhul, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seoses viivise nõudes menetluse lõpetamisega tuleb riigilõiv 100 eurot välja mõista hagejalt riigituludesse.
69.Osas, milles ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, nõustub kolleegium esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
70.Maakohus on esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
71.TLS § 87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, sh võib töötaja TLS § 91 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Seejuures tuleb võimatuse all mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14, p 14). Nimetatud mõjuv põhjus võib mh tuleneda tööandja käitumisest (TLS § 91 lg 2). Töötaja võib töölepingu TLS § 91 lg 2 järgi erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel, tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega või töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Seaduses on sätestatud näidisloetelu tööandja rikkumistest, mida saab kindlasti pidada oluliseks töölepingust tulenevate kohustuste rikkumiseks.
72.Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, et hagejal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna tööandja ei ole omapoolsete kohustuste olulise rikkumisega selleks põhjust andnud. Töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS 91 lg-tes 1 ja 2 märgitud alustel – kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda töötajalt lepingu jätkamist (lg 1), tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt (lg 2 p 1) ning töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja heale nimele 19(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 (lg 2 p 3). Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates õigele järeldusele, et tööandja ei võinud mõistlikult nõuda töötajalt lepingu jätkamist, kuna ta oli oma vastuolulise käitumisega takistanud töölepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist ja esines ka töötaja ebaväärikas kohtlemine tööandja poolt, s.t tööandjapoolne oluline kohustuste rikkumine TLS § 91 järgi.
73.Tööandja leiab ekslikult, et tema ja kliendi vaheline suhtlus (sh tasu osas) ei oma puutumust tööandja ning töötaja omavaheliste suhetega. Praegusel juhul on tõendatud töötaja väited, et tema ebaväärikas kohtlemine seisnes eelkõige selles, et tööandja esindaja õigustas end kliendi ees kliendile saadetud e-kirjades halvustavate väidetega töötaja kohta. Muuhulgas esitas tööandja kliendile väite, et kuna töötaja ei ole temale antud tööülesannet (kliendile hagiavalduse koostamine) suutnud täita, saatis tööandja töötajale otsuse lõpetada temaga tööleping katseajal (tööandja 18.06.2016 e-kiri kliendile, TVK toimik lk 147, II kd). Seega, kuigi hagi vormistamine kliendile viibis tööandjast tingitud põhjustel (piisava meditsiinilise tõendusmaterjali puudumine), soovis tööandja jätta kliendile mulje, et töö viibimise on põhjustatud töötaja oskamatusest ning seepärast on tööandja otsustanud temaga töösuhte lõpetada katseajal. Nimetatud väited on käsitletavad töötaja ebaväärika kohtlemisena ning esitatud väidetest saab mõista tööandja soovi töötaja kahjustamiseks.
74.Kuna tööandja ise andis töötajale korralduse kliendi hagi koostamise lõpetamiseks ja samas halvustas kliendi ees töötajat, väites, et töötaja puudulike tööoskuste tõttu on hagi senini koostamata, siis oli põhjendatud töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine ka TLS § 91 lg 1 alusel. Õige on maakohtu järeldus, et tõendamist ei leidnud, et töötajale oleks tööandja poolt antud muid tööülesandeid peale kliendile hagiavalduse koostamine. Eeltoodust tulenevalt saab kolleegiumi hinnangul pidada mõjuvaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötajast sõltumatuid asjaolusid, mis kaaluvad üles võimaliku tööandja huvi töösuhte jätkamiseks.
75.Poolte väited, mida maakohus oma otsuses käsitles ning mis puudutavad töötaja ning tööandja suhtlust töötaja tööle asumisel (nt töötaja kindlustamine töökoha ja – vahenditega) ja töösuhte kestel (tööandja esindaja eemalolek jms võimalikud takistused töösuhte laabumisel), üksnes kirjeldavad töölepingu erakorralise lõpetamise põhjusele eelnenud poolte suhteid ja ei ole määravad töölepingu lõpetamise aspektist. Kuna eelnenud asjaolud ei olnud otseselt töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, ei hinda ringkonnakohus tööandja apellatsioonkaebuses tehtud etteheiteid nimetatud asjaolude käsitluse kohta maakohtu poolt.
76.TLS § 91 lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kolleegium nõustub maakohtuga, et töötaja ei ole töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mõistlikku aega ületanud. Mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks selgus töötajale e-kirjavahetusest, mida tööandja oli pidanud kliendiga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pärast kirjavahetuse sisuga tutvumist 05.07.2016 ei saanud mõistlikult eeldada, et töösuhte jätkamine oleks osutunud võimalikuks. Seega töölepingu lõpetamise avaldus on tööandjale esitatud mõistliku aja jooksul.
20(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624
77.Töösuhte lõpetamisel TLS § 91 lg 2 alusel on tööandjal kohustus TLS § 100 lg 4 järgi maksta töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Keskmise töötasu suuruse on maakohus tuvastanud õigesti. Tööandja põhjendused ei anna alust vähendada seaduses sätestatud hüvitise suurust. Kolleegium on seisukohal, et TLS § 100 lg-st 4 tuleneva hüvitise maksmine ei sõltu asjaolust, kui kaua oli töötaja enne töölepingu lõpetamist tööandja juures töötanud. Samuti ei anna alust hüvitise suuruse vähendamiseks asjaolu, et tööleping lõppes töötaja avalduse alusel ega tööandja väide selle kohta, et töötaja ei ole praeguseks ajaks jäänud ilma sissetulekuteta ning võib olla vaidluse lahendamise ajal tööle asunud. Kostja ei ole esile toonud, millised on tema huvid, mis võiksid olla põhjuseks hüvitise vähendamisel. TLS § 100 lg 4 teisest lausest tulenevalt kohus võib, kuid ei pea muutma seaduse järgset hüvitise suurust. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates ei saa praegusel juhul teha järeldust, et seadusjärgse hüvitise väljamaksmine oleks tööandja suhtes ebaõiglane.
78.Viivise nõude osas maakohtu otsuse tühistamine ei muuda kolleegiumi arvates maakohtu menetluskulude jaotust ebaõigeks, kuna maakohus on nõuete rohkust ja rahuldamise ulatust arvestades menetluskulude jaotuse proportsiooni määramisel lähtunud üldisest proportsioonist ja viivise nõude rahuldamata jätmine ei anna alust selle muutmiseks. Eeltoodu ei ole vastuolus TsMS § 163 lg-s 1 toodud põhimõtetega.
80.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kuid kohus võib jaotada menetluskulud ka võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Nimetatud sätte alusel kulude jaotamise otsustamise puhul on tegemist maakohtu diskretsiooniotsustusega, millesse ringkonnakohus sekkub vaid juhul, kui maakohus on diskretsioonipiire ületanud. Praegusel juhul rahuldas maakohus nii töötaja kui tööandja nõuded osaliselt. Maakohus otsustas jaotada menetluskulud vastavalt kummagi poole nõuete rahuldamise ulatusele. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus taolise otsustuse tegemisel kaalutlusõigust rikkunud.
81.Vastuapellatsioonkaebuses ei ole töötaja välja toodud TsMS § 162 lg 4 kohaldamise eeldusi ega põhjendatud, et maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotus oleks töötaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja vastavad väited on üldsõnalised ja konkretiseerimata.
82.Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud ka töötaja lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramisel, mistõttu jääb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning suuruse osas muutmata.
83.10.04.2018 menetlusdokumendis esitas apellant (kostja) taotluse tõendite väljanõudmiseks (III kd, tl 154-158). Apellant palus ringkonnakohtul välja nõuda tsiviilasjas nr 2-16-18868 esitatud hagiavaldus (IM vs SA Pärnu Haigla), samas asjas meditsiiniline analüüs ja menetluskulude hüvitamise avaldus, millest nähtub, et töötajal olid meditsiinilised dokumendid hagi esitamiseks olemas ja töötakistust ei olnud, töötaja eesmärgiks oli saada IM enda kliendiks. Kostja väitis, et maakohus ei lahendanud 27.11.2017 kohtuistungil tema taotlust tõendite kogumiseks. Hageja vaidles taotlusele vastu, kuna taotlus oli esitatud pärast apellatsioonkaebuse esitamise
21(22)
Tsiviilasi nr: 2-17-624 tähtaja möödumist ja maakohtule ei esitatud 27.11.2017 taotlust tõendite kogumiseks. Asjaolusid, mis annaks aluse esitada taotlus hilinenult, apellant esile toonud ei ole.
84.Kolleegium leiab, et apellandi (kostja) taotlus tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi hindab ringkonnakohus maakohtu poolt hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ebaõige on apellandi väide, et ta esitas tõendite kogumise taotluse maakohtule. Maakohtu 27.11.2017 kohtuistungi protokollist ei nähtu sellise taotluse esitamine. Seega on tegemist apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud taotlusega tõendite kogumiseks. TsMS § 652 lg järgi uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna apellant ei ole oma taotlust põhjendanud ega põhistanud ja hageja ei ole tõendi vastuvõtmisega nõus, siis jätab kolleegium kostja taotluse rahuldamata.
85.Tulenevalt apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldamisest ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 apellatsioonimenetluses kantud kulud kummagi menetlusosalise enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.