Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

teises lauses sätestatud määras protsendina hüvitise tasumata osalt (otsuse tegemise seisuga 5702,79 eurot) iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

YY esitas 12.01.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX vastu töövaidluskomisjoni otsusega lahendatud töövaidlusasjas. Kohtu nõudmisel hageja täpsustas oma nõudeid ja taotlusi ning esitas 23.02.2017 hagiavalduse XX vastu töövaidluskomisjonis rahuldamata jäänud tööandja nõuete osas ning eraldi menetlusdokumendina vormistatud taotluse töövaidlusasjas nr x-x/xxxx/xx esitatud XX avalduse hagimenetluse korras läbivaatamiseks osas, milles töövaidluskomisjon töötaja nõuded rahuldas. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse ja määras XXle tähtaja nõuete esitamiseks hagiavalduse vormis. XX esitas 24.03.2017 YY vastu hagiavalduse, milles taotles lugeda XX ning YY vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping 07.07.2016.a. erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu hüvitis summas 5702,79 eurot ning kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Samuti XX palus kohustada kostjat tegema kandemuudatus hageja töölepingu kohta töötajate registris, märkides töölepingu õige lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse. 13.04.2017 XX esitas YY vastu hagi töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitise maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, 08.08.2017 XX täpsustas viivisenõuet ja taotles viivise väljamõistmist 07.07.2016 – 08.08.2017 summas 496,86 eurot, edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhivõlast kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Viivisenõudelt nõutava riigilõivu 175 euro tasumiseks kohus 17.10.2017 määrusega andis XXle menetlusabi, vabastades XX riigilõivu tasumisest 100 euro ulatuses ja kohustades tasuma 75 eurot igakuiste osamaksetena kolme kuu jooksul alates määruse jõustumise kuule järgnevast kuust. Pärast esimese osamakse tasumist 23.10.2017 kohus võttis viivisenõude menetlusse ja liitis ühte menetlusse YY ja XX hagidega töövaidlusasjas. 18.10.2017 määrusega kohus XX hagi tagamiseks seadis xx-le YY kuuluvale kinnistule (registriosa nr xxxxxxx ) esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummaga 9000 eurot. Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2017 määrusega, millega jäeti YY 06.11.2017 määruskaebus rahuldamata.

YY HAGI

YY esitatud hagis taotleb töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks tunnistamist (TLS § 104 lg 1), töölepingu lõpetamist TLS § 85 lg 4 alusel ja töötajalt XXlt enamsaadud töötasult viivise väljamõistmist. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt YY (edaspidi nimetatud hageja) ja XX (edaspidi nimetatud kostja) sõlmisid 20.04.2016 tähtajatu töölepingu nr 28, mille alusel asus kostja hageja juures tööle 02.05.2016 konsultant - projektijuhi ametikohale. Kostja tööülesanneteks oli hageja ja tema klientide juriidiline teenindamine ning muude hageja poolt antavate administreeriva, organisatoorse ja õigusalase tööga seotud ülesannete täitmine, mis puudutasid hagejat või ka eraldiseisvaid äriprojekte. Lepingu p-de 3.1 ja 4.1 kohaselt töötas kostja täistööajaga ja igakuiseks töötasuks oli 1500 eurot netos ja brutotasuna 1900,93 eurot. Kostja 05.07.2016 e-kirjaga teatas hagejale, et lõpetab töölepingu erakorraliselt TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 3 alusel, kuna hageja on kohelnud kostjat ebaväärikalt ja töö jätkamine on seatud reaalse ohuga töötaja heale mainele. Kostja märkis e-kirjas, et ta ootas 27.juunist 2016 alates hageja seisukohta koostöö jätkamise võimalikkuse osas, mida ta hagejalt ei saanud. Väidetavalt tekkisid hageja väidetavast ebaeetilisest käitumisest tingituna hageja ja kliendi vahel arusaamatused, mis olevat muutnud kostja jaoks töö tegemise võimatuks, sest viimane ei saanud hagiavaldust kliendile edasi koostada, milleks hageja teda väidetavalt palkaski. Väidetavalt tekkis hageja ja kliendi vahel konflikt

hagejapoolses alusetus raha nõudmises, mida klient ei aktsepteerinud ja millist kliendilepingut kliendi ja hageja vahel ei olnud. Kokkulepitud tööd kliendile üle ei antud. Johtuvalt eeltoodust ei nõustunud kostja enam koostööd hagejaga tegema. Viidatud asjaolud muutsid väidetavalt võimatuks töötamise. Hageja väidetavalt kahjustas kostja head nime ühelt poolt ja teiselt poolt suhtus kostjasse alusetult negatiivselt ainult seetõttu, et kostja ei kiida hageja ebaeetilist käitumist heaks. Pingestunud suhted olid kostja hinnangul kestnud juba 20. juunist 2016, Hageja olevat üritanud töösuhte ajal kostjat halvustada. Kostja märkis, et ta ei öelnud töölepingut erakorraliselt üles 20.06.2016, sest ootas tööandja seadusliku esindaja tagasitulekut Xxxxxxxxxxx. Töölepingu ütles kostja erakorraliselt üles alles 05.07.2016. Erakorralise töölepingu lõpetamisel nõudis kostja TLS § 100 lg-le 4 tuginedes koheselt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses rahalist hüvitist, sest hageja asetas ta ülesütlemise ajal ehk töölepingu lõppemisel raskesse majanduslikku olukorda ja kostjal tuleb hakata uut tööd otsima. Kostja ähvardas hagejat, et kui töösuhe saab kostja avaldusega lõpetatud ja hüvitis välja makstud, siis lubas ta teadaolevad faktid jätta enda teada. Kostja märkis, et "On ilmne, kui keegi neist kuuleks, ei oleks tööandja seaduslikul esindajal ega xx-l YY enam head nime". 05.07.2016 teises e-kirjas hagejale kostja täpsustas, et tema poolt varasemalt esitatud avalduse kohaselt lõpeb tööleping erakorraliselt 07.07.2016. Kostja töötas kuni 06.07.2016 ja sel päeval andis üle hagejale kuuluva vara. Töölepingu lõppemise päeval 07.07.2016 kostja enam tööle ei ilmunud ja töökohustusi ei täitnud. 06.07.2016 edastas kostja hagejale e-kirja, milles sisaldus digiallkirjastatud kaaskiri töölepingu erakorralise ülesütlemise juurde. Kaaskirjas teatas kostja, et pooltele teadaolevalt on tal 06.07.2016 viimane tööpäev. Kaaskirja alusel andis kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse (05.07.2016 e-kiri) allkirja vastu üle YY tegevjuhile. 03.08.2016 esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tunnistada TLS § 104 lg 1 alusel kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus tühiseks, lugeda tööleping TLS § 85 lg 4 alusel korraliselt ülesütlemisega lõppenuks alates 07.07.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud töötasu summas 929,57 eurot netos ja alates avalduse esitamisest 03.08.2016 seadusjärgne viivis kuni põhinõude (enamsaadud töötasu) summas 929,57 euro täitmiseni. Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 13.12.2016 otsusega töövaidlusasjades nr x-x/xxxx/xx ja x-x/xxxx/xx jäeti rahuldamata hageja nõuded töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja tööleping 07.07.2016 töötaja algatusel TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt ülesöelduks lugemiseks, enamsaadud töötasult VÕS § 1028 lg 1 alusel viivise väljamõistmiseks. Hageja kasuks mõisteti kostjalt välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot. XX avalduses esitatud nõuetest rahuldati töövaidluskomisjonis nõue lugeda tööleping 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitis summas 5702,79 eurot. XX nõuded mõista välja YY-lt ületunnitasu 406,93 eurot, hüvitiselt viivis 172,02 eurot ja täiendav töötasu 86,51 eurot jäeti rahuldamata. Hageja ei tunnista kostja 05.07.2016 töölepingu erakorralist ülesütlemisavaldust, ei pea seda põhjendatuks ega seaduslikuks ja väidetavaid põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel ei esinenud. Hageja ei ole kostjat ebaväärikalt kohelnud, halvustanud ja kahjustanud tema head nime. Kostja töölepingu erakorralises avalduses ei ole esile toodud olulisi asjaolusid ega mõjuvaid ja erakorralisi põhjuseid, mis oleksid kostjale andnud TLS § 91 lg 1, lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatult õigusliku aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Samuti ei ole kostja töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses esile toodud väidetavaid põhjuseid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Kostja on ülesütlemisõiguse minetanud, sest kostja on tunnistanud, et väidetavad probleemid algasid töölepingu sõlmimisest 02.05.2016 ja ka varem kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni välja 06.07.2016, viivitus ehk minetus on seega 2 kuud. Teiseks väljendas kostja 05.07.2016 e-kirjas ka seda, et ta viivitas 20.06.2016 alates kuni 05.07.2016 erakorralise töölepingu lõpetamisega põhjusel, et ta ootas hageja seaduslikku esindajat. Kostja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 06.07.2016 ehk 16 kalendripäeva hiljem, mõistliku aja möödudes. Eeltoodust tuleb järeldada, et kostjal puudusid erakorralised asjaolud, mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks, vastasel juhul oleks kostja töölepingu erakorraliselt üles öelnud juba 02.05.2016 või 20.06.2016 või 27.06.2016. Pooled pidasid pikka aega läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks, millest järeldub, et kostja arvates ei olnud väidetavad rikkumised (mistahes rikkumisi hageja ei tunnista) niivõrd olulised, et

lõpetada töösuhe päevapealt, st töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei esinenud VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 97 lg 3 kohaselt ettenägematut, erakorralist ja olulist rikkumist, mille kohaselt ei saanud enam töölepingu jätkumist eeldada, mõistlik aeg lepingu ülesütlemiseks oli minetatud, mistõttu eelviidatud normidest tulenevad eeldused ei olnud ka täidetud. Kostja rikkus lojaalsuskohustust TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 9 mõistes, kui laimas ja solvas järjepidevalt hageja seaduslikku esindajat ja tema perekonnaliikmeid ning ähvardas hageja maine kahjustamisega, kui viimane kostja hüvitise maksmise nõudele lepingu lõpetamisel ei allu. Seda tuleb pidada kaalukaks asjaoluks hüvitise vähendamisel. Hageja on seisukohal, et kostja on hagejaga manipuleerinud rahalise hüvitise saamise eesmärgil ja esitas näilikel ja põhjendamatutel alustel töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse. Töölepingu erakorraline ülesütlemine oli kostja poolt planeeritud pahatahtlikult ja eesmärgiks oli selgelt hagejalt rahalise hüvitise saamine, sest juba 05.07.2016 ülesütlemisavalduses nõutakse koheselt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist, mis ei ole heauskne käitumine TsÜS § 138 lg 1 ja 2 mõistes hageja suhtes. Hageja leiab, et kostja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on TLS § 104 lg 1 alusel tühine ja see tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel üles öelduks korraliselt, st 30-kalendripäevase etteteatamistähtajaga, alates 05.08.2016. Töövaidluskomisjon mõistis VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud töötasu summas 929,57 eurot, otsus jõustus 13.01.2017. Kostja täitis enamsaadud töötasu tagastamise nõude 10.02.2017. Töövaidluskomisjon jättis 13.12.2016 otsuses rahuldamata hageja nõude enamsaadud töötasu tagastamisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks XXlt. Hageja palub VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja 2 ning TSMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise summas 39,03 eurot, viivitusperiood: 03.08.2016 kuni 10.02.2017.

XX HAGI

XX oma hagiavalduses taotleb lugeda pooltevaheline tööleping töötaja algatusel TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt ülesöelduks alates 07.07.2016, mõista tööandajalt töötaja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 5702,79 eurot. 13.04.2017 täiendavalt esitatud ja tsiviilasjaga liidetud hagis XX taotleb tööandjalt välja mõista ka viivise hüvitiselt alates 07.07.2016 kuni otsuse tegemiseni summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast kuni hüvitise täieliku tasumiseni. XX hagiavalduse põhjenduste kohaselt poolte vahel sõlmiti tööleping määramata ajaks. Pooled vaidlevad töölepingu 07.07.2016 lõpetamise erakorraliste asjaolude üle. Töölepingu p 1.1. kohaselt töötaja asub tööandja juurde tööle konsultandi-projektijuhi ametikohal ning osutab juriidilist abi nii ettevõttele kui tema klientidele ning täidab teisi tööandja poolt antavaid administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis puudutavad YY-ga seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja pädevusele. Seega oli töötaja töö sisuks konsultandi-projektijuhi ametikohal uue teenuse juurutamine YY, mille kohaselt pidi hageja osutama õigusteenust valeravi all kannatanud patsientidele, nende huvides koostama hagiavaldusi kohtule. Selle töö eelduseks oli tööandja seadusliku esindaja ja/või tööandja teiste ekspertide eksperthinnang ravivigade reaalse olemasolu ning ekspertiisiga tõendatud ulatuses. See oli töö peamine sisu ja selleks tööandja töötaja tööle võttiski, kuna tööandja seadusliku esindaja ja TVK-le esitatud tõenditest nähtuvalt oli tööandjal tema väitel üle aasta, s.o 25.juulist 2015 juba nn töös klient CC (kliendi nime sai töötaja teada pärast tööle asumist), kellele tema oli seesuguse ekspertiisiakti juba valmis teinud ja tõsikindlalt tuvastanud ravivigade olemasolu. Hageja pidi koheselt asuma esimese ja ainsa asjana tegelema CC kaasusega. BB enda 22.04.2016 e-kirjas CCle kinnitab, et: a) hageja hakkab CC kaasusega ja ainult sellega tegelema alates 1.maist 2016; b) hageja hakkas aitama kohe, s.o. 11.aprillist 2016 - aprilli teisest nädalast tegi hageja juba YY heaks tööd; c) DD ja hagejast pidid saama kolleegid ka just selle teenuse osutamise raames. Veel oli töö sisuks juriidilise abi osutamine nii ettevõttele kui tema klientidele ning teiste tööandja poolt antavaid administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesannete täitmine. Kuid nende tööülesannetega pidi töötaja tegelema teises järjekorras. Kuna kohtuhagid

on seotud tähtaegadest kinnipidamisega, oli prioriteet uue projekti käivitamine ja tööandja väitel juba üle aasta oleva kliendi teenindamine. Pooltevahelise Skype’i kirjavahetuses tööandja selgelt ja üheselt andis teada, et kliendi CC teenindamise näol on tegemist prioriteetse tööülesandega hagiavalduse koostamise, vajalike tõendite komplekteerimise jms. kaasneva töö ja tegevuse näol, kuna tööandjal puudusid endal õigusalased teadmised ja klient ootas hagiavalduse koostamist. Kuna tööandja seaduslik esindaja BB oli töötajale varasemalt teada kui arst, ei olnud töötajal alust kahelda eriala spetsialisti pädevuses. Seda enam, et, olles varasemalt advokaadina spetsialiseerunud muuhulgas ka meditsiiniõigusele, tundus täielikult sellele õigusharule spetsialiseerumine väga kasulik patsientidele, arvestades, et Eesti Vabariigis see haru on võrdlemisi halvasti kaetud just ekspertide ja juristide osas. Arst BB, kes oligi töötajale korraldusi andvaks isikuks, viibis hetkel xxxxxxxxxx ja kogu suhtlus käis Skype’i kaudu. Töötaja küsimusele, kuidas saab teenust distantsilt osutada, vastas B, et ta tuleb juunis 2016 Eestisse, kuid rõhutas, et hagiavaldus peab olema maikuus kohtusse ära esitatud, kuivõrd ta on seda kliendile lubanud, tema töö selle kliendiga on tehtud ja vaja on vaid koostada hagi ja esitada see kohtule. Esimesed töötakistused ilmnesid koheselt tööle asumisel, kui selgus, et vaatamata töölepingus kokku lepitule ei ole tööandjal võimalik kindlustada töötajate ei töövahendite ega ka töökohaga vähemalt esimehe kolme nädala jooksul. Töötaja palus oma eelmist tööandjat xx xxxxx x xxxxxxxxx võimaldada kasutada viimase arvutit, mida hr G ka lubas. Saanud teada, et uueks tööandjaks on BB, palus GG töötajal järele mõelda, kas ta ikka soovib tema juurest töölt lahkuda, kuna ta ei olnud veel XX töötajate registrist maha võtnud ja võimalik oleks jätkata töösuhet. XX jäi endale kindlaks ning allkirjastas 04.05.2016 uue tööandjaga töölepingu, kuna oli sisuliselt teinud juba oma haiguse ajal B-le tööd. Hr G nõustus nö laenama arvutit 3 nädalat. XX töötaski vastutustundliku ja vastutuleliku inimesena 3 nädalat n.ö kodukontoris. Edasi oli töötajal vaja kohtuda kliendiga ja samuti ootas töötaja enne seda B lubatud ekspertiisi M. kaasuses, kuna saadud fragmendid olid juba läbi töötatud. Ekspertiisi tööandja ei saatnud, vaid jätkuvalt ainult fragmente, üritades töötajat veenda, et hetkel ei ole talle veel tervikteksti vaja, kohtugu enne kliendiga. Ka kliendiga kohtumiseks ei olnud tegelikult ruume. Vaatamata tööandja väitele, et töötaja kabinetis tehakse hetkel remonti, ei teadnud tegevjuht EE mitte midagi isegi sellest, et mingit remonti peaks tehtama. Kui töötaja läks YYsse kokkulepitud päeval kohtuma kliendiga, kellega leppis e-meilitsi kohtumise kokku BB ise, ei teadnud YY tegevjuht, kus see kliendinõustamine peaks toimuma. Nii administraator FF kui ka E hakkasid kiiruga sobitama ruumi kliendi vastuvõtuks, käies koos töötajaga võimalikud ruumid läbi. Õnneks sai kohtumine peetud. Vastust küsimusele, milline saab olema tema kabinet, töötaja Elt ei saanud. Tööandja seaduslik esindaja seletas seda töötaja E saamatusega ja tööandja poolt aegsasti edastatud korralduste eiramisega. Sisuliselt möödus kuu töövahendite hankimisega jms, töötaja tegi ettepaneku vähemasti kindlustada teda arvutiga. Töötaja käsutusse pärast 3 nädalat antud HH vana arvuti ei olnud üldse nõuetele vastav, seal puudus ID-kaardiga allkirjastamise võimalus, rääkimata muu tark- ja riisvara puudumisest. Lõpuks oli tööandja nõus ostma ära xx x x xxxxxxxxx arvuti, mis lõi vähemasti soodsa pinnase töö edasiseks ladusamaks sujumiseks. Samal ajal otsustas tööandja aga CC kaasuse kallal töötamise peatada väitega, et tal puudub CCga kliendileping, CC ei nõustu tema poolt küsitud ulatuses raha juurde maksma ja selle juurdemaksu saamiseni ei nõustu tööandja omakorda kliendilepingut sõlmima. Samal ajal nõudis CC töötajalt töö jätkamist, kuivõrd tema on selle eest tasunud. Samal ajal nõudis EE, kui tööandja tegevjuht, töötajalt aru töö kulgemise ja teenuse hinnakirja kohta, sooviga seda turundada. Selline olukord oli äärmiselt segadusttekitav, töötaja üritas täita tööandja muid korraldusi, mis kirjas: käis linnvalitsuses detailplaneeringu asju ajamas, redigeeris tööandja õiguskantslerile adresseeritud kirju jpm. Tööandja segastest ja ebajärjepidevatest korraldustest ei olnud võimalik aru saada, veel vähem aru saada, miks siis prioriteetse ülesandega tegelda ei saa. Sellele andis vastuse CC, kes tõi töötaja töökohta töölauale osa informatsiooni, mis pani töötaja tööandjalt selle tõelevastavuse kohta aru pärima. Nimelt nõudis klient makstud raha eest tööd töötajalt, kuivõrd temale oli BB üheselt andnud teada, et XX on

vastutav tema hagi eest. Samal ajal andis klient teada, et BB nõuab veel umbes 15 000 eurose eelarve kinnitamist, muidu ta kliendilepingut ei sõlmi. BB YY esindajana üritas CCt veenda temaga koostööd tegema, tituleerides oma tegematajätmisi ja katteta lubadusi „arusaamatuseks“. HH nõudis CClt raha ülekandega BB isiklikule arveldusarvele summas 9600 eurot ja HHle sularahas 1000 eurot. CC kinnitas töötajale, et tal on olemas kõik tõendid/maksekorraldused, et tõendada oma raha maksmist ning nõudis töötajalt tööd, mille eest ta oli enda väitel tööandjale maksnud. Töötaja ei osanud selle üllatava informatsiooni osas seisukohta võtta, palus aega asjaolude väljaselgitamiseks, viidates, et tema kindlasti rahaasjadega ei tegele ja nendest kokkulepetest ei tea. Samas pidi töötaja CCle kinnitama, et tal on CC huvides töö tegemine hetkel ära keelatud. Olukord oli töötaja jaoks äärmiselt piinlik ja ebameeldiv, sest faktid, et raha on makstud ja töö on tegemata rääkisid enda eest väga kõnekalt. Töötaja pöördus taas tööandja poole selgituste saamiseks, eelkõige aga sooviga, et teda kindlustataks kokkulepitud tööga, mis oli ju peatatud. Tööandja seaduslik esindaja BB tööd teha ei lubanud, CC nõudis tööd ja E nõudis aruannet olukorrast. B otseselt ainsa isikuna, kes tööülesandeid jagas, muid selgeid ja üheselt mõistetavaid tööülesandeid ei andnud ning ei lubanud CC tööd edasi teha, ei kindlustanud seega töötajat töölepingus ettenähtud tööga ja muutis sellega töötaja töö jätkamise sisuliselt võimatuks. Tööandja käitumine oli töötaja suhtes solvav ja ebaväärikas: ta kirjeldas töötajat kliendile kui ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille raames töötaja töötas, ei olnud lõpuni läbipaistev ei kliendile ega töötajale, mistõttu viimane pidi tundma kliendi ees korduvalt piinlikkust. Seejuures puudus töötajal võimalus otse suhelda Bga kui oma otsese tööjuhiga viimase pideva eemalviibimise tõttu ning puudus ka volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks pöörduda tööjuhiste saamiseks. Tööandja ja töötaja suhtlemine skaibi ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus tööandja pidevate IT-alaste probleemide tõttu viibimise koha riigis. Ohus oli hagiavalduse tähtaegne esitamine, töötaja aga pidanuks selle koostama ja kohtule esitama. Antud olukorras ei saanud enam mõistlikult oodata töölepingu jätkamist töötaja poolt TLS § 91 lg 2 mõttes. Seega leiab hageja et esinesid vastuvaidlematult erakorralised asjaolud, millised muutsidki võimatuks töö edasise jätkamise. Lisaks leiab XX, et YYl ei olnud tegelikult CC näol klienti ja tööandja valetas töötajale, et tal on „on klient töös“ ja hiljem, kui palus kliendilepingu põhja teha, et „leping on ainult vormistamise küsimus“. CC ei ole kunagi olnud YY klient, vaid käsundisuhe oli B ja HHga, kellest esimene oli töö sisuline tegija ja teine vahendaja, mistõttu on tööandja juba töölepingu sõlmimisel tegelikke asjaolusid moonutanud. Neid asjaolusid teades ei oleks hageja töölepingut üldse sõlminud. Töölepingu sõlmimise esimene eeldus oli, et klient CC on „üle aasta töös“ ja kohe saadab JJ xxxxx xxxxxxxxxxx esindusühingust uusi kliente, mis on tõendatud asja juurde lisatud JJ kirjaga. Samuti JJ kirjaga on tõendatud, et kliente YYle enam mingi juhul ei saadeta just BB tegevuse ja tegevusetuse ning läbipaistmatu ja omakasupüüdliku tegevuse tõttu. Ehk tööandja poolt kinnitatud eeldus konsultandi-projektijuhi kokkulepitud tööks on otseselt ära langenud. 5.juulil 2016 CC poolt XX käsutusse anud kogu informatsioonist ja tõenditest selgus, et tegemist oli sisuliselt füüsiliste isikute H ja BB eraäriga, mille raames füüsilised isikud H ja BB said erinevatel ettekäänetel raha väga raske ja traagilise juhtumi all kannatanud CClt, soovimatagi legaliseerida teenust ja saadud raha eest lubatut teoks teha. Hagejale juristina oli selge, et selles ettevõttes tegeldakse kõige muu, kui läbipaistva ja ausa teenuse osutamisega. Eeltoodud asjaoludel esitas hageja tööandjale töölepingu ülesütlemisavalduse. Ehk ülesütlemisavalduse aluseks olevad asjaolud kogumis said tõendatud 05.07.2016. Varem olid vaid oletused, millele ei saa rajada ühtki avaldust. Ebaväärikas kohtlemine seisneb muuhulgas selles, et juristina ei saanud hageja jätkata ebaausa ja teda ebaväärikalt kohtleva tööandja alluvuses töötamist. Juristina töötamise huvi püsimise eelduseks, kus tulebki jälgida ja järgida rangelt seadust ja sellest kinnipidamist, lisaks kokkulepitud töö tegemisele, saab õigusriigis olla juristi jaoks töö ja tööalluvus ainult ausa ja väärika tööandja alluvuses. Mida tööandja eelkirjeldatud pinnalt kindlasti ei olnud. Eriti

ebaväärikas on hageja hinnangul töötaja konkreetne eksitamine, et tööandjal on klient, kelle huvides tööandja seaduslik esindaja BB XX tööle võttiski. Tegelikult ei olnud sõlmitud isegi kliendilepingut ja isik ei olnud tööandjaga tegelikult mingis puutumuses peale tööandja reikiseansside. Samuti ilmnes tööandja käitumise läbipaistmatus töötaja töölevõtmisele eelnenud aasta jooksul, BB ei pidanud kinni ühestki endale võetud ja CC poolt esmaselt aktsepteeritud tähtajast. BB lubas koostada hagi aluseks oleva ekspertiisiakti 2 päeva jooksul, ei teinud seda pea terve aasta vältel. Vastu CC tahtmist ja CC käsundi puudumisele vaatamata, mõtles BB ise endale välja uusi ülesandeid (muuhulgas pöördumine TKE-le, milleks puudus igasugune vajadus jpm) ja sundis CCt nende eest ka tasuma, lisaks saatis BB CC üksi TKE komisjoni istungile. 05.07.2016, saades olukorrast teadlikuks, ei pidanud hageja võimalikuks jätkata töötajana “teenuse“ osutamist nn kliendile, kellega YYl tegelikult kliendisuhe puudus, aga kellelt oli võetud raha ja kellele oli eksitavalt jäetud mulje teenuse osutamisest. Erakorralise ülesütlemisavalduse esitamine ei olnud hageja soov, vaid TLS sätestatud õigus juhul, kui tööandja on töölepingut rikkunud ja teinud töötamise võimatuks. Tööandja oli sundinud hagejat selleks oma käitumisega, mis ei võimaldanud kokkulepitud tööd teha, mistõttu hageja ei lahkunud omal soovil. Hea nime eelduseks on aus ja väärikas käitumine. Kui tööandja seaduslik esindaja, kes on hagejale ainus korralduste andja, ei käitu läbipaistvalt ja väärikalt, vaid kasutab oma töötajat „tööriistana“ kummalistes skeemides, on see hageja hinnangul ebaväärikas kohtlemine, mida üks endast lugupidav jurist endale lubada ei saa. Tööandja vääritut käitumist ilmestas ja tõendas tööandja seadusliku esindaja BB ettepanek CCle „kulusid joonistada“ ja rahasid arvetelt arvetele kanda. Sellise „skeemi“ käivitumisel pidanuks kulusid kohtus põhjendama hageja, tulenevalt oma tööülesannetest. Hageja ei oleks saanud kuidagi põhjendada kulusid, mida tööandja ei ole kandnud. Ilmselgelt ei oleks seejuures ka CC hagi rahuldamise korral neid kulusid tagasi saanud nõuda. Kõik see ei olnud töö ega töö sisu, milles töötaja ja tööandja kokku leppisid. Töötaja ei osanud sellist asjade käiku ette näha, kuna teenus pidi olema legaalne. Kui puudus prioriteetne väidetav klient, kelle huvides kokkulepitud projektijuhi tööd teha, puudus ka subjekt, kellele teenust osutada, seega puudus kokkulepitud töö ja see omakorda tähendab, et tööandja ei kindlustanud töötajat kokkulepitud tööga. Kõik järgmised kliendid pidid tulema pärast CC kaasuse kohtusse esitamist, aga selle esmasegi kokkulepitud töö tegemise keelas tööandja töötajal alates juunikuust ära. Töölepingujärgselt kokkulepitud töö ja teenuse osutamine oli tööandjast tingitud põhjusel võimatu ka edaspidi. Hageja ei teadnud töölepingu sõlmimise hetkel, et kuigi BB pidi ainuisikuliselt hakkama teenuse raames tegelema klientide ravivigade analüüsiga, ei olnud see tegelikult ja sisuliselt võimalik. Nimetatud analüüs eeldab kahjustatud isikutega kohtumist, seda eriti meditsiinikaasustes, ja vajadusel patsientide läbivaatust, ehk BB kui arsti veendumust dokumenteeritu vastavuses tegelikkusele. Töölepingu sõlmimisel ei informeerinud tööandja hagejat, et kokkulepitud teenuse faktiline osutaja BB jääbki alaliselt Xxxxxxxxxxxse vähemalt 9 kuuks aastas. See omakorda tähendas aga seda, et teenus oli osa suurest lubadusest lühikese lähieesmärgi (raha saamine CClt) nimel. BB ei olekski saanud arstina potentsiaalset klienti läbi vaadata, vestelda ega konfidentsiaalselt informatsiooni töödelda xxxxxxxxxxx. Hiljem lisandusid BB enda kirjadest faktid, et distantsilt puudus tal ka vajalik töövõimekus: BBl puudub (nii väitis hagejale vastaspoole lepinguline esindaja, kui TVK menetluse raames oli vaja arutada kompromissi) ja reeglina puudus vajalikul ajal internet, seejärel puudub arvuti (kompuuter), seejärel elekter, seejärel ajaressurss, ehk BB prioriteet ja rõhuasetus ei olnud teenuse jaoks tingimuste loomine asjatundjale, vaid kinnisvaraarendus Xxxxxxxxxxx. Seega ei olnuks ilmselt sedavõrd tõsise teenuse osutamine üldse võimalik, mis selgus alles peale töölepingu sõlmimist. Kuna kokkulepitud töö ja teenus ei oleks saanudki toimida, oli tegemist ühekordse, nn CC kaasusega. Tööandjal oli ilmselt tegelikult kavatsus katseajal nii ehk nii tööleping lõpetada hageja poolt hagiavalduse vormistamise järel, mistõttu hakkaski tööandja seaduslik esindaja hagejat CClt rahakokkuleppe mitteaktsepteerimise järgselt koheselt halvustama ja ebaväärikalt kohtlema. BB saatis aasta jooksul kliendile ekspertarvamuse lubatud ajaks mittevalmimise põhjendamiseks erinevaid ettekäändeid, mis olid tegelikkuses suunatud

võimalikult suure raha saamisele. Raha kättesaamise järel tekkis tööandjal huvi hageja kaasamisega kaks korda samapalju teenida ja kui see ei osutunud kliendi vastuseisu tõttu enam võimalikuks, tuli teha töötajale töö tegemine võimatuks, et ta omal soovil lahkuks. Töövaidluses esitatud nn hagiavalduse kondikava ei ole kindlasti võrdsustatav kohtule esitatava meditsiinilise analüüsiga, mida käesoleva ajani BB kellelegi nõuetekohaselt vormistatuna esitanud ei ole. On ilmne, et mistahes töövariant ei saa ega või olla kohtus tõendiks. CC ja BB kirjavahetusest hageja järeldab, et CC ja B ning HH suhtlesid eraisikutele antud käsundi raames, selles osas tööandja eksitas töötajat koheselt töölepingu sõlmimisel. Eeltoodud seisukohtade kinnitamiseks XX toob CC ja BB kirjavahetuse põhjal välja tööandja ja kliendi suhtluse kronoloogia. 15.juulil 2015 CC pöördus xxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx soovitusel BB kui arsti ja eksperdi poole sooviga saada ekspertarvamus oma poja KK surma põhjuste kohta. CC ja BB vahel oli kokkulepe 2 päeva jooksul teha eksperthinnang CC poja surma asjaolude kohta, CC ja BB väitel põhjustas surma Xx xxxxx xxxxxx. Suhtlus kestis 22.juulist 2015 kuni 1.septembrini 2016 peaasjalikult teemal, miks BB ei saa hakkama endale võetud töökohustusega, milleks oli tema enda poolt C välja pakutud eksperthinnangu ja hagiavalduse koostamine ja kohtus esindamine kuni Riigikohtuni. CC on väga viisakalt oodanud, mõistnud ja samas nähes, BB-lt ikka mingit hagi ilmselt ei tule, tungivalt küsinud advokaadi järele. Edasi avaldab B kirjas vastumeelsust advokaatide palkamisele, kuna talle need ei meeldi, sest „taksomeeter aina tiksub“ ja kasu neist ei ole. BB viitab, et Riigikohus suhtub temasse kui tõsisesse eksperti, tema isa on LL. Arusaadavalt ei soovinud B kellegagi „oma pere tulusid“ jagada. Selleks hetkeks oli CC maksnud perekond B-le kokku 10 600 eurot: 1500 eurot 16.09.2015 (Nordea pank) 2000 eurot 16.09.2015 (SEB) 1000 eurot sept. 2015 HH kätte sularahas (tõendatud kirjavahetusega) 1000 eurot 11.11.2015 (SEB) 2000 eurot 10.02.2016 (SEB) 1100 eurot 12.02.2016 (SEB) 2000 eurot 05.03.2016 (SEB). CC nõuab advokaati ja B klienti ära lasta ei taha, sest raha makstakse korralikult. Lahenduse pakub BB abikaasa HH, kes leidis internetist hageja, kui võimeka oma ala spetsialisti, kelle võiks YYsse tööle võtta, et CC ei pöörduks advokaat M.T. poole xx xxxxxxx. Vastasel juhul tuleks tagasi maksta kogu seni tasutud 10 600 eurot, kuna ei ekspertiisi ega hagiavaldust B valmis teha ei ole osanud. Hageja kaasamine oli juba ette teada kiire rikastumise projekt. Võiduka advokaadina oli XX teinud pretsedendi ja seljatanud arstide ringkaitse. Kuna XX oli samal ajal haavatav just talle põhjustatud ülekohtu tõttu, otsustasidki B teda enda huvides ära kasutada. CCt keelitati mitte minema M.T. juurde xxxxxx xx-sse küll HH Reiki seansside käigus, küll jätkuva veenmisega kirjade teel. CCle teatati XX palkamise plaanist, CC nõustus XX kaasama ja volitas tööandjat talle kogu materjali tutvumiseks edasi saatma. Hageja kaasamine pidi olema CCle odavam variant. E-kirjades CC-le kinnitab tööandja korduvalt ja üheselt hageja töö sisu ja seda, et hageja pidigi ainult sellega tegelema, kuna materjal on mahukas. Samas teeb „ukse paokile“ raha küsimiseks hageja taipamatuse tõttu, annab mõista, et hageja ei saa asjadest väga hästi aru, mis tegelikult nii ei olnud. BB 06.06.2016 e-kirjas, andes CCle lubadusi, taas kord viitas hagejale kui „ebapädevale“ juristile, lisaks hageja halvustamisele palub CC-l võimalusel viivitamatult maksta YYle hagi vormistamise osa 4000 eurot + käibemaks, kuna järgmisel päeval pidavat BB XXle lepingu kohaselt üle kandma töötasu. Samuti lubatakse selles e-kirjas nimetatud täiendavate summade aktsepteerimisel sõlmida CC-ga õigusabileping (tagantjärgi kuupäevaga). Esmakordne pakkumine kliendilepingu sõlmimiseks tõendab, et kliendilepingut ei ole kunagi sõlmitud. BB oma e-kirjades korduvalt selgitab CC-lt lisaraha nõudmist ka XXle raha maksmise vajadusega – kui CC raha juurde ei maksa, peab BB XXle oma taskust maksma, sest YYl olevat haigekassa lepingu kaotamise järel majanduslikult raske. CC tegi ära kogu suuremahulise töö surma põhjuse analüüsimisel, dokumentatsiooni lahtikirjutamisel, arvutisse sisestamisel, skaneerimisel, ravimilehtedelt informatsiooni hankimisel ja lahti kirjutamisel, oma poja haiguslugude kogumise erinevatest allikatest ja/või skaneerimise

jpm ehk edastas n.ö praktiliselt valmis materjali, millele BB pidanuks vaid eksperthinnangu tegema. BB sellega toime ei tulnud. Kuna CC alguses ei teadnud, et B ei olegi suuteline eksperdina tegutsema, vaid on internetist ja DD raamatust „Energiakriis“ copy-paste’inud B12 idee, uskus ta temale saadetud hulgaliste nö „sisuliste“ kirjade valguses, et B asjaga tegelebki, kuni hetkeni kui BB nõudis kiiresti 4000 euro juurdemaksmist, rahapesu ehk rahade edasi – tagasi kandmist ja kliendilepingu sõlmimist koos 2x suurema eelarve kinnitamisega, kui algselt pakkus, ähvardades muidu asja katki jätta. B esitas enda ideena CC poolt otsitud ja B-le saadetud materjali põhjal genereeritud DD ideed B12 vitamiinipuudulikkuse kohta. CC uskus B-d ja töötas kogu aeg usinalt kaasa, edastades B-le ikka ja jälle uusi materjale, kirjavahetusi, ravimite koosmõju kohta erinevatele spetsialistidele tehtud päringute vastuseid, B omakorda saatis need siis pisut teise nurga alt ja teises võtmes enda omade pähe tagasi, iga kord rõhutades, kui palju ta ikka tööd teeb ja lisatunde kulutab. B plaan olekski võinud õnnestuda, kui hageja oleks olnud ebapädevam. Hageja, lugedes B saadetud analüüside osi, nõudis ekspertanalüüsi tervikteksti, selgitades, et ilma tervikliku, allkirjastatud analüüsita hagi lõplikult vormistada ei saa. XX ei kiitnud heaks, vaid hoopis kritiseeris BB ekspertarvamusena saadetud ja igakordselt soditud, muudetud ja ebaloogilisi „kirjatükke“. Sisuliselt nõudis tööandja hagejalt võimatust võimaliku tegemist. Hagiavaldus peab tuginema faktilistele asjaoludele ja nende aluseks olevatele tõenditele. Tõend peab olema autentne ja vettpidav, asjatundja arvamus peab sisuliselt vastama ekspertiisiaktile kehtestatud nõuetele, eriti meditsiiniõiguses, vastasel juhul ei ole hagil perspektiivi. Hageja andis kostjale üheselt teada, et kui põhjuslik seos ei ole meditsiiniliselt korrektselt välja kirjutatud, ei saa seda juriidiliselt korrektselt põhjusliku seosena ka hagis käsitleda. Pärast hageja sellist pöördumist BB teataski I. C-le , et „X-ga koostöö on muutunud väga keerukaks“, samas e-kirjas „aga me saame hakkama“ tähendas seda, et kui CC ikka oma raha ära maksab ja uue hinnakokkuleppe allkirjastab, siis on BBl kohe kõik lubatu tehtud. Ühegi talle makstud rahasumma kohta ei esitanud B CCle ühtki arvet ehk sisimas ta CC hagi edukusse ei uskunud. Tegelikult kliendisuhet ei olnud ja kliendilepingu sõlmimine tõusetus päevakorda taas hageja tööleasumisega YYsse, mil B tegi Cle esmakordselt vastavasisulise ettepaneku n.ö „häda sunnil“, kuna klient andis oma rahulolematusest esmakordselt märku. Sisuliselt palgati hageja n.ö käest libisevat klienti kinni hoidma ja Bde renomeed päästma. Hageja päästiski, kui avaldas peale kohtumist CCga väga olulise fakti - hagi aegumise 3- aastase tähtaja. Tööandja seaduslikul esindajal, BBl, läks väga kiireks, kuna ta sai teada, et antud juhtumil ei olegi võimalik asjaga venitada loodetud 5 aastat, vaid hagi aegub 3 aastaga. Hagi vale aegumistähtaja esitamine CCle võis perekond Ble ja tööandjale YYle väga kalliks maksma minna. CC oli 13.juunil 2016 andnud XXle teada, et tema selliselt küsitud raha juurde ei maksa enne, kui temal on käes juba tasutud 10 600,00 euro eest: a) asjatundja allkirjastatud analüüs, b) nõuetekohaselt koostatud hagiavaldus. Hageja andis seda ka tööandjale teada, mille peale sai kostja väga vihaseks ja süüdistas alusetult hagejat, et miks ta CCga sellest rääkis. Hageja kinnitas siis ja praegu, et hageja ei rääkinud, CC rääkis, hageja kuulas ja vastas, et tegemist peab olema mingi eksituse või arusaamatusega. Samas andis tööandjale kohe oma vestlusest teada, nagu töötajale kohane. 20.06.2016 kirjutas CC BBle, et ei soovi enam temaga jätkata, 05.07.2016 CC teatas BBle soovist saada juuli viimaseks nädalaks korrektselt vormistatud ekspertanalüüs ja hagi. Selle peale vastas tööandja seaduslik esindaja B juba hagejat halvustades, hageja mainet kahjustades ja samal ajal kinnitades, et keelas hagejal tööga tegelda. Edasi saatis BB CCle juba hagejat konkreetselt halvustava kirja, kuigi hageja ei olnud selleks põhjust andnud. Probleem oli BB ja CC vahel, BB valas kõik hageja peale välja, võttes hageja „palgalt maha“ ehk ei kindlustanud hagejat enam kokkulepitud tööga, nagu ta ise kinnitab, ja jätkas hageja ebaväärikat kohtlemist, küll tagaselja, hageja mainet oluliselt kahjustades. BB teatas kliendile, et XXga koos töötada edasi ei saa, ta maksvat XXle seni tehtud töö eest omast taskust, ja olevat saatnud talle oma otsuse töölepingu lõpetamise suhtes katseajal. Samas BB ei välistanud koostööd XXga mingis

võtmes, „kui ta muutub vastutavaks oma töö tulemuse eest ise (FIE, OÜ).“ Hageja vastas BBle, selgitades, et oma kohustusi ei ole täitnud tööandja seaduslik esindaja ja tal lasub kohustus saadud raha eest ka töö teha. Hageja avaldas valmisolekut tööd jätkata juhul, kui tööandja ja tema seaduslik esindaja on edaspidi ausad ja eelduseks on BB poolt lubatud töö edastamine hagejale ja CCle, mille alusel saab hageja lõpetada oma töö, hagiavalduse koostamise, mitte vastupidi. Tegelikult tööandja omapoolselt töölepingut ei lõpetanud ja Eestisse saabudes üritas BB hagejat suuliselt survestada töölepingut lõpetama töötaja soovil, kuna tööandjal selleks alust ei olnud. Hageja aga omal soovil ei lahkunud. Hageja ei soovinud lahkuda, hageja soovis tööd teha. Tal ei olnud töökohta, kuhu minna ja ta ei saanud riskida palga puudumisega. BB tööandja seadusliku esindajana väitis, et kõik CC jutt on vale ja soovis anda omapoolse selgituse ja tõestada, et CC eksib. Selleks leppisid kolm osapoolt kokku kohtumise. Sellele kohtumisele tööandja ei tulnud, kuna ei leidnud aega. Selle asemel sai hageja CClt 05.07.2016 kogu tema ja BB kirjavahetuse koos tema poolt tasutud summasid tõendavate konto väljavõtetega ja tõenditega (osaliselt esitatud TVK toimikusse), millest selguski tööandja pikk ja planeeritud alusetu rikastumise plaan, milles hageja ei soovinud osaleda. Hageja tegi tööandjale töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse, mille peale BB saatis hagejale Skype’is vastuse sooviga hagejaga oma kabinetis rääkida. See kahjuks kusagile ei viinud. XX toob välja, et 07.07.2016 CC ja BB oma kirjavahetuses ei räägi hageja erakorralisest ülesütlemisavaldusest, sest CC ei tea, et hageja on selle teinud. Hageja andis CCle sellest teada 07.07.2016, et ta ei ootaks hagejalt enam tööülesande täitmist. Tööandja väide usalduse kaotusest on äärmiselt meelevaldne ja alusetu. Augustis 2016 nõudis CC BBlt 10 600 euro tagastamist. Kuna Bd tagastasid nõutud raha 1.septembril 2016, ongi tõendatud, et nemad eraisikuna olid saanud raha. Sellega on veenvalt tõendatud, et YYl ei olnud klienti, keda teenindada uue teenuse raames 1.maist 2016 kuni hageja poolt ülesütlemisavalduse esitamiseni, käsund oli antud füüsilisele isikule BBle, kes nii täitmata käsundi alusel saadu lõpuks ka CCle tagastas pärast seda, kui CC lubas oma raha tagasisaamiseks pöörduda vastavate instantside poole. Eeltooduga on samuti tõendatud erakorraliste asjaolude esinemine ning hageja erakorralise ülesütlemisavalduse õiguspärasus. TLS § 100 lg 4 alusel, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töötaja on töölepingu lõppemise järgselt olnud töötu kogu töövaidlusasja menetluse jooksul ega ole vastavalt registri kandele (TLS § 81 lg 1) saanud ka töötuskindlustushüvitist. Tööandja ei esitanud töövaidluskomisjonile taotlust töötaja kasuks väljamõistetava hüvitise vähendamiseks ega ka oma ülekaalukaid huvisid, võrreldes töötaja kohustusega pidada ülal ka oma alaealisi koolis õppivaid lapsi. Seetõttu on töövaidluskomisjon põhjendatult pidanud hüvitise õiglaseks määraks töötaja kolme kuu keskmist töötasu. Töötaja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue tema kolme kuu keskmise töötasu määras brutosummas 5702,79 € (3 x 1900,93) kuulub rahuldamisele täielikult. Hageja kinnitab, et hüvitise vähendamiseks puudub alus. Hageja on jätkuvalt töötu. Hageja peab jätkuvalt üksikvanemana kasvatama oma x.a xxxxxxxxx xxxxxxxxx, kes õpivad xxxxxxx xxxxxxxxxxxxx x. (xxx) klassis, lapsed ei saa ise töötasu ja on hageja ülalpidamisel; ainuüksi laste miinimummääras elatamiseks on kulunud 8 kuu vältel 8 x 470 eurot, mida hagejal on tulnud 3760 euro suuruses summas võlgu võtta, hageja enda miinimum elatamise kulu 230 x 8 = 1840 eurot, millele lisandub kulu elektrile ainuüksi 200 eurot 8 kuu keskmiselt + muud elukondlikud väljaminekud (bensiin, vesi, küttesüsteemi remont jpm), umbes 300 eurot, keskmiselt 8 kuu vältel 2400 eurot. Eeltoodu kokku on juba moodustanud hageja võlgnevuseks 8000 eurot. Hagejal tuleb tasuda advokaadi abi eest, sest hageja kasutab õigust ajada asja esindaja kaudu, kuivõrd tööandja kasutas seda õigust 8 kuud, tulemata kordki istungile või üritamaks kordki asjas kompromissi saavutada. Samal ajal hageja tervislik seisund halvenes ja hageja ei saa endale enam taolist stressi lubada, kuna tema lapsed vajavad normaalset ja rahulikku ema. Hagejal tuleb

advokaadile tasuda mahuka (ca 500 lk) toimikumaterjalidega tutvumise eest, 35 lk hagiavalduse koostamise eest ja samuti kohtus esindamise eest. Kohtuvaidluse lõppemise järel saaks hageja avada erapraksise, mille avamiseks tal hetkel puuduvad rahalised ressursid, kuna juristi kabinet peab olema sisustatud vajaliku inventari, riist – ja tarkvaraga, ruumi eest tuleb tasuda üüri ja muid makseid, milleks vahendeid hagejal hetkel eeltoodust järelduvalt ei ole ega saagi olla, sest viimati esitatud pangakonto seis ei ole oluliselt muutunud. Kui kostja oleks nõustunud oma vigu tunnistama, oleks hageja, nagu ta korduvalt varasemalt on öelnud, olnud nõus poole väiksema hüvitisega, kuna oleks koheselt hüvitise kättesaamise järel saanud hakata oma praksise avamisega tegelema. Kostja on hageja vaidlusse kiskunud olukorras, kus kostjal ei ole oma väidete kinnituseks ühtki tõendit ei TVK-s ega ka hagimenetluses. Viimase 8 kuu vältel ei ole Pärnu linnas kõrgema haridusega juristide nõudlust ja oma praksise sisseseadmine nõuab arvestatavat investeeringut. Kuna tööandja on põhjustanud hagejale olulised lisakulud 8 kuu vältel, ei ole hagejal võimalik enam alla 3 kuu hüvitise kuidagi toime tulla. Eraldi väärib märkimist, et hageja oli viimasest töökohast lahkudes just tööandja nõudmisel lõpetanud kõik õigusabilepingud kõikide klientidega ja nii endise kui viimase tööandja nõusolekul jäi töösse vaid 2 kauaaegset klienti. Hagejal töö puudumine ei ole hetkel mitte vormiline, vaid sisuline, sest alustada tuleb kliendibaasi kogumist 0-st. x aastat kogutud Pärnu klientuuri jagas hageja kolleegidele laiali enne kostja juurde tööle asumist, kuna kostja ei soovinud, et hageja tema töö kõrvalt millegi muuga tegeleks. Hageja aktsepteeris seda ja just kostja süül seetõttu ei ole võimalik hetkel toime tulla. XX ei vaidle vastu tööandja nõudele mõista XXlt välja enamsaadud töötasult viivis summas 33,13 eurot.

XX VIIVISENÕUE

13.04.2017 täiendavalt esitatud viivisehagi põhjendab XX sellega, et tal on kostja vastu rahaline põhinõue, millega seoses on tal materiaalõiguslikult ka õigus nõuda selle tasumisega viivitamisel viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja teise lause järgses määras. TsMS § 367 järgi hageja nõuab hagi rahuldamise korral mõista kostjalt rahuldatud põhinõudelt välja viivis alates 07.07.2016 kuni 08.08.2017 (hagiavalduses ekslikult märgitud aasta 2018) summas 496,86 eurot, sealt edasi kindla summana kohtu äranägemisel kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Eeltoodu alusel XX palub rahuldada hagi YY vastu ja lugeda XX ning YY vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel; mõista kostjalt YY hageja XX kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu hüvitis summas 5702,79 eurot; mõista kostjalt YY välja viivis rahuldatud põhinõudelt alates 07.07.2016 kuni 08.08.2017 summas 496,86 eurot, sealt edasi kindla summana kohtu äranägemisel kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni; kohtuotsus palun panna viivitamata täitmisele; jätta kostja kanda kõik menetluskulud, s.h hageja õigusabikulud vandeadvokaadi õigusabi eest; kohustada kostjat tegema kandemuudatus hageja töölepingu kohta töötajate registris, märkides töölepingu õige lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2.

KOHTU PÕHJENDUSED

03.05.2016 ja XX 04.05.2016. Töölepingu kohaselt pidi XX asuma YY-s tööle konsultandiprojektijuhina alates 02.05.2016 tähtajatult, 4-kuulise katseajaga. Töötaja pidi osutama juriidilist abi nii ettevõttele kui ka tema klientidele ning täitma teisi tööandja poolt antavaid administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis puudutavad YYga seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja pädevusele. Töötajale annab tööülesandeid ning kontrollib nende täitmist vahetult juhatuse liige BB või tema volitatud isik. Asjas ei ole vaidlust, et XX asus YYs tööle, hakkas tegelema CCle hagiavalduse koostamisega ning selleks vajaliku meditsiinilise analüüsi (asjatundja arvamuse) pidi tegema BB. Samuti pooled ei vaidle selle üle, et 2016.a juunikuus tekkis YY seaduslikul esindajal BBl ja kliendil CCl konflikt teenuse hinna ja tasumise osas, mille tõttu BB peatas XX töö CC hagi koostamisel.

jätkata kliendi teenindamist) ei ole töötajal võimalik lõpetada kliendi heaks hagiavaldust, mille esitamise tähtaeg on 2016.a lõpus, tööandja ei ole alates 20.06.2016 soovinud olukorda kokkuleppel lahendada ning kokkuvõttes on muutnud töötajal võimatuks töölepingu jätkamise, kuna tehtav töö (kliendi CC hagiavalduse koostamine, millega seoses XX eelkõige tööle võeti) on muutunud võimatuks.

ravivigade olemasolu ja põhjuslik seose isiku surma ja ravivigade vahel. Nii tööandja ja kliendi, kui tööandja ja töötaja vahelise kirjavahetuse (e-kirjad, Skype’i sõnumid) kohaselt pidi tööandja esindaja dr BB sellise analüüsi koostama ning saatma kliendile ja töötajale, viimane pidi analüüsi alusel koostama hagiavalduse tooriku, mis koos üle vaadatakse ning vajalikud parandused sisse viiakse. On ka ilmselge, et juriidilise kvalifikatsiooniga töötaja ei saanud ise meditsiinilist kvalifikatsiooni nõudvat analüüsi koostada, sõltumata tema käsutuses meditsiinilise dokumentatsiooni olemasolust ja hulgast. BB 2015.a detsembris e-kirjades lubas CCle, et analüüs ja hagi saavad valmis ja esitatakse kohtule 7. – 8. jaanuaril 2016. Tööandja ning kliendi vahelises kirjavahetuses, samuti tööandja ja töötaja vahelises kirjavahetuses küsivad nii klient kui töötaja tööandjalt järjepidevalt tööandja lubatud meditsiinilist analüüsi, ka veel juunikuus 2016, kuigi kliendileping sõlmiti juba 2015. a suvel ning töötaja asus selle juhtumiga tööle maikuus 2016. Kohus ei jaga tööandja esindaja seisukohta, et hagi koostamiseks ei olnud vajalik terviklik, eraldi dokumendina vormistatud ja koostaja poolt allkirjastatud eksperthinnang (nimetatagu seda siis asjatundja arvamuseks, meditsiiniliseks analüüsiks vms). Tuleb nõustuda töötaja seisukohaga, et ravivea tõttu kahju hüvitamise hagi koostamisele peab eelnema meditsiiniliste andmete tervikanalüüs, mis kinnitaks ravivea olemasolu ja hagi esitamise põhjendatust. Tööandja ei ole suutnud viidata ühelegi dokumentaalsele tõendile (e-kiri vms), mis oleks käsitatav tervikanalüüsina ja mis oleks töötajale või kliendile üle antud. Tööandja poolt kohtule esitatud hagiavalduse toorik (I kd, lk 45 – 57), mis tööandja esindaja kohtuistungil väidetu kohaselt sisaldab piisavat meditsiinilist analüüsi, et töötaja selle alusel võinuks hagiavalduse vormistada (samal ajal oleks dr B jooksvalt ka meditsiinilist analüüsi täiendanud), sisaldab üksnes faktiliste asjaoludega sidumata õigusnormide teksti, ravimite infolehtede teksti, umbisikulises tegumoes esitatud üldsõnalisi järeldusi ja väiteid, samas ei ole arusaadav, kelle seisukohad ja järeldused need on, millistele andmetele tuginedes mingitele järeldustele on jõutud. Kindlasti ei ole dokument käsitatav tervikliku meditsiinilise analüüsina, millega CC saanuks tõendada kahju hüvitamise nõude põhjendatust. Esitatud hagiavalduse tooriku põhjal on kohus seisukohal, et BB 05.05.2016 Skype’i vestluses (TVK III kd, lk 195) XXle avaldatu, et „hagi on mul kokku kirjutatud ja põhjendatud, vajab vaid lihvimist ja juriidilisi nüansse; tõendid on ka koos, puuduva saab küsida hagi käigus“ on ilmselt ekslik, dr B ülehindab enda teadmisi õigusvaldkonnast ja hagiavalduse koostamise oskusi. XX põhjendatult vastas dr Ble, et vajalik on vormistada meditsiiniline analüüs eraldi. Lisaks nähtub BB ja XX vahel vahetatud sõnumitest, et BB saadab XXle väljavõtteid erinevatest meditsiinilistest dokumentidest, kuid korduvatele lubadustele vaatamata ei edasta väidetavalt peaaegu valmis kirjutatud hagiavaldust, mida XX peaks ainult siluma – veel 17.05.2016 kell 19:59.52 (TVK III kd, lk 149) XX märgib, et ootab põnevusega BB hagi, mida kohendada; 18.05.2016 kell 10:30.28; 10:39.29 ja 10:41.31 (TVK III kd, lk 152; 155 - 156) XX märgib, et hagi ei ole temani jõudnud; teeb ettepaneku hakata hagi kirjutama (korrigeerima) ja selgitab tööandjale, et vajab hagi saamise järel sellega tegelemiseks aega, BB poolse hagi edastamisega viivitamise tõttu ei pruugi olla võimalik hagi kohtule esitada enne B Eestisse tulekut 2016. a juunis (BB algselt on XX palkamise järel CCle välja käinud, et XX tegeleb ainult selle hagiga ja et hagi esitatakse kohtule maikuu jooksul). Eelnevast järelduvalt oli töötajal tööandjast tingitud töötakistus CC hagiavalduse korrektseks koostamiseks, millist tööülesannet tööandja ise on liigitanud prioriteediks nr 1. Töötaja pidas võimalikuks jätkata töötamist BB poolt soovitud tehtud viisil – arutades 18.19.mail 2016 KK kaasusega seotud asjaolusid detailide kaupa Skype’i vestlustes ja e-kirjade vahetamise teel (vt TVK III kd, lk 164 – 177). Alles 23.05.2016 e-kirjaga (toimikus I kd, lk 44) saadab BB XXle hagiavalduse tooriku, nn „meditsiinilise musta materjali hagi jaoks“, mida XX saaks „oma äranägemisel töödelda ja juriidikat lisada“. Samas on BB juba 30.07 2015 e-kirjas (TVK II kd, lk 13) CCle teatanud, et BB töö on nüüd praktiliselt valmis, vajab vaid ülelugemist ja „näpuvigade korrektsiooni“. Eelnev tõendab ka XX väiteid, et BB andis kliendile põhjendamatuid lubadusi, kokkulepitud tööd (mille tegemiseks esmaste lubaduste kohaselt pidi

BBl kuluma paar päeva ja mille eest oli raha kliendilt saadud) tegelikult rohkem kui aasta jooksul ei lõpetanud.

kliendile sisuliselt kui ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille osutamise raames töötaja tööd tegi, ei olnud lõpuni läbipaistev ei kliendile ega töötajale, kliendi ja tööandja rahaliste suhete korralduse kohta puudus töötajal tööandajapoolne õige info, mistõttu töötaja pidi kliendi ees korduvalt piinlikkust tundma. Seejuures puudus töötajal BB pikaajaliselt välisriigis viibimise tõttu võimalus otse suhelda oma otsese tööjuhi BBga, puudus ka volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks vajadusel tööjuhiste saamiseks pöörduda. Tööandja ja töötaja suhtlemine Skype’i ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus, tööandja selgitas seda pidevate IT - alaste probleemidega tema viibimise koha riigis. Kohus peab eluliselt usutavaks, et töökeelu saamise järel, saanud ka teada, et klient on tegelikult tööandjale aasta jooksul tasunud arvestatavad summad, selle eest lubatud teenust vastu saamata, tundis töötaja muret kliendi pärast, sest ohus oli hagiavalduse tähtaegne esitamine, töötaja aga pidanuks selle koostama ja kohtule esitama.

tööandja vastassuunalise nõude tuvastada töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisus, samuti jääb rahuldamata tööandja nõue lugeda tööleping töötaja algatusel ülesöelduks 07.07.2016 korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel.

töölepingus sätestatud konkurentsipiirang), et tööandja nõudel töötaja enne tööle asumist jagas oma kliendibaasi kolleegide vahel, tööandja nõusolekul jätkas üksnes kahe pikaajalise kliendi esindamist. Ka tööandja ise viitab töötaja osalemisele 2012 – 2015 alustatud tsiviilasjades. Kohtul puuduvad andmed, et töötaja esindaks kliente kohtumenetlustes sellisel hulgal, et sellest saada piisavat regulaarset sissetulekut, mille tõttu võiks taotletud hüvitist pidada tööandja suhtes ebaõiglaseks. Arvestades, et töövaidluskomisjoni otsuse, millega töötaja hüvitise nõue rahuldati, jõustumist takistab tööandja algatatud kohtumenetlus, ei oma poolte huvide kaalumisel tähtsust ega mõjuta hüvitise suuruse kindlaksmääramist töötaja sissetulek ja tegevus (sh võimalik õigusteenuse osutamine) 2017.aastal ehk rohkem kui aasta pärast hüvitise maksmise kohustuse tekkimist töölepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjel. Tööandja viide, et töötajale kuuluva Xx xxxxxxxxxxxxxxxx tegevusalaks on õigusnõustamine, ei tõenda samuti, et töötaja sai töösuhte lõpetamise järel õigusteenuse osutamisest sissetulekut. Xx xxxxxxxxxxxxxxxx 2016.a majandusaasta aruandest nähtuvalt on osaühingu omakapital negatiivne, majandusaasta lõpetati rohkem kui 4500 euro suuruse kahjumiga. 2016.a töötajatele palku ega juhatuse liikmele tasu ei makstud. Tegevusaruande kohaselt tegeles osaühing veebiarendusega ja veebivahendusteenusega, kuna see tegevussuund planeeritult ei käivitunud, kavatseti keskenduda õigusabiteenusele, kuid vahendite puudumise tõttu jäeti selleks vajalik büroo sisseseadmine ja töötaja palkamine 2017.aastasse. XX on menetluses esitatud kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil läbivalt tuginenud sellele, et tal siiani puuduvad vahendid oma õigusbüroo loomiseks. Tööandja poolt töötamise registrisse kantud töötamise lõpetamise aluse (TLS § 81 lg 1) tõttu ei ole töötajale makstud ka töötuskindlustushüvitist. Tööandja väited selle kohta, et töötaja sobivalt taandas ennast Xx xxxxxxxxxxxxxxxx juhatuse liikme kohalt ja kõrvaldas sellega töötuks registreerimise takistuse, ei ole asjakohased. Tööandja ei ole põhjendanud, kuidas töötaja töötuks registreerimine või sellest keeldumine puudutab tööandja huve. Kohus võtab lisaks arvesse töötaja hagiavalduses märgitut, et tavapäraselt on igal füüsilisel isikul maksukoormis elukondlike teenuste tarbimisest ning et töötaja ülalpidamisel on x gümnaasiumis õppivat last (kes kohtumenetluse jooksul said küll täisealiseks, kuid jätkavad gümnaasiumiõpinguid ja iseseisvat sissetulekut ei teeni (TVK III kd, lk 27 xxxxx xxxxxxx xxxxxxxxxxx tõend). Kohtu hinnangul ei ole alust seaduses sätestatud hüvitise määra vähendada.

nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel. Keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (Määruse § 3 lg 6). Eeltoodust tulenevalt tuleb keskmise kuutöötasu arvestamisel lähtuda keskmisest tööpäevatasust, mille arvutamisel tuleb lähtuda töötasudest, mis olid keskmise tööpäevatasu arvutamise vajaduse tekkimise hetkeks töötaja jaoks sissenõutavaks muutunud. Millal lugeda töötasu sissenõutavaks ning millisest ajahetkest tekkis hüvitise arvutamise vajadus, selgitab Vabariigi Valitsuse määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ muutmise määruse eelnõu seletuskiri (veebis kättesaadav http://eelnoud.valitsus.ee/main#SxPRbnGe). Seletuskirja kohaselt eelnõu lahendab ära kehtiva õiguse alusel olemasoleva probleemi, kus keskmise töötasu arvutamisel pidi teatud juhtudel arvutamise aluseks võtma töötasusummasid, mis ei olnud veel välja arvutatud ning ei pidanudki seaduse alusel veel sissenõutavad olema (palgapäev ei olnud veel saabunud). ... Arvutamise vajaduse tekke kuuks loetakse eelnõu alusel kuud, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Ettepaneku kohaselt on arvutamise vajadust tekitavaks sündmuseks näiteks haiguse ja õppepuhkuse alguse kuupäev, koondamisel ning hüvitise maksmisel töösuhte lõpetamisel vähem etteteatamata päevade eest makstava tasu arvutamisel töösuhte viimane päev. Pooltevahelise töölepingu p 4.4. kohaselt muutus töötasu sissenõutavaks igale töötamise kuule järgneva kuu 5. päeval (palgapäev). Seega XX 05.07.2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaks, mil tekkis hüvitise määramiseks vajadus arvutada keskmist töötasu, oli sissenõutav töötasu maikuu ja juunikuu eest, töötaja oli töölepingu ülesütlemise ajaks töötanud vähem kui kuus kuud. Määruse § 2 lg 2 ja 3 kohaselt tuleb seega keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta 2016.a maikuu ja juunikuu töötasu ja sellel perioodi tööpäevade arv. Mõlemas kuul maksti töötajale muutumatut tasu 1900,93 eurot (brutto), 2x 1900,93 = 3801,86 eurot, mis tuleb jagada sama perioodi kalendaarse tööpäevade arvuga 42 (2016.a mais oli 22 tööpäeva ja juunis 20 tööpäeva), seega keskmine tööpäevatasu 90,52 eurot, mis Määruse § 3 lg 6 kohaselt keskmise kuutasu arvutamiseks tuleb korrutada selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (22 + 20/2= 21); 90,52 x 21 = 1900,92 eurot ehk sisuliselt töötaja töölepingujärgne töötasu (ühe sendine erinevus tuleneb summa ümardamisest kahe kohani pärast koma). Seega on ekslik tööandja seisukoht, et Määruse alusel keskmist töötasu arvutades on hüvitise summa väiksem kui töötaja kolme kuu töötasu aritmeetiline keskmine. Kohus rahuldab hüvitise nõude ja mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja brutosummas 5702,79 € (3 x 1900,93).

otsustust ei teinud, kuid märkis, et töötajal üldse tekib viivise nõudmise õigus alles komisjoni otsuse, millega hüvitis välja mõisteti, jõustumisega. Seega sisuliselt jättis komisjon ka edasiulatuva viivisenõude rahuldamata perioodi eest alates TVK otsuse tegemisest kuni jõustumiseni (mille järel tulnuks töötajal viivise saamiseks esitada uus nõue). Töötaja rahuldamata jäänud viivisenõuet TVK otsuse saamise järel 1 kuu jooksul kohtule ei esitanud. Seega ITVS § 25 lg 1 kohaselt on TVK otsus töötaja viivisenõude rahuldamata jätmise osas jõustunud ning TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel oleks tulnud viivisehagi menetlusse võtmisest keelduda (vähemalt hagi esitamisele eelneva perioodi eest viivise nõudmise osas). Kuna kohus on hagi siiski menetlusse võtnud, tuleb hagi jätta viivise nõude osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel – hagi, mille kohta on olemas kohtueelse menetluse jõustunud lahend, ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, või eesmärgil, millele riik peaks anda õiguskaitset. Samuti võib kohus jätta hageja esitatud viivisenõude läbi vaatamata TsMS § 423 lg 3 alusel, kuna viivisenõude esitamise ajaks oli möödunud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaeg töövaidluskomisjonis rahuldamata jäetud nõudega hagi kohtule esitamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

osalenud. YY vastuväidetest nähtuvalt peab YY XX lepingulise esindaja vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks mitte rohkem kui 4 tundi.

TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Töötaja viivisenõude osas on hagejaks töötaja XX ja kostjaks YY. Kuivõrd kohus otsust tehes asus seisukohale, et kohus on viivisnõude enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud osas valesti menetlusse võtnud ja selles osas tulnuks hagi menetlusse võtmisest keelduda, seetõttu kohus jättis viivisenõude osaliselt menetlusse võtmata, on kohus viivisenõudelt valesti määranud ka hagihinna ning sellelt nõutava riigilõivu suuruse. TsMS § 136 lg 4 annab kohtule võimaluse muuta tsiviilasja hinda ka asja lahendava kohtulahendiga. Alates hagi esitamisest protsendina põhivõlast taotletud viivise nõude (mille kohus rahuldas) hind on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 kohaselt ühe aasta viivise summa ehk 457,47 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on sellise hinnaga hagilt nõutav riigilõiv 100 eurot. Seega tegelikult tulnuks töötajal viivisenõude eest tasuda riigilõivu summas, milles kohus on teda riigilõivu tasumisest vabastanud. Kuna kohus jättis viivisenõude rahuldatud osale vastava riigilõivu tööandja kanda, tuleb töötajale antud menetlusabi summa 100 eurot TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel YY-lt riigituludesse välja mõista.

eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. XXp ei ole otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks tagatist pakkunud, ei ole taotlenud tagatise vähendamist ega tagatise andmise kohustusest vabastamist, ei ole põhjendanud, et otsuse täitmise edasilükkamine oleks tema suhtes ebaõiglane ja raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- ja kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Eeltoodu alusel kohus ei tunnista otsust viivitamata täidetavaks.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

- YY enda kantud kuludest tema lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, tasutud riigilõivud 550 eurot ning töövaidluskomisjonis kantud kulud; - XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65%.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.