Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.12.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-2159
Tsiviilasi
XX (X) hagi YY (Y) vastu võla, viivise ja kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3401.67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits Kostja/vastustaja YY (endise perekonnanimega Y, isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.04.2018 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti menetluskulud.
2.Mõista YY-lt välja XX kasuks tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kokku 2144.20 eurot, millest 1994.20 eurot on hüvitis juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest ja 150 eurot on hüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest.
3.Mõista YY-lt välja XX kasuks alates hagi esitamisest 09.02.2018 käesoleva otsuse kuulutamise päeva 07.12.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 291.54 eurot.
4.Jätta rahuldamata XX viivisenõue perioodi 14.07.2018–08.02.2017 eest.
5.Mõista YY-lt välja XX kasuks käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks mittemuutunud viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras alates 08.12.2018 kuni põhinõude 1994.20 euro tasumiseni.
6.Jätta rahuldamata YY taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
8.Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda.
9.Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, asjaolud ja hageja nõue
1.10.06.2016 esitas hageja töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse saamata jäänud töötasu 1900 euro (bruto), puhkusehüvitise 468 euro (bruto) ja koondamishüvitise 430 euro (bruto) saamiseks. TVK 13.07.2016 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1283/16 rahuldati hageja avaldus ja mõisteti P OÜ-lt (endise nimega A OÜ) hagejale välja saamata lõpparve kokku brutosummas 2888 eurot järgmiselt: saamata jäänud töötasu 1900 eurot, puhkusehüvitis 468 eurot ja koondamishüvitis 430 eurot. TVK otsus jõustus edasi kaebamata.
2.09.02.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2888 eurot, viivise 132.63 eurot, kahju 150 eurot ja viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hageja töötas P OÜ-s 22.09.2014–01.02.2016, mil ta koondati. Kostja oli äriühingu juhatuse liige ja ainuosanik. Töösuhte ajal ning ka pärast töösuhte lõppemist kandis kostja ettevõtte juhatuse liikmena korduvalt hagejale töötasu üle osade kaupa oma isikliku pangakonto kaudu. Kostja kinnitas hagejale korduvalt, et vastutab isiklikult maksmata töötasu eest ning maksab ise hagejale saamata jäänud töötasu. Kostja on üle võtnud ettevõtte võlakohustuse hagejale saamata jäänud töötasu maksmise osas. 13.06.2016 lahkus kostja P OÜ juhatusest ning ettevõte müüdi võlgade tõttu välismaale. Kostja jätkas hagejale saamata jäänud töötasu maksmise lubaduste andmist ka peale juhatusest lahkumist, millega väljendas enda isiklikku selget tahet hagejale võlakohustus tasuda. Seega saab järeldada kostja käitumisest töösuhte ajal ja
pärast selle lõppemist, et kostja on isiklikult vastutav hagejale töötasu maksmise eest. TVK poolt rahuldatud hageja nõue kostja vastu tuleneb pooltevahelisest võla tasumise kokkuleppest, mis omakorda baseerub jõustunud TVK lahendil. Kuna hagejal on pooltevahelisest praktikast ja kokkuleppest tulenevalt saamata jäänud töötasu nõue kostja kui eraisiku vastu, esitas hageja saamata jäänud töötasu nõude kostja vastu brutosummas kokku 2888 eurot, mis koosneb: 1) töötasu 1990 eurot, 2) puhkusehüvitis 468 eurot, 3) ühe kuu töötasu suurune koondamishüvitis 430 eurot. Kuigi hageja sõlmis töölepingu ettevõttega, siis töötasu maksmise kohustuse täitis kostja isiklikult. Seega võttis kostja üle ettevõtte kohustuse nii, et astus senise võlgniku asemele. Võlasuhte ühe osapoolena on kostja korduvalt ennast ise ka kinnitanud ning seda nii töösuhte ajal, pärast töösuhte lõppu kui peale seda, kui kostja ei kuulunud enam ettevõtte juhatusse.
4.Alternatiivselt tugines hageja kostja lepinguvälisele kohustusele. Hageja sai rahalist kahju sellest, et TVK rahuldatud nõue jäi talle tööandja poolt tasumata. Kahju kuulub hüvitamisele kostja pool, kuna kostja käitus juhatuse rollis heade kommete vastaselt. Kostja on rikkunud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust. Kui kostja oli äriühingu juhatuses, ei täitnud ta üldist juhatuse hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumine väljendus nt selles, et äriühing ei esitanud alates aastast 2014 majandusaasta aruandeid. Kostja võõrandas võlgades äriühingu Hong-Kongi ettevõttele ning juhatusse asus filipiinlane. Hagi esitamise seisuga on äriühingu maksuvõlg üle 20 000 euro. Võlgades äriühingu võõrandamiseks piisavalt kaugesse asukohta esines kostja otsene tahtlus tekitada hagejale kui võlausaldajale kahju. Eeltoodus väljenduvad võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning § 1045 lõike 1 punktide 7 ja 8 järgsed formaalsed koosseisud. Vaidlust ei ole, et kostja juhitud äriühing jättis palgavõla tasumise kohustuse kostja ees täitmata. Raskes majanduslikus olukorras äriühingu suhtes hoolas juhatuse liige oleks saanud algatada pankrotimenetluse, mille järgselt oleks hageja saanud töötasu võla kätte Töötukassa vahenditest. Pankrotimenetluse algatamata jätmises (tegevusetus) väljendub juhatuse hoolsuskohustuse rikkumine.
5.Hageja nõudis seadusjärgses määras viivist, mis hagi esitamise seisuga on 132.63 eurot. Hageja arvestas viivist alates TVK otsuse sissenõutavaks muutumise päevast 14.07.2016. Samuti nõudis hageja viivist edasiulatuvalt kuni kohustuse täitmiseni.
6.Hageja kahju hüvitamise nõue seisneb õigusabikuludes 150 eurot kohtuvälises menetluses kostjale nõude esitamiseks. Tegemist on otsese varalise kahjuga, mis tuleneb sellest, et kostja ei täitnud oma rahalist kohustust. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal ei olnud isiklikku lepingut hagejaga ning vastavalt TVK otsusele pidi võla tasuma P OÜ, mitte kostja isiklikult. Hageja töötas P OÜ-s alates 22.09.2014 osalise koormusega kuni 01.02.2016. Kuna 2016.a alguses arestis maksuamet ettevõtte konto ja vaidlused kestsid 2a, maksis kostja ettevõtte juhatuse liikmena hagejale töötasu enda arvelt. Raamatupidamises seoti makse kontoga „omaniku lühiajaline laen firmale“. Selgitusse oli kirja pandud A OÜ võlg ja töötasu. Kostja keeldus hagejale võla maksmisest, kuna antud võlg oli ettevõtte võlg, isiklikku võlga kostjal hageja ees ei ole. Kostja ei ole isiklikult sõlminud lepingut hagejaga ega ole andnud kohustuse ülevõtmise nõusolekut. Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest (äriseadustiku (ÄS) § 135 lõiked 2 ja 3). Alates 10.06.2016 kostja ei ole P OÜ omanik ega juhatuse liige.
8.Kostja ettevõtte esindajana täitis oma töökohustused hea tava kohaselt ja õigeaegselt. 2014.a lõpus tekkis ettevõtte ja maksuameti vahel vaidlus, põhjuseks oli käibe langemine, kuna Venemaal langes rubla kurss. Ettevõtte peamiseks tegevusvaldkonnaks oli laste riiete müük Venemaale. Kliendid loobusid tellimustest ja palusid ettemaksud tagasi. Selline olukord tekitas ettevõtte tegevuses raskusi. Kostja otsis 2014.a ja 2015.a kliente, tegi erinevaid kuulutusi internetis, käis messidel. Oli lootust, et olukord paraneb. 2016.a juunis halvenes kostja raske puudega lapsel tervis ning kostja pidi lapsega minema rehabilitatsiooni tõttu välismaale. Ettevõtte partner pakkus kostjale võõrandada oma osa nende partnerile, millega kostja nõustus. Kostja ei leidnud, et tekitas hagejale kahju, kuna tegutses seaduse järgi ning tahtis hagejat vaid isiklikult aidata. Esimese astme kohtu otsus
9.10.04.2018 otsusega jättis Harju Maakohus läbi vaatamata hageja nõude kostja vastu saamata jäänud töötasu 1900 euro, puhkusehüvitise 468 euro ja koondamishüvitise 430 euro väljamõistmiseks ning rahuldamata hagi kostjalt põhivõla 2888 euro, viiviste 132.63 euro ja kahju 150 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid hageja kanda. Kohus jättis kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ega menetluskulude nimekirja esitanud.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: hageja ja P OÜ (endise nimega A OÜ), mille juhatuse liikmeks oli kostja, vahel sõlmiti 22.09.2014 tööleping (TVK t lk 3-4); töösuhe lõppes töölepinguseaduse (TLS) § 89 lõike 1 alusel koondamise tõttu alates 01.02.2016 (TVK t lk 5, 11); hageja esitas 12.10.2016 TVK-le avalduse saamata jäänud töötasu 1900 euro (bruto), puhkusehüvitise 468 euro (bruto) ja koondamishüvitise 430 euro (bruto) saamiseks (TVK t lk 1-2); TVK 13.07.2016 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1283/16 rahuldati hageja avaldus (TVK t lk 39-41); otsus jõustus 01.09.2016 (t lk 39-40); kostja oli P OÜ juhatuse liige 22.12.2011–13.06.2016 (t lk 33-35).
11.Esmalt hindas kohus hageja nõuet saamata jäänud töötasu 1900 euro, puhkusehüvitise 468 euro ja koondamishüvitise 430 euro saamiseks, s.o brutosummas kokku 2888 eurot. TVK 13.07.2016 otsusega rahuldati samasisuline hageja nõue, millega mõisteti P OÜ-lt hagejale välja lõpparve kokku brutosummas 2888 eurot järgmiselt: saamata jäänud töötasu 1900 eurot, puhkusehüvitis 468 eurot ja koondamishüvitis 430 eurot (TVK t lk 39-41). Vaidlustamata asjaoludel jõustus nimetatud TVK otsus 01.09.2016. Kohus viitas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §-le 24 ning § 25 lõigetele 1 ja 2. TVK otsus jõustus 01.09.2016 (TVK t lk 40) ning tegemist on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 12 tähenduses täitedokumendiga.
12.Hageja on esitanud töösuhtest tuleneva rahalise nõude TVK-le. Tegemist on samasisulise töösuhtest tuleneva nõudega, mille hageja on käesolevas asjas esitanud kostja vastu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-08 (punkt 14) märkinud, et kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad TVK-le esitatud avalduse aluse ja esemega ning et ITVS § 24 lõigetes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil TVK-sse pöördutakse nt rahalise nõudega ja pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist.
Kohtu hinnangul tuleb hageja nõue kostja vastu saamata jäänud töötasu 1900 euro, puhkusehüvitise 468 euro ja koondamishüvitise 430 euro saamiseks jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lõike 3 alusel, kuna TVK on hageja samasisulise töösuhtest tuleneva nõude P OÜ vastu rahuldanud, TVK otsus on jõustunud ja tegemist on täitedokumendiga TMS-i tähenduses.
13.VÕS § 175 lõike 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sama sätte lõigete 2 ja 3 alusel on selle eelduseks võlausaldaja nõusolek. Erialakirjanduses on leitud, et kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks, tuleb anda üldjuhul lepinguga samas vormis, kui lepingu enda sõlmimiseks on kehtestatud vorminõue. Võlausaldaja nõusolek peab üldjuhul olema väljendatud otsese tahteavalduse kaudu. TLS § 4 lõike 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, mida hagejaga ka tehti (TVK t lk 3-4). Sellest tulenevalt oleks pidanud tööandja kohustuste ülevõtmiseks olema eelnevalt hageja kirjalik nõusolek, mida käesolevas asjas ei ole esitatud. Seega ei ole VÕS § 175 kohaldamise eeldused täidetud. Samuti ei ole tõendatud, et kostja oleks töösuhtest tulenevasse võlasuhtesse astunud uue võlgnikuna P OÜ kõrvale VÕS § 178 lõike 1 tähenduses. Kohustuse ülevõtmise eelduseks on kas võlgniku ja kohustusega ühineda sooviva isiku või võlausaldaja ja kohustusega ühineda sooviva isiku vaheline kokkulepe. Selliseid kokkuleppeid käesolevas asjas tuvastatud ja tõendatud ei ole, mistõttu puuduvad VÕS § 178 kohaldamise eeldused. Kostja on küll enda isiklikult kontolt teinud hagejale ülekandeid selgitusega „töötasu“ (TVK t lk 31-33, t lk 7-8), kuid kostja selgitas, et kuna tööandja kontod olid seoses maksuameti vaidlusega arestitud, tegi ta töötasu ülekandeid hagejale iseenda konto kaudu. Pooltevahelisest Skype ́i vestlusest nähtub, et kostja soovis hagejale võlgnevust tasuda (t lk 9-25, 83-101), kuid sellest ei saa järeldada, et kostja oleks üle võtnud võlgniku (tööandja) kohustused või et ta oleks nendega ühinenud. Kostja on selgitanud, et soovis vaid hagejat isiklikult abistada (t lk 169-172), kuid ei teinud seda OÜ P juhatuse liikmena või osaühingu kohustuste ülevõtjana.
14.Järgmisena hindas kohus hageja esitatud alternatiivset nõuet õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuginedes mh VÕS § 1045 lõike 1 punktile 8. Kohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lõike 1 punktile 8 ning § 127 lõigetele 2 ja 4. VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-13, punkt 17). Kohus viitas ÄS § 187 lõikele 2 ning märkis, et selles sätestatud nõude rahuldamise eeldusteks on (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-17, punkt 13): juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause).
15.TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Äriühingute osas täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu ÄS. Osaühingu juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lõige 1) ja tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lõige 2; TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja
ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-197-13, punkt 19; nr 3-2-1-38-15, punkt 14). Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, punkt 31). Üksnes ühingu jaoks negatiivse tagajärje saabumisest ei saa rikkumist veel järeldada (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-17, punkt 13).
16.Kostja oli P OÜ juhatuse liige 22.12.2011–13.06.2016 (t lk 33-35). Asjaoludega, et P OÜ-l oli maksuametiga vaidlus (t lk 106-114), et kostja ei esitanud peale 2014.a majandusaasta aruandeid (t lk 105) ning tema juhatuse liikme volitused lõppesid 13.06.2016, ei ole tõendatud, et kostja OÜ juhatuse liikmena oleks rikkunud juhatuse liikme kohustusi ÄS § 187 tähenduses (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35); samuti seda, et osaühingule tekkis varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1 ja § 128) ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4) ja kostja juhatuse liikmena vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Eeltoodud eeldused ei ole asjas leidnud tõendamist, mistõttu tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata.
17.Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tsiviilasjas ja TVK toimikus olevaid tõendeid kogumis, leidis kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus rahuldamata ka viivisenõude. Hageja 150 euro suurust kahjunõuet, mis tekkis seoses võla sissenõudmisega kostjalt, st seoses asjaolude analüüsiga ja nõude koostamisega (t lk 31), pidas kohus hageja menetluskuluks TsMS § 138 tähenduses, mida kohus lahendab eraldi menetluskulude kindlaksmääramisel.
18.Kuna kohus ei tuvastanud asjas TsMS § 162 lõike 4 kohaldamise aluseid, jäid menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu sama sätte lõike 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ega kulude nimekirja ei esitanud, ei määranud kohus kindlaks kostja menetluskulusid. Apellatsioonkaebus
19.10.05.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
20.Hageja ei nõustu, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest TVK on sama küsimuse juba jõustunud lahendiga lahendanud. Hagi on esitatud küll tuginedes viidatud TVK lahendile, kuid nõudega kostja vastu, kes läbi pidevate lubaduste sõlmis sisuliselt hagejaga uue kokkuleppe võla tasumiseks. Kohus ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud hageja poolt kohtu ette toodud asjaolusid. Kohus on valesti ja ebapiisavalt hinnanud hageja esitatud tõendeid, kohaldanud vääralt materiaalõigust (VÕS § 29, § 142 lõige 2). Otsus ei ole piisavalt põhjendatud – sellest ei selgu, miks kohus tuli lakoonilisele järeldusele andmata sisulist hinnangut sellele, et kostja andis korduvaid lubadusi ja kinnitusi sooviga hagejale võlg tasuda ja teda aidata. Kohus ei ole ka eelmenetluses täitnud piisavalt selgitamiskohustust, nt tõendamiskoormise osas. Üksnes istungil viitas kohus sellele, mis alustel võiks hagi saada rahuldatud või jääda rahuldamata. Hageja on piisavalt tõendanud nõude alternatiivseid aluseid.
21.Kaebuse keskne küsimus on see, et mida on kostja pidanud silmas pidevate soovidega hagejat aidata. Need väljendusid selgetes kinnitustes hagejale raha maksta ka siis, kui
kostja oli juba ühingu juhatuse rollist vabanenud. Hageja nõudis pidevalt palgavõla tasumist. Kostja vastas talle kinnitusena seda teha, mis olemuselt on tahteavaldus olla seotud võla tasumisega. Kostja ei esitanud nende dialoogide käigus vastuväidet, et tema võlgnevust ei tasu ja nõudku hageja seda ettevõttelt. Sellisele seisukohale ei asunud kostja ka siis, kui tal enam ei olnud äriühingus mingit rolli. Seega on kostja seisukohad kohtus vastuolulised võrreldes tema kohtueelse käitumisega. Tehingute sõlmimise juures omab tähtsust kokkuleppe sisu, mis peegeldab poolte tegelikku tahet. Arvestades pooltevahelist suhtlust ei olnud hagejal võimalik teha muid järeldusi, kui et kostja isiklikult tasub võla. Kostja võttis nende dialoogide toimumise õigeks (vt istungi protokolli lk 2). Samas võttis kostja õigeks, et tankist omandas ettevõtte osad ning tuli juhatusse kostja asemele. Kostja öeldus on tõsine vastuolu – ühtpidi ta pidevalt toonitas, et tal oli soov hagejat aidata ja kui ta oleks pahatahtlik olnud, oleks ta võla jätnud tankistile. Asjade käik tegelikult sellele viitabki, kuna alles kohtumenetluses hakkas kostja võla tasumise lubadustest taganema põhjendusel, et formaalselt ei ole võlgu tema, vaid äriühing. Hageja viitab TsÜS § 138 lõigetele 1 ja 2. Hageja on saanud rahalise kahju osaliseks seeläbi, et TVK väljamõistetud raha ei ole saanud, mis oli tema õigustatud ootuseks kostjaga sõlmitud tasukokkuleppe pinnalt. Heauskne käitumine oleks olnud, kui kostja oleks asunud võlgnevust tasuma nii nagu ta seda korduvalt lubas või vähemalt osutanud muul viisil hagejale abi.
22.Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja ei rikkunud äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust. Lisaks hagis esitatule rõhutab hageja järgmisi kostja öeldud lauseid kohtuistungil: soovisin võlga tasuda, aga selleks ei olnud raha (protokolli lk 2); juhatusest lahkudes soovisin hagejat aidata (kinnitas kolmel korral); hageja esindaja täpsustava küsimuse peale, et mida aitamine tähendama pidi: soovisin maksta 50 või 100 eurot, aga see oleks olnud abistamine (protokolli lk 4). Kuigi kostja on olnud napisõnaline aitamise tähenduse sisustamisel, nähtub tema vastustest kogumis vaid ühel viisil võimalik aitamine – töötasuvõla tasumine hagejale. Kohtuistungil kinnitas kostja, et juhatuse liikmena jättis ta pankrotiavalduse kohtule esitamata, kuigi tõdes püsiva maksejõuetuse olukorda 2015.a sügisel seoses viimase poe sulgemisega. Seega rikkus kostja kohustust esitada pankrotiavaldus. Äriühing sai raamatupidamislikus tähenduses rahalise kahju osaliseks tema vastu esitatud nõude näol (TVK otsus). Nõude esitamine seisnes selles, et hageja oli pidevas dialoogis kostjaga, nõudes raha tasumist. Seega olid hagi rahuldamiseks alternatiivsetel alustel ÄS § 187 lõikes 2 märgitud eeldused täidetud. Kostja ei ole tõendanud, et oleks hoolsuskohustust järginud. Kuidas saab pidada võlgades püsivalt maksejõuetu ettevõtte võõrandamist variisikule võlgadest vabanemise eesmärgil hoolsuskohustust järgivaks käitumiseks. Vastustaja seisukoht
23.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2).
25.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et maakohus jättis ebaõigesti hagi osaliselt läbi vaatamata, selgitamiskohustuse osaliselt täitmata ja kohaldas vääralt materiaalõigust.
Samuti jättis kohus hageja nõude alternatiivsel alusel osaliselt käsitlemata. Eeltooduga rikkus maakohus oluliselt TsMS § 439, § 392 lõiget 1, § 438 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus eeltoodud rikkumised.
26.Maakohus tuvastas õigesti vaidluse all mitteolevad asja lahendamisel aluseks olevad elulised asjaolud: hageja ja P OÜ vahel sõlmiti 22.09.2014 tööleping; töösuhe lõppes TLS § 89 lõike 1 alusel koondamise tõttu alates 01.02.2016; hageja esitas 12.10.2016 TVK-le avalduse saamata jäänud töötasu 1900 euro (bruto), puhkusehüvitise 468 euro (bruto) ja koondamishüvitise 430 euro (bruto) saamiseks; TVK 13.07.2016 otsusega rahuldati hageja avaldus; TVK otsus jõustus 01.09.2016; kostja oli P OÜ juhatuse liige 22.12.2011–13.06.2016.
27.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus leidis ebaõigesti, et hageja esitas kohtusse kostja vastu sama nõude, mille ta esitas äriühingu vastu TVK-sse ning jättis resolutsiooni punktiga 1 vastava nõude TsMS § 423 lõike 1 punkti 3 (otsuses ekslikult märgitud lõike 3) alusel läbi vaatamata. Maakohus on arusaamatul põhjusel leidnud justkui hageja oleks esitanud kohtule kaks nõuet, esmalt viidatud nõude ja teiseks nõude põhivõla 2888 euro, viivise 132.63 ja kahjuhüvitise 150 euro väljamõistmiseks. Praegusel juhul ei oleks tegemist ka TsMS § 423 lõike 1 punktis 3 sätestatud olukorraga, kuna TVK-sse esitas hageja nõude P OÜ vastu, kohtusse aga füüsilisest isikust kostja vastu. Samas nähtub hagiavaldusest selgelt, et kohtule ongi esitatud ainult üks nõue, s.o põhivõla 2888 euro, viivise ja kahjuhüvitise nõue. Seega on kohus TsMS § 439 rikkudes jätnud läbi vaatamata nõude, mida tegelikkuses ei olegi kohtule esitatud ja otsus tuleb vastavas osas tühistada.
28.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja poolt esiletoodud esmastel õiguslikel alustel nõue rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium ei jaga aga maakohtu seisukohta hageja deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldamata jätmise kohta. Hageja tugines nõude materiaalõigusliku alusena esmaselt VÕS § 175 lõikele 1 ja § 178 lõikele 1, seejuures täpsustamata, kas tema hinnangul on kostja äriühingu kohustuse üle võtnud või sellega ühinenud. Hagi täpsustuses on selgitatud, et nõue on esitatud VÕS § 178 lõike 1 alusel. Maakohus on otsuses käsitlenud nõuet mõlemal alusel. Ringkonnakohus leiab, et analüüsides VÕS § 175 ehk kohustuse ülevõtmise eeldusi, on maakohus ebaõigesti kohaldanud viidatud sätte teist ja kolmandat lõiget. Antud juhul ei ole hageja tuginenud kolmanda isiku ja võlgniku, s.o praegusel juhul kostja ja äriühingu, vahelisele kokkuleppele (VÕS § 175 lõigete 2 ja 3 tähenduses), vaid kolmanda isiku ja võlausaldaja ehk kostja ja hageja kokkuleppele. Seega puudus alus kohaldada TsMS § 175 lõikeid 2 ja 3 ning hageja nõude rahuldamiseks tuli tuvastada üksnes kohtuvaidluse poolte kokkulepe kohustuse ülevõtmiseks. Samas on kohus järgnevalt VÕS § 178 lõike 1 eeldusi analüüsides leidnud kokkuvõttes õigesti, et hageja ja kostja vahel mistahes kokkulepe kohustuse ülevõtmiseks või kohustusega ühinemiseks puudub. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti leidnud, et sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnita asjaolu, et kostja on oma isiklikult pangakontolt teinud hagejale ülekandeid selgitusega „töötasu“ (t lk 7–8), kuivõrd kostja on selgitanud, et oma isiklikult arvelt töötasu maksmine toimus vaid seetõttu, et tööandja kontod olid seoses maksuameti vaidlusega arestitud. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaolust järeldada kostja poolt äriühingu kohustuse ülevõtmist ega sellega ühinemist, vaid eeltoodu näol oli tegemist kostja poolt kolmanda isiku kohustuse täitmisega VÕS § 78 lõike 1 tähenduses. Pooltevahelisi Skype ́i ja Facebook ́i vestlusi (t lk 9–25, 83–101) hinnates leidis maakohus samuti õigesti, et nähtub üksnes kostja soov võlgnevust tasuda, kuid sellest ei saa järeldada kohustuse
ülevõtmist või sellega ühinemist. Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et kostja on andnud lubadusi võlgnevuse tasumiseks ka peale äriühingu võõrandamist ja juhatuse liikme volituste lõppemist 16.07.2016 ja 26.08.2016 (t lk 25). Selleks, et tuvastada kokkulepe kohustuse ülevõtmiseks või kohustusega ühinemiseks, peab olema selge, milles vastav kohustus seisneb. Seega peab olema selgelt tuvastatav, milliste rahasummade osas pooled väidetavalt kokkuleppe sõlmisid. Seda aga kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kokkuvõttes õigesti järeldanud, et asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav pooltevaheline kokkulepe kohustuse ülevõtmiseks VÕS § 175 lõike 1 tähenduses ega kokkulepe kohustusega ühinemiseks VÕS § 178 lõike 1 tähenduses.
29.Alternatiivselt on hageja tuginenud põhinõude esitamisel VÕS §-le 1043 ja § 1045 lõike 1 punktidele 7 ja 8, samuti ÄS § 187 lõikele 2, leides, et kostja on käitunud juhatuse liikmena heade kommete vastaselt ning rikkunud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust. Kostja rikkumistena on hageja esile toonud järgmised asjaolud: jättis äriregistrile esitamata 2014–2015.a majandusaasta aruanded; võõrandas 2016.a juunikuus võlgades äriühingu Hong-Kongi ettevõttele; andis hagejale regulaarselt lubadusi palgavõla tasumiseks; jättis esitamata pankrotiavalduse. Apellatsioonkaebuses on hageja peamiselt tuginenud hoolsuskohustuse rikkumisele seoses püsivalt maksejõuetu äriühingu pankrotiavalduse esitamata jätmisega. Maakohus on hageja nõuet analüüsinud ainult VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel, jättes käsitlemata punktile 7 tuginedes esitatud asjaolud ja väited. Lisaks on nii hageja ise kui kohus ebaõigesti tuginenud siinkohal ÄS § 187 lõikele 2. Viidatud norm sätestab juhatuse liikme vastutuse kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel osaühingu ees, mitte võlausaldaja ees nagu praeguses olukorras tegemist on.
30.Nagu ringkonnakohus 12.11.2018 määruses märkis, on hageja asja materjalidest nähtuvalt mh esile toonud, et talle on tekkinud hagetav rahaline kahju seeläbi, et kostja ei esitanud majanduslikes raskustes oleva äriühingu juhatuse liikmena pankrotiavaldust, millisel juhul oleks hageja saanud võlgnevuse kätte Eesti Töötukassa kaudu. Eelnevast nähtuvalt tugineb hageja asjaolule, et kostja on osaühingu juhatuse liikmena rikkunud ÄS § 180 lõikest 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-150-09 (punktis 11) leidnud, et juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lõikest 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-05, punkt 12). Sellise nõude esitamisel tuleb kohtul hinnata, kas on tõendatud, et kostjal oli ÄS § 180 lõike 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus ja kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas kostja on seda kohustust rikkunud. Kui kohus tuvastab, et kostja on rikkunud kohustust esitada pankrotiavaldus, tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kohustuse rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju. Kui kohus need asjaolud tuvastab, vabaneb kostja vastutusest, kui on tõendatud tema süü puudumine hagejale kahju tekitamises.
31.Hageja tõi maakohtus esile, et arvestades ettevõtte suurt maksuvõlga, pidevaid hagejale palga väljamaksmise raskusi ja 2014–2015.a puuduvaid majandusaastate aruandeid, võib järeldada, et P OÜ oli majandusraskustes ja need raskused ei olnud ajutised. Kolleegium nõustub hagejaga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole
kostja eeltoodule sisulisi vastuväiteid esitanud. Maakohtu istungil selgitas kostja mh, et pani septembris kinni ühe poe Idakeskuses ja teise poe pani kinni detsembris 2015; et 2015.a lõpuks oli talle teada, et raskused ettevõtte tegevuses on püsivad; et ta proovis igati tekkinud rahalisi raskusi lahendada ning võttis selleks ka laene; et ta ei esitanud pankrotiavaldust seepärast, et toimusid vaidlused maksuametiga; et äriühingul oli mitmeid võlgnevusi nii maksumeti kui teiste võlausaldajate ees (istungiprotokolli lk 4–5, t lk 170 pöördel – 171). Eeltoodu alusel saab nõustuda hagejaga, et kostja tõi maakohtus esile elulised asjaolud, millised annavad aluse tuvastada äriühingu püsiv maksejõuetus seisuga hiljemalt 2016.a alguses. Kostja ei esitanud eelnevat ümberlükkavaid tõendeid ka mitte ringkonnakohtu 12.11.2018 määrusele vastates. Kostja esiletoonud äriühingu vaidlused maksuametiga ei saanud anda talle õigust jätta pankrotiavaldus esitamata. Pankrotiseaduse (PankrS) §-st 1 tulenevalt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu, kui ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (lõige 2), samuti siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (lõige 3). Kostja esitatud käibedeklaratsioonidest (t lk 109–111) nähtuvalt on äriühingus majandustegevus veel toimunud 2015.a septembris ja oktoobris, hilisema aja kohta aga igasugune teave majandustegevuse kohta puudub. Kostja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et äriühingul oleks olnud 2015.a lõpu ja 2016.a alguse seisuga mingeid varasid, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kostja on üksnes kinnitanud äriühingul võlgade olemasolu, nii maksuametile kui teistele (täpsustamata) võlausaldajatele. Samuti puudub vaidlus, et äriühingul oli alates 01.02.2016 seoses hageja koondamisega hagis nõutud põhivõla ulatuses võlgnevus kostja ees. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et P OÜ maksejõuetus ilmnes hiljemalt 01.02.2016, millisest kuupäevast 20 päeva jooksul tulnuks ÄS § 180 lõige 51 kohaselt esitada kostjal kui tolleaegsel juhatuse liikmel kohtusse pankrotiavaldus. Vaidluse all ei ole, et kostja pankrotiavaldust ei esitanud.
32.Hageja peab oma kahjuks TVK otsusega P OÜ-lt väljamõistetud lõpparvet ehk saamata jäänud töötasu 1990 eurot, puhkusehüvitist 468 eurot ja koondamishüvitist 430 eurot. Hageja on esile toonud, et kui kostja oleks algatanud pankrotimenetluse, oleks hageja saanud oma töötasu võla kätte töötukassa vahendusel. Pooled ei vaidle, et P OÜ ei ole hagejale TVK otsusega väljamõistetud summasid tasunud. PankrS § 29 lõikest 5 tulenevalt, kui menetlus lõpetatakse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, on ajutine haldur kohustatud esitama töötukassale töötuskindlustuse seaduses (TKindlS) sätestatud avalduse võlgniku töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest. Samas redaktsioonis kehtis nimetatud säte ka aastal 2016. Hageja ei ole tuginenud sellele, et pankrotimenetluse puhul oleks ta saanud oma nõude rahuldatud äriühingu vara arvelt. Töötukassa poolt hüvitamisele kuuluvate summade osas tuleb arvestada TKindlS-s sätestatuga. TKindlS § 20 lõike 1 järgi koosmõjus lõigetega 3–5 hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale järgmised tasud: 1) enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu – kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel; 2) enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud puhkusetasu – kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel; 3) enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata
jäänud hüvitised, mis on ette nähtud TLS-is – kuni töötaja kahe kuu keskmise brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel. Eeltoodust tulenevalt ei oleks hageja saanud töötukassa vahenditest oma lõpparvet täielikult tasutud, mistõttu hageja kahjuks ei saa pidada TVK otsusega P OÜ-lt välja mõistetud lõpparvet täies ulatuses, vaid üksnes ulatuses, milles hageja oleks saanud pankrotimenetluse lõppemisel vastava nõude töötukassa poolt hüvitatud.
33.TVK otsusest (TVK t lk 39–40) nähtuvalt on hagejale välja mõistetud saamata jäänud töötasu 2015.a septembrikuu kuni 2016.a jaanuarikuu eest. TVK luges tõendatuks, et 2015.a oli hageja brutopalk 390 eurot ja 2016.a 430 eurot. Kuivõrd eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et P OÜ muutus maksejõuetuks hiljemalt 01.02.2016, millisest kuupäevast alates ka hageja töösuhe äriühinguga lõppes, tuleb hageja kolmeks viimaseks töötatud kuuks lugeda 2015.a novembrit, detsembrit ja 2016.a jaanuarit, milliste kuude eest kuulunuks töötukassa poolt TKindlS § 20 lõike 1 punkti 1 ja lõike 3 alusel väljamaksmisele kokku 1210 eurot (390+390+420). TVK otsusega on hagejale välja mõistetud puhkusehüvitis 468 eurot vastavalt tööandja arvutustele (TVK t lk 34–36), millest nähtuvalt on puhkusetasu 468 eurot arvestatud perioodil 22.09.2014–31.01.2016, kokku 37 kalendripäeva eest, (s.o kalendripäeva eest 12.65 eurot). TKindlS § 20 lõike 1 punkti 2 ja lõike 4 alusel kuulunuks töötukassa poolt väljamaksmisele puhkusetasu kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses ehk 28 kalendripäeva eest (TLS § 55) s.o 28 x 12.65 = 354.20 eurot. TVK otsusega on hagejale väljamõistetud koondamishüvitis 430 eurot, mis jääb alla TKindlS § 20 lõike 1 punktis 3 koosmõjus lõikega 5 sätestatud maksimaalse hüvitise määra, seega nimetatud summa oleks hageja saanud täies ulatuses töötukassa poolt hüvitatud. Hagejale hüvitatav kolme kuu töötasu ei ületa kolmekordset Eesti keskmist brutokuupalka, samuti ei ületa ühe kuu Eesti keskmist brutokuupalka hagejale hüvitatavad puhkuse- ja koondamishüvitis (TKindlS § 20 lõiked 3–5). Eeltoodust tulenevalt oleks hageja saanud töötukassa poolt oma lõpparve osaliselt hüvitatud järgmiselt: saama jäänud töötasu 1210 eurot; puhkusehüvitis 354.20 eurot; koondamishüvitis 430 eurot, seega kokku 1994.20 eurot. Kolleegium leiab, et nimetatud summa näol on tegemist hagejal tekkinud varalise kahjuga VÕS § 128 lõike 2 mõistes.
34.Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja poolt oma kohustuse rikkumine – P OÜ pankrotiavalduse esitamata jätmine – on VÕS § 127 lõike 4 mõistes põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Riigikohus on lahendi nr 2-14-50307 punktis 18.2 leidnud, et kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on ÄS § 180 lõikest 51 tuleneva kohustuse rikkumise puhul, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, ei ole kostja käitumine kahju põhjuseks. Ringkonnakohus märgib, et nagu eelnevalt tuvastatud, kui kostja oleks esitanud äriühingu juhatuse liikmena pankrotiavalduse, oleks hageja saanud oma lõpparve osaliselt, s.o summas 1994.20 eurot PankrS § 29 lõike 5 ja TKindlS § 20 järgi hüvitatud töötukassa vahenditest. Kohtu hinnangul on hagejal tekkinud kahju ärahoidmine ka ÄS § 180 lõikes 51 sätestatud kohustuse eesmärgiks VÕS § 127 lõike 3 tähenduses.
35.Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole õigusvastase teo toimepanemises süüdi (VÕS § 1050 lõiked 1 ja 2 koosmõjus §-ga 104) või et esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1045 lõige 2). Viidatu tõendamiseks andis ringkonnakohus täiendava
võimaluse 12.11.2018 määruses. Käibes vajaliku hoolsuse rikkumist (välist hooletust) eeldatakse, kui olukorras, kus kannatanu on tõendanud teo õigusvastasuse ja põhjusliku seoses teo ja tagajärje vahel, teo toimepannud isik ei tõenda, et ta käitus hoolikalt.
36.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus VÕS § 1043 alusel koosmõjus § 1045 lõike 1 punktiga 7 ja ÄS § 180 lõikega 51 hageja hüvitisnõude kostja vastu äriühingu juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1994.20 eurot. TsMS § 442 lõike 8 viimasest lausest tulenevalt ei analüüsi kolleegium hageja VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel esitatud nõuet.
37.Hageja on esitanud ka kahjunõude 150 eurot seoses kohtueelses menetluses kantud õigusabikuludega. Asja materjalidest nähtuvalt seisneb hagejale osutatud õigusabi asjaolude analüüsiks ja nõude koostamiseks kulunud lepingulise esindaja töös 1,5h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (Themis Õigusbüroo OÜ arve, t lk 31). Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et viidatud kulu saab käsitleda hageja menetluskuluna TsMS § 138 tähenduses. Mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks, on VÕS § 128 lõike 3 mõistes otseseks varaliseks kahjuks. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostjale 11.11.2016 nõudekirja seoses vaidlusaluse nõudega (t lk 29–30). Hagis märkis hageja, et tema sooviks oli võlaküsimus kostjaga lahendada eelkõige kohtuväliselt, kuid võlavaidluste pidamiseks puudusid tal õigusteadmised ja kogemused. Kostja ei ole kõnealuse kahjunõude osas iseseisvaid vastuväiteid esitanud. Nõudekirja koostamisega seotud kulu näol on tegemist kohtueelse õigusabikuluga, mis on VÕS § 128 lõike 3 ja VÕS § 115 lõike 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatav (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-14, punkt 24). Menetluskuluna on hüvitatavad kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest ning milliseks kuluks kõnealuse nõudekirja koostamise kulu pidada ei saa. Kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel peab kohus kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks kannatanu saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Üldjuhul tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Hageja on esile toonud, et tal puuduvad vajalikud teadmised ja kogemused võlavaidluse pidamiseks. Arvestades kõnealuse nõudekirja sisu ja mahtu leiab ringkonnakohus, et hageja esindajal asjaolude analüüsiks ja nõudekirja koostamiseks kulunud 1,5h on põhjendatud ja mõistlik ajakulu. Samuti on mõistlik esindaja tunnihind 100 eurot, arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja asja keerukusastet. Eeltoodust tulenevalt kuulub rahuldamisele hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 150 eurot.
38.Hageja on esitanud ka viivisenõude, leides, et tema võlgnevuse nõue muutus sissenõutavaks 14.07.2016, s.o TVK otsuse sissenõutavaks muutumise päevast alates. Kolleegium hageja käsitlusega nõude sissenõutavaks muutumise ajast ei nõustu. TVK otsus on tehtud P OÜ, mitte kostja suhtes, seega ei saa lugeda kuupäeva 14.07.2016 VÕS § 82 lõike 7 mõttes kostja vastu esitatud nõude sissenõutavaks muutumise ajaks. Kostjale on hageja esitanud kohtueelselt nõude võlgnevuse saamiseks 11.11.2016, milles on antud tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 18.11.2016 (t lk 29–30). Samas on hageja tuginenud kohtuvälises nõudes üksnes oma primaarsele nõudealusele ja selle aluseks olevatele elulistele asjaoludele. Deliktiõigusele tugineva kahju hüvitamise nõude, mille ringkonnakohus käesoleva otsusega rahuldab, esitas hageja
esmakordselt alles kohtumenetluses. Arvestades eeltoodut on kolleegiumi hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis alates hagi esitamisest 09.02.2017. Kostja (alternatiivseid) vastuväiteid hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja kohta ei esitanud. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga on muutunud hageja viivisenõue VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras sissenõutavaks summas 291.54 eurot (viivitust 667 päeva). TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja nõue sissenõutavaks mittemuutunud viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
39.Maakohtu istungil taotles kostja hagi rahuldamise korral võimaldada väljamõistetud summa tasumist osamaksetena. Tegemist on TsMS § 445 lõike 1 kohase otsuse täitmise korra määramise taotlusega. Kolleegium on seisukohal, et kostja esitatud taotlus on piisavalt konkretiseerimata, mistõttu ei ole taotluse rahuldamine praeguses menetluse staadiumis võimalik. Taotlusest ei nähtu taotletavate osamaksete suurus ega tasumise ajavahemik. Kolleegium selgitab, et kostjal on võimalik otsuse täitmise korra ja viisi osas hagejaga kokku leppida ka peale käesoleva otsuse jõustumist, samuti kohtutäituri vahendusel täitemenetluses.
40.Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, kohaldub menetluskulude jaotuse osas TsMS § 163 lõige 1. Hageja põhinõue 2888 eurot kuulub rahuldamisele summas 1994.20 eurot, seega jääb rahuldamata 893.80 euro ulatuses. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue kuulus rahuldamisele täies ulatuses. Hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemise seisuga summas 291.54 eurot (lisaks edasiulatuv viivis), rahuldamata jääb enne hagi esitamist arvestatud viivis 132.63 eurot ning põhinõude rahuldamata osalt (893.80 eurot) hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni arvestatav viivis 130.66 eurot (arvestades, et põhinõudelt 2888 eurot oleks alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni viivis kokku 422.20 eurot). Seega kuulus hagi rahuldamisele 68% ulatuses ((1994.20+150+291.54) = 2435.74 : (2888+150+422.20+132.63) = 3592.83), mistõttu menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jäävad TsMS § 163 lõike 1 alusel 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda.
41.TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.