Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.N.M. (hageja) esitas Osaühingu Dold Puidutööstus (kostja) vastu hagi kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamiseks.
1.1.Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja: -
kutsehaiguse põhjustamisest tingitud varalise kahju hüvitis perioodi 23.03.2015 kuni 31.03.2016 eest summas 4033,17 eurot või alternatiivselt summas 2581,77 eurot; kutsehaiguse põhjustamisest tingitud varalise kahju hüvitis alates 01.04.2016 igakuiselt summas 327,9 eurot või alternatiivselt summas 222,34 eurot; kutsehaiguse põhjustamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt määratud mõistliku ulatuses.
Hageja palus kohustada kostjat iga-aastaselt aprillikuus suurendama tasumisele kuuluvat igakuist kutsehaiguse hüvitist: -
statistikaameti poolt iga-aastaselt avaldatava puidutööstuse brutopalga juurdekasvu protsendi võrra jättes negatiivse juurdekasvu puhul hüvitise muutmata; või alternatiivselt indekseerima hüvitist vastavalt TTOS § 312 sätestatud pensioniindeksiga; või alternatiivselt indekseerima hüvitist muu indeksiga, mis kohtu hinnangul kõige adekvaatsemalt kajastab hageja töövõime kaotusest tingitud kahju muutumist tulevikus;
Hageja palus kohustada kostjat hüvitama hagejale 30% kutsehaigusega kaasnevatest lisakulutustest, sh seoses vajaliku kõrvalabi ning taastusravi ja sanatoorse raviga, vastavalt hageja esitatavatele kuludokumentidele. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 16.05.2002 kuni 17.03.2015. Kostja ütles töölepingu üles töötaja terviseseisundi tõttu töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel hageja terviseseisundi tõttu. Hagejal diagnoositi 30.01.2015 kutsehaigusena käte ülekoormushaigus, sh müofastiaalsed valud õlavöötmes, kätes, krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, küünarliigeste epikondüliidid, käte liigeste valud ning degeneratiivsed muutused randmetes ja labakäte liigestes. Töötervishoiu arsti teatise kohaselt oli kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks raske füüsiline töö koormusega kätele ja õlavöötmele, raskuste teisaldamine, töö sundasendites, korduvad jõu rakendamist vajavad liigutused ning kõrgem traumaoht. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on sama töötervishoiu arsti teatise kohaselt aastad 2002 kuni 2015, s.o täpsel sama periood, mil hageja töötas kostja juures.
Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr 1218302 on hagejal tuvastatud püsiv töövõimekaotus 30%, mille põhjuseks on kutsehaigestumine. Püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks on kõnealuse otsuse kohaselt 23.03.2015 (taotluse esitamise kuupäev). Sama otsuse kohaselt ei ole ülekoormushaiguse tõttu hageja võimeline raskeks füüsiliseks tööks ning töö pingijuhina on ebasobiv. Tööinspektsioon on viinud läbi hageja kutsehaigestumise uurimise, mille tulemused on võetud kokku 20.03.2015 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes nr 3-7/1637-6. Uurimiskokkuvõttest tulenevalt tuvastas Tööinspektsioon seoses hageja kutsehaigestumisega tööandja poolsed rikkumised: -
-
riskianalüüsi läbi viimata jätmine liimpuidu tsehhi (hageja töötas liimpuidu tsehhis) osas kuni aastani 2011 ning läbi viidud riskianalüüside ebapiisavus ning paranduslaua riskide liialt leebe hindamine; raskuste käsitsi teisaldamise riskide alahindamine olukorras, lauaplaatide tõstmine ja keeramine toimus käsitsi ning plaadi kaal jääb vahemikku 80-100 kg; puhkepauside ebapiisav korraldus; hageja tööohutusalase juhendamise puudulikkus ning ergonoomiliste töövõtete kasutamise alase väljaõppe puudumine; töötaja tervisekontrolli ebaõiguspärane korraldus, sh esmasesse tervisekontrolli suunamine hilinemisega ning töötervishoiuarsti määratud taasläbivaatuse aegade mittejärgimine; efektiivse sisekontrolli puudumine, mis võimaldanuks töötajal kutsehaigestumist vältida.
Kõnealuste ning muude rikkumistega on kostja põhjustanud hagejale tervisekahju, mille tulemusena hageja võime endale sissetulekut teenida on vähenenud 30% ulatuses. Hageja tänasel päeval ei tööta ning tema võimalused samaväärse töö saamiseks on sisuliselt olematud. Ehkki hageja on vanaduspensionär, sooviks ta endale tööga täiendavalt elatist teenida. Hagejale on töötervishoiu arsti 04.02.2015 teatisest nähtuvalt ebasobiv raske füüsiline töö, pidev koormus kätele ning raskuste teisaldamine. Ka vajab hageja kompleksset taastusravi ning sanatoorset ravi.
1.3.Hageja nõuab kahju eelkõige deliktilisel alusel (süüline vastutus) ning alternatiivselt töölepingu alusel (süüst sõltumatu vastutus). Hageja varaline kahju seisneb esiteks selles, et töövõime 30%-lise kaotuse tõttu ei ole hagejal enam võimalik endises ulatuses endale elatist teenida ning vähenenud on tema sissetulekud ja majanduslikud võimalused, sh võimalus endale edaspidi tööga elatist teenida.
1.3.1.Hageja töötas puidutööstuses, kus keskmine kuupalk 2015. aastal (mil tuvastati hageja kutsehaigus) oli 1093 eurot. Seega saab hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotusest tingitud igakuiseks sissetuleku kaotuseks lugeda 327,9 eurot (s.o 30% 1093-st) Perioodil 23.03.2015 kuni 31.03.2015 hageja sissetuleku kaotuseks oli seega 98,37 eurot. Perioodil 01.04.2015-31.03.2016 on hüvitise suuruseks 3934,8 eurot. Hagi esitamisele eelnenud perioodi eest seega hüvitise suurus kokku 4033,17 eurot (98,37 + 3934,8). Alates 01.04.2016 palub hageja mõista 327,9 eurot kuus.
1.3.2.Aime Varis Viljandi kutsehaigete ühingust on arvutanud välja hagejal kutsehaigusest tingitud kahju suuruse vastavalt võlaõigusseaduse sätetele ning Riigikohtu praktika kehtivatele seisukohtadele, kutsehaiguse põhjustamisega seotud kahju arvestus). Kõnealuse arvestust arvestades on hageja alternatiivks kahjuks perioodil 23.03.2015 kuni 31.03.2015 57,45 eurot (9 päeva eest) ning alates 01.04.2015 on igakuise kahju suuruseks 210,36 eurot.
Seega perioodil 01.04.2015 kuni 31.03.2016 on kahju suuruseks kokku 12×210,36 eurot, s.o 2524,32 eurot. Alates töövõimekaotuse tuvastamisest kuni 31.03.2016 on sissetulekute kaotusega seotud kahju suuruseks seega kokku 2581,77 eurot. Riiklike pensionide indekseerimine, ehk ümberarvutamine uue väärtusega, tehakse igal aastal
1.aprilliks. 2016. aastal on indeksi väärtus 1,057. Võttes arvesse viimast indekseeritud keskmist kuusissetulekut 701,18 eurot, eeltoodud indeksit töövõimekaotuse protsenti (30%) on hageja igakuise kahju suuruseks alates 01.04.2016 222,34 eurot (701,18×1,057=741,15, millest 30% on 222,34 eurot).
1.4.Hageja palus väljamõistetavat hüvitist iga-aastaselt indekseerida. Hageja leidis, et puidutööstuse keskmise brutopalga alusel arvestatud hüvitis tuleks iga-aastaselt indekseerida puidutööstuse brutopalga juurdekasvuga, mis avaldatakse iga aasta protsendina võrrelduna eelmise aasta brutopalgaga tabelis PA5241 (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1516, p 41). Alternatiivselt taotleb hageja hüvitise indekseerimist vastavalt TTOS § 312 sätestatuna või muu kohtu hinnangul kõige adekvaatsema indeksiga.
1.5.Teiseks seisneb hageja varaline kahju tekkida võivates lisakuludes. Kutsehaiguse diagnoosinud töötervishoiuarst on soovitanud hagejale kompleksset taastusravi ning sanatoorset ravi. Tänase päeva seisuga hagejal sellega seonduvaid kulutusi tekkinud ei ole, sest finantsilistel põhjustel ei ole ta suutnud seesugust ravi endale lubada. Lisaks on tuvastatud, et hageja vajab kõrvalabi, millega kaasnevad lisakulutused kõrvalabile ja transpordile. Ka seesuguseid kulusid ei ole hagejal tänase päeva seisuga tekkinud, sest ta saab kasutada oma abikaasa abi. Samas võivad need kulud tekkida tulevikus ning hageja ei pea mõistlikuks selles osas tulevikus eraldi kohtusse pöörduda vaid soovib tulevikus tekkiva määratletud kahju väljamõistmist selliselt, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale 30% kutsehaigusega kaasnevatest lisakulutustest, sh seoses vajaliku kõrvalabi ning taastusravi ja sanatoorse raviga vastavalt hageja poolt esitatavatele kuludokumentidele.
1.6.Hagejale on kutsehaigusega põhjustatud valu ja kannatusi, valu põhjustavad ka hagejale pandud diagnoosid. Tänasel päeval on hageja käte liikuvus äärmiselt piiratud. Sotsiaalkindlustusameti 27.01.2015 otsusega nr 1180967 on tuvastatud, et hageja vajab regulaarset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel ja juhendamist kestusega kaks aastat. Eeltoodu, nagu ka võimetus oma tööga elatist teenida, tekitab hagejale ka psüühilisi üleelamisi. Seetõttu palub hageja endale mõistliku mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kostjalt.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 16.05.2002 kuni 17.03.2015. Asjaolu, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, ei tähenda veel seda, et kutsehaigus oleks tingitud halbadest töötingimustest kostja juures või et kostja oleks oma õigusvastase tegevusega põhjustanud hagejale kutsehaiguse. Hageja töötingimused vastasid tööohutuse eeskirjadele. Kostja suunas hagejat alates 2004. aastast regulaarselt tervisekontrolli, et selgitada välja, kas hageja tervislik seisund vastab antud töökoha tingimustele ja kas töötaja võib töötada antud töökohal. Kostja täitis tervisekontrolli otsustest tulenevaid soovitusi ja nõudeid. Kostja leidis, et tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes toodud seisukohad ei ole objektiivsed ega tugine ettevõttes olemasolevatele faktilistele asjaoludele. Ei saa eeldada, et töökeskkond ei vastanud hageja tervislikule seisundile.
Hagejale oli määratud alates 28.12.2010 üldhaigestumise tõttu üldine püsiv töövõime kaotus 60 %. Töötajale võimaldati tema tervislikule seisundile vastavat kergemat tööd. Töötaja sai töövõimetuspensioni kuni vanaduspensioni määramiseni. Peale vanaduspensioni määramist, kui hagejale lõpetati töövõimetuspensioni maksmine, leidis hageja, et tema puue on tingitud mitte üldhaigestumisest, vaid kutsehaigusest. Riskianalüüsi olemasolu või selle puudumine ei saa mitte mingil juhul põhjustada kutsehaigust. Kutsehaigust saavad põhjustada eelkõige mittenõuetekohased töötingimused. Tööinspektsioon on märkinud, et kutsehaiguse üheks teguriks on raskuste käsitsi teisaldamise riskide alahindamine olukorras, lauaplaatide tõstmine ja keeramine toimus käsitsi ning plaadi kaal jääb ajavahemikku 80-100 kg. Hageja oli vabastatud pahteldatavate plaatide ümberkeeramisest, seda tegid teised töölised, kuna hageja tervislik seisund ei võimaldanud plaate ümber keerata. Pahteldatavate plaatide raskus oli ca 60 kg. Neid plaate ei olnud vajalik tõsta, vaid laual ümber keerata ja seda tegid teised töötajad. Hageja ülesandeks oli ainult aukude puurimine ja pahteldamine. Raskusjõud, mida tuli tööoperatsioonide teostamiseks teha oli ainult ca 1-2 kg. Seega kutsehaigus ei saanud tekkida raskest füüsilisest koormusest kätele, vaid hageja üldisest tervislikust seisundist. Ekslik on tööinspektsiooni väide, et ettevõttes oli puhkepauside ebapiisav korraldus. Tööinspektsioon ei ole viidanud mitte ühelegi õigusnormile, mida tööandja oleks rikkunud. Töökoht, kus hageja töötas, ei olnud liinitöö ja pauside võtmine ei olenenud teistest töötajatest, vaid antud pingil töötavatest töötajatest. Talle võimaldati puhkepause vastavalt tema vajadustele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 721 eurot. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hageja töötas kostja juures alates 16.05.2002 kuni 17.03.2015 (tl 15-16); - hagejaga lõpetati tööleping 17.03.2015 TLS § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja terviseseisundi tõttu (tl 16); - hageja kutsehaigus – käte ülekoormushaigus, sh müofastiaalsed valud õlavöötmes, kätes, krooniline rotatoormanseti kahjustus mõlemapoolselt, küünarliigeste epikondüliidid, käte liigeste valud ning degeneratiivsed muutused randmetes ja labakäte liigestes – diagnoositi 30.01.2015. Kutsehaiguse väljakujunemise periood 2002-2015 (tl 20); - Sotsiaalkindlustusameti 07.01.2011 otsusega nr 699515 on hagejal tuvastatud püsiv töövõimetus, töövõime kaotuse protsent 60%, põhjus üldhaigestumine. Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg 28.12.2010 (tl 92, 119-120); - Sotsiaalkindlustusameti 06.05.2015 otsusega nr 1218302 on hagejal tuvastatud osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsent 30%, põhjus kutsehaigus. Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg 23.03.2015 (tl 18). Maakohus tuvastas, et hageja terviserike on kutsehaigus. Arvestades kutsehaiguse kujunemise perioodi (2002-2015) ning et väidetav hageja tervise kahjustamine kostja juures on toimunud nii enne kui ka pärast 01.07.2002, kuuluvad asjas kohaldamisele nii tsiviilkoodeksi (TsK) (enne 01.07.2002 kahju põhjustanud teo kohta) kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) (pärast 01.07.2002 kahju põhjustanud teo kohta) asjaomased sätted. Kostja vastuse järgi viibis hageja pideval töövõimetuslehel 26.01-29.05.2015 (tl 32). Esmase töövõimetuslehe põhjus oli haigestumine, alates kutsehaiguse diagnoosimisest 30.01.2015 põhjuseks kutsehaigestumine. Töövõimetus on diabeedist põhjustatuna 50 % ja hüpertensioon põhjustab töövõimetust 30%, koefitsiendiga korrutamise tulemusena ümardatult 60 %.
Kohtule on esitatud tõendid hagejale tehtud tervisekontrolli kohta aastatel 2002, 2003, 2004, 2008, 2010, 2012, 2013 (tl 34-41, 88-91). 2008. a tervisekontrollis on ära märgitud hagejal esinevad haigused, kuid on lubatud töötada pingitöölisena. 2012. a tervisekontrollis on ettepanek vältida üle 10 kg raskuste üksinda käsitsi tõstmist. 2013. a tervisekontrollis on märgitud, et vastunäidustatud on öötöö ja raskuste käsitsi teisaldamine üle 20 kg. Alates 01.12.2012 arsti otsusega on vastunäidustatud vahetustega töö, raskuste tõstmine üle 5-10 kg, sundasend (tl 41). Sotsiaalkindlustusameti 07.01.2011 otsusega nr 699515 on hagejal tuvastatud püsiv töövõimetus, töövõime kaotuse protsent 60%, põhjus üldhaigestumine. Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg 28.12.2010 (tl 92, 119-120). Arstliku ekspertiisi otsuse nr 276575 (tl 96) järgi oli hagejale määratud püsiv osaline töövõimetus 20.06.2006-30.06.2007, töövõime piiratud 30% hüpertoonia tõttu ja 30% on töövõime piiratud selgroo funktsioonihäire tõttu, mis koefitsiendiga korrutamisel on kokku 40%. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise 21.12.2016 otsuse nr 1419649 (tl 95) järgi insuliinravi vajadusega diabeedist ja õlaliigese kahjustus põhjustavad keskmise raskusega muu funktsiooni (kõhunääre, õlaliiges) kõrvalekalde ja suurenenud juhendamise ja kõrvalabi vajaduse. Sotsiaalkindlustusameti 06.05.2015 otsusega nr 1218302 on hagejal tuvastatud osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsent 30%, põhjus kutsehaigus. Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg 23.03.2015 (tl 18). Hageja on töötanud kostja juures alates 2002. a pingitöölisena. Kohus leidis, et tööandja on arvestanud arstide poolt antud soovitustega. See on tõendatud nii kirjalike tõenditega kui ka tunnistajate Aivo Luhaäre, Erki Suviste ja Anu Ruusoja ütlustega. Hageja terviseprobleemid on kuni kutsehaiguse diagnoosimiseni 23.03.2015 olnud seotud üldhaigestumisega ja see ei ole tekkinud kostja s.o. tööandja süül. Kohus märkis, et on üldteada tõsiasi, et kui isik saab pensioniealiseks ja jääb pensionile, siis tema sissetulekud vähenevad. Hageja kutsehaigus diagnoositi peale pensioniea saabumist. Kohus leidis, et hageja töövõime on vähenenud juba enne pensioniea saabumist eelkõige üldhaigestumise tagajärjel. Hageja sissetulekute vähenemine ei ole tingitud ainult kutsehaigusest nagu hageja väidab, vaid juba varasemast üldhaigestumisest ja seoses vanaduspensioniea saabumisega. Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist kutsehaiguse tõttu, ei ole täidetud üks eeldustest, mis tingiks kostja vastutuse tekkimist ja selle elemendi puudumine välistab kostja vastutuse, mistõttu ei kuulu hagi rahuldamisele täies ulatuses. Kuna kahju tekitamine tööandja s.o kostja poolt ei ole tõendatud, ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida teiste eelduste olemasolu või puudumist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täielikult tühistada ning teha uus otsus, millega: -
-
mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaiguse põhjustamisest tingitud varalise kahju hüvitis perioodi 23.03.2015 kuni 08.06.2018 eest summas 8626,98 eurot ning alates 09.06.2018 igakuiselt summas 252,65 eurot; kohustada kostjat iga-aastaselt indekseerima hagejale tasumisele kuuluvat igakuist kutsehaiguse hüvitist vastavalt TTOS § 312 sätestatule samas sättes viidatud indeksiga, s.o pensioniindeksiga või alternatiivselt muu indeksiga, mis kohtu hinnangul kõige adekvaatsemalt kajastab hageja töövõime kaotusest tingitud kahju suuruse muutumist ajas;
-
-
kohustada kostjat hüvitama hagejale 30% kutsehaigusega kaasnevatest lisakulutustest, sh kulutused seoses vajaliku kõrvalabi ning taastusravi ja sanatoorse raviga, vastavalt hageja poolt esitatavatele kuludokumentidele; mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaiguse põhjustamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt määratud mõistlikus ulatuses.
Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohtu seisukoht põhjusliku seose puudumise kohta on ebaõige. Maakohus on kontrollinud üksnes põhjuslikku seost. Maakohus on eiranud õigusvastaselt kahju tekitamise nõude eelduste (VÕS § 1043 jj, TsK § 448 jj) kontrollimise järjekorda. Maakohus on otsuses nimelt märkinud, et kutsehaigus võib kujuneda välja ka normaalsete töötingimuste korral, kuid ei ole töötingimuste vastavust normidele üldse hinnanud. Kõik sellekohased tõendid on kohtu poolt hindamata. Jättes kontrollimata, kas kostja on täitnud kõiki asjakohaseid tööõigus- ja tööohutusalaseid norme, on võimatu adekvaatselt kontrollida põhjuslikku seost. Maakohtu otsus põhineb üksnes kohtu põhjendamatul arvamusel, et kahju võis olla põhjustatud hoopis hageja üldhaigestumisest ja vanaduspensioniikka jõudmisest. Vanaduspensioniiga iseenesest ei saa olla hageja sissetulekute vähenemise põhjuseks. Maakohtu seisukoht ei arvesta, et hageja ei jäänud vanaduspensionile vabatahtlikult, vaid kostja lõpetas temaga töölepingu töötaja terviseseisundi, täpsemalt kutsehaigestumise, tõttu. Maakohus on lisaks ebaõigesti leidnud, et hageja pidi tõendama, et temal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kutsehaigusega ja et hageja pidi tõendama, et tema sissetulek on vähenenud kostja, s.o tööandja süül. VÕS § 1050 lg 1 sätestab süü osas sõnaselgelt, et kahju tekitaja süüd eeldatakse. Riigikohtu praktika kohaselt kehtib sarnane pööratud tõendamiskoormis aga ka põhjusliku seoses osas. Järelikult ei pidanud hageja tõendama, et eksisteerib põhjuslik seos tema kahju (sissetulekute vähenemine, lisakulutused) ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale 30%-lise töövõime kaotuse. Kohtuotsusest ei selgu, kas maakohus leiab, et hagejale on tekkinud kutsehaigusega kahju või mitte. Kui hageja sissetulek väheneb, sest hageja ei ole enam võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima, on tegemist kutsehaigusest põhjustatud kahjuga. Hageja töösuhe kostjaga on lõppenud kutsehaiguse tõttu ning uut tööd ei ole hagejal õnnestunud leida. Hageja jääb oma haginõude ja kõigi selle põhjenduste juurde.
5.Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ekslik on hageja väide, et kohus on jätnud kontrollimata kahjunõude esmased eeldused. Kohus märkis õigesti, et kahju hüvitamise üldpõhimõtte järgi (nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1) peab kahju hüvitamine toimuma selliselt, et hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. Seega ei tohi kannatanu kahju hüvitamise tagajärjel rikastuda. Kostja on täitnud kõiki arstide poolt antud ettekirjutusi. Ei ole leidnud tõendamist mitte ükski kostja poolne rikkumine, mille tagajärjel oleks hagejal võinud tekkida kutsehaigus. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Selle tõendamise koormus lasub ikkagi väite esitajal. Töötamine ettevõttes ei anna veel õiguslikku alust väita, et esineb põhjuslik seos tööandja õigusvastase tegevuse ja tagajärje vahel. Kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele ainult sel juhul kui on leidnud usutavalt tõendamist, et kutsehaiguse on põhjustanud tööandja õigusvastane
tegevus. Kui tööandja õigusvastane tegevus on jäänud tuvastamata, ei saa nõuda ka tööandjalt kahju hüvitamist. Ebaõige on hageja väide, et hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetati seoses hageja kutsehaigusega. Hagejaga lõpetati tööleping 17.03.2015, kuid kutsehaigus tuvastati alles 06.05.2015 (tl 18). Hagejaga lõpetati tööleping põhjusel, et kostjal ei olnud hagejale võimalik anda veelgi kergemat tema tervisele vastavat tööd. Kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks läbinud korduvekspertiisi ja tema kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra oleks pikendatud uueks tähtajaks peale 31.03.2018. Seega ka siis kui olekski õiguslik alus kutsehaigusest tingitud hüvitise väljamõistmiseks kostjalt, ei saaks seda teha pikemaks ajaks kui kuni 31.03.2018.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas ise uut otsust, mistõttu saadab ringkonnakohus tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole nõuetekohasel viisil arutatud ega kindlaks tehtud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus ei ole selgitanud ega arutanud menetlusosalistega ka sellest lähtuvat tõendamiskoormuse jaotust. Seega ei ole asja arutatud ammendavalt ning täidetud ei ole TsMS §st 392 tulenevad eelmenetluse ülesanded. Ringkonnakohtu hinnangul võis see kaasa tuua ebaõige kohtulahendi tegemise. Kohtuotsus on ka olulisel määral põhjendamata (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas uut otsust, kuna maakohus on asja lahendamisel piirdunud üksnes ühe kutsehaiguse tekitamisest tingitud kahjuhüvitise nõude eelduse (kahju olemasolu) hindamisega, jättes analüüsimata nii kostja käitumise õigusvastasuse kui ka põhjusliku seose küsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kahju tekkimise tõendatust käsitletud ebaõigesti. Seega tuleks asja sisulisel lahendamisel võtta seisukoht kõigi hageja nõude eelduste osas esmakordselt. Hageja apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele osas, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.
7.Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb hagejal (kannatanul) tõendada nii kahju tekitaja (kostja) poolne õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kui ka põhjusliku seose esinemine teo ja tagajärje vahel. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Selline kannatanud tõendamiskoormise kergendamine teo õigusvastasuse tuvastamisel aitab tagada riskide õiglasema jaotuse (RKTKo 32-1-68-11, p 10). Maakohus piirdus oma otsuses üksnes kahju tekkimise hindamisega. Leides, et kahju tekkimine ei ole tõendatud, ei pidanud maakohus vajalikuks asuda käsitlema kostja käitumise õigusvastasuse küsimust, kuna kahju puudumisel ei saa hüvitise nõue olla põhjendatud. Samas on maakohus kahju
tekkimise hindamisel täitnud puudulikult selgitamiskohustust ja kohaldanud vääralt õigusnorme, mis on kaasa toonud olulises osas põhjendamata otsuse tegemise.
8.Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus ning et kutsehaiguse kujunemise ajaks oli kostja juures töötatud aeg aastatel 2002 – 2015. Hageja kinnitusel on tema sissetulek vähenenud ning uut tööd ei ole hagejal õnnestunud leida. Tööleping kostja juures lõpetati märtsis 2015. Hageja esitatud kahju arvestuses (tl 25 – 27) ei ole märgitud, et hagejal oleks muid sissetulekuallikaid. Hageja on viidanud, et ta on alates 21.12.2014 vanaduspensioni ealine. Kuna vanaduspensioni maksed ei kuulu tervisekahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestamisele, puudub vajadus vanaduspensioni suurust kahjuhüvitise nõude raames ära näidata.
9.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei saa lugeda hagejal kahju tekkinuks, kuna hageja sai pensioniealiseks ja ta jäi pensionile. Vanaduspensioni ea saabudes tekib töötajal võimalus töötamisest loobuda, kuid pensioniikka jõudmine ei anna tööandjale iseseisvat alust töötajaga töösuhte ülesütlemiseks. Üldjuhul saab töötaja ka vanaduspensioniealiseks saades töötamist soovi korral jätkata. Seega ei pruugi vanaduspensioniea saabumine tuua automaatselt kaasa sissetulekute vähenemist. Hageja ei teinud praegusel juhul omal soovil otsust töötamine lõpetada ja jääda vanaduspensionile, vaid asja materjalidest nähtuvalt ütles tööandja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja terviseseisundi tõttu, mis ei võimaldanud töösuhet jätkata.
10.Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui töötajal esineb nii üldhaigestumisest kui ka kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus, siis ei ole võimalik automaatselt eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötamist jätkata ning sissetuleku vähenemine on seotud just üldhaigestumisega. Seejuures tuleb eeldada, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõime osalise kaotuse. Kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-68-11, p 12). Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et kolmanda elemendina tuleb tuvastada ka kostja (tööandja) tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus, millega seotud tõendamiskoormise kohta vt eespool p 7.
11.Hageja esitatud kahjunõue põhineb eeldusel, et kui hagejal ei oleks kutsehaigust välja kujunenud, siis oleks ta jätkanud endist tööd ja saanud eelduslikult ka jätkuvalt samasugust töötasu, nagu ta teenis kostja juures töötades enne töölepingu ülesütlemist. Hagejal oli küll eelnevalt (2006. a ja 2010. a) diagnoositud osaline töövõime kaotus ka üldhaigestumise tagajärjel, kuid kuivõrd kutsehaigus diagnoositi alles 2015. a alguses ja hageja jätkas töötamist kuni märtsini 2015, siis saab eeldada, et üldhaigestumisest põhjustatud töövõime kaotus ei mõjutanud hageja võimekust jätkata töötamist oma senisel ametikohal. Tööandja ülesütlemisavalduses (tl 16) märgitu viitab samuti sellele, et töösuhte jätkamist ei võimaldanud töötervishoiuarsti teatises esitatud kutsehaigestumisega seotud ohutegurid – seega eelduslikult ei olnud töösuhte ülesütlemise aluseks töötaja üldhaigestumine. Selle eelduse ümberlükkamisel lasub tõendamiskoormis tööandjal. Kostjal tuleks seega vastavalt eelviidatud Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-68-11, p 12) tõendada, et hageja ei oleks saanud kostja juures töötamist jätkata ja ta oleks kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses ka juhul, kui kutsehaigust ei oleks välja kujunenud.
Maakohtu istungitel ei ole neid asjaolusid ega tõendamiskoormise jaotust käsitletud, millega ringkonnakohtu arvates on rikutud kohtu selgitamiskohustust.
12.Asjas on läbi viidud ekspertiis (tl 117 jj, järeldused tl 131 jj), kus on esitatud eksperdile mh ka küsimusi seoses üldhaigestumise ja kutsehaigestumise vahelise seosega. Ekspert on muuhulgas leidnud, et: -
hageja üldhaigused (hüpertooniatõbi, südame isheemiatõbi, diabeet) on kroonilised ning püsivad raviga kontrolli all ning kompensatsioonis. Tema üldseisund on hea; tunda annab just kutsehaigus / ülekoormushaigus (valud, jõudluse langus); vanusega ei ole võimalik üldise töövõime kaotuse protsenti seostada, vaid lähtuda tuleb eelkõige tervislikust seisundist; üldhaigestumine ei ole tööga seotud ja sellest tulenev seisund ei ole seotud kutsehaiguse ja selle väljakujunemisega; üldhaigestumine ei mõjutanud mingil moel kutsehaiguse väljakujunemist, samuti ei ole võimalik kutsehaigestumist seostada vanusega; hageja ei saa enam teha senist kutsealast tööd (tõendamisele kuuluv asjaolu).
Seega ei kinnita eksperdi arvamus iseenesest seda, et hageja ei töötaks oma endisel erialal või üldse ka ainuüksi üldhaigestumise tõttu.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud ennatlikult järeldusele, et kahju tekkimine hagejal ei ole üldse tõendatud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata uuesti hagejal kahju tekkimist ning sellele lisaks ka kostja käitumise õigusvastasust hagejale tervisekahju (kutsehaiguse) põhjustamisel, samuti põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase teo ja hagejale saabunud kahjuliku tagajärje vahel.
14.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.