2-17-13610/82 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Otsuse kohaselt jõustus vaidlusalune otsus 29.10.1999.a. Käesolevas vaidluses ei kohaldu TsÜS § 155 lg 1 sätestatud 30-aastane aegumistähtaeg. Käesoleval juhul on seaduses sätestatud teisti. Kohaldada tuleb jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude (TsÜS § 157) ja korduvate kohustuste täitmise suunatud nõuete (TsÜS § 154) aegumise regulatsiooni, sest see on eriregulatsioon kohtuotsusega välja mõistetud ülalpidamiskohustusest tulenevate nõuete aegumiseks. Vaidlusalune otsus kvalifitseerub TsÜS § 157 lg 4 regulatsiooni alla, kuna tegemist on kohustusega, mis muutub igakuiselt sissenõutavaks, seetõttu ei ole tegemist üksnes varasema kohtuotsusega määratud nõude suuruse muutmisega, vaid ka korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega. Ei oma tähtsust, kas alates 01.07.2002.a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tuli pärast otsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise maksetele kohaldada TsÜS § 154 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega, mis hakkas kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. 05.04.2011.a jõustunud seadusemuudatusega alates 01.03.2011.a kehtestatud TsÜS § 157 lg 4 viitab otseselt TsÜS §-le 154 ning seega alates 01.03.2011.a on igal juhul kohtuotsusega tunnustatud korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tulenevate tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuete aegumistähtaeg iga üksiku nõude jaoks 3 aastat, vaatamata kohtuotsusega tunnustatud nõude üldisele 10-aastasele aegumistähtajale. Seega alates 01.03.2011.a kehtiv TsÜS § 157 lg 4 on kohaldatav ka kohtuotsuse puhul, millest tulenevad ülalpidamismaksete nõuded on sissenõutavaks muutunud enne 01.03.2011.a, kuid pärast kohtuotsuse jõustumist. Isegi juhul, kui enne 01.03.2011.a kehtinud TsÜS § 157 lg 4 järgi TsÜS § 154 ei kohaldunud, vaid iga osamakse puhul tuli lähtuda TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud üldisest aegumistähtajast, tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud elatisemaksetele alates 01.03.2011.a kohaldada kohtuotsusega tunnustatud nõude üldisest aegumistähtajast lühemat 3-aastast aegumistähtaega. Seaduse analoogia korras vastavalt TsÜS § 154 sätestatule tuleb arvestada aegumistähtaega 2011.a lõppemisest (alates 01.01.2012.a kell 00.00) ning seega ülalpidamise nõue igal juhul aegus sellest kolme aasta möödumisel 31.12.2014.a kell 24.00. Seaduses ei ole sätestatud, et täitedokumendi täitmisele esitamise järel täitedokumendist tulenevad nõuded ei aegu. Seadus näeb selgesõnaliselt ette, et täitedokumendi täitmisele esitamisega aegumistähtaeg katkeb ja hakkab uuesti kulgema. Kohtule esitatud täitetoimiku materjalidest nähtub, et hageja ei ole kostjale vabatahtlikult elatist maksnud. Sissenõudja on täitemenetluse kestel korduvalt kaevanud põhjusel, et võlgnikult ei laeku midagi. 17.01.2002.a on vara arestimise aktide alusel hageja pangakontod ja töötasu arestitud, mille tulemusena on sissenõudja saanud osaliselt oma nõuded rahuldatud. Kostja on 18.05.2018.a kohtuistungil ka nõustunud, et hageja ei ole võlgnevuse eest tasunud, kuid kostja hinnangul näitab asjaolu iseenesest, et hageja ei varjanud enda sissetulekut ja jättis raha kontole, et täitmine oli vabatahtlik. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille järgi aegumine katkes korduvalt ja algas uuesti hageja suhtes toimunud täitemenetluse tulemusena saadud summade laekumise järgi. Nõude tunnustamine hõlmab kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Asjaolu, et hageja ei olnud vara arestimise ajaks asunud sissetulekut varjama, ehk võimaldas vara arestida, on tegevusetus, millest ei saa välja lugeda võlgniku tahet nõuet tunnustada.

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus tõlgendas TsÜS § 157 lg-t 4 ebaõigesti. Täidetava kohtuotsusega ei määrata kindlaks tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet vaid muudetakse juba olemasolevat, kehtivat nõuet. Seega ei kohaldu TsÜS § 157 lg 4. Kostja ei nõustunud ülalpidamiskohustuse jagamisega eraldiseisvateks igakuisteks nõueteks. Ülalpidamisekohustuse nõue saab olla üks terviklik nõue alates selle nõudeõiguse tekkimise algusest kuni nõudeõiguse lõpuni. Antud juhul tuleb lähtuda 01.09.1994.a jõustunud TsÜS-ist, mille § 123 lg 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise tähtaeg 10 aastat. Viidatud TsÜS redaktsioon ei näinud ette lühemat tähtaega perioodiliste nõuete aegumise osas nagu näeb ette täna kehtiv seadus. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 01.07.2002.a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002.a kehtinud seadust. Kostja nõude aegumatust toetab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 23. Kuna hageja võttis omaks kostjale toimunud tasumised, on ta juba nõuet tunnistanud TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Seejuures ei oma õiguslikku tähendust, kas raha oli selle jaoks arestitud täituri poolt, kas raha oli jäetud hageja tegevusetuse tagajärjel vms põhjusel. TsÜS ei näe seda ette. Oma tegevusetusega (tulude mittevarjamine ja raha kontole kandmise võimaldamine) võimaldas hageja teadlikult kohtutäituril raha maha arvata, s.o hageja tahtis ja soovis teadlikult, et saabuks selline tagajärg, mille järgi oleks kostjale raha makstud. Samuti on kohus jätnud arvestamata TsÜS § 159 lg 1. Igal uuel kuul on uuendatud täitedokument Pärnu kohtutäitur Rocki Alberti täitmises ja seda uues summas. Seega ka sel põhjusel katkeb aegumine ja algab uuesti käesoleval juhul iga kuu. Sellest johtuvalt ei saa nõue olla aegunud. Hageja tunnustas kohtulahendis sätestatud nõudeid enne nende aegumist, mh kandis hageja kostjale elatist kuni 2011.a. Seadusandja ei teinud perekonnaõigusest tuleneva nõude sõltuvaks (ei näinud vahet ega määranud tähendust), millisest õiguslikust allikast see nõue peaks tekkima. Seega nõue perekonnaõigusest võib tekkida ka kohtuotsuse alusel ja seega kohaldub käesoleval juhul TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30-aastane aegumistähtaeg. 1999.a hakkas aegumise tähtaeg, mis oli katkenud otsuse täitmisele esitamisega. 2002.a hakkas kehtima uus seadus, mille järgi kohaldub 30 aasta aegumise tähtaeg. Kui kohus selle käsitlusega ei nõustu, ei saa TsÜS § 157 lg 1 koostoimes VÕSR § 9 lg-ga 4 kostja nõuded hakata aeguma enne 2022.a. Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millised nõuded on kohtu arvates aegunud. Kui kohtu arvates on aegunud kõik nõuded, ei ole sellega seonduvad asjaolud maakohtu poolt põhjendatud. Edasine menetluse käik

8.Maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega vaidlusaluste nõuete kvalifitseerimisel. Maakohus leidis õigesti, et tegemist on nõuetega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat ja et aegumistähtaeg hakkab kulgema alates iga üksiku kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Maakohus lähtus seejuures õigesti TsÜS § 157 lg-st 4 ja § 154 lg-st 1. Viidatud regulatsiooni kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse sissenõutavaks muutumisest alates, sõltumata nõude õiguslikust alusest. Seega ei ole määrav see, millisel õiguslikul alusel nõue tekkis. Eespool viidatud normide kohaldamata jätmiseks ei anna alust ka TsÜS § 157 lg 4 sõnastus, mis viitab tulevikus sissenõutavaks muutuvatele nõuetele. Selles sättes peetakse silmas nõudeid, mis perioodiliselt sissenõutavaks muutuvad. Vaidlusaluste nõuete puhul on tegemist just selliste nõuetega. Nõude aegumine ei katke ka põhjusel, et igakuiselt võlgu olev summa suureneb. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadusliku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-te 2 ja 3 kohaselt ei saa võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumise ajaks aegumata nõue aeguda pikema perioodi jooksul kui kehtivas õiguses ette nähtud, kuid juhul, kui nõue oleks varasema õiguse järgi aegunud varem, ei saa aegumistähtaeg pikeneda. Seega ei saa rakendusseadusest tuleneda seda, et aegumistähtaeg võiks olla kehtivas õiguses sätestatust pikem. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et aegumine oleks olnud katkenud või peatunud. Asjaolust, et kohtutäituril õnnestus nõue osaliselt täitemenetluses täita, ei saa iseenesest järeldada, et hageja oleks nõuet tunnustanud. Kostja ei ole esile toonud mitte ühtegi hageja tegu, mis viitaks hagejapoolsele nõude tunnustamisele. Nõude tunnustamisena ei saa käsitleda hageja tegevusetust, mis seisnes selles, et hageja ei hoidnud ära enda pangaarvele raha laekumist. Selline hageja võimalik tegevusetus ei olnud suunatud kostja nõude tunnustamisele. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.