Tunnistada Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 tehtud otsuse sundtäitmine täiteasjas nr 176/2001/4093 lubamatuks.
3.Toimetada kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kätte. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada täitetoimik 176/2001/4093 kohtutäiturile Rocki Albert. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud jätta kostja O.R. kanda. Riigi õigusabi kulud jätta riigi kanda.
2.Välja mõista kostjalt O.R. ́ilt hageja E.S. ́i kasuks välja menetluskulud kokku summas 200 (kakssada) eurot, s.o riigilõiv.
2-17-13610
3.Välja mõista kostjalt O.R. ́ilt Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 200 (kakssada) eurot.
4.Riigilõiv tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, a/a nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is, a/a nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis viitenumber 99918700028977. Maksekorralduse selgitusse lisada „tsiviilasi nr 2-17-13610, riigilõiv.“
5.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.1.Hageja E.S. on 13.09.2017.a. esitanud hagi, mille järgi hageja palub kohtul Tunnistada lubamatuks sundtäitmine Pärnu kohtutäitur Rocki Albert menetluses olevas täiteasjas 176/2001/4093 sissenõudja O.R. elatise nõudes võlgnik E.S. suhtes perioodil 18.01.1993.a. kuni 31.12.2011.a. summas 6393,19 eurot seoses nõuete aegumisega.
1.2.Hagiavalduse kohaselt on Pärnu kohtutäitur Rocki Albert menetluses on täiteasi nr 176/2001/4093, sissenõudjaks O.R., kelle täitmisavalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetlust. Täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 04 10 1999 a kohtuotsus /Lisa 1/ (tagaseljaotsus) tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99. Kohtuotsuse alusel muutis kohus E.S.’ilt (R.) Tallinna Linnakohtu 18 01 1993 a otsusega tsiviilasjas 2-4135/92 väljamõistetud elatise suurust ja mõistis E.S.’ilt (R.) elatusraha 800,00 eesti krooni ehk 51,12 eurot kuus O.R.i ülalpidamiseks alates 13.05.1999 a. Pärnu kohtutäitur Rocki Albert on E.S.’ile 05.08.2016 a väljastanud teate täitemenetluse kohta täiteasjas 176/2001/4093, mille kohaselt võlgneb E.S. enda lahutatud abikaasale O.R.’ile elatist ajaperioodi eest alates 18.01.1993. kuni 31.12.2011. kokku summas 6393,19 eurot. 19.06.2017.a. pöördus E.S. Pärnu kohtutäitur Rocki Albert poole kirjaliku taotlusega täitemenetluse lõpetamiseks vastavalt Täitemenetluse seadustiku § 50 lg 1 täiteasjas nr 176/2001/4093. Hageja toetus enda taotluses asjaolule, et kooskõlas TsÜS § 154 lg 1 on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
2-17-13610
1.3.11.12.2017.a. on hageja täpsustanud esitatud hagiavaldust. Kohtutäitur Rocki Albert on alustanud täitemenetlust 05 08 2016 a ning täitedokument põhineb Tallinna Linnakohtu 04 10 1999 a kohtuotsusel. Esialgsele avaldusele ei ole sissenõudja lisanud võlgnevuse arvestust. Täitur on ise teinud võlgnevuse arvestuse (igas kalendrikuus 800,00 krooni ehk 51,00 eurot) ja saanud alljärgnevad summad: perioodil 13 -31 mai 1999 a 19 päeva, seega 800:31 x 19 = 490,31 krooni ehk 31, 33 eurot; perioodil juuni 1999 a kuni 31 detsember 1999 a igas kalendrikuus 800,00 krooni ehk 51, 00 eur, seega 7 x 51 = 357,00 eur; perioodil alates 01 jaanuar 2000 a kuni 31 12 2011 a on täitur arvestanud võlgnevuse järgnevalt: 12 aastat x 12 kuud = 144 kuud x 800 krooni ehk 51,00 eur = 7344,00 eur; lisaks on täitur arvestanud nõude /75 krooni kuus vastavalt Tallinna Linnakohtu 18 01 1993 a otsusele/ perioodil 18 01 1993 a kuni 12 05 1999 a järgnevalt: 18 - 31 jaanuar 1993 a 14 päeva = 33,87 krooni ehk 2,16 eurot; perioodil alates 01 01 1994 a kuni 31 12 1998 a on täitur arvestanud võlgnevust 60 kuud x 75,00 krooni kuus, mis kokku moodustub summas 4500,00 krooni ehk 287,60 eur; Perioodil alates 01 01 1999 a kuni 30 04 1999 a on täitur arvestanud võlgnevust 4 kuud x 75,00 krooni kuus, mis kokku moodustub summas 300,00 krooni ehk 19,17 eur; perioodil 01 05 1999 a kuni 12 05 1999 a , so 12 päeva on täitur arvestanud võlgnevust 75:31x12 = 29,03 krooni ehk 1, 85 eur; Hageja esindaja arvestuse kohaselt on täitur arvestanud võlgnevuse suuruseks perioodil alates 18.01.1993.a. kuni 31.12.2011.a. kokku summas 8043,11 eurot E.S. on tasunud sissenõudjale 2475,05 eurot, mis teeb võlgnevuse suuruseks 8043,11 – 2475,05 = 5568,06 eurot. Seega on hageja seisukohal, et sissenõudja O.R. elatise nõuded abikaasalt summas 6393,19 eurot käesolevas tsiviilvaidluses aegusid hiljemalt 3 aasta möödumisel konkreetse kalendriaasta lõppemisest (TsÜS § 154 lg 1) , seega on esitatud nõuded aegunud. Sissenõudja O.R. esitanud avalduse kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks täiteasjas 176/2001/4093 perioodi eest 18.01.1993.a kuni 31.12.2011 a summas 6393,19 eurot 05. augustil 2016.a., seega peale kõigi nõuete summas 6393,19 eurot aegumist.
1.4.Hageja on 06.02.2018.a. vastuseks kostja vastuväidetele täpsustanud enda seisukohti, mille järgi TsÜS § 157 lg 4 redaktsioon, milline kehtis 01 07 2010 kuni 04 04 2011 sätestas, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 154 lg 1 ka täna kehtiv redaktsioon (jõust. – 01.10.2015.) sätestab, et korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, et abikaasale ülalpidamiskohustuse nõue on ja saabki ainult olla üks terviklik nõue alates nõudeõiguse tekkimise algusest kuni nõudeõiguse lõpuni. Käesolevas tsiviilasjas käib vaidlus ju abikaasale elatise maksmises, mitte lapsele, seega kostja vastuväide, et Tallinna LK 04.10.1999. otsus ei kvalifitseeru TsÜS § 157 lg 4 regulatsiooni alla, on eksitav ning tegemist on ju samuti ja jällegi tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõudega.
KOSTJA VASTUS HAGILE
2.1.Kostja O.R. esitas 26.10.2017.a. vastuse hagiavaldusele, mille järgi ta ei nõustu hagiga. Kostja leiab, et on hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hagejal on kohustus elatist maksta. 25.01.2018.a. esitas kostja täiendatud seisukoha, mille järgi palub jätta hagi rahuldamata, sest nõuded ei ole aegunud. Pärnu kohtutäitur Rocki Albert menetluses oleva täiteasja nr 176/2001/4093 täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99. Antud kohtuotsusega ei määrata kindlaks tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet vaid muudetakse juba olemasolevat, kehtivat nõuet. Kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse: Muuta E.R.ilt (R.) Tallinna Linnakohtu 18.01.1993 otsusega tsiviilasjas nr 2-4135/92 väljamõistetud elatise suurust ja välja mõista E.R.ilt (R.) elatusraha 800 EEK kuus O.R.i ülalpidamiseks O.R.i kasuks alates 13.05.1999.
2-17-13610
Seega ei kvalifitseeru Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 TsÜS § 157 lg 4 regulatsiooni alla kuna tegemist ei ole tulevikus sissenõutavaks muutuva summa määramisega vaid juba määratud summa muutmisega.
2.2.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, kes jagab ülalpidamiskohustuste täitmise nõude nn eraldiseisvateks igakuisteks nõueteks. Kostja on seisukohal, et ülalpidamisekohustuse nõue saab olla üks terviklik nõue alates selle nõudeõiguse tekkimise algusest kuni nõudeõiguse lõpuni. Sellest tulenevalt ei saa hageja lugeda kostja nõudeid aegunuks. Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 ei kvalifitseeru TsÜS § 157 lg 4 regulatsiooni alla kuna tegemist ei ole tulevikus sissenõutavaks muutuva summa määramisega vaid muutmisega. Kuna hageja tasus osaliselt kostjale (ja tundub olevat et korduvalt), siis aegumine katkes korduvalt ja algab uuesti korduvalt hageja poolt nõude korduvate tunnustamistega. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kostja on seisukohal, et iga kuu nõue uueneb ja seega esitatakse uuendatud täitedokument täitmiseks (kuna iga kuu muutub nõude suurus). Poolte vahel aga vaidlust ei ole, et igal uuel kuul on uuendatud täitedokument Pärnu kohtutäitur Rocki Alberti täitmises. Seega ka sel põhjusel katkeb aegumine ja algab uuesti käesoleval juhul iga kuu.
MENETLUSE KÄIK
3.13.09.2017.a. on Pärnu Maakohus jätkunud hagiavalduse käiguta ja kohustas hagejat hagiavaldust täiendama ja täpsustama. 22.09.2017.a. rahuldas kohus osaliselt E.S.i taotluse menetlusabi saamiseks ja andis menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Riigilõivust summas 400 eurot kuulus kohesele tasumisele summas 200 eurot; hageja vabastati riigilõivu tasumisest summas 200 (kakssada) eurot. 03.10.2017.a. võttis Pärnu Maakohus hagiavalduse menetlusse. 23.11.2017.a. toimunud eelistungil kohustati hagejat täpsustama esitatud hagi. 18.12.2017.a. on kohus rahuldanud kostja O.R.i taotluse riigi õigusabi saamiseks. 13.02.2017.a. on määras kohus kirjaliku menetluse ja seisukohtade esitamiseks lõpptähtaja. 16.03.2018.a. uuendas Pärnu Maakohus menetlus ning andis pooltele tähtajad seisukohtade täiendamiseks ja tõendite esitamiseks. 18.05.2018.a. toimunud kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Kohus, arvestades poolte esitatut kõiki asjas kogutud tõendeid ning hinnates neid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.1.Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate tähtsust omavate asjaolude osas: - Tallinna Linnakohtu 18.01.1993. kohtuotsusega nr 2-4135/92 on E.R. ́ilt välja mõistetud O.R.i kasuks tema ülalpidamiseks igakuiselt 75 EEK; - sissenõudja O.R. avalduse alusel on 25.06.1997 algatatud täitemenetlus; - Tallinna Linnakohtu 04.10.1999. kohtuotsusega nr 2/5/37-3030/99 on kohus muutnud E.R. ́ilt Tallinna Linnakohtu 18.01.1993. otsusega nr 2-4134/92 väljamõistetud elatise suurust ja välja mõista E.R.ilt elatusraha 800 EEK (51,12 €) kuus O.R.i ülalpidamiseks O.R.i kasuks alates 13.05.1999; - Tallinna Linnakohtu 04.10.1999. kohtuotsus on esitatud täitmiseks kohtuotsuse jõustumisel, seega on täitedokument esitatud täitmisele hiljemalt 29.10.1999 (tl 36); 30.11.2001 on sissenõudja O.R. esitanud kohtutäiturile Rocki Albert avalduse täitemenetluse läbiviimiseks, mille alusel algatas täitur täitemenetluse asjas 176/2001/4093 (tl 38);
2-17-13610
- 05.08.2016 on Pärnu kohtutäitur Rocki Albert edastanud E.S. ́ile teate täitemenetluse kohta täiteasjas 176/2001/4093, mille kohaselt on E.S. lahutatud abikaasale O.R.ile kohustused perioodi 18.01.1993 – 01.12.2011 eest kokku 6393,19 €.
4.2.Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnistada lubamatuks sundtäitmine Pärnu kohtutäitur Rocki Albert menetluses olevas täiteasjas 176/2001/4093 sissenõudja O.R. elatise nõudes võlgnik E.S. suhtes perioodil 18.01.1993 kuni 31.12.2011 summas 6393,19 eurot seoses nõuete aegumisega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtuotsusega väljamõistetud elatise nõue on aegunud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Seaduses on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluste loetelu esitatud lahtiselt ning seega on võlgnikul võimalik taotleda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ka muul alusel, muu hulgas nõude aegumisele tuginedes. Vaidlusalune Tallinna Linnakohtu 04.10.1999. kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 jõustus 29.10.1999. Sel ajal reguleeris aegumist 01.09.1994. kehtima hakanud ja kuni 01.07.2002. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS (1994)), mille § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest. TsÜS (1994) § 123 lg 2 kohaselt aegumistähtaja kulg katkeb täitemenetluse alustamisel. Kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega aegumistähtaja hulka ei arvestata. Eeltoodu kohaselt hakkas tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 tehtud kohtuotsusega tunnustatud nõude 10-aastane aegumistähtaeg kulgema alates otsuse jõustumisest ja täitemenetluse alustamisega 29.10.1999, kui aegumise kulg katkes ja hakkas kulgema uus 10-aastane aegumistähtaeg, elatiseotsuse tegemise ajal kehtinud aegumise reeglite järgi oleks kohtuotsusega tunnustatud elatisenõue aegunud kõige varem 29.10.2009. 01.07.2002 kehtima hakanud uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS (2002)) § 157 lg 1 pikendas jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumistähtaega 30 aastani. Tulenevalt TsÜS (2002) § 157 teisest lõikest algas nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, kui mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist ning neljas lõige sätestas, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. VÕSRS § 9 lg 2 sätestas, et kui kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Seega ei olnud vaidlusalusest kohtuotsusest tulenev nõue 01.07.2002 seisuga aegunud ning kuna sellest ajast kehtestatud uus aegumistähtaeg 30 aastat oli varemkehtinud 10-aastasest aegumistähtajast pikem, siis tuleb vaidlusaluse kohtuotsuse puhul uut 30-aastast aegumistähtaega VÕSRS § 9 lg 1 ja 2 ning TsÜS § 157 lg-te 2 ja 4 kohaselt arvestada alates otsuse jõustumisest, samuti aegumine katkes ja algas uuesti täitemenetluse alustamisega 29.10.1999, kuid mitte enne iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumist. Seega kohtuotsusega tunnustatud nõude üldise aegumistähtaja järgi aegunuks vaidlusaluse kohtuotsusega tunnustatud elatisenõue kõige varem 29.10.2029 (29.10.1999 + 30 aastat).
2-17-13610
Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et käesolevas vaidluses tuleks kohaldada TsÜS § 155 lg 1 sätestatud perekonnaõigusest tulenevat aegumist 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejalt on kostja kasuks välja mõistetud elatis. TsÜS § 155 lg 1 nähtub, et sätet ei kohaldata juhul, kui seaduses on sätestatud teisti. Kohtu hinnangul tuleb lex specialis põhimõttel kohaldada jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude (TsÜS § 157) ja korduvate kohustuste täitmise suunatud nõuete (TsÜS § 154) aegumise regulatsiooni, sest see on eriregulatsioon kohtuotsusega välja mõistetud ülalpidamiskohustusest tulenevate nõuete aegumiseks, seega TsÜS § 155 ei kohaldu.
4.3.05.04.2011 jõustunud seadusemuudatusega kehtestati TsÜS § 157 lg-s 1 ettenähtud jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtajaks tagasiulatuvalt alates 01.03.2011 taas 10 aastat. Samuti kehtestati korduva kohustuse või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutunud tunnustatud nõude aegumistähtaega reguleeriv TsÜS § 157 lg 4 uues sõnastuses: varemkehtinud sõnastus „aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest” asendati tekstiosaga „aegumisele kohaldatakse käesoleva seaduse §s 154 sätestatut”. Viidatud TsÜS § 154 näeb ette, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustustele vastav nõue muutub sissenõutavaks. VÕSRS § 9 lg 4 järgi TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. VÕSRS ei kehtestanud rakendussätteid TsÜS § 157 lg 4 kohaldamiseks. Pooled on erinevatel seisukohtadel selle üle, kas ka enne 05.04.2011 seadusemuudatust tuli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise osas arvestada lisaks TsÜS §-s 157 sätestatule §-is 154 korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude üksikutele osadele ette nähtud 3-aastast aegumistähtaega. Hageja arvates oli seadusandja mõtte kohaselt iga tulevikus sissenõutavaks muutuva elatisemakse aegumistähtaeg ka enne 05.04.2011 seadusemuudatust 3 aastat alates makse sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõppemisest ning nõuded aegusid hiljemalt kolme aasta möödumisel viimase osamakse 01.12.2011 sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõppemisest ehk 01.01.2015. Vaidlusaluse täitemenetluse raames, kus täitmisel on elatise nõuded perioodil 18.01.1993 – 01.12.2011, muutus viimane elatisemakse sissenõutavaks 01.12.2011. Hageja kirjeldatud käsitluse kohaselt algas viimase elatisemakse 3-aastane aegumistähtaeg 01.01.2012 kell 00.00 ning seega kohtuotsusest nr 2/5/37-3030/99 tulenevad kõik nõuded aegusid hiljemalt 31.12.2014 kell 24.00. Kostja vaidleb hageja sellisele käsitlusele vastu ning leiab, et TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud elatise puhul ka iga tulevikus sissenõutavaks muutuva elatisemakse aegumistähtaeg 10 aastat, lisaks aegub kostja arvates kohtuotsuse täimisele esitamine, mitte juba täitmisel olev täitmata nõue. Kohus leiab, et käsitletavate ülalpidamise kohustuse täitmise nõuete näol on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega. TsÜS § 157 lg 4 sätestatakse, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 154 sätestatut. Pärnu kohtutäitur Rocki Albert menetluses oleva täiteasja nr 176/2001/4093 täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et antud kohtuotsusega ei määrata kindlaks tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet vaid muudetakse juba olemasolevat, s.t kehtivat nõuet. Kohus leiab, et Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 kvalifitseerub TsÜS § 157 lg 4 regulatsiooni alla kuna tegemist on kohustusega, mis muutub igakuiselt
2-17-13610
sissenõutavaks, seetõttu ei ole tegemist üksnes varasema kohtuotsusega määratud nõude suuruse muutmisega, vaid ka korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega. Küsimus on selles, kas enne 05.04.2011 jõustunud seadusemuudatust kehtinud TsÜS § 157 lg 4 järgi kohtuotsusega tunnustatud, kuid pärast otsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud nõuetele on TsÜS § 154 kohaldatav. Kohus leiab, et praeguses asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas alates 01.07.2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tuli pärast otsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise maksetele kohaldada TsÜS § 154 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega, mis hakkas kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. 05.04.2011 jõustunud seadusemuudatusega alates 01.03.2011 kehtestatud TsÜS § 157 lg 4 viitab otseselt TsÜS §-ile 154 ning seega alates 01.03.2011 on ilma igasuguse kahtluseta kohtuotsusega tunnustatud korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tulenevate tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuete aegumistähtaeg iga üksiku nõude jaoks 3 aastat, vaatamata kohtuotsusega tunnustatud nõude üldisele 10-aastasele aegumistähtajale. Tulevikus sissenõutavaks muutuv nõue TsÜS § 157 lg 4 mõistes on pärast kohtuotsuse jõustumist sissenõutavaks muutuv nõue. Seega alates 01.03.2011 kehtiv TsÜS § 157 lg 4 on kohtu hinnangul kohaldatav ka kohtuotsuse puhul, millest tulenevad ülalpidamismaksete nõuded on sissenõutavaks muutunud enne 01.03.2011, kuid pärast kohtuotsuse jõustumist. Eeltoodust tulenevalt isegi juhul, kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 4 järgi TsÜS § 154 ei kohaldunud, vaid iga osamakse puhul tuli lähtuda TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud üldisest aegumistähtajast ning seega 01.03.2011 seisuga ei olnud vaidlusalusest elatiseotsusest tulenevad nõuded aegunud, tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud elatisemaksetele alates 01.03.2011 kohaldada kohtuotsusega tunnustatud nõude üldisest aegumistähtajast lühemat 3-aastast aegumistähtaega. Seaduse analoogia korras vastavalt TsÜS § 154 sätestatule tuleb arvestada aegumistähtaega 2011.aasta lõppemisest (alates 01.01.2012 kell 00.00) ning seega ülalpidamise nõue igal juhul aegus sellest kolme aasta möödumisel 31.12.2014 kell 24.00. Kohus leiab, et hageja suhtes tsiviilasjas nr 2/5/37-3030/99 Tallinna Linnakohtu 04.10.1999 kohtuotsuse täitmiseks täiteasjas nr 176/2001/4093 toimuv sundtäitmine on lubamatu.
4.4.Kostja O. R. on esitanud vastuväite, mille järgi on aegumine katkenud, sest TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kostja on seisukohal, et iga kuu nõue uueneb ja seega esitatakse uuendatud täitedokument täitmiseks (kuna iga kuu muutub nõude suurus). Seega ka sel põhjusel katkeb aegumine ja algab uuesti käesoleval juhul iga kuu. Sellest johtuvalt ei saa nõue olla aegunud. Kehtiva TsÜS § 142 lg-s 1 sätestatud aegumise mõiste kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu (TsÜS § 142 lg 2). Seaduses ei ole sätestatud, et täitedokumendi täitmisele esitamise järel täitedokumendist tulenevad nõuded ei aegu, vastupidi – seadus näeb selgesõnaliselt ette, et täitedokumendi täitmisele esitamisega aegumistähtaeg katkeb ja hakkab uuesti kulgema. Kohus leiab, et kostja vastuväide on seega täielikult põhjendamatu. Kostja on leidnud, et aegumine on katkenud TsÜS § 158 lg 2 alusel seoses õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Kohtul esitatud täitetoimiku materjalidest nähtub, et hageja E.R. ei ole kostjatel vabatahtlikult elatist maksnud, pigem vastupidi. Sissenõudja on täitemenetluse kestel korduvalt kaevanud põhjusel, et võlgnikult ei laeku midagi. 17.01.2002.a. on vara arestimise aktide alusel võlgniku (hageja) pangakontod ja töötasu arestitud, mille tulemusena on sissenõudja saanud osaliselt oma nõuded rahuldatud. Kostja on 18.05.2018 kohtuistungil ka nõustunud, et hageja ei ole võlgnevuse eest tasunud, kuid kostja hinnangul näitab asjaolu iseenesest, et hageja ei varjanud enda sissetulekut ja jättis raha kontole, et täitmine oli vabatahtlik.
2-17-13610
TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille järgi aegumine katkes korduvalt ja algas uuesti hageja suhtes toimunud täitemenetluse tulemusena saadud summade laekumise järgi. Nõude tunnustamine hõlmab kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Asjaolu, et hageja ei olnud vara arestimise ajaks asunud sissetulekut varjama, ehk võimaldas vara arestida, on tegevusetus, millest ei saa välja lugeda võlgniku tahet nõuet tunnustada. Hagihind
5.TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 132 lg 5 kohaselt mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 €. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul hagihinnaks 5000 €. Menetluskulud
6.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus rahuldab hagi, seetõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Pärnu Maakohus on 22.09.2017 määrusega rahuldanud osaliselt E.S.i taotluse menetlusabi saamiseks ja anda menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Kohtu määruse järgi kohustus hageja riigilõivust summas 400 € tasuma osaliselt, s.o summas 200 €, mis on hageja poolt tasutud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb summas 200 € hageja kasuks välja mõista.
6.2.Tulenevalt TsMS § 190 lg-le 1 ja 2 menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse välja täies ulatuses. Kohus on rahuldanud hageja nõude, seega tuleb kostjal tasuda riigile riigilõivu vastavalt 200 eurot, s.o osas, mille ulatuses kohus rahuldas hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja riigilõivu tasumisest.
6.3.Pärnu Maakohus on 27.02.2017 tsiviilasjas nr 2-17-1889 ja 18.12.2017 käesolevas asja vastavalt rahuldanud E.S.’i ja O.R. taotlused riigi õigusabi taotlused kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
2-17-13610
Kohus on leidnud nii hageja kui kostja puhul, et nende majanduslik seisund ei võimalda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest, nad ei oma juriidilisi teadmisi, kuid vajavad oma õiguste kaitseks esindajat. Kuivõrd õigusabi taotlejad on pensionärid, ei ole ette näha nende sissetulekute suurenemist tulevikus, mistõttu leiab kohus, et E.S.ile ja O. R.ile osutatud riigi õigusabi osutamisega seotud kulud tuleb jätta riigi kanda (RÕS § 8 p 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik
JÕUSTUMINE:
Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2018 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 25.05.2018.a otsus jätta muutmata.
2.O.R.i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Keelduda E.S.i poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest. Tagastada tõendid E.S.ile.
4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja, O.R.i kanda, riigi õigusabi kulud jätta riigi kanda. Mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid kostjalt välja. Vabastada O.R. riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu maksmisest (TsMS § 190 lg 7).