Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX; e-post: XXX) (perioodil 08.03.2012-22.04.2014 pankrotivõlgnik ja 05.09.2016 seisuga kohustustest vabastamata jäetud võlgnik tsiviilasjas nr 2-12-5270)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Pärnu Maakohtu 29.05.2018 määrus tühistada ja saata pankrotiavaldus tagasi samale maakohtule edasiseks menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.XX määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.09.05.2018 esitas XX (avaldaja) Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse, milles palus võtta avaldus menetlusse, nimetada ajutine pankrotihaldur, kuulutada välja avaldaja pankrot, pärast pankrotimenetluse lõppu algatada avaldaja kohustustest vabastamise menetlus.
2.Avalduse kohaselt tegi Maksu- ja Tolliamet 19.12.2011 vastutusotsuse nr 13-7/95-3 OÜ D maksuvõla summas 114 300,86 eurot sissenõudmiseks avaldajalt kui OÜ D
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265 juhatuse liikmelt. Sel ajal olid avaldajal SEB Pank AS ja Swedbank AS ees laenukohustused, mida suutis tasuda igakuiste maksetega, kuid vastutusotsuse alusel tekkinud maksuvõla koheseks tasumiseks vahendid ja varad puudusid.
3.XX esitas Pärnu Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse, milles maksejõuetuse põhjusena nimetas Maksu-ja Tolliameti vastutusotsust. Pärnu Maakohtu 08.03.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-5270 kuulutati välja tema pankrot.
4.Pärnu Maakohtu 22.04.2014 määrusega lõpetati XX pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega ja algatati kohustustest vabastamise menetlus. Sealjuures ei osanud võlgnik pankrotimenetluse dokumentidest aru saada, et rahuldamata jäänud tunnustatud nõuete hulgas ei olnud Maksu-ja Tolliameti nõuet, mis oli tegelikult maksejõuetuse põhjuseks.
5.Pärnu Maakohtu 05.09.2016 määrusega keeldus kohus avaldajat pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas tema kohustustest vabastamise menetluse.
6.11.11.2016 edastas Maksu- ja Tolliamet XX tollasele tööandjale M OÜ-le korralduse maksuhalduri 19.12.2011 vastutusotsus nr 13-7/95-3 alusel rahalise nõude arestimiseks, kohustades tööandjat teostama XX-le tehtavatest väljamaksetest kinnipidamisi kuni nõude 114 300,86 eurot rahuldamiseni või töösuhte löppemiseni.
7.Maksuamet on arestinud võlgniku kontod, teinud kinnipidamisi töötasust ja pidanud kinni tulumaksutagastused. Alates novembrist 2016 on Maksu- ja Tolliamet pidanud avaldajalt kinni ca 3000 eurot.
8.12.12.2016 saatis Pärnu kohtutäitur Rocki Albert tööandjale M OÜ-le sissetuleku (töötasu) arestimise akti sissenõudja Swedbank AS 04.11.2016 täitmisavalduse alusel pankrotimenetluses tasumata jäänud rahalise nõude sissenõudmiseks summas 14 098,14 eurot, millele lisandusid kohtutäituri tasu nõuded summas 1584,05 eurot. Täitur arestis ka avaldaja konto.
9.Käesolevaks ajaks on XX töösuhe lõppenud, kuna XXX järgselt on ta 80 % ulatuses töövõimetu. Alates 2018.a jaanuarist tohib kohtutäitur avaldaja 210 euro suurusest invaliidsuspensionist pidada kinni kuni 20 % ja seega jääb pensionist kulude katmiseks 168 eurot.
10.Sobiva ja jõukohase töö leidmiseks pöördus avaldaja Eesti Töötukassasse ja on alates 24.10.2017 võetud töötuna arvele ning talle on ajavahemikul 31.10.2017-25.10.2018 määratud töötuskindlustushüvitis (400-500 eurot kuus).
11.Pankrotiavalduse esitaja XX hinnangul tema kohustused on kokku vähemalt 252087,36 eurot ja sinna kuuluvad: - Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu 11.11.2016 seisuga nõue 114 300,86 eurot, mida on kinnipidamiste arvelt ca 3000 euro võrra vähendatud. - Swedbank AS nõue 14 098,14 eurot, vastavalt 04.11.2016 täitmisavaldusele. - Kohtutäitur Rocki Albert nõue 1584,05 eurot, - SEB Pank AS nõue 124 456,45 eurot, mis on varasemas pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue. - Luminor Bank AS nõue 948,72 eurot, mis on varasemas pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue.
12.Avaldaja arvates on ilmnenud uued maksejõuetuse asjaolud, kuna nüüd avaldaja on töötu ja osaliselt töövõimetu, mistõttu temal puudub igasugune vara ning sissetulek, mille arvelt oleks võimeline rahuldama võlausaldajate nõudeid ja seega on püsivalt maksejõuetu. Maakohtu määrus
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265
13.Pärnu Maakohus keeldus 29.05.2018 määrusega pankrotiavalduse menetlusse võtmisest, tagastas avalduse selle esitajale TsMS § 371 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel ning jättis menetluskulud avaldaja kanda.
14.Määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et ei saa pankrotiavaldust menetlusse võtta. PankrS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus avaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Samuti TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta (hagi)avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
15.Kohus kontrollis pankrotiavalduses toodud asjaolusid avaldusele lisatud dokumentide ja elektroonilise Kohtute Infosüsteemis registreeritud kohtudokumentide alusel ning tegi kindlaks, et võlgniku XX (isikukood XXXXXXXXXXX) pankrot kuulutati välja tsiviilasjas nr 2-12-5270 Pärnu Maakohtu 08.03.2012 kell 16.00 määrusega (jõustus 24.03.2012), kusjuures pankrotimääruses toodud ajutise pankrotihalduri aruande järgi seisuga 06.03.2012 oli võlgnikul vara väärtusega 69 561,28 eurot ja kohustuste suurus oli 309 122,76 eurot, sh võlgniku suuremad võlausaldajad olid AS SEB Pank nõuete kogusummaga vähemalt 193 394,56 eurot, Swedbank AS nõuete kogusummaga vähemalt 19 737,95 eurot ja Maksu- ja Tolliamet 114 908,96 euro suuruse nõudega. Maksuvõlga nimetas võlgnik pankrotiasjas 07.03.2012 kohtuistungil ka peamiseks maksejõuetuse tekkimise põhjuseks. Seega oli Maksu- ja Tolliameti 19.12.2011 vastutusotsuse nr 13-7/95-3 alusel XX-lt kui OÜ D juhatuse liikmelt sissenõutav, enam kui 114 000 eurone maksuvõlg pankroti väljakuulutamise ajal teada ning hõlmatud pankrotimenetlusega nagu ka teised käesolevas pankrotiavalduses nimetatud võlausaldajate SEB Pank AS, Swedbank AS ja Luminor Bank AS (endine Nordea Finance Estonia AS) nõuded. Pärnu Maakohtu 16.08.2012 määrusega ts.asjas nr 2-125270 kinnitati XX pankrotihalduri K.Rattuse poolt esitatud jaotusettepanek 3 võlausaldaja, so AS SEB pank, AS Swedbank ja AS Nordea Finance Estonia tunnustatud nõuetega kogusummas 207 918,31 eurot, so enam kui 100 000 euro võrra väiksemana pankrotimääruses kajastatud summast põhjusel, et Maksu- ja Tolliamet oma nõuet pankrotihaldurile PankrS § 94 sätestatud korras ja PankrS § 93 lg 1 nimetatud tähtaja jooksul ega ka hiljem pankrotimenetluses tunnustamiseks ei esitanud (tõendatud mh ts.asjas nr 2-12-5270 pankrotihalduri 02.08.2012 e-kirjaga kohtule esitatud tunnustatud nõuete tabeliga).
16.22.04.2014 kohtumäärusega (jõustus 10.05.2014) lõpetati pankrotivõlgnik XX pankrotimenetlus tsiviilasjas nr 2-12-5270 lõpparuande kinnitamisega ning samas algatati tema kohustustest vabastamise menetlus.
17.Pankrotimenetluse ajal olemas olnud ja pankrotimenetluses esitamata või tunnustamata jäänud nõuete võlgniku vastu esitamist reguleerib PankrS § 167 lg 1, mille kohaselt pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. PankrS § 168 järgi on pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet või kui kohus on võlausaldaja nõuet tunnustanud.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265
18.Eeltoodust nähtub, et XX 09.05.2018 pankrotiavalduses nimetatud võlausaldajate ja võlgade suhtes on pankrotimenetlus toimunud, menetlust lõpetav 22.04.2014 kohtulahend on jõustunud ning nende nõuete alusel ei saa uuesti pankrotimenetlust läbida, sh ei saa uue pankrotiavaldusega tulla kohtusse pankrotimenetluses esitamata ja tunnustamata Maksu- ja Tolliameti 19.12.2011 vastutusotsusest nr 13-7/95-3 tuleneva maksuvõla alusel, kuna kõikide pankrotimenetluse ajal olemas olnud ja tunnustamiseks esitamata jäänud nõuete jaoks näeb Pankrotiseadus ette erinormi (paragrahv 167).
19.Sellisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 05.1.2014 otsuses nr 3-2-1-91-14 (p. 13-14), selgitades, et “nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Asjaolu, et nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata, saab tuua kaasa tagajärje vaid pankrotimenetluses. Nimelt kaotab selline võlausaldaja võimaluse saada pankrotimenetlusest iseseisev täitedokument. PankrS § 168 järgi on pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet või kui kohus on võlausaldaja nõuet tunnustanud. Sellisel juhul saab võlausaldaja tunnustatud nõuete nimekirja alusel oma nõude täitemenetluses sundtäita samamoodi nagu tavalise täitedokumendi olemasolul. Eelnev ei tähenda, et nõue, mille kohta oli enne pankrotimenetlust olemas täitedokument, lõppeb, kui see jääb pankrotimenetluses tunnustamata, ja et varasem täitedokument kaotab sellest tulenevalt õigusjõu. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et pankrotiseadusest tulenevalt on nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti.“ PankrS § 167 lg 1 ei takista võlausaldajal esitada võlgniku vastu nõuet, kuna pankrotimenetluse eesmärgiks ei ole lõpetada kõiki võlgniku vastu eksisteerivaid nõudeid.
20.Kohtu hinnangul asjaolu, et tänaseks on võlgnik XX maksejõuetu nii töö puudumise kui ka töövõime osalise puudumise tõttu, ei ole sedalaadi uus asjaolu, mis muudaks või mõjutaks XX maksejõuetust kui faktilist asjaolu, mis tuvastati juba 08.03.2012 pankrotimäärusega. Uutel asjaoludel uue pankrotimenetluse läbiviimise aluseks saab olla eelkõige uute, peale pankrotimenetlusse lõppu sissenõutavaks muutunud nõuete ajal tekkinud püsiv suutmatus nõudeid rahuldada, mitte kestva maksejõuetuse jätkumisel lisandunud erinevad maksejõuetuse põhjused nagu töötus või tervise halvenemine.
21.Kohus asub seisukohale, et 09.05.2018 pankrotiavalduses tooduga samadel asjaoludel sama isiku suhtes on olemas jõustunud kohtulahendid - tsiviilasjas nr 2-12-5270 tehtud 08.03.2012 pankrotimäärus ja 22.04.2014 pankrotimenetlust lõpetav määrus, mistõttu tuleb käesoleva pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel.
22.XX selgitab 09.05.2018 pankrotiavalduses, et tema eesmärgiks on vabaneda Maksu- ja Tolliameti võlanõudest pankrotimenetlusele järgnevas kohustustest vabastamise menetluse raames. Samas avaldaja ise tunnistab, et tsiviilasjas nr 2-12-5270 Pärnu Maakohtu 22.04.2014 määrusega algatatud kohustustest vabastamise menetlus lõpetati 05.09.2016 kohtumäärusega XX kohustustest vabastamisest keeldumisega PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et võlgnik rikkus süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Kohus tuvastas, et XX esitas kohtule oma sissetulekute suuruse kohta mittetõeseid andmeid, millega rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust mitte varjata oma sissetulekuid. Võlgnik ei teinud piisavale sissetulekule vaatamata võlausaldajatele makseid, millega kahjustas võlausaldajate huve. Kohus leidis, et XX on kohustustest vabastamise
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265 menetluse võimaluse minetanud. Määruskaebusmenetluses jäi Tallinna Ringkonnakohus oma 05.10.2016 määruses samale seisukohale.
23.PankrS § 167 lõike 2 kohaselt ei või PankrS § 167 lg 1 nimetatud (so pankrotimenetluses esitamata v rahuldamata v vaidlustatud jäänud) nõuet võlgniku vastu üldises korras esitada, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt käesoleva seaduse §-s 176 sätestatule lõppenud. PankrS § 176 lg 1 kohaselt, kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.
24.Kuna XX tsiviilasjas nr 2-12-5270 toimunud kohustustest vabastamise menetluse raames kohustustest ei vabastatud, vaid kohus keeldus teda süülise rikkumise tõttu kohustustest vabastamast, siis ei ole pankrotimenetluses esitamata jäänud maksuvõla nõue PankrS § 176 lg 1 alusel lõppenud ja PankrS § 167 lg 2 tulenev keeld maksuvõla nõude üldises korras esitamiseks antud juhul ei kohaldu. Seetõttu kohus ei saa pankrotiavaldust menetlusse võtta ka TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi, kuna PankrS § 167 lg 1 – 2 sätetest nähtuvalt ei ole riik andnud pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete vastu õiguskaitset võlgnikule, kes jäeti PankrS § 175 alusel kohustustest vabastamata.
25.Lisaks juhib kohus tähelepanu, et isegi juhul, kui eeldada, et XX 09.05.2018 pankrotiavalduse menetlusse võtmiseks on alust tulenevalt kohtutäitur R. Alberti 1584,05 eurosest nõudest, mis tekkis võlausaldaja Swedbank pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõude sissenõudmisel PankrS § 168 alusel ja mida pankrotimenetluse ajal 2012-2014 ega kohustustest vabastamise menetluse ajal 20142016 veel olemas ei olnud, siis PankrS § 172 lg 2 p 5 tulenevalt ka uue pankrotimenetluse läbimise puhul kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi.
26.Kuna pankrotiavalduse esitaja XX puhul Pärnu Maakohus 05.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-5270 on juba tuvastanud XX poolt PankrS § 173 sätestatud kohustuste süülise rikkumise, mida on kontrollinud ja leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 05.10.2016 määruses, ei ole käesoleva pankrotivalduse ja võlgadest vabastamise avaldusega soovitud eesmärk ilmselt saavutatav ja avaldus on perspektiivitu.
27.Eeltoodud asjaoludel ja tuginedes TsMS § 371 lg 1 p 4, lg 2 p 2 ja § 372 keeldub kohus määrusega XX pankrotiavaldust enda teistkordse pankroti väljakuulutamiseks menetlusse võtmast ja tagastab selle.
Määruskaebus
28.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja 09.05.2018 avaldus, võtta pankrotiavaldus menetlusse ning nimetada ajutine pankrotihaldur.
29.Määruskaebuse kohaselt on kohus TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel keeldumise puhul jätnud tähelepanuta, et võlgniku kohustuste hulgas on uus, pärast eelmise pankrotimenetluse lõppu, sissenõutavaks muutunud kohtutäitur Rocki Albert täitekulude nõue summas 1584,05 eurot ning võlgnikul puudub vara ja vahendid selle nõude tasumiseks.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265
30.Kohus on jätnud TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keeldumisel tähelepanuta, et Pärnu Maakohtu 05.09.2016 määrusega on tuvastatud võlgniku süüline käitumine tsiviilasjas nr 2-12-5270 toimunud kohustustest vabastamise menetluses, mitte praeguses menetluses. PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustatakse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine PankrS § 158 lg 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. Seega saab kohus alles pankrotimenetluse lõpus otsustada, kas varasem kohustustest mittevabastamine on piisav alus järgmises pankrotimenetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.
31.Käesolevas asjas on kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmisel teinud ennatlikud järeldused võlgniku kohustustest vabastamise perspektiivsuse osas, sh ei ole kohus hinnanud seda, kas esineb asjaolusid, mis õigustaksid kohustusest vabastamise menetluse algatamist. Menetluse edasine käik
32.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
33.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning avalduse menetlusse võtmist otsustada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
34.Vaidlustatud määruses keeldus maakohus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 371 lg 2 p 2 alusel.
35.Sealjuures leidis maakohus, et kuna avaldaja suhtes kehtivad varasemas pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12-5270) tehtud kohtulahendid, mis käsitlevad nii pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõudeid (Swedbank AS nõue summas 14 098,14 eurot, SEB Pank AS nõue summas 124 456,45 eurot, Luminor Bank AS nõue summas 948,72 eurot) kui ka esitamata jäänud nõuet (Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu nõue summas 114 300,86 eurot), ei saa avaldaja nende nõuetega seonduvalt enam kohtult pankrotiseadusest tulenevat õiguskaitset taotleda ja uut pankrotiavaldust esitada. Lisandunud uue võla (kohtutäitur Rocki Albert nõue summas 1584,05 eurot) osas leidis maakohus, et kuigi tegemist on uue nõudega, puudub alus pankrotiavalduse menetlemiseks, kuna avaldaja on eelmisele pankrotimenetlusele järgnenud kohustustest vabastamise menetluses käitunud süüliselt, seetõttu kohustustest vabastamata jäetud ja käituks nii ilmselt ka uues pankrotimenetluses.
36.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mida põhjendab järgnevalt.
37.PankrS § 1 kohaselt on pankrot võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus. PankrS § 8 lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotivõlgnikuks ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus. PankrS § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras.
38.PankrS § 9 lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja. PankrS 13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisab maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265 võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla.
39.Eeltoodust ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust esitada. Samuti ei ole seadusandja sätestanud, et võlanimekirjas on keelatud märkida varasemas pankrotimenetluses tunnustatud või selles esitamata jäänud nõudeid. Seega pidigi avaldaja maakohtule esitatud võlanimekirjas oma püsiva maksejõuetuse põhistamiseks märkima kõigi nende võlausaldajate nõuded, mida ta rahuldada ei suuda. Asjaolu, et mõned nendest nõuetest on kaitstud varasemas pankrotimenetluses, omab edaspidises pankrotimenetluses tähendust vaid nõuete kaitsmisel, kuna PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
40.PankrS § 14 lg 1 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui: 1) võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu; 2) võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust; 3) esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused; 4) võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava.
41.Seega saab kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda üksnes mõne üldaluse esinemisel. Ringkonnakohtu hinnangul puudus praegusel juhul alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel.
42.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist olukorraga, kus oleks olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuigi pankrotiavaldus sisaldab suures osas nõudeid, mis olid olemas avaldaja varasema pankroti väljakuulutamise seisuga, ei ole kohtud siiski käesoleva asjas esitatud pankrotiavaldusega samasugust avaldust varasemalt menetlenud. Tsiviilasjas nr 2-15-5270 maakohtule esitatud ajutise halduri aruandes (tlk 13-15) ei ole kohtutäitur Rocki Albert nõuet summas 1584,05 eurot nimetatud ega saagi olla, kuna nõue on avalduses toodud asjaoludest nähtuvalt tekkinud pärast avaldaja varasema pankrotimenetluse lõppemist (tlk 2).
43.Ka on muutunud avalduse aluseks olevad asjaolud. Kui varasemas pankrotimenetluses kindlaks tehtu kohaselt kuulus avaldajale seisuga 06.03.2012 vara väärtuses 69 561,28 eurot (tlk 17), siis praegu on avaldaja tuginenud sellele, et talle mingit vara ei kuulu, lisaks invaliidsuspensionile (210 eurot) on talle kuni 25.10.2018 määratud töötuskindlustushüvitis (400-500 eurot kuus) ning pärast kohtutäituri poolt invaliidsuspensionist lubatava kinnipidamise tegemist jääb kulude katmiseks 168 eurot. Avaldaja on märkinud, et tema tervislik seisund ei võimalda paljusid töid teha ning ta ei ole suuteline täiskoormusega töötama (tlk 2-3).
44.Seega järeldas maakohus ebaõigesti, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks esineb TsMS § 371 lg 1 p 4 sätestatud alus.
45.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu poolt antud tõlgendusega PankrS § 167 lg-le
46.Viidatud sättest ning Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-92-14 (maakohtu määruses ekslikult märgitud 3-2-1-91-14) ei tulene, et varasemas pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete puhul ei saa võlgnik nende esitamisel pärast pankrotimenetluse lõppemist taotleda pankrotiseaduses sätestatud õiguskaitset ning uue pankroti väljakuulutamist.
47.Ringkonnakohtu hinnangul sätestab PankrS § 167 lg 1 selgelt ja üheselt vaid selle, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-7265 pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. Sealjuures on PankrS § 167 lg 1 nimetatud nõuete esitamine PankrS § 167 lg 2 lõike kohaselt keelatud vaid juhul, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud. Tõlgendades sätet koosmõjus PankrS § 1, § 2, § 8, § 14 ei ole võimalik järeldada nagu puuduks võlgnikul PankrS § 167 lg 1 nimetatud nõuete osas pankrotiseaduses sätestatud õiguskaitse.
48.Kokkuvõttes tähendab eelnev seda, et Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu võis oma nõude, eeldusel, et see pole aegunud, pärast varasema pankrotimenetluse lõppu avaldaja suhtes maksma panna. Avaldaja võib omakorda taotleda kohtult õiguskaitset ja uuesti pankroti väljakuulutamist, eeldusel, et on püsivalt maksejõuetu. Eeltoodust tulenevalt ei ole õigustatud maakohtu keeldumine pankrotiavalduse menetlemisest ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
49.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus ei saanud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist põhjendada ennatlike järeldustega avaldaja käitumise kohta võimalikus uues kohustustest vabastamise menetluses.
50.PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise käesoleva seaduse § 158 lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel.
51.Praegusel juhul tuli maakohtul otsustada pankrotiavalduse menetlemise võimalikkuse üle. Otsustuse selle kohta, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks esineb mõni PankrS § 171 lg 2 sätestatud alus või mitte, saab maakohus teha alles mõne PankrS § 171 lg 1 sätestatud tingimuse saabumisel. Ka Riigikohus on leidnud, et pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1-13, p 10).
52.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 tulenevalt maakohtu otsustada.
53.Käesolev määrus on TsMS § 372 lg 5 ja PankrS § 14 lg 2 alusel edasikaevatav.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.