Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Osaühingu Treemen Invest ja XX vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu üleandmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
145 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Katri-Helena Siirak Kostja I: Osaühing Treemen Invest (registrikood 10932785), seaduslik esindaja juhatuse liige SM Kostja II (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsus jätta muutmata, aga täiendada selle resolutsiooni otsustusega, et sama maakohtu 30. juuni 2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
3.Menetluskulud maakohtus jätta kostjate kanda ja ringkonnakohtus kostja XX kanda.
4.Määrata kindlaks, et hüvitatavad ringkonnakohtu menetluskulud puuduvad.
5.Toimetada käesolev otsus kostjale Osaühing Treemen Invest kätte avalikult. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 30 juunil 2017 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Treemen Invest (kostja I) ja XX (kostja II, koos edaspidi „kostjad“) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu üleandmiseks. Hageja palub: (1) tunnistada kehtetuks kostjate vahel 9. novembril 2015 sõlmitud korteriomandite müügilepingud, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingud (edaspidi „võõrandamisleping“), millega võõrandati Tallinnas aadressil Narva mnt 5 asuvad korteriomandid (eluruum nr 49 ja mitteeluruum nr 191, vastavalt kinnistusraamatu registriosad nr 21614901 ja 21628901, edaspidi koos „korter“ ja eraldi ka vastavalt „eluruum“ ja „mitteeluruum“) kostjale II; (2) kostjalt II välja nõuda võõrandamislepingu alusel saadud korter. Hageja väitel: -
-
-
kostjal I oli hagi esitamise ajal maksuvõlg 198 321,40 eurot, sh põhivõlg 150 643,37 eurot ja intress 47 678,03 eurot. Põhivõlg kujunes 3. novembri 2016 maksuotsusega nr 12.2-3/036040-161 (edaspidi „maksuotsus“) täiendavalt tasumisele määratud maksukohustusest ning perioodidel mai 2015, juuni 2016 ja september 2016 deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest. Tähtpäevaks tasumata summadelt arvestas Maksu- ja Tolliamet (edaspidi „maksuhaldur“) intressi maksukorralduse seaduse (MKS) § 115 lg 1 alusel määras 0,06% päevas; kostja I ei tasunud maksuotsusega tasumisele määratud ega enda poolt deklareeritud maksusummasid. Seetõttu alustas hageja MKS § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist. Hageja läbi viidud toimingute tulemusel ei õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda. Samuti ei toimunud kohtutäituri vahendusel laekumisi maksuvõla katteks; kostjad sõlmisid võõrandamislepingu, mille kohaselt müüs kostja I korteri kostjale II. Sisuliselt on see kinkeleping, sest vastusooritust kostja I ei saanud. Kuna sissenõude pööramisega kostja I varale ei kaasnenud hageja nõude rahuldamist, on hagejal õigus esitada hagi kostjate vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võõrandamislepingu, mis kahjustab hageja kui sissenõudja huve.
2.Kostja I hagile ei vastanud. Kostja II vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokku– võtvalt järgmised: -
-
kostja II omandas korteri oma nõude tasaarvestamise vastu summas 145 000 eurot, milline hind oli kõrgem, kui korteri turuväärtus 139 000 eurot; hageja ei tõendanud ega viidanud võõrandamislepingu tingimustele, millest nähtuks, et korter tegelikult kingiti kostjale II. Arvestades, et korter müüdi tegelikust turuhinnast kallimalt, milline nõue tasaarvestati kostja II nõudega kostja I vastu, siis ei esine ühtegi ebavõrdset tingimust, mis võiks viidata ebatavalisele müügitehingule; võõrandamislepinguga tasaarvestati kostja II nõue 145 000 euro ulatuses, milline nõue oleks kostjal II endiselt kostja I vastu, kui võõrandamislepingut poleks sõlmitud. Sellisel juhul oleks kostja I võimaliku pankrotimenetluse puhul kaks võlausaldajat ja 2 (8)
-
kostja II nõue oleks suurem kui hageja nõue. Kostja II ei teadnud maksuotsuse aluseks olnud kostja I tehingutest midagi. Kostjal I ei olnud 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt 31. detsembri 2015 seisuga ühtegi kohustust hageja ees. Seega ei saanud kostjad müügitehinguga teadlikult ja tahtlikult kuidagi kahjustada hageja huve; kostja I ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja tagantjärele tõlgendab ekskavaatorite ostu- ja müügitehingud näiliseks ning määrab juurde maksmiseks 78 957,83 eurot. Kostja I ostis ja müüs maksuotsuses käsitletud ekskavaatoreid vaheltkasu teenimise eesmärgil. Asjaolu, et kostja I maksuotsust ei vaidlustanud, ei saa tõlgendada kostja II kahjuks. Samuti ei saanud kostja II kuidagi eeldada, et oma nõude rahuldamiseks korterit omandades (turuhinnast kallimalt) 145 000 euro nõude tasaarveldamise teel, kahjustab ta kellegi huve.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 18. mai 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ja määras kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud puuduvad.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
-
-
-
-
kostjad sõlmisid võõrandamislepingu, mille ese oli korter. Lepingus märgiti eluruumi hind 135 000 eurot ja mitteeluruumi hind 10 000 eurot. Lepingu p-s 2.3.1 kinnitasid lepingu pooled, et nende vahel on 30. aprillil 2013 sõlmitud laenuleping nr 2013/04/30 nõude suurusega 9. novembri 2015 seisuga 145 000 eurot. Lepingu p 3.2 kohaselt toimub ostuhinna tasumine kostja I nõude tasaarvestamisega kostja II nõudega kostja I vastu ning lepingu pooled loevad vastastikkused nõuded tasaarvestatuks; kostja I suhtes tehti 3. novembril 2016 maksuotsus summas 78 957,83 eurot ning
19.septembril 2016 maksuvõla tasumise korraldus nr 13-11/50611 summas 71 727,74 eurot; hageja esitas Swedbank AS-le 7. oktoobril 2016 korralduse nr 13.2-7/349096 ning
5.jaanuaril 2017 korralduse nr 13-2.7/11555 kostja I pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmiseks maksuhalduri pangakontole; hageja esitas 24. aprillil 2017 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale täitmisavaldused nr 13-19/723 ja 13-19/724. Kohtutäituri vahendusel ei ole toimunud laekumisi kostja I maksuvõla katteks; hagi esitamise seisuga oli kostja I maksuvõlg kokku 150 643,37 eurot.
3.2.Tuvastatud asjaoludest järeldub, et sissenõude pööramine kostja I varale ei ole viinud hageja maksunõude rahuldamiseni. Kostja I on mittetegutsev äriühing, mistõttu ei ole nõude rahuldamine võimalik majandustegevusest saadavate vahendite arvelt. Kostja II ei ole hagile selles osas vastu vaielnud ega väitnud, et nõuet oleks võimalik rahuldada muul viisil. Seega on täidetud vara tagasivõitmise üldised eeldused, sest senine sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi ja on alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka edaspidi.
3.3.Kostja I ei saanud korteri võõrandamisega kostjalt II kohast vastusooritust, mistõttu tuleb
9.novembri 2015 tehing lugeda kinke iseloomuga tehinguks, millele kohaldub täitemenetluse seadustiku (TMS) § 189. Seda põhjendas maakohus järgmiselt.
3.3.1.Kostjate vahel 30. aprillil 2013 sõlmitud laenulepingu osas on kostja II väited vastuolulised. Kostja II väitis, et osa laenu on antud 2013. aastal ning ka enne seda, samas esitas kostja II sularaha sissemaksete orderid, mille kohaselt andis ta kostjale I raha (kokku 130 000 eurot) alles septembris-oktoobris 2015.
3.3.2.Kassa sissetuleku orderid ei tõenda sularahas laenu andmist septembris-oktoobris 2015 kostjale I. Kostja II töötas kostja I raamatupidajana ja seda ka novembris 2015. Kassa sissetuleku orderid on allkirjastanud pearaamatupidaja ja kassapidaja. Kostja I 2015. aasta 3 (8)
majandusaasta aruande lisa nr 12 kohaselt oli kostja I töötajate keskmine arv 2015. aastal taandatuna täistööajale kaks inimest. Seega puudus kostjal I muu isik peale kostja II, kes oleks saanud sularaha sissemakset vastu võtta ja selle kohta allkirja anda. Nii oli eeldatavasti sularaha andja ning vastuvõtja üks ja sama isik. See vähendab oluliselt esitatud tõendite (kassa sissetuleku orderite) usaldusväärsust. Sissemaksed on kajastatud kostja I pearaamatus. Kui lähtuda eeldusest, et kostja I pearaamatu andmed vastavad tegelikkusele, siis on enne 9. novembri 2015 tehingut andnud kostja II ajavahemikus 25. juuni – 12. oktoober 2015 kostjale I laenu kokku 205 000 eurot. Sellest on peale võõrandamislepingu sõlmimist tagastatud kostjale I kokku 128 000 eurot. Lähtudes pearaamatu kannete õigsusest on kostjal I tagastamata kostjale seega 77 000 eurot. Korteri hind oli kokku 145 000 eurot ja kostja I võlgnevus eeltoodud arvutuse järgi 77 000 eurot, millest järeldub, et 9. novembri 2015 tehing oli valdavas osas kinke iseloomuga. Samas ei ole pearaamatu kanded kooskõlas kostja I kontoväljavõttega, sest sellest ei nähtu väljamaksed kostjale II. Kontoväljavõtte kohaselt on kostjale II tehtud ajavahemikus 6. juuli 2015 kuni 2. september 2016 väljamakseid kokku 53 685 euro ulatuses, sealhulgas peale väidetava tasaarvestuse tegemist 31 950 eurot. Selgusetuks jääb, miks oli vaja kanda kostjal I kostjale II üle raha ka pärast väidetava tasaarvestuse tegemist.
3.3.3.Kostja II pangakonto väljavõttest nähtub, et 20 märtsil 2013 kandis notar kostjale II üle 7 732 eurot ja 21. märtsil 2013 kandsid kaks eraisikut kostja II pangakontole kokku 102 700 eurot selgitusega Männiku tn 14, Keila linn, Harjumaa, ost. Väljavõttest ei nähtu suurte summade kandmine kostjale I ega ka märkimisväärses summas sularaha väljavõtmine. Küll aga nähtub, et suured summad on kostja II kandnud kolmandatele isikutele, mistõttu jäi
26.oktoobri 2016 seisuga kontole 818,32 eurot. Kontoväljavõttest ei nähtu ka suurte summade laekumised, mida kostja II oleks saanud kasutada kostjale I laenu andmiseks väidetavas ulatuses. Laenusumma kandmine kostjale I
30.aprillil 2013 ja pärast seda (septembris – oktoobris 2015) ei ole tõendatud, kuna esitatud tõenditest nähtuvalt ei saanud kostja II käsutuses olla selliseid summasid. Kostja II pangakonto väljavõtte kohaselt kandis ta kostjale I üle perioodil 21. märts 2013 kuni 9. november 2015 kokku 1 875 eurot. Kostja I kandis samal ajavahemikul kostja II samale kontole 22 060 eurot (lisaks ka 339,258 eurot töötasu). Kostja II kolme erineva konto väljavõtetest nähtub, et kostja I tasus ajavahemikus 1. jaanuar 2013 – 31. detsember 2015 kostjale II selgitusega „kreditoorne võlgnevus“ või „laenu tagasimakse“ kolmele kontole kokku 43 385 eurot. Sellest summast on enne
9.novembri 2015 tehingut tasutud 30 335 eurot ning peale tehingut veel 13 050 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli pigem 9. novembri 2015 seisuga kostjal II märkimisväärne võlgnevus kostja I ees (mis hiljem veel suurenes).
3.3.4.Samuti ei tõenda laenu andmist kostja I 2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruanded. Neis esitatud üldisest sõnastusest ei saa järeldada, et seotud osapoole all tuleb silmas pidada nimelt kostjat II. Kostja II väidete kohaselt andis ta laenusumma kostjale I üle alles septembrisoktoobris 2015. Seega ei saa 145 000 euro laenamist tuvastada varasemate aruannete põhjal.
3.3.5.Nähtuvalt kriminaalasjas koostatud 13. aprilli 2017 tunnistajana ülekuulamise protokollist, kinnitas kostja II, et on võimalik, et ta andis kostjale I laenu, aga ei mäleta millal ning mis summas. Sellised ütlused näitavad, et väited 30. aprillil 2013 laenulepingu sõlmimise ning selle alusel raha üleandmise kohta kostjale I ei ole usutavad ega tõendatud.
3.3.6.Laenulepingu dokumendi p 1.3 kohaselt oli laenusumma tagastamise tähtaeg hiljemalt 31. oktoober 2015. Kostja II väitis kohtuistungil, et kostja I kasutas laenulepingu alusel krediiti igapäevaste tehingute jaoks. Kassa sissetuleku orderite kohaselt andis kostja II kostjale I laenu 4 (8)
130 000 eurot ajavahemikus 16. september – 12. oktoober 2015. Usutav ei ole, et kostjal I tekkis laenu saamise vajadus alles ca 2,5 aastat pärast laenulepingu sõlmimist ning seejärel tekkis koheselt ka vajadus laen tagasi maksta. Ka see vähendab laenamise väite usaldusväärsust.
3.3.7.Samuti ei tõenda laenu andmist ja 145 000 euro suuruse nõude olemasolu kostja I osanike 26. oktoobri 2015 üldkoosoleku protokoll (edaspidi „protokoll“). Protokoll on vastuolus teiste tõenditega, eelkõige kontoväljavõtetest nähtuva raha tegeliku liikumisega. Esitatud asjaolude kohaselt ei saa pidada protokolli usaldusväärseks tõendiks.
3.3.8.Vaidlusaluse tehingu tagasivõitmist ei välista TMS § 189 lg 3. Arvestades võõrandamislepingu eset ja selle väärtust, samuti kostja I majanduslikku seisundit, ei saa asuda seisukohale, et vara sisuliselt tasuta kostjale II võõrandamine oli tavapärane kingitus.
3.4.Hagi kuuluks rahuldamisele ka TMS §-de 187 ja 188 alusel. Kostja II on kostja I juhatuse liikme abikaasa ning oli ühtlasi kostja I raamatupidaja, seega tuleb ta lugeda pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p-st 1 ning lg 2 p-st 1 tulenevalt võlgniku (kostja I) lähikondseks.
3.4.1.Maksuotsuse aluseks olnud tehingud viidi läbi enne võõrandamislepingu sõlmimist. Seega pidi kostjale I olema teada tulevikus tekkiv maksukohustus. Kui äriühing kajastab oma raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides tehinguid tegelikkusele mittevastavalt, peab äriühing ja ka temaga seotud isik aru saama ja pidama võimalikuks, et maksuhaldur võib hilisemalt määrata täiendavalt tasumisele kuuluvat maksu.
3.4.2.Kui kostja I ei oleks korterit võõrandamislepinguga kostjale II tasuta (või märkimisväärselt ebaproportsionaalse vastusoorituse eest) võõrandanud, oleks selle omanik jätkuvalt kostja I. Sellisel juhul saaks kohtutäitur vara realiseerimise tulemi arvelt hageja nõude suuremas osas täita. Praegusel juhul ei ole aga täitemenetlus tulemust andnud ja esitatud asjaolude kohaselt puudub kostjal I vara, millele oleks võimalik hageja nõude sundtäitmiseks sissenõuet pöörata. Seega muutis kostja I ennast võõrandamislepinguga sisuliselt varatuks ja sellega omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel võimatuks. Eeltoodu põhjal on ilmne, et võõrandamislepinguga vara kinkimine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve.
3.4.3.Kuna 78 957,83 eurose maksunõude tekkimine pidi olema kostjale I 9. novembril 2015 teada, tal puudus muu oluline vara peale korteri, sissenõudja nõue on jäänud rahuldamata ja kostjal II ei saanud olla tasaarvestusena kajastatud ulatuses nõuet kostja I vastu, on kostja I teinud tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.
3.4.4.Kostja II tuleb lugeda võlgniku lähikondseks, mistõttu eeldatakse tema teadmist sissenõudja huvide kahjustamisest vaidlusaluse tehingu tegemise ajal.
3.5.Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks hindas maakohus ebaõigesti asjas kogutud tõendeid. Kostja II esitas sularaha sissemaksete kohta tõendid (2015. aasta kassa sissetuleku orderid), mis tal õnnestus leida, kuid tal ei olnud alles 2013. ja 2014. aastast ühtegi kassa sissetuleku orderit, mis aitaks tõendada sel perioodil raha maksmist. Kostja II ei pidanud kassa sissetuleku ordereid alles hoidma, kuna kostja I võõrandas talle korteri, mille hind tasaarvestati kostja II nõudega. Väär on maakohtu järeldus, et kostja II võttis kostja I nimel vastu sularaha ja allkirjastas kassa sissetuleku orderid. Seda tõendab kriminaalasjas koostatud 13. aprilli 2017 tunnistajana ülekuulamise protokoll, mille kostja II allkirjastas. Võrreldes protokollil olevat allkirja kassa 5 (8)
sissetuleku orderitel olevate allkirjadega, siis on näha, et allkirju ei andnud sama isik. Kassa sissetuleku orderid allkirjastas kostja I juhatuse liige. Maakohus eeldas küll pearaamatu kannete õigsust, kuid ei arvestanud 2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruannetes seotud osapoole kohustuse real kajastatud summaga. Kui maakohus oleks arvestanud kõigi kostja II esitatud tõenditega (2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruanded, kostja II pangakonto väljavõtted, pearaamat, protokoll), ei oleks ta jõudnud väärale järeldusele, et kinnisasjade müügitehing oli osaliselt kinke iseloomuga. Maakohtule esitatud tõendite põhjal oli kostja II nõue kostja I vastu kinnisasjade müügitehingu ajal suurem, kui müügihind 145 000 eurot. Seda kinnitab ka kostja I osanike 26. oktoobri 2015 üldkoosoleku otsus.
4.2.Teiseks kohaldas maakohus vääralt raamatupidamise seaduse (RPS) § 21 lg 3 p 5, millest tulenevalt tõlgendas vääralt kostja I 2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruandeid. Aruannetes on kostja II laenud kajastatud kirje all „Tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega eraisikust omanike lähedased pereliikmed ning nende valitseva või olulise mõju all olevad ettevõtjad“. Nimeliselt ei pea seotud osapooli aruandes nimetama.
4.3.Kolmandaks kohaldas maakohus vääralt TMS sätteid. Kostja II ei saanud korterit kostjalt I kinkena, kuna tasus selle eest rohkem kui turuhinna. Seevõttu on väär tehingu tagasivõitmine TMS § 189 alusel. Samuti ei ole võimalik tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 188 alusel. Hageja huve ei kahjustatud, sest korter osteti turuhinnast kallimalt, millega tasaarvestati kostja II nõue kostja I vastu. Tehingu kinnitasid ja kiitsid heaks kostja I osanikud, kes ei oleks endale ebasoodsat tehingut teinud.
4.4.Neljandaks väitis maakohus alusetult, et kostja I pidi 9. novembril 2015 teadma, et hageja võib hakata temalt 78 957,83 eurot nõudma. Ekskavaatoritega tehinguid tehes ei näinud kostja I ette, et hageja hindab tehingud näiliseks ning nõuab täiendavate maksude tasumist. Maksumenetlus algas ka alles 16. novembril 2015. Kuivõrd korter võõrandati turuhinnast kallimalt, ei saa väita, et kostjad kahjustasid müügitehinguga võlausaldajate huve.
5.Hageja vaidles kaebusele vastu. Kostja I, kellele ringkonnakohus toimetas kaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse kätte avalikult, kaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, aga selle resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jätmise kohta. Hagi rahuldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja II kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Kuigi kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis on vähemalt tehingute kehtetuks tunnistamise osas kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, kuna nende kui lepingupoolte suhtes saab lepingu kehtetuks tunnistada üksnes ühiselt. See järeldub mh TMS § 187 lg 1 esimesest lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole vastu (vrd Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 11 teine lõik).
8.Kaebuse esimese väitega vaidlustab kostja II maakohtu otsust tõendite hindamise osas, täpsemalt nende asjaolude kohta, mille põhjal maakohus järeldas, et vaidlusalusel tehingul on vähemalt osaliselt kinke iseloom. Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ja on teinud tõendite põhjal kohased järeldused poolte väidete tõendatusse kohta. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
8.1.TMS § 189 lg 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Lisaks näeb TMS § 189 lg 2 ette, et kohus võib samadel alustel 6 (8)
tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Seega analüüsis maakohus põhjendatult, kas võõrandamislepingul on vähemalt osaliselt kinke iseloom.
8.2.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt 5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 14 esimene lõik, samuti selles viidatud 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41, ja 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka TMS § 189 lg 2 kohaldamisel. Järelikult tuli TMS § 189 lg 2 kohaldamiseks hinnata, kas kostjate vastastikused sooritused võõrandamislepingu alusel erinevad suurusjärgu võrra.
8.3.TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Maakohus võttis aluseks, et korteri väärtus oli võõrandamislepingus märgitud 145 000 eurot. Seda seisukohta ei ole kaebusega selgelt vaidlustatud, aga samas lähtub kostja II jätkuvalt enda väitest nagu oleks korteri väärtus 139 000 eurot ja viitab kinnisvarabüroo hinnangule (II kd tl 33–46). Viidatud hindamisaktis on märgitud vaid kinnistusraamatu eluruumi eeldatav turuhind 21. veebruari 2017 seisuga, aga pole arvestatud mitteeluruumiga. Samas tuleb vaidlusaluse tehingu alusel tehtud sooritusi võrrelda tervikuna ja tehingu tegemise aja, st 9. novembri 2015 seisuga. Neil kaalutlustel tuvastas maakohus õigesti, et korteri väärtus (st eluruumi ja mitteleuruumi kokku) on võõrandamislepingus märgitud 145 000 eurot.
8.4.Õige on maakohtu arusaam, et kui kostja II kohustus korteri ostuhinna tasumiseks pidi lepingu järgi lõppema tasaarvestuse tulemusel, siis tuli kostja II vastusooritust korteri eest hinnata selle nõude põhjal, mida kostja II tasaarvestuseks kasutas, st väidetavast laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude põhjal. Kostjate omavahelise seotuse tõttu, mida kaebusega samuti ei vaidlustata, oli kostjate kanda kogu tõendamiskoormis selleks, et tõendada nii laenulepingu kui ka sellest tuleneva laenu tagastamise kohustuse olemasolu. Kostja II möönab kaebuses, et tal oli vähe tõendeid, kuid ta ei esitanud maakohtus taotlusi tõendite kogumiseks.
8.5.Maakohtu hinnang kassa sissetuleku orderite usaldusväärsusele on kooskõlas TsMS-s sätestatud tõendite hindamise reeglitega. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus vastab neile nõuetele.
8.6.Vaidlustatud otsus ei ole tõendite hindamisel vastuoluline. Maakohus kontrollis kostja II kõiki väiteid ja võis selle käigus ka lähtuda eeldusest, et kostja I pearaamatu kanded on õiged ning arvutada väidetava laenujäägi välja selle eelduse põhjal. Kuna kostja II väited olid ebajärjekindlad, siis tuligi neid kontrollida mõneti erinevatel eeldustel. Kohtu hinnang, et teatavas osas saab lähtuda pearaamatu kannetest, ei tähenda, et õigeks ja usaldusväärseks tuleb lugeda ka teised kostja esitatud tõendid, sh varasemad majandusaasta aruanded. Tervikuna on vaidlustatud otsuses järgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine selle kohta, et kostjalt II kostjale I laenu andmine ega selle tagastamise kohustuse tekkimine ei ole tõendatud.
8.7.Ka protokolli tõendusjõudu hindas maakohus õigesti. Koosmõjus teiste tõenditega ja eespool p-des 8.5 ja 8.6 märgitud kaalutlustel ei saa seda pidada kohaseks tõendiks, et tuvastada kostja II tegelik kohustus tasuda kostjale I 145 000 eurot.
9.Kaebuse teise väitega heidab kostja II maakohtule ette eksimist RPS kohaldamisel. See väide ei ole põhjendatud. Maakohus sedastas kostja I majandusaasta aruannete põhjal õigesti, 7 (8)
et neist ei saa järeldada laenu tagastamise kohustust just kostja II ees. RPS § 21 lg 3 p 5 ei võimalda samuti teha kostja II soovitud järeldust.
10.Kolmas ja neljas väide käsitlevad TMS kohaldamist, aga ka selles osas maakohus ei eksinud. Vastavalt eespool p-s 8 ja selle alapunktides märgitule, tuvastas maakohus õigesti, et võõrandamislepingul oli kinke iseloom. Seega sai muude eelduste täidetuse korral – mille maakohus samuti õigesti tuvastas – hagi rahuldada TMS § 189 lg-te 1 ja 2 alusel. Seetõttu ei ole vaja eraldi vastata kaebuse väidetele maakohtu alternatiivse käsitluse kohta tagasivõitmise üldiste aluste kohta.
11.Eelnevast tuleneb, et kaebuse ükski väide ei ole edukas ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
12.Olenemata kaebuse väidetest peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega selle kohta, et maakohtu 30. juuni 2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Maakohus käsitles seda küsimust vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 35 ja leidis õigesti, et hagi tagamine peab jääma kehtima. Samas näeb TsMS § 442 lg 5 ette, et vastav otsustus peab kajastuma ka kohtulahendi resolutsioonis. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Sellist kulude jaotamist ei mõjuta eespool p-s 7 märgitu. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna hagejal menetluskulud puuduvad, ei ole vajadust menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
14.Kostja I aadress ei ole kantud äriregistrisse ega ole kohtule ka muu allika kaudu teada. Samuti ei ole kohtule teada kostja II juhatuse liikme aadress. Seega on täidetud TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ja ringkonnakohus toimetab otsuse kostjale I kätte avalikult. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.