E.P. hagi K.P. vastu täiteasjas nr 084/2017/3068 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. september 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): K.P. (ik: XXX), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (hageja): E.P. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus K.P. kanda.
3.Välja mõista K.P. lt E.P. kasuks menetluskulude katteks 396 eurot.
E.P. kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.P. (hageja) esitas 04.11.2017 maakohtule K.P. (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 084/2017/3068 sundtäitmine lubamatuks, sh tuvastada, et hagejal ei ole tsiviilasjas nr 2-12-23474 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse alusel kohustust tasuda kostjale resolutsiooni p-s 4.13 välja mõistetud summat 114 292,96 eurot enne, kui on täidetud otsuse resolutsiooni p-des 4.14–4.16 nimetatud kohustused. 07.11.2017 esitas hageja puuduste kõrvaldamise korras alternatiivse nõude tuvastada, et hagejal ei ole Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse alusel kohustust tasuda kostjale otsuse resolutsiooni p-s 4.13 välja mõistetud summat 114 292,96 eurot enne, kui on täidetud otsuse resolutsiooni p-des 4.14–4.16 nimetatud kohustused. Maakohus jättis 07.11.2017 määrustega hageja esmase nõude menetlusse võtmata ja võttis menetlusse hageja alternatiivse nõude Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse selgitamiseks. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11.12.2017 määrusega maakohtu määruse, millega jäeti hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue menetlusse võtmata, ja saatis nimetatud hagi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtu 12.12.2017 määrusega võeti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlusse. 16.02.2018 määrusega võttis maakohus vastu hageja loobumise alternatiivsest nõudest. Hagiavalduse kohaselt rahuldas Tartu Ringkonnakohus 10.07.2017 otsusega K.P. ja E.P. hagid ühisvara jagamiseks osaliselt. Kohtuotsuse resolutsioonis sisalduvad järgmised punktid:
4.13.Välja mõista E.P. K.P. kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot.
4.14.Lõpetada E.P. ja K.P. ühisomand Tartus R asuva kinnistu (registriosa nr XXX) suhtes ja müüa nimetatud kinnistu avalikul enampakkumisel, jagades müügist saadud raha E.P. ja K.P. vahel võrdsetes osades.
4.15.Lõpetada E.P. ja K.P. ühisomand Tartumaal Rõngu vallas Käärdi alevikus asuva K. kinnistu (registriosa nr X ) suhtes ning müüa nimetatud kinnistu avalikul enampakkumisel, jagades müügist saadud raha E.P. ja K.P. vahel võrdsetes osades.
4.16.Ühisvara avalikul enampakkumisel müügist saadud rahast K.P. osa välja maksta K.P. le. E.P. osast arvestada maha E.P. K.P. kasuks välja mõistetud hüvitis 114 292,396 eurot, mis maksta välja K.P. le. Pärast K.P. le väljamakse tegemist maksta avalikul enampakkumisel saadust järelejäänud summa välja E.P. le. Ringkonnakohtu otsus jõustus 16.10.2017.
23.10.2017 esitas kostja kohtutäitur Oksana Kutšmeile täitmisavalduse ja täitedokumendi – Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse. Kohtutäitur on alustanud kaks täiteasja. Täiteasjas nr 084/2017/3067 on võlgnikeks nii hageja kui ka kostja ning nõude sisuks on R. ja K. kinnisasjade ühisomandi lõpetamine nende müümisega avalikul enampakkumisel. Täiteasjas nr 084/2017/3068 on võlgnikuks hageja ning nõudeks on hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot. Kohtutäitur on teinud hagejale ettepaneku täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks 30 päeva jooksul täitmisteate kättetoimetamise päevast arvates. Rahalise nõude 114 292,96 eurot suhtes ei ole võimalik alustada täitemenetlust enne, kui on täidetud täitedokumendi p-des 4.14–4.16 märgitud nõude täitmise viis. Kohus on täitedokumendis määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et kõigepealt kuuluvad võõrandamisele kinnistud ja seejärel peab hageja kostjale raha maksma. Hagejal puudub kohustus oletada, kui suur summa võiks kinnistute müügist laekuda, et täita nõue vabatahtlikult ülejäänud summa ulatuses. 114 292,96 euro nõude suhtes täitemenetluse kohene alustamine mõjutab täitemenetluse kulusid ning hageja kohustused suureneksid alusetult. Kuna hagejal puudub täitedokumendist tulenev kohustus (kohustust pole tekkinud, sest tegemist on tingimusliku kohustusega), siis ei ole sundtäitmine lubatav.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja käsitlus sissenõutavuse puudumisest väär. Sissenõutavuse puudumine tuleneb eelkõige sellest, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sissenõutavuse puudumine ei saa olla tingimuslik. Ringkonnakohtu otsuse p-ga 4.13 on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot ning p-des 4.14-4.16 otsustatud ühisvara jagamise ja selle viisi ning tulemi jagamise põhimõtte üle. Ringkonnakohtu menetluses ei taotletud kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist ja ringkonnakohus ei ole otsustanud otsuse täitmise korda selliselt, et enamsaadud ühisvara arvelt väljamõistetud hüvitist ei saa sundtäita enne, kui kinnistud on müüdud. Kostjal on õiguspärane ootus saada omandi kaotamise eest kohene hüvitis vastavalt põhiseaduse (PS) § 32 lg-le 1. Hagejal on piisavalt likviidseid vahendeid, et võlg koheselt tasuda. Kuna poolte vahel puudub materiaalõiguslik vaidlus, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2018 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 084/2017/3068 lubamatuks seni, kuni on täidetud tsiviilasjas nr 2-12-23474 10. juulil 2017 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni p-des 4.14–4.16 sätestatud kohustused. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2924 eurot (sh 350 eurot riigilõiv ja 2574 eurot (sh km) õigusabikulu) ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud maakohus kostja seisukohaga, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab ammendava loetelu ja muudel asjaoludel ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-134-07 (p 11) viidanud, et TMS § 221 lg 1 puhul on tegemist näidisloeteluga, mis on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Hageja käsitlus, et ringkonnakohtu otsuse p 4.13 ei ole sissenõutavaks muutunud, ei ole jõustunud kohtulahendi puhul kohane. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati sooritushagi, millest nähtub hageja kohustus maksta kostja kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot. Praegusel juhul ei ole võimalik rääkida kohtuotsuses sisalduvate nõuete
sissenõutavusest, sest kohtuotsus on pärast jõustumist pooltele täitmiseks kohustuslik ning see ei ole tingimuslik. Vaatamata sellele, et ringkonnakohtu otsuse p 4.13 on selge ja täidetav, leidis maakohus, et tuleks selgitada otsuse p-de 4.14–4.16 koosmõju p-ga 4.13. Seega esineb hagejal õigustatud huvi tuvastushagi esitamiseks, sest täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle tekkinud vaidluse korral tuleks tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt ei saa hageja viidata kohtuotsuse selgitamiskohustusele, kuna ta on vastavasisulisest nõudest loobunud. Maakohus on 16.02.2018 määrusega võtnud vastu loobumise alternatiivsest nõudest ja selles osas menetluse lõpetanud. Tulenevalt Riigikohtu selgitustest lahendi nr 3-2-1-134-07 p-s 12 on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega koos tuvastustaotluse esitamine õiguslikult lubatav. Ringkonnakohtu otsuse p-d 4.13–4.16 sisaldavad tasaarvestuse põhimõtet, st p 4.13 täitmiseks tuleb esmalt täita p-des 4.14 ja 4.15 sisalduv kohustus, s.o kinnistud sundmüüa, jagada saadud raha võrdseteks osadeks ning hageja osast arvestada maha hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis 114 292,96 eurot, mis maksta välja kostjale. Kuna vastavat tasaarvestusolukorda pole veel tekkinud, see tekib alles pärast kinnistute müüki, siis on TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamist lubavad asjaolud tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, millest tulenevalt (ja tuginedes mh Riigikohtu selgitustele lahendi nr 3-2-1-11-15 p-s 10) on lubatav sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine kohtulahendi täitmise osas. Maakohus oli seisukohal, et otsuse p-des 4.14–4.16 on kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise kord ja viis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 kohaselt. Resolutsioonis on selgelt ja üheselt märgitud, et hagejal tuleb hüvitada kostjale enamsaadud ühisvara arvelt 114 292,96 eurot. Hüvitise väljamaksmiseks on sätestatud kord, millest nähtub, et esmalt tuleb avalikul enampakkumisel müüa kaks ühisomandis olevat kinnistut, saadud raha jagada võrdsetes osades ning hageja osast arvestada maha hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis 114 292,96 eurot, mis maksta välja kostjale. Pärast kostjale väljamakse tegemist tuleb maksta järelejäänud summa välja hagejale. Eeltoodu tähendab seda, et kui kinnistute müügist saadavast hagejale kuuluvast osast ei jagu 114 292,96 euro väljamaksmiseks kostjale, saab kostja jätkata sundtäitmist hüvitise väljamaksmiseks hageja muu vara arvelt. Seega tuleb täitemenetlus tunnistada lubamatuks seni, kuni on täidetud otsuse p-des 4.14–4.16 nimetatud kohustused.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TMS § 221 lg-t 1. Riigikohtu selgitusest otsuse nr 3-2-1-134-07 p-s 11 tuleneb, et kui täitedokumendiks on jõustunud kohtuotsus, ei ole TMS § 221 lg 1 laiendav tõlgendamine lubatud; 2) ei ole jõustunud kohtuotsuste puhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega koos tuvastustaotluse esitamine lubatav, seda enam, et hageja oli tuvastustaotlusest loobunud. Ringkonnakohus tegi 11.12.2017 määruse olukorras, kus kohus menetles hageja 07.11.2017 esitatud tuvastusnõuet. Kuna hageja loobus alternatiivsest tuvastusnõudest ja selles osas menetlus lõpetati, ei saa ta tulenevalt TsMS §-st 432 esitada samasisulist nõuet ka läbi TMS § 221 lg 1. Kui hageja loobus alternatiivsest tuvastusnõudest, loobus ta ka hagis esitatud
tuvastusnõudest. Nõudest loobumine ei saa olla tingimuslik ega mittetäielik. Riigikohtu selgitused otsuse nr 3-2-1-134-07 p-s 12 ei haaku antud vaidlusega; 3) ei saa TMS § 221 lg-test 1 ja 2 tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldada, kui tasaarvestuslikku olukorda ei ole tekkinud hagi esitamise või kohtuotsuse tegemise ajaks. Kuna maakohus möönab, et tasaarvestusolukorda ei ole veel tekkinud, st see tekib alles pärast kinnistute müüki, on kohtuotsus vastuoluline ja ebaloogiline. Ringkonnakohtu otsuse p-d 4.13–4.16 ei sisalda tasaarvestuse põhimõtet. Kohus on otsuse p-des 4.13–4.16 jaganud ühisvara ja määranud tulemi väljamaksmise. Lisaks ei ole hageja tasaarvestuse vastuväidet menetluses esitanud. Maakohus, käsitledes tasaarvestuse põhimõtte esinemist kohtuotsuses, on väljunud hagi piiridest ning on teinud otsuse asjaoludel, millele pool ei ole tuginenud ja mida ei ole menetluses arutatud, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine; 4) ei ole ringkonnakohus otsuse p-des 4.14–4.16 kindlaks määranud kohtuotsuse täitmise korda ja viisi. TsMS § 445 lg 1 kohast taotlust ei ole pooled tsiviilasjas nr 2-12-23474 esitanud ning kohtud ei ole sellist taotlust menetlenud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on selge, arusaadav ja täidetav. Ringkonnakohus ei ole pannud otsuse p 4.13 täitmist sõltuvusse p-de 4.14–4.16 täitmisest. Kostja huvi on saada ühisvara jagamisel vastavalt PS §-le 32 kohene ja õiglane hüvitis kaotatud omandi eest; 5) on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, kuivõrd otsus ei ole selge, ühemõtteline ega arusaadav. Kohtuotsus ei saa olla tingimuslik. Ringkonnakohtu otsuse p-des 4.14–4.16 ei ole tegemist kohustusega, vaid ühisvara jagamisega. Kostja nõue otsuse p 4.13 järgi on sissenõutav, seega ka sundtäidetav. Ilma otsuse p 4.13 sundtäidetavuseta kaotaks õigusliku tähenduse ka otsuse p 4.16. Kuna poolte vahel puudub materiaalõiguslik vaidlus, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue alusetu (3-2-1-60-11).
5.E.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi antud juhul õige õiguskaitsevahend, seda tulenevalt nii ringkonnakohtu juhistest 11.12.2017 määruses kui ka Riigikohtu selgitustest lahendi nr 3-2-1-134-07 p-s 11; 2) on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ja põhjendatud. Samas jääb hageja seisukoha juurde, et hagejal ei ole ringkonnakohtu otsusest kohustust tekkinud, kuna kohtuotsus on tingimuslik; 3) ei olnud pärast seda, kui ringkonnakohus luges 07.11.2017 määruses hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lubatavaks, vajadust menetleda eraldi sama tuvastusnõuet, mille hageja oli esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude koosseisus. Hageja ei ole avaldanud tahet, et maakohus ei pea tuvastama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lahendamisel, kas esinevad asjaolud, mis õigustaks hagi rahuldamist. Antud asjaolu lahendamine kuulub olemuslikult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude juurde; 4) luges maakohus õigesti sundtäitmise lubamatuks. Kohus kohaldas tasaarvestuse põhimõtteid analoogia korras. Kohus kohaldab õigust omal äranägemisel. Maakohus ei ole ületanud täitedokumendi tõlgendamisel nõude piire. Kostja on ebaõigesti asunud seisukohale, justkui oleks ringkonnakohtu otsus äramuutva tingimusega. Kohtuotsus on edasilükkava tingimusega, st otsuse p 4.13 on koostoimes p-dega 4.14–4.16 täidetav siis, kui kinnistud on müüdud. Maakohus on õigesti põhistanud, et hagejalt väljamõistetud hüvitise väljamaksmiseks on sätestatud kord. Juhul kui tegemist ei ole otsuse täitmise viisi ja korraga, tekib küsimus, miks kohus on vaidlusalused juhised kohtuotsuses andnud. Kostja ei ole seda selgitanud;
5) oleks parem sõnakasutus: „/.../ kuni on täidetud tsiviilasjas nr 2-12-23474 10.07.2017 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni p-des 4.14–4.16 sätestatu.“ Ringkonnakohtul on võimalik puudus kõrvaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
29.märtsi 2018 otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
7.1.Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning palus tuvastada, et tal puudub kohustus tasuda kostjale Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse resolutsiooni p-s 4.13 välja mõistetud 114 292,96 eurot enne, kui on täidetud otsuse resolutsiooni p-des 4.144.16 nimetatud kohustused (vt hagiavalduse resolutsiooni p 3, tl 2). Seega sisaldab hagiavalduse resolutsiooni p 3 kaks taotlust, s.o tuvastuslik taotlus ja selle rahuldamise juhuks taotlus tunnistada sundtäitmine lubamatuks ning ekslik on apellandi väide, et hageja loobus tuvastusnõudest 22.01.2018 esitatud menetlusdokumendis. Sellise hagi esitamist on pidanud võimalikuks ka Riigikohus, märkides 31.01.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 muu hulgas, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist. TMS § 221 lg-s 1 on esitatud näidisloetelu võlgniku vastuväidetest ning on õige maakohtu seisukoht, et võlgniku vastuväiteks võib olla ka kohustuse puudumise tuvastamine. Nimetatud vastuväide haakub TsMS § 368 lg-s 2 sätestatuga. Seetõttu on põhjendamatu apellandi seisukoht, et TMS § 221 lg 1 kohaldamine (kohustuse puudumise tuvastamine) oleks lubatav ainult siis, kui täitedokumendiks ei oleks kohtulahend.
7.2.Õige on maakohtu seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse resolutsiooni p-des 4.14-4.16 on kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise kord ja viis. Nimetatud kohtuotsuse resolutsiooni punktidest on üheselt arusaadav kostjale hüvitise väljamaksmise kord, st esmalt tuleb avalikul enampakkumisel müüa ühisomandis olevad R ja K. kinnistud, müügist saadud raha jagada võrdsetes osades ning hagejale kuuluvast osast tuleb arvestada maha hagejalt kostja kasuks väljamõistetud 114 292,96 eurot, mis maksta välja kostjale. Eelneva alusel on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei saa nõuda Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse resolutsiooni p-s 4.13 hagejalt tema kasuks väljamõistetud 114 292,96 euro sundtäitmist enne, kui on müüdud R ja K. kinnistud ja selgunud, kas ja kui suures summas on vajalik täiendav kohtuotsuse täitmine hageja poolt. Kuna Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsus on jõustunud, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väite, mille kohaselt on kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 järgi võimalik vaid poole taotlusel.
7.3.Kuna Tartu Ringkonnakohtu 10.07.2017 otsuse resolutsiooni p-des 4.14-4.16 on kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise kord, siis on ebaõige maakohtu otsuse p-s 14 väljendatud seisukoht, et otsuse resolutsiooni p-d 4.13-4.16 sisaldavad endas tasaarvestuse põhimõtet. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ning maakohtu otsuse põhjendavast osas jätta välja p 14. Kuigi selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud, ei anna see alust tühistada maakohtu otsust, millega hagi rahuldati.
7.4.Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul võivad võlgniku vastuväited nõudele olla sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda, kuid see pole määrav. Sellist seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus mitmes lahendis (vt näiteks Riigikohtu 31.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07; Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-21-162-12). Seega ei ole õige apellandi väide, et hagi rahuldamise välistab TMS § 221 lg-s 2 sätestatu.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad esindaja õigusabikuludest summas 802,99 eurot seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele ning osalemisega ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kuna vastuses apellatsioonkaebusele on korratud maakohtu menetluses esitatud seisukohti ning ringkonnakohtu istung kestis 15 minutit, siis on põhjendatud ja vajalikuks kuluks apellatsiooniastmes kokku 3 tunni eest 396 eurot (3x110+käibemaks). Hageja kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.