Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse võidakse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.

Sisulised asjaolud ja menetluse käik Hageja nõuded, väited ja tõendid Esitatud hagiavalduse (I kd tl 141-145) ja teiste menetlusdokumentide (II kd tl 149-151, 169171 – viidatud ka allpool) kohaselt oli hageja XX kinnistute Xxxxx xxxx x ja Xxxxx x asukohaga Xxxxxx xxxx, Xxxxxx xxxx, Xxxxx xxxxxxx omanik. 04.03.2008 sõlmisid hageja ja Xx xxxxx xxxxx nimetatud kinnistute osas Pärnu notar BB juures võlaõiguslikud müügilepingud (I kd tl 146-158). Lepingu punkt 5.1. kohaselt leppisid hageja ja Xx xxxxx xxxxx kokku, et asjaõigusleping lepingu esemete omandi üleandmiseks sõlmitakse mitte hiljem kui 31.08.2008. 08.01.2009 sõlmisid hageja ja Xx xxxxx xxxxx sama notari juures kokkuleppe täiendava tähtaja andmiseks lepingu täitmisel (I kd tl 159-163). Selle kokkuleppe p 3.3.1. kohaselt andis Xx xxxxx xxxxx hagejale täiendava tähtaja 30.04.2009 varemsõlmitud lepingu p-des 2.3 ja 3.2 nimetatud müüja kohustuste täitmiseks. Kokkuleppe punkti 3.3.3 kohaselt juhul, kui müüja ei ole kohustuste täitmise täiendava tähtaja jooksul ning ka 15.05.2009 oma kohustusi täitnud täies ulatuses kokkulepitud viisil, taganeb ostja varemsõlmitud võlaõiguslikust lepingust, selles sisalduva lepingu p 6.4. alusel. 04.03.2008 sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu p.6.4 kohaselt lugesid pooled müüjapoolseks lepingurikkumiseks lepingu punktis 6.2. sätestatu, mis andis ostjale õiguse lepingust taganeda ja nõuda leppetrahvi 15% tasutud ostuhinnast. 04.03.2008 sõlmitud võlaõigusliku lepingu p

2 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 kompromissi kohaselt hagejale. Lisaks sellele kohustus hageja osamaksetega viivitamisel üle 30 päeva tasuma viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest kuni kogu võlgnevuse tasumiseni, kusjuures esimeses järjekorras loeti kustutatuks viivisevõlgnevus ning seejärel põhivõlgnevus. 21.11.2011 esitas kostja kohtutäiturile CC täitmisavalduse (I kd tl 168-169). Kuigi hageja on täitemenetluses korduvalt teinud kostjale ettepanekuid, mille kohaselt kostja loobuks kõrvalnõuete nõudmisest täitemenetluses, ei ole kostja seni selle ettepanekuga soostunud (I kd tl 170-171). Eelpoolnimetatud kirjavahetusest nähtub, et 30.09.2015 seisuga on kohtutäitur kostjale teatanud, et võlgnevusest on tasutud 18 734.56 eurot ning võlgnevuse jääk on 958.04 eurot. 02.10.2015 teavitab kostja kohtutäiturit asjaolust, et tema hinnangul on tasutud üksnes viiviseid, mille jääk on 958.04 eurot ja põhinõue on endiselt tasumata. Ühtlasi palub kostja arvestada täituril lisanduva viivisega ning asjaoluga, et esimeses järjekorras loetakse kustutatuks võimalik viivisevõlgnevus. Kohtutäituri vastusest hageja määratud esindajale nähtub, et täitemenetluses on kostjale kokku tehtud väljamakseid summas 18 734.54 eurot (I kd tl 172). Hageja leiab, et 30.03.2011 kostja ja hageja vahel sõlmitud kompromiss on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kompromissi kinnitamine viisil, millega hageja kohustus tasuma põhinõudena müügilepingu taganemisest tuleneva nõude koos leppetrahviga summas 18 760.88 eurot ning millele lisandus pool kostja poolt menetluses tasutud riigilõivust summas 958.67 eurot olukorras, kus Xx xxxxx xxxxx poolt müügilepingust taganemine võis ilmselgelt olla tühine, on vastuolus heade kommetega. Menetluse kestel väitis hageja korduvalt, et müügilepingust taganemine on tühine. Menetluses jäi kontrollimata, kas Xx xxxxx xxxxx poolt tehtud taganemisavaldus oli tühine või mitte, lisaks on hageja hilisemalt selgitanud, et tal ei olnud endast mitteolenevatel põhjustel võimalik tähtaegselt põhilepingus kokku lepitud töid teha. Olukorras, kus taganemise eeldused ei olnud täidetud, on kokkuleppe tingimus, mille kohaselt hageja kohustub põhinõude tasuma, hageja jaoks äärmiselt ebasoodne. Samuti on heade kommete vastane olukord, kus hageja kohustus kompromissi alusel täitma tühisest taganemisest tuleneva kohustuse ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 3 oleks kohtul tulnud jätta vastav kompromissleping kinnitamata. Hagejalt kompromissi alusel nõutav viivis 0,5% on ebamõistlikult suur, ületades põhinõuet ja enam kui kolm korda ka seaduses sätestatud viivisemäära. Ebamõistlikult suure viivise nõudmine ei ole põhjendatud ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Praeguseks on täitemenetluses tekkinud olukord, kus 6 aasta jooksul on täitemenetluses saadud rahast arvestanud kostja viivist rohkem, kui on põhinõude suurus (19 719 eurot 60 senti) ja põhinõuet täitemenetluses tasutud ei olegi, samas on täitemenetluses enampakkumisel müüdud kinnistu ja korteriomand, mis oli hageja elukohaks. Sundtäitmine on seetõttu ka ebamõistlikult kahjustanud hagejat. Hageja on seisukohal, et ka kompromissis sisalduv intressi tasumise kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Seadusest ei tulene, et müügilepingust taganemisel tuleks lisaks tagastatavale kinnistu müügihinnale tasuda ka intressi. Veelgi kummastavam on kokkulepe intressi kohaldamisele põhinõudest riigilõivu kostjale tasumise osas. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut. Isegi kui intressi kohaldamine põhinõudele oleks heade kommetega kooskõlas, on kokku lepitud intressi määr äärmiselt kõrge, mistõttu on hageja sattunud raskesse olukorda. Makstava intressi suurus arvestades põhinõude suurust on ebaproportsionaalne. Kogu täitemenetluses nõutav võlgnevus on üle 10 korra suurem algse müügilepingu järgi hagejale tasutud kinnistute müügihinnast, mis on vastuolus heade kommetega ja hageja jaoks äärmiselt ebasoodne. Hageja ei osanud kompromissi sõlmimisel ette näha taolist olukorda ja 3 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 see on pannud hageja äärmiselt raskesse seisu. Ainuüksi 15.01.2018 seisuga (2308 päeva) oli viivise suuruseks 227 564.18 eurot (19 719.6*0,5/100*2308 ) ja intressi suuruseks 12 470.51 eurot (19 719.6*0,0274/100*2308 ). Kokku oli võlgnetava summa suurus kompromissi järgi ainuüksi 15.01.2018 seisuga seega 262 342.08 eurot. Kompromissis leppisid pooled kokku kohustuste täitmise järjekorra, mille kohaselt esmalt loetakse kustutatuks viivise võlgnevus. Kostja on ka korduvalt täitemenetluses väljendanud seisukohta, et esmalt tuleb tasuda viivised. Hageja on täitemenetluses teinud ettepanekuid selles, et kostja loobuks kõrvalnõuete nõudmistest, kuid kostja sellega ei ole nõustunud. Kostja on nii kompromissi sõlmides kui ka terve täitemenetluse käitunud hagejat kahjustavalt, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja eesmärk kompromissi sõlmides on olnud hagejale kahju tekitamine ning ülemäärase kasu saamine. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et kohtu poolt kinnitatud kompromiss oma sisult on äärmiselt ebaproportsionaalne, s.t ühe tehingupoole jaoks liiga ebasoodne ja see on tehtud erakorralistest vajadustest tingituna, sest hageja eesmärgiks oli lõpetada kohtumenetlus, millega kaasnes nii ajakulu kui ka rahaline kulu. Hageja oli kohtumenetluse tõttu ka pinge all ning pingelise kohtumenetluse võimalikult kiiremaks lõpetamiseks oli ta nõus sõlmima kompromissi äärmiselt rasketel tingimustel. Kostja teadis vastavatest asjaoludest ega soostunud tegema kompromissis mingeid järeleandmisi. Sarnane kogemus hagejal varasemalt puudus. Hagejat esindas põhimenetluses küll vandeadvokaat, kuid heade kommetega vastuolus oleva kompromissi sõlmimise korral ei ole vandeadvokaat käitunud kliendi huvides. Seetõttu on kompromiss tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu ning menetlust tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tuleb jätkata. Kostja on läbi täitemenetluse saanud hagejalt 18 734.54 eurot, lugedes saadud raha viivisevõlgnevuse katteks. Kuivõrd hageja on seisukohal, et kohtumenetluses sõlmitud kompromiss on tühine, on kostja saanud täitemenetluses hagejalt eelpoolnimetatud summa ilma õigusliku aluseta ning kostjal tuleb 18 734.54 eurot hagejale tagastada. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada sundtätimine täiteasjas nr 175/2011/3113 lubamatuks ja mõista kostjalt välja täitemenetluses tasutud 18 734.54 eurot. Kostja vastuväited, hageja seisukohad nende osas Kostja ei tunnista oma vastuses (II kd tl 111-117) ja hilisemas seisukohas (II kd tl 155-159) hagi. Kostja hinnangul ei esine käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eelduseid ega aluseid. TsMS § 430 lg 8 kohaselt saab kohtumenetluses sõlmitud kompromissi tühisusele tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel. Kompromissi tühisusele saab tugineda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise nõudes. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi teise lõike sätete kohaselt on lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul ei ole hageja poolt kostja nõuet rahuldatud, samuti ei ole seda ajatatud ega tasaarvestatud. Samuti ei ole hageja esitanud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kohtu poolt tehtud kohtumäärusele vastuväiteid, tuginedes asjaoludele, mis oleksid tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja ei saa käesolevas tsiviilasjas avada uuesti vaidlust asjaolude üle, mille

4 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 kohta on tehtud jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Hageja menetlusõiguslik positsioon võlgnikuna ei saa olla parem kui kostjal. Nimelt on Riigikohus tsiviilasjas nr 2-14-7385 21.02.2018 tehtud kohtuotsuses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguse kohta õiguse ühetaolise kohaldamise huvides otsuse punktides 15.1. ja 15.3. märkinud järgmist: TMS § 221 lg-te 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada täitedokumendile materiaalõiguslikke vastuväited. Selleks tuleb võlgnikul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida võib TMS § 221 lg 3 kohaselt esitada täitemenetluse lõpuni. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, sätestab TMS § 221 lg 2 kitsendavalt, et võlgniku (materiaalõiguslike) vastuväidete alused peavad olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning et seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi, kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. Käesoleval juhul on hageja sõlminud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tema tahtele vastava kohtuliku kompromissi, kusjuures nimetatud tsiviilasjas tegutses tema esindajana vandeadvokaat EE ja kompromissileping on allkirjastatud nii hageja enda (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) kui ka tema esindaja poolt. Kostja esitab nimetatud asjaolude tõendamiseks tsiviilasjas nr x-xxxxxxx sõlmitud kompromissilepingu kui ka selle sõlmimisele eelnenud kohtuistungite protokollid (II kd tl 118-120). Väidetavad asjaolud, millele hageja tugineb käesolevas asjas (kompromissilepingu sõlmimisele eelnenud asjaolud ja ka kõne all oleva kompromissi enda väidetav tühisus väidetavalt heade kommetega vastuolus oleku tõttu) esinesid juba (pidid sellisel juhul esinema juba) 30.03.2011 kompromissilepingu sõlmimise eelselt ja kompromissi sõlmimise ajal. Kui hageja (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) ja tema esindaja jätsid need esitamata tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx või kui isegi kohus jättis need hindamata, siis ei saa hageja neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Kuivõrd hageja ei ole hagis välja toonud asjaolusid (faktilisi sündmusi), mis oleksid tekkinud (aset leidnud) pärast 30.03.2011 kompromissilepingu sõlmimist ja selle kinnitamist 06.04.2011 kohtumäärusega, siis tuleb hageja hagi TMS § 221 lõigetes 1 ja 2 toodud aluste puudumise (mitteesinemise) tõttu jätta rahuldamata. Nagu ka Riigikohus on märkinud, siis saaks hageja vaid kohtulahendit (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tehtud kohtumäärust) vaidlustada. Kuivõrd 06.04.2011 kohtumäärus on jõustunud 13.04.2011, siis saaks seda vaidlustada vaid Riigikohtule teistmisavalduse esitamisega. Hageja on seda ka püüdnud teha, olles esitanud

5 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 21.03.2016 Riigikohtule teistmisavalduse. 24.08.2016 on Riigikohus jätnud kohtuasjas nr 3-71-2-299 tehtud kohtumäärusega hageja teistmisavalduse Pärnu Maakohtu 06.04.2011 määrusele tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx menetlusse võtmata ja on tagastanud selle esitajale (II kd tl 121). Kostjal puudub küll info eelmainitud hageja teistmisavalduse sisu kohta, kuid arvestades asjaoluga, et käesolevas asjas esitatud hagis toodud asjaolud pidid olema esinenud juba enne 21.03.2016 teistmisavalduse esitamist, siis on hageja, TsMS § 704 lõikes 1 sätestatut arvestades, minetanud tänaseks õiguse ka teistmisavalduse esitamiseks. Kuigi see ei saa olla käesoleva vaidluse esemeks, siis märgib kostja siiski, et hageja on seega käesolevas asjas väljatoodud asjaoludele tuginedes minetanud ka õiguse kohtulahendi vaidlustamiseks. Hageja on oma 18.06.2018 seisukohas (II kd tl 149-151) arvamusel, et eelpoolviidatud Riigikohtu lahendis toodu ei ole kohaldatav käesolevale vaidlusele. Esmalt on Riigikohus eelpool viidatud lahendi p-des 15.1 ja 15.3 märkinud õiguse ühetaolise kohaldamise huvides mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguse kohta üldiselt, vaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korduva esitamise õiguse kohta. Teiseks ei ole Riigikohtu eelpool viidatud lahendis käsitletud analoogset kaasust käesoleva menetlusega, kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oli esitatud mitte jõustunud kohtulahendi tühisusele tuginevalt TsMS § 430 lg 8 alusel vaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotleti täitemenetluses, kus oli täitmisel poolte vaheline leping. Tsiviilasja nr x-xx-xxxxx põhimenetluses esitas hageja mh ka taganemisavalduse tühisuse vastuväite, kuid kompromissi sõlmimise tõttu ei saanud kohus neid vastuväiteid hinnata. Juhul, kui asuda seisukohale, et TsMS § 430 lg 8 alusel on võimalik nõuet esitada üksnes TMS § 221 lg 2 sätestatud tingimustel, muutuks kompromissi tühisuse korral TsMS § 430 lg 8 kohaldamine võimatuks kuivõrd TsÜS § 86 kohaldamise eeldusteks olevad asjaolud ei saa mitte kunagi tekkida pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Hageja leiab, et arvestades asjaoluga, et kompromissil tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx on lepinguõiguslik olemus, saab hageja ka tugineda tehingu kehtetuse alustele. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et käesoleval juhul saab arvesse võtta vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, siis jätab kostja tähelepanuta, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kohtumäärus jõustus 13.04.2011, kus pooled leppisid kokku viivise suuruses 0,5%. Alles 10.05.2016 lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 on Riigikohus leidnud, et tühine on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra ning vähemasti eelduslikult on tühine tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega alles peale kompromissimääruse jõustumist on kohtupraktikas kujundatud seisukoht sellest, missugune viivisekokkulepe on tühine. Kui kohus peaks leidma, et hageja hagi on võimalik arutada ja lahendada, kuigi selleks puudub alus TMS § 221 lõigete 1 ja 2 alusel, siis esitab kostja hageja nõuetele ka järgmised alternatiivsed vastuväited: 1) Hageja ja kostja vahel 30.03.2011 sõlmitud ning 06.04.2011 kohtumäärusega kinnitatud kompromissileping ei ole vastuolus heade kommetega ja ei ole seega tühine. Käesoleval juhul 30.03.2011 kompromissilepingu sõlmimise ajal asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et leping oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi tühine, ei esinenud ja hageja ei ole nende väidetavat esinemist ka tõendanud. 2) Hageja väidab, et kompromissi kinnitamine viisil, millega hageja kohustus tasuma põhinõudena müügilepingust taganemisena tuleneva nõude koos leppetrahviga summas 18760,88 eurot ning millele lisandus pool kostja poolt menetluses tasutud riigilõivust summas

6 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 958,67 eurot olukorras, kus Xx xxxxx xxxxx poolt müügilepingust taganemine võis olla ilmselgelt olla tühine, on vastuolus heade kommetega. Esiteks toob hageja nimetatud väitega uuesti välja asjaolud, mida on juba käsitletud tsiviilasja nr x-xx-xxxxx menetluses, mida hageja (nimetatud menetluses kostja) juba esitas selles menetluses, kuid mida ei saa käesolevas menetluses enam hinnata, isegi kui kohus jättis need siis hindamata. Ja teiseks sõlmis hageja (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) 30.03.2011 kompromissilepingu enda tahtele vastavalt, kusjuures teda esindas ja nõustas selles menetluses vandeadvokaadist esindaja, kes on ka ise kompromissilepingule alla kirjutanud. Vandeadvokaat on pädev esindama enda klienti kohtus ja hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et vandeadvokaat EE seda 30.11.2011 lepingu sõlmimisel ning hagejat tsiviilasja nr x-xx-xxxxx menetluses esindavalt ei olnud. Kompromissilepingu preambulas on toodud välja asjaolud ja alused, millest kostja (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx hageja) nõue tulenes ja kompromissi tingimustest ei nähtu, et kokkulepitu oleks sõlmitud tulenevalt hageja (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning et tehing oleks olnud tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Pooled leppisid 30.03.2011 kokku kompromissisummas, mida kostja (käesolevas menetluses hageja) kohustus tasuma mõistliku maksegraafiku alusel, kuid mida ta täitma ei asunud. Seetõttu puudub alus väita, et 30.03.2011 kompromissileping on heade kommetega vastuolus. 3) Pooltevaheline 30.03.2011 kompromissileping oli sõlmitud selliselt, et hageja (võlgnik) pidi hakkama tasuma maksegraafikujärgseid makseid alles ligikaudu poole aasta pärast, alates 20.09.2011. Esimesel aastal pidid maksed olema a’ 319.56 eurot kuus, suurenema pidid maksed alates 2013.aasta sügisest. Seega arvestati maksegraafikut kokku leppides võlgniku soovidega ja ebaõige on väita, et kompromissileping oli sõlmitud võlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et sellest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja aga kahjuks 30.11.2011 kompromissilepingust tulenevaid kohustusi täitma ei asunud, mistõttu oli kostja (võlausaldaja) sunnitud 21.11.2011 pöörduma võlgnikult (hagejalt) võla sissenõudmiseks kohtutäituri poole. 4) Heade kommetega vastuolus olevatena ei saa käsitleda ka kompromissilepingu tingimusi, mille kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma võlausaldajale viivist 0,5% (tasumisega) viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest, kusjuures esimeses järjekorras loetakse kustutatuks võimalik viivisvõlgnevus ning seejärel põhivõlgnevus (kompromissilepingu punkt 5.). Nõude tekkimise aluseid arvestades oli võlgniku näol tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, mistõttu ei saa viivisemäära lugeda liiga kõrgeks. Oluline on seejuures ka lepingu samas punktis sisalduv lisatingimus, mille kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma viivist (viivisearvestust alustatakse), kui võlgnik on viivitanud kompromissist tulenevate varaliste kohustuste täitmisega üle kolmekümne (30) päeva. Miks siis hageja (võlgnik) ei asunud kompromissist tulenevaid kohustusi täitma ja viivitas kohustuste täitmisega üle 30 päeva? Viivisesumma oleks tänase päeva seisuga vähemalt põhivõla suurune ka juhul, kui viivisemäär oleks lepingus olnud 10 korda väiksem (0,05 % viivitatud summalt päevas). Ja täitemenetlus ning selle raames läbiviidud toimingud oleks toimunud ka juhul, kui kohustuste täitmise järjekord oleks teistsugune (enne põhivõlg ja seejärel kõrvalnõuded). Isegi, kui kohus peaks leidma, et poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe (ja intressikokkulepe) on tühine, siis jääb kostjale kohustus tasuda põhivõlg, mida ta on sellisel juhul teinud senini vaid osaliselt (sellisel juhul on 19 719.60 eurost hageja tasunud 18 734.54 eurot ja lisandub seadusjärgse viivise tasumise kohustus).

7 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 Hagejale on arusaamatu kostja seisukoht sellest, et kuivõrd hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, siis ei saa viivisemäära lugeda liiga kõrgeks. Hageja ei ole tsiviilasja nr x-xx-xxxxx kohtumenetluses osalenud FIE-na, vaid füüsilise isikuna. 5) Hageja heidab kostjale ette, et täitemenetluses nõutav võlgnevus on väidetavalt üle 10 korra suurem, kui kostja algne nõue. Mõistetamatuks jääb, mille alusel hageja seda (täitemenetluses nõutava summa suurus) väidab. Kostja ei ole nõudnud ja ei nõua täitemenetluses hagejalt sellist summat ning hageja ei ole enda sellekohast väidet mitte mingigi tõendiga tõendanud. Mille alusel hageja väidab, et kostja nõuab (nõuaks) täitemenetluses kõrvalnõudeid üle põhivõla summa? Hageja ise on esitanud hagiavalduse lisadena tõendid, mille kohaselt luges kostja seisuga 02.10.2015 viivisenõude jäägiks 958.04 eurot ja põhinõude summaks 19 719.60 eurot. Sama nõudejäägi (958.04 eurot) on välja toonud kohtutäitur enda vastuses hagejale, millele lisanduvad täitemenetluse kulud. Mitte ühestki hageja poolt esitatud tõendist ei nähtu seega, et kostja nõuaks hagejalt hagis välja toodud (ülisuures summas) kõrvalnõudeid ja seega ei ole kompromissileping ka nimetatud asjaolust tulenevalt heade kommetega vastuolus ning tühine. Kostja märgib, et isegi kui viivise ja/või intressikokkulepet ei oleks kompromisslepingus sisaldunud, oleks ta ikkagi kompromisslepingu sõlminud. 6) Kostja ei ole arvestanud ja ei nõuagi hagejalt ka intressi tasumist. Lepingu tingimuste kohaselt oleks seda pidanud välja arvestama hageja ise ja kuivõrd ta seda teinud ei ole, siis ei nõua kostja hagejalt intressi tasumist. Hageja leiab, et asjaolu, et kostja jätab intressi või viivised osaliselt või täielikult sisse nõudmata, ei tähenda seda, et vastav kohtumäärus muutuks õiguslikus mõttes kehtivaks. 7) Viivise (ja viivisemäära) ning intressi tasumist puudutavate lepingutingimuste osas soovib kostja veel välja tuua, et mõne lepingutingimuse võimalik (väidetav) seaduse nõuetele mittevastavus ei muuda veel kogu lepingut tühiseks. Oluline on siinkohal see, et hageja (võlgnik, tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) ei ole võlga senini tasunud isegi kompromissina kokku lepitud põhivõlasumma (19 719.60 eurot) ulatuses. Õigusrahu saavutamise huvides on kostja valmis kaaluma ka käesolevas tsiviilasjas hagejaga kompromissi sõlmimist, milles võivad pooled muu hulgas kokku leppida kohustuste täitmise järjekorra muutmises ja hageja (võlgniku) poolt senini makstud summa põhivõlana tasutuks lugemises, millele lisandub poolte vahel täiendavalt kokkulepitav mõistlikus summas hageja (võlgniku) maksekohustus. 8) Heade kommetega vastuolus olev ei saa kindlasti olla ka asjaolu, et „hagejat esindas (tsiviilasja nr x-xx-xxxxx menetluses) küll vandeadvokaat, kes aga ei käitunud „heade kommetega vastuolus oleva kompromissi sõlmimise korral“ kliendi huvides“. Advokatuuriseaduse § 41 lg 1 p 1 kohaselt on vandeadvokaat pädev esindama klienti kohtus. TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi võib advokaat olla lepinguline esindaja kohtus. Seega seaduse järgi eeldatakse (vande)advokaadi pädevust ja õigust enda klienti kohtus esindada. Kui hageja väidab, et tema esindaja (väga suurte ja pikaajaliste kogemustega vandeadvokaat EE) ei käitunud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx teda esindades kliendi huvides, siis peaks hageja seda ka tõendama. Käesoleval juhul ei ole hageja isegi välja toonud asjaolusid, rääkimata nende tõendamisest (põhistamisest), mis annaks aluse väita, et hageja esindaja ei olnud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx pädev teda esindama või ei tegutsenud hageja (nimetatud tsiviilasjas kostja) huvides. Kohus on andnud 2011.aasta veebruaris ja märtsis pooltele piisavalt aega kokkuleppe saavutamiseks ning kompromissi sõlmimiseks. 30.03.2011 kohtueelistungi protokollist nähtuvalt on pooled sõlminud kompromissi vabatahtlikult, ilma sunduseta ja olles teadlikud,

8 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 millised on kompromissi sõlmimisel menetluse lõpetamise tagajärjed. Samuti on kohus leidnud, et kompromiss on koostatud vabatahtlikult. Kostja juhib kohtu tähelepanu lisaks veel asjaolule, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sõlmitud kompromissilepingule on hageja (selles asjas kostja) isiklikult alla kirjutanud ja seega on see sõlmitud vastavalt hageja enda tahtele. 9) Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et 30.03.2011 sõlmitud kompromissileping oleks sõlmitud tulenevalt tema erakorralisest vajadusest (mitte miski ei kohustanud teda kompromissi sõlmima, võlgnik oleks võinud jätkata vaidlust asjaolude üle, mida ta on ise välja toonud), sõltuvussuhtest, kogenematusest (kostjat esindas kogenud vandeadvokaat) või muust sellisest asjaolust. Samuti ei ole tehing tehtud hageja (tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja) jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (kostja/võlgnik sai võla tasumiseks pikaajalise maksegraafiku, mida ta oleks pidanud täitma asuma alles ligikaudu poole aasta pärast, viivise tasumist ja arvestamist oleks saanud vältida, kuna seda sai arvestama hakata alles 30 päeva möödumisel maksegraafiku alusel viivituse tekkimisest jne) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (võlgnik oli ja on ikkagi võlgu ning ta leppis kokku kompromiss-summas ning maksegraafikus, kostja/sissenõudja ei ole kunagi väitnudki, et ta nõuab võlgnikult üle põhinõude summa kõrvalnõudeid, rääkimata sellest, et hageja seda asjaolu oleks tõendanud). 10) Sõltumata asjaolust, millele hageja käesolevas asjas tugineb, on hageja poolt käesoleval juhul esitatud hagi ka aegunud, kostja esitab sellele aegumise vastuväite ja palub kohtul kohaldada TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 alusel hageja nõude suhtes aegumist. Nimelt - kui hageja leiab, et 30.03.2011 sõlmitud kompromissileping on tühine heade kommetega vastuolus oleku tõttu, siis esinesid vastavad väidetavad asjaolud ja hageja oli neist teadlik või pidi neist teadlik olema juba 30.03.2011 lepingu sõlmimise ajal. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja on hagiavalduse esitanud 29.11.2016. Kuivõrd hagi oli esitatud hiljem kui 3 aasta jooksul peale 30.03.2011 lepingu sõlmimist (3-aastane tähtaeg möödus vastavalt TsÜS § 136 lõigetes 7 ja 8 sätestatule 31.03.2014), siis tuleb hageja poolt esitatud nõude suhtes kohaldada aegumist. Hageja leiab oma 06.09.2018 lõplikus seisukohas (II kd tl 169-171) et kostja jätab tähelepanuta asjaolu, et hageja on kohtusse pöördunud põhjusel, et ta leiab, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sõlmitud kompromiss on tühine, mistõttu palub hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 175/1011/3113 lubamatuks. Hagejal ei ole kostja vastu tehingust tulenevat nõuet. TsMS § 430 lg 8 teise lause kohaselt kompromissi tühisusele saab tugineda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. TMS § 221 lg 3 kohaselt hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni. Kostja ei ole väitnud, et täitemenetlus täiteasjas nr 175/1011/3113 oleks lõppenud. Seega oli hagejal õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning see ei ole aegunud. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Seega oleks ka ebaõiglane asuda seisukohale, et jõustunud kohtulahendist tulenev kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud, ent samast täitedokumendist tulenevale hageja nõudele kostja vastu kohaldub oluliselt lühem aegumise regulatsioon ja see on aegunud. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja esitatud nõude juurde, leiab endiselt, et kompromissi kinnitav kohtumäärus on tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu vastavalt TsÜS §

9 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 86 lg 2 p-le 1 ja TsMS § 430 lg-le 8, mistõttu menetlust tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tuleb jätkata ja hageja palub kostjalt välja mõista täitemenetluses tasutud 18 734.54 eurot. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätete kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus (TMS § 2 lg 1 p 1) tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx, saab hageja võlgnikuna TMS § 221 lg 2 järgi esitada eelmärgitud vastuväiteid üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Asjas pole vaidlust selles, et kõnealune tehti kohtumäärus tehti 06.04.2011 ning see jõustus 13.04.2011. Nähtuvalt Pärnu Maakohtu 06.04.2011 määrusest kinnitati poolte vaheline kompromisskokkulepe, mille punkti 2 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale kokku 19 719.60 euro suuruse summa 36-kuulise maksegraafiku alusel, tasudes järgnevalt: a) Kohtumääruse punkt 2.1. kohaselt alates 20.09.2011 - 20.08.2012 igakuiselt 319.56 eurot; b) kohtumääruse punkt 2.2. kohaselt 20.09.2012 – 20.08.2013 igakuiselt 633.12 eurot; c) kohtumääruse p 2.3. kohaselt 20.09.2013 – 20.08.2014 igakuiselt 690.62 eurot. Sama määruse p 3 kohaselt muutus kogu nõue sissenõutavaks, kui hageja viivitab ükskõik millise osamakse tasumisega üle 60 kalendripäeva. Kompromissisummalt lepiti kompromissi punktis 4 kokku intressis alates 20.09.2011 10% aastas, kusjuures intressi pidi arvutama hageja. Kompromissist tulenevate maksetega viivitamise korral rakendus viivis 0,5% päevas juhul, kui viivitus on kestnud üle 30 päeva, sellisel juhul loetakse esimeses järjekorras kustutatuks võimalik viivisvõlgnevus ja seejärel põhivõlgnevus (p 5). Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et kostja pöördus 21.11.2011 kohtutäituri poole kogu võlasumma (19 719.60 eurot) nõudega, millest saab kohus järeldada vaid üht – hageja ei asunudki esialgu kompromissi täitma (21.11.2011 oli möödunud 60 päeva esimese osamakse tasumise kohustusest). Kohus märgib esmalt, et ka kohtulik kompromiss on oma olemuselt tehing – kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte järgi on kompromissilepinguks leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolt vastastikuste järeleandmiste teel. Kostja on kirjeldanud kompromissini jõudmist ja see nähtub ka esitatud 07.02.2011 ja 30.03.2011 kohtu eelistungi protokollidest (II kd tl 118-119) ja kompromissi enda tekstist (II kd tl 119 pöördel ja 120). Kompromissist võib näha, et haginõude summat on vähendatud 5000 EEK võrra, võimaldades hagejal tasuda nimetatud summa koos poole riigilõivuga (mida kompromissi korral kostja tagasi ei saanuks) kolme aasta jooksul osamaksetena. Oluline on lisaks märkida, et esimene makse tuli hagejal teha alles ligemale poole aasta möödumisel kompromissi sõlmimisest. Arvestades nimetatut, leiab kohus, et ka sisuliselt vastas pooltevaheline 30.03.2011 kompromiss, mis kinnitati 06.04.2011

10 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 kohtumäärusega, kompromissilepingu tunnustele. Kompromissi on allkirjastanud nii hageja ise kui tema lepinguline esindaja. Kuivõrd kohtulikule kompromissile kohaldatakse kompromisslepingu sätteid, ei nõustu kohus kostjaga selles osas, et TMS § 221 lg 2 tõttu ei saa kohtumäärusega kinnitatud kompromissist tulenevate nõuete puhul enam tugineda asjaoludele, mis olid olemas juba enne kompromissi sõlmimist või selle ajal. Kohus peab kompromissi kehtivust sisuliselt hindama. Küll aga on kostja õigesti esile toonud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 2-14-7385 punktis 15.3. märgitu, et kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi, kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. Võlgnik (hageja tsiviilasja menetluses nr x-xx-xxxxx) otsustas lahendada asja kompromissiga, mis on jõustunud, ja seega ei saa käesoleval juhul enam rääkida vastuväidetest kostja või tema õiguseelneja (Xx xxxxx xxxxx) nõuetele. TsÜS § 86 lg 2 (millele viitab hageja) ütleb, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Arvestades, et - kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mille alusel saaks väita, nagu oleks hageja sõlminud kompromisslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest (vajadus lõpetada kohtumenetlus kulude vältimiseks olukorras, kus hageja leidis endal olevat õigus hagile vastu vaielda, seda kindlasti ei ole), sõltuvussuhtest (hagejal ja kostjal seos puudus), kogenematusest (kompromissi sõlmimisel osales hagejat esindanud kogenud vandeadvokaat), rääkimata sellest, et puuduvad tõendid, nagu oleks kostja sellistest asjaoludest teadlik olnud - hagejale vähendati haginõuet - et hagejal võimaldati summa tasuda kolme aasta jooksul (10%-line intress ei ole sellisel puhul keelatud, see on oluliselt madalam kui tavapärane pangaintress, ja selline intress on ka sedavõrd pika maksegraafiku puhul mõistlik) - et hageja võib maksetega alustada alles ligemale 6 kuud pärast kompromissi sõlmimist, s.t talle anti nn ooteaeg - et viivist (mille määr on küll ebamõistlik (ca 20-kordne seaduses sätestatuga võrreldes) sõltumata sellest, et sel ajal kohtupraktika seda ei olnud sätestanud) kohaldatakse alles siis, kui hageja on maksetega viivituses üle 30 päeva - hageja on kompromissi allkirjastanud isiklikult, seega saab eeldada, et ta oli selle tingimustega kursis - 30.03.2011 kohtu eelistungi protokollis on eraldi välja toodud, et menetlusosalised on kinnitanud kohtule, et kompromiss on sõlmitud vabatahtlikult, ilma sunduseta ja et nad on teadlikud, millised on kompromissi sõlmimisel menetluse lõpetamise tagajärjed

11 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 ei näe kohus aga alust väiteks, et 30.03.2011 kompromissleping oleks tühine. Kui hageja lepinguline esindaja või kostja avaldas enne kompromissi sõlmimist hagejale midagi muud, kui kompromissis kirjas, tuleks seda tõendada (tekiks ikkagi küsimus isikliku allkirjastamise sisustamise osas). Asjaolud, mida on tehtud või nõutud täitemenetluse käigus, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt mingit tähtsust. Kohus peab hindama üksnes kompormisslepingu kehtivust, mitte selle täitmisel asetleidnut. Põhimõtteliselt on kostjal õigus nõuda viiviseid enne põhivõlgnevust vastavalt kompromissile, kuid tema enda kinnitusel pakub ta hagejale senitasutud summade lugemist põhivõla katteks tasutuks ning kohtule on arusaamatu, miks hageja sellist (kompromissi tingimusi oluliselt tema kasuks tõlgendamist) pakkumist vastu võtta ei soovi. Mis puutub aegumise vastuväitesse, siis kohus nõustub kostjaga, et tegemist on tehingust (kompromisslepingust) tuleneva nõude aegumise kohaldamisega. Seega tuleb vaadata, millisest ajahetkest nõue sissenõutavaks muutus. Käesoleval juhul pidi hageja tegema esimese makse 20.09.2011 ning TsÜS § 146 lg 1 järgi sai seega sel alusel nõude summa tagastamiseks (aga ka kogu kompromisslepingu tühisuse tuvastamiseks) esitada hiljemalt 20.09.2014. Hagi on käesoleval juhul esitatud 2016.aastal, seega on lisaks hageja nõuete sisulisele põhjendamatusele tema esitatud nõuded ka aegunud. Hagi tuleb ülaltoodud põhjendustel jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja esitanud 27.08.2018 (II kd tl 161-162), hageja on selles osas esitanud oma seisukoha ning leiab, et kostja lepingulise esindaja märgitud ajakulu on ülepaisutatud. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada täies mahus. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. Seega, tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 ja 477 lg-st 7 peab kohus juhul, kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, analüüsima kõiki asjaolusid ning selle põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on põhjendatud ja vajalikud. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud,

12 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on selgelt ja arusaadavalt näidatud õigusabi osutamisele kulunud aeg, tunnihind ja tehtud toimingud. Käesolevas tsiviilasjas on kostja esindaja esitanud hagivastuse 7-l leheküljel (nõudes selle eest 7 tunni töötasu) ning täiendava vastuse 6-l leheküljel (nõudes selle eest 4 tunni töötasu). Kohtu hinnangul on kostja esindaja tööaeg nimetatud menetlusdokumentide koostamisele mõistlik ja kooskõlas dokumentide sisuga. Ka tunnihind 100 eurot on kooskõlas kohtupraktikaga, summale käibemaksu ei lisandu. Tulenevalt eelpooltoodust tuleb hagejalt välja mõista kostja lepingulise esindaja tasu 11 tunni eest 1100 eurot kui vajalik ja põhjendatud kulutus hagiavalduse menetlemisel. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse esitanud. Samuti tuleb käesolevaga määrata hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu. Vastavalt advokaadi esitatud tasutaotlustele (28.08.2018 ja 06.09.2018) on advokaat kulutanud käesoleva asja menetluses 6,5 tundi hinnaga 354 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Varasemalt (25.07.2017 taotlus, menetlus kuni kohtu 14.08.2017 määruseni, millega lõpetati riigi õigusabi andmine – tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2017 määrusega ja menetluskulud jäetud hilisemaks kindlaksmääramiseks) olid advokaadi kulud 5 tundi ehk 240 eurot ning sõidukulud 132.84 eurot (summad sisaldavad käibemaksu). Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 22 lg 1 kohaselt riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur määrab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. RÕAS § 23 lg 1 järgi kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses, seega käesolevaga. Õigusabi osutanud advokaadi tasu on arvutatud vastavalt 26.07.2016 justiitsministri määrusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ sätestatule. Advokaat on tegelenud asja kohtulikuks menetlemiseks ettevalmistamisega ja kirjalikus menetluses osalemisega, mille tasuks on 594 eurot (sisaldab käibemaksu). Käibemaksuta summa ei ületa nimetatud määruse § 10 lg 3 märgitud maksimumsummat. Lisaks on põhjendatud ka sõidukulu hüvitamise taotlus summas 132.84 eurot, sest advokaat ei osutanud õigusabi oma asukohajärgses linnas. Seega vastavad taotlused nimetatud määruse § 10 lg 2 ja § 17 lg 2 sätetele. Kuna hagejale on 28.06.2017 määrusega pandud kohustus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks 12 kuu jooksul pärast nende suuruse kindlaksmääramist, tuleb hagejal seda (summas seega 726.84 eurot) ka teha vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfolehele. Mis puutub hagejale hagiavalduselt antud menetlusabisse (hageja vabastati 18.04.2018 määrusega riigilõivu tasumisest summas 750 eurot täielikult), siis peab kohus hageja suhtes õiglaseks kohaldada TsMS § 190 lg 7 sätteid ning vabastada isik nimetatud lõivu tasumisest vaatamata hagi rahuldamata jätmisele. Hagejale jääb nagunii kohustus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks märkimisväärses ulatuses (üle 60 euro kuus) ning

13 (14)

Tsiviilasi nr 2-16-18031 täiendava rahalise koormuse panemine ei ole hageja vanust ja varalist seisundit (vanaduspensionär) arvestades kohane.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.