Roman Krasnõhhi hagi AS Novotrade Invest vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3606,24 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. veebruari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Roman Krasnõhhi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. august 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Roman Krasnõhh (ik: XXX), esindaja Jaanek Pahka Vastustaja (kostja): AS Novotrade Invest (rk: 10718773), esindaja advokaat Nikolai Majerovitš
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. veebruari 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Roman Krasnõhhi kanda.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Roman Krasnõhh (töötaja/hageja) esitas 13.02.2017 Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse AS Novotrade Invest (tööandja/kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitiste väjamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 13.03.2017 otsusega töötaja avalduse osaliselt ning tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 30.01.2017 ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 2134,92 eurot (bruto) ja kollektiivlepingu alusel täiendava puhkusehüvitise 59,20 eurot (bruto). Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja nõude etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitise 1412,12 eurot saamiseks. Töötaja esitas 12.04.2017 maakohtule tööandja vastu hagi osas, milles töövaidluskomisjon jättis töötaja nõude rahuldamata (tsiviilasi nr 2-17-5909). Tööandja esitas 12.04.2017 maakohtule taotluse töötaja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse rahuldatud osas läbivaatamiseks hagimenetluse korras (tsiviilasi nr 2-17-5910). Maakohus liitis tsiviilasjad ühte menetlusse numbriga 2-17-5909.
2.Hageja jäi maakohtus oma nõuete juurde ning palus tuvastada pooltevahelise töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel ülesütlemise tühisus, lugeda tööleping 30.01.2017 ülesütlemisega mittelõppenuks ja lõpetada tööleping 30.01.2017 TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt välja hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruses, s.o 2134,92 eurot, kollektiivlepingus ettenähtud täiendav puhkusetasu 59,20 eurot ja hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1412,12 eurot. Hageja väidete kohaselt töötas ta kostja juures alates 12.11.2008 tehnoloogiaseadmete operaatorina ja alates 01.12.2014 termopolümerisatsiooni seadme operaatorina. 27.01.2017 teatas tööandja hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel alates 30.01.2017. Käskkirja kohaselt sõitis hageja 18.01.2017 kehtivat eriluba omamata tööandja territooriumile isikliku autoga, kasutades ära elektroonilise läbipääsusüsteemi tõrget (süsteem laskis auto läbi jalgsi läbipääsuloa alusel). Sellega rikkus hageja tahtlikult juhendi nr 11 uute töötajate sissejuhatava juhendamise läbiviimiseks p 1.5.4 ja 11.09.2013 korraldust. Isiklike autode kasutamine tööandja territooriumil on piiratud ohutuse tagamiseks ja tööandja vara varguste vältimiseks. Tegemist on tõsise rikkumisega, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu. Lisaks arvestas tööandja hageja varasemaid rikkumisi: - 04.07.2014 sattusid tööülesande täitmisel hageja jalanõudesse kemikaali tilgad. Hageja juhtunust vanemoperaatorile ega seadme juhatajale ei teatanud, saapad viskas ahju, arsti poole
pöördus alles järgmise päeva hilisõhtul. Eeltooduga rikkus hageja juhendi nr 40 tööõnnetusest teatamise, tööõnnetuse uurimise ja registreerimise kord AS-s Novotrade Invest II jao nõudeid; - 03. ja 04.09.2015 puudus hageja töölt. 14.09.2015 käskkirjaga tunnistati puudumised tööluusideks, mis rikuvad töösisekorraeeskirjade 4. jao p 4.2 ja 8. jao p 8.1.4.2; - 04.04.2016 laadis hageja koos kolme teise töötajaga veoautosse ettenähtust 2 tonni vähem toodangut, rikkudes valamis- ja pakkimisjaoskonna operaatorite tööjuhendi lisa 1 p-i 3.3 ja vanemoperaatori korraldust. Rikkumine kahjustas tööandja mainet ja suurenes transpordikulu. Kõigi eeltoodud varasemate rikkumiste puhul tehti hagejale hoiatus töölepingu kohese lõpetamise kohta kordusrikkumise korral. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna ülesütlemiseks puudus mõjuv põhjus. Hagejale oli isiklikest põhjustest tulenevalt antud luba sõita tööandja territooriumile isikliku autoga. Sissesõidu lubamise kohta oli tähtajatu märge läbipääsuloal. Loa lõppemisest hagejat ei teavitatud. Kui hageja soovis 2017. a jaanuaris territooriumile sõita, tõkkepuu ei avanenud. Hageja hakkas taotlema uut luba ning kuna tõkkepuu avanes pääslakaardi sisestamisel nii 10.01.2017 kui ka 14.01.2017, kui hageja selle prooviks sisestas, arvas ta olevat loa saanud. Varasematele juhtumitele tuginemiseks ülesütlemisel on möödunud mõistlik aeg. Tööandja pidi hagejale töölepingu ülesütlemisest ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva. Tähtaja järgimata jätmise tõttu jäi hagejal saamata töötasu 1412,12 eurot, mis tuleb TLS § 100 lg 5 alusel hüvitisena välja mõista. Lisaks on tööandja maksnud hagejale kollektiivlepinguga kehtestatud täiendavat puhkusetasu 2016. a oktoobris 59,20 eurot ettenähtust vähem.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Tegemist oli tõsise rikkumisega, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu, arvestades seejuures ka töötaja varasemat käitumist, st seda, et hageja on vaatamata varasematele hoiatustele tööandja eeskirju ja oma töökohustusi rikkunud korduvalt. Töötaja on rikkunud TLS §-st 15 tulenevat lojaalsuskohustust. Tööandja on naftatöötlemise ettevõte, mis töötleb väga tuleohtlikke kemikaale. Seetõttu on hädavajalik tagada kõigi eeskirjade täitmine. Hagejale oli varem väljastatud luba erasõidukiga tööandja territooriumile sõitmiseks, kuid vajadus, milleks eriluba anti (seoses haige lapsega), on ära langenud ja luba tühistati 2016. a novembris. Tööandja tegevdirektor Dmytro Khaynatskyy informeeris hagejat isiklikult eriloa lõpetamisest. Arvestades 2017. a jaanuari juhtumi raskust ja töötaja varasemat käitumist, ei saanud hea usu põhimõttest tulenevalt oodata tööandjalt järjekordset hoiatamist.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 27. veebruari 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tunnistajate K. Lauri ja L. Eltsovi ütlustega, kostja seadusliku esindaja D. Khaynatskyy vande all antud ütlustega, 2017. a jaanuari tootmisterritooriumi külastuste väljavõttega ning Viru Keemia Grupi 19.01.2018 selgitusega tõendatud, et hagejal 18.01.2017 tööandja territooriumile isikliku sõidukiga sissesõiduks nõutavat eriluba ei olnud ja hageja oli loa puudumisest teadlik. Hageja eeltoodut millegagi ümber lükanud ei ole. Seega on tõendatud ka tööandja juhendi nr 11 ja 13.08.2013 korralduse nr 28 rikkumine hageja poolt. Kohus leidis, et hageja on rikkunud TLS §-st 15 tulenevat lojaalsuskohustust ning töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu etteteatamistähtaega järgimata oli põhjendatud. Hagejat on karistatud ja hoiatatud töölepingu lõpetamisest rikkumiste kordumisel 2014., 2015. ja 2016. aastal. Hageja on uue, 18.01.2017 rikkumisega näidanud omapoolset suhtumist tööandja juhistesse ja hoiatustesse. Varasematele rikkumistele tuginemine töölepingu lõpetamise alusena ei ole põhjendatud, st 30.01.2017 ei saa töötajat vallandada 2016. aastal toimepandud rikkumise eest. Samas omavad varasemad rikkumised tähendust hindamaks
tööandja usalduse määra töötaja suhtes ja töötaja lojaalsust, samuti seda, kuivõrd töötaja on hoiatustest järeldused teinud. Hageja põhjustas 18.01.2017 rikkumisega koostoimes varasema käitumise/rikkumistega tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Arvestades hageja viimase nelja aasta rikkumisi kogumis, oli tööandjal põhjendatud eeldada, et rikkumine võib korduda. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on põhjendatud, kui töötajat ei ole võimalik usaldada ning töösuhte jätkamine võib viia palju suurema kahju (nii materiaalse kui mainekahju) tekitamiseni. Asjaolusid kogumis võttes ei saanud tööandjalt oodata töösuhte jätkamist, kuna töötajal ei olnud enam vajalikke isiklikke omadusi töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Ettevõtte kõrgendatud ohutase seab töötajatele kõrgendatud hoolsusnõuded. Ainuüksi 18.01.2017 rikkumine ei ole sedavõrd olulise kaaluga, mis õigustaks töösuhte lõpetamist etteteatamistähtaega järgimata, kuid arvestades töötaja varasemat käitumist, ei saanud tööandjalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kuna kohus jätab töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamata, on alusetud ka töötasu ja hüvitisnõuded. Pooled teatasid, et ei esita vastaspoolele menetluskulude nõuet, mistõttu jättis kohus kulud poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R. Krasnõhh esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27. veebruari 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada R. Krasnõhhiga töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel ülesütlemise tühisus, lugeda tööleping 30. jaanuaril 2017 ülesütlemisega mittelõppenuks ja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 30. jaanuaril 2017 ning mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruses, s.o 2134,92 eurot, kollektiivlepingus ettenähtud täiendav puhkusetasu 59,20 eurot ja hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1412,12 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei hinnanud kohus ülesütlemise asjaolusid objektiivselt ja seadusest lähtuvalt, otsus tugineb vastuolulistele järeldustele ning tööandja tõendite mittetuginevatele hinnangutele; 2) kohus tuvastas, et hageja luba tühistati 2016. a novembris ja hageja sai loa tühistamisest teada 2017. a jaanuari alguses, kui elektronkaardi sisestamisel transpordipääsla tõkkepuu ei avanenud. Hageja väitis, et esitas loa taotluse juhiabile ka 2017. aastaks. Kuna juhiabi ja tegevjuht taotluse esitamist eitasid, ei leidnud hageja väide kohtus kinnitust. Tegevjuhi vande all antud seletustest selgus, et kuigi hageja ei olnud esitanud loa saamiseks kirjalikku taotlust, teatas ta hagejale isiklikult loa andmisest keeldumisest. Kui hageja sisestas 18.01.2018 transpordipääslas oma elektronkaardi, tõusis tõkkepuu üles, mis andis hagejale mõistliku põhjuse eeldada temal loa olemasolu. Elektroonika rikkest ta teadlik ei olnud. Tööandja väited rikkest on tõendamata; 3) ei andnud 18.01.2017 juhtum alust töölepingu ülesütlemiseks ka koosmõjus varasemate rikkumistega. Hageja ei olnud kirjeldatud kohustusi peale hoiatamist rikkunud ning töölepingu ülesütlemise põhjusena olid need tähenduse kaotanud. Kuna turvasüsteemis ei olnud hageja sissesõit territooriumile isikliku autoga 18.01.2017 piiratud, on töölepingu ülesütlemine nimetatud juhtumi eest vastuolus ka hea usu põhimõttega. Kohus oleks pidanud ülesütlemise tunnistama tühiseks TLS § 88 lg 1 p-des 3 ja 5 sätestatud asjaolude puudumise ning TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud eelneva hoiatamise kohustuse rikkumise tõttu; 4) ei kuritarvitanud hageja tööandja usaldust ega pannud toime olulist töökohustuste rikkumist, seega ei olnud ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmine põhjendatud ja hagejale tuleb TLS § 100 lg 5 alusel välja mõista hüvitiseks seetõttu saamata jäänud töötasu 1412,12 eurot;
5) maksab tööandja 2016. a kollektiivlepingu p 2.5 järgi lisaks seaduses sätestatud puhkusetasule ühekordset hüvitist alates 4. tööaastast 80 eurot ja iga järgneva tööaasta eest veel 8 eurot. Kuna hageja töötas kostja juures alates 12.11.2008, tuli 2016. a oktoobris maksta täiendavat puhkusetasu 104 eurot, maksti aga 44,80 eurot, s.o 59,20 eurot ettenähtust vähem.
6.AS Novotrade Invest vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hagejaga töölepingu lõpetamine kooskõlas TLS § 88 lg 1 p-dega 1, 3 ja lg-ga 3. Hageja pani 18.01.2017 toime sise-eeskirja raske rikkumise, põhjustades tööandja usalduse kaotuse. Tegemist oli korduva eeskirjade ja töökohustuste rikkumisega, mis leidis aset vaatamata eelnevatele hoiatustele. Tööandja on A-kategooria suurõnnetuse ohuga naftatöötlemise ettevõte ning hageja töökoht asub plahvatusohtlikus ATEX tsoonis. Taolises ettevõttes on nõudmised töödistsipliinile eriti ranged ja tingivad ka selle, et töölepingu lõpetamise otsustamisel on tööandja sunnitud arvestama töötaja varasemaid rikkumisi. Erasõidukite kasutamine tööandja territooriumil on piiratud ohutuse tagamiseks ja vara kaitsmiseks; 2) ei olnud töötaja täiendav hoiatamine TLS § 88 lg 3 järgi vajalik, sest ülesütlemisele eelnesid tööandja korduvad eelnevad hoiatused, millele vaatamata töötaja oma käitumist ei parandanud, ning arvestades juhtumi raskust (usalduse kaotust) ja töötaja eelnevat käitumist, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt oodata tööandjalt täiendavat hoiatamist; 3) oli hagejal eriluba erasõidukiga tööandja territooriumile sisenemiseks kuni 2016. a novembrini. Eriloa kasutamise vajadus oli enne 2016. a novembrit ära langenud. Hageja oli teadlik loa lõpetamisest. Hageja selgitused on vastuolulised ja muutuvad. Tunnistaja K. Lauri (juhiabi) ütlused kinnitavad, et hageja väide 2017. aastaks loa taotlemisest on ebaõige. Töövaidluskomisjonis ja maakohtus väitis hageja, et ta ei teadnud, et eriluba oli peatatud. Apellatsioonimenetluses väidab hageja, et teda teavitati loa lõppemisest 2017. a jaanuari alguses ja tõkkepuu sõiduki jaoks ei avanenud ning ta hakkas taotlema uue loa väljastamist. Hagejale selgitati mitte loa andmisest keeldumist, vaid varasema loa lõpetamise põhjusi; 4) on Viru Keemia Grupi 19.01.2018 vastusega tõendatud, et hageja pääses erasõidukiga jalakäijate ja jalgratturite tavaloa alusel tööandja territooriumile süsteemi tehnilise tõrke tõttu. Tunnistaja L. Eltsovi ütluste kohaselt peeti hageja enne 18.01.2017 väravas kinni ja selgitati, et tal puudub eriluba; pärast vestlust direktoriga üritas hageja kaks korda pääseda territooriumile eraautoga. Tööandja seadusliku esindaja D. Khaynatskyy vande all antud ütlused kinnitavad, et hagejale anti eriluba lapse haiguse tõttu ja teistel samal ametikohal töötavatel inimestel eriluba puudub; loa lõpetamisest informeeris D. Khaynatskyy hagejat isiklikult.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
27.veebruari 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on kandnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
9.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud maakohus kostja esitatud tõendeid objektiivselt ning sellest tulenevalt jättis maakohus hagi põhjendamatult rahuldamata. Hageja
ei ole toime pannud tegu, mis oli aluseks temaga töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning seetõttu on ülesütlemine tühine. Ringkonnakohus hageja seisukohtadega ei nõustu.
9.1.Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja on tõendanud hageja poolt 18.01.2017 toimepandud teo toimepanemise, mis põhjustas kostja usalduse kaotuse hageja vastu. Maakohtu poolne tõendite analüüs ja sellele rajatud kohtu järeldused on esitatud kohtuotsuse lehekülgedel 8-10 ning ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega ei tähenda seda, et maakohus oleks hinnanud tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetega.
9.2.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hagejal puudus 2017. a jaanuaris eriluba kostja territooriumile isikliku sõiduautoga sõitmiseks ning hageja oli sellest teadlik. Hagejale varasemalt antud eriluba tühistati kostja poolt 2016. a novembris (I kd, tl 145) apellatsioonkaebuses on hageja kinnitanud, et loa tühistamisest sai ta teada 2017. a jaanuari alguses. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt oli hagejal 18.01.2017 uus eriluba olemas, mida kinnitas asjaolu, et ta pääses 18.01.2017 isikliku sõiduautoga kostja territooriumile. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja selline väide on paljasõnaline. Seejuures on maakohus lähtunud tunnistajate K. Lauri ja L. Eltsovi ütlustest ning kostja seadusliku esindaja D. Hainatski vande all antud seletusest, millede kohaselt hageja uue loa saamiseks avaldust ei esitanud ning hagejale selgitati 2017. a jaanuari alguses täiendavalt, et eriluba isikliku sõiduautoga kostja territooriumile sõitmiseks on lõppenud. Seejuures ei nähtu kostja seadusliku esindaja D. Hainatski vande all antud seletusest (II kd, tl 63, 63 pöördel), et ta oleks teatanud hagejale eriloa avalduse rahuldamata jätmisest. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on ekslik. Asja materjalidest nähtuvalt kuulus läbipääsupunkt kostja territooriumile Viru Keemia Grupp AS-le, kes tegeles ka läbipääsusüsteemi haldamisega. Viru Keemia Grupp AS-i 19.01.2017 kirjaga (I kd, tl 148) on tõendatud, et hageja pääses 18.01.2017 isikliku sõiduautoga kostja territooriumile läbipääsusüsteemi tehnilise rikke tõttu. Seega on paljasõnaline hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja tuginemine läbipääsusüsteemi tehnilisele rikkele on tõendamata. Taotlusi tõendite esitamiseks, mis kinnitaksid hageja väidet, ei ole hageja maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses esitanud. Maakohus on muu hulgas õigesti rõhutanud, et hageja väited loa taotlemise ja kehtivuse osas on olnud menetluse kestel vastuolulised ja ka seetõttu ebausutavad. Hagiavalduses (I kd, tl 62) ja maakohtu istungil (I kd, tl 194) on hageja kinnitanud, et tal oli tähtajatu luba kostja territooriumile isikliku sõiduautoga sõitmiseks. Hilisemas menetluses on hageja väitnud, et tegelikult anti luba üheks aastaks ning viimase avalduse kirjutas ta 2015. aastal (I kd, tl 195). Apellatsioonkaebuses on hageja seisukohal, et kirjaliku avalduse loa saamiseks esitas ta 2017. a jaanuaris.
9.3.TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandaja töölepingu töötaja kohustuste rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.
Riigikohus on 16.03.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15 asunud seisukohale, et eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega. Samuti võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Ülesütlemisavaldusest (27.01.2017 käskkiri nr 7; I kd, tl 90-91) nähtuvalt arvestas kostja eelnevate hoiatustega ning seega on õige maakohtu seisukoht, et 18.01.2017 rikkumine ei olnud sellise kaaluga, mis annaks alusel öelda tööleping üles ilma eelneva hoiatamiseta. Kuna töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, siis hageja 18.01.2017 rikkumise hindamisel on oluline tähendus hageja varasematel hoiatamistel. Nii nähtub kostja 17.07.2014 käskkirjast nr 22 (I kd, tl 99), et hagejale tehti kirjalik hoiatus töösisekorraeeskirjade p 10.5.4 rikkumise kohta ning teda hoiatati, et rikkumiste kordumiste korral võidakse tööleping päevapeale üles öelda (I kd, tl 95). Kostja 14.09.2015 käskkirjast nr 36 (I kd, tl 105) nähtub, et hagejale avaldati noomitus 03.09.2015 ja 04.09.2015 töölt põhjuseta puudumise eest ning tehti ühtlasi hoiatus, et edaspidiste rikkumise korral võidakse tööleping päevapealt üles öelda. Kostja 19.05.2016 käskkirjaga nr 16 (käskkirja hilisemad muudatused 09.07.2016 ja 19.12.2016) avaldati hagejale noomitus seoses kostja kliendile 2 tonni võrra vähem toodangu laadimisega. Ühtlasi hoiatati hagejat, et järgnevate rikkumiste korral võib kostja töölepingu ühepoolselt üles öelda (I kd, tl 109, 123, 128-129). Nimetatud käskkirjadest nähtub kostja selgelt väljendatud tahe, et kui hageja ei paranda oma käitumist, öeldakse hagejaga sõlmitud tööleping üles. Samuti on käskkirjad hagejale teatavaks tehtud ning hoiatuste tegemist ei ole hageja menetluse kestel vaidlustanud. Seega oli hagejat enne 18.01.2017 rikkumise toimepanemist kolmel korral hoiatatud TLS § 88 lg 3 tähenduses ning nimetatud asjaolu andis kostjale põhjendatud aluse järelduseks, et hageja ei soovi oma käitumist parandada ning töösuhe ei saa enam jätkuda. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kuna 18.01.2017 rikkumine ei olnud samalaadne, mille eest teda karistati 2014. a, 2015. a ja 2016. a, siis ei saanud kostja töölepingu ülesütlemisel nendega arvestada, ei ole õige. TLS § 88 lg-st 3 ei tulene, et eelneb hoiatus peab olema tehtud samalaadse rikkumise eest.
9.4.Vastavalt TLS § 97 lg-le 3 käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 alusel võib tööandaja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Riigikohus on 28.09.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16 asunud seisukohale, et TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjenduste hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus hinnanud kõiki töölepingu lõpetamise asjaolusid ja mõlemapoolset huvi (sh hageja varasemaid rikkumisi ja seda, et kostja näol on tegemist kõrgendatud ohutasemega ettevõttega, kelle toodang on väga tule- ja plahvatusohtlik), ning põhjendatult asunud seisukohale, et antud juhul esines kostjal alus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seejuures kaalunud kõiki asjaolusid ning ei ole diskretsioonipiire ületanud. Seetõttu puudub ka alus maakohtu otsuse vastavas osas tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja toonud välja asjaolusid, mida maakohus jättis kaalutlusotsuse tegemisel hindamata. Üksnes viitamine TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtajale ei ole piisav, et lugeda kostja poolt TLS § 97 lg 3 rakendamine põhjendamatuks.
9.5.Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja korralisel puhkusel 05.10.2016 kuni 08.11.2016. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja hagejale välja maksmata täiendava puhkusetasu 59.20 eurot, mille saamise õigus tuleneb kollektiivlepingu p-st 2.5.
Kollektiivlepingu p 2.5 lg 1 teise lause (töövaidluskomisjoni toimik, lk 115 pöördel) kohaselt täiendav puhkusekompensatsiooni maksmise kohustust ei ole nende töötajate suhtes, kellele on ühe aasta jooksul enne õiguse tekkimist käesolevas punktis nimetatud kompensatsioonile tehtud hoiatus töölepingu ülesütlemiseks. Kuna hagejale oli tehtud kolm hoiatust (vt käesoleva otsuse p 9.3), siis ei olnud tal õigust täiendavale kompensatsioonile. Hageja nõue 59.20 euro väljamõistmiseks tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.