XX kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 27.05.2017 otsuse peale täiteasjas nr 175/2015/274
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rannar Liitmaa määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Puudutatud isik I: Pärnu linn (Audru osavalla kaudu, registrikood 75000064), lepinguline esindaja Monika Meerents Puudutatud isik II: kohtutäitur Rannar Liitmaa (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
III:
YY
(isikukood
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2018 määrus osas, millega kohus kohustas kohtutäitur Rannar Liitmaad tagama XX-le Audru alevikus, XXX asuva eluruumi kasutamine ja ligipääs XX vallasvarale selles korteris, kuni puudub jõustunud kohtuotsus XX ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avaldaja eelmärgitud taotluse rahuldamata ja jaotab teisiti menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
3.1.Tühistada täiteasjas nr 175/2015/274 Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa 27.05.2017 otsus, millega kohtutäitur jättis rahuldamata XX 15.06.2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale.
3.2.Jätta rahuldamata XX taotlus kohustada kohtutäitur Rannar Liitmaad tagama XXle Audru alevikus, XXX asuva eluruumi kasutamine ja ligipääs XX vallasvarale selles korteris, kuni puudub jõustunud kohtuotsus XX ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist.
3.3.Jätta kõik maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Kohtutäitur Rannar Liitmaa menetles täiteasjas nr 175/2015/274 Pärnu Maakohtu 26.06.2014 kohtuotsuse nr 2-11-20380 alusel Audru Vallavalitsuse kui sissenõudja 11.02.2015 täitmisavaldust YY väljatõstmiseks Audru alevikus, XXX asuvast korterist. 04.06.2015 võttis kohtutäitur Rannar Liitmaa kinnisasja valduse ära ja andis selle üle Audru Vallavalitsusele, jättis asjad välja tõstmata ja lukustas ukse täiendava ripplukuga. Toimingu juures viibis avaldaja, kes selgitas kohtutäiturile, et maakohtu 26.06.2014 otsuses puudub resolutsioon tema kui selles korteris elava isiku väljatõstmiseks, mistõttu ei või kohtutäitur seda teha. Uue luku võtit avaldajale ei antud.
2.15.06.2015 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles palus kinnisasja valduse äravõtmise akti tühistada ning tagada avaldajale nimetatud eluruumi kasutamine ja ligipääs tema vallasvarale selles korteris vähemalt seniks, kuni puudub kohtuotsus avaldaja ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist.
3.27.05.2017 tegi kohtutäitur otsuse, millega jättis avaldaja 15.06.2015 kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur põhjendas oma otsust viidetega asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 80 lg 2 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 181 lg 2 ning asus seisukohale, et vaidlusalune korteriomand on antud avaldaja valdusesse asja väljanõudmise vältimiseks. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtutäiturile kehtivat üürilepingut ega muud dokumenti, mis annaks talle õiguse vaidlusaluses eluruumis viibida. Kinnistusregistris ei ole kandeid üürilepingute kohta vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 324. Deklareerides korterit oma ühe elukohana, ei saa isik selle kasutusõigust. Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2014 otsusest tsiviilasjas nr 2-11-20380 nähtub, et korteriomandi kasutamise õigus lõppes lahendi jõustumisega 12.01.2015.
4.Avaldaja esitas 08.06.2017 Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Rannar Liitmaa 27.05.2017 otsuse peale, millega jäeti rahuldamata avaldaja poolt 15.06.2015 täiteasjas nr 175/2015/274 kohtutäiturile esitatud kaebus. Avaldaja palus kaebuse rahuldada ja kohtutäituri otsuse tühistada ning kohustada kohtutäiturit tagama avaldajale Audru alevikus XXX asuva eluruumi kasutamine ja ligipääs avaldaja vallasvarale selles korteris vähemalt seniks, kuni puudub kohtuotsus avaldaja ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist.
5.Kohtule esitatud kaebuses leiab avaldaja, et ebaõige on kohtutäituri seisukoht, nagu oleks korteriomand antud avaldaja valdusesse asja väljanõudmise vältimiseks. Kohtutäitur on vaidlustatud otsuses esitanud kontekstist väljarebituna viiteid 27.02.2014 kohtuistungi protokollile tsiviilasjas nr 2-11-20380. Kohtutäitur ei arvestanud, et samas protokollis on muu hulgas märgitud, et 2006.a detsembris läks avaldaja abikaasast lahku ja tal tekkis
elamispinna probleem, mistõttu ta asus taas elama XXX eluruumi, kus ta oli elanud varem aastaid koos emaga. Korteris asuvad avaldaja asjad. Maakohus juhtis juba tsiviilasja nr 211-20380 menetlemisel sissenõudja tähelepanu sellele, et XXX eluruumi valduse tagasisaamiseks ei piisa võimalikust kohtuotsusest üksnes YY eluruumist väljatõstmise kohta ja Audru vallal tuleks hageda kõigi selles eluruumis elavate isikute väljatõstmist. Vaidlusalune eluruum ei ole aastaringseks kasutamiseks sobilik. Talveperioodil ei olnud võimalik seal elada, kuna vallavalitsus oli lasknud lammutada osa elamu soojapidavaid konstruktsioone. Avaldaja kasutas kõnealust korterit aastaid suveperioodidel. Asjaolu, et elamispinda ei kasutata elamiseks igapäevaselt ja aastaringselt, ei välista elamispinna kasutamist elukoha ja koduna.
6.Kinnisasja väljaandmisele suunatud kohtutäituri täitetoimingud on lubatavad ainult nende valdajate suhtes, keda on nimeliselt loetud kohustatud isikuks täitedokumendiks olevas kohtulahendis, millega kohustatakse eluruumi vabastama. Kohtutäitur on selle tuvastamisega, kellel on õiguslik alus eluruumi kasutamiseks, ületanud oma pädevuse piire ja kohtutäituri tegevus on vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2014 otsuse jõustumisega asjas nr 2-11-20380 võis lõppeda YY õigus korteriomandit kasutada, kuid see ei saanud tuua endaga kaasa tagajärgi avaldaja jaoks. Kinnisasja valduse äravõtmise aktis on täitetoimingu läbiviimise õigusliku alusena viidatud TMS §-dele 142, 144 ja 145. Nimetatud sätted käsitlevad kinnisasja arestimist, mistõttu ei ole tegemist kohaste sätetega vaidlusalusest eluruumist väljatõstmise asjas. Avaldaja ei ole täiteasjas võlgnikuks. Puudutatud isikute seisukohad
7.Puudutatud isik I leiab, et kaebus on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata. Eluruum ei ole avaldaja eluruum ja avaldaja ei ole selle valdaja, kellele peaks tagama sellele ligipääsu. Tsiviilasjas nr 2-11-20380 27.02.2014 toimunud kohtuistungil andis avaldaja tunnistajana vande all ütlusi ja avaldas, et ta tuli Audrust lõplikult ära aastal 2004, kui abiellus, ta üürib kolmetoalist korterit ja elab üksi alates detsembrist 2006. Avaldajale kuuluvate korteris asuvate asjade osas ta avaldas, et kindlasti seal mingeid asju on, aga ei tule meelde, millised. Ütlustest tuleneb, et avaldaja eluruumi ei valda, millest tulenevalt puudus ka vajadus ja alus tema vastu hagi esitamiseks. Lisaks teatas avaldaja 31.03.2015 tsiviilasjas nr 2-11-20380, et ta ei ela koos puudutatud isikuga III ja ei ole tema perekonnaliige. Eluruumi kasutamine avaldaja poolt ei ole usutav, kuna see on elamiskõlbmatu. Eluruumis puudub kütmisvõimalus, elekter ja vesi. Avaldajal on õigus esitada oma vara väljanõudmiseks avaldus, mida ta teinud ei ole. Täitedokumendis ei pea nimetama isikuid, keda ei saa asjaõiguslikult kinnisasja valdajaks lugeda. Isegi kui eluruum oli antud avaldaja valdusesse, on kohtutäitur õiguspäraselt kohaldanud TMS § 181 lg-t 2. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldati 15.09.2015 puudutatud isiku I avalduse alusel teade avaldaja elukoha andmete rahvastikuregistris muutmise kohta. Avalduse esitamise aluseks oli avaldajal eluruumi kasutamise õiguse puudumine ja eluruumi elukohana mittekasutamine. Avaldaja ei ole elukoha aadressi muutmist vaidlustanud, mis tõendab, et tema väited vaidlusaluse eluruumi oma elukohana kasutamise kohta ei vasta tõele. Pärnu Maakohtu 26.06.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-20380 on tõendatud 30.05.1997 sõlmitud üürilepingu lõppemine tähtaja möödumisel 01.05.2007. Puudutatud isikul III ei olnud õigust anda eluruumi kolmandate isikute kasutusse ja kui ta seda tegi, siis on see toimunud ilmselgelt ja pahatahtlikult eluruumi valduse väljanõudmise vältimiseks.
8.Puudutatud isik II jääb 27.05.2015 otsuses märgitud seisukohtade juurde, palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Korteriomand anti avaldaja
valdusesse asja väljanõudmise vältimiseks ja see on tuvastatud järgmiste asjaoludega: tsiviilasjas nr 2-11-20380 27.02.2014 kohtuistungil tunnistajana vande all ütlusi andes ta avaldas, et tuli Audrust lõplikult ära 2004.a, kui abiellus, et ta üürib kolmetoalist korterit ja elab üksi alates 2006.a detsembrist; Pärnu Maakohus on 26.06.2014 lahendis nr 2-11-20380 tuvastanud, et avaldaja elab Pärnus, YYY; 31.03.2015 on avaldaja tsiviilasjas nr 2-1120380 menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kinnitanud, et ta ei ela koos puudutatud isikuga III ega ole tema perekonnaliige. Kohtul puudus vajadus kaasata avaldajat väljatõstmise menetlusse kostjana, kuna tema elukohaks ei olnud XXX Audrus. Korteris puuduvad aastaid kommunikatsioonid ja see on sisuliselt elamiskõlbmatu. Puudutatud isik II käis täitmisteate kättetoimetamise eesmärgil korduvalt aadressil XXX Audrus, kuid avaldaja seal kordagi ei viibinud. Avaldajaga õnnestus puudutatud isikul II saada ühendust üksnes aadressil YYY Pärnus. Avaldaja ei esitanud puudutatud isikule II kehtivat üürilepingut ega muud dokumenti, mis annaks talle õiguse viibida vaidlusaluses eluruumis. Kinnistusregistris ei ole kandeid üürilepingute kohta vastavalt VÕS §-le 324. Asjaolu, et avaldaja väitel on korter tema üheks elukohaks, ei anna talle selle kasutusõigust. Avaldaja on väljanõutava korteriomandi valduse saanud asja väljanõudmise vältimiseks, mistõttu kohaldub TMS § 181 lg 2. Puudutatud isik II ei rikkunud formaliseerituse printsiipi, sest ta ei tuvastanud, kas avaldaja elab XXX aadressil või mitte. Puudutatud isik II lähtus tsiviilasjas nr 2-11-20380 tuvastatud faktilistest asjaoludest, millest tulenes üheselt, et avaldaja ei ela antud aadressil. TMS § 181 lg 2 kohaldamise aluseks on kohtutäituri diskretsiooniõigus. Puudutatud isik II teostas diskretsiooniõigust kooskõlas volituste piiridega, eesmärgiga tagada õiguse üldpõhimõtete säilimine ja arvestas seejuures olulisi asjaolusid osapoolte õigustatud huvide kaitseks. Avaldaja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.
9.Puudutatud isik III leidis, et kaebus on põhjendatud. XXX eluruumis lülitati elekter välja 2007.a ja kütta enam ei saanud. Puudutatud isik III läks välismaale elama ja avaldaja hakkas linnas eluruumi üürima. Kohus tõstis puudutatud isiku III välja, kuid avaldaja jäi eluruumi. Kohtutäituri tegevus on olnud algusest peale seadusevastane, sest avaldajat ei ole kohus eluruumist välja tõstnud. Maakohtu määrus
10.Maakohus rahuldas kaebuse. Kohus tühistas kohtutäituri 27.05.2017 otsuse täiteasjas nr 175/2015/274, millega täitur jättis avaldaja 15.06.2015 kaebuse rahuldamata ja kohustas kohtutäiturit tagama avaldajale Audru alevikus XXX asuva eluruumi kasutamine ning ligipääs avaldaja vallasvarale selles korteris, kuni puudub jõustunud kohtuotsus avaldaja ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist. Avaldaja menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku II kanda ning puudutatud isikute I ja II menetluskulud nende endi kanda.
11.Asjas puudub vaidlus selles, et sissenõudja 11.02.2015 täitmisavalduse ja täitedokumendi, s.o Pärnu Maakohtu 26.06.2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-11-20380 alusel alustas kohtutäitur täitemenetlust nr 15/2015/274 puudutatud isiku III väljatõstmiseks korterist, mis asub Audru alevikus, XXX. Täitedokumendist nähtub, et maakohus rahuldas puudutatud isiku I hagi puudutatud isiku III vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kohustas puudutatud isikut III vabastama Pärnu maakonnas, Audru alevikus, XXX asuv eluruum ning määras kindlaks otsuse täitmise viisi selliselt, et kui puudutatud isik III keeldub eluruumi vabatahtlikult vabastamast, siis tõsta ta märgitud eluruumist välja. Kohtuotsus jõustus 12.01.2015.
12.Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et 04.06.2015 koostas kohtutäitur täiteasjas nr 175/2015/274 võlgniku suhtes kinnisasja valduse äravõtmise akti valduse vabastamise
kohta aadressil XXX, Audru alevik, Pärnumaa ning akti koostamise ajal viibis kohal avaldaja. Väljatõstmine toimus 04.06.2015 kl 10.00 kuni 10:28 ja väljatõstmise lühikirjelduse järgi korteris asuvate esemete väljatõstmist ei toimunud, need on hoiustatud TMS § 180 lg 4 alusel samal aadressil, s.o XXX, Audru alevikus. Avaldaja andis korteri võtme kohtutäituri vahendusel VK kätte. Kell 12:48 toimunud telefonivestluses kinnitas Audru Vallavalitsuse sekretär KP kohtutäiturile, et korteri lukud on vahetatud ja kolmandatele isikutele ligipääs puudub. Avaldajale selgitati hoiustatud esemete kättesaamise korda ja korterisse omavolilise sisenemise tagajärgi. Avaldaja avaldas seisukohta, et tegemist on tema elukohaga ja tema väljatõstmiseks puudub alus. Hoiustatud vara nähtub 04.06.2015 tehtud fotodelt.
13.Ebaõige on puudutatud isiku II seisukoht, et avaldaja on TMS § 181 lg 2 tähenduses kinnisasja valduse äravõtmist takistav kolmas isik, kellel puudub õigustatud huvi vaidlusaluse täitemenetluse suhtes ja kelle valdusest saab kohtutäitur asja ära võtta diskretsiooniõigust kasutades ning temale täitemenetluses teatavaks saanud asjaolusid või dokumente tõlgendades, st ilma vastava kohtulahendita. Kohus on juba varasemalt tsiviilasjas nr 2-15-9695 selgitanud, et avaldaja on TMS § 5 lg 1 tähenduses isik, kelle õigusi täitemenetlus otseselt puudutab. Avaldaja kinnitusel on XXX Audrus asuv eluruum tema elukoht suvisel ajal eeskätt põhjusel, et elamistingimused ei võimalda eluruumi kütteperioodil kasutada. Ka puudutatud isik I põhistas väidet, et avaldaja ei saa olla XXX eluruumi elanik mh põhjendusega, et eluruum ei ole elamiskõlblik ja et avaldaja elas mujal, viitega puudutatud isiku III 17.11.2017 seisukohale, mille kohaselt lülitati nende elukohas 2007.a elekter välja ja avaldaja üüris linnas korteri. Avaldaja vajadus elada kütteperioodi ajal mujal ei muuda tühiseks asjaolu, et tegemist on isiku eluruumiga, mida ta kasutab suveperioodil.
14.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et avaldaja rahvastikuregistris registreeritud elukohaks oli perioodil 21.09.1995-18.10.2015, st nii tsiviilasjas nr 2-11-20380 24.06.2014 kohtuotsuse tegemise ajal kui ka 04.06.2015 toimunud väljatõstmise ajal Pärnu maakond, Audru vald, Audru alevik, XXX. Puudutatud isiku I arvamusest ja Ametlikes Teadaannetes avaldatud 15.09.2015 teatest elukoha muutmise kohta rahvastikuregistris nähtub, et avaldaja registreeriti tema senisest elukohast XXX välja puudutatud isiku I taotlusel ilma avaldaja nõusolekuta. Eeltoodud asjaoludest ja kinnisasja valduse äravõtmise aktist nähtub, et puudutatud isik I oli kinnisasja valduse äravõtmise ajal teadlik sellest, et avaldaja on registreeritud nimetatud eluruumi elanikuna ja tema asjad on väljatõstetavate (hoiustatud) asjadena lukustatud sellesse eluruumi ning avaldajal puudub nendele ligipääs. Puudutatud isik I ei ole tõendanud, et ta on pöördunud avaldaja poole valduse vabastamise nõudega või vaidluse korral avaldaja vastu hagiga kohtusse valduse väljaandmise nõudega. Puudutatud isik ei ole ka välja toonud, et ta oleks püüdnud elukoha aadressi muutmise nõuet avaldajale kätte toimetada muul viisil, kui avalikult Ametlikes Teadaannetes, mis on mõeldud eelkõige teadmata asukohaga isikute teavitamiseks.
15.Jõustunud kohtuotsusega on Pärnu maakonnas, Audru vallas, Audru alevikus, XXX asuvast eluruumist välja tõstetud puudutatud isik III, mitte avaldaja. Seega saab kohtutäitur 26.06.2014 otsust nr 2-11-20380 täita ainult puudutatud isiku III osas ja 04.06.2015 akt kinnisasja valduse äravõtmise kohta kehtib samuti üksnes võlgniku suhtes, kelle kohta see on koostatud. Kui eluruumi valdavad veel teised isikud, kes avaldavad, et nad elavad selles eluruumis ja et seal on nende asjad, ei saa täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi kohtutäitur ise otsustada, kas isik elab selles eluruumis, kas tal on õigus selle eluruumi kasutamiseks ja kas ta on kohustatud selle vabastama või mitte. TMS § 181 lg 2 sätestatud õigust asi kolmanda isiku valdusest välja nõuda tuleb käsitleda pigem kitsamalt, erilise tähelepanuga aga eluruumi valduse väljanõudmisel, arvestades isiku põhiseadusest
tulenevat põhiõigust eluruumile. Vastavalt Riigikohtu praktikale kohalduvad TMS § 180 sätted ka kinnisasja väljanõudmisel kohtulahendi alusel, millega on näiteks kohustatud üürnikku andma üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasi välja, kuid tuleb arvestada, et sel juhul saab täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud või kelle suhtes kehtib kohtulahend TsMS § 460 alusel. Eeltoodust lähtudes ja arvestades põhiõigust eluruumile tuleb tõlgendada ka TMS § 180 lg 2 p 1 ja lg-t 3, st täitedokumendi järgi kohustatud isikuks saavad kõik isikud olla vaid sundenampakkumise akti puhul. Kui kohus on otsustanud kinnisasja väljanõudmise ühe isiku valdusest, ei anna see alust nõuda kinnisasja välja ka teise isiku valdusest. Samuti tuleb kitsendavalt kohaldada TMS § 181 lg-t 2, mille järgi on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta, kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise vältimiseks. Kohtulahend asjas nr 2-11-20380 ei anna õigust nõuda kinnisasja valdust välja avaldajalt. Määruskaebus
16.Puudutatud isik II palub maakohtu määruse tühistada, teha uue lahendi, millega määruskaebus rahuldada, jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
17.Kaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Määrus sisaldab ebaõigeid põhjendusi ja järeldusi. Kohtulahendi põhjendamiskohustuse olulisest rikkumisest saab järeldada, et maakohus jättis asjaolud arvestamata ja analüüsimata või tegi seda ebaõigesti, mis viis ebaõigete järelduste tegemiseni ja seetõttu ebaseadusliku ja põhjendamata kohtulahendini.
18.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kohtutäituril puudub käesoleva diskretsioonõigus. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta puudutatud isiku II poolt esitatud asjaolud, millest nähtub, et vaidlusalune korter ei olnud avaldaja elukohaks ja/või on kohus neid tõlgendanud vääralt,
19.Avaldaja ei esitanud kohtutäiturile dokumente, millest nähtuks tema õigus eluruumis viibida. Kinnistusregistris puuduvad kanded üürilepingute kohta. Maakohtu seisukoht, et avaldaja üheks elukohaks on Audru, XXX, on ebaõige. Avaldaja õigus korterit vallata lõppes 12.01.2015. Olenemata sissekirjutusest on avaldaja tsiviilasjas nr 2-11-20380 korduvalt kinnitanud, et ta elab teisel aadressil. Seega on maakohtu seisukoht avaldaja ütlustega vastuolus ja selles tulenevalt on kohus jõudnud ka vale lõppjärelduseni.
20.Maakohus tuvastas, et avaldaja registreeriti puudutatud isiku I poolt aadressilt XXX, Audru välja ilma avaldaja nõusolekuta, kuid kohus jättis tähelepanuta, et tänaseni ei ole avaldaja enda väljakirjutamist vaidlustanud. Maakohus leidis, et avaldajale kuuluvad asjad on hoiustatud vaidlusaluses eluruumis olenemata asjaolust, et avaldaja ei suutnud nimetada, milline väidetavalt temale kuuluv vara vaidlusaluses eluruumis asub. Tänaseni ei ole leidnud tõendamist, et väljatõstmisel oleva vara hulgas on avaldajale kuuluvaid esemeid.
21.Avaldaja väited korteris elamise kohta on kaudsed ja tõendamata. Korteri omanik ei pidanud vajalikuks taotleda avaldaja väljatõstmist seetõttu, et avaldajal puudus mistahes õiguslik alus eluruumi kasutamiseks ja ta ei ole alates aastast 2004 faktiliselt selles korteris elanud. Avaldaja ei ole korteri valdaja, mistõttu puudub vajadus tema väljatõstmiseks.
22.Maakohus andis puudutatud isikule II ebaseadusliku korralduse, kui kohustas teda tagama avaldajale korteri kasutamine ja ligipääs seal asuvale vallasvarale. Sellise korralduse
täitmiseks puudub kohtutäituril seaduslik alus. Korralduse täitmine oleks vastuolus KarS § 266 ja PS § 33 sätestatuga. Korralduse andmisel on maakohtu seisukoht vastuoluline. Maakohus leidis, et 04.06.2015 kinnisasja valduse äravõtmise akti tühistamiseks puudub õiguslik alus, kuid vaatamata sellele kohustas kohtutäiturit tagama avaldajale eluruumi kasutamise võimalus koos ligipääsuga korteris asuvale vallasvarale. Vastused määruskaebusele
23.Puudutatud isik I leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja palub selle rahuldada.
24.Avaldaja leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Menetluse edasine käik
25.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel osaliselt tühistada, s.o osas, millega kohus kohustas kohtutäitur Rannar Liitmaad tagama XX-le Audru alevikus, XXX asuva eluruumi kasutamine ja ligipääs XX vallasvarale selles korteris, kuni puudub jõustunud kohtuotsus XX ja tema vara väljatõstmiseks sellest korterist, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avaldaja eelmärgitud taotluse rahuldamata ja jaotab teisiti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
27.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus andis kohtutäiturile ebaseadusliku korralduse, kui kohustas teda tagama avaldajale korteri kasutamine ja ligipääs seal asuvale vallasvarale. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on kohtutäitur kohustatud seda tegema. Kinnisasja valduse äravõtmise aktist nähtub, et kohtutäitur andis eluruumi valduse, sh võtmed üle puudutatud isikule I (sissenõudjale). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtutäituril ei ole korteri valdust ja tal endal puudub sellele juurdepääs, ei saa teda seaduse järgi kohustada tagama avaldajale eluruumi kasutamist ja ligipääsu hoiustatud asjadele. Taotluse õigusliku aluse puudumise tõttu tuleb maakohtu määrus eeltoodud osas tühistada ja jätta avaldaja taotlus eelmärgitud osas rahuldamata.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus muus osas seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei korda selles osas TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruse põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.TMS § 181 lg 2 kohaselt on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta, kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise vältimiseks. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri seisukohaga, et TMS § 181 lg 2 kohaldamisel on kohtutäituril diskretsiooniõigus. Samas ei või kohtutäitur teha TMS § 181 lg 2 kohaldamisel otsustusi, mis ületavad diskretsioonipiire.
30.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks täiesti ilmne, et korter on antud avaldaja otsesesse valdusesse väljanõudmise vältimiseks. Avaldaja andis 27.02.2014 Pärnu Maakohtu istungil ütlusi muu hulgas selle kohta, et tal on korteri võtmed, seal on tema asjad, ta on seal aeg-ajalt käinud ja alates 1998. aastast teatud perioodidel elanud, sh 2007.aastast ainult suviti, kuna eluruumi ei ole võimalik kütta. Muul ajal elab ta Pärnus üürikorteris. Samade asjaolude kohta andis seletuse puudutatud isik III. Eeltoodust järeldub, et avaldajal oli enne puudutatud isiku III kohta kohtuotsuse tegemist ja väljatõstmist pikema aja jooksul korteri otsene valdus ja ta on korterit kasutanud ka oma elukohana. Seega ei saa teha järeldust, et puudutatud isik III andis eluruumi avaldaja valdusesse selle väljanõudmise vältimise eesmärgil.
31.Maakohus ei pidanud käesolevat asja lahendades tuvastama, kas avaldaja valdusel on õiguslik alus või mitte. Seetõttu ei oma tähtsust määruskaebuse väited, et avaldaja ei esitanud dokumente, millest nähtuks tema õigus eluruumis viibida ja et kinnistusregistris puuduvad kanded üürilepingute kohta. Eeltoodud asjaolud omavad tähtsust eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi lahendamisel, kui selline hagi avaldaja vastu esitatakse.
32.Samuti ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas avaldaja vaidlustas puudutatud isiku I poolt avaldaja registriandmete muutmise või mitte ja millised avaldaja asjad vaidlusaluses eluruumis on. Ekslik on puudutatud isiku I seisukoht, et kui puudutatud isik II ei pea avaldajat korteri valdajaks, ei ole vajadust väljatõstmise hagi esitamiseks. Ka kohtutäitur ei saa otsustada, kas korterit valdaval isikul on õigus seda vallata või mitte. Selle vaidluse lahendab huvitatud isiku avalduse alusel kohus.
33.Maakohus lähtus lahendit tehes õigesti Riigikohtu tõlgendustest TMS kinnisasja väljanõudmist reguleerivate sätetele. Kohtulahendi alusel saab täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud või kelle suhtes kehtib kohtulahend TsMS § 460 alusel. Sellest lähtudes ja põhiõigust eluruumile (PS § 33) arvestades tuleb tõlgendada ka TMS § 180 lg 2 p 1 ja lg-t 3, s.t. täitedokumendi järgi kohustatud isikuks saavad kõik isikud olla vaid sundenampakkumise akti puhul. Kui kohus on otsustanud kinnisasja väljanõudmise ühe isiku valdusest, ei anna see alust nõuda kinnisasi ka välja teise isiku valdusest. TMS § 181 lg-t 2 tuleb Riigikohtu seisukohtade järgi tõlgendada kitsendavalt (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-122-15, p 25). Antud juhul puudub kohtulahend, mis annaks sissenõudjale õiguse nõuda kinnisasja valdust välja avaldajalt.
34.Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja teeb uue määruse, millega jääb avaldaja kaebuse osaliselt rahuldamata, jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud kulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel menetlusosaliste endi kanda. Indrek Parrest