XXXXXXXXXXX), AM (isikukood XXXXXXXXXXX), NJ (isikukood XXXXXXXXXXX), EA (isikukood XXXXXXXXXXX), KT (isikukood XXXXXXXXXXX), HT (isikukood XXXXXXXXXXX), KJ (isikukood XXXXXXXXXXX), HU (isikukood XXXXXXXXXXX), IM (isikukood XXXXXXXXXXX), MT (isikukood XXXXXXXXXXX) ja KM (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee Kostja (vastustaja): Aktsiaselts Iloprint (pankrotis, registrikood 10419674) pankrotihaldur Peeter Allikvere Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 28. mail 2018, millel osales hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 23. novembri 2017 otsus tühistada hagejate tuvastusnõuete lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagid töölepingute lõppemise aluse ja aja tuvastamiseks rahuldada ning jätta menetluskulud maakohtus iga poole enda kanda.
2.Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
5.Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Hagid rahuldada osaliselt.
2.Tuvastada, et ÜI, AA, TD, OK, LT, IN, IN, AL, TS, SM, LK, IA, IA, KL, AM, NJ, EA, KT, HT, KJ, HU, IM, MT ja KM töölepingud Aktsiaseltsiga Iloprint (pankrotis) lõppesid erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lõike 2 alusel arvates
29.veebruarist 2016.
3.Jätta rahuldamata ÜI, AA, TD, OK, LT, IN, IN, AL, TS, SM, LK, IA, IA, KL, AM, NJ, EA, KT, HT, KJ, HU, IM, MT ja KM nõuded hüvitise saamiseks Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) pankrotihaldurilt.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
5.Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama 2 (10)
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
KOHTUEELSED MENETLUSED
1.ÜI, AA, TD, OK, LT, IN, IN, AL, TS, SM, LK, IA, IA, KL, AM, NJ, EA, KT, HT, KJ, HU, IM, MT ja KM (hagejad, töötajad) esitasid Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile (TVK) avaldused Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis, edaspidi „võlgnik“) pankrotihalduri Peeter Allikvere (kostja) vastu hüvitiste nõudes. Kostja vaidles avaldustele vastu.
2.TVK jättis 10., 17., 22. ja 27. juuni 2016 otsustega avaldused rahuldamata.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
3.Hagejad TVK otsustega ei nõustunud ja esitasid 28. juunil 2016 Harju maakohtule hagid samades nõuetes, aga lisaks töölepingute lõppemise aluse ja aja tuvastamise nõuetes.
3.1.Hagejad palusid tuvastada, et nende ja võlgniku vahelised töölepingud lõppesid erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse (TLS) § 92 lg 2 alusel 29. veebruaril 2016 ning mõista kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas, st ÜI kasuks 1 740,45 eurot, AA kasuks 3 252,81 eurot, TD kasuks 1 781,97 eurot, OK kasuks 1 453,50 eurot, LT kasuks 1 197,99 eurot, IN kasuks 5 879,37 eurot, IN kasuks 3 976,95 eurot, AL kasuks 3 693,87 eurot, TS kasuks 2 006,67 eurot, SM kasuks 4 832,43 eurot, LK kasuks 1 699,26 eurot, IA kasuks 3 836,46 eurot, IA kasuks 1 841,43 eurot, KL kasuks 3 337,93 eurot, AM kasuks 3 224,52 eurot, NJ kasuks 2 079,69 eurot, EA kasuks 1 621,23 eurot, KT kasuks 6 733,80 eurot, HT kasuks 3 039,18 eurot, KJ kasuks 3 316,77 eurot, HU kasuks 1 469,67 eurot, IM kasuks 3 822,96 eurot, MT kasuks 5 183,19 eurot ja KM kasuks 2 347,02 eurot.
3.2.Hagejate väitel -
-
-
võimaldab hagi rahuldav kohtuotsus parandada hagejate kanded töötamise registris, tagab neile pensionistaaži ja töötuskindlustusstaaži õigsuse ja sellest tulenevad hüved; võlgnik on alates 28. juunist 2013 pankrotis (tsiviilasi nr 2-12-19115), kuid kostja ei väida, et ta oleks hagejate töölepingud lõpetanud või loobunud nende täitmisest; hagejate tavapärane töö jätkus pärast pankroti välja kuulutamist ja kostja ei tundnud hagejate ega nende poolt teostatava töö vastu huvi kuni 8. detsembrini 2015; hagejatele andis tööülesandeid AP, kellel oli samuti võlgnikuga kehtiv tööleping, milles mh nähti ette, et tegevjuhi ametikohale asudes on tal õigus anda alluvatele korraldusi tööülesannete täitmiseks; hagejatele maksid võlgniku nimel töötasu Madara Trükk OÜ (edaspidi „Madara Trükk“) ja Madara Trükikoda OÜ (edaspidi „Madara Trükikoda“); kostja keeldus 10. veebruaril 2016 hagejaid koondamast ega taotlenud Töötukassalt hüvitise saamist vaatamata hagejate palvele; kostja lähtus sellest, et hagejate töölepingud on üle läinud OÜ-le Ilotrükk (edaspidi „Ilotrükk“) – nii nagu see tuvastati Maksu- ja Tolliameti (edaspidi „MTA“) 2. juuni 2011 maksuotsusega nr 12.23/10287-67, aga see on tühistatud 16. novembril 2015 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-11-1558; hagejate töö lõppes võlgniku ja Ilotrüki vahelise 14. septembri 2009 trükiteenuse osutamise lepingu lõppemise tõttu 29. veebruaril 2016; 3 (10)
-
kostja sai 29. veebruaril 2016 kätte töölepingute erakorralised ülesütlemise avaldused ja jättis need TVK-s või kohtus vaidlustamata; kostja ei esitanud matemaatilisi vastuväiteid hagejate arvestusele ja keskmine töötasu on tõendatud laekumistega pangakontodel; kostja ei taotlenud hüvitiste vähendamist ega toonud esile seda õigustavaid asjaolusid.
4.Maakohus võttis 24 hagi menetlusse tsiviilasjadena nr 2-16-9851 – 2-16-9875. Osades asjades selgitas kohus, et ei võta eraldi menetlusse hagejate tuvastusnõudeid, sest vastavad asjaolud tuleb niigi tuvastada hüvitise nõude rahuldamise eeldustena. Kuna hagid olid sarnased ja esitatud sama kostja vastu, siis liitis maakohus need kõik ühte menetlusse käesoleva asjana.
5.Kostja vaidles hagidele vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
hagejate ja võlgniku vahel puudub töösuhe vähemalt alates 28. juunist 2013, st ajast mil kuulutati välja võlgniku pankrot. Pankrotimääruses ja Tallinna Ringkonnakohtu
14.novembri 2012 määruses pankrotiasjas tuvastati, et võlgniku endised töötajad on üle läinud teise tööandja juurde seoses ettevõtte üleminekuga juba alates 2011. aastast; hagejad ei ole pankrotimenetluse jooksul pöördunud kostja poole ühegi nõudega; puuduvad tõendid, et võlgnik oleks maksnud neile töötasu tööandja poolt tehtud tööja palgaarvestuse alusel või et võlgnik on käsitletaval perioodil mingil muul viisil juhtinud ja korraldanud hagejate tööelu (töö- ja puhkeaja korraldus, puhkused, töövahendite võimaldamine jms); võlgnik pole oma vahenditest maksnud palgana või muude väljamaksetena kellelegi raha juba alates 2011. aastast; hagejad ei tõendanud oma kahju ega nõutava rahalise hüvitise suurust. pankroti välja kuulutamisega muutusid tühiseks kõik võlgniku antud volitused ja käsundid, sh ka võlgniku ja Madara Trüki vahelises 16. veebruari 2010 lepingus sisalduv käsund. Seega ei saanud võlgniku nimel keegi saada varalisi õigusi või võtta rahalisi kohustusi või neid täita ilma ajutise halduri (hiljem pankrotihalduri) nõusolekuta. Kõik võimalikud ja väidetavad sellekohased tehingud on tühised ja neist ei teki õigusi ega kohustusi.
MAAKOHTU OTSUS
6.Maakohus jättis 23. novembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagid rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda ja määras kindlaks, et kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
6.1.Maakohus tuvastas, et -
võlgnik sõlmis hagejatega 10. veebruarist 2003 kuni 1. veebruarini 2013 töölepingud; võlgniku pankrot kuulutati välja 28. juuni 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19115; kostja ei ole hagejatega sõlmitud töölepinguid pärast võlgniku pankroti välja kuulutamist lõpetanud; hagejad esitasid kostjale 25. novembril 2015 palve nende koondamiseks; kuivõrd hagejaid ei koondatud, ütlesid nad 23. veebruari 2016 avaldustega töölepingud erakorraliselt üles alates 29. veebruarist 2016. Kostja sai ülesütlemisavaldused kätte e-kirjaga 29. veebruaril 2016 ja tähitud kirjaga 22. märtsil 2016.
6.2.Hagejad ei teinud juba enne pankroti väljakuulutamist võlgnikule tööd, ei allunud ei ajutise halduri ega pankrotihalduri juhtimisele ning kontrollile ega saanud võlgnikult töötasu. Seega ei ole hagejad vähemalt ajutise halduri nimetamisest võlgnikuga tegelikus töösuhtes. Töötajad tegid tööd tegelikkuses Ilotrükile selle juhtimisel ja kontrolli all. See, et MTA maksuotsuses nr 12.2-3/10287-67 ettevõtte üleminekut piisavalt ei põhjendanud ega motiveerinud, ei tekita hagejatele võlgnikuga kehtivat töösuhet. 4 (10)
Tallinna Ringkonnakohus nõustus 14. novembri 2012 määruses võlgniku pankrotiasjas maakohtu tuvastatuga, et võlgnikul puuduvad töötajad. Võlgniku pankrotimääruse kohaselt tugines võlgnik ise väitele, et tal puuduvad töötajad. Pankrotihaldur on kohtule kinnitanud, et enne ega pärast pankroti väljakuulutamist pole talle teatatud ühestki töölepingust ega esitatud ühtegi töölepingu dokumenti. Seega ei saanud ta töölepinguid üles öelda töölepinguseaduse (TLS) § 89 lg 2 alusel. Töösuhetest ei teavitanud ka väidetavad töötajad ise. Võlgnikul puudus igasugune majandustegevus juba enne pankroti väljakuulutamist. Võlgniku pangakontodelt tasuti töötajatele töötasu viimati jaanuaris 2010. MTA tuvastas, et alates 2010. aastast maksti töötajate palgad Madara Trüki pangakontolt. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-16-48 on tuvastati, et Madara Trüki ja Madara Trükikoja pangakontode kaudu töötasu saanud isikud olid tegelikult Ilotrüki töötajad. Kostja poolt töölepingute erakorralise ülesütlemise vaidlustamata jätmine ei loo töösuhet hagejate ja võlgniku vahel. Kui äriühingule esitab töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse isik, kellel puudub töösuhe äriühinguga, siis ei too ülesütlemisavaldusele reageerimata jätmine kaasa töösuhet ega anna alust hüvitiste nõudmiseks.
6.3.Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
7.Hagejad esitasid ühise dokumendina vormistatud apellatsioonkaebused, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja hagid rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuste väited on kokkuvõtvalt järgmised.
seaduses sätestatud õigusliku aluseta ja vastuolus töötajate kaitse põhimõttega, sest kohus jättis põhjendamata, kelle, millise ja millal antud tahteavaldusega tööleping üle anti või lõpetati. Vastavat tahteavaldust ei ole ja töölepingu kehtivust tuleb eeldada; asjaolust, et töötasu maksid osaliselt kolmandad isikud, sest palga võib töötaja nõusolekuta maksta kolmas isik. Hagejate huve kahjustav oleks järeldus, et töötasu laekumine lõpetab töösuhte või viib selle üle; ebaõigel põhjusel, et pankrotihaldur ei andnud töökorraldusi, ja rohkete tõenditega vastuolus oleval põhjusel, justkui alluvussuhe oleks lõppenud juba enne pankroti välja kuulutamist. Tüüpilise töösuhte tunnuse puudumisel puudub seos töölepingu kehtivusega.
7.2.Teiseks eiras maakohus hagejate esitatud tõendeid ja tuvastas töösuhte puudumise vastuolus tunnistaja ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega. Samuti on maakohtu järeldus vastuolus hagejate töölepingutega, millest viimane sõlmiti 1. veebruaril 2013, võlgniku ja AP vahelise 1. veebruari 2012 töölepingu p-ga 3.1, MTA 26. märtsi 2013 korraldusega nr 13-11/19785, mille sisu selgitavad nõuete loetelu ja nõuete aluseks olevad TSD deklaratsioonide andmed, samuti kohtulahenditega nii võlgniku panrotiasjas kui ka haldusasjades nr 3-11-1558, 3-16-48, 3-15-556 ja 3-15-1249. Maakohtu järeldused, justkui töötajad ei teinud tööd juba enne pankroti välja kuulutamist ja olid töösuhtes kolmanda isikuga, põhinevad valesti kohtulahenditel asjades nr 3-11-1558, 3-16-48, 3-15-556, 2-12-19115 (maakohtu otsuse p-d 13, 14, 18, 21). Maakohus eiras tõendite hulgas kohtulahendit asjas nr 3-15-1249. Kõikides loetletud menetlustes on tuvastamata asjaolud, mille alusel järeldada, et võlgniku ettevõte või töölepingud oleksid üle läinud või lõpetatud või hagejad oleksid juba enne pankroti välja kuulutamist töötanud kolmanda isiku juhtimise ja kontrolli all. 5 (10)
7.3.Kolmandaks üllatas maakohus pooli, järeldades TLS § 1 lg 1 alusel, justkui töösuhe oleks puudunud. Selline kvalifikatsioon ei olnud vaidluse asjaoludel arutluse all.
7.4.Neljandaks jättis maakohus andmata hinnangu kostja vastuväitele keskmise töötasu tõendatuse kohta. Hagejate keskmine töötasu on tõendatud pangakontode ja keskmise töötasu arvestustega.
8.Kostja vaidleb kaebustele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada tuvastusnõuete lahendamise ja menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab tuvastusnõuded. Hüvitisnõuete rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, aga vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 on vaja muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jääva iga poole enda kanda.
10.Kohtusse pöördumisel esitasid hagejad lisaks TVK-s juba lahendatud hüvitisnõuetele ka tuvastusnõuded, millega palusid tuvastada, et nende ja võlgniku vahelised töölepingud lõppesid erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel arvates 29. veebruarist 2016.
10.1.Osade hagide puhul võttis maakohus menetlusse nii TVK-s lahendatud hüvitisnõuded kui ka kohtule täiendavalt esitatud tuvastusnõuded. Osades asjades aga selgitas kohus hagejatele, et töölepingu erakorralise ülesütlemise alus ja aeg tuleb niigi tuvastada hüvitisnõude rahuldamise eeldustena, mistõttu vastavat hagi ei ole vaja menetleda. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks pärast kõigi hagide liitmist loonud selguse, millised nõuded on menetluses. Vaidlustatud otsuse järgi menetles maakohus siiski kõigi hagejate osas nii tuvastuskui ka hüvitisnõudeid. Maakohtu põhjenduste järgi vaidlustatud otsuse p-s 24 jäid tuvastusnõuded rahuldamata seetõttu, et tuvastamist ei leidnud töösuhe hagejate ja võlgniku vahel. Põhimõtteliselt võib sellest järeldada, et vaikimisi olid kõik kohtule esitatud nõuded menetlusse võetud.
10.2.Tuvastusnõude menetlemise eelduseks on TsMS § 368 lg 1 järgi õiguslik huvi. Kui hageja on esitanud sooritusnõude, mille rahuldamise eeldus on teatava asjaolu tuvastamine, siis üldjuhul ei ole tal enam õiguslikku huvi tuvastusnõude esitamiseks (vt nt Riigikohtu
17.detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14).
10.3.Ringkonnakohus andis istungil hagejatele võimaluse oma õiguslikku huvi põhistada. Hagejad põhjendasid oma tuvastushuvi kokkuvõtvalt kahe argumendiga: -
kohtul on kohustus omal algatusel märkida töölepingu ülesütlemise üle peetavas vaidluses otsuse resolutsiooni mh töölepingu lõppemise aeg; töölepingute ülesütlemise tuvastamine on hagejate sotsiaalhooldusõiguslikes huvides, sest hagejad saavad siis taotleda kannete tegemist (parandamist) töötamise registris ja tugineda tööstaažile pensionite või töötuskindlustushüvitiste määramisel.
10.4.Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et käesoleva juhtumi asjaoludel võib neil olla piisav õiguslik huvi tuvastusnõuete menetlemiseks.
11.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et aastatel 2009 – 2013 sõlmis võlgnik tööandjana hagejate kui töötajatega töölepingud (vaidlustatud otsuse p 8). Lisaks ei ole vaidlusalune võlgniku pankroti väljakuulutamine Harju Maakohtu 28. juuni 2013 määrusega ja asjaolu, et hagejad saatsid kostjale 23. veebruaril 2016 avaldused, millega ütlesid töölepingud
29.veebruarist 2016 erakorraliselt üles. Kostja on viidatud avaldused õigeaegselt kätte saanud ega ole ülesütlemist vaidlustanud (vaidlustatud otsuse p 9). Võlgnik maksis oma töötajatele oma panga kontolt viimati töötasu 2010. aasta jaanuaris, edaspidi tegid seda Madara Trükk ja Madara Trükikoda. Ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi neist asjaoludest lähtuda. 6 (10)
Pooled ei väida, et võlgnik või kostja oleks töölepingud üles öelnud või need lõppenuks kokkuleppel. Hagejad järeldavad sellest, et neil olid enne 23. veebruari 2016 ülesütlemist võlgnikuga kehtivad töösuhted, mille raames nad tegid võlgnikule tööd ja kolmas isik (algul Madara Trükk, hiljem Madara Trükikoda) maksis neile võlgniku nimel töötasu. Kostja leiab, et töölepingud olid kas üle läinud Ilotrükile või lõppenud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist.
12.Õige on hagejate kaebuse esimene väide osas, et töölepingu kehtivust eeldatakse.
12.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu arusaamaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel saab töö tegemise, tööülesannete andmise ja töötasu maksmise asjaolude põhjal asuda tuvastama, kas hagejatel oli 23. veebruaril 2016 töösuhe võlgnikuga. Sel viisil saaks vaidlust lahendada juhul, kui kirjalikku töölepingut ei ole sõlmitud, st kui tuleb kontrollida, kes üldse oli tööandja. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et võlgnik sõlmis hagejatega töölepingud.
12.2.TLS 5. ptk 1. jagu sätestab ammendavalt töölepingu lõppemise alused. Selles osas ei anna TLS § 1 lg 3 alust kohaldada võlaõigusseaduses (VÕS) käsunduslepingu kohta sätestatut, mh ei lõppenud töölepingud võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu. Tööleping ei saa ka lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 3 ja 4, vt Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Kuna töölepingu pooled ei teinud enne 23. veebruarit 2016 avaldusi lepingute lõpetamiseks (ülesütlemine või kokkulepe) ja lepingud ei olnud tähtaegsed, siis olid need kuni hagejate poolt ülesütlemiseni kehtivad.
13.Järgmiseks tuleb kontrollida kostja väidet, et võlgniku ettevõte ja hagejate töölepingud läksid üle Ilotrükile. Selle väite tõendamise koormis oli TsMS § 230 lg 1 järgi kostja kanda.
13.1.Ettevõtte üleminekut tuleb hinnata TLS §-de 112 ja 113, VÕS 9. ptk 4. jao sätete, aga ka nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi „direktiiv 2001/23“) põhjal. Direktiivi (ja sellele ajaliselt eelnenud liidu õiguse sätete) tõlgendamisel on asjakohane Euroopa Kohtu vastav praktika.
13.2.Direktiivi 2001/23 eesmärk on selle kolmanda põhjenduse kohaselt töötajate kaitse tagamine. Käesoleva asja eripärana tuginevad töötajad väitele, et töölepingud ei ole seoses ettevõtte ülevõtmisega uuele tööandjale (Ilotrükk) üle läinud. Direktiiv 2001/23 lähtub aga mõttest, et just töötajate huvides on ettevõtte ülemineku tuvastamine. Ringkonnakohus leiab, et siiski tuleb samadel alustel ja samade reeglite järgi hinnata direktiivi ülevõtmiseks kehtivate siseriikliku õiguse normide tähenduses ettevõtte (ja töölepingute) ülevõtmist ka juhul, kui sellele tugineb endine tööandja (võlgniku nimel kostja).
13.3.Ettevõtte ülemineku tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõiki tehingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, mille hulka kuuluvad eelkõige asjaomase ettevõtte või käitise liik; see, kas üleminek puudutab materiaalseid varasid nagu hooned ja vallasvara; immateriaalse vara väärtus ülemineku hetkel; see, kas uus tööandja võtab üle enamiku tema töötajatest, kas üleminek puudutab kliente; enne ja pärast üleminekut teostatavate tegevuste sarnasus ning nende võimaliku peatamise ajaline kestus (vt nt Euroopa Kohtu Euroopa kohtu 20. juuli 2017 otsus kohtuasjas C-416/16: Piscarreta Ricardo, ECLI:EU:C:2017:574, p 41).
13.4.Eelnevas loetletud asjaolud on siiski vaid kohustusliku üldhinnangu üksikud aspektid ja neid ei saa hinnata eraldiseisvana (ibid, samuti seal viidatud Euroopa Kohtu 26. novembri 2015 otsus kohtuasjas C-509/14: Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, ECLI:EU:C:2015:781, p 32). Teatavatele asjaoludele kaalu omistamine võib sõltuda sellest, kas ettevõtte (majandusüksuse) tegevus oli pigem seotud nt töötajate panuse või seadmetega (vt kokkuvõtvalt Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2017 otsus kohtuasjas C-200/16: Securitas – Serviços e Tecnologia de Segurança, ECLI:EU:C:2017:780, p-d 28–31 koos sealsete viidetega varasemale kohtupraktikale). 7 (10)
13.5.Euroopa Kohtu praktika järgi kohaldatakse direktiivi 2001/23 alati, kui lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes muutub ettevõtte töötajatele tööandjaks. Seega ei ole direktiivi 2001/23 kohaldamiseks vaja, et üleandja ja omandaja vahel oleksid otsesed lepingulised suhted, kuna üleminek võib toimuda kolmanda isiku kaudu (vt 19. oktoobri 2017 otsus kohtuasjas C-200/16: Securitas – Serviços e Tecnologia de Segurança, ECLI:EU:C:2017:780, p 23, samuti selles viidatud 7. märtsi 1996 otsus liidetud kohtuasjades C‐171/94 ja C‐172/94: Merckx ja Neuhuys, ECLI:EU:C:1996:87, p-d 28 ja 30, ning 20. novembri 2003 otsus kohtuasjas C‐340/01: Abler jt, ECLI:EU:C:2003:629, p 39). Samuti pole määrav, et ettevõtte omandajale läheks üle vara omandiõigus (20. novembri 2003 otsus kohtuasjas C‐340/01: Abler jt, ECLI:EU:C:2003:629, p 41; 20. jaanuari 2011 otsus kohtuasjas C‐463/09: CLECE, ECLI:EU:C:2011:24, p 30).
13.6.Ettevõtte ülemineku väite edukuseks pidi kostja tooma esile ja tõendama konkreetsed asjaolud. Eelkõige tuli kostjal näidata, et võlgnikult läks Ilotrükile üle kas arvestatav osa (trüki) seadmetest või töötajate panus. Kuigi ka maksuasjades ja haldusvaidlustes koostatud otsused on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 tähenduses, siis ei ole neile tuginemine piisav olukorras, kus viidatud otsused on vastuolulised, osaliselt tühistatud ja käsitlevad peamiselt MTA toimingute korrektsust. Muid tõendeid kostja ettevõtte ülemineku kohta ei esitanud.
13.7.Kokkuvõtvalt ei ole kostja toonud esile ega tõendanud piisavat asjaolude kogumit, millest saaks järeldada ettevõtte üleminekut võlgnikult Ilotrükile.
14.Eelnevast tuleneb, et käesolevas asjas esile toodud ja tõendatud asjaoludest saab järeldada üksnes, et hagejate töölepingud kehtisid kuni ülesütlemiseni 29. veebruaril 2016 hagejate ja võlgniku vahel. Kuna hagejad esitasid kostjale töölepingute erakorralise ülesütlemise avaldused TLS § 91 lg 2 alusel ja kostja on avaldused kätte saanud ega ole neid vaidlustanud, siis tuleb tuvastusnõuded rahuldada.
15.Hagejad nõuavad hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. Viidatud sätte esimese lause järgi maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, st TLS § 91 lg 2 alusel.
16.Hüvitiste nõuete osas tuleb siiski kontrollida, kas hagejad võivad VÕS § 6 lg 2 järgi olla oma nõudeõiguse kaotanud, sest kostja vastu nõude maksmapanemine oleks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138) lähtuvalt vastuvõetamatu.
16.1.Viidatud põhimõte kohaldub ka töösuhtes (VÕS § 1 lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1; vt nt Riigikohtu 13. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15; 24. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-13, p 12; 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (Riigikohtu
29.märtsi 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24), küll aga võib hea usu põhimõtte rikkumine kaasa tuua lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses (Riigikohtu 29. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 15;
7.märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889, p 40).
16.2.Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu
13.märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15).
16.3.Hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse 8 (10)
kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14; kokkuvõtvalt 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13;
10.veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-16, p 15).
16.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei käitunud hagejad võlgniku ega kostja suhtes heauskselt kui jätsid alates pankroti väljakuulutamisest 28. juunil 2013 pöördumata kostja poole juhiste saamiseks ega teavitanud kostjat igapäevase tööga seonduvast. Maakohus jättis hagejate hüvitisnõuded õigesti rahuldamata, aga vastavad põhjendused tuleb asendada järgnevaga. TLS § 1 lg 1 kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) töölepingu alusel tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 15 lg 2 p 3 järgi täidab töötaja õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi, p 7 järgi teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ja p 10 teavitab tööandjat oma ajutisest töövõimetusest, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti. Neist sätetest tuleneb, et töötaja ja tööandja vahel on vajalik pidev suhtlus ja dialoog. Tööandja pankroti korral peab töötaja ilmutama ka ise piisavat huvi, et selgitada välja, millised on tööandjat nüüd esindava pankrotihalduri juhised, samuti tuleb tal täita TLS § 15 lg 2 p-de 7 ja 10 järgset teavitamiskohustust just halduri suhtes. Töötajad ei saa eeldada, et enne pankroti väljakuulutamist antud käsund, sh töölepingu raames antud käsund, kehtib ka pärast pankroti väljakuulutamist. TLS § 1 lg 3 alusel kohaldatakse töölepingule VÕS-s käsunduslepingu kohta sätestatut, kui TLS-s ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt VÕS § 632 lg-le 2 lõpeb käsundusleping käsundiandja pankroti korral pankroti väljakuulutamisega, v.a juhul, kui käsunduslepingul ei ole seost pankrotivaraga. Tööülesannete andmisel ja täitmise vastuvõtmisel on seos pankrotivaraga, sest just selle vara arvelt tuleb töötajale maksta tema töö eest tasu. Seega lõppes APle varem antud käsund VÕS § 632 lg 3 järgi hiljemalt siis, kui AP pankroti väljakuulutamisest teada sai. Samuti ei olnud enam kehtivad käsundid Ilotrükile ja Madara Trükile ning pankroti tõttu ei saanud tekkida kehtivat käsundit hiljem asutatud Madara Trükikojale. Ka palga maksja isikust ja tema käsundi puudumisest pidid töötajad teadma. PankrS § 93 lg 1 kohaselt on kohustatud võlausaldajad hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. See kohustus ei sõltu PankrS § 34 lg-s 1 ette nähtud halduri kohustusest teavitada teadaolevaid võlausaldajaid. Töölepingute puhul on ilmne, et töötajatel pidi olema pankroti väljakuulutamise aja seisuga nõudeid võlgniku vastu (vähemalt töötasu nõue 2013. aasta juuni esimese 28 päeva eest). PankrS § 46 järgi peab pankrotihalduril olema võimalik otsustada, kas jätkata võlgniku sõlmitud lepingu täitmist, ka selleks on mõistlik, et võlgnikuga lepingulises suhtes olev isik pöördub ise halduri poole. Lisaks näevad PankrS § 85 lg-d 1 ja 3 ette mh võlgniku töötaja kohustuse anda haldurile teavet võlgniku kohustuste ja majandustegevuse kohta. Kuigi neist ei tulene kohustust pakkuda teavet omal algatusel, siis koosmõjus eelmises kahes lõigus käsitletud töösuhte eripäradest ja käesoleva juhtumi asjaolust, et töötajad ei saanud juba pikemat aega töötasu võlgnikult, tulenes hagejatele siiski kohustus pankrotihaldurit oma töösuhtest vähemalt teavitada. Sama järeldub nn vaikimisi töötamise pikast perioodist. Võlgniku pankrot kuulutati välja 2013. aasta juunis, aga hagejad pöördusid halduri poole alles 2015. aasta lõpus.
16.5.Pankrotistunud äriühingu töötaja kuritarvitab oma õigusi, kui ta pikema aja jooksul jätkab töö tegemist ilma pankrotihalduri teadmata, eriti olukorras, kui töötasu ei laeku võlgnikult ja ka ükski muu asjaolu ei viita sellele, et haldur võiks töösuhtest teada. Töötaja selline käitumine ei vasta töösuhte olemusele, töölepingu eesmärgile ega poolte käitumisele TLS-st tulenevatele tingimustele. Kuna kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt eespool p-d 16.3) ja VÕS § 6 lg 2 järgi on hagejad nõudeõiguse kaotanud oma 9 (10)
käitumise vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, siis jätab ringkonnakohus TLS § 100 lg 4 kohaldamata ja selle alusel esitatud hagejate hüvitisnõuded rahuldamata.
17.Kokkuvõtvalt tuleb hagid ja kaebused rahuldada osaliselt. Tuvastusnõuded on edukad (eespool p 14), aga hüvitisnõuded jäävad rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (p 16.5). Sellisel juhul pole vaja käsitleda poolte väiteid ja tõendeid seoses hüvitise suurusega.
18.Hagide osalise rahuldamise tõttu kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 alusel igaüks ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes. Arvestades nõuete ulatust ja eesmärki, aga ka seda, et rahalised nõuded jäävad rahuldamata, on kulude selline jaotus ringkonnakohtu hinnangul õiglane. Tulenevalt kulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindalaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaie Almere
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.