Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. mai 2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-10551
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. novembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
60 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja advokaat Martin Kirsipuu; Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Urmas Arumäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 27. novembri 2017. a otsus muutmata. YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta YY kanda. Välja mõista YY-lt riigituludesse YY-le antud riigipoolse menetlusabi eest 1 100 eurot. Riigilõiv 1 100 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kui kohustatud isik ei täida lahendit lahendis ettenähtud tähtaja jooksul, võib lahendi saata sundtäitmisele.
Tsiviilasi nr 2-16-10551 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas YY (kostja) vastu 08.07.2016 hagiavalduse kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hagiavalduse kohaselt kinkis SS (hageja isa) 06.12.2011 hagejale kinnistu (asukoht XXX) (vaidlusalune kinnistu), mida valdab kostja (SS endine abikaasa). Hageja on kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna notariaalse kinkelepingu alusel. Kostja keeldub valdust vabatahtlikult vabastamast. Hagejale teadaolevalt puudub kostjal alus kinnistu valdamiseks. Isegi juhul, kui tegemist võiks olla tasuta kasutamise lepinguga, siis selle ütleb hageja käesoleva hagiavaldusega üles. Hageja on püüdnud korduvalt kostjale kätte toimetada pretensioone valduse vabastamiseks ja lepingu ülesütlemiseks, kuid tulutult. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Kostja on hageja lapsena üles kasvatanud, kui hageja isa ja hageja kostja juurde kolisid. Kostja ostis aastal 1997 suvila kinnistu hageja isa nimele, sest enda nimele ei saanud ta seda osta. Hageja isa kinkis hagejale suvila kinnistu kaks päeva enne kostjast lahutamist. Hageja isa ja hageja on elanud alates 1994/1995 kuni 2004/2005 kostja kulul ja hageja isa on sisuliselt varastanud kostja tagant käesolevas vaidluses käsitletava suvila kinnistu. Kohus luges tsiviilasjas nr 2-12-859 kostja ja hageja isa ühisvaraks 88 000 euro ulatuses vaidlusaluse kinnistu väärtuse kasvu, millest vastav osa on hageja isal kostjale maksmata. Seega võib öelda, et hageja isa on hagejale kinkinud ka kohustused kostja ees ning hageja on kostjale võlgu. Hageja isa kohustused on kinnistu kinkimisel hagejale kui kingisaajale kaasa läinud. Hageja ei ole vähemalt kuue aasta jooksul mitte sentigi talle väidetavalt kuuluva kinnistu ja hoone ülalpidamiseks ja heakorrastamiseks kulutanud – kõik sellised kulud on kantud kostja poolt. Põhiseaduse § 33 järgi on kodu puutumatu. Inimese kodust ilmajätmine ei ole käesolevas kaasuses proportsionaalne meede, seda enam, et kostja on selle kodu oma vahenditega ise rajanud ja seal ka hageja üles kasvatanud. Seetõttu on alusetud hageja väited, et kostja käitub pahatahtlikult ja keeldub kinnistu valduse vabastamisest ning selle üleandmisest hagejale. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohtu 27.11.2017 otsusega rahuldas kohus hagi ja mõistis kostja valdusest hageja kasuks välja kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX). Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märkis kohus, et juhul, kui kostja keeldub kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 vabatahtlikult täitmast, tõsta kostja kinnistult XXX (registriosa nr XXXXXXX) välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda määramata kindlaks menetluskulude suurust. Kohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Antud juhul on hageja kinnistusraamatu väljavõttega tõendanud, et kinnistu 2(5)
Tsiviilasi nr 2-16-10551 asukohaga XXX kuulub hagejale. Kostja on küll esitanud vastuväite, et tegelikkuses tasus kinnistu ostmiseks tarviliku summa kostja ning tegemist oli kostja ja hageja isa ühisvaraga. Kohus märkis, et kostja väide, mille kohaselt kostja andis kinnistu ostmiseks vajaliku raha, ei oma tähtsust kinnisasja praeguse omaniku tuvastamise aspektist. Samuti nähtub tsiviilasjas nr 2-12-859 tehtud jõustunud kohtuotsusest, et kinnistu asukohaga XXX oli hageja isa lahusvara, mis tähendab, et hageja isal oli õigus kõnealune kinnistu hagejale kinkida, seega on 06.12.2011 lepingutega kinnistu omand hagejale üle läinud. Tulenevalt eeltoodust luges kohus tuvastatuks, et hageja on XXX kinnistu omanik. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud käesolevas asjas ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostjal on õiguslik alus hagejale kuuluva kinnisasja valdamiseks AÕS § 83 lg 1 kohaselt. Kostja ei ole ka selgitanud, et kostja õiguslik alus kinnisasja valdamiseks võib tuleneda mõnest hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Kostja on üksnes väitnud, et kostjal oli hageja isaga kinnistu tasuta kasutamise kokkulepe. Kohus selgitas, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-122-15 p-s 20 märkinud, et kinnisasja omaniku vahetumisel ei lähe üle kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389). Seega, isegi juhul, kui kostjal oli hageja isaga kokkulepe kinnistu tasuta kasutamiseks, ei ole see hagejale üle läinud. Samuti ei saa kostjal olla hagejaga kehtivat kinnistu tasuta kasutamise lepingut, kuna hageja on hagiavalduses avaldanud, et juhul, kui kostja peaks väitma, et kostja ja hageja vahel on tasuta kasutamise leping, siis hageja ütleb tasuta kasutamise lepingu üles. Kostja on täiendavalt väitnud, et tal esineb alus kinnistu valduse vabastamisest keeldumiseks, kuna kostjal on nõuded hageja isa vastu. Kohus on seisukohal, et kostja väide on põhjendamatu, kuna kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest ilmneks, et mõni hageja isa varaline kohustus kostja ees on hagejale üle läinud ning nimetatud kohustusest tuleneks kostjale õiguslik alus jätta hageja kinnistu valdus vabastamata. Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostjal puudub õiguslik alus hagejale kuuluva kinnistu asukohaga XXX valdamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult ja saata asi esimesele astmele uueks läbivaatamiseks. Teha maakohtule ülesandeks kaasata asja õigeks ja õiglaseks lahendamiseks kolmas isik, kuulata üle tunnistajad ning võtta menetlusosaliste seletused vande all. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole süüvinud asja sisusse. Formaalselt on hageja vaidlusaluse kinnistu omanik ning vaidlus puudub, et kostja elab vaidlusalusel kinnistul. Kohus on jätnud analüüsimata aga kostja väite, et tegelikult on kinnistu soetatud ja sinna elamu ehitatud ainult kostja vahendite arvelt. Kohus ei rahuldanud kolmanda isikuna hageja isa menetlusse kaasamise taotlust ega tunnistajate ülekuulamise taotlust, millistega saaks kostja eelnevat väidet tõendada. Eelnimetatu kehtib ka maakohtu järelduste kohta, et vaidlusalune kinnistu on hageja isa lahusvaraks tsiviilasjas nr 2-12-859 tehtud jõustunud lahendist nähtuvalt. Ka väitele, et hageja isa kohustused kostja ees on hagejale üle läinud vaidlusaluse kinnistu kinkelepinguga koos. Samuti väitele, et kostja ei ole tõendanud alust, mis annab õiguse tal vaidlusalust kinnistut kasutada. Kostja hinnangul saavad eelnimetatud väited tõendatud, kui kohus rahuldaks tema taotlused kolmanda isikuna hageja isa menetlusse kaasamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks, lisaks kõikide menetlusosaliste (sh kolmanda isiku) vande all ülekuulamiseks.
Edasine menetlus ringkonnakohtus
3(5)
Tsiviilasi nr 2-16-10551
5.28.12.2017 määrusega jättis kohus apellatsioonkaebuse käiguta kohustades kostjat tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluvat riigilõivu 1 100 eurot 7 päeva jooksul määruse kättesaamisest.
6.04.01.2018 esitas kostja taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
7.09.01.2018 määrusega rahuldas kohus kostja taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 1 100 eurot tasumisest vabastamiseks. Kohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Vastus apellatsioonkaebusele
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
10.Apellatsioonkaebuses kordab kostja seisukohta, et vaidlusalune kinnistu ei olnud väidetavalt SS oma, kui ta selle hagejale kinkis, sest see oli soetatud kostja raha eest.
11.Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude õiguslik alus on AÕS § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult (RKTKo nr 3-2-1-110-11 p 12). AÕS § 56 lg 1 järgi tuleb kinnistusraamatusse kantud omandiõigust eeldada. Maakohus on, arvestades poolte väiteid, õigesti tuvastanud kinnistusraamatu kande alusel, et hageja on vaidlusaluse kinnisasja omanik. Ringkonnakohtul puudub alus vastupidisele järeldusele jõudmiseks. Praeguse asja lahendamiseks ei ole oluline, kas ja millisel õiguslikul alusel andis kostja väidetavalt kinnisasja omandamiseks selle eelmisele omanikule raha, sest raha andmine ei tähenda, et kostja oleks saanud kinnisasja omanikuks või valdaks hageja kinnistut seaduslikul alusel. Maakohus on õigesti märkinud, et vaidlusaluse kinnisasja endise omaniku SS ja kostja vahel aset leidnud abielu lahutamise ja ühisvara jagamise üle toimunud vaidluses on jõustunud Harju Maakohtu 08.07.2014 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-859, millest nähtuvalt tuvastas kohus vaidlustamata asjaoluna, et kinnisasi aadressil XXX oli SS lahusvara, kuid antud menetluses jagati ühisvarana vaidlusaluse kinnisasja väärtuse kasv. Seega on ka kostja väiteid kinnisasjaga seotud rahaliste panustega seoses hinnatud ning kostja kasuks ka rahaline hüvitis välja mõistetud.
12.AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Riigikohus on sedastanud, et kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust kinnistut vallata, või mitte (RKTKo nr 3-21-178-14, p 11). Kostja väitel oli tal vaidlusaluse kinnisasja endise omanikuga kinnistu kasutamiseks sõlmitud tasuta kasutamise kokkulepe. Maakohus on õigesti leidnud, et ka juhul, kui selline kokkulepe olnuks, ei ole see hagejale üle läinud (RKTKm nr 3-2-1-122-15 p 20). Seega jättis maakohus kokkuleppe tõendamiseks esitatud kostja taotlused tunnistajate ja kostja vande all üle kuulamiseks õigesti rahuldamata, sest TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt
4(5)
Tsiviilasi nr 2-16-10551 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
13.Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kostja rahalist nõuet hageja isa vastu ja selle väidetavat hagejale üleminekut, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatud. Kostja ei ole näidanud ega tõendanud, et mõni hageja isa rahaline kohustus kostja ees oleks hagejale üle läinud ja antud kohustusest tuleneks kostjale õiguslik alus jätta hagejale kinnisasja valdus tagasi andmata. Kolleegium märgib, et vastavalt VÕS § 110 lg-le 1 oleks kostjal valdajana omaniku suhtes õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni omanik on rahuldanud valdaja sissenõutavaks muutunud nõude valdaja vastu, kuid asjas ei ole tuvastatud, et kostjal oleks mingi rahaline nõue hageja vastu. Ka ei annaks VÕS § 110 lg 1 asja valdajale siiski omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu.
14.Seega on õigesti tuvastatud, et kostja vaidlusaluse kinnisasja valdus ei põhine õiguslikul alusel ning on tulenevalt AÕS §-ist 34 ebaseaduslik. Eeltoodud põhjendusel on hageja nõue asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest põhjendatud ning kostja peab hagejale vaidlusaluse kinnisasja valduse üle andma.
15.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamise korral kohustada maakohut asja õigeks lahendamiseks kaasama kolmanda isikuna SS, kuulata üle tunnistajatena VV, VV, RR ja PP ning võtta kostjalt vande all seletused. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei analüüsi ringkonnakohus antud taotlust sisuliselt, kuid märgib, et ringkonnakohus saab küll anda maakohtule juhiseid asja õigeks lahendamiseks, kuid ei saa maakohtu asemel asuda eelmenetlust korraldama, nagu kostja on apellatsioonkaebuses palunud.
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.
17.TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus on 09.01.2018 määrusega rahuldanud kostja menetlusabi taotluse ja vabastanud kostja riigilõivu summas 1 100 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse kostjale antud riigipoolse menetlusabi eest 1 100 eurot. Riigilõiv summas 1 100 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kui kohustatud isik ei täida lahendit lahendis ettenähtud tähtaja jooksul, võib lahendi saata sundtäitmisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.