2-15-2803/90 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja faktilised asjaolud Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja poolt pankrotimenetluses deposiidina tasutud 3000 eurot. Hageja selgitab, et kostja on OÜ V (endine ärinimi D) juhatuse liige. Kostja esitas 2014. aasta juunis kohtule OÜ V pankrotiavalduse. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 30. juuni 2014 kohtumäärusega määrati V OÜ raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3000 eurot ning hageja tasus kohtu poolt nõutud deposiidi 3000 eurot. Viru Maakohtu 29. juuli 2014 kohtumäärusega kuulutati OÜ V pankrot. Hageja väitel oli V OÜ (pankrot) maksjõuetu alates 2012. aastast, see tuleneb otseselt 2013. majandusaasta aruandest. Seega pidi kostja esitama V OÜ pankrotiavalduse vähemalt aastal 2012. Kostja tahtlikult ja üleliigselt pika aja jooksul seadusega ettenähtud toimingut ei teinud ning olles V OÜ juhatuse liige, rikkus kostja rangelt ja tahtlikult äriseadustiku (ÄS ) § 180 lg 51 ja TsÜS § 36 tuleneva kohustust. Lisaks on hageja seisukohal, et oma tegevusega vähendas kostja tahtlikult ja eesmärgipäraselt äriühingu vara ja suurendas äriühingu kohustusi, mille tulemusena vähenes oluliselt V OÜ maksevõime, mis põhjustas äriühingu raske majanduslikku seisundi. Hagejal on alus eeldada, et V OÜ majanduslik seis ja olemasolevad rahalised kohustused on tekkinud kostja tegevuse ning tegevusetuse tõttu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Hageja järeldab, et kostja, olles juriidilise isiku juhatuse liikmeks, ei täitnud seadusest tulenevat kohustust ning on jäänud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, ning hagejal on õigus nõuda kostjalt V OÜ pankrotimenetluses tasutud deposiiti 3000 euro hüvitamist. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et kostja ei ole OÜ V juhatuse liikme kohustust rikkunud ja ei ole viivitanud pankrotiavalduse esitamisega. Kostja väitel ei olnud V OÜ maksejõuetu ei 2012. aastal ega ka 2(7)

2-15-2803 2013. aasta lõpus. V OÜ 2013. majandusaasta aruandes kajastatud kohustustest osa ei olnud seisuga 31. detsember 2013 osa veel sissenõutavaks muutunud, mistõttu 2013. aasta aruandel põhinev hageja väide V OÜ maksejõuetuse kohta on alusetu. V OÜ vara seisuga 31. detsember 2013 ületab tema sissenõutavaks muutunud kohustusi. Seisuga 31. detsember 2013 oli V OÜ-l vara summas 42 561 eurot ja sissenõutavaks muutunud kohustusi kokku 35 177,58 eurot. OÜ V põhitegevusalaks oli vee- ja kanalistatsioonitorustike rekonstrueerimine Narva linna piirkonnas. OÜ V teostas 2014. aastal tööd Narva LV Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti tellimusel summas 65 377,26 eurot. OÜ V täitis 2014. aastal oma kohustusi võlausaldajate eest, 2014. aastal lõppesid kohustused ettevõtte töötajate, H OÜ, N AS-i ja D AS-i ees. OÜ V esitas 2014. aastal A OÜ-le nõude summas 38 205,60 eurot, kuid nõue jäi täitmata. OÜ V otsis uusi tellimusi ning võttis osa riigihangetest, kuid viljatult. Kulude vähendamiseks veebruaris 2014 olid lõpetatud töölepingud. Ettevõte omas litsentse projekteerimise, ehitamise, ehitusjuhtimise, ehituste ekspertiiside tegemise, omaniku järelevalve ning surveseadme tööde tegevusalal. Tegevusload on peatatud alates 01. maist 2014. Mais 2014 toimus viimane katse saada ehitustööde tellimus, mis samuti oli edutu. OÜ V juhatus esitas pankrotiavalduse, kuna 2014. mais majandustegevus oli seiskunud, puudus perspektiiv katta jooksvaid kulusid ning rahuldada võlausaldajate nõudeid. OÜ V on esitanud pankrotiavalduse 30. mail 2014 ehk siis õigeaegselt. Kostja on seisukohal, et kostja ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ning seega ei kulu hagi rahuldamisele. OÜ V oli sissenõustavaks muutunud kohustusi vähem kui OÜ V vara. Kreediidilepingu nr 12-14ML kohaselt oli OÜ V kohustus AS C ees 9953,84 eurot ja 07. veebruaril 2014 ajatatud; OÜ V pangakontolt oli novembris 2013 ja detsembris 2013 tasutud OÜ-le S 2000 eurot, 500 eurot ja 500 eurot, samuti I Z 3000 eurot ja 500 eurot ning täitemenetlus 006/2013/1420, sissenõudja OÜ S, oli OÜ V suhtes 2013. aastal algatatud põhjuseta, sest OÜ V täitis 13. augusti 2013 kohtumäärusest tsiviilasjas nr. 2-13-4945 tulenevad kohustused; OÜ V omas nõuet OÜ A vastu summas 2651,69 eurot; OÜ V omas nõuet OÜ A vastu summas 38 205,60 eurot; vastavalt Narva linnavalitsuse ja OÜ V vahel sõlmitud töövõtulepingule on OÜ V teinud ka 2014. aastal tööd Narva Linnavalitsuse jaoks ning OÜ V oli kindlustatud tööga 2014 kevadel, kuid 31. märtsil 2014 lõppes töö tellijaga seotud põhjusel; OÜ-l V olid kokkulepped oma võlausaldajatega võlgnevuse kustutamise kohta 2014. kevadel-suvel; OÜ V kustutas võlgnevused füüsilistele isikutele peale 31. detsembrit 2013; OÜ V otsis 2014 kevadel tööd ja OÜ V pakkumised olid konkurentsivõimelised, kuid temast sõltumatutel põhjustel ei saanud tööd; OÜ V juhatuse otsuse kohaselt, kui OÜ V sai tööd, siis oli OÜ-l V piisavalt kasumit (tulu); kohtuotsusega 17. aprillist 2014 tsiviilasjas nr 2-13-56222 mõistis Harju Maakohus OÜ-lt V võlgnevuse OÜ S kasuks, otsus jõustus 30.05.2014; OÜ V otsis uusi tellimusi ning võttis osa riigihangetest, kuid viljatult. Mais 2014 toimus viimane katse leidmaks ehitustööd, mis oli samuti edutu. Mais 2014 oli majandustegevus seiskunud, puudus perspektiiv katta jooksvaid kulusid ning rahuldada võlausaldajate nõudeid ning 30.05.2014 pidi jõustuma kohtuotsus tsiviilasjas nr. 2-13-56222. Antud asjaolust tulenevalt esitas OÜ V juhatus pankrotiavalduse 30. mail 2014 ehk õigeaegselt. Seni, kuni olid reaalsed võimalused äriühingu majandusliku olukorra parandamiseks, olnuks pankrotiavalduse varem esitamine lojaalsuskohustuse rikkumine äriühingu suhtes. Kuni 2014 kevade lõpuni olid võimalused olukorra positiivseks lahendamiseks, mistõttu kohustuste kogunemisest, kusjuures ei ole kõik kohustused muutunud sissenõutavaks, ei saa teha järeldust makseraskuste püsivusest. Et kostjal ei õnnestunud äriühingu majanduslikku olukorda parandada, realiseerusid ettevõtlusriskid. Ettevõtlus ei sõltu ainult suhtarvudest, vaid ka inimestest ning nende arusaamadest. Võimaluste olemasolul ei ole ettenähtav, kas need tulevikus realiseeruvad või mitte. Kahtlemata olid OÜ-l V võimalused ettevõtte tervendamiseks 2014 kevadel. Kostja esitas 3(7)

2-15-2803 pankrotiavalduse kohe, kui sai selgeks, et kujunenud olukorda ei ole enam võimalik lahendada. Kuni pankrotiavalduse esitamiseni 30. mail 2014 täitis ta lojaalsuskohustust äriühingu suhtes. Kostja märgib, et tuleb eristada ajutist ja püsivat ehk alalist maksejõuetust. Maksejõuetuse hindamisel on oluline vaid võlgniku püsiv maksejõuetus, ajutise maksejõuetuse korral puudub alus pankroti väljakuulutamiseks. Kuna võlgnik ei olnud seisuga 31. detsember 2013 maksejõuetu, ei olnud võlgnik maksujõuetu ka aastal 2012. Kostja on seisukohal, et hageja väited seoses ÄS §-ga 176 ei ole asjakohased, sest selles normis kirjeldatud olukorras maksejõuetus veel tekkinud ei ole. Lisaks tuleb märkida, et nimetatud normis kajastatud kohustus pannakse osanikele. Kostja palub jätta hagi rahuldamata menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega ja selgitab, et V OÜ 2013. majandusaasta aruandest tulenevalt OÜ V varad moodustasid 2012 aastal 94 876 eurot, kohustused 115 891 eurot, omakapital -40 014 eurot ja ärikahjum -64 113 eurot; OÜ V varad moodustasid 42 561 eurot, kohustused 115 323, omakapital -72 762 eurot ja ärikahjum -32 748 eurot. Seega 2012. ja 2013. majandusaasta on V OÜ lõpetanud kahjumiga, sealjuures netovara oli vähem kui pool osakapitalist. Majandusaasta aruandest tuleneb, et aastal 2012 ega ka 2013 ei võtnud V OÜ osanikud tarvitusele meetmed V OÜ majandusseisundi parendamiseks. Võttes arvesse V OÜ majandusliku seisundi ja maksejõuetuse, pidi kostja esitama avalduse V OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Ajutise pankrotihalduri 25. juuni 2014 aruande kohaselt V OÜ pankrotiavalduse esitamise aja seisuga puudus V OÜ-l igasugune vara ning võlgnevused moodustasid kokku 124 988,13 eurot, sh. kohustused töötajatele ning juhatuse liikmele 19 770,63 eurot. Sellest on näha, et juba 2012. aastal oli V OÜ maksujõetu ning kostja pidi esitama V pankrotiavalduse vähemalt aastal 2012. Hageja arvates ei ole kostja tõendanud, et täitis nõuetekohaselt ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust ja esitas pankrotiavalduse tähtaegselt. Pankrotiavalduse esitamisel moodustas võlgniku vara vastavalt ajutise halduri aruandele arvelduskonto saldo jääk 3,66 eurot ja debitoorsed võlgnevused 11 634,33 eurot. Väheväärtuslik vara on remontivajav lõikeaparaat Hilti DSN 900 (bilansiline väärtus 2700, tegelik väärtus ca 500-600 eurot). Hageja poolt kohtule esitatud OÜ V aastaaruanne kohaselt moodustasid debitoorsed võlgnevused 10 345 eurot. Kostja esitas dokumendid, mis olid koostatud 2013 aastal. Võlgniku kohustused moodustasid 2013. aasta lõpus 115 323 eurot ja vara moodustas 42 561 eurot. Seega, 2014. aasta alguses ületasid võlgniku kohustused võlgniku vara mitmekordselt. Kostja ei ole esitanud ühtegi dokumendi, millest nähtuvalt oleks alates 01. jaanuarist 2014 kuni 30. mai 2014 olnud võlgniku makseraskused ajutise iseloomuga ja tema majanduslik seisund võimaldaks võlausaldajate kohustused täita. Ilmselge, et juba 01. jaanuari 2014 seisuga oli kostja püsivalt maksejõuetu. Perioodil alates 01. jaanuarist 2014 kuni 30. maini 2014 tema võlgnevused mitte ei vähenenud vaid kohustused on plahvatuslikult kasvanud. Juhul, kui võlgniku juhatuse liige oleks esitanud pankrotiavalduse tähtaegselt, vähemalt 01. jaanuaril 2014, siis võlgnikul piisaks vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ja hagejal puuduks vajadus deposiidi tasumiseks. Kostja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et võlgnikul olid reaalsed nõuded deebitoride vastu, olid rahalised vahendeid või võimalused vahendite saamiseks. Võlgniku majanduslik olukord perioodil alates 01. jaanuar 2014 kuni 30. mai 2014 on oluliselt halvenenud ja ühtegi tõendi ei ole esitatud, et võlgniku olukord võiks antud perioodil muutuda paremaks. 4(7)

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlust ei ole, et kostja on OÜ V (endine ärinimi D OÜ) juhatuse liige. Kostja esitas 30. mail 2014 kohtule OÜ V pankrotiavalduse. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 30. juuni 2014 kohtumäärusega määrati V OÜ raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3000 eurot ning hageja tasus kohtu poolt nõutud deposiidi 3000 eurot. Viru Maakohtu 29. juuli 2014 kohtumäärusega kuulutati OÜ V pankrot. OÜ V pankrotimenetluses on hagejale tagastatud deposiidist 3,96 eurot. Hageja väitel kostja, olles juriidilise isiku juhatuse liikmeks, ei täitnud seadusest tulenevat kohustust, on jäänud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata ning hagejal on õigus nõuda kostjalt V OÜ pankrotimenetluses tasutud deposiiti 3000 euro hüvitamist. Kostja ei nõustu hageja väitega ja leiab, et, kostja rikkunud OÜ V juhatuse liikme kohustust ega viivitanud pankrotiavalduse esitamisega, kuna OÜ V maksejõuetus tekkis alles mais 2014, s.o vahetult enne pankrotiavalduse kohtule esitamist. PankrS § 30 lg 3 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Lähtuvalt PankrS § 1 lg 2 ja lg 3 on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 kohaselt, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Lähtuvalt ÄS § 180 lg 51, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. Kohus nõustub hageja väitega, et OÜ V oli maksejõuetu alates 2012. aastast, mil OÜ VEehitus vara ei katnud tema kohustusi ja selline seisund ei olnud võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Hageja tõendist, V OÜ 2013. majandusaasta aruandest (t.l.-9-15, I kd) selgub, et 5(7)

2-15-2803 OÜ V varad moodustasid 2012 aastal 94 876 eurot, kohustused 115 891 eurot, omakapital oli negatiivne miinus 40 014 eurot ja ärikahjum moodustas 64 113 eurot. OÜ V varad 2013. aastal moodustasid 42 561 eurot, kohustused 115 323, omakapital negatiivne miinus 72 762 eurot ja ärikahjum 32 748 eurot, 2012. ja 2013. majandusaastad on V OÜ lõpetanud kahjumiga. Kuigi 2013. aastal on kahjum vähenenud ligikaudu poole võrra, on eelmiste perioodide jaotamata kasum samuti muutunud negatiivseks. Varad on vähenenud ligikaudu kaks korda, kohustused olulist vähenemist ei näita. Rahavood on olnud nii 2012 kui ka 2013 negatiivsed. Netovara on 2012 ja 2013 majandusaastal olnud vähem kui pool osakapitalist. Kohus järeldab, et OÜ V oli maksejõuetu alates 2012. aastast, mil OÜ V vara ei katnud tema kohustusi. Sama olukord jätkus ka 2013. aastal ja seega ei olnud OÜ V maksejõuetus tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kostja kui juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust kohtule enne kui 30. mail 2014 ja seega on kostja jätnud täitmata juhatuse liikme kohustuse esitada peale maksejõuetuse ilmnemist pankrotiavaldus. Kuna kostja on jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata ja sellega oma kohustusi rikkunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt deposiidina tasutud summa hüvitamist. Kostja vastuväited, et VE OÜ ei olnud maksejõuetu ei 2012. aastal ega ka 2013. aasta lõpus, kuna seisuga 31. detsember 2013 oli V OÜ-l vara summas 42 561 eurot ja sissenõutavaks muutunud kohustusi kokku 35 177,58 eurot, ei anna alust järeldada, et OÜ V ei olnud maksejõuetu juba 2012. aasta lõpuks ning see maksejõuetus ei olnud ajutine. Kostja majandustegevus küll jätkus, kuid see oli kahjumiga ning ei võimaldanud täita võlausaldajate nõudeid. Samuti ei saa lugeda ajutiseks üle aasta kestvat majanduslikku olukorda kus võlgniku vara ei kata tema kohustusi. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks hüvitise 2996,04 eurot. Kohus jätab 3,96 euro osas hagi rahuldamata, kuna hagejale on 3,96 eurot pankrotimenetluses välja makstud. Hagi hind Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise 3000 eurot. Lähtuvalt TsMS § 122 lg 2 ja 124 lg 1 on hagihind 3000 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kuna hagi on rahuldatud 99,87% ulatuses ja jäetud 0,13% ulatuses rahuldamata, s.o praktiliselt täies ulatuses rahuldatud, jätab kohus lähtuvalt TsMS § 163 lg 1 hageja menetluskulud kostja kanda, kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 162 lg 2 kohaselt tuleb kostjal hüvitada ka hageja vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Viru Maakohtu 29. juuni 2017 kohtumäärusega anti kostjale riigi õigusabi osalise hüvitamiskohustusega. Kohus rahuldas hagi ja jättis kostja menetluskulud tema enda kanda, mille tõttu tuleb kostjal osaliselt hüvitada kostja riigi õigusabi kulud. Menetluskulude riigi tuludesse väljamõistmise lahendab kohus eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. 6(7)