Hageja (apellant) X OÜ (registrikood XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Toomela ja vandeadvokaadi abi Artjom Luik Kostja (vastustaja) EE (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) OO (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) JJ (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) NN (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate ühised esindajad vandeadvokaadi abi Kristiina Reinson ja vandeadvokaat Anton Sigal
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 25.09.2017 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja, X OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavaldused EE (kostja I), OO (kostja II), JJ (kostja III) ja NN (kostja IV) vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks. Tsiviilasjad liideti ühte menetlusse.
2.Hageja palub välja mõista: - kostjalt I leppetrahvi 19 481 eurot 96 senti, seisuga 19.09.2017 viivise 2159 eurot 38 senti ja alates 19.09.2017 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistetud leppetrahvilt kuni nõude täitmiseni; - kostjalt II leppetrahvi 38 654 eurot 60 senti, seisuga 19.09.2017 viivise 4207 eurot 96 senti ja alates 19.09.2017 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistetud leppetrahvilt kuni nõude täitmiseni; - kostjalt III leppetrahvi 39 884 eurot 70 senti, seisuga 19.09.2017 viivise 4333 eurot 9 senti ja alates 19.09.2017 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistetud leppetrahvilt kuni nõude täitmiseni; - kostjalt IV leppetrahvi 12 360 eurot 48 senti, seisuga 19.09.2017 viivise 1342 eurot 85 senti ja alates 20.09.2017 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistetud leppetrahvilt kuni nõude täitmiseni.
3.Kostja I töötas hageja juures töölepingu alusel alates 23.09.2013 klienditeenindajana, töötasuga alates 25.02.2016 1735 eurot. Töösuhe lõppes kostja I korralise ülesütlemisega 03.04.2016. Kostja II töötas hageja juures töölepingu alusel alates 21.01.2013 arendajana, töötasuga alates 29.06.2016 3440 eurot. Töösuhe kostjaga II lõppes kostja korralise ülesütlemisega 07.04.2016. Kostja III töötas hageja juures töölepingu alusel alates 01.08.2013 vanemarendajana, töötasuga alates 29.02.2016 3552 eurot. Töösuhe kostjaga lõppes kostja III korralise ülesütlemisega 07.04.2016. Kostja IV töötas hageja juures töölepingu alusel alates 14.09.2015 IT valdkonna nooremtehnikuna, töötasuga alates 25.02.2016 1100 eurot. Töösuhe kostjaga IV lõppes kostja korralise ülesütlemisega 07.04.2016. 2(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799
4.Kostjad asusid tööle B AS-is. B AS on krediidiasutus, kes tegeleb laenude andmisega. B AS on hageja konkurent kostjatega sõlmitud töölepingute konkurentsipiirangu tähenduses.
5.Enne töölepingute lõpetamist, s.o 15.03.2016, tuletati kostjatele meelde, et pärast töösuhte lõppu jääb kehtima töölepingust tulenev ärisaladuse hoidmise kohustus ja konkurentsipiirang. Kostjatele selgitati töölepingu punktides 7.4-7.7 sisalduvat ja teatati, et pärast töölepingu lõppemist tasutakse kõrgendatud määras hüvitisena konkurentsipiirangu järgimise eest igakuiselt 50% töötasust. Kostjatel paluti selgitada, kus nad kavatsevad tööle asuda või millise ettevõtlusega tegelema hakata. Kostjad, v.a kostja II, ei teatanud, kuhu nad tööle asuvad. 15.04.2016 vastuses eitasid kostjad konkurentsipiirangu kehtivust. Kostjad leidsid, et 20% hüvitis on liiga väike ja sellest enam makstes muudetakse ühepoolselt kokkulepet, mis ei ole lubatav. Kostjad tagastasid hagejale konkurentsipiirangu järgimise eest tasutud summad (kostja I 1338 eurot 4 senti, kostja II 2625 eurot 40 senti, kostja III 2739 eurot 30 senti, kostja IV 839 eurot 52 senti).
6.25.04.2016 edastas hageja kostjatele leppetrahvinõude konkurentsipiirangu rikkumise eest. Kostja I võttis nõude vastu 02.05.2016 B AS-is ja keeldus selle täitmisest samal päeval. Teised kostjad keeldusid 25.04.2016 nõuet vastu võtmast, seega edastati nõue 28.04.2016 kostjate nimele B AS-i. Kostja II keeldus nõuet täitmast 11.05.2016 ning kostjad III ja IV 12.05.2016.
7.Hageja ütles kostjatega sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe üles alates 02.06.2016.
8.Hageja põhitegevusalaks on osutada infotehnoloogilisi, turunduse ja kõnekeskuse teenust X grupile, mis tegutseb Suurbritannias väikeste lühiajaliste laenude väljastamisega eraklientidele mobiilsete tekstisõnumite kaudu. Hageja äritegevus seisneb teadmispõhistes teenustes ja ärisaladuse kaitse on majandustegevuseks kriitilise tähtsusega ja esineb huvi konkurentsipiirangu vastu. Kostjad konkurentsipiirangut üles öelnud ei ole töölepingu seadus (TLS) § 25 lg 2 alusel. Töölepingus toodud konkurentsipiirang vormistati kirjalikult ja see vastab TLS § 23 lg 3 sätestatule ja TLS § 24 lg 1 nõuetele. Pärast töösuhte lõppu määrati tasuda kostjatele hüvitist 50% palgast igakuiselt tähtajaga üks aasta.
9.Hageja ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppelisi tingimusi ja vormi muutnud. Hüvitise määr konkurentsipiirangu järgimise eest ei moodusta konkurentsipiirangu sisulist osa ning hageja poolt ühepoolne hüvitise määra tõstmine 50% töötasust ei ole käsitletav konkurentsipiirangu kokkuleppe sisulise osa muutmisena ja selleks ei ole vaja poolte kokkulepet. Konkurentspiirangu tühisust kaasatoovad asjaolud on sätestatud üksnes TLS § 23. Kokkulepe, mis on kehtivalt sõlmitud, ei saa muutuda tühiseks pärast lepingu lõppemist. Töölepingute punktides 7.7 sätestatud hüvitise määr
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 20% ei too endaga kaasa konkurentsipiirangu kui terviku tühisust. TLS § 24 lg 3 ei eelda eelnevat kokkulepet hüvitise suuruse kohta, vaid üksnes seda, et pärast töölepingu lõppemist faktiliselt hüvitist objektiivselt mõistlikus suuruses töötajale makstakse.
10.Leppetrahvi kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 tähenduses. Arvestades kostjate töösuhte kestvust hageja juures, töölt lahkumise asjaolusid, nende uut töökohta ja nende keskmisest kõrgemat töötasu, on põhjendamatu järeldada, et leppetrahvi tasumine tooks kostjatele kaasa ületamatud majanduslikud tagajärjed või seaks ohtu nende eksistentsi ja oleks seetõttu vastuolus heade kommetega. Puudub alus vähendada leppetrahvi null euroni. Kostjad, asudes rikkuma konkurentsipiirangut, pidid arvestama kokku lepitud leppetrahvi suurusega. Kostjate töötasu on käesoleval ajal piisav, et leppetrahvi tasuda. Kostjate vastuväited
11.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.
12.Konkurentsipiirangu kokkulepe on tüüptingimus, mille kehtivuse eelduseks on, et selle eest makstakse mõistlikku hüvitist. Vaidlusalused töölepingud olid hageja välja töötatud. Kostjatel ei olnud võimalust tingimuste sisu mõjutada ja tingimusi ei räägitud kostjatega läbi. Tüüptingimuste kehtivust hinnatakse kokkuleppe sõlmimise aja seisuga, mistõttu ei ole tingimust võimalik hinnata hilisemate maksete valguses, vaid üksnes töölepingu tegeliku sisu alusel. Konkurentsipiirangu kehtivuse eelduseks on mõistlik hüvitise kokkulepe juba lepingus endas. Praegusel juhul on konkurentsipiirang tühine, tulenevalt ebamõistlikult madalast hüvitisest.
13.TLS § 24 lg 1 sätestab, et kogu kokkulepe peab kehtimiseks olema sõlmitud kirjalikult ja säte ei anna võimalust mõnda tingimust lahtiseks jätta. Piirangu eest makstav hüvitis ja piirangu intensiivsus on kokkuleppe kesksed sisulised osad, millest sõltub, kas kummagi poole jaoks on konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmimine üldse põhjendatud. Hageja ei saanud ühepoolselt lepingut muuta ja määrata, et tasub peale töölepingu lõppemist hüvitist 50%. Konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi ei saa tööandja ühepoolselt muuta tulenevalt TLS § 12. Lepingu ühepoolne muutmine oleks ka töötajat erakordselt kahjustav, andes tööandjale võimaluse pärast kokkuleppe sõlmimist, nt tasu alandada ning piirangu alla kuuluvaid valdkondi laiendada.
14.Kuna töölepingutes sisalduv konkurentsipiirangu kokkuleppe on tühine, siis ei ole sellel õiguslikke tagajärgi. Kuna töölepingus kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe puudus, siis puudub poolte vahel selline esialgne kokkulepe, mille muutmise üle üldse saaks vaielda. Õiguslike tagajärgede puudumine esialgsel kokkuleppel välistab ka kokkuleppe muudatuse õiguslikud tagajärjed.
15.Konkurentsipiirangu kokkulepet ei tule tõlgendada kooskõlas VÕS § 29 lg 8, millele vastavalt tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt tingimus on kehtiv. Nimetatut ei
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 saa kohaldada olukorras, kus tühisus on seaduses mingite tingimuste täitmata jätmise tagajärjena välja toodud. Ebaõiglase hüvitisega konkurentsipiirangu kokkulepe on igal juhul tühine. Lisaks oleks sellise tõlgenduse andmine konkurentsipiirangu kokkuleppele kokkuleppe selguse nõudega vastuolus.
16.Leppetrahvi kokkulepe on kehtetu. Leppetrahvi kokkuleppe kohaselt tuleks töötajatel rikkumise eest maksta 12 kuu töötasule vastav trahv. Selline leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seega tühine tulenvalt TsÜS § 86 lg 1. Sellises ulatuses trahvi tasumise nõudmine noorelt palgatöötajalt toob ilmselgelt kaasa vajaduse võtta trahvi tasumiseks vastavas suuruses laenu või kuulutada välja isikliku pankroti ehk leppetrahv toob kaasa väga rasked majanduslikud tagajärjed. Tühine on leppetrahvi kokkulepe tervikuna. Leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimus, mida hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga.
17.Konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse korral tuleks leppetrahvi vähendada null euroni, tulenevalt piirangu intensiivsusest ja ebaselgusest. Lisaks puudub hagejal huvi konkurentsipiirangu täitmise suhtes, kuna hageja on konkurentsipiirangu üles öelnud, ja hagejale ei ole tekkinud kahju. Leppetrahvi suurus paneks aga kostjad raskesse majanduslikku olukorda ja leppetrahvi nõudmine maksimummääras ei ole rikkumisega proportsioonis.
18.Kuigi hüvitise määra 50% osas puudub kokkulepe, on siiski väärad hageja seisukohad, et piirang ei ole kuigi intensiivne ja hüvitis 50% on mõistlik, kuna töötajatel on üldine IT-alane taust ja konkurentsipiirang ei takista tööd IT valdkonnas üldiselt, vaid keelab tegevuse üksnes finantssektoriga seotud IT valdkonnas. Töölepingutes on konkurentsipiirang sõnastatud väga laialt. Piirang ei hõlma mitte üksnes finantssektorit, vaid lisaks ka telekommunikatsiooni ettevõtteid ja kõiki teisi ettevõtteid, kes pakuvad oma tooteid või teenuseid järelmaksuga või vahendavad järelmaksuga pakutavaid tooteid või teenuseid või konsulteerivad majandus- või finantstegevust või vahendavad konsultatsioone või pakuvad infotehnoloogia üldteenust. Seega võib konkurentsipiirang olla alternatiivselt tühine ka TLS § 23 lg 3 alusel. Piirang on lai ka geograafiliselt, võttes kostjatelt ära olulise karjäärivõimaluse. Maakohtu otsus
19.Harju Maakohus jättis 25.09.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
20.Otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selle üle, et kostjad asusid peale töölepingu lõppemist hagejaga tööle B AS-i, mistõttu tuvastas kohus esmalt, et nii hageja kui ka B AS tegelevad finantsteenuste pakkumisega ja seega on B AS hageja konkurendiks töölepingute p 7.5.1 tähenduses.
21.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas töölepingutes kokkulepitud konkurentsipiiranguga ja sellelt tasutava leppetrahviga seonduvate lepingutingimuste
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 näol on tegemist tüüptingimustega. Maakohtu hinnangul puudus pooltel vaidlus, et töölepingu tingimused töötas välja hageja. Kostjate töölepingud on oma tingimuste poolest sisult identsed. Seega ei ole usutavad hageja väited, et kostjatel oli võimalus töölepingutes sätestatud tingimusi mõjutada. Kohus asus seisukohale, et töölepingu punktides 7.4 - 7.7 ja 8.2 sätestatud tingimused on tüüptingimused. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid tüüptingimuste töölepingu osaks mittesaamise kohta (VÕS § 37 lg 1). Eeltoodust tulenevalt on töölepingu punktides 7.4–7.7 ja 8.2 sätestatud tingimused tüüptingimustena hageja ja kostjate vahel sõlmitud töölepingute osaks.
22.Pooled vaidlesid konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse osas pärast töölepingu lõppemist ja kas hagejal oli õigus ühepoolselt tõsta töölepingu punktis 7.7 sätestatud hüvitise määra 20%-lt 50%-le töötasust või tuleb lähtuda kokku lepitud hüvitise määrast, s.o 20% töötasust. Kohus, olles eelnevalt tuvastanud, et konkurentsipiirangu tingimused on tüüptingimused, toetas kostjate seisukohta, et VÕS § 42 lg 1 viimase lause kohaselt tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Seadus ega kohtupraktika ei ole üheselt määratlenud, milline on mõistlik hüvitise suurus või suhe töötasuga. Konkreetne hüvitise summa sõltub seega kokkuleppe asjaoludest ja täpsest sisust. Piirangu kehtivuse hindamiseks tuleb kõrvutada piirangu intensiivsust ja hüvitise suurust. Praegusel juhul leppisid pooled kokku töölepingu punktides 7.4, 7.5 ja 7.7, et kostjatel on keeld töötada hageja konkurendi juures. Kohus, arvestades töölepingute punktide 7.4, 7.5 ja 7.7 sisu, asus seisukohale, et konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning hageja konkurentideks peetavate isikute ring ning geograafiline määratletus on poolte vahel sõlmitud töölepingute punktides 7.5 ja 7.7 määratletud märkimisväärselt laialt. Kohus toetas kostjate seisukohta, et konkurentsipiirang laieneb kostjate kogu senisele tegevusvaldkonnale ja sellistele valdkondadele, mis selle tegevusvaldkonnaga kattuvaid huvisid võivad omada. Arvestades, et kostjad tegutsevad IT valdkonnas finantssektoris, mis areneb pidevalt ja vajab pidevalt selles keskkonnas töötamist, et oskused oleksid piisavas arengus, siis arvestades kostjate töötasu hageja juures töötades, ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada praegusel juhul õiglaseks. Kokkulepitud hüvitis 20% töötasust ei kompenseeri kohtu hinnangul mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut. Kohus leidis, et viidatud töölepingu punktis 7.7 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjaid ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine.
23.Kohus leidis, et hagejal puudus õigus ühepoolselt muuta kokku lepitud töölepingu tingimusi konkurentsipiirangu hüvitise osas pärast töösuhte lõppu. Kohus nõustus hagejaga, et TLS § 24 lg 3 küll ei eelda kokkulepet hüvitise osas, kuid see ei tähenda, et kui on hüvitise määras kokku lepitud, siis hageja võib seda ühepoolselt muuta. Poolte vahel sõlmitud töölepingute punkt 12.4 sätestab, et lepingu tingimusi saab muuta üksnes pooltevahelise kokkuleppega, välja arvatud juhul, kui töötajal ja tööandjal on õigus nõuda lepingu ühepoolset muutmist. Konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi ei saanud hageja muuta ka tulenevalt TLS § 12, mille kohaselt töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Kohus ei toetanud hageja 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 seisukohta, et praegusel juhul ei kohaldu TLS § 12. Kohus nõustus kostjatega, et konkurentsipiirangu oluline aspekt on selle selgus ja ettenähtavus, ning asus seisukohale, et hageja käitus hüvitise määra tõstmisel pahatahtlikult. Hagejale oli teada, et hüvitise määra 20% töötasust on ebamõistlikult väike, mida hageja on ise menetluses kinnitanud, kuid saades teada enne kostjate töösuhte lõppu hagejaga, et vähemalt kostja II asub tööle B AS-i ja aimates, et seda teevad ka teised kostjad, tõstis hüvitise määra ühepoolselt, et oleks alus asuda kostjatelt nõudma leppetrahvi.
24.Kuivõrd kohus tuvastas, et töölepingu punkt 7.7 konkurentsipiirangu hüvitise osas on tühine, siis on täitmata TLS § 24 lg 3 eeldus ning hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi tasumist. Apellatsioonkaebus
25.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
26.Hageja hinnangul on otsus vastuoluline ja ebaselge, kuna otsuse resolutsiooniga jätab maakohus hagi rahuldamata, kuid otsuse põhjendustes (p-s 34) leiab maakohus, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.
27.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt puuduvad kostjatele pärast töölepingu lõppemist tasutud konkurentsipiirangu hüvitise, s.o 50% töötasu ebamõistlikkuse kohta tõendid. Maakohus jättis põhjendamata, kas kostjatele tasutud hüvitis täitis TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 sätestatud konkurentsipiirangu kehtivuse eelduse või mitte. Sealjuures jättis kohus vastamata hageja väidetele, et selline hüvitus on piisav kompenseerimaks kostjate töökohavaliku piirangut. Viimane on peamine kriteerium, mille alusel leida hüvituse mõistlikkus § 24 lg 3 tähenduses. Kostjatel oli võimalik konkurentsipiirangut täita ja asuda tööle mujal kui B AS-is.
28.Vastavalt TLS § 24 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3 ning VÕS § 42 lg-le 2 tuleb rahalise hüvitise mõistlikkust hinnata selle maksmise ajal, mitte töölepingu sõlmimise ajal. Vastuolus eelviidatud normidega juhindus maakohus kitsalt töölepingu sõlmimise ajal näidatud hüvitisest, s.o 20% töötasust, mitte pärast töölepingu lõppemist tasutud hüvitisest. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 24 lg-t 3 kui leidis, et töölepingusse märgitud konkurentsipiirangu hüvitise ebapiisavuse korral toob selle suuremas ulatuses tasumine kaasa konkurentsipiirangu tühisuse. TLS § 24 lg-st 3 tuleneb vaid eeldus, et mõislikku hüvitist makstakse igakuiselt pärast töösuhte lõppemist. Maakohus ei hinnanud seda, kas tegelikult makstud hüvitis oli TLS § 24 lg 3 kohaselt mõistlik. Maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 42 lg 2. Arvestades hüvitise piisavuse ettenähtavuse võimatust töölepingu sõlmimise ajal, hüvitise ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena arvestamise keeldu VÕS § 42 lg 2 alusel, kostjate eelnevat teavitamist neile kõrgendatud määras hüvitise tasumisest ja kostjate endi põhjendusi
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 konkurentsipiirangu rikkumiseta mujal kui B AS-is töötamise võimaluste kohta, on mõistlik pidada lepingus märgitust kõrgema hüvitise tasumist heausklikuks, mitte pahatahtlikuks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hüvitist rohkem makstes muutis hageja ühepoolselt lepingut. Hageja ei avaldanud kordagi soovi lepingut muuta, vaid maksis suuremat hüvist TLS § 24 lg 3 sätestatud kohustuse täitmiseks. Kui hageja oleks hüvitist maksnud kokkulepitust vähem, ei nimetataks seda ühepoolseks lepingu muutmiseks vaid lepingu rikkumiseks.
29.Kõrgendatud hüvituse tasumine on heauskne, mitte pahatahtlik, sest konkurentsipiirangu rakendamine on seadustatud ega ole suunatud kahju põhjustamisele, sest piirang hüvitatakse rahas ja võimaldab töötamist mujal. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõigusi, heites hagejale ette suure hüvitise tasumise pahatahtlikkust põhjendusega, et huvi konkurentsipiirangu vastu seisneb B AS-i agressiivses personalipoliitikas ja hüvitise tõstmise eesmärk võis olla kostjate leppetrahvi ähvardusel takistamine suundumast B AS-i. Hinnates hüvitise tasumist pahausklikuks, kasutas kohus sisuliselt VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kvalifikatsiooni. Õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Seda enam, et TsÜS § 139 alusel tuleb heausksust eeldada. Otsusest jääb selgusetuks, milline töölepingu tingimus või õigusnorm jääb väidetava pahatahtlikkuse tõttu VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Väär on maakohtu hinnang, et hageja on pahatahtlikult käitunud hüvitise tõstmisel, kuna hageja täitis vaid seadusega talle kui tööandjale pandud kohustust.
30.Maakohus tuvastas õigesti, et B AS on konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaselt hageja konkurent ning et kostjad asusid B AS-iga läbirääkimistesse ajal, kui nad olid hagejaga veel töösuhtes. Maakohus rikkus aga TsMS § 232 lg 1, § 351 lg 1, § 436 lg 2 ja § 442 lg 8, nõustudes põhjendusteta kostjate seisukohaga, et konkurentsipiirang laieneb kostjate kogu eelnevale tegevusvaldkonnale, eirates hageja vastavaid väiteid ning tõendeid. Eeltoodu on vastuolus töölepingute p-ga 7.5. Kuivõrd konkurentsipiirangu ulatusest sõltub muuhulgas selle hüvituse mõistlikkus TLS § 24 lg 3 tähenduses, on hageja hinnangul vajalik tuvastada, milline see ulatus oli. Otsusest jääb arusaamatuks, mida kohus pidas silmas kostjate „kogu senise tegevusvaldkonna“ all. Hageja hinnangul tuleb kohtul selgelt lahendada vaidlusalune küsimus, kas piirang hõlmab IT-alast tööd finantssektoris või ka tööd info- ja sidetegevuses. Hageja hinnangul oli piirang kostjatele äratuntavalt mõistlikult piiritletud ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt ning kohtul ei ole võimalik tuvastada piirangu tühisust selle liigse intensiivsuse argumendil TsMS § 436 lg 4 toodud menetlusliku keelu tõttu. Vastustajate seisukoht
31.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas 8(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
33.Otsuse p-s 52 on maakohus hagejaga nõustudes leidnud, et TLS § 24 lg 3 ei eelda kokkulepet hüvitise osas, kuid maakohtu hinnangul see ei tähenda, et kui hüvitise määras on kokku lepitud, siis hageja võib seda ühepoolselt muuta. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu põhjenduskäik ebaselge ning ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks põhjendusi täiendada. TLS § 24 lg 1 p 2 järgi peab pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult, vastasel juhul ei ole selline kokkulepe kehiv. Kolleegiumi hinnangul laieneb vorminõue kokkuleppe kõikidele osadele, sh hüvitise määrale. Seega ei saa olla kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe, kus hüvitise määra kirjalikult fikseeritud ei ole. Eelmärgitut arvestades ei saa nõustuda ka hageja väitega, et kuna tasu märkimine lepingus ei olnud kohustuslik, võis tööandja makstava tasu suurust ühepoolselt muuta.
34.Maakohus on asunud otsuse samas punktis (p-s 52) ka seisukohale, et hageja on käitunud hüvitise määra tõstmisel pahatahtlikult, tõstes hüvitise määra ühepoolselt selleks, et nõuda B AS-i tööle asunud kostjatelt leppetrahvi. Kolleegiumi hinnangul ei vasta maakohtu otsus selles osas TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele. Asja materjalide põhjal ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada hageja pahausksust kokkulepitust suurema hüvitise tasumisel. TsÜS § 139 järgi tuleb eeldada heausksust. Viidatud põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Küll leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kui tööandjal oleks õigus muuta hüvitise määra ühepoolselt vastavalt oma äranägemisele, võiks see anda tööandjale võimaluse oma positsiooni kuritarvitamiseks.
35.Lisaks on maakohus otsuse põhjendavas osas (p-s 34) ilmselgelt ekslikult märkinud, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsuse põhjenduste muust osast (ning ka resolutsioonist) on üheselt arusaadav, et hagi jääb rahuldamata. Seega ei muuda kõnealune eksimus maakohtu otsust tervikuna vastuoluliseks.
36.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on õigesti leidnud, et töölepingute punktis 7.7 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjaid ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühine ning järelikult on täitmata TLS § 24 lg 3 eeldus ja hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi tasumist.
37.Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
38.Hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on maakohus jõudnud hagi rahuldamata jätmisel ebaõigele järeldusele eelkõige seetõttu, et on töölepingu tõlgendamisel
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 kohaldanud ebaõigesti TLS § 24 lg 1 p-i 3 ja lg-t 3 ja jätnud ekslikult kohaldamata VÕS § 42 lg 2. Kolleegium leiab, et maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti käsitlenud leppetrahvi väljamõistmise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks hageja esitatud nõue kostjate vastu tuleb jätta rahuldamata.
39.Maakohtu järelduste kohaselt on töölepingu punktides 7.4–7.7 ja 8.2 sätestatud tingimused tüüptingimused (VÕS § 35 lg 1), mis on saanud ka hageja ja kostjate vahel sõlmitud töölepingute osaks (VÕS § 37 lg 1). Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning märkinud kaebuses, et jääb apellatsiooniastmes kõigi maakohtu menetluses esitatud väidete ja tõendite juurde. Apellatsioonkaebus samas ei sisalda väiteid selle kohta, et maakohus oleks töölepingu punktide 7.4–7.7 ja 8.2 tingimuste tüüptingimusteks lugemisel kohaldanud ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme, rikutud menetlusõiguse norme või eksinud tõendite hindamisel. Selliseid minetusi ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub maakohtu kõnealuste järeldustega.
40.Konkurentsipiirangu kehtivus sõltub TLS § 24 lg-s 1 nimetatud eeldustest. Kui üks eeldustest on täitmata, ei saa tööandja töötajalt konkurentsipiirangule allumist nõuda. Praegusel juhul on vaidluse all eelkõige TLS § 24 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus, s.o töötajale igakuise mõistliku hüvitise tasumise kohustus. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta konkurentsipiirangu mõju töötaja sissetulekule. See tähendab, et mida ulatuslikumalt on piiratud töötaja õigus oma erialasel tööl edasi töötada, seda suurem peab olema hüvitis, et kompenseerida töötajale võimalik sissetuleku vähenemine.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et töölepingu p-des 7.4, 7.5 ja 7.7 sätestatud konkurentsipiirangu alused on määratletud pigem laialt kui kitsalt, piirates oluliselt kostjate võimalusi tööturul tegutsemast oma erialal. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades ei saa pidada õiglaseks kostjatega sõlmitud töölepingutes kokkulepitud hüvitise suurust 20% töötaja igakuisest töötasust. Nimetatud tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostjate kahjuks oluliselt rikutud.
42.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et töötaja suhtes ebaõiglase töölepingu tüüptingimuse tühiseks lugemise välistab see, kui hageja otsustab ühepoolselt kostjatele suurema hüvitise tasuda. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt. Seetõttu ei oma tingimuse kehtivuse seisukohalt tähtust asjaolu, et tegelikult maksis hageja kostjatele hüvitist lepingute p-s 7.7 märgitust suuremas ulatuses. Maakohus on kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud oma järeldust, et hageja ei saanud nõuda tühise konkurentsipiirangu järgimist, tõstes ühepoolselt piirangu kokkuleppest kinnipidamise eest makstavat tasu. Praegusel juhul oli tasu töölepingutes konkreetselt kokku lepitud ning selle muutmine
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 eeldas mõlema poole nõusolekut. Kuna vaidlusaluseid tingimusi ei ole kehtivalt muudetud, ei ole määravat tähtust sellel, millise aja seisuga tuleb hinnata tüüptingimuse tühistust. Tööandja ei saa tühist tüüptingimust hiljem ühepoolselt kehtivaks muuta (s.o rakendada tühist konkurentsipiirangu kokkulepet) sellega, et tasub töölepingu lõppedes töötajale hüvitise enda äranägemise järgi suuremas määras. Samas ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 42 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga.
43.Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuse etteheited seoses VÕS § 42 lg 2 kohaldamata jätmisega. Sellest sättest tulenevalt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks mh juhul, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Kolleegiumi hinnangul ei kuulu konkurentsipiirangu kokkulepe selliste tingimuste hulka, mis määraksid töölepingu olemuse, st selline tingimus ei puuduta töölepingu põhilist eset VÕS § 42 lg 2 tähenduses. Konkurentsipiirangu kokkulepe on küll eraldiseisev võlaõiguslik kokkulepe, kuid see sõlmitakse ikkagi töösuhtest tingituna. Samuti ei võta töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustust kindlaks soorituseks, vaid kohustub üksnes teatud tegevusest hoiduma. Seetõttu puudub ka lepingu järgi "üleantu", mille väärtust saaks tasutud "hinnaga" võrrelda. Lisaks peaks VÕS § 42 lg 2 kontekstis tasumiskohustus üldjuhul lasuma poolel, kelle suhtes tüüptingimusi kasutatakse.
44.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kostjatele suurema hüvitise maksmine on praegusel juhul lepingu (lubamatu) ühepoolne muutmine. Kolleegium märgib esmalt, et hageja see väide on vastuolus hageja enda teise keskse väitega, et ta maksis kirjalikus lepingus märgitust suuremat hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaseks täitmiseks (et hüvitis oleks TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 mõttes mõistlik). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul tuleb hageja poolt suurema hüvitise maksmist pidada töölepingu ühepoolseks muutmiseks (mis ei ole käesoleval juhul aga õiguslikult lubatav).
45.Apellatsioonkaebuses on käsitletud ka küsimusi sellest, kas hageja poolt kostjatele tegelikult tasutud hüvitis (50% töötasust) oleks olnud kooskõlas piirangu intensiivsusega ning TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 mõttes mõistlik ning kas nõutav leppetrahv kuuluks vähendamisele. Maakohus ei ole otsuse põhjendustes neid küsimusi käsitlenud (vt otsuse p 54) ning arvestades maakohtu järeldusi töölepingu p 7.7 osalise tühisuse kohta tüüptingimusena, puudus selleks ka vajadus. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega töölepingu punkti 7.7 tühisuse kohta leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse osas, ei pea ka kolleegium võimalikuks apellatsioonkaebuse lahendamisel ülalmärgitud hageja väiteid analüüsida. Menetluskulude jaotus
46.Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-7799 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja (apellandi) kanda.
47.Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.