2-15-16927/70 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab ka, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 10.11.2015.a esitatud hagiavaldusest ja hagi täiendustest nähtub, et kostja esitas Narva kohtutäiturile Andrei Krek täitmisavalduse ja täitedokumendi, mille alusel on alustatud täiteasi 066/2015/859. Täitmisteate kohaselt on täitedokumendiks Narva notari Sergei Nikonov poolt 25.06.2014.a tõestatud notariaalakt nr 2690, nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud solidaarnõue, mille suurus oli 07.05.2015.a seisuga 32 125.94 eurot. Nõude summale lisandub viivis 96.93 eurot päevas, alates 07.05.2015.a kuni nõude rahuldamiseni. Ühes täitmisteatega edastas kohtutäitur hageja esindajale laenulepingu ja lepingu ülesütlemisavalduse. Dokumentidest selgub, et kostja sõlmis O. K laenulepingu summas 19 400.00 eurot. O. K pidi laenu tagastama 15 aasta jooksul graafiku järgi, viimane osamakse 15.06.2029.a. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja, N. S, O. K ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati korterile asukohaga XXX hüpoteek summas 24 000.00 eurot. Kostja ütles 21.04.2015.a laenulepingu üles ning nõudis O. K laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja leiab, et hüpoteegi seadmise leping on tühine, kuna hageja on psüühikahäirega isik, kes ei osanud lepingu sõlmimise ajal tehingu sõlmimise tagajärgi õigesti hinnata. Hageja üle on 21.09.2016.a määrusega seatud eestkoste. 21.09.2016.a määrusest nähtub et hageja ei ole võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima. Hageja on pöördunud juba 2010.a Narva linna poole avaldusega temale eestkostja määramiseks. Hageja arvates on tehing ka vastuolus heade kommetega ja selle tõttu tühine. Kostja pidi lepingu sõlmimisel nägema, et hageja on psüühikahäirega isik. Leping on sõlmitud hageja jaoks ilmselgelt ebasoodsatel tingimustel, kuivõrd hageja võttis endale vastutuse kolmanda isiku kohustuste eest. Kuna leping on tühine, siis ei ole kostjal täitedokumenti, mistõttu on sundtäitmine lubamatu. Hageja on seisukohal ka, et kostjal ei ole hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Nimelt ei ole kostja hagejale ega O. K laenulepingu ülesütlemisavaldust kätte toimetanud, seega on ülesütlemine tühine. Kuna laenulepingut ei ole üles öeldud, saabub lepingu kohaselt nõuete täitmise kohustus tulevikus ja kostja ei saa nõuda selle täitmist. Samuti leiab hageja, et kostja ei ole täitnud ülesütlemise eeldusi, et leping erakorraliselt üles öelda. Kostja ei ole andnud laenuvõtjale, s.o tarbijale, täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks enne lepingu ülesütlemist. Kostja on rikkunud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimelt ei kontrollinud kostja põhivõlgniku O. K võimet laenu tagasi maksta. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud tal mingit vara, samuti ei olnud tal töökohta ning ta oli Töötukassas arvel. Kostja poolt põhivõlgnikule vastutustundliku põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitise nõude tuleks tasaarvestada kostja laenulepingust tulenevate nõuetega. Hageja leiab ka, et tühised on lepingu p-d 7.7, 9.2 ja 7.9, milles kostja nõuab leppetrahvi tasumist ja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 20.00 eurot. Ka viiviste arvestus ei ole selge.

Hageja on seisukohal, et täitemenetlust ei ole üldse formaalselt algatatud, kuna täitmisteade ei olnud võlgnikule kätte toimetatud. Mittealgatatud sundtäitmine on lubamatu. Eeltoodud põhjustel leiab hageja, et hagi tuleb rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 066/2015/859 lubamatuks. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja oli lepingu sõlmimisel teovõimeline ning sai oma tegudest aru. Notar selgitas tehingu tagajärgi ja kontrollis hageja teovõimet. Notar ei ole notariaalaktis ühtegi märget hageja teovõime või tema võimaliku haiguse kohta teinud. Hageja ei ole tõendanud ka, et tehing oleks heade kommetega vastuolus. Kostja leiab, et kõik kostja nõuded hageja vastu on muutunud sissenõutavaks. Kostja edastas nii põhivõlgnikule kui ka hagejale lepingu ülesütlemise hoiatused ja andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja saatis hagejale ülesütlemisavalduse lihtkirjaga ja kiri on jõudnud hagejani. Seega täitis kostja ülesütlemise eeldusi. Kostja täitis ka vastutustundliku laenamise põhimõtet, s.o kostja kogus nõuetekohaselt andmeid O. K sissetulekute ja majandusliku seisundi kohta. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei ole laenusaaja, seega ei saa ka nõudeid tasaarvestada. Kostja leiab ka, et võla sissenõudmisega seotud kulude nõudmise lepingu punkt ei ole tühine, kuna lepingu sõlmimisel ei kehtinud veel vastav võlaõigusseaduse säte. Kostja on seisukohal ka, et hageja oli kursis täitemenetluse algatamisest, kuna hageja viibis vara arestimise juures. Seega ei nõustu kostja, et täitmisteade ei olnud võlgnikule kätte toimetatud. Menetluse käik ja poolte täiendavad seisukohad Viru Maakohtu 16.01.2017.a otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise täitemenetluses 066/2015/859 lubamatuks summas 29 797.94 eurot. Kohus leidis, et sundtäitmine on lubatud summas 2 328.00 eurot (II kd, tlk 9-13). Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.06.2017.a otsusega Viru Maakohtu 16.01.2017.a otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks (II kd, tlk 43-45). Kohus selgitas pooltele 22.09.2017.a, et antud juhul tugines hageja lepingu tühisusele ja sellest tulenevalt on hageja kohustuseks tõendada tühisuse aluseks olevat asjaolu, st seda, et ta oli 25.06.2014.a lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega (või otsusevõimetu). Kohus selgitas ka, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ulatuses, milles isik oma tegudest aru saab ja suudab neid juhtida, tema teovõime piiratud ei ole. Seega tuleb tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada välja, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Kohus leidis, et põhjendatud võib olla kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramine (II kd, tlk 68). 24.10.2017.a määrusega on hageja suhtes määratud kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kohtule 29.11.2017.a esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 100 nähtub, et T O ei olnud AB Kreditex AS-iga 25.06.2014.a korteriomandi müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu, kokkuleppe hüpoteegiga tagatud nõuete kohta (tagamiskokkulepe) ja asjaõiguslepingu (notari ametitegevuse raamatu registri nr 2690) sõlmimisel teo- ja otsusevõimeline. Samuti eelnimetatud tehingu sõlmimise ajal ei esinenud T O vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, mis välistas

tema võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (II kd, tlk 85). Kohus kuulas eksperdi ära ka 20.03.2018.a kohtuistungil. Hageja leidis täiendavalt, et kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga ja teiste kohtule esitatud dokumentidega on käesoleval juhul tõendatud, et hageja oli vaidlusaluse tehingu sõlmimise ajal teoja otsusvõimetu, mistõttu on täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping tühine ning seega puudub kostjal hageja suhtes täitedokument. Sundtäitmine täiteasjas nr 066/2015/859 tuleb täies ulatuses lubamatuks tunnistada. Kostja leidis täiendavalt, et ekspertiisiakt on üks tõenditest ja ei ole kohtule siduv. Ekspertiisiaktist tulenevad eksperdi järeldused on ka vasturääkivad. Tehing oli sõlmitud notari juures, kes enne selle kinnitamist on veendunud hageja teovõimes. Kohtutoimikus olevatest materjalidest on näha, et eeskoste oli hagejale seatud septembris 2016.a. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, mis ajast hageja on väidetavalt piiratud teovõimega. On selge vaid see, et eestkoste seadmise vajadus on tekkinud alles 2016 aastal. Sellest võib teha järelduse, et selle ajani vajadust eeskoste seadmiseks ei olnud ning vastupidist ekspert ka ei öelnud. Ekspertiisiaktist ei tulene samuti, millest lähtudes leidis ekspert, et hageja ei olnud tehingu ajal, s.o 25.06.2014.a, suuteline adekvaatselt aru saama lepingu sõlmimise tähendusest, ei saanud aru tehingu mõjust oma huvidele ja tagajärgedest. Hageja on elanud üksi, iseseisvalt, tuli oma eluga toime. Hageja tuli vabatahtlikult notari büroosse. 25.06.2014.a notariaalse tehingu tulemusena sai hageja 1⁄2 korteri kaasomanikuks ilma kohustuseta. Puudub seega alus arvata, et notariaalse lepingu sõlmimine on hagejale kahjulik tehing. Septembris 2016 seatud eestkoste ei anna automaatselt alust lugeda, et hageja oli samas seisundis ka 25.06.2014.a notariaalse tehingu tegemise ajal. Samuti asjaolu, et hageja on psühhiaatri ravil alates 1982 aastast, ei anna alust eeldada, et ta on piiratud teovõimega juba aastast 1982. Hageja 01.03.2010.a Sotsiaalabiametile esitatud avaldus tema üle eeskoste seadmiseks ning hageja venna 24.10.2008.a avaldus hageja üle eestkoste seadmiseks ei tõenda, et hageja vajas juba siis väidetavalt eestkostet ega saanud oma tegudest aru. Pigem tõendavad need taotlused vastupidist ning kui taotluste alusel isikule eestkostet ei määratud, siis ilmselt ei olnud ka selleks vajadust. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning poolte täiendavad seisukohad, kuulanud pooled ja eksperdi ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Hageja nõue on esitatud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 ja 2 alusel ning kuna puudub TMS § 23 lg 1 sätestatud materiaalõiguslik eeldus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks puudub kehtiv täitedokument. Hagi rahuldamise korral tuleks täitemenetlus TMS § 48 p 4 alusel lõpetada (vt nt Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et kostja laenuandjana ja O.K laenusaajana sõlmisid laenulepingu 40625-2 lisadega. Hageja nõustus esinema käendajana lepingu p 1.16. märgitud summa ulatuses ja sõlmima notari juures hüpoteegi seadmise lepingu laenulepingust tulenevate nõuete kindlustamiseks (I kd, tlk 90-99). Laenulepingust 40625-2 tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja, N. S, O. K ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati korterile asukohaga XXX, hüpoteek summas 24 000.00 eurot, kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele (Narva notari Sergei Nikonov poolt 25.06.2014.a tõestatud notariaalne dokument nr 2690; I kd, tlk 81-86). Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt nn kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Kui sellist täitedokumenti ei ole, ei saa täitemenetlust pidada lubatavaks. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et korteriomandi asukohaga XXX kaasomanikeks on hageja ja O. K. Nimetatud korter on koormatud hüpoteegiga AB Kreditex AS-i kasuks omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (25.06.2014.a asjaõiguslepingu alusel sisse kantud). Kostja esitas Narva kohtutäiturile Andrei Krek täitmisavalduse ja täitedokumendi, mille alusel on alustatud täiteasi 066/2015/859. Täitmisteate kohaselt on täitedokumendiks Narva notari Sergei Nikonov poolt 25.06.2014.a tõestatud notariaalakt (notari ametitegevuse raamatu registri number 2690) (I kd, tlk 78-79). Kuna hageja on hagis ja kõigis järgnevates kohtule esitatud dokumentides vaidlustanud erinevatel õiguslikel alustel täitedokumendi kehtivuse, siis on käesoleva vaidluse lahendamisel esmane keskne küsimus kas 25.06.2014.a hageja osalusel sõlmitud hüpoteekide seadmise ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe on kehtiv või mitte. Viru Maakohtu määrusele 21.09.2016.a tsiviilasjas 2-16-5874 hageja suhtes eestkoste seadmise kohta (I kd, tlk 159-161), ekspertiisiaktile (II kd, tlk 85) ja 20.03.2018.a kohtuistungil eksperdi poolt antud selgitustele (II kd, tlk 128 pöördel-129) tuginedes, asub kohus seisukohale, et hageja ei saanud 25.06.2014.a lepingu sõlmimise ajal aru oma tegude tähendusest ning tagajärgedest ega suutnud neid juhtida temale 30.03.2005.a määratud diagnoosi, s.o orgaanilise dementsuse tõttu. Kohus ei nõustu siinjuures kostjaga, et ekspertiisiaktist tulenevad eksperdi järeldused on vasturääkivad. Kohtule 29.11.2017.a esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtub, et T O ei olnud AB Kreditex AS-iga 25.06.2014.a korteriomandi müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu, kokkuleppe hüpoteegiga tagatud nõuete kohta (tagamiskokkulepe) ja asjaõiguslepingu nr 2690 sõlmimisel teo- ja otsusevõimeline. Samuti eelnimetatud tehingu sõlmimise ajal ei esinenud T O vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, mis välistas tema võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (II kd, tlk 85). TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on piiratud teovõime isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega piiratud teovõimega isiku suutmatust oma tegudest aru saada iseloomustab sellise seisundi kestvus. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja on piiratud teovõimega, sest tal esineb kestev psüühikahäire (s.o orgaaniline dementsus). Asjaolule, et hagejal tuvastatud psüühikahäire ei ole mööduva iseloomuga,

viitab ka see, et orgaaniline dementsus on hagejal diagnoositud juba 30.03.2005.a. Ekspert leidis ka, et hagejal ei esinenud vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, mis välistas tema võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktist seega üheselt, et lisaks kestvale psüühikahäirele ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid hageja vaimutegevuse ajutisele häirele või muule ajutisele asjaolule, mis välistas tema võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega ei ole eksperdi järeldused kohtu hinnangul vastuolulised ega teineteist välistavad. Ekspertiisiaktist nähtub ka, et hageja mõttekäik on aeglustunud, kulgeb raskustega. Abstraktsetest mõistetest, kategooriatest saab aru puudulikult. Seose põhjus - tagajärg lahtimõistetamisel eksib. Kriitika oma seisundi suhtes puudub. Ekspert on teatanud ka, et hageja on alates 10.12.2003.a 19.04.2017.a ambulatoorsel vastuvõtul olnud 42 korda, neuroloogi vastuvõtul 8 korda. Kohus kuulas eksperdi ära ka 20.03.2018.a kohtuistungil. Ekspert selgitas kohtule, et hagejal oli 2005 aastal diagnoositud orgaaniline dementsus, mis iseenesest tervenemist ette ei näe. Suheldes vahetult hagejaga 03.11.2017.a, tekkis eksperdil veendumus, et hageja on dementne, mille põhjuseks on epilepsia. Ekspert on põhjalikult kirjeldanud hageja käitumist, mille põhjal on ta järeldanud, et hageja puhul on tegemist piiratud teovõimega isikuga. Ekspert on leidnud, et kui hageja oli selline vestluse ajal temaga, siis ei ole ka alust arvata, et ta oli tunduvalt parem ajal, kui ta kirjutas vaidlusalustele dokumentidele alla. Küsimusele, kas hageja hüpoteegilepingu sõlmides sai aru hüpoteegi seadmise õiguslikest tagajärgedest, vastas ekspert, et “kui hageja lepingule alla kirjutas ja temale näidati, kuhu ta peab allkirja panema, siis vaevalt et ta aru sai ”. Toimiku materjalidest nähtub ka, et hagejale on Viru Maakohtu 21.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-5874 määratud eestkoste. Viru Maakohtu 21.09.2016 määrusest nähtub, et T O on piiratud teovõimega, sest tal esineb psüühikahäire, mis ei ole mööduva iseloomuga. Tsiviilasja nr 2-16-5874 kohtumenetluses on tuvastamist leidnud, et hageja on psühhiaatri ravil alates 1982 aastast, mil tal diagnoositi epilepsiast tingitud mälu ja intellekti tunduv alanemine. Kohus on tsiviilasja nr 2-16-5874 menetluses tuvastanud ka, et psüühilise seisundi tõttu ei ole hageja võimeline täiel määral aru saama selgitustest, ta ei suuda hinnata ja ette näha olukordi ning ette näha oma ja teiste isikute tegude ning käitumisega kaasnevaid tagajärgi. Eeltoodu takistab tal tahte kujundamist ning oma tegude võimalike tagajärgede hindamist. Seoses tervisliku seisundiga vajab ta pidevat juhendamist asjaajamisel ja vara käsutamisel. Tuginedes asjas esitatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile on kohus tuvastanud ka, et eestkoste seadmise põhjuseks olev psüühikahäire ei ole hagejal mööduva iseloomuga (I kd, tlk 159161). Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et asjaolust, et hageja psüühikahäire ei ole mööduva iseloomuga, järeldub, et hageja psüühiline seisund oli ühesugune kogu perioodi jooksul, ehk alates psüühikahäire diagnoosimisest kuni eestkoste seadmiseni. Puuduvad mistahes andmed oletada, et vahepealsel perioodil muutus hageja vaimne seisund stabiilseks. Ka ekspert on 20.03.2018.a kohtuistungil selgitanud, et orgaaniline dementsus iseenesest tervenemist ette ei näe. Kohtule on tõendina esitatud ka Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2014.a otsus, millest nähtub, et hagejal on tuvastatud raske puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (I kd, tlk 117). Kohtule on tõenditena esitatud ka hageja ja tema venna Narva Sotsiaalabiametile esitatud taotlused (01.03.2010.a ja 24.10.2008.a) hagejale eestkoste seadmise vajaduse kohta (I kd, tlk 192-193). Kostja on seisukohal, et nimetatud taotlused tõendavad pigem vastupidist, s.o kui taotluste alusel hagejale eestkostet ei määratud, siis ilmselt ei olnud ka selleks vajadust. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 järgi seatakse eestkoste kohtu algatusel või kohtule esitatud avalduse alusel.

Toimiku materjalidest ei nähtu ning asjas ei ole tuvastamist leidnud, et Narva Sotsiaalabiamet oleks hageja või hageja venna pöördumiste alusel vastavaid avaldusi kohtule esitanud. Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud asjaolu, et hageja üle eestkoste seadmise vajadust varem ei olnud, vaid pigem seda, et Narva Sotsiaalabiamet ei ole oma kohustust täitnud, hageja tervislikku seisundit kontrollinud ega avaldust kohtule esitanud. Hageja ja tema venna Narva Sotsiaalabiametile esitatud taotlustest tuleneb, et juba enne 25.06.2014.a teatati ametiasutustele hageja psüühikahäirest ja sellest, et oma tervislikku seisundi tõttu vajab ta oma õiguste ja huvide kaitseks abi. Koosmõjus Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2014.a otsusega ja 27.11.2017.a kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktiga kinnitavad kõnealused tõendid (s.o hageja ja tema venna poolt Narva Sotsiaalabiametile esitatud taotlused) kohtu hinnangul hageja väite, et hageja psüühiline seisund 25.06.2014.a seisuga ei erinenud hageja psüühilisest seisundist seisuga 21.09.2016.a, mil hagejale seati eestkoste. Kostja on seisukohal ka, et ekspertiisiakt on üks tõenditest ja ei ole kohtule siduv. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et eksperdi arvamus on vaid üks tõenditest, mistõttu hindab kohus kohtule esitatud tõendeid kogumis. Kostja palus pöörata tähelepanu asjaolule, et tehing oli sõlmitud notari juures, kes enne tehingu kinnitamist veendus hageja teovõimes. Kohus on seisukohal, et hageja vaimse seisundi kohta võib notar avaldada vaid oma subjektiivset muljet, s.o kuidas talle tundus, kas hageja sai või ei saanud tehingust aru. Kui notar oleks näinud, et hagejal esineb mistahes psüühikahäire või vaimuhaigus, mis piiras tema võimet tegudest aru saada, oleks ta pidanud sellest teatama ja tehingu kinnitamisest keelduma. Kuna notar seda aga ei teinud, tuleb eeldada notari heausksust ja lähtuda sellest, et tehingu tegemise ajal tehingu sõlmimist välistavaid asjaolusid notar ei märganud. Kui notarile aga tundus, et hageja oli täie mõistuse juures ja teovõimeline, ei tähenda see, et hageja sai oma tegudest ja tehingust adekvaatselt aru. Kohus on seisukohal seega, et notari subjektiivne arvamus ei saa siiski käesoleval juhul üle kaaluda teostatud ekspertiisi tulemust ning muid asjas kogutud tõendeid, mis tõendavad, et hageja ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal teo- ja otsusevõimeline. Muid tõendeid hageja teovõime kohta kostja poolt aga kohtule esitatud ei ole. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et hageja oli tehingute tegemise ajal psüühikahäire tõttu piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 tähenduses. Kohus on viidatud tõendite alusel seisukohal, et hageja häire (orgaaniline dementsus) on olnud kestev ja progresseeruv ning tema arusaamine tavalistest elukorralduslikest küsimustest on pikka aega olnud takistatud. Seda enam ei olnud hageja võimeline aru saama juriidilise sisuga dokumentidest ega ka võimalikest selgitustest, mida võis keegi anda nende lepingute kohta. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing tühine. Käesoleval juhul ei esine TsÜS § 11 lg 1 ja 3 sätestatud aluseid tehingu kehtivaks lugemiseks. TsÜS § 11 lg 1 alusel on hageja poolt 25.06.2014.a sõlmitud kõik tehingud tühised. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingute tühisuse tõttu puudub TMS § 2 lg 1 p 19 sätestatud täitedokument ja TMS § 23 lg 1 sätestatud alus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks. Alustatud täitemenetlus tuleb lõpetada TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. 25.06.2014.a hageja poolt sõlmitud lepingute tühisuse tõttu puudub vajadus analüüsida kohtuotsuses käsitlemata poolte argumente ja tõendeid.