Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Razguljajev Kostja: osaühing Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši
Kohtuistungi toimumise aeg
12.03.2018, avalik kohtuistung
Istungil osalenud menetlus-
Hageja lepinguline esindaja Sergei Razguljajev, kostja
osalised
lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017 otsus osas, milles maakohus mõistis osaühingult Y XX kasuks välja saamata jäänud töötasu 11 272,54 eurot (bruto) ületavas osas. Jätta tühistatud osas hagi rahuldamata.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017 otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha uus menetluskulude jaotus.
5.2 Välja mõista kostjalt osaühing Y hageja XX kasuks saamata jäänud töötasu perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 summas 11 272,54 eurot (bruto). 5.3 Jätta rahuldamata hageja XX saamata jäänud töötasu nõue 6265,89 euro ulatuses. 5.4 Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3682 eurot. 5.5 Jätta maakohtu menetluskulud 48 % ulatuses XX kanda ja 52 % ulatuses osaühingu Y kanda. 5.6 Jätta ringkonnakohtu menetluskulud 3 % ulatuses XX kanda ja 97 % ulatuses osaühingu Y kanda. 5.7 Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 10.03.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse osaühingu Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista perioodil aprill 2014 - 01.08.2015 saamata jäänud töötasu summas 18 014,93 eurot ja hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel summas 3682,80 eurot. 18.10.2016 istungil esitas hageja haginõude täpsustatud arvestuse, mille järgi nõudis saamata jäänud töötasu maksmist summas 17 538,43 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt võeti 04.04.2014 Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) menetlusse hageja lühiajalise töötamise registreerimise taotlus. Taotlus rahuldati ning hageja, kes on Ukraina kodanik, alustas aprillis 2014 tööd suulise töölepingu alusel kostja juures. Hageja esitas PPA-le taotluse kostja juures töötamiseks tähtajalise elamisloa alusel. Taotlus rahuldati ning alates 30.09.2014 töötas hageja kostja juures elamisloa alusel. Hageja ja kostja sõlmisid 30.09.2014 kirjaliku töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle alates 30.09.2014 rahvusvahelise kaubaveo autojuhina töökohaga Eestis ja välismaal. Kuivõrd hageja näol on tegu välismaalasega, pidi kostja hagejale töötasu maksma vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatud määradele, s.o alates aprillist 2014 kuni septembrini brutotöötasu 1235,04 eurot ja alates septembrist 2014 1227,60 eurot. Kostja hagejale töötasu nõuetekohaselt ei tasunud ning hageja ütles töölepingu TLS § 91 lg 1 alusel erakorraliselt üles alates 01.08.2015. TLS § 100 lg 4 alusel palus hageja mõista täiendavalt välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja tegi kostja heaks perioodil aprill 2014 - 30.09.2014 tööd suulise töövõtulepingu alusel. Hageja ei saanud töötada kostja juures töölepingu alusel, kuna vajalikud dokumendid vormistati alles 15.-18.08.2014. Töölepingu alusel asus hageja kostja juures tööle 30.09.2014. Töölepingu ütles erakorraliselt üles kostja TLS § 88 lg 1 p 3 alusel alates 13.04.2015, kuna hageja ei ilmunud tööle 12.04.2015. Kuna hageja ei ole kostjaga sõlmitud töölepingu üles öelnud, siis ei saa hagejal olla ka nõuet TLS § 100 lg 4 alusel. Isegi, kui vastav nõue oleks, siis on see aegunud. Hageja nõue töötasu väljamõistmiseks on alusetu ja tõendamata. Kostja hinnangul on välismaalaste seaduse sätted, mis kohustavad välismaalastele võrreldes Eesti kodanikega suuremat töötasu maksma, põhiseaduse vastased. Töölepingule rakenduvad ka võlaõiguse sätted, millede kohaselt pooled võivad sõlmida sellise sisuga lepinguid nagu nad soovivad. Tööleping sõlmiti hagejale arusaadavas keeles ning kõiki töötingimusi hagejale selgitati. Hagejale tasuti kokkulepitud tasu 0,14 eurot/kilomeeter, mis on tavapärane vedude valdkonnas ning kõik kostja juures välisreisidel töötavad juhid saavad sarnastel tingimustel töötasu, millega on tagatud töötajate võrdne kohtlemine. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 21.09.2017 otsusega hagiavalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 summas 11 627,54 eurot (bruto). Maakohus jättis hagi saamata jäänud töötasu nõudes rahuldamata 5910,89 euro ulatuses. Samuti jättis maakohus hagi rahuldamata nõudes mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3682 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus 54% ulatuses kostja kanda ja 46% ulatuses hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul peale lahendi jõustumist.
5.Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja näol on tegu Ukraina kodanikuga; 04.04.2014 on PPA-s võetud menetlusse hageja lühiajalise töötamise registreerimise taotlus kostja juures; 28.05.2014 esitas kostja Eesti Töötukassale taotluse loa saamiseks rahvusvahelise vedude autojuhi ametikoha täitmiseks välismaalasega; 03.06.2014 otsusega nr 7-7/14/022301 andis Eesti Töötukassa kostjale loa töökoha täitmiseks välismaalasega ehk hagejaga; hageja alustas kostja juures tööd aprillis 2014; elamisluba töötamiseks kostja juures väljastati hagejale 18.08.2014 kuni 30.06.2016; 30.09.2014 sõlmisid pooled kirjaliku töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle alates 30.09.2014 rahvusvahelise kaubaveo autojuhina töökohaga Eestis ja välismaal.
6.Kohus luges asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja töötas kostja juures alates 2014.a aprillist suulise töölepingu alusel ja edasi alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted juba alates aprillist 2014. TLS § 1 lg 1 kohaselt on tööleping leping, mille alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kohtule esitatud hageja konto väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale reisiraha juba alates 03.04.2014 ning 20.05.2014 töötasu aprillikuu eest 305,08 eurot. Kohus selgitas 25.01.2017 määruses, et kohtu hinnangul nähtub eelnevalt viidatud tõendist, et hageja töötas kostja juures alates aprill 2014 suulise töölepingu alusel ja alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel ning andis kostjale võimaluse tõendada, et hageja töötas kostja juures aprillist 2014 kuni 30.09.2014
töövõtulepingu alusel. Kostja oma seisukoha kinnituseks kohtule tõendeid ei esitanud. Kostja ei tõendanud, et hagejal oli õigus tööst keelduda ja teha tööd endale sobival ajal, ning et poolte vahel puudus alluvussuhe.
7.TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja väitel lõpetas hageja kostjaga töösuhted alates 01.08.2015, kuna kostja viivitas hagejale töötasu maksmisega. Kostja väitel lõppes tööleping 13.04.2015 kostjapoolse töölepingu ülesütlemisavaldusega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, kuna hageja ei ilmunud tööle lubatud ajal 12.04.2015. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ilmunud enam 12.04.2015 tööle. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja on kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavalduse esitanud. Kohtu 14.08.2017 kohtuistungil esitatud küsimusele, kas hageja ütles töölepingu kirjalikult üles, vastas hageja, et kirjalikult ta sellist avaldust esitanud ei ole. Lähtudes eeltoodust luges kohus tuvastatuks, et hageja ei ole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavaldust esitanud, mistõttu ei ole hagejal nõuet kostja vastu TLS § 100 lg 4 alusel. Seega ei ole vaja antud küsimuses hinnata ka kostja vastuväidet aegumise osas.
8.Hageja on kohtule kinnitanud, et teda on teavitatud töölepingu ülesütlemisest TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 13.04.2015. Samas aga märgib, et vastavat ülesütlemisavaldust talle edastatud ei ole ning tal puudus võimalus sellega tutvuda ning seda allkirjastada. 14.08.2017 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et hagejat teavitas töölepingu ülesütlemisest tema lepinguline esindaja, kuid ta ei mäleta millal. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega tutvus ta aga mõned päevad enne 14.08.2017 kohtuistungit. Kohus on 25.01.2017 määruses kostjale selgitanud, et kostjal tuleb tõendada, millal hagejal tekkis mõistlik võimalus 13.04.2015 käskkirjaga tutvuda. Kostja kohtule tõendeid esitanud ei ole. Lähtudes eelnevast asus kohus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Arvestades, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kumbki pool oleks teinud pingutusi töösuhte jätkamiseks ning vaidlust ei ole, et töötaja ei teinud tööandja juures tööd peale 13.04.2015, luges kohus tuvastatuks, et tööleping lõppes TLS § 79 alusel 13.04.2015 poolte kokkuleppel. Seega oli hageja ja kostja vahel töölepinguline suhe alates aprillist 2014 kuni 13.04.2015.
9.Hageja on seisukohal, et kostja peab maksma hagejale töötasu lähtudes VMS (töösuhte ajal kehtinud redaktsioon) § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatust. Kostja leiab, et pooled on 30.09.2014 sõlmitud töölepingu p-s 4.1.2 kokku leppinud hageja töötasus 0,14 eurot kilomeetri eest ehk hageja ja kostja vahel oli töötasu kokkulepe. Kohus asus seisukohale, et töölepingu p-s 4.1.2 kokkulepitud töötasu on tühine TLS § 2 alusel. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, artiklist 10 on veoettevõtjatel keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Kohus leidis, et kilomeetritasus
kokkuleppimine toob kaasa eespool nimetatud määruse rikkumise, kuna annab soodsa võimaluse rikkuda autojuhi töö- ja puhkeaega, ning samuti toob see kaasa olukorra, kus pikema kilometraaži läbimisel soovitakse rohkem kaupa vedada. See omakorda toob aga kaasa olukorra, kus ületatakse veoauto teljekoormust ning seega luuakse liiklusohtlik olukord. Seega, kokkulepe, mille puhul töötasu suurus sõltub läbitud kilomeetritest, on tehing, mis on vastuolus seaduse nõuetega ning TsÜS § 87 alusel tühine.
10.Kohus leidis, et on tõendatud, et hageja on VMS § 3 tähenduses välismaalane. Eestis ajutiselt viibiv välismaalane võib Eestis töötada, kui tema Eestis töötamine on registreeritud või kui tema Eestis töötamise õigus tuleneb vahetult seadusest või Riigikogu ratifitseeritud välislepingust (VMS § 104 lg 1). Hagiavalduse kohaselt võttis PPA hageja lühiajalise töötamise registreerimise taotluse menetlusse 04.04.2014 (menetluse nr 2023016457). Taotlus rahuldati ning hageja alustas kostja juures tööd. Kostja ei ole eeltoodu osas vastuväiteid esitanud, ning nagu nähtub kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtetest, on kostja hagejale aprilli 2014 eest töötasu tasunud. Kohus luges eelnevaga tõendatuks, et hageja lühiajaline Eestis töötamine oli registreeritud. VMS § 107 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma käesoleva seaduse § 106 lõike 1 punktides 8–11 nimetatud juhul välismaalasele, kelle lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud, tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud tööandja põhitegevusala aasta keskmise brutokuupalgaga, kuid mitte väiksem kui Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutis. Hageja esitatud Statistikaameti andmete kohaselt oli aprilli 2014 keskmine brutokuupalk 996 eurot. Kostja ei ole eelneva osas vastuväiteid esitanud. Korrutades keskmise brutokuupalga 996 eurot koefitsiendiga 1,24, on ühe kuu töötasuks 1235,04 eurot. Seega tuli kostjal hagejale aprillist - septembrini 2014 (tähtajaline elamisluba väljastati 18.08.2014) tasuda töötasu summas 1235,04 eurot (bruto).
11.VMS § 178 lg 1 kohaselt tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. VMS § 178 lg 2 kohaselt peab välismaalasele makstava tasu suurus vastama tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmise hetkel Statistikaameti poolt viimati avaldatud andmetele ning seda korrigeeritakse tähtajalise elamisloa pikendamisel või uue esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel. Puudub vaidlus ning tõendatud on, et tähtajaline elamisluba väljastati hagejale 18.08.2014. Hageja on esitanud kohtule PPA ametniku 08.07.2014 pöördumise, millest nähtuvalt on hageja esitanud 01.07.2014 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse, milline on menetlusse võetud samal päeval. Kostja on eeltoodud tõendi osas leidnud, et tegu on põhiõiguse rikkumisega saadud tõendiga ja kohtul tuleks keelduda tõendit vastuvõtmast. Kohus kostjaga ei nõustunud. Kohtule esitatud kostja ja PPA kirjavahetusest nähtuvalt on kostja seaduslik esindaja ise kirjad edastanud Sergei Razguljajevile, kes oli kostja enda selgituste kohaselt sel ajal kostja esindaja. Küsimus sellest, kas Sergei Razguljajevil, kes on käesolevas menetluses hageja esindajaks, ning kes varasemalt oli kostja esindaja, mistõttu olid tema käsutuses ka vastavad tõendid, oli õigus vastavaid tõendeid esitada, on pigem eetilist laadi ning ei kuulu lahendamisele käesoleva asja raames. Lähtudes eelnevast leidis kohus, et tõendatud on, et hageja on esitanud PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse 01.07.2014. Kohtule esitatud Statistikaameti poolt avaldatud andmete kohaselt oli keskmine brutokuupalk Eestis 2014.a juunis 1065 eurot. Kuivõrd hageja on taotlenud töötasu väljamõistmist VMS § 178 lg 1 alusel alates 2014.a septembrist, märkides brutotöötasuks 2014.a septembri keskmise brutotöötasu, milleks on 990 eurot, lähtub kohus hageja poolt taotletust. Korrutades keskmise brutokuupalga 990 eurot koefitsiendiga 1,24, on ühe kuu töötasuks 1227,60 eurot.
Seega tuli kostjal hagejale septembrist 2014 - 13.04.2015 tasuda töötasu summas 1227,60 eurot (bruto).
12.Poolte vahel puudub vaidlus ning kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja on hagejale tasunud (bruto): aprilli 2014 töötasu 475,70 eurot; novembri 2014 töötasu 127,47 eurot; detsembri 2014 töötasu 321,91 eurot; jaanuari 2015 töötasu 350,87 eurot; veebruari 2015 töötasu 350,87 eurot; märtsi 2015 töötasu 350,87 eurot; aprilli 2015 töötasu 133,72 eurot. Kokku on kostja hagejale tasunud töötasu summas 2111,41 eurot. Hageja on 14.08.2017 toimunud kohtuistungil täpsustanud, et töötas kostja juures märts 2014 - 16.07.2014, 25.08.2014 - märts 2015. Märtsi 2015 osas märkis hageja, et täpset töötamise aega ei mäleta. Kohus leidis, et kuna hageja on enne 14.08.2017 toimunud kohtuistungit menetluse jooksul järjekindlalt olnud seisukohal, et on alustanud tööd aprillis 2014, mitte märtsis 2014, ning aprillis 2014 tööle asumist kinnitab ka hageja pangakonto väljavõttelt nähtuv töötasu laekumine aprilli 2014 eest, siis ei ole hageja 14.08.2017 kohtuistungil avaldatud väide töötamise alustamise kohta märtsis 2014 usutav. Arvestades kostja poolt perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 tasutud töötasu ning tegelikult tasumisele kuulunud töötasu, samuti vastava kalendrikuu tööpäevi ning töötatud päevi, on hageja saamata jäänud töötasuks 11 627,54 eurot (bruto), mille osas tuleb hagi rahuldada.
13.Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jättis kohus hageja menetluskulud kostja kanda 54% ulatuses ja hageja enda kanda 46% ulatuses (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Kostja esitas 30.10.2017 Harju Maakohtu 21.09.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati.
15.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja töötas kostja juures alates aprillist 2014 suulise töölepingu alusel ja edasi alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel. Olukorras, kus hagejal ei olnud esitada perioodi aprill 2014-30.09.2014 kohta töölepingut, pidi hageja esitama kohtule tuvastushagi töösuhte tunnustamiseks. Töösuhte tuvastamise nõudeta ei saa mõista välja töötasu perioodi eest, kus poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut. Hageja ei ole esitanud taotlust töösuhte tunnustamiseks. Seega rikkus kohus TsMS § 439 nõudeid, mille kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kui hageja oleks esitanud nõude töösuhte tuvastamiseks, oleks kostjal olnud vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg-le 1 võimalik esitada taotlus aegumise kohaldamiseks. Tööleping lõppes 13.04.2015, seega oli tuvastusnõude esitamiseks aega kuni 12.08.2015. Hagiavaldus esitati alles 10.03.2016 ehk 7 kuulise hilinemisega. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele saamata jäänud töötasu nõue perioodi aprill 2014-30.09.2014 eest summas 5395,45 eurot. Kostja palub vastavale nõudele kohaldada aegumist.
16.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjalt kuulub väljamõistmisele välismaalaste seaduses ettenähtud palgamäär. Lähtuda tuleb poolte vahel kokkulepitud tingimustest (0,14 eurot kilomeetri eest). Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kokkulepe töötasu suuruse kohta on tühine. Kostja tõi oma 10.02.2017 seisukohas esile, et hagejaga sõlmitud töölepingus on ettenähtud hageja kohustus järgida töö- ja puhkeajanorme. Seega ei rikkunud konkreetses kilomeetritasus kokkuleppimine liiklusohutust ega soodustanud kohtu poolt viidatud määruse rikkumist. Kohus jättis kostja selgitused tähelepanuta. Kostja on seisukohal, et tegemist on kehtiva lepinguga.
17.Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et välismaalaste seaduses toodud palgamäärad rakenduvad otse välismaalasest töötaja ning kohalikust ettevõtjast tööandja vahelistes suhetes. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatust. Kostja on maksnud hagejale töötasu kokkulepitud ulatuses, seega ei saa hagejal olla kostja vastu täiendavaid nõudeid. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud välismaalaste seaduse sätete rakendamises. Kokkulepitud töötasu 0,14 eurot/kilomeeter on tasu, mis on vedude valdkonnas tavapärane ning kõik kostja juures töötavad juhid saavad palka samadel tingimustel. Võlaõigusseadusest tulenevalt võivad pooled sõlmida sellise sisuga lepingu, nagu nad soovivad. Hageja oli töölepingu tingimustega kursis ning sai selle alusel ka töötasu. Situatsioonis, kus hageja ei tööta tööajanormi täis, võib olla tegemist TLS §-s 35 kirjeldatud olukorraga. Sel juhul peaks väidetavat puuduolevat töötasu arvutama töötaja keskmise palga, mitte välismaalaste seaduses toodud määrade järgi. Töölepingu kehtivuse jooksul ei ole hageja töötasu tingimusi vaidlustanud. See kinnitab, et hagi on esitatud pahauskselt. Välismaalaste seadus ei reguleeri poolte vahelisi võlaõiguslikke suhteid ning seda ei saa rakendada töötaja ja tööandja vahelise töövaidluse korral.
18.Hageja esitas 14.03.2017 tõenditena kostja vastused PPA ametnikule, kostja poolt digitaalselt allkirjastatud töölepingu ja kinnituse PPA ametnikule. Kostja vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna tegemist oli põhiõiguse rikkumisega saadud tõenditega (TsMS § 238 lg 3 p 1). Hageja lepingulise esindajana käesolevas asjas tegutsev Sergei Razguljajev esindas kostjat asjaajamisel PPA-ga ning Töötukassaga seoses hagejale tööloa saamisega. Tõendid on saadud ajal, mis hageja lepinguline esindaja esindas kostjat. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles hageja hagi osaliselt rahuldati.
21.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kostjalt mõisteti välja töötasu 11 272,54 eurot (bruto) ületavas osas. Tühistatud osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
22.Kostja on seisukohal, et töösuhte tuvastamiseks ajavahemiku 2014.a aprill - 30.09.2014 osas pidi hageja esitama hagi töösuhte tuvastamiseks. Kolleegium sellega ei nõustu. TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on selgitanud, et tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes puudub, kui taotletavad tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt Riigikohtu 03.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-120-16, p 24). Kuna töötasu väljamõistmise eelduseks on töösuhte olemasolu kindlakstegemine, siis ei pidanud hageja esitama töösuhte tuvastamiseks iseseisvat nõuet. Maakohus tuvastas, et ajavahemikul 2014.a aprill – 30.09.2014 töötas hageja kostja juures suulise töölepingu alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole selle järelduse
tegemisel tõendite hindamise reegleid rikkunud. TLS § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud, ning ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kostja leidis, et ajavahemiku 2014.a aprill - 30.09.2014 osas on hageja töötasu nõue aegunud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga. Hagi esitamise ajal kehtinud ITLS § 6 lg 3 järgi oli töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Hageja esitas hagi maakohtule 10.03.2016, s.o enne kolme aasta möödumist.
23.Pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu 30.09.2014. Maakohtu tuvastas, et töösuhe lõppes TLS § 79 alusel kokkuleppel 13.04.2015.
24.30.09.2014 kirjalikult sõlmitud töölepingu punktis 4.1.2 leppisid hageja ja kostja kokku töötasus 0,14 eurot kilomeetri kohta. Hageja leiab, et töötasu osas tuleb lähtuda välismaalaste seaduses sätestatud välismaalasele makstava töötasu määrast. Maakohus leidis, et töölepingu punktis 4.1.2 sätestatud kokkulepe töötasu kohta on tühine, kuna see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikega 1, mille kohaselt on veoettevõtjatel keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Maakohus asus seisukohale, et kilomeetritasus kokkuleppimine annab soodsa võimaluse rikkuda autojuhi töö- ja puhkeaega, ning toob samuti kaasa olukorra, kus pikema kilometraaži läbimisel soovitakse rohkem kaupu vedada, mis toob kaasa teljekoormuse ületamise ja liiklusohtliku olukorra tekkimise. Maakohus märkis, et kokkulepe, mille puhul töötasu suurus sõltub läbitud kilomeetritest, on tühine. Eeltoodust tulenevalt on maakohus leidnud, et tasu sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega on automaatselt määrusega vastuolus. Kolleegiumi arvates ei tulene määrusest sellist järeldust. Määruse järgi on keelatud tasu sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega juhul, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas käesoleval juhul makstavad summad oma laadi poolest ohustasid liiklusohutust ja/või soodustasid määruse rikkumist. Maakohtu argumentatsioon on seotud üldiselt kilomeetritasu kui sellisega, mitte konkreetse töölepingu tingimustega. Hageja ei ole väitnud, et makstavad summad ohustasid oma laadi poolest liiklusohutust ja/või soodustasid määruse rikkumist. Sealhulgas ei ole hageja väitnud, et selline töötasu kokkulepe või tööandja töökorraldus raskendasid temal sõidu- ja puhkeaja reeglitest kinnipidamist. Kolleegium leiab, et hageja ei ole käesolevas vaidluses toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et töölepingu p 4.1.2 on ülalmärgitud määrusega vastuolus.
25.Eeltoodu ei anna aga siiski alust väita, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 (poolte töösuhte aegses redaktsioonis) ei kuulu kohaldamisele. Maakohus tuvastas, et kostja on VMS § 3 tähenduses välismaalane. VMS § 107 lg 1 sätestas, et tööandja on kohustatud maksma käesoleva seaduse § 106 lõike 1 punktides 8–11 nimetatud juhul välismaalasele, kelle lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud, tasu, mille suurus on vähemalt võrdne
Statistikaameti poolt viimati avaldatud tööandja põhitegevusala aasta keskmise brutokuupalgaga, kuid mitte väiksem kui Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutis. Tähtajalise elamisloa alusel töötamisele kohaldub VMS § 178 lg 1, mis sätestas, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. Maakohus tuvastas, et VMS § 107 lg 1 järgi pidi kostja maksma hagejale perioodil 2014.a aprillist – augustini töötasu 1235,04 eurot (bruto) kuus ning VMS § 178 lg 1 alusel 2014.a septembrist – 13.04.2015 töötasu 1227,60 eurot (bruto) kuus. Kostja ei ole VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 järgse töötasu suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud, kuid on leidnud, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatud palgamäärad töötaja ja tööandja vahelises suhtes otse ei rakendu.
26.Riigikohus on 28.05.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-20-12 p-s 11 selgitanud, et välismaalaste seadus kohustab tööandjat lisaks välismaalasest töötajale tasu maksmisele järgima nõuet tasu suuruse kohta. Seega kuulub VMS § 178 lg 1 reguleerimisalasse nii tööandja tasu maksmise kohustus kui ka selle tasu suurus. Tasu suuruse näol on tegemist välismaalase Eestis töötamise ühe tingimusega, mis lepitakse kokku ja kajastatakse töölepingus. Riigikohus märkis, et tööandjal ja välismaalasel tuleb töölepingus kokku leppida tasus, mis vastaks VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele, ning tööandja on töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal kohustatud tasu maksma.
27.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et töötaja ei saa vaidluses tööandjaga tugineda VMS § 107 lg-s 1 ja § 178 lg-s 1 sätestatud töötasu määradele. Nendes on sätestatud tööandja poolt välismaalasest töötajale makstava töötasu minimaalne suurus. Pooled on leppinud 30.09.2014 töölepingus kokku töötasus 0,14 eurot kilomeetri kohta. Seega võib töötaja töötasu olla igal konkreetsel kuul erinev. Samas ei tohi olla see väiksem kui on välismaalaste seaduses sätestatud. Kui töölepingus kokkulepitud töötasu arvestuse järgi saab välismaalasest töötaja töötasu vähem, kui on välismaalaste seaduses sätestatud, siis tuleb tööandjal tasuda välismaalasest töötajale töötasu välismaalaste seaduses sätestatud töötasu määrast lähtudes. Tõendatud ei ole, milline oli poolte vahel kokkulepitud töötasu suurus enne 30.09.2014 sõlmitud kirjalikku töölepingut. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka 30. septembrile 2014 eelnenud perioodil lähtuda välismaalaste seaduses sätestatud töötasu minimaalsest suurusest. See, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 on poolte vahelises suhtes otse kohaldatavad, tuleneb ka nende sätete sõnastusest. Mõlemas sättes on sõnaselgelt kehtestatud tööandja kohustus maksta töötasu vähemalt nimetatud suuruses. Sellele kohustusele vastab töötaja õigus tööandjalt vastavat tasu nõuda. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited alust seisukohaks, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 on põhiseadusega vastuolus.
28.Kostja leidis, et olukorras, kus hageja ei töötanud tööajanormi täis, võib tegemist olla TLS §-s 35 kirjeldatud juhtumiga, ning töötasu peaks arvutama töötaja keskmise palga, mitte välismaalaste seaduses toodud määrade järgi. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 12.03.2018 istungil, et hageja töötas alates 30.09.2014 täistööajaga. Tulenevalt TLS § 43 lg 1 tuleb eeldada, et hageja töötas ka sellele eelnenud perioodil täistööajaga. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kolleegium leiab, et olukorras, kus töötaja ei tööta täistööaega täis tööandjast tulenevate asjaolude tõttu, tuleb tööandjal tasuda välismaalasest töötajale keskmist töötasu, kuid mitte alla välismaalaste
seaduses sätestatud määra, kuna tegemist on välismaalasest töötajale makstava töötasu minimaalne suurusega. Maakohus ongi lähtunud välismaalaste seaduses sätestatud töötasu määradest. Kostja ei ole tõendanud, et töö andmata jätmise põhjustas töötaja süü.
29.Ringkonnakohus leiab, et saamata jäänud töötasu arvestamisel on maakohus jätnud arvesse võtmata kostja poolt hagejale 2014.a mai kuu eest tasutud töötasu. Kostja on tasunud hagejale 2014 mai kuu eest töötasu netosummas 305,08 eurot (I kd tl 168), mis on brutosummas 355 eurot. Seega tuleb maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud töötasu vähendada 355 euro (bruto) võrra ning selle tagajärjel kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele töötasu 11 272,54 eurot (bruto).
30.Mis puudutab kostja väidet, et maakohus võttis lubamatult vastu hageja poolt 14.03.2017 esitatud tõendid, siis kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nende tõendite vastuvõtmisega menetlusnorme rikkunud. Menetluskulude jaotus
31.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu menetluskulud jätta 52 % ulatuses kostja kanda ja 48 % ulatuses hageja kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta 3 % ulatuses hageja kanda ning 97 % ulatuses kostja kanda.
32.Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Seetõttu ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.