Xxxx hagi osaühing Vitransa vastu saamata jäänud töötasu saamiseks
Tsiviilasja hind
21 697,73 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
e-post xxxx), nende Hageja Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja Sergei Razguljajev (e-post [email protected]) Kostja osaühing Vitransa (registrikood 10058851, asukoht Kangru tn 10-2, 10312 Tallinn, Harju maakond, e-post [email protected]), lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši (epost [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
14.08.2017 Hageja Xxxx Hageja lepinguline esindaja: Sergei Razguljajev Kostja seaduslik esindaja Xxxx Kostja lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt osaühing Vitransa hageja Xxxx kasuks saamata jäänud töötasu perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 summas 11 627,54 eurot (bruto).
3.Jätta rahuldamata hageja Xxxx saamata jäänud töötasu nõue 5910,89 euro ulatuses.
4.Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3682 eurot. Menetluskulude jaotus
5.Jätta hageja menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ning 46% ulatuses hageja enda kanda. Meneltuskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja palub kostjalt välja mõista perioodil aprill 2014 - 01.08.2015 saamata jäänud töötasu 17 538,43 eurot ja hüvitis töölepingu seadus (edaspidi TLS) § 100 lg 4 alusel 3682,80 eurot (tl 160, 179).
2.04.04.2014 võeti Politsei- ja Piirivalveametis (edaspidi PPA) menetlusse hageja lühiajalise töötamise registreerimise taotlus (numbriga xxxx). Taotlus rahuldati ning hageja, kes on Ukraina kodanik, alustas aprillis 2014 tööd suulise töölepingu alusel kostja juures. Hageja esitas PPA-le taotluse töötamiseks tähtajalise elamisloa saamiseks. Taotlus rahuldati ning alates 30.09.2014 töötas hageja kostja juures elamisloa alusel. Hageja ja kostja sõlmisid 30.09.2014 kirjaliku töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle alates 30.09.2014 rahvusvahelise kaubaveo autojuhina töökohaga Eestis ja välismaal.
3.Hageja leiab, et kuivõrd hageja näol on tegu välismaalasega pidi kostja hagejale töötasu maksma vastavalt välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatud määradele. Kostja hagejale töötasu nõuetekohaselt ei tasunud. Hageja ütles töölepingu TLS § 91 lg 1 alusel erakorraliselt üles alates 01.08.2015. Kostja vastuväited
4.Kostja esitatud nõudeid ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja tegi kostja heaks perioodil aprilli 2014 - 30.09.2014 tööd suulise töövõtulepingu alusel. Nimetatut kinnitab, et hageja võis alati pakutavatest töödest keelduda või teostada töid hagejale sobival ajal. Hageja ei saanud töötada kostja juures töölepingu alusel, kuna vajalikud dokumendid vormistati alles 15.-18.08.2014. Töölepingu alusel asus hageja kostja juures tööle 30.09.2014.
6.Töölepingu ütles hagejaga erakorraliselt üles kostja TLS § 88 lg 1 p 3 alusel alates 13.04.2015, kuna hageja ei ilmunud tööle 12.04.2015. Seega kuna hageja ei ole kostjaga sõlmitud töölepingu üles öelnud, siis ei saa hagejal olla ka nõuet TLS § 100 lg 4 alusel. Isegi, kui vastav nõue oleks, siis on see aegunud.
7.Kostja hinnangul on VMS sätted, mis kohustavad välismaalastele võrreldes Eesti kodanikega suuremat töötasu maksma Põhiseaduse vastased ja diskrimineerivad. Kostja ei nõustu, et kilomeetritasus kokkuleppimise puhul on tegemist tühise tehinguga. Töölepingule rakenduvad ka võlaõiguslikud sätted, millede kohaselt pooled võivad sõlmida sellise sisuga lepinguid nagu nad soovivad. Tööleping sõlmiti hagejale arusaadavas keeles ning kõiki töötingimusi hagejale selgitati. Hagejale tasuti kokku lepitud tasu 0,14 eurot/kilomeeter, mis on tavapärane vedude valdkonnas ning kõik kostja juures välisreisidel töötavad juhid saavad sarnastel tingimustel töötasu, millega on tagatud töötajate võrdne kohtlemine. Maakohtu põhjendused
8.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, kohtuistungil avaldatuga ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:
11.Hageja näol on tegu Ukraina kodanikuga (I kd, tl 30-32); • 04.04.2014 on Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) võetud menetlusse hageja lühiajalise töötamise registreerimise taotluse kostja juures; • 28.05.2014 esitas kostja Eesti Töötukassale taotluse loa saamiseks rahvusvahelise vedude autojuhi ametikoha täitmiseks välismaalasega (I kd tl 4); • 03.06.2014 otsusega 7-7/14/022301 Eesti Töötukassa andis kostjale loa töökoha täitmiseks välismaalasega ehk hagejaga (I kd tl 4-5); • hageja alustas kostja juures tööd aprillis 2014 (I kd tl 11); • 30.09.2014 rahuldas PPA hageja taotluse elamisloa saamiseks töötamiseks kostja juures (I kd tl 31-32); • elamisluba töötamiseks kostja juures väljastati hagejale töötamiseks 18.08.2014 kuni 30.06.2016 (I kd tl 31-32); • 30.09.2014 sõlmisid pooled kirjaliku töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle alates 30.09.2014 rahvusvahelise kaubaveo autojuhina töökohaga Eestis ja välismaal (I kd tl 6-10; tõlge tl 42-45).
12.Hageja palub kostjalt välja mõista perioodil aprill 2014 - 01.08.2015 saamata jäänud töötasu 17 538,43 eurot ja hüvitis töölepingu seadus (edaspidi TLS) § 100 lg 4 alusel 3682,80 eurot (tl 160, 179).
13.Esitatud asjaoludest nähtuvalt on pooltel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) mis ajast töötas hageja kostja juures ning, mis lepingu alusel; 2) millal poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes ning, kas hagejal on õigus hüvitisele TLS § 100 lg 4 alusel; 3) milline oli hageja töötasu ning, kas hagejal on jäänud saamata töötasu.
14.Kohus on seisukohal, et esmalt tuleb tuvastada, mis ajast hageja asus kostja juures tööle ning, mis lepingu alusel. Puudub vaidlus, et kirjalik tööleping sõlmiti hageja ja kostja vahel 30.09.2014, mille kohaselt hageja asus kostja juures tööle veoautojuhi ametikohal Eestis ja väljaspool Eestit alates 30.09.2014 (I kd tl 6-10, tõlge tl 42-45). Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted juba alates aprillist 2014. Hageja on seisukohal, et hageja töötas kostja juures alates aprill 2014 suulise töölepingu alusel ning kostja leiab, et aprillist kuni kirjaliku töölepingu sõlmimiseni 30.09.2014 tegi hageja kostjale tööd suulise töövõtulepingu alusel.
15.Tööleping on TLS § 1 lg 1 kohaselt leping, mille alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Võlaõigusseadus
(edaspidi VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
16.Kohus on oma 25.01.2017 kohtumääruses (I kd tl 147-148) pooltele selgitanud, et Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb töösuhte tuvastamisel eelkõige kindlaks teha see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005 otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-305 (p 15) ja nr 3-2-1-9-05 (p 15)). Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 18) ja nr 32-1-9-05 (p 18), 19. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 (p 11)) (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-41-11).
17.Kohtule esitatud hageja konto väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale reisiraha juba alates 03.04.2014 ning 20.05.2014 töötasu aprillikuu eest 305,08 eurot (I kd, tl 11-12). Kohus selgitas 25.01.2017 kohtumääruses kohtu selgituskohustust täites, et kohtu hinnangul nähtub eelnevalt viidatud tõendist, et hageja töötas kostja juures alates aprill 2014 suulise töölepingu alusel ja alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel ning andis kostjale võimaluse tõendada, et hageja töötas kostja juures aprillist 2014 kuni 30.09.2014 töövõtulepingu alusel. Kostja oma seisukoha kinnituseks kohtule tõendeid ei esitanud. Kostja ei tõendanud, et hagejal oli õigus tööst keelduda ja teha tööd endale sobival ajal, et poolte vahel puudus alluvussuhe.
18.Eeltoodust tulenevalt loeb kohus asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja töötas kostja juures alates aprill 2014 suulise töölepingu alusel ja edasi alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel.
19.Edasi tuvastab kohus, millal poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes ning, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel.
20.TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja väitel lõpetas hageja kostjaga töösuhted alates 01.08.2015, kuna kostja viivitas hagejale töötasu maksmisega. Kostja väitel lõppes tööleping 13.04.2015 kostjapoolse töölepingu ülesütlemisavaldusega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, kuna kostja ei ilmunud tööle lubatud ajal 12.04.2015. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid, et hageja ei ilmunud tööle enam 12.04.2015. Hageja väitel on teda teavitatud 13.04.2015 käskkirjast, kuid käskkirja hagejale edastatud ei ole, mistõttu ei ole saanud hageja seda ka vaidlustada (I kd tl 122, tõlge 127).
21.Hageja märgib, et lõpetas töösuhted kostjaga 01.08.2015, kuna kostja viivitas töötasu maksmisega. Riigikohus on oma lahendis selgitanud, et TLS §-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 95 lg 1 esimese lause kohaselt on töölepingu ülesütlemiseks nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Vorminõuet rikkudes tehtud avaldus on tühine. Juhul kui kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei oma tähtsust, kas kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse suuliselt (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-187-13). Kohus selgitas 25.01.2017 kohtumääruses (I kd tl 1444
148) hagejale, et hagejal tuleb kohtule tõendada, et hageja on esitanud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavalduse põhjendusel, et kostja on rikkunud oluliselt töölepingut, eelkõige, et kostja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (TLS § 91 lg 2). Kohus selgitas hagejale ka asjaolu, et kui hagejal ei ole esitanud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavaldust, siis ei saa hagejal olla ka nõuet kostja vastu TLS § 100 lg 4 alusel. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja on kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavalduse esitanud. Kohtu 14.08.2017 kohtuistungil esitatud küsimusele, kas hageja ütles töölepingu kirjalikult üles, vastas hageja, et kirjalikult ta sellist avaldust esitanud ei ole (II kd tl 42 pöördel). Lähtudes eeltoodust loeb kohus tuvastatuks, et hageja ei ole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemisavaldust esitanud, mistõttu asub kohus seisukohale, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu TLS § 100 lg 4 alusel.
22.Tulenevalt asjaolust, et kohus on eelnevaga lugenud tuvastatuks, et hagejal puudub kostja vastu nõue TLS § 100 lg 4 alusel ei pea kohus vajalikuks hinnata antud küsimuses kostja vastuväidet aegumise osas.
23.Kostja leiab, et on hagejaga lõpetanud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel alates 13.04.2015. TLS § 88 lg 1 p 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Riigikohus on oma lahendis selgitanud, et töölepingu lõpetamisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Järelikult ei pea TsÜS § 69 lg 2 järgi tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastada, millal jõudis kostja teade hageja elukohta ja millal oli hagejal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium leiab, et TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleval juhul tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. Sellest tulenevalt ei tule ka töölepingu lõpetamisest teatamise puhul selgitada mitte seda, kas töötaja sai vastava teate saatmisest teada või selle tegelikult kätte, vaid seda, millal tekkis töötajal mõistlik võimalus teatega tutvuda. Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Kui saaja ei ole tahteavaldust kätte saanud või ei ole saanud seda kätte õigeaegselt, s.t tahteavalduse jõudmine saajani on takistatud, tuleb poolte õigustatud huve kaaludes selgitada, kas tahteavalduse saajani mittejõudmise riski kannab tahteavalduse tegija või saaja (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-156-05).
24.Hageja on kohtule kinnitanud, et (I kd, tl 122, tõlge tl 127) teda on teavitatud töölepingu ülesütlemisest TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 13.04.2015. Samas aga märgib, et vastavat ülesütlemisavaldust talle edastatud ei ole ning tal puudus võimalus sellega tutvuda ning seda allkirjastada. 14.08.2017 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et hagejat teavitas töölepingu ülesütlemisest tema lepinguline esindaja, kuid ta ei mäleta millal. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega tutvus ta aga mõned päevad enne 14.08.2017 kohtuistungit (II kd, tl 42). Kohus on 25.01.2017 määruses (I kd tl 144-148) kostjale selgitanud, et kostjal tuleb tõendada, millal hagejal tekkis mõistlik võimalus 13.04.2015 käskkirjaga tutvuda. Kostja kohtule tõendeid esitanud ei ole.
25.Lähtudes eelnevast asub kohus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel.
26.Arvestades, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kumbki pool oleks teinud pingutusi töösuhte jätkamiseks ning vaidlust ei ole, et töötaja ei teinud tööandja juures tööd peale 13.04.2015 kuupäeva, loeb kohus tuvastatuks, et tööleping lõppes TLS § 79 alusel, mille kohaselt pooled võivad nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada, 13.04.2015 poolte kokkuleppel.
27.Lähtudes eeltoodust loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli töölepinguline suhe alates aprillist 2014 kuni 13.04.2015.
28.Järgnevalt tuvastab kohus, milline oli hageja töötasu ja, kas hagejal on jäänud töötasu saamata. Hageja on seisukohal, et kostja peab maksma hagejale töötasu lähtudes välismaalaste seaduse (VMS; töösuhte ajal kehtinud redaktsioon) § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatust. Kostja leiab, et VMS § 178 lg 1 on vastuolus Põhiseadusega ja on diskrimineeriv ning, et pooled on poolte vahel 30.09.2014 sõlmitud töölepingu p-s 4.1.2 kokku leppinud hageja töötasus 0,14 eurot/kilomeetri eest ehk hageja ja kostja vahel oli töötasu kokkulepe.
29.Tulenevalt Riigikohtu seisukohast peab kohus menetluses omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastama tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt RKTKo nr 3-2-1-122-08 p 19, RKTKo nr 3-2-1-10613 p 24). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
30.Kohus on seisukohal, et töölepingu p-s 4.1.2 kokkulepitud töötasu on tühine TLS § 2 alusel. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006, 15.03.2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 art 10 on veoettevõtjatel keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Kohtu hinnangul toob kilomeetritasus kokkuleppimine kaasa eespool nimetatud määruse rikkumise, kuna annab soodsa võimaluse rikkuda autojuhi töö- ja puhkeaega ning samuti toob see kaasa olukorra, kus pikema kilometraaži läbimisel soovitakse samuti rohkem kaupa vedada. Mis omakorda toob aga kaasa olukorra, kus ületatakse veoauto teljekoormust ning seega luuakse liiklusohtlik olukord. Seega, kokkulepe, mille puhul töötasu suurus sõltub läbitud kilomeetritest, on tehing, mis on vastuolus seaduse nõuetega ning TSÜS § 87 alusel tühine.
31.Edasi hindab kohus, kas põhjendatud on hageja väide, millest tulenevalt tuleb hagejale töötasu maksta VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 alusel.
32.Esmalt peab kohus vajalikuks tuvastada, kas hageja kuulub üldse isikute ringi, kellele tuleks töötasu maksta VMS alusel. VMS § 3 kohaselt on välismaalane käesoleva seaduse tähenduses isik, kes ei ole Eesti kodanik. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditega (Eesti Töötukassa 03.06.2014 tõend tööandjale loa andmine töökoha täitmiseks välismaalasega (I kd tl 4-5); hageja pass (I kd tl 30) ja elamisluba (I kd tl 31-32) on tõendatud, et hageja on VMS § 3 tähenduses välismaalane.
33.Eestis ajutiselt viibiv välismaalane võib Eestis töötada, kui tema Eestis töötamine on registreeritud või kui tema Eestis töötamise õigus tuleneb vahetult seadusest või Riigikogu ratifitseeritud välislepingust (VMS § 104 lg 1). Eestis ajutiselt viibival välismaalasel on keelatud Eestis töötada, kui välismaalane ei ole töötamist registreerinud, välja arvatud välislepingus või seaduses ettenähtud juhtudel (VMS § 104 lg 2). Hagiavalduse kohaselt võttis PPA hageja lühiajalise
töötamise registreerimise taotluse menetlusse 04.04.2014 (menetluse nr xxxx). Taotlus rahuldati ning hageja alustas kostja juures tööd. Kostja ei ole eeltoodu osas vastuväiteid esitanud ning nagu nähtub kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtetest on kostja hagejale aprilli 2014 eest töötasu tasunud (I kd tl 11).
34.Kohus loeb eelnevaga tõendatuks, et hageja lühiajaline Eestis töötamine oli registreeritud.
35.VMS § 107 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma käesoleva seaduse § 106 lõike 1 punktides 8–11 nimetatud juhul välismaalasele, kelle lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud, tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud tööandja põhitegevusala aasta keskmise brutokuupalgaga, kuid mitte väiksem kui Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutis.
36.Hageja esitatud Statistikaameti andmete kohaselt oli aprilli 2014 keskmise brutokuupalk 996 eurot (I kd tl 22). Kostja ei ole eelneva osas vastuväiteid esitanud. Korrutades keskmise brutokuupalga 996 eurot koefitsiendiga 1,24 on ühe kuu töötasuks 1235,04 eurot. Seega tuli kostjal hagejale aprillist - septembrini 2014 (tähtajaline elamisluba väljastati 18.08.2014; I kd tl 31) tasuda töötasu summas 1235,04 eurot (bruto).
37.Edasi selgitab kohus välja millist töötasu tuli kostjal hagejale maksta septembrist 2014 13.04.2015. VMS § 178 lg 1 kohaselt tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. VMS § 178 lg 2 välismaalasele makstava tasu suurus peab vastama tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmise hetkel Statistikaameti poolt viimati avaldatud andmetele ning seda korrigeeritakse tähtajalise elamisloa pikendamisel või uue esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel. Puudub vaidlus ning tõendatud on, et tähtajaline elamisluba väljastati hagejale 18.08.2014 (I kd tl 31).
38.Hageja on esitanud kohtule PPA ametniku 08.07.2014 pöördumise hageja poole, millest nähtuvalt on hageja esitanud 01.07.2014 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse, milline on menetlusse võetud samal päeval numbriga 1029064615 (I kd tl 182). Kostja on eeltoodud tõendi osas leidnud, et tegu on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga ja kohtul tuleks keelduda tõendit vastuvõtmast (II kd tl 16, jätk pöördel). Kohus kostja eeltoodud väitega ei nõustu. Kohtule esitatud kostja ja PPA kirjavahetusest (I kd, tl 182 – 186) nähtuvalt on kostja seaduslik esindaja ise kirjad edastanud Xxxx, kes oli kostja enda selgituste kohaselt sel ajal kostja esindaja (II kd, tl 16). Kohtu hinnangul on küsimus sellest, kas Xxxx, kes on käesolevas menetluses hageja esindajaks ning, kes varasemalt oli kostja esindaja, mistõttu olid tema käsutuses ka vastavad tõendid, oli õigus vastavaid tõendeid esitada pigem eetilist laadi ning ei kuulu lahendamisele käesoleva asja raames. Lähtudes eelnevast leiab kohus, et tõendatud on, et hageja on esitanud PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse 01.07.2014.
39.Kohtule esitatud Statistikaameti poolt avaldatud andmete kohaselt (I kd tl 22) oli keskmine brutokuupalk Eestis juunis 2014 1065 eurot. Kuivõrd hageja on taotlenud töötasu väljamõistmist VMS § 178 lg 1 alusel alates septembrist 2014 märkides brutotöötasuks septembri 2014 keskmise brutotöötasu, milleks on 990 eurot, lähtub kohus hageja poolt taotletust. Korrutades keskmise brutokuupalga 990 eurot koefitsiendiga 1,24 on ühe kuu töötasuks 1227,60 eurot. Seega tuli kostjal hagejale septembrist 2014 - 13.04.2015 tasuda töötasu summas 1227,60 eurot (bruto).
40.Selgitamaks välja saamata jäänud töötasu täpne suurus, tuleb kohtul eelnevalt tuvastada kostja poolt hagejale perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 tasutud töötasu.
41.Poolte vahel puudub vaidlus ning kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttega (I kd, tl 1116) on tõendatud, et kostja on hagejale tasunud (bruto): aprilli 2014 töötasu 475,70 eurot; novembri 2014 töötasu 127,47 eurot; detsembri 2014 töötasu 321,91 eurot; jaanuari 2015 töötasu 350,87 eurot;
veebruari 2015 töötasu 350,87 eurot; märts 2015 töötasu 350,87 eurot; aprill 2015 töötasu 133,72 eurot. Kokku on kostja hagejale tasunud töötasu summas 2111,41 eurot.
42.Hageja on 14.08.2017 toimunud kohtuistungil täpsustanud, et töötas kostja juures märts 2014 16.07.2014, 25.08.2014 - märts 2015. Märtsi 2015 osas märkis hageja, et täpset töötamise aega ei mäleta (II kd tl 43).
43.Kohus leiab, et kuna hageja on enne 14.08.2017 toimunud kohtuistungit menetluse jooksul järjekindlalt olnud seisukohal, et on alustanud tööd aprillis 2014, mitte märtsis 2014, ning aprillis 2014 tööle asumist kinnitab ka hageja pangakonto väljavõttelt nähtuv töötasu laekumine aprilli 2014 eest (I kd tl 11), siis ei ole hageja 14.08.2017 kohtuistungil avaldatud väide töötamise alustamise kohta märtsis 2014 usutav. Samuti märgib kohus, et kuna kohtu poolt on eelnevalt tuvastatud, et töösuhe lõppes 13.04.2015, siis tuleb lähtuda eelnevast ka saamata jäänud töötasu arvestamisel.
44.Arvestades kostja poolt perioodil aprill 2014 - 13.04.2015 tasutud töötasu ning tegelikult tasumisele kuulunud töötasu, samuti vastava kalendrikuu tööpäevi ning töötatud päevi, kujuneb hageja saamata jäänud töötasu järgnevalt: Periood
Tegelikult tasumisele kuuluv töötasu Tasutud töötasu Saamata (bruto) (bruto) jäänud töötasu aprill 2014 1235,04 eurot 475,70 eurot 759,34 eurot mai 2014 1235,04 eurot 1235,04 eurot juuni 2014 1235,04 eurot 1235,04 eurot 1.- 16. juuli 2014 1235,04 : 23 (tööpäevad juulis) x 12 644,37 eurot (töötatud päevad) = 644,37 eurot
25.- 31. august 1235,04 : 21 (tööpäevad augustis) x 5 294,06 eurot
(töötatud päevad) = 294,06 eurot september 2014 1227,60 eurot 1227,60 eurot oktoober 2014 1227,60 eurot 1227,60 eurot november 2014 1227,60 eurot 127,47 eurot 1100,13 eurot detsember 2014 1227,60 eurot 321,91 eurot 905,69 eurot jaanuar 2015 1227,60 eurot 350,87 eurot 876,73 eurot veebruar 2015 1227,60 eurot 350,87 eurot 876,73 eurot märts 2015 1227,60 eurot 350,87 eurot 876,73 eurot
45.Nähtuvalt ülaltoodud tabelist on hageja saamata jäänud töötasuks 11 627,54 eurot (bruto).
46.Tuginedes kohtu eeltoodud põhjendustele, asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi aprill 2014 13.04.2015 eest summas 11 627,54 eurot (bruto). Kohus jätab saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata seega 5910,89 euro (17 538,43 eurot – 11 627,54 eurot) ulatuses. Täies ulatuses jätab kohus rahuldamata hageja hüvitisnõude TLS § 100 lg 4 alusel summas 3682,80 eurot.
Menetluskulude jaotus
47.Hagihind on juhindudes TsMS § 123 ja § 124 lg 121 697,73 eurot,
48.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus on rahuldanud hagi osaliselt, siis jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda 54% ulatuses ja hageja enda kanda 46% ulatuses.
49.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.