2. aprill 2018. a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-10516
Tsiviilasi
KALANDUSÜHISTU RÄIM hagi OÜ Hoiukassa vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Tsiviilasja hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja
KALANDUSÜHISTU
RÄIM (registrikood 10262113, asukoht Leppneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa), lepinguline esindaja advokaat Raiko Paas (e-post: [email protected]) Kostja OÜ Hoiukassa (registrikood 11093507, asukoht Nõmme tn 26, Märjamaa alev, Märjamaa vald, Rapla maakond), lepinguline esindaja Kristjan Sikk (e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2017/2295 lubamatuks hageja põhinõuet ja kõrvalnõudeid kokku 100 000 eurot ületavas osas.
2.Ülejäänud osas jätta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud 12% ulatuses kostja ja 88% ulatuses hageja kanda. Vastastikku väljamõistetud menetluskulude tasaarvestamise tulemusel mõista KALANDUSÜHISTULT RÄIM välja OÜ Hoiukassa kasuks menetluskulu 1806 eurot. Hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1806 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Tühistada Harju Maakohtu 10. juuli 2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.
2-17-10516 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.KALANDUSÜHISTU RÄIM (hageja) esitas 10.07.2017 hagi OÜ Hoiukassa (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, milles taotles tunnistada täitemenetlus kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses olevas täiteasjas nr 022/2017/2295 lubamatuks kogu ulatuses või alternatiivselt 24 000 eurot ületavas osas. Hageja taotles ka jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.07.2013 laenulepingu nr 3/7/2013 (edaspidi laenuleping), millega hageja sai kostjalt laenu summas 50 000 eurot. Hageja on tulundusühistu, mille tegevusalaks on merekalapüük. Kalandusühistu liikmed on kohalikud kalamehed ja tegutsetakse aastast 1997. Hageja sissetulek tuleb kalapüügilt ja püügiõiguse rendilt. Laenulepingu lisaks oleva graafiku alusel pidi hageja tasuma igakuiselt intresse 666,67 eurot. Praktikas ei suutnud hageja igakuiselt makseid tasuda. Makseid tasuti pikemate ajaperioodide tagant. 21.02.2017 edastas kostja hagejale laenulepingu ülesütlemise teate, milles nõudis hagejalt lisaks laenu põhisumma tagastamisele intresse 25 371,46 eurot, viiviseid 43 000 eurot ning leppetrahvi 7627 eurot. 09.05.2017 saatis kohtutäitur Elin Vilippus hagejale täitmisteate (sh täitmisavalduse) täiteasjas nr 022/2017/2295, millest nähtub, et laenulepingu ülesütlemisest tulenevalt on hageja vastu esitatud nõude suuruseks 110 000 eurot (hüpoteegiga tagatud ulatuses). 13.06.2017 toimus vara võõrandamiseks hagejale kuuluvate kinnisasjade arestimine. Hagejat teavitati 20.06.2017 hagejale kuuluvate kinnisasjade täitemenetluses võõrandamiseks korraldatavast enampakkumisest. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu seetõttu, et kostja nõue on ebaselge. Hagejale ei ole teada, kas kostja eraldumise käigus on läinud nõue hageja vastu üle Teeneks OÜ-le. Kui nõue on jagunemisel läinud üle Teeneks OÜ-le, puudus kostjal õigus hageja vastu nõuet esitada. Ka ei nähtu täituri esitatud dokumentidest kõrvalnõuete detailne arvestus, mistõttu ei ole võimalik aru saada, kuidas on kõrvalnõude summad arvutatud. Kostja kohustus on esitada detailne võlaarvestus. Sundtäitmine on lubamatu ka seetõttu, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tekitades hagejale sellega kahju. Kostja ei hinnanud laenu andes hageja krediidivõimet
2-17-10516 laiemas plaanis. Kostja ütles hagejaga sõlmitud lepingu üles hageja makseraskuste tõttu ning nõuab lisaks 50 000 euro põhinõude tagastamisele täiendavalt intressi 25 371,46 euro, viiviste 43 000 euro ja leppetrahvi 7627 euro tasumist. Kokkuleppe sõlmimine, mille alusel on selliste summade nõudmine võimalik, ei saa olla laenusaaja huve ja vastutustundliku laenamise põhimõtet arvestav. Kostja kõrvalnõuded on 60 000 eurot, millises ulatuses on hagejale tekkinud kahju. Hageja teeb tasaarvestusavalduse, millega soovib tasaarvestada kahjunõude 60 000 eurot hageja nõudega. Tasutud intressid 26 000 eurot soovib hageja tasaarvestada kostja krediidi tagastamise nõudega samas summas. Kostja põhinõue saab seega olla pärast tasaarvestust 24 000 eurot. Hageja leiab ka, et kõrvalnõuete rahuldamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja tegelik motiiv laenulepingu sõlmimisel oli hageja majanduslike raskuste möönmine ja selle läbi hageja vara endale saamine. Kostja on nimelt pakkunud hagejale laenu juurde ajal, kui hageja oli sattunud raskustesse intressi tasumisega. Hageja taotleb ka vähendada kõrvalnõudeid, jättes nende suuruse kohtu otsustada. Hageja põhjendab taotlust sellega, et hagejal puudub regulaarne sissetulek, mis võimaldaks kõrvalnõudeid tasuda. Hageja on laenulepingu kehtimise perioodil ka tasunud intresse 26 000 eurot, mistõttu ei saanud kostjale tekkida laenulepingu rikkumise tagajärjel sellist kahju, mida kostja esitatud suuruses leppetrahvi- ja intressinõudega peaks kostjale hüvitama. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja kinnitab, et laenuandja õigused kuuluvad ka jagunemise järgselt hagejale. Kostja jagunemine hageja nõuet ei puudutanud. Kostja leiab, et hageja on kõiki kostja nõudeid tasaarvestusega tunnustanud. Hageja ei ole täitedokumendist tulenevate nõuete sisulist olemasolu ega kehtivust vaidlustanud. Tasaarvestust ei ole võimalik teha nõudega, mida tasaarvestav isik ise ei tunnusta. Kostja vaidleb tasaarvestusele vastu. Kõik sundtäitmisele pööratud nõuded on seega olemas. Kostja nõuded on selged ja sundtäidetavad. Nõude ebaselgus ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Nõuded esitati hagejale 21.02.2017 ülesütlemisavalduses, mille hageja sai kätte hiljemalt 04.03.2017. Täitmisele esitati need 08.05.2017. Kui hagejale jäi nõue ebaselgeks, oleks ta võinud pöörduda kostja poole nõude täpsustamiseks enne täitemenetluse algatamist või hiljemalt pärast täitmisteate kättesaamist. Kostja selgitab, et tema nõue 13.09.2017 seisuga kokku 83 648,44 eurot koosneb: 50 000 põhinõue, s.o laenusumma tagastamise nõue; 4644,44 intress; 9000 leppetrahv (18% laenusummast) vastavalt laenulepingu punktile 9.4 ning VÕS § 158 lg-le 1 ja § 161 lg-le 1; 17 800 eurot viivis 0,2% päevas tagastamata laenusummalt ajavahemiku 20.03.2017-13.09.2017 eest; 2204 eurot viivis leppetrahvisummalt ajavahemiku 20.03.2017-13.09.2017 eest vastavalt lepingu punktile 9.5. Sellest viivise summast on maha arvestatud lepingu punkti 5.3 kohaselt hageja poolt 08.05.2017 tasutud 1000 eurot. Kostja nõuab ka viivist 0,2% päevas laenusummalt ja tasumata leppetrahvisummalt alates 14.09.2017 kuni märgitud summade tasumiseni. 28.02.2018 täpsustuse kohaselt on ajavahemikus 14.09.2017 kuni 28.02.2018 arvestatud viivist veel 19 824 eurot. Kostja leiab, et ei ole professionaalne laenuandja ning krediidi andmine on vaid üks kostja neljast tegevusalast. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub vaid krediidiasutuste ja
2-17-10516 tarbijakrediidi puhul. Kostja ei ole krediidiasutus ning hageja ei ole tarbija. Laenutaotleja peab ise oma võimalikke äririske hindama. Hageja ise oli oma projekti suhtes väga optimistlik ning andmed, mida ta esitas, ei andnud põhjust hageja krediidivõimelisuses kahelda. Laenusaajaks oli ka ettevõtja, kelle positsioon lepingupoolena ei ole laenuandja omast millegi poolest nõrgem. Kostja on vastutustundliku laenamise põhimõtet ka järginud. Laenu andmisele eelnesid laenutaotlejaga peetud intervjuud, tema kohta andmete kogumine ning kogutud andmete analüüs. Laenu eesmärgiks oli katta laenutaotleja omafinantseeringu osa Euroopa Liidu vahenditest kaasrahastatavas arendusprojektis. Taotleja oli sellesarnaste projektide elluviimisel seni edukas olnud ning kostjal ei olnud alust kahelda, et seekord teisiti läheb. Taotleja oli kostjale ka varasemast tuttav klient ning tasus varasema laenu korrektselt ning lausa ennetähtaegselt. Maksuvõlgu ega teadaolevaid täitmata laenu- või krediidikohustusi hagejal ei olnud. Ka oli mõistlik laenukoormuse suurus. Kostja leiab, et hagejal puudub kahjunõue ning tema tasaarvestus on kehtetu. Kostja on käitunud heauskselt ning vastupidised väited on tõendamata. Kõrvalnõuete vähendamiseks puudub alus, kuna hageja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kõrvalnõuded on ebamõistlikult suured. Ainuüksi hageja puuduvad sissetulekud ei anna alust kõrvalnõuete vähendamiseks. Kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning leppetrahvi ja viivisesumma ei ole ebamõistlikult suur. Hagejapoolsest lepingurikkumisest on kostjale tekkinud kahju. Lepingujärgsete maksete tasumata jätmine on muutunud kostjale tema jagunemislepingu täitmise oluliselt keerulisemaks ning kostja finantseeris hagejale antud laenu võõrvahendite arvelt, laenates need ise intressimääraga 10% aastas, kusjuures lepingu võimaliku rikkumise puhuks on ette nähtud leppetrahv 18% laenusummast ning viiviseks 0,2% päevas. Kohtuistungil esitatud seisukohad
3.Kohtuistungil tegi kostja kompromissiettepaneku, mille kohaselt tasuks kohe 50 000 eurot ning mingi summa hiljem. Hageja kinnitas, et nõude arvestuskäigu (kostja vastuse punktid 14 ja 16) osas tal vastuväiteid ei ole. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja tasutud summad on arvestatud intressi ning 1000 eurot viivise katteks. Kostja selgitas, et leppetrahvi eesmärk oli lepingu täitmisele sundimine ning lepingu rikkumise eest hoiatamine. Lepingus on kirjavigarikkumised, mille eest on mõeldud leppetrahv, on sätestatud punktis 9.3, mitte punktis 9.4. Kostja ütles lepingu üles tulenevalt punktist 9.3.1. Kostjal oleks olnud alus öelda leping üles ka seetõttu, et laenu ei kasutatud ettenähtud otstarbel. Projekt, milleks laen võeti, jäi teostamata. Ilmselt on esitatud lepingu sõlmimisel ka valeandmeid maksevõime kohta. Ka see oleks alus leppetrahvi nõudmiseks. Vaidlust ei ole selles, mis nõue on hüpoteegiga kaetud ja millises ulatuses. Kostja leidis, et lubatud ei ole väide, mille kohaselt on tegemist ebaselge nõudega. Sellisel juhul tuleks esitada tuvastushagi. Kohtu põhjendused
4.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas
2-17-10516 esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
5.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel saab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 11 muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
6.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-s 1 on sätestatud, et kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegiga on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed (AÕS § 346 lg 1).
7.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel on 03.07.2013 sõlmitud laenuleping nr 3/7/2013, millega kostja sai hagejalt laenu 50 000 eurot investeerimise otstarbel. Laenusumma tagastamise lõpptähtaeg oli 04.01.2026, tasumisele kuuluv intress 16% aastas vastavalt ning viivise määr 0,2% tähtaegselt tasumata laenusummalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Laenulepinguga lepiti kokku ka leppetrahvi 18% kogu laenusummast maksmises lepingu ülesütlemisel. Kokku lepiti ka kohustuste täidetuks lugemise järjekorras. Laenu tagatiseks on seatud hüpoteek 110 000 eurot kolmele hagejale kuuluvale kinnisasjale. Vaidlus puudub ka selles, et kostja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus nr 022/2017/2295 110 000 euro sissenõudmiseks. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et 13.09.2017 seisuga on kostja nõue kokku 83 648, 44 eurot. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
2-17-10516 Poolte vahel on vaidlus selles, kas sundtäitmine võiks olla lubamatu võimaliku nõude ebaselguse tõttu; kas kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kas hagejale on sellega tekkinud kahju, mille hageja võiks tasaarvestada kostja nõudega tema vastu; kas kõrvalnõuete rahuldamine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on taotlenud ka kõrvalnõuete vähendamist kohtu poolt mõistlikuks peetud summani.
8.Hagejale jäi hagi kohaselt ebaselgeks, kas nõue tema vastu võiks olla üle läinud Teeneks OÜle. Kostja kinnitusel kuulub nõudeõigus hageja vastu ka kostja jagunemise järgselt kostjale. Kostja tõendas seda asjaolu 17.09.2015 jagunemislepingu koopiaga (tl 55-57), mille punkti 6.3 järgi annab jagunev ühing (kostja) jagunemisel omandavale ühingule (Teeneks OÜ) üle vaid kinnisvara Märjamaa vallas. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et nõudeõigus hageja vastu kuulub jätkuvalt kostjale.
9.Riigikohus on 19. jaanuari 2011. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-10 (p 11) käsitlenud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise võimaliku alusena täitedokumendi ebaselgust ning leidnud, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib TsMS § 368 lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui menetlusosalised vaidlevad täitedokumendi täitmise või toime üle. Seega oleks juhul, kui kostja nõude kooseis jääb hagejale selgusetuks (ja ta ei saa kostjalt ka vastavat teavet), hageja kohane õiguskaitsevahend tuvastushagi esitamine. Hageja vastavat hagi ei esitanud. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et talle on kostja nõude koosseis ja arvestuskäik arusaadav ning arvestuslikus osas tal vastuväited puuduvad. Seetõttu puudub vajadus anda hagejale tähtaeg tuvastushagi esitamiseks. Kohus leiab, et nõude ebaselguse väide ei anna alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
10.Hageja on tuginenud sellele, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS redaktsiooni § 4032 lg-s 1 oli ette nähtud, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mõlemad pooled tegutsevad kutse- ja majandustegevuses. Hageja ei ole seega tarbija ning poolte vahel sõlmitud leping ei ole tarbijakrediidileping. Seega ei saa kostja olla vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud. Kohus märgib, et isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus pooltevahelises võlasuhtes kohalduks, ei ole kostja esitatud tõendite kohaselt seda kohustust rikkunud. Esitatud tõenditest nähtuvalt (laenuprojekti analüüs tl 61, väljavõtted krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud auditidokumendist tl 62, 2012. a majandusaasta aruanne tl 65-71; laenuleping 3/4/2012 graafik tl 64 ja laenu tagastamise väljavõte tl 59) on kostja kogunud piisavalt teavet hageja krediidivõime kohta. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, et hageja krediidivõime oli lepingu sõlmimise hetkel puudulik. Seega ei anna ka see väide alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
11.Hageja on leidnud, et sundtäitmine on lubamatu ka põhjusel, et kostja nõue on tasaarvestatud hageja kahjunõudega. Hagejal on tekkinud kahju tulenevalt kostjapoolsest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Kostja hinnangul ei ole tingimuslik tasaarvestus võimalik ning
2-17-10516 kuivõrd hageja on soovinud oma nõuet kostja nõudega tasaarvestada, tuleb lugeda, et hageja on tasaarvestusavaldusega tunnustanud kostja nõuet. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei saa tuletada hageja tasaarvestusavaldusest, et hageja on nõuet tunnistanud. Hageja on teinud tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus leiab, et kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning hagi ei kuulu selles osas rahuldamisele. Kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐116‐10, p 44). Samas ei oma tingimusliku tasaarvestuse küsimus asjas tähtsust. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, ei saa hagejal olla ka vastavat kahjunõuet kostja vastu ning puudub nõue, mida tasaarvestada kostja nõudega.
12.Hageja on leidnud, et temalt kõrvalnõuete nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd kostja andis hagejale laenu piisavalt hageja krediidivõimet analüüsimata. Kostjale oleks pidanud olema ilmne, et hageja ei suuda tegelikkuses sellises suuruses intressi tasuda. Kui kostja hageja krediidivõimet siiski piisavalt analüüsis, siis sai kostja tegelikuks motiiviks laenu andmisel olla hoopis hageja majanduslike raskuste möönmine ning selle läbi hageja vara endale saamine. Hageja ei ole tuginenud sellele, et laenuleping oleks tühine. Kohus võib tuvastada menetluses tehingu tühisuse ka omal algatusel ilma vastava nõudeta. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul laenulepingu tühisusele viitavaid asjaolusid. Hageja on viidanud VÕS § 6 lg-le 2, mille kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus leiab, et hageja väited ei anna alust arvata, et kostja käitumine laenu andmisel oleks olnud seadusevastane või et kostja õiguste teostamise eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele isikule, s.o hageja vara endale saamine. Kostja on tõendanud, et analüüsis laenu andmisel piisava hoolikusega hageja krediidivõimet. Hageja poolt esitatud teave laenu sihtotstarbe kohta, samuti hageja poolt varasema laenu nõuetekohane teenindamine ei andnud kostjale alust arvata, et hagejale seekord krediidi tagastamine võimetekohane ei ole. On tavapärane, et laenulepingute sõlmimise korral kasutatakse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks kinnispanti, hüpoteeki. Sellest ei saa kohtu hinnangul tuletada, et laenuleping sõlmitigi hageja vara endale saamise eesmärgil. Kohtu hinnangul ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et kostja nõuete teostamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seega ei ole ka see väide aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
13.Hageja on taotlenud kõrvalnõuete vähendamist täies ulatuses või mõistliku ulatuseni. Hageja põhjendab taotlust sellega, et hagejal puudub püsiv ja regulaarne sissetulek, mis võimaldaks kõrvalnõudeid tasuda. Hageja tugineb ka sellele, et on laenulepingu kehtimise perioodil tasunud intresse 26 000 eurot, mistõttu ei saanud kostjale tekkida laenulepingu rikkumise tagajärjel sellist kahju, mida kostja esitatud suuruses leppetrahvi- ja intressinõudega peaks kostjale hüvitama. Kostja on vastusena leidnud, et kõrvalnõuete vähendamiseks puudub alus, kuna hageja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kõrvalnõuded on ebamõistlikult suured; ainuüksi hageja puuduv sissetulek ei anna alust kõrvalnõuete vähendamiseks; kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu
2-17-10516 põhimõttega ning leppetrahvi ja viivisesumma ei ole ebamõistlikult suur; kostja on hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kandnud kahju. Kostja kahju seisneb selles, et laenulepingu alusel tehtavate maksete tasumata jätmine on teinud kostjale jagunemislepingu täitmise oluliselt keerulisemaks ning teiseks seetõttu, et kostja finantseeris hagejale antud laenu võõrvahendite arvelt, laenates need sisse intressimääraga 10% aastas, kusjuures lepingu võimaliku rikkumise puhuks on ette nähtud leppetrahviks 18% laenusummast ja viiviseks 0,2% päevas. Kostja esitas selle väite tõendamiseks kostja ning Aktsiaseltsi Intral vahelise laenulepingu (tl 85-87).
14.Leppetrahvi ja viivise vähendamiseks annab aluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1. Leppetrahvi vähendamiseks kohus alust ei näe. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, mis võiksid olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks. Kohus leiab aga, et hageja poolt esile toodud asjaolud annavad aluse vähendada viivisenõuet, seda vähemalt mingis osas. Hageja esitatud bilansi ja kasumiaruande kohaselt on hageja kahjumlik ettevõte ning hagejal puudub püsiv äritegevusest saadav tulu. Ka on hageja tasunud juba laenulepingu alusel intressi 25 000 eurot ning viivist 1000 eurot, s.o kõrvalnõudeid ulatuses, mis ületab poolt põhinõuet. Käesolevaks hetkeks on sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete (nii juba tasutud kui veel tasumata) kogusumma kasvanud võrreldes põhinõudega pooleteisekordseks. Need asjaolud koosmõjus annavad kohtu hinnangul aluse kõrvalnõuete, s.o viivise vähendamiseks. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kostjal kahju tekkimine sedavõrd suures ulatuses, et pidada põhjendatuks kõrvalnõudeid taotletud ulatuses. Kohus leiab, et mõistlikus suuruses veel tasumata viivisenõue (nii põhinõudelt kui ka leppetrahvinõudelt) sundtäitmisel võiks olla summa, mis koos intressi ja leppetrahvinõudega ei ületa tasumata põhinõuet, s.o 50 000 eurot. Intressinõue on poolte kinnitusel 4644,44 eurot ning leppetrahvinõue 9000 eurot. Kostja kinnitusel oli viivisenõue nii leppetrahvilt kui põhinõudelt 28.02.2018 seisuga (17 800+2204+19 824) 39 828 eurot. Kohus rahuldab hageja taotluse viivise vähendamiseks seega selliselt, et vähendab laenulepingu alusel tasumisele kuuluvat viivist 36 355,56 euroni ega pea põhjendatuks nõuda veel sissenõuatavaks muutumata viivist. Kohus märgib, et ka selliselt on laenulepingust tulenevaid kõrvalnõudeid loetud põhjendatuks kokku summas 76 000 eurot, mis ületab pooleteisekordselt, s.o väga suurel määral põhinõuet. Ka ületab juba tasutud ning veel tasumata nõue kokku oluliselt tagatiseks seatud hüpoteegi summat. Kohus ei pea põhjendatuks vähendada viivist suuremas ulatuses. Kohus leiab, et hageja pidi kutseja majandustegevuses tegutsedes ette nägema, et hüpoteegi seadmisel summas 110 000 eurot eksisteerib reaalne võimalus kohustuste vähemalt selles ulatuses täitmiseks. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei võimalda kohtu hinnangul vähendada viivist nullini.
15.Kokkuvõtlikult tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks põhinõuet ja kõrvalnõudeid kokku 100 000 eurot ületavas osas. Sundtäitmine eeltoodud piirides on lubatav. Menetluskulud
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled
2-17-10516 menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on rahuldanud hagi osaliselt. Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist 24 000 eurot ületavas osas, kohus rahuldas hagi 100 000 eurot ületavas osas. Kohus leiab, et võttes arvesse hagi rahuldamise umbkaudset ulatust tuleb jätta menetluskulud 12% ulatuses kostja ja 88% ulatuses hageja kanda.
17.Kostja menetluskuluks on 13.03.2018 taotluse kohaselt 2100 eurot, s.o tasu õigusteenuse eest 1750 eurot ja käibemaks 350 eurot. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid kostja menetluskuludele. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv 350 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole. Kohtu hinnangul on esitatud menetluskulu suurus mõistlikes piirides, arvestades nõude suurust menetluses. Kostja õigusabikulu on seetõttu põhjendatud kogu ulatuses.
18.Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 42 eurot ning hagejal kostja menetluskulud 1848 eurot.
19.TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused käesoleva kohtuotsuse alusel välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1806 eurot (1848 – 42).
20.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.