5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb KALANDUSÜHISTUL RÄIM tasuda OÜ-le Hoiukassa kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Asjaolud ja hageja nõue
1.KALANDUSÜHISTU RÄIM (hageja) esitas 10.07.2017 hagi OÜ Hoiukassa (kostja) vastu täitemenetluse asjas nr 022/2017/2295 lubamatuks tunnistamiseks täies ulatuses või 24 000 eurot ületavas osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus tagas 10.07.2017 hagi ja peatas täitemenetluse kuni praeguses asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Hageja ja kostja sõlmisid 03.07.2013 laenulepingu nr 3/7/2013, millega kostja laenas hagejale 50 000 eurot. Vastavalt laenulepingu lisaks olevale graafikule pidi hageja tasuma kostjale igakuiselt intresse 666,67 eurot. Hageja ei suutnud igakuiselt intresse tasuda ja tasus neid pikemate ajaperioodide tagant. 21.02.2017 edastas kostja hagejale laenulepingu ülesütlemise teate, milles nõudis lisaks laenu põhisumma tagastamisele ka intresse 25 371,46 eurot, viiviseid 43 000 eurot ja leppetrahvi 7 627 eurot. 09.05.2017 saatis kohtutäitur Elin Vilippus hagejale täitmisteate täieasjas nr 022/2017/2295, millest nähtus, et kirjeldatud laenulepingu alusel hageja vastu esitatud nõude suurus oli 110 000 eurot (hüpoteegiga tagatud ulatus). 13.06.2017 toimus vara võõrandamiseks kinnisasjade arestimine. Kostja nõue oli ebaselge. Nimelt jagunes kostja eraldumise teel ja andis osa oma varast ühingule Teeneks OÜ. Võimalik, et jagunemisel läksid üle ka hagejaga sõlmitud laenulepingust tulenevad laenuandja õigused. Sellisel juhul ei olnud kostjal õigust hageja vastu nõuet esitada ning sundtäitmine oli tervikuna lubamatu. Nõude ebaselgus väljendus ka selles, et täituri saadetud dokumentidest ei nähtunud kõrvalnõuete detailne arvestus. Kostja põhitegevusala oli laenu andmine, mistõttu pidi kostja oma tegevuses lähtuma põhimõtetest, mis kohalduvad professionaalsetele laenuandjatele. Kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, millega tekitas hagejale kahju. Professionaalsel laenuandjal on seadusest tulenev kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet ja teavitada olulisest. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (Riigikohtu 26.05.2016 otsus asjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Kostja ei hinnanud laenu andes hageja krediidivõimet. Kokkuleppe sõlmimine, mille alusel tuleb tasuda sedavõrd suurt intressi, viivist ja leppetrahvi, ei olnud laenusaaja huve ja vastutustundliku laenamise põhimõtet arvestav. Kostja tekitas kohustuste rikkumise tõttu hagejale kahju kokku 86 000 eurot, millest 26 000 eurot oli lepingu ülesütlemise hetkeks tasutud intress ja 60 000 eurot kostja nõutavad kõrvalkulud). Pärast tasaarvestust oli kostja nõude suurus 24 000 eurot. Kõrvalnõuete rahuldamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja eesmärk laenu andmisel ei olnud mitte intressi näol laenult teenida, vaid hoopis möönda hageja majanduslikke raskusi ja selle läbi hageja vara endale saada. Seda tõendas asjaolu, et kostja esindajad pakkusid hagejale laenu juurde ka ajal, kui hageja oli sattunud raskustesse intressi tasumisega ja oli selge, et hageja seda kostja poolt soovitud suuruses tasuda ei suuda. Pärast hageja keeldumist selgitas kostja, et üks võimalus on hagejale kuuluv hüpoteegiga koormatud vara osaliselt kostjale võõrandada. Juhul kui hageja kahjunõue ja sellest tulenev tasaarvestus ei olnud põhjendatud ning kostja nõude esitamine ei olnud hea usu põhimõttega vastuolus, tuli kõrvalnõudeid vähendada, sest hagejal puudusid püsivad ja regulaarsed sissetulekud. Pealegi tasus hageja lepingu kehtivuse ajal intresse 26 000 eurot.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
Laenuandja õigused kuulusid ka jagunemise järgselt kostjale. Teeneks OÜ-le üleantava vara koosseisu kuulusid vaid üks kinnisasi ja teatav rahasumma. Hageja ja kostja vahelist suhet see ei muutnud. Hageja tunnustas kõiki kostja nõudeid, kui esitas tasaarvestuse vastuväite. Nimelt ei ole tasaarvestust võimalik teha nõudega, mida tasaarvestav isik ei tunnusta. Samas ei ole kostja kunagi tunnustanud hageja aktiivnõudeid. Eelnev ei muuda aga olematuks hageja tehtud tahteavaldust kostja nõuete tunnustamise kohta. Juba see on piisav, et jätta hagi rahuldamata. Nõude väidetava ebaselguse osas märkis kostja, et see ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Eelnevast sõltumata täheldas kostja, et hagejal oli enne täitemenetluse algatamist piisavalt aega nõuet täpsustada. Kostja nõue koosnes järgmistest osadest: 50 000 eurot laenu põhisumma, 4 644,44 eurot intress (16% tagastamata laenusummalt aastas), 9 000 eurot leppetrahv (18% laenusummalt), 17 800 eurot viivis (0,2% päevas tähtaegselt tagastamata laenusummalt ajavahemiku 20.03.2017 – 13.09.2017 eest), 2 204 eurot viivis (0,2% päevas leppetrahvilt ajavahemiku 20.03.2017 – 13.09.2017 eest), lisanduv viivis 0,2% päevas tagastamata laenusummalt ja leppetrahvisummalt. Vastutustundliku laenamise põhimõte kostja jaoks ei kohaldunud. Krediidi andmine ei olnud kostja põhitegevusala, vaid oli üks neljast tegevusalast. Ajal, mil vaidlusalune laenuleping sõlmiti, ei panustanud kostja oma põhitähelepanu laenamisele, vaid investeerimis- ja kinnisvaraalasele tegevusele. Seega oli ebaõige hageja väide, et kostja pidi oma tegevuses juhinduma professionaalsetele laenuandjatele kohalduvatest põhimõtetest. Lisaks ei olnud hageja tarbija, kelle kaitseks olid seaduses erisätted. Laenuandjal ei ole vaja ja võimalik hoiatada äriühingust laenutaotlejat tema äriga seotud riskide eest. Isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõte kehtis kostja suhtes, ei saanud selle sisustamisel lähtuda krediidiasutuste või tarbijakrediidi puhuks ettenähtud nõuetest, sest kostja ei olnud kaasustes kirjeldatud tüüpiline laenuandja ja hageja ei olnud nõrgemal positsioonil olev isik. Samas järgis kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenu andmisele eelnes intervjuu ja laenusaaja kohta informatsiooni kogumine ning andmete analüüsimine. Laenu eesmärgiks oli katta laenutaotleja omafinantseeringu osa Euroopa Liidu vahenditest kaasrahastatavas arendusprojektis. Taotleja oli sellesarnaste projektide elluviimisel seni edukas olnud ning kostjal ei olnud põhjust kahelda, et seekord teisiti läheb. Laenutaotluse positiivsel lahendamisel omas kaalu ka see, et taotleja näol oli tegemist kostjale varasemast tuttava ja usaldusväärse kliendiga. Maksuvõlgu ega teadaolevaid täitmata laenu- või krediidikohustusi taotlejal polnud ning hageja majandusaasta aruanne oli korrektne. Kuivõrd kostja oma kohustusi ei rikkunud, ei saanud hagejal kostja käitumisest kahju tekkida, mida kostja nõudega tasaarvestada. Eelnevast sõltumata märkis kostja, et laenulepingujärgset intressi ei saa ühelgi juhul käsitleda krediidist tekkinud negatiivse tagajärjena. Tegemist on tasuga raha kasutamise eest. Lisaks tundus kostjale, et hageja püüdis talle väidetavalt intressi arvel tekkinud kahju hüvitamise nõuet tasaarvestada kahekordselt. Kostja käitus hagejaga heauskselt, mida ilmestas ka asjaolu, et esialgu kuueks kuuks mõeldud laenu nõustus kostja pikendama kuni 04.01.2026. Kõrvalnõuete vähendamiseks puudus alus. Kostja lepptrahvi- ja viivisenõuded ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega ning lepptrahv ja viivis ei olnud ebamõistlikult suured. Siinkohal tuli arvestada ka sellega, et laenulepingujärgsete maksete tasumata jätmine muutis kostjale tema jagunemislepingu täitmise oluliselt keerulisemaks ning kostja finantseeris hagejale antud laenu võõrvahendite arvel, laenates need sisse intressimääraga 10% aastas. Lepingu võimaliku rikkumise puhuks oli kõnealuses lepingus ette nähtud leppetrahv 18% laenusummast ja viiviste
tasumise kohustus 0,2% päevas. Hoiukassa huvi kõrvalnõuete täitmise vastu oli seega igati õigustatud. Maakohtu otsus
3.Kohus rahuldas osaliselt hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2017/2295 lubamatuks hageja põhinõuet ja kõrvalnõudeid kokku 100 000 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 12% ulatuses kostja ja 88% ulatuses hageja kanda ning mõistis pärast vastastikuste menetluskulude nõuete tasaarvestamist hagejalt kostja kasuks välja 1 806 euro suuruse menetluskulude hüvitise ning sellelt viivise seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohus tühistas hagi tagamise abinõu. Vaidlus puudus selles, et pooled sõlmisid 03.07.2013 laenulepingu nr 3/7/2013, millega kostja sai hagejalt laenu 50 000 eurot investeerimise otstarbel. Laenusumma tagastamise lõpptähtaeg oli 04.01.2026, tasumisele kuuluv intress oli 16% aastas ja viivis 0,2% päevas. Samuti lepiti kokku leppetrahvis, mis vastas 18%-le laenusummast. Laenu tagamiseks seati 110 000 euro suurune hüpoteek hageja kolmele kinnisasjale. Kostja avalduse alusel algatati täitemenetlus nr 022/2017/2295 110 000 euro sissenõudmiseks. 13.09.2017 seisuga oli kostja nõue kokku 83 648, 44 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas sundtäitmine oli lubamatu järgmistel põhjustel: nõue oli ebaselge, kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tekitas sellega hagejale kahju, mille sai tasaarvestada hageja nõudega ja/või kõrvalnõuete rahuldamine oli vastuolus heade kommetega. Lisaks palus hageja kõrvalnõuete vähendamist. Kostja tõendas veenvalt, et nõudeõigus hageja vastu kuulus jätkuvalt kostjale. Ka nõude ebaselguse väide ei andnud alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui menetlusosalised vaidlevad täitedokumendi täitmise või toime üle. Seega oleks olnud olukorras, kus kostja nõude koosseis jäi hagejale selgusetuks, kohane õiguskaitsevahend tuvastushagi esitamine. Hageja seda ei esitanud ja ka istungil väitis hageja, et saab kostja nõude koosseisust ja arvutuskäigust aru. Kuivõrd mõlemad laenulepingu pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses, ei kohaldunud laenulepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS redaktsiooni § 4032 lg 1, mis näeb ette, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Isegi kui lepingu sõlmimisel oleks kehtinud vastutustundliku laenamise põhimõte, ei rikkunud kostja seda, sest kogus enne lepingu sõlmimist piisavalt teavet hageja krediidivõime kohta ja andmetest ei nähtunud, et hageja krediidivõime oli lepingu sõlmimise hetkel puudulik. Tasaarvestuse vastuväite osas märkis kohus esmalt, et selle vastuväite esitamisest ei saanud tuletada, et hageja tunnistas kostja nõuet. Hageja tegi tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus leiab, et kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning hagi ei kuulu selles osas rahuldamisele. Kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes. Samas ei omanud tingimusliku tasaarvestuse küsimus asjas tähtsust, sest kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastuseks hageja väitele, et temalt kõrvalnõuete nõudmine oli vastuolus hea usu põhimõttega, märkis kohus, et puudusid alused lepingu tühisuse tuvastamiseks selle võimaliku vastuolu tõttu
hea usu põhimõttega. On tavapärane, et laenulepingute sõlmimise korral kasutatakse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks kinnispanti, hüpoteeki. Sellest ei saanud tuletada, et laenuleping sõlmiti hageja vara endale saamise eesmärgil. Leppetrahvi vähendamiseks alused puudusid. Küll aga oli põhjendatud vähendada viivisenõuet. Nimelt oli hageja kahjumlik ettevõte ning tal puudus püsiv äritegevusest saadav tulu. Lisaks oli ta juba tasunud intressi 25 000 eurot ning viivist 1 000 eurot. Samal ajal ei tõendanud kostja kahju tekkimist sedavõrd suures ulatuses, mis oleks põhjendanud kõrvalnõuete suurt ulatust. Mõistlikus suuruses veel tasumata viivisenõue (nii põhinõudelt kui ka leppetrahvinõudelt) sundtäitmisel on summa, mis koos intressi ja leppetrahvi nõudega ei ületa tasumata põhinõuet, s.o 50 000 eurot. Nii rahuldas kohus hageja taotluse viivise vähendamiseks selliselt, et vähendas laenulepingu alusel tasumisele kuuluvat viivist 36 355,56 euroni ega pidanud põhjendatuks nõuda veel sissenõuatavaks muutumata viivist. Menetluskulud jättis kohus hagi rahuldamise umbkaudset ulatust arvestades 12% ulatuses kostja ja 88% ulatuses hageja kanda. Kostja põhjendatud menetluskulud olid 2 100 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, aga toimikust nähtus, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 350 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuli kostjal kanda hageja menetluskuludest 42 eurot ning hagejal kostja menetluskuludest 1 848 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista 1 806 euro suurune menetluskulude hüvitis. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja tunnistada täitemenetlus lubamatuks tervikuna või 24 000 eurot ületavas osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme. Vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu üksnes juhtumile, kus laenusaaja on tarbija. Laenuandjal on kohustus igakordselt kontrollida laenusaaja krediidivõimet. Kostja rikkus kirjeldatud põhimõtet. Maakohtu vastupidine järeldus oli ebaselge. Sellega tekitas kostja hagejale kahju 60 000 eurot, mis vastas kõrvalnõuete suurusele. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et hageja tasus lepingu kehtivuse ajal kostjale intressi 26 000 eurot ning esitas koos hagiga tasaarvestuse avalduse, ei saanud kostja nõue hageja vastu olla suurem kui 24 000 eurot. Eelnevast sõltumata märkis hageja, et praegusel juhul oli põhjendatud suurem viivise ja leppetrahvi nõude vähendamine, kui seda tegi maakohus. Hagejal puudusid püsivad ja regulaarsed sissetulekud ning hageja tasus lepingu kehtivuse ajal intressi 26 000 eurot. Seega ei tekkinud kostjale lepingu rikkumise tõttu nii suur kahju, mida hagejal tuli lepptrahvi- ja viivise tasumisega kostjale hüvitada. Pealegi ei tohiks kõrvalnõuded kokku üldjuhul ületada põhinõuet. Vastus kaebusele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata ning apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad kulud hageja kanda. Maakohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
6.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis temalt välja menetluskulud. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus hagi rahuldas ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks hageja põhinõuet ja kõrvalnõudeid kokku
100 000 eurot ületavas osas. Veel ei ole vaidlustatud hagejalt 1 806 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist kostja kasuks. Vaidlustamata osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kuigi hageja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas asja lahendamisel ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme, ei toonud hageja esile, milles seisnes konkreetne rikkumine, s.o missugust õigusnormi maakohus rikkus või missugust tõendit ebaõigesti hindas, mistõttu tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Apellandi väited on üldsõnalised ja kordavad esimese astme menetluses avaldatut. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub, et poolte esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei saanud järeldada, et hageja sõlmis vaidlusaluse laenulepingu tarbijana. Tarbija on VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5). Seevastu hageja on äriühing, kes võttis laenu oma majandustegevuse raames, s.o sadamaehitiste ja neis osutatavate teenuste arendusse investeerimiseks, et katta omaosalust vastavas Euroopa Liidu kaasrahastatavas arendusprojektis. Kuna nii kostja kui hageja tegutsesid lepingut sõlmides oma majandus- ja kutsetegevuses, ei kehtinud praegusel juhul tarbijakrediidi puhuks kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõte, mille olulisele rikkumisele hageja viitab. Samas on asja materjalidest nähtuvalt kostja siiski hageja krediidivõimekust hinnanud ja seda vastuses hagile kirjeldanud (tlk 53-54). Maakohtu otsus on kirjeldatud järelduse tegemisel piisavalt põhjendatud ja hõlpsalt jälgitav. Samuti on kohus piisavalt põhjendanud, miks ei saa hagejal olla kostja vastu väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevat 60 000 euro suurust kahjutasu nõuet, mida tasaarvestada kostja nõudega. Eelnevast sõltumata rahuldas maakohus hagi osaliselt ja vähendas kostja viivisenõuet nii, et see koos intressi ja leppetrahviga ei ületanud põhinõude suurust. Kuigi kostja väitis apellatsioonkaebuse vastuses, et viivise vähendamiseks puudus maakohtul alus, ei apelleerinud ta otsust, mistõttu ringkonnakohus vastuväidet ei hinda (TsMS § 651 lg 1). Samas ei anna ükski hageja apellatsioonkaebuse väide alust kõrvalnõuete suurust veelgi vähendada. Ringkonnakohus selgitab, et viivise või leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (vt nt Riigikohtu
14.06.2005 otsust asjas nr 3-2-1-66-05, p 16; 26.10.2010 otsust asjas nr 3-2-1-87-10, p 11) ning mida kõrgema astme kohus saab kontrollida vaid piiratult (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsust asjas nr 3-2-1-5-13, p 49). Hageja ei viidanud ühelegi konkreetsele diskretsiooni rikkumisele maakohtu poolt kõrvalnõuete vähendamise otsustamisel ja nõuete arvutuskäiku pooled ei vaidlustanud. Kuivõrd maakohus arvestas kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 8 ja §-ga 162 võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlausaldaja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, mistõttu jäävad ringkonnakohtu võimalused maakohtu diskretsioonotsus ümber vaadata piiratuks. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus menetles asja kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 ja 2, mille järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 436 lg-s 2 sätestatuga ning rajatud üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohtuotsuse muutmiseks ei ole alust. Samuti ei anna selleks alust hageja poolt apellatsioonimenetluse kestel 10.07.2018 kostjale 40 000 euro tasumine. Selle summa tasumisega on võimalik arvestada täitemenetluses. Menetluskulud
7.Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses, arvestades õigusabile kulunud aega ja asja keerukust (vt ka Riigikohtu 02.05.2017 otsust asjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 2 190 eurot (käibemaksuga). Selle raames õigusabi osutaja analüüsis maakohtu otsust ja apellatsioonkaebust ning koostas apellatsioonikaebuse (8 tundi 40 minutit), koostas kohtule seisukoha seoses kostja nõude osalise täitmisega (45 minutit), tutvus istungi edasilükkamise taotlusega ja koostas taotluse (15 minutit), valmistus ringkonnakohtu istungiks (1 tund 30 minutit) ja osales ringkonnakohtu istungil (1 tund). Seega osutati kostjale apellatsiooniastmes õigusabi kokku 12 tundi 10 minutit. Arvestades apellatsioonkaebuse ja sellele koostatud vastuse mahtu, hageja tegutsemist menetluse ajal, mis tingis kostjal täiendavate dokumentide koostamise vajaduse, oli kogu kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi osutaja ajakulu põhjendatud. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 määrust asjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohus on veendumusel, et vähendada tuleb kostja esindaja põhjendatud tunnitasu määra. Kostjale osutati õigusabi tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kirjeldatud tunnihind vastab keskmisele vandeadvokaadi tunnitasu määrale keerukamates asjades. Teiste esindajate keskmised tunnitasu määrad on väiksemad, sest advokaat peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mida mitte-advokaat ei pea. Samuti ei olnud vaidlus õiguslikult keerukas. Kirjeldatud põhjustel peab ringkonnakohus põhjendatud kostja esindaja tunnitasu määraks ringkonnakohtus 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Eelnevat arvestades tuleb vastaspoolelt välja mõista 1 168 euro (12 tundi 10 minutit x 80 eurot/tund + käibemaks) suurune menetluskulude hüvitis. Lisaks palus kostja välja mõista
alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, mis tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.