2-17-17429/26 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

1.1.ja 2.2.) võõrandamisest saadud summa 12 000 (kaksteist tuhat) eurot jagada nii, et kumbki omanik saab 6 000 (kuus tuhat) eurot. Kostja sai ettepaneku kätte 03.11.2017 (vt lisa 5 – postisaadetise väljastusteade). Kostja esindaja vastas ettepanekule 08.11.2017, milles keeldus pärandvara jagamisest ettepanekus toodud ulatuses ja vormis (vt lisa 6 – 08.11.2017 keeldumine). Eeltoodust lähtuvalt on hageja sunnitud enda õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. PärS § 147 kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. AÕS § 70 lg 3 kohaselt kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 1 ja 2 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Lähtuvalt eeltoodust palub hageja: 1. Lõpetada K P, isikukoodiga XXXXXXXXX, pärandvara ühisus osaliselt ja jagada 13.07.2017 sõlmitud lepingu, notari Gerda Pitk ametitegevuse raamatu number 896 (edaspidi Leping)(lepingu punkt 2.2.), alusel K A arvelduskontole tasutud, M A ja A Pi ühisomandisse kuulunud kinnisasi, asukohaga Saare maakond, S vald V küla, A kinnistu (vt 13.07.2017 lepingu punktid 1.1. ja 2.2.) võõrandamisest saadud summa 12 000 (kaksteist tuhat) eurot nii, et kumbki saab 6 000 (kuus tuhat) eurot. 2. Menetluskulud jätta M A kanda.

2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostjal täitmata kohustusi hageja ees. Kostja nõustub, et pärimisseaduse (edaspidi PärS) § 147 kohaselt juhul kui pärandi on vastu võtnud minu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja olid kaaspärijad. 13.07.2017.a sõlmitud notariaalse lepingu (hagiavalduse lisa 2) kohaselt võõrandasid hageja ja kostja nende ühisomandis olnud kinnisasja ühise tahte kohaselt ja kokkulepitud tingimustelS M OÜ-le, kes tasus eelnimetatud kinnistu eest 12 000 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku, et võõrandamise eest saadud rahasumma (s.o 12 000 eurot) kantakse lepingupoolte soovil K A kontole. Pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt, mistõttu võivad nad üksikute esemete või nende mõtteliste osade üle käsutada vaid ühiselt - konkreetse pärandvara hulka kuuluva eseme käsutamiseks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Antud juhul oli nii hageja kui kostja nõusolek selleks, et võõrandada pärandvara hulka kuuluv kinnisasi selliselt, et võõrandamisest saadav rahasumma kantakse hageja ja kostja kokkuleppel K Ale. Sellega soovisid A P ja M A nimetatud rahasumma lugeda tasutuks endale. See oli lepingupoolte ühine tahe ja soov, mida A P ja M A Kuressaare notar Gerda Pitk juures väljendasid ning mille tulemusel sõlmiti notariaalakti (notari ametitoimingu nr 896 all). Pärandvara jagamiseks on vajalik mõlema poole nõusolek, mis on oma sisult dispositiivne õigus – kaaspärijad võivad kokkuleppel pärandvara hulka kuuluva vara jagamises kokku leppida ka selliselt, et pärandavara hulka kuulunud kinnisasi võõrandatakse ning sellest saadud rahasumma antakse poole kokkuleppel kolmandale isikule. Just sellise eesmärgiga pöördusid hageja ja kostja notari poole ning vastavasisulise lepingu notar ka tõestas. Notar selgitas välja poolte tegelikult tahte ning leping sõlmiti sellest lähtuvalt. Kostja on seisukohal, et kaaspärijatele tekib pärandi avanemisel seaduse alusel sundühisus. Eeltoodu ei tähenda seda, et kaaspärijad peaksid PärS § 152 lg 1 alusel ilmtingimata nõudma pärandvara jagamist. Kui pärijatel ei ole pärandvara jagamise viisi osas eriarvamusi, siis on neil õigus ühiselt pärandvara käsutada. Olukorras, kus kaaspärijad on saavutanud kokkuleppe pärandvara müümiseks, ei ole eelnev pärandvara jagamine vajalik. Nii hageja ja kostja ka toimisid. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingupoolte ühist tahet välja selgitades tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lõikes 5 sätestatud asjaolusid. Tulenevalt tõestamisseaduse (edaspidi TõS) § 18 lõikest 1 selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Kuressaare notar Gerda Pitk selgitas välja hageja ja kostja soovi ning tahte, milleks oli neile ühisvarana pärandavara hulka kuuluva kinnistu võõrandamine selliselt, et võõrandamisest saadud rahasumma kantakse K A kontole. See oli lepingupoolte tahe, mille tuvastas notar ning sätestas vastavalt ka notariaalaktis. Hageja käitumine ja kohtusse pöördumine on kostja jaoks äärmiselt üllatav ja vastuoluline käitumine, kuivõrd hageja on sellega rikkunud kostja usaldust, mis on tekkinud lepingupoolte väljendatud tahte sisu suhte, mis on kajastatud eelnimetatud notar Gerda Pitk’ poolt tõestatud notariaalses lepingus. VÕS § 29 lõike 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui hageja nüüd väidab, et ta mõistis notariaalset kokkulepet teisiti, kuid ei juhtinud sellele notaris tähelepanu ega väljendanud oma arusaamatust mingil muul moel, ei või hageja enam sellisele arusaamale tugineda, kuna see on vastuolus kostja arusaamaga lepingutingimustest. Notar Gerda Pitk selgitas erinevaid võimalusi ja sellega kaasnevaid tagajärgi sõlmitavast notariaalaktist

3.Hageja väidab, et tema ei soovinud kinnisasja võõrandamisest saadud raha K A kontole kandmisega loobuda õigusest enda osale müüdud kinnisasja võõrandamisest saadud rahast, vaid viidatud summa üksnes kanti K A kontole. Raha ülekandmine kolmanda isiku kontole ei võrdu ega kujuta endast loobumist õigusest enda osale müüdud kinnisasja võõrandamisest saadud rahale. Kostja üritab pahatahtlikult tekitada kujutlust asjaoludest selliselt nagu oleks hageja soovinud enda osast rahale loobuda. Antud väide on kostja poolt esitatud pahatahtlikult ja ei vasta tegelikkusele – samuti ei saa seda välja lugeda lepingust. Hageja ei ole kunagi vastavasisulist tahteavaldust teinud, sh notariaalses vormis. Kostja ja kostja tütretütar tulid tehingu tegemise päeval, 13.07.2017 hageja juurde XXXXXXXX tänavale Kuressaares, teatades, et kohe on vaja minna ja maa-asjad korda ajada. Hageja viidi otse notari juurde. Hagejal oli kaasas üksnes ID-kaart, kuid arvelduskonto numbrit tal kaasas ei olnud. Hageja polnud teadlik, mida tuleb teha ja mida tuleb kaasa võtta, mistõttu ei olnud tal kaasas enda pangakonto rekvisiite. Notari juures oli hagejale öeldud, et kohe ei peagi tema arvelduskonto numbrit ära märkima vaid ta saab selle hiljem edastada otse K Ale, kelle kontole raha tehingu tulemusel ajutiselt kantakse. Sellest järeldas hageja, et ta saab enda osa rahast kätte ajaliselt hiljem – siis kui ta on enda arvelduskonto numbri K Ale edastanud. Müügisumma oli eelnevalt kantud hoiustamiseks notari kontole. Selleks, et olla kindel, et hageja esitab K Ale ikka õige arvelduskonto numbri käis hageja pärast notari juures tehingu tegemist ka pangas, et lasta enda jaoks arvelduskonto number välja kirjutada. Antud paberilehe, millel oli kirjas arvelduskonto number, esitas hageja K Ale ja jäi ootama raha kandmist enda arvelduskontole. Eeltoodust lähtuvalt ei saanud kuidagi eeldada või asuda seisukohale, et hageja on loobunud enda omandiõigusest kinnisasja võõrandamisest saadud rahale. Hageja ei ole kunagi käinud notari juures selleks, et rahast loobuda ega ka pole kunagi vormistanud sellekohast loobumist. Seega kuulub viidatud summa jätkuvalt hageja ja kostja kaasomandisse. Kostjal ega K Al ei saanud kuidagi tekkida ettekujutust, et hagejale kuuluv rahasumma on nüüdsest hakanud kuuluma K Ale. Pooled ei ole kunagi sõlminud lepingut/dokumenti hagejale kuuluva raha omandiõiguse ülemineku kohta hagejalt kostjale või tema tütretütrele K Ale.

2-17-17429 Kostja on enda seisukohad esitanud pahatahtlikult. Tegelik asjaolude käik ja hageja seisukoht viitavad sellele, et kostja on üritanud ära kasutada hageja väheseid teadmisi, et rikastuda hageja arvelt, kes on niigi halvas majanduslikus seisus. Hageja lootis saadud rahaga enda eluolu veidi paremaks muuta, kuid kostja ja tema tütretütre pahatahtlik käitumine on tekitanud hagejale veelgi halvema olukorra, mille tulemusel on ta pidanud pöörduma kohtusse enda õiguste kaitseks. Oluline on välja tuua, et notariaalses lepingus ei ole kusagil kirjas, et hageja nõustub raha omandiõiguse üleandmisega K Ale. Sellekohane kostja seisukoht on selgelt esitatud omakasu silmas pidades ja ei vasta tegelikkusele. Muu hulgas ei ole lepingus kajastatud kusagil, et hageja teeks võõrandamisest saadud raha osas kinke kostjale või K Ale. 13.07.2017 lepingus on kirjas üksnes asjaolu, et võõrandamisest saadud raha kantakse kolmanda isiku ehk K A kontole. Lepingus ei ole kirjas, et sellega hageja annaks üle omandiõiguse rahale endale kuuluvas osas. Ka lepingu punktis 6.5. on kirjas, et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme müügiga seotud kokkulepped. Vastavalt võlaõigusseaduse § 11 lg 3 tuleb lepinguga samas notariaalselt tõestatud vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 kohaselt on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Lepingus ei ole kusagil sätestatud, et saadud raha omandiõigus läheb K Ale või kostjale. Selline ei olnud ka poolte tahe. Muu hulgas tõendab hageja tegelikku tahet ka tema käitumine pärast lepingu sõlmimist – hageja võttis pangast enda arvelduskonto numbri ja viis selle K Ale. Samuti palus ta sotsiaaltöötajal esitada kirjalik pöördumine, et saada endale kuuluv osa rahast. Lisaks ei ole usutav, et viidatud 13.07.2017 lepingus on konkreetselt välja toodud viited kinkelepingu sõlmimistele teiste lepingus väljatoodud kinnisasjade osas (lepingu punktid 1.2. ja 1.3.), kuid vaidluse all oleva eseme suhtes (lepingu punkt 1.1.) on lepingu punktis 2.2. konkreetselt viidatud mitte kinkijale nagu teiste lepingu esemete suhtes vaid kui müüjale ja ostjale. Kui hageja tahe oleks olnud suunatud rahasummast loobumisele ja K Ale andmisele, siis oleks nagu ka teiste kinnisasjade suhtes tehtud kõigepealt kinkeleping K Ale või oleks vormistatud vastava selge tahteavaldusena loobumine. Hageja eesmärgiks oligi saada antud tehingust piisavalt raha, et enda elatustaset veidikenegi tõsta. Selle asemele on temalt praegusel juhul ära võetud kogu tema vara ja seda ei saa kindlasti mõistlikult võttes pidada hageja tahteks või sooviks nagu väidab kostja. Notariaalses lepingus oleks pidanud tahe raha omandiõiguse üleandmiseks olema selgelt kirjas. Seda aga kirjas ei ole, sest see ei olnud poolte sooviks – kindlasti ei olnud see hageja sooviks ja tahteks. Vastupidine väide kostja poolt on esitatud pahatahtlikult ja omakasu silmas pidades. Muu hulgas viitab hageja tahtele võõrandatud raha enda arvelduskontole saada asjaolu, et pärast hageja kontole raha mittesaabumist pöördus hageja sotsiaaltöötaja poole (XX), kes kirjutas vastavasisulise kirja ka teisele poolele. Vastava kirja saamist on kinnitanud ka kostja enda vastuses. Kostja esitas sotsiaaltöötajale enda lepingulise esindaja kaudu vastuse, milles samuti keelduti raha üleandmisest. Hageja nõustub kostja seisukohaga, et lepingusse pandi kirja poolte tahe, kuid toob välja, et kostja on lepingut tõlgendanud hageja tahtest mittelähtuvalt. Lepingust tuleb selgelt välja, et raha omandiõigus ei läinud üle K Ale, vaid see kanti üksnes ajutiselt tema kontole. Raha suhtes omandiõigust üle antud ei ole ja seda pole ka lepingus kirjas. Mis puutub TõS § 18 lg 1, siis nimelt lähtuvalt viidatud sätetest tuleb asuda seisukohale, et lepingus toodud asjaolusid arvestades, eelkõige arvestades lepingu punktis 2.2. kirjapandut, ei ole hageja loobunud omandiõigusest talle kuuluvale osale kinnisasja võõrandamisest saadud rahast. Kui oleks kokkulepitud vastupidises, siis oleks notar selle lepingus ka selgelt sätestanud. Muu hulgas kuna kostja väiteid toetavad lepingu sätted puuduvad, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et raha omandiõigus on üle läinud K Ale. Antud juhul kuulub

7.Selleks, et kindlaks teha, kas pooled leppisid kokku lepingu p-s 2.2. pärandvara hulka kuuluva kinnisasja võõrandamiseks selliselt, et võõrandamisest saadud rahasumma läheb täies ulatuses kostja tütretütre K A kontole ning et hageja loobus enda omandiõigusest saadud rahale, peab kohtu hinnangul lepingut tõlgendama, et kindlaks teha poolte tahte. Lepingu tõlgendamisel tuleb mh järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Vaidlusaluse lepingu p-s 2.2. on müüja (M.A ja A.P) ja Ostja (S M OÜ) kokku leppinud, et Müüja müüb jagamisel tekkiva lepingu eseme 1 Ostjale hinnaga kaksteist tuhat (12 000) eurot, millise summa on Ostja enne käesoleva lepingu sõlmimist hoiustanud Kuressaare notar Gerda Pitk notarikontole ning lepinguosalised lepivad kokku, et notar edastab hoiustatud raha Müüja poolt esitatud kolmanda isiku K A kontole kahe (2) pangapäeva jooksul arvates käesoleva lepingu kinnistusosakonnale esitamisest ning tingimusel, et lepingu kinnistusosakonnale esitamise päeva seisuga ei ole lepingu esemeks oleva kinnistu registriosas kandeid, mida ei ole kajastatud käesolevas lepingus ning enne käesoleva lepingu kinnistusosakonnale esitamist ei ole esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks. Hageja poolt kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt /t.l. 137-138/ oli ta tehingu päeval kodus, kui õde (kostja) talle järgi tuli. Nad läksid notarisse, tal pole prille kaasas olnud, kästi tal allkirjad panna ja ta arvas, et midagi maadega seoses. Talt küsiti pangakonto numbrit, aga tal ei olnud seda kaasas. Neil jäi kokkulepe, et järgmisel päeval viib ta Kle pangakontonumbri selleks, et raha temale kantaks. Tal oli notaris vaja alla kirjutada, aga ta ei ole seda lugenud, kuna prille kaasas polnud. Ta arvas, et nemad müüvad maa maha ja tema saab ka sealt raha, sellepärast tema pangakontonumbrit vaja oligi. Ta ei ole raha saanud, kuigi K lubas ära maksta. Ta arvas, et raha tuleb tema arvele ja alles tükk aega hiljem sai aru, et raha pole tulnud. Ta rääkis sotsiaaltöötajale XXale, et arvete maksmiseks pidi temale raha laekuma, aga pole laekunud. Sellist juttu ei ole olnud, et tema seda raha ei saa, temalt küsiti ju pangakonto numbrit ja ta lootis, et tema saab ka raha. Ta ei teadnud saadava summa suurust, käis pidevalt

8.Kohus olles tutvunud vaidlusaluse lepingutingimuse ning lepingu teiste tingimustega, asub seisukohale, et lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ei nähtu, et hageja on loobunud enda omandiõigusest kinnisasja võõrandamisest saadud rahale. Lepingust ei nähtu kokkulepet raha omandiõiguse ülemineku kohta hagejalt kostjale või tema tütretütrele K Ale. Vastav hageja tahteavaldus lepingus puudub. Muu hulgas ei ole lepingus kajastatud, et hageja teeks võõrandamisest saadud raha osas kinke kostjale või K Ale. 13.07.2017 lepingus on kirjas üksnes asjaolu, et võõrandamisest saadud raha kantakse kolmanda isiku ehk K A kontole. Lepingus ei ole kirjas, et sellega hageja annaks üle omandiõiguse rahale endale kuuluvas osas. Muu hulgas tõendab hageja tegelikku tahet ka tema käitumine pärast lepingu sõlmimist – hageja ütluste kohaselt võttis ta pangast enda arvelduskonto numbri ja viis selle K Ale, et raha tema kontole kantakse. Samuti palus ta sotsiaaltöötajal esitada kirjalik pöördumine kostjale, et saada endale kuuluv osa rahast, kui seda tema kontole ei laekunud. Kõnealuse lepingu punkt 6.5. sätestab, et lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme müügiga seotud kokkulepped. Vastavalt võlaõigusseaduse § 11 lg 3 tuleb lepinguga samas notariaalselt tõestatud vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 kohaselt on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Nii on 13.07.2017 lepingus konkreetselt kokkulepitud A kinnistu jagamisel allesjääva kinnistu (pindalaga 10292 m2 –lepingu ese 2) kinkimises kingisaajale K Ale (p-d 1.2 ja 2.1, 2.3.), kuid jagamisel tekkiva kinnistu (pindalaga 20134 m2, lepingu ese 1) müügist saadud ostuhinna 12 000 euro kinkimisele (lepingu punkt 1.1, 2.1. 2.1.) lepingu punktis 2 ei viita üksi lepingu punkti alapunkt ega nende sõnastus. Ka lepingu osa 2 pealkiri on: Kinnistu jagamine ning lepingu eseme 1 müük ja ostuhind ning lepingu eseme 2 (kinnistu suurusega 10292 m2) kinkimine. Lepingu p 2.3. järgi Kinkija (M.A ja A.P) kingib Kingisaajale (K.A) ning Kingisaaja võtab kinkena vastu lepingu eseme 2 koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Usutav on, et kui hageja tahe oleks olnud suunatud rahasummast loobumisele ja K Ale andmisele/kinkimisele, siis oleks nagu ka lepingu esemeks 2 oleva kinnistu kinkimise suhtes kokkulepitud kõigepealt lepingu eseme 1 kinge K Ale või oleks vormistatud vaidlusaluse rahasumma kinge K.Ale või selle rahasumma selge tahteavaldusena loobumine K.A kasuks. Notariaalses lepingus oleks pidanud tahe raha omandiõiguse üleandmiseks olema selgelt kirjas. Seda aga kirjas ei ole ja asja arutamise käigus leidis tuvastamist, et see ei olnud ka hageja sooviks ega tahteks. Kuna kostja väiteid toetavad lepingu sätted puuduvad, siis ei saa kohus asuda seisukohale, et kinnistu müügist saadud raha omandiõigus on üle läinud K Ale. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnistu võõrandamisest saadud 12 000 eurot kuulub jätkuvalt hageja ja kostja kaasomandisse.