Tööõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-23-1619 Töölepingu lõpetamisel tasus hageja kostjale lõpparve ega teinud töölepingu lõpetamise dokumendile märkusi konkurentsikokkuleppe jätkumise ega sellega seonduva hüvitise kohta. Hageja kasutatav tüüptingimus, mis näeb ette töötajale konkurentsikeelu rikkumise puhuks väga ulatusliku leppetrahvi, on tüüptingimusena tühine, sest kahjustab töötaja õigusi ning peab seetõttu olema läbi räägitud. Töölepingus ei sisaldu kokkulepet, et tööandja maksab töötajale hüvitist konkurentsipiirangu järgimise eest pärast töösuhte lõppemist. Lepingus on üksnes kokkuleppe, et kostjale makstakse töölepingu kehtivuse ajal konkurentsikeelu järgimise eest tasu 500 eurot, mis sisaldub igakuises töötasus. Kostja ei saanud sellest aru. Konkurentsipiirangu eest tuli tasu kokku leppida lisaks töötasule. Sellise suurusega hüvitis ei ole mõistlik. Hageja ei ole kostjale ka igakuist hüvitist maksnud. Esimese makse tegi hageja alles mais 2022 selleks, et enda põhjendamatut leppetrahvinõuet sisustada. Kostja töö iseloomust tulenevalt ei olnud konkurentsipiirang põhjendatud. Kostja tööülesanneteks oli hageja töötajate värbamine ja nendega lepingute sõlmimine. Kostja ei puutunud kokku hageja klientidega, raamatupidamise andmetega või mistahes ärisaladusega. Hageja juures töötades ei jõudnud kostjani teavet, mida oleks võimalik kasutada hageja konkurendi juures töötades. Maakohtu otsus ja põhjendused

pooled sõlmisid 11.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle personalivärbaja ametikohale; töölepingus sisaldus järgmine konkurentsipiirangu kokkulepe:  töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja kohustub mitte osutama lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist tööandjale konkurentsi. Tööandjale konkurentsi osutamiseks loetakse muu hulgas töötamist tööandja konkurendi juures, tööandja konkurendile teenuste osutamist füüsilise isikuna või füüsilisest isikust ettevõtjana, tegutsemist tööandja konkurendi juhtimis- või järelevalveorgani liikmena või tööandja konkurendi juures majanduslike huvide omamist (sealhulgas aktsiate, osade või muude väärtpaberite omamist, v.a börsil noteeritud äriühingute aktsiad, osad või väärtpaberid) või muul viisil tasu eest või tasuta tegutsemist tööandja faktilise konkurendina või tööandja konkurentide juures või konkurentide kasuks. Konkurentsipiirang kehtib konkurentsi osutamisele Euroopa Liidu territooriumil (leping p 6.2);  tööandja konkurentideks on kõik tööandjaga osaliselt või täielikult samal tegevusalal, st tööjõu vahendamise ja tööjõurendi valdkonnas tegutsevad äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja muud füüsilised isikud, aga ka tööandja kliendid ja partnerid. Kui töötajal tekib kahtlus, kas kolmanda isiku näol on tegemist tööandja konkurendiga, peab ta arvamuse saamiseks pöörduma tööandja poole (lepingu p 6.3); 3

2-23-1619 töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada peale töölepingu kehtivuse lõppu kuue kuu jooksul tööandja konkurendi juures, samadel tingimustel, mis on toodud käesoleva töölepingu p-s 6.2. Töölepingu konkurentsikeelu hoidmise eest saab töötaja 500 eurot kuus bruto alates tööle asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud töötasus (lepingu p 6.4);  kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist p-s 6.2 ja 6.4 toodud kohustust, hüvitab töötaja tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 euro ulatuses (lepingu p 6.5); hageja saatis 11.06.2021 töölepingu kostjale ja kostja tagastas 13.06.2021 allkirjastatud lepingu hagejale; töölepingu p 3.1 järgi oli kostja töötasuks 1500 eurot kuus (bruto) ning tööandja tegevusmahtude olulisel suurenemisel võisid pooled leppida kokku pärast katseaja edukat läbimist töötasu suurenemises kuni 1875 euroni (bruto); töölepingu p 3.1 on eksitav ning koosmõjus töölepingu p-ga 6.4 oli kostja töötasuks vastavalt 1000 eurot (1500 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest)) või 1375 eurot (1875 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest)); hageja tegi kostjale ajavahemikul 2021 september kuni 2022 märts väljamakseid vahemikus ca 1200–1500 eurot; pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel alates 31.03.2022. 

-

-

2-23-1619 töötajat panema konkurentsipiirangu kokkulepet pärast töösuhte lõppemist täitma. Leppetrahv 10 000 eurot, mis ületab hageja igakuist töötasu enam kui kümme korda (eeldusel, et hageja töötasu on 1000 eurot (bruto)) või enam kui ca seitse korda (eeldusel, et hageja töötasu on 1375 eurot (bruto)), on surveabinõuna ebamõistlikult suur.

2-23-1619 lepingutingimustes lepingu sõlmimisele eelnenud tööintervjuul läbi. Hageja soovib tõendada kostjaga töölepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid tunnistaja P.O ütlustega. P.O osales tööintervjuul ning saab anda ütlusi läbirääkimiste sisu kohta. Maakohus jättis hindamata poolte töölepingu sõlmimist puudutava e-kirjavahetuse sisu („kui kõik sobib, palun saatke enda allkirjaga tagasi“), mille kohaselt andis hageja kostjale ka pärast tööintervjuud täiendava võimaluse lepingu tingimusi muuta ja palus lepingu allkirjastada vaid juhul, kui kõik tingimused sobivad, st kostjal oli mõistlik võimalus lepingutingimusi muuta. Arvestades seda, et kostja asus hageja juures personalivärbajana tööle, pidi kostja oma võimeid ja omadusi arvestades töölepingu tingimustest aru saama.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-23-1619 kohta seisukohta esitades, et tegemist ei olnud tüüptingimustega, kuid märkis, et kostjal oli võimalik esitada enne töölepingu allkirjastamist täpsustavaid küsimusi, kuid ta ei teinud seda (dtl 61–62 ja 104–106). Kohtule esitatud hagiavalduse p 11 alapunktis (iv) märkis hageja kokkuvõtlikult kostja TVK-s esitatud vastuväiteks mh „hageja tüüptingimustel töölepingusse lisatud konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine ning pooled ei ole neid tingimusi kunagi läbi rääkinud“ (dtl 4), kuid ei väitnud, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Hageja väitis alles 25.05.2023 menetlusdokumendis, et tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud kokkuleppega, ning leidis, et kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks tingimusi pidada tüüptingimusteks. Mh märkis hageja, et ei ole eluliselt usutav, et pooled ei räägi enne töölepingu sõlmimist tingimusi läbi, ning et kostja väited teiste töötajatega sõlmitud lepingute kohta ei ole usutavad, sest hageja sõlmitud töölepingud on konfidentsiaalsed (dtl 172–173). Seejärel tõi kostja 12.02.2024 menetlusdokumendis esile, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid tingimusi läbi rääkinud, ning vastavat asjaolu peab tõendama tööandja, vastasel juhul eeldatakse, et tingimusi läbi ei räägitud (dtl 191). Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus ei ole pooltega tõendamiskoormist arutanud. Samas, ei saa kohus selgitamiskohustust täites teha menetlusosalisele ettepanekut tuua esile täiendavaid asjaolusid, millega põhistada, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Kohus menetleb hagi TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude alusel ning pooltel on TsMS § 5 lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, seejuures määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Siinses vaidluses tõi hageja maakohtus esile ja tõendas, et ta saatis töölepingu kostjale allkirjastamiseks ja kostjal oli võimalik esitada vajadusel selle kohta küsimusi, kuid hageja ei väitnud, et pooled pidasid sisuliselt läbirääkimisi, sh rääkisid konkurentsipiirangu ja selle rikkumise tingimused enne lepingu allkirjastamist läbi ning kostja nõustus nendega. Sellised väited esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest tulenevalt ei olnud ka maakohtul vajadust selgitada hagejale läbirääkimiste pidamist puudutavate asjaolude tõendamise kohustust. Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, pidi hagejale olema arusaadav, et tal tuleb kostja vastuväite kummutamiseks esile tuua asjaolud, millest saab järeldada, et pooled pidasid läbirääkimisi, ning kuna hagejat esindas TVK ja maakohtu menetluses advokaat, pidi talle olema arusaadav, et esile toodud asjaolusid tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tal ka tõendada, pidades mh silmas, et VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Eeltoodut arvestades ei rikkunud maakohus eelmenetlust läbi viies selgitamiskohustust, mistõttu ei ole ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi alust arvestada hageja apellatsioonimenetluses esitatud uusi faktilisi asjaolusid ega võtta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu neid kinnitavaid uusi tõendeid. Neil kaalutlustel jättis ringkonnakohus ka 08.04.2025 toimunud kohtuistungil hageja uute tõendite kogumise taotluse rahuldamata.

2-23-1619 aga järeldada, et pooled pidasid vaidlusaluste lepingutingimuste üle läbirääkimisi. Mh ei nähtu e-kirjast sedagi, et hageja oleks osutanud sellele, et lepingus sisaldub konkurentsipiirang ja selle rikkumise puhuks ettenähtud leppetrahvi kokkulepe. E-kirjas viitab hageja üksnes töölepingule ja materiaalse vastutuse kokkuleppele. E-kirjas ei viita miski sellele, et pooled oleksid eelnevalt konkurentsipiiranguga seonduvat arutanud või et hageja oleks vähemalt palunud kostjal kaaluda, kas sellisel kujul konkurentsipiirang on talle sobiv. Seega ei saa pelgalt sellest kirjavahetusest järeldada, et pooled arutasid vaidlusaluseid lepingutingimusi ning need olid enne kostja poolt allkirjastamist läbi räägitud. Kuigi hageja väitel oli kostjal võimalik küsida hagejalt täiendavaid küsimusi, ei saa sellisel viisil saadetud töölepingust ja e-kirjast järeldada ka seda, et kostjal oli võimalik vaidlusaluseid tingimusi sisuliselt mõjutada. Mh ei nähtu e-kirja tekstist, et hageja oleks olnud avatud läbirääkimistele. E-kirja kohaselt palus hageja töölepingu allkirjastatult tagastada, kui kõik sobib, kuid ei viidanud sellele, et juhul, kui miski ei sobi kostjale, on ta valmis tingimusi arutama ja muutma. Asjaolu, et kostja asus hageja juures tööle personalivärbajana, ei tähenda seda, et kostjal oli hagejaga töölepingu tingimuste läbirääkimisel tugevam positsioon kui keskmisel töötajal ning see, et kostja pidi hageja hinnangul tema võimeid ja omadusi arvestades töölepingu tingimusi mõistma, ei tähenda seda, et kostjal oli võimalik hageja koostatud töölepingus sisalduvaid vaidlusaluseid tingimusi sisuliselt mõjutada.

8

2-23-1619 oli leppetrahv mõistlik. Seejuures ei ole hageja oma väiteid lepingu sõlmimise ajal ettenähtava kahju suuruse kohta ka täpsustanud ega tõendanud. Arvestades seda, et pooled leppisid töölepingus kokku selles, et kostja asub hageja juures personalivärbajana tööle töötasuga 1500 eurot kuus (bruto) ning tööandja tegevusmahtude olulisel suurenemisel võisid pooled leppida kokku pärast katseaja edukat läbimist töötasu suurenemises kuni 1875 euroni (bruto), kuid koosmõjus konkurentsipiirangu tasumise eest ettenähtud hüvitisega 500 eurot (bruto) oli kostja töötasuks vastavalt 1000 eurot (bruto) või 1375 eurot (bruto), oli konkurentsipiirangu rikkumisel rakendatav leppetrahv 10 000 eurot kostja töötasu ja konkurentsipiirangu talumise tasu suurust arvestades ebaproportsionaalselt suur ning kostjat ebamõistlikult koormav. Sisuliselt nägi töölepingu p 6.5 ette selle, et töötaja peab konkurentsipiirangu mistahes rikkumise korral maksma tööandjale leppetrahvi ligi töötaja aastase algselt kokkulepitud netotöötasu ulatuses või ligi aasta ja kaheksa kuu eest makstava hüvitise ulatuses. Selliselt on aga töötaja ja tööandja kohustused selgelt töötaja kahjuks tasakaalust väljas ning konkurentsipiirangu täitmise tagamiseks ettenähtud leppetrahv ebamõistlikult suur.

2-23-1619 lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, samuti ringkonnakohtu istungi kestust arvestades põhjendatud ja vajalik. Seega on toimingutele kulunud põhjendatud ajakulu 10,4 tundi. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 195,2 eurot (sh käibemaks), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2030,08 eurot (10,4 tundi × 195,2 eurot/tund = 2030,08 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.