Kohtulahend

(isikukood

Tsiviilasi nr 2-12-50785

XXXXXXXXXXX),

vandeadvokaat Arne Ots

lepinguline

esindaja

Kostja II: Siim Roode (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Yulia Klyukach Kostja IV: NJORD Advokaadibüroo OÜ (endine ärinimi MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ, registrikood 11176771), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Marit Toom ja Madis Saar Kostja V: Keit Pentus-Rosimannus (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher Kolmas isik ERGO Insurance SE (registrikood 10017013), lepinguline esindaja Vaho Vahkal Kolmas isik Tiit Pohl

XXXXXXXXXXX),

lepinguline vandeadvokaat Raiko Lipstok

(isikukood esindaja

Kolmas isik Janos Sillamaa

XXXXXXXXXXX),

lepinguline vandeadvokaat Raiko Lipstok

(isikukood esindaja

Istungi toimumise aeg

17.01.2018

Istungil osalejad

Hagejad Katrin Prükk ja Martin Krupp ning esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Üllar Talviste. Kostja I esindaja vandeadvokaat Arne Ots. Kostja II esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Yulia Klyukach. Kostja IV esindajad vandeadvokaadid Marit Toom ja Madis Saar. Kostja V esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher. Kolmanda isiku ERGO Insurance SE esindaja Vaho Vahkal, kolmanda isiku Tiit Pohla ja kolmanda isiku Janos Sillamaa esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

RESOLUTSIOON

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Välja mõista Siim Roodelt ja NJORD Advokaadibüroo OÜ-lt solidaarselt Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotivarasse kahju hüvitamiseks 120 052,41 eurot ja viivis kuni 02.03.2018 (incl) 51 123,55 eurot. Alates 03.03.2018 välja mõista Siim Roodelt ja NJORD Advokaadibüroo OÜ-lt solidaarselt Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotivarasse viivis summalt 120 052,41 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

Jätta rahuldamata Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki hagi Keit Pentus-Rosimannuse ja Rain Rosimannuse vastu.

Lõpetada menetlus Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki hagis OÜ Roode & Partnerid vastu esitatud nõuete osas.

Keit Pentus-Rosimannuse ja Rain Rosimannuse menetluskulud jätta Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki kanda.

Siim Roode ja NJORD Advokaadibüroo OÜ menetluskulud ning Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki menetluskulud jätta nende endi kanda.

Tiit Pohla, Janos Sillamaa ja ERGO Insurance SE menetluskulud jätta nende endi kanda.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 03.12.2012 esitas Osaühing Autorollo (pankrotis, edaspidi Autorollo) pankrotihaldurid (hageja) Harju Maakohtule hagi Rain Rosimannuse (kostja I), Siim Roode (kostja II), OÜ Roode & Partnerid (kostja III), NJORD Advokaadibüroo OÜ (endine ärinimi MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ, kostja IV), Keit Pentus-Rosimannuse (kostja V) ja Väino Pentuse vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja kahjuhüvitise ja viivise. Hageja esitas kõigi kostjate vastu solidaarselt viis erinevatest asjaoludest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Esiteks palus hageja mõista välja 176 600 euro suuruse kahjuhüvitise ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 36 107,07 eurot. Teise nõude rahuldamiseks palus hageja mõista välja 220 889,65 euro suuruse kahjuhüvitise ja sissenõutavaks muutunud viivise 41 386,09 eurot. Kolmandaks palus hageja mõista välja 9 784,11 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1 324,94 eurot. Neljanda nõude rahuldamiseks palus hageja mõista välja 24 010,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 4 850,96 eurot. Viiendaks palus hageja mõista välja 24 648,98 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3 829,50 eurot. Lisaks palus hageja mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka alates 01.12.2012 viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Harju Maakohus jättis 12.04.2013 määrusega hagi V. Pentuse vastu läbi vaatamata, kuna sama nõue oli esitatud ka V. Pentuse pankrotimenetluses ja pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Hagiavalduse kohaselt võtsid kostjad aprillis Autorollo 2010 enda kontrolli alla ja asusid seda faktiliselt juhtima. Kostjate eesmärk oli muuta Autorollo varatuks. Selleks palkasid kostja I ja kostja V vandeadvokaadist kostja II, kelle tööandja oli kostja IV. Õigusabileping kostja IV ja Autorollo vahel sõlmiti 22.04.2010. Kostjad mõjutasid kostja II juhtimisel Autorollo juhatuse liiget V. Pentust tegema õigusvastaseid tehinguid, mille tulemusel muutus Autorollo varatuks. Kostja II kasutas kahju tekitamiseks tema 100% kontrolli all olevat kostjat III, kes sai alates 26.04.2010 V. Pentuse asemel Autorollo ainuosanikuks. Osaniku vahetust nõustas kostja II. Lisaks advokaadi palkamisele andsid kostjad I ja V Autorollo raamatupidajale korraldusi ja tegid ülekandeid. 29.03.2011 kuulutati välja Autorollo pankrot. Kuna kostjad tegutsesid grupina, siis ei ole iga gruppi kuuluva isiku tegevus oluline, sest nende ühine eesmärk ja tahe on omistatav igale grupiliikmele. Seega ei ole oluline ka iga kostja tegevuse põhjuslik seos kahju tekkimisega. Alternatiivselt leidis hageja, et on olemas ka seosed iga kostja käitumise ja kahju vahel. Hageja esimene nõue on Autorollole AutoHills OÜ (AutoHills) asutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole 176 600 euro suurune kahju järgmiste toimingutega. Kõigepealt asutasid Autorollo ja OÜ KIILI AUTOVEOD (KA) 17.05.2010 AutoHillsi, mille osakapital (40 000 krooni) kuulus võrdsetes osades asutajatele. KA tasus oma osa eest rahaga, Autorollo aga mitterahalise sissemaksega, mille esemeks olid neli MAN veokit ja üheksa Krone haagist. Vara väärtuseks hinnati 136 131,81 eurot, kuid

Tsiviilasi nr 2-12-50785 selle tegelik väärtus oli 176 600 eurot. 17.06.2010 panditi Autorollole kuuluv AutoHillsi osa fiktiivsete nõuete tagamiseks Renaldo Invest OÜ (Renaldo) kasuks ja 22.11.2010 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandati panditud osa Renaldole. Osa ostuhind oli 200 000 krooni ja Renaldo tasus selle tasaarvestusega. Seejärel kasutas AutoHillsi teine osanik KA ostueesõigust ja omandas eelnimetatud osa. Nende tehingute tõttu jäi Autorollo lõpuks ilma nii sõidukitest kui ka osalusest AutoHillsis. Tegu oli tahtliku heade kommete vastase käitumisega. Kostjad leppisid ühiselt kokku AutoHillsi asutamises, et viia vara maksejõuetust Autorollost välja. Kostjad I ja V olid elukaaslased, seega võib eeldada, et nad arutasid omavahel läbi nii AutoHillsi asutamise, veokite ja haagiste üleandmise kui ka osa pantimise ja võõrandamise Renaldole. AutoHillsi osa pantimine Renaldo kasuks oli fiktiivne, sest tagatavat nõuet ei olnud. Kostja II esindas AS-ga Nordea Finance Estonia (Nordea) suheldes korraga Autorollot, Renaldot ja V. Pentust, aidates viimasel vabaneda käenduslepingust Nordea ees. Seega tegutses kostja II huvide konfliktis ja rikkus Autorolloga sõlmitud kliendilepingut. AutoHillsi asutamise otsuse tegi Autorollo ainuosanik kostja III, kes vastutab kahju eest osanikuna äriseadustiku (ÄS) § 188 lg 1 alusel. Kuna kostja III juhatuse liige oli kostja II, siis tegutses kostja III tahtlikult. Osanik võib vastutada osaühingu ees ka ÄS § 1671 alusel. Lisaks rikkus kostja III tahtlikult ÄS § 176, sest teadis, et ühing on maksejõuetu. Kostja III pidanuks määrama V. Pentuse asemele uue juhatuse liikme, kui V. Pentus oli haiglas ja ülejäänud juhatuse liikmed (Tiit Pohl ja Janos Sillamaa) ei täitnud oma kohustusi. Autorollo vara kõrvaldamist organiseerisid ja korraldasid ka kostjad I ja V, kes kasutasid ära oma mõju V. Pentusele. Nende vastutust ei välista see, et nad olid V. Pentuse lähedased, sest ka lähedaste abistamiseks ei või teha õigusvastaseid tegusid. Alternatiivselt võis kostjatel I ja V olla sõlmitud Autorolloga käsundusleping ja nad võivad vastutada käsundisaajatena selle eest, et nad ei käitunud Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo arvelduskonto kaudu kanti kostja II kontrolli all oleva kostja III arvelduskontole üle sularahaautomaatidest välja võetud Autorollole kuuluv raha. Seega omastas kostja II Autorollo raha. Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja teine nõue tulenes Autorollo kassa puudjäägist. Seisuga 19.04.2010 pidi dokumentide kohaselt kassas olema 220 889,65 eurot sularaha, kuid pankroti väljakuulutamise ajal seda raha enam kassas ei olnud. Kostjad koostasid kassa puudjäägi varjamiseks fiktiivsed laenulepingud. Kolmanda nõudena palus hageja mõista kostjatelt välja kahjuhüvitise 9 784,11 eurot. Kostjad tekitasid eelnimetatud kahju sellega, et blokeerisid Autorollo pankrotimenetluse. Pankrotimenetluse blokeerimise ajal vähenes Autorollo omakapital 9 784,11 euro võrra. Kahjuna saab käsitada ka võlausaldajate viivisenõude suurenemist Autorollo vastu ajavahemikus 25.06.2010 kuni 29.03.011 ehk ajast, mil tulnuks pankrot välja kuulutada, kuni ajani, mil pankrot tegelikult välja kuulutati. Kostjad tegutsesid pankrotiavaldusele vastu vaidlemisel kooskõlastatult eesmärgiga välistada tagasivõitmise nõuete esitamine ja teha

Tsiviilasi nr 2-12-50785 võlausaldajate nõuete rahuldamine keerulisemaks. Lisaks olid kostjad faktilised ühingujuhid, kes teadsid maksejõuetusest ja oleksid seega pidanud ise esitama Autorollo pankrotiavalduse. Hageja neljas nõue tulenes sellest, et kostjad korraldasid Autorollo võlgnike võlgade tasumise Autorollo asemel Rendaldole ja Osaühingule Aaloe Kinnisvara (Aaloe). Autorollol olid nõuded kolmandate isikute vastu, kostjad aga korraldasid nõuete alusetu loovutamise Renaldole ja Aaloele. Seejärel tasus võlgnik Arco Transport AS (Arco) ühe võla ehk 15 300,45 eurot ja teise võla ehk 4 686 eurot (kokku 19 986,45 eurot) Autorollo asemel Renaldole ja Aaloele. Võlgnik TranTec OÜ (TranTec) tasus 4 024,13 euro suuruse võla Renaldole. Osa sellest rahast kanti üle kostjale III ja võeti sularahas välja. Niimoodi kõrvaldasid kostjad kokku 24 010,58 eurot. Ka selles episoodis tegutsesid kostjad ühiselt Autorollo faktiliste juhtide ja mõjutajatena. Nad oleksid pidanud tagama Autorollo vara säilimise, kuid ei taganud. Kostjad II ja IV vastutavad kahju eest ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma, et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab selle kahju eest, kuna ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas Autorollo 28.05.2010 kaks Krone haagist hinnaga 6 135,52 eurot. Haagiste müügiarved käskis koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise. Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati eelnimetatud toimingutega kahju 24 648,98 eurot. Kostjate vastuväited Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I ei ole kunagi olnud Autorollo osanik, juhtorgani liige ega juhatuse variliige. V. Pentus palus aidata tal leida Autorollole nõustaja, kuna ühing oli keerulises majanduslikus olukorras ja ülejäänud kaks juhatuse liiget ei soovinud probleemidega tegeleda. Seejärel sattus V. Pentus raskes seisundis haiglasse ja kostja I pöördus vandeadvokaadist kostja II poole, kes nõustus Autorollo seisu üle vaatama ja ühingut nõustama. Kostja IV ja Autorollo sõlmisid kliendilepingu, millele kirjutas alla V. Pentus. Kostja I aitas üksnes vahendada infot V. Pentuse, teiste juhatuse liikmete, kostja II ja raamatupidaja vahel. Kostja I tegi kõike V. Pentuse teadmisel ja korraldusel. Kostja I ei olnud seotud AutoHillsi asutamisega. Samuti ei ole hageja tõendanud, et AutoHillsi asutamisega tekkis Autorollole üldse mingi kahju. AutoHillsi asutamise eesmärk oli jätkata

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Autorollo majandustegevust. Autod anti AutoHillsile üle mitterahalise sissemaksena, sest nii sai neid kasutada rahvusvahelisteks vedudeks. Autorollol endal ei olnud rahvusvaheliste vedude luba, ent teisel osanikul, KA-l oli luba olemas. AutoHillsi kaudu sai Autorollo seda luba kasutada. Kostja I ja Autorollo vahel ei olnud käsunduslepingut. Sellist lepingut ei saa lugeda sõlmituks vaikimise või tegevusetusega. Lisaks on hageja väited vastuolulised, sest kostjad ei saanud samal ajal V. Pentust mõjutada ja tegutseda käsunduslepingu alusel. Autorollot juhtisid kogu aeg ühingu juhatuse liikmed. Kõigile tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Ka väidetavate fiktiivsete laenulepingute sõlmimisega ei ole kostjal I mingit seost. Jääb ebaselgeks, kuidas sai fiktiivsete laenulepingutega tekkida Autorollole kahju. Samuti on tõendamata kostja I seos pankrotiavalduse esitamata jätmise, nõuete loovutamise ja vara kõrvaldamisega. Kostja I ei olnud seotud nende äriühingutega, kellele Autorollo asemel tasuti. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osa läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II on vandeadvokaat, kes osutas Autorollole õigusabi. Advokaat kui professionaalne nõustaja ei saa olla juhatuse variliige ega vastutada äriühingust kliendi ees ühingu mõjutajana. Advokaat saab kliendi ees vastutada vaid kliendilepingu rikkumise korral, kuid kostja II ei ole kliendilepingut rikkunud. Kostja II küsis infot ja andis juhiseid vaid Autorolloga sõlmitud kliendilepingu raames ning kliendi juhiste kohaselt. AutoHills asutati kliendi juhiste järgi ja selle osa panditi tegelikult olemasoleva nõude tagatisena. Kõik tehingud allkirjastas V. Pentus, kes kiitis tehingud heaks. Keegi ei mõjutanud V. Pentust. AutoHillsi asutamise eesmärk oli Autorollo omakapitali seisu parandamine, seda tehti Nordea nõudmisel. Õigusteenuse eest kostja II Autorollole arveid ei esitatud ja aru andis ta suuliselt V. Pentusele. Kostja II ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Hageja esimesest kahjunõudest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi igal juhul maha arvata AutoHillsi osa müügist saadud 200 000 krooni ehk 12 782,30 eurot. Lisaks täitis AutoHills 43 765,36 euro suuruse Autorollo kohustuse Nordea vastu ja ka see summa tuleb hageja nõudest maha arvata. Kostja II ei ole seotud väidetavate fiktiivsete laenulepingute ega kassa puudujäägiga. Lisaks on laenulepingud tagasivõidetavad. Autorollo nõuded kolmandate isikute vastu panditi olemasolevate laenude tagatisena ja Autorollole ei ole nõuete kolmandatele isikutele tasumisega kahju tekkinud. Nõuete tasumise kolmandatele isikutele otsustas V. Pentus. Samuti ei ole kostja II seotud sülearvuti, monitori, jälgimissüsteemi, haagiste ega auto väidetava kõrvaldamisega. Hageja ei ole tõendanud, millised asjad üldse kaduma läksid. Lisaks olid eelnimetatud asjad 2010. aastal juba amortiseerunud. Haagiste ostuhinna tasumisega Renaldole täideti Autorollo kohustus ja sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Haagised võõrandati turuväärtusega. Kostja II ei pidanud kliendilepingu alusel tagama, et Autorollo vara säiliks. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes alates hagi esitamisest, sest VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt arvestatakse viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi. Kostja III ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Juriidiline isik ei saa olla juhatuse variliige. Lisaks ei saa kostja III kui Autorollo osanik mõjutajana üldse vastutada. Osaniku otsus asutada tütarühing ei saanud emaühingule kahju tekitada. AutoHillsi asutamise eesmärk ei olnud ühingut varatuks muuta, vaid jätkata majandustegevust olukorras, kus Autorollo tegevus oli varasemate halbade tehingute tagajärjel oluliselt raskendatud. Mitterahalise

Tsiviilasi nr 2-12-50785 sissemaksena AutoHillsile üle antud sõidukite ja haagiste õige väärtus oli 136 132,80 eurot. Kahjunõuet tuleb vähendada 56 547,66 euro võrra. Hageja neljanda nõude puhul on ebaselge, kuidas sai laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas turuhinnale. Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda. Kostja IV ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Mõjutaja vastutuse kohaldamisel peab hageja iga konkreetse nõude puhul tõendama, et kostjad mõjutasid V. Pentust just seoses selle nõude asjaoludega Autorollole kahjulikult käituma. Hageja ei ole seda aga tõendanud. Nõude rahuldamiseks ei piisa sellest, et kostjad suhtlesid omavahel Autorollo teemal. Kostja IV nõustas Autorollot AutoHillsi asutamise asjus kliendi juhiste kohaselt. Ta ei ole kliendilepingut rikkunud ega Autorollole kahju tekitanud. ÄS § 1671 ei ole kohaldatav, kui lähedased tulevad pereliikmele haiguse ajal appi. Vara ei läinud AutoHillsi asutamisel Autorollost välja vastusoorituseta ja kahju ei tekkinud, sest Autorollo andis AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üle neli veokit ja üheksa haagist ning sai selle eest vastu AutoHillsi osa. Ka teiste nõuete aspektist ei ole kostja IV kliendilepingut rikkunud ja hageja ei ole selliseid asjaolusid ka esile toonud. Kõigile vaidlusalustele tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Advokaat ei pidanud hindama Autorollo juhatuse juhiste majanduslikke tagajärgi. Kõik lepingud on kehtivad ja seaduslikud. Juhise korraldada osa kui pandieseme võõrandamine andis klient. Kostja III ei omandanud Autorollo osa õigusabi osutamise tõttu ja sellest tulenevaid asjaolusid ei saa omistada kostjale IV. Hageja ei ole tõendanud, et AutoHillsi asutajate sissemaksed ei olnud asutamisel võrdsed, ega ka seda, milline oli sõidukite ja haagiste tegelik väärtus. Kuna Autorollo sai AutoHillsi 50% osanikuks, siis oli osa väärtus vähemalt 68 705,02 eurot. See summa tuleb väidetavast kahjust maha arvata, nagu ka 41 542 eurot, mille AutoHills tasus Autorollo eest Nordeale, ja 12 782,33 eurot, mille võrra vähenesid pandieseme võõrandamise järel Autorollo kohustused Renaldo vastu. Hageja saaks seega nõuda maksimaalselt 13 102,46 euro suurust kahjuhüvitist. Teise nõude kohta leidis kostja IV, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis viitaksid kostja IV seosele kassa puudujäägi või väidetavate fiktiivsete laenulepingutega. Kostja IV ei vastuta ka kolmanda nõude eest, kuna tema töötaja vaidles pankrotiavaldusele vastu kliendi juhiste järgi ja kohus tegi lahendi, millest nähtuvalt olid esitatud vastuväited asjakohased. Neljanda ja viienda nõude puhul ei selgu hagiavaldusest kostja õigusvastane või lepingut rikkuv tegu. Tõenditest nähtub, et kostja II edastas Autorollo võlgnikele V. Pentuse allkirjastatud teate nõudeõiguse pantimise kohta. On selgusetu, miks oli teate edastamine õigusvastane või kuidas sai teate edastamine tekitada ühingule kahju. Hagist ei selgu, kuidas on kostjad seotud sülearvuti, monitori või jälgimissüsteemi kadumisega. Kahjunõue ei ole tõendatud, sest hageja lähtub kaotsiläinud esemete soetusmaksumusest, kuid oluline on asjade tegelik väärtus, ja see on teadmata. Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited, et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale – viivist saab nõuda üksnes alates hagi esitamisest.

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Kostja V ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja V on V. Pentuse tütar ja tema ainus seos Autorolloga oli see, et ta aitas oma isa ja vahendas infot. Autorollot on kogu aeg juhtinud juhatus, kostja V ei ole Autorollot faktiliselt juhtinud ega mõjutanud Autorollo juhatust tegema sisulisi majanduslikke otsuseid. Kostja V ei ole seotud ühegi hageja kirjeldatud kahjujuhtumiga. Tema ja Autorollo vahel ei olnud ka käsunduslepingut. See, et pereliikmed edastasid V. Pentusele haiglas oleku ajal infot, et anna alust väita, et V. Pentus oli pereliikmete mõju all. Mõju omamine ÄS § 1671 mõttes tähendab, et isikul on äriühingu suhtes selline staatus, et äriühingu juhtorgani liikmed on kohustatud talle alluma. Kolmas isik ERGO Insurance SE toetas kostjate II ja IV seisukohti. Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa toetasid hageja seisukohti. Maakohtu otsus 27.06.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostjate I-IV vastu osaliselt. Kostja V vastu jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja V menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I-IV solidaarselt välja 135 657,98 eurot, millest 120 052,41 eurot oli põhinõue ja 15 605,57 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja teise nõude jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata. Hageja kolmanda nõude (maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 5 ekslikult märgitud teise nõudena) rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 11 056,34 eurot, millest 9 784,11 eurot oli põhinõue ja 1 272,23 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja neljanda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 10 445,87 eurot, millest 9 244,60 eurot oli põhinõue ja 1 201,27 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 9 843,05 eurot, millest 8 710,15 eurot oli põhinõue ja 1 132,90 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja viienda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja 181,84 eurot, millest 160 eurot oli põhinõue ja 21,84 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja viienda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 6933,13 eurot, millest 6 135,52 eurot oli põhinõue ja 797,79 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõistis maakohus välja alates 28.06.2014 kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et ÄS § 1671 kohaldamisel ei ole vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot juhtima või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa otseselt seostada ühegi hageja nõudega. Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. On tuvastatud, et 26.04.2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt Autorollo 100% osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt n-ö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa. On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1 278,23 eurot. Autorollo 2010. aasta esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt, vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate nõuete käendusest Nordea ees. Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid. Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel, kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜ-lt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955,82 euro) suurune nõue Autorollo vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks 18.02.2010 olnud sõlmitud käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles 04.06.2010 ja üksnes sellest, et Renaldo võttis Autorollo kohustuse üle, ei tekkinud Renaldol nõuet Autorollo vastu. Eelnevast järeldub, et tagatavaid nõudeid, millele viidati AutoHillsi osa pandilepingus, ei olnud pandilepingu sõlmimise ajal osaliselt olemas. Pandileping oli näilik ulatuses, millega AutoHillsi osale seati Renaldo kasuks 750 000-kroonine pant, sest Renaldol ei olnud nii suurt nõuet Autorollo vastu. Pooled soovisid jätta muljet, et pandiga tagatud nõude suurus on 1 250 000 krooni. Pandilepingu tegelik eesmärk oli luua näilik olukord, mis võimaldaks

Tsiviilasi nr 2-12-50785 AutoHillsi osa 1 250 000 krooni suuruse pandieseme võõrandamise käigus müüa ilma selle eest tasu maksmata (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2). Pandileping ja osa võõrandamise leping sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel ja nende kontrolli all oleva Renaldo vahendusel. Autorollo ei saanud osa eest midagi vastu, sest Renaldo tasus tasaarvestusega. Kokkuvõttes kaotas Autorollo AutoHillsi asutamise ja autode üleandmise tulemusel 176 600 euro väärtuses vara. Tehingud olid Autorollole kahjulikud ka seetõttu, et Autorollo sissemakse väärtus ületas oluliselt teise asutaja KA sissemakse väärtust, samuti olid osa tehingutest näilikud. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda AutoHillsi asutamisega üle antud autode ja haagiste turuväärtusest, mitte aga asutamislepingus märgitud mitterahalise sissemakse väiksemast väärtusest (136 131,81 eurot). VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kahju hüvitamise eesmärki arvestades tuleb kahjust maha arvata summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Tõenditest nähtub, et AutoHills ja Renaldo tasusid Autorollo eest Nordeale 43 765,26 eurot, mis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Samuti tuleb kahjuhüvitisest maha arvata 200 000 krooni ehk 12 782,33 eurot, sest selle võrra vähenesid Autorollo laenulepingust tulenevad kohustused Autovaala vastu. Seega tekitati AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju 120 052,41 eurot. Kostja II vastutab Autorollo ees eelnimetatud kahju tekitamise eest, kuna ta rikkus Autorolloga sõlmitud õigusabilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale. Ta rikkus VÕS § 620 lg 2, AdvS § 44 lg 1 p 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 2. Õigushariduseta isikule peab advokaat selgitama kõigi soovitatud tehingute tagajärgi. Kui advokaat teab, et klient on maksejõuetu, peab ta arvestama maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu. Kui majanduslikes raskustes klient loobub kogu varast ja saab vastu 20 000-kroonise osaluse äriühingus, siis ei pea advokaadil tehingu kahjulikkuse mõistmiseks olema erilisi finantsteadmisi. Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve. Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel. AdvS § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi teadma tehingute kahjulikkusest ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III. Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest

Tsiviilasi nr 2-12-50785 võib järeldada, et V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada Autorollost ja selle autodest. Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja süü esines hooletuse vormis. Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052,41 euro suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista. Hageja teise nõude (Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue) jättis maakohus rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks 19.04.2010 olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada. Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostjad II ja IV ei blokeerinud pankrotimenetlust sellega, et avaldasid kohtule Autorollo majandusliku olukorra kohta valeandmeid, kuid kostja II rikkus siiski õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Tõenditest nähtuvalt selgitas kostja II vajadust esitada Autorollo pankrotiavaldus alles 2010. aasta detsembris. Olukorras, kus V. Pentus käskis kostjal II Autorollo pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik ja tulnuks esitada pankrotiavaldus, oleks advokaat pidanud seda kliendile selgitama. Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma. Kostja II vastutab kahju eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest 22.04.2010 kuni 29.03.2011 ehk ajani, mil Autorollo pankrot lõpuks välja kuulutati. Hageja ise on nõudnud seda osa kahjust, mis vastab alates 25.06.2010 lisandunud võlausaldajate viivisenõudele ja selles ulatuses tuleb hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu ka rahuldada. Ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid mõjutanud Autorollo juhatuse liikmeid mitte esitama pankrotiavaldust, ja seega tuleb kolmas nõue jätta nende vastu rahuldamata. Samuti tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata kostja III kui Autorollo osaniku vastu, sest pankrotiavalduse peab esitama osaühingu juhatus, mitte osanik. Hageja neljas nõue oli Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele täitmise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et Autorollo oleks sõlminud Renaldo või Aaloega, kellele võlad Autorollo asemel tasuti, nõuete pantimiseks kirjalikke pandilepinguid. Samuti ei ole tõendatud, et Rendaldol või Aaloel oli Autorollo vastu tagatavaid nõudeid. Vormistatud on üksnes panditeatised, mis esitati võlgnikele, et nad

Tsiviilasi nr 2-12-50785 maksaks võla Autorollo asemel kas Aaloele või Renaldole. Usutavad on V. Pentuse ütlused, et ta kirjutas panditeatistele alla kostja II korraldusel ega saanud aru selle toimingu sisust ega tagajärgedest. Tõenditest nähtub, et Renaldot juhtisid ja selle vara arvel tegid ülekandeid kostja II ning kostja IV tolleaegne töötaja Kaimo Räppo. Renaldole kanti Autorollo asemel üle 8 710,15 eurot, mis seejärel kanti erinevate ülekannetega üle kostjale III ja võeti lõpuks sularahas välja. Kostjad II ja IV ei ole tõendanud, et Renaldol või kostjal III oli õiguslik alus seda raha saada. Renaldo ja kostja III kaudu Autorollole kuulunud 8 710,15 euro omastamisega rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingut, samuti AdvS-i ja advokatuuri eetikakoodeksit. Tähendust ei ole sellel, et Autorollo võis olla saanud Aaloelt laenu, ega ka sellel, et Renaldo oli omandanud Autovaalalt vähemalt 500 000 krooni suuruse nõude, millest 200 000 krooni loeti tasaarvestatuks AutoHillsi osa ostuhinna tasumisega. Kostjad ei ole tõendanud, et nõuete panditeatistes märgitud pandilepingud olid sõlmitud kirjalikult. Kui pandilepingud olid suulised, siis olid need TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised ja ei olnud alust raha Renaldole või Aaloele üle kanda. Kostja II oleks advokaadina pidanud kontrollima, kas kirjalikud pandilepingud on olemas, ja selgitama, millised on õiguslikud tagajärjed, kui lepinguid ei ole. Jättes eeltoodu selgitamata, rikkus kostja II õigusabilepingut ja peab hüvitama summa, mis tühiste pandilepingute tõttu kanti Autorollo asemel üle Renaldole ja Aaloele. On tõendatud, et Autorollo võlgnikud Arco ja TranTec tasusid kolmandatele isikutele kokku 17 954,75 eurot, millest 8 710,15 eurot kanti üle kostjale III. Kostja IV vastutab solidaarselt kostjaga II 17 954,75 euro suuruse kahju eest. Eelnimetatud summast 8 710,15 eurot omastas kostja III ja selle summa ulatuses vastutab kostja III kostjatega II ja IV solidaarselt ÄS § 1671 lg 3 alusel kui isik, kes sai kahjustamisest kasu. Ülejäänud summa ulatuses ei ole hageja neljanda nõude rahuldamine kostja III vastu põhjendatud. Kostjate I ja V vastu tuleb neljas nõue jätta rahuldamata, kuna tõenditest ei nähtu, et nad oleksid kuidagi olnud seotud panditeatiste koostamise, allkirjastamise või edastamisega. Hageja viies nõue oli Autorollo vara (kaks Krone haagist, auto Ford Tourneo, veokite ja kütuse jälgimissüsteem F-Track, sülearvuti DELL ja kontoritarvikud) kõrvaletoimetamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti. Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik alus arvuti endale võtta, seega peab ta VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli 160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista. Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna võtnud vastu võõrandamise otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest odavamalt ja et

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6 135,52 eurot, mis tulnuks maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Alates 05.04.2011 kehtiva VÕS § 113 lg 2 järgi arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Ka varasema seaduse järgi võis viivist nõuda alates nõude sissenõutavaks muutmisest ja võlausaldajal tuli esmalt võlgnikule nõudest teatada ja anda talle mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjatelt tasumist nõudnud. Viivist tuleb seega hakata arvestama hagi esitamisest ehk 03. detsembrist 2012 Hageja viivisenõue tuleb rahuldada, arvestades põhinõuete rahuldamise ulatust. Samuti tuleb põhinõuetelt mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni kohustuse täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada kõik nõuded kõigi kostjate vastu täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Maakohus on vääralt tõlgendanud ÄS § 1671 tähendust ning põhjendamatult jätnud selle sisustamisel kõrvale Saksa kohtupraktika käsitlused, millele hageja on nõuetes tuginenud. ÄS § 1671 loob konkreetse vastutuse ja hüvitamise kohustuse aluse, mis on selle kaitsealalt kattuv osaühingu juhatuse liikme vastutusega, ning ei suuna materiaalõiguslikul kontrollil edasi alusetu rikastumise regulatsiooni või deliktiõigusliku käsitluse juurde. Kahju hüvitamise nõue põhineb äriseadustikus toodud alusel, mille kohaldamisel ei tule eraldi täita kitsendavaid eelduseid lepinguväliste võlasuhete tõlgendustest tulenevalt – isik, kes ühingut varidirektorina kahjustab või sellest kasu saab, peab tekitatud kahju hüvitama sarnaselt osaühingu juhatuse liikmega. Samuti leidis hageja, et maakohus on hinnanud vääralt poolte tõendamiskoormist. VÕS § 138 sätestab, et kui kahju on tekitatud ühiselt, vabanevad ühised kahju põhjustajad vastutusest vaid tõendades, et nende tegude ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Maakohus kohaldas deliktiõiguslikku vastutust, aga ei ole lähtunud kontrollis delikti üldkoosseisust ning on jätnud tähelepanuta deliktiõigusliku kaasosaliste regulatsiooni (VÕS § 1045 lg 4). Isegi kui ÄS § 1671 kohalduks vaid läbi delikti üldkoosseisu, siis tuleb tuvastada ÄS § 1671 kohaldumine alternatiivselt läbi VÕS § 1045 lg 1 p 8 või 7, kusjuures tuleb silmas pidada, et normi kaitseala kattub ÄS §-ga 187 ja hüvitamisele kuulub kõik kahju, mida on võimalik tuvastada tuginedes diferentsihüpoteesile.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Hageja on tõendanud, et kostja V tegutses Autorollo faktilise ühingujuhina, vastupidist kostja V tõendanud ei ole. 20.04.2010 e-kirjas deklareerib ta isiklikku Autorollo juhtimise ülevõtmist. Tema juhtimist tõendavad ka muud tõendid, mh Janos Sillamaa ütlused. 21.04.2010 e-kirjas kinnitab kostja V, et teda aitab Autorollo juhtimisel kostja II. Väino Pentus ütles pankrotimenetluses, et tema ei juhtinud haiglas oleku ajal Autorollot ja tsiviilmenetluses ütles, et ta tegi nii nagu kostja II ütles. Samas nähtub viidatud e-kirjadest, et kostja II tegi otsuseid koos kostjatega V ja I (mh, nt kostjad olid alati vähemalt kirjade koopiate saajad), s.o kostja II oli nende sisesuhtes allutatud kostjatele V ja I kui vahetutele ja faktilistele Autorollo juhtidele. Maakohus on läbivalt otsuses jätnud tähelepanuta mitmed hageja esitatud tõendid – seejuures jätnud hindamata tõendid, millega hageja on näidanud, et kostjate tegevus oli ühiselt planeeritud, koordineeritud ja ellu viidud. Maakohus on hinnanud mitmeid tõendeid nagu IPaadressidelt tehtud toimingud, ühise tegude korraldamise e-kirjad ja kahjustajatele kostjale II ning Väino Pentusele kaasaaitamisteod vastuolus kohtupraktikaga näitamata, miks on otsustatud hinnata tõendite tähendust käibearusaamast erinevalt. Kõigi kostjate osas, kelle vastutust kahju eest maakohus ei tuvastanud, oleks pidanud maakohus iga nõude osas andma vastuse küsimusele, miks saab õiguslikult ja menetluses esitatud tõendite põhjal isiku vastutuse välistada, kui isik on tõendatult osalenud maksejõuetuks muutunud äriühingu varade õigusvastase võõrandamise planeerimisel, ettevalmistamisel ning läbiviimisel ja toetab läbiviimisel oma tegudega õigusvastaste tehingute sõlmijaid, mh rikub advokaadina/advokaadibüroona lojaalsuskohustust. Hageja on tõendanud kostjate poolt nendele etteheidetavate tegude elluviimist, õigusvastastele tegudele kaasaaitamist ja õigusvastaste tegude planeerimises osalemist. Maakohus on suure osa tõenditest jätnud ühise vastutuse kontekstis otsuses käsitlemata, välistades vastutuse üldiste põhjendustega, seejuures isegi kasutamata välistamismeetodit. Kostjad ei ole nende süüd välistavaid tõendeid esitanud hoolimata sellest, et neil lasub antud osas tõendamiskoormis. Esimese nõude juures ei oleks maakohus tohtinud vähendada kahjuhüvitist, sest võlausaldaja vahetus ei too kaasa kohustustest vabanemist. Kuna hageja on pakkunud kostjatele nõudeid loovutamiseks, siis ei saa nende nõuete võrra hageja kahjuhüvitist vähendada. Teise nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses. Teise nõude osas lasus kostjatel tõendamiskoormis näidata, et raha polnud füüsiliselt olemas või see kulus mujale. Kolmanda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama kõigi kostjate vastu, sest nad vastutavad solidaarselt kahju tekkimise eest. Neljanda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses kõigi kostjate vastu, sest hageja on selle nõude juures nõudnud kahju hüvitamist, aga mitte alusetu rikastumise teel saadu üleandmist. Viienda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses kõigi kostjate vastu, kuivõrd hageja on tõendanud kogu nõude juures kahju tekkimist näidatud ulatuses. Maakohus on põhjendamatult jätnud menetluskulude jaotuse osas kohaldamata TsMS § 162 lg 4. Autorollo ja tema võlausaldajate suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kui Autorollo peaks kandma kostjate menetluskulusid ka juhul kui mingis osas mõnda nõuet vähendatakse.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Kostja I apellatsioonkaebus Kostja I palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi tema suhtes ja jättis menetluskulud tema enda kanda. Kostja I taotleb selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi tema vastu täielikult rahuldamata ja tema menetluskulud hageja kanda. Väino Pentuse haiglas viibimise ajal jätkas kostja II Autorollole õigusteenuse osutamist. Väino Pentusega kohtuti korduvalt advokaadibüroos, kusjuures suhtlust kostja II ja Väino Pentuse vahel aitasid vahendada viimase pereliikmed. Kostja II pidas Autorollo jätkusuutlikkuse tagamiseks võimalikuks asutada tütarühing. Tema ettepanekul oli tütarühingusse vaja kaasata autosid tööga varustav ettevõte ja Autorollo suurvõlausaldajad. Nii asutatigi AutoHills, kes tegutses mõnda aega ja tootis ka väikest kasumit. Autorollo pankroti väljakuulutamise järel ei esitanud pankrotihaldur nõuet kõigi juhatuse liikmete vastu, vaid üksnes Väino Pentuse ja viie praeguse kostja vastu (Tiit Pohlaga sõlmis pankrotihaldur kompromissi, mõlemaid esindas seejuures advokaadibüroo LEXTAL). Kohus jättis käsitlemata väited, et hageja oleks pidanud suunama oma nõuded esmajoones Autorollo juhatuse liikmete Janos Sillamaa ja Tiit Pohla vastu, mitte isikute vastu, kelle seos Autorolloga on olnud kaudne või peaaegu olematu. Maakohus tõlgendas ÄS § 1671 lg 1 vääralt, kui leidis, et nimetatud sätte kontekstis sai vastutuse kaasa tuua kostja I poolt Autorollo juhatuse liikmele Väino Pentusele kostja II soovitamine. Kohus läks sellise seisukohaga vastuollu teiste otsuses toodud põhjendustega, mille kohaselt vastutuse saab kaasa tuua üksnes kahju kaasa toonud otsuse tegemiseks mõju avaldamine. AutoHillsi asutamiseks mõju avaldamine kostja I poolt tõendatud ei ole. Samuti ei ole tõendatud kostja II palkamiseks Väino Pentusele mõju avaldamine. Kohus, rahuldades kostja I suhtes hageja esimese nõude, ei tuvastanud, et kostja I oleks Väino Pentusele AutoHillsi asutamiseks mõju avaldanud. ÄS § 1671 lg 1 alusel vastutuse tekkimiseks ei piisa soovitamisest või tegevusetusest. Kohus hindas tõendeid, sh tunnistajate ütlusi ebaõigesti. Samuti eksis kohus, kui leidis, et AutoHillsi asutamine oli Autorollo jaoks kahjulik tehing. Kohus jättis hindamata tunnistajate ja vande all ütlusi andnud isikute ütlused selle kohta, et tütarühingu asutamine oli Nordea panga nõudmine. Nii kostja II, VL kui Ole Loigu kinnitasid, et Nordea pank oli autod arestinud ja oli nõus need vabastama üksnes siis, kui asutatakse tütarühing. Nõustuda ei saa ka kohtu järeldusega, et Autorollo poolt ülekursiga tehtud sissemakse tähendas osanike ebavõrdset kohtlemist. Tegemist oli osanike kokkuleppe küsimusega, kohus jättis põhjendamatult käsitlemata VL, Väino Pentuse ja kostja II ütlused selle kohta, et KA panus AutoHillsi pidi seisnema ka selles, et VL pidi varustama ettevõtet tööga (sisuliselt tõi kaasa know-how). Isegi kui panus oli väiksem, sai kahju seisneda vaid selles, et Autorollo sai väiksema osaluse, kui ta oleks pidanud vastavalt sissemaksele saama, kuid ühtegi tõendit ei ole selle kohta, et kostja I oleks puutunud kokku küsimusega, millise sissemakse Autorollo teeb ja millise osaluse ta selle eest saab. Kohus rahuldas kostja I suhtes alusetult ka hageja viienda kahjunõude. Asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille kohaselt sülearvuti Dell oleks kunagi olnud kostja I valduses. Samuti jättis kohus alusetult käsitlemata tõendid, mis kinnitasid, et kostja I käis Autorollo kontoris Väino Pentuse palvel ja viis sealt võetud asjad Väino Pentuse kätte. Seejuures määras kohus

Tsiviilasi nr 2-12-50785 arvuti väärtuse ebaõigesti, tehes tõendite pinnalt ebaõiged järeldused. Kohus jättis tähelepanuta, et sülearvuti oli põhivarana amortiseerunud ja maha kantud. Seetõttu puudus kohtul alus lugeda arvuti väärtuseks 160 eurot. Hageja esitas hagiavalduse lisana 41 (tl 249– 250, I köide) Autorollo amortisatsiooni aruande 31.05.2010 seisuga, mille kohaselt oli sülearvuti Dell Latitude C810 jääkväärtuseks 0. Ka menetluskulude osas on otsus ebaõige. Kui kostja I suhtes oleks hagi osaline rahuldamine olnud ka õige, oleks menetluskulud tulnud jagada teisiti. Kui hagi rahuldati kostja I vastu põhinõude osas summas 120 212,41 eurot, s.o 26% ulatuses, siis vastavalt sellele tulnuks jaotada ka menetluskulud. Kostja II apellatsioonkaebus Kostja II palus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus rahuldas hagi tema suhtes ja uue otsusega jätta hagi tema osas täielikult rahuldamata ning tema menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja II ja hageja vahel on sõlmitud kliendileping õigusabi osutamiseks, ei saa kostja II samaaegselt vastutada ÄS § 1671 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna käsundisuhte raames eksisteeriva kohustuse rikkumise korral ei teki deliktiõiguslikku vastutust. Samuti puuduvad solidaarvastutuseks mistahes alused (nii VÕS § 137, kui ka advokatuuriseadusest tulenevalt). Asjas kogutud materjalidest ei tulene, et kostjatel oli sõlmitud omavahel kokkulepe, mille eesmärgiks oli Autorollo varatuks muutmine. Lepingulise vastutuse kohaldamiseks oli hageja kohustatud tõendama, et kostjad II ja IV on kliendilepingut rikkunud, rikkumise tulemusena on hagejale tekkinud kahju, kahju oli ettenähtav, kahju ärahoidmine on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse eesmärgiga, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja II ei ole rikkunud hagejaga sõlmitud kliendilepingut ning maakohus ei ole lepingulise vastutuse eelduseid otsuses esile toonud. Kõik kostja II kui vandeadvokaadi toimetamised olid kliendi poolt heaks kiidetud. Isegi juhul kui ta oleks tekitanud tehingute korraldamisega Autorollole kahju, ei saa ta vastutada kahju eest VÕS § 621 lg 4 tulenevalt. Advokaadil puudub pädevus ja kohustus hinnata tehingute majanduslikku tagajärge kliendile. Kohtu poolt viidatud VÕS § 620 lg-d 1 ja 2 tuleb vaadata koosmõjus §-dega 619 ja 621. Autorolloga sõlmitud kliendilepingus ei ole sellist kohustust, millest tuleneks, et kostja II pidi kaitsma Autorollo huve AutoHillsi asutamisel. Käsundisaaja ei vastuta VÕS § 621 lg-tes 1–3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. Hageja ei ole lepingulist vastutust esile toonud ega tõendanud. Hageja ei ole samuti tõendanud, et käsundit täites oleks kostja II tegutsenud ilma kliendi juhisteta või kliendi juhistest kõrvale kaldunud. Õigusnõustaja ei saa vastutada oma kliendi majandustegevuse eest. Kostjal puudus seadusest ja kliendilepingust tulenev kohustus jälgida Autorollo majandustegevust ja selle kasumlikkust. Autorolloga sõlmitud kliendilepingu puhul on tegemist raamlepinguga, mille puhul advokaat osutab kliendile õigusabi vastavalt kliendi vajadusele ja pöördumisele. Kliendilepingust ei tulene, et kostjate II ja IV poole pöörduti palvega analüüsida Autorollo majandustegevuse jätkusuutlikust. Advokaadil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust jälgida, kas ja mis ajahetkel muutub klient maksejõuetuks. Tulenevalt eespool toodust ei saa nõustuda

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kohtu seisukohaga, et kostja II rikkus õigusabilepingut, VÕS § 624 lg 1 ja VÕS § 620 lg 2 tulenevat kohustust ega hoidnud ära kahju tekkimist Autorollole. Kostjal II puudus kohustus jälgida, mis ajahetkel ja kas Autorollo muutub maksejõuetuks. Väär on kohtu seisukoht, et panditeatiste alusel hankijate kohustuste täitmisega Renaldole ja Aaloele on tekitatud Autorollole kahju 17 954,75 eurot. Reaalsete nõuete pantimine läks reaalsete laenude katteks, seega ei saanud antud tehingutega seoses hagejal mingit kahju tekkida. Nõuete pantimise ning pantide realiseerimise tulemusena vähenesid samas mahus Autorollo kohustused võlausaldajate ees. Väär on ka kohtu käsitlus Renaldo ja kostja III kaudu väidetavalt omastatud kliendile kuulunud 8 710,15 euro kohta. See, mis alusel Renaldo ja kostja III summad said, samuti milliseid ülekandeid Renaldo edaspidi tegi, ei oma õiguslikku tähtsust Autorollole väidetavalt tekkinud kahju hindamisel, kuna Autorollo tegelike finantskohustuste täitmine nõuete pantimise kaudu ei saanud Autorollole kahjulik olla. Kostja II edastas teatised reaalselt panditud reaalsete nõuete olemasolu kohta ning jääb ebaselgeks, milles siin seisneb tema tegevuse õigusvastasus. Kahe Krone SDP 27 haagiste puhul täideti ostuhinna tasumisega kolmandale isikule hageja kohustus võlausaldaja Renaldo ees, vastavalt pantimisele, ja sellest ei saa Autorollole kahju tekkida, kuna Autorollo kohustused kolmandate isikute ees vähenesid. Väär on kohtu seisukoht, et kostja II oleks pidanud oma kliendile selgitama, et teatise allkirjastamine toob Autorollole kahju. 22.04.2010 sõlmitud kliendilepingust ei tulene, et kostjate IV või II kohustuseks oleks olnud kliendi vara säilimise tagamine. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 24.05.2010 sõlmisid Väino Pentus ja LKW Trucks OÜ kokkuleppe vara omandiõiguse ülemineku kohta, millega Autorollo andis üle omandiõiguse kahele Krone SDP 27 haagisele. Advokaadil ei ole õigust ega kohustust sekkuda oma kliendi majandustegevusse ning takistada vara müümist. Õigusteenuse osutamine saab toimuda vaid sõlmitud kliendilepingu raames. Tulenevalt eespool toodust on väär kohtu seisukoht, et kostja II rikkus õigusabilepingut, VÕS § 620 lõiget 2, AdvS § 44 lõiget 3 ning advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lõiget 1. Toimiku materjalidest ei tulene, et hageja oleks kostjatele kompromissi pakkunud, mistõttu on kohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas väär. Kohus pidanuks määrama menetluskulud murdosade või protsentide järgi ning jätma 68% kostja II menetluskuludest hageja kanda. Kostja III apellatsioonkaebus Kostja III palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi OÜ Roode & Partnerid suhtes ja uue otsusega jätta hagi OÜ Roode & Partnerid osas täielikult rahuldamata ja OÜ Roode & Partnerid menetluskulud hageja kanda. Kostja IV apellatsioonkaebus Kostja IV palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi tema suhtes ja uue otsusega jätta hagi tema osas täielikult rahuldamata ja tema menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Kostja IV leidis, et kohtu viide kostja IV võimalikule vastutusele lepinguvälisel alusel on nõuetekohaste õiguslike põhjendusteta ning kostja IV ei saa lepinguvälisel alusel Autorollole tekkinud kahju eest vastutada. Selliste asjaolude üle arutlemisega, mis asja lahendamise seisukohast sisulist tähtsust ei oma, on kohus üritanud süvendada muljet, justkui oleks kostja IV poolt õigusabi osutamine olnud ebakvaliteetne. Sellised asjatud arutlused peavad olema kohtuotsusest välja jäetud, vastasel juhul ei ole otsuse põhjendused nõuetekohased. Kuna maakohus leidis, et kostja II oli Autorollo tegeliku osaniku seaduslik esindaja, siis oleks maakohus pidanud kostja II tegevuse hindamisel eristama tema rolli kostja III esindajana ning tema rolli Autorollo õigusnõustajana. Kostja IV saab vastutada vaid osas, milles kostja II tegevus oli õigusabiteenuse osutamine. Kohus oleks pidanud nendest asjaoludest tulenevaid järeldusi arvestama läbivalt kogu asja lahendamisel, mida aga tehtud ei ole. Seega on maakohus asjaolusid valesti tuvastanud ning neist ebaõiged järeldused teinud. Arvestades seda, et kostja II tegutses kahes erinevas rollis (osaniku esindaja ja advokaadi rollis) ei ole maakohus ammendavalt selgitanud seda, milline tähendus oli asjaolul, et AutoHillsi asutamise algne initsiatiiv võis tulla kostjalt II. Juhul, kui maakohus luges kostja II Autorollo osaniku tegelikuks esindajaks, kes andis Väino Pentusele juhiseid, siis sai AutoHillsi asutamise initsiatiiv tulla vaid kostjalt II kui osaniku esindajalt. Seega ei saaks seda toimingut kostjale IV omistada. Kui aga kostjat II mitte lugeda Autorollo osaniku rolli täitjaks, siis tuleb AutoHillsi asutamise ettepanekut vaadata kui juriidilise lahenduse väljapakkumist kliendi soovitud eesmärgi saavutamiseks. Tegemist oleks sellisel juhul kliendi soovile juriidilise vormi andmisega, mitte kliendi juhiseta tehtud ettepanekuga. Kohtuotsuses väljendatud seisukoht, et AutoHillsi asutamise algne initsiatiiv võis tulla kostjalt II, ei ole täiesti korrektne, sest ei arvesta seda, et tegemist oli kliendi poolt püstitatud ülesandest lähtuva ettepanekuga. Kohus leidis, et AutoHillsi osa pandileping oli näilik ja selle tegelikuks eesmärgiks oli luua näiline olukord, kus hiljem oleks võimalik teostada Autorollole kuuluva AutoHillsi osa võõrandamine pandi realiseerimisena ilma selle eest tegelikku tasu maksmata. Kohtuotsusest ei ole aru saada, kuidas on kohtu tuvastatud asjaolu, et Renaldo oli kostja IV kontrolli all, selle järelduse aluseks. Teiseks ei nähtu otsusest, kuidas on asjaolu, et Renaldo oli kostja II või mõne muu kostja IV töötaja kontrolli all, kostjale IV vastutuse alusena omistatav. Kostja IV saab solidaarselt oma töötajate eest vastutada vaid osas, milles vastav tegevus on seotud õigusteenuse osutamisega Autorollole. Renaldo väidetav kontrollimine ei saa kuidagi olla kvalifitseeritav õigusteenusena. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjate ja Väino Pentuse eesmärgiks oli Autorollo vara kõrvaldada ja jätta võlausaldajad ilma võimalusest oma nõuete rahuldamiseks. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, nagu oleks kostja II tegutsenud ilma kliendi (Autorollo) juhisteta, tema huvide vastaselt ning andnud ebakvaliteetset õigusnõu. Maakohtu sellised järeldused on vastuolus asjas esitatud tõenditega, samuti ei ole maakohus seda järeldust tehes analüüsinud kostja IV poolt esitatud seisukohti. Kostja IV täitis kliendilepingut nõuetekohaselt, tegi kõik mõistlikult võimaliku eesmärgi saavutamiseks ning mingiks ajaks soovituse eesmärk ka saavutati – Autorollo pankrotimenetlust ei algatatud, osad võlausaldajad toetasid tütarühingu asutamist, tütarühingu majandustegevus käivitus ja oli alguses ka kasumlik. Maakohtu etteheide, et Autorollo

Tsiviilasi nr 2-12-50785 igapäevase majandustegevusega seotud võlgnevusi AutoHillsi asutamisega ei tasutud ning Autorollo majandusseisu tütarühingu asutamine paremaks ei muutnud, ei arvesta eelnimetatud käsunduslepingu täitmise põhimõtteid. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et AutoHillsi asutamisega Autorollo majandustegevus lakkas ja Autorollo jäi ilma märkimisväärsest osast oma varast. AutoHillsi majandustegevus käivitus, Autorollo võlgnevusi (sh liisingumaksed, töötasud, maksud riigile, laenumaksed jms) tasuti, kuid plaan Autorollo rahavood AutoHillsi tegevuse kaudu taastada ei realiseerunud täielikult. Samas ei ole eesmärgi saavutamata jätmine käsunduslepingu rikkumiseks, mistõttu kohtu vastavad etteheited on asjakohatud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kostja IV oleks jätnud midagi tegemata, mis oleks paremini võimaldanud kliendi poolt püstitatud eesmärki saavutada. Kohus on jätnud täielikult kohaldamata VÕS § 621 lg 4. Kõik hageja esimese nõudega seotud tehingud allkirjastas Väino Pentus isiklikult (AutoHillsi asutamisleping, AutoHillsi osa pantimine ja müük, mitterahalise sissemakse üleandmine). Sellega kinnitas ta, et õigusteenuse osutamise käigus ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega. Väino Pentus kinnitas, et kiitis kogu kostja II tegevuse heaks. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes VÕS § 621 lõikest 4 ei saa kostja IV vastutada isegi kui ta oleks Autorollo juhistest kõrvale kaldunud või jätnud juhtimata tähelepanu võimalikele juhistest tulenevatele kahjulikele tagajärgedele. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud õigusabilepingu eesmärgiks oli kaitsta äriühingut nende tehingute tegemise eest, mis vähendavad ebamõistlikult äriühingu vara. Õigusabilepingu eesmärgiks saab olla kaitsta klienti vaid selle eest, et kliendile ei tekiks kahju ebaõige õigusnõu tulemusena, näiteks juhul, kui kliendi vara väheneb õigusliku aluseta. Eeltoodut arvestades on ebaõige ka kohtu järeldus, et kostja IV on Autorolloga sõlmitud kliendilepingut rikkunud sellega, et ei hinnanud tema poolt nõustatud tehingute tagajärgi. Kohus on ebaõigesti leidnud, et Autorollole tekkis seoses tütarühingu asutamisega kahju, samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud kahju suuruse ega ole tuvastanud põhjuslikku seost õigusabilepingu väidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud ega saanudki olla rikutud lepingulise kohustuse eesmärgiks, mistõttu ei saa sellist kahju kostjalt IV välja mõista. Asjakohatud ja meelevaldsed on hageja teise nõudega seonduvad kohtu järeldused, mille kohaselt andis kostja II EK-le RM ja Osaühing EST-TRADE GROUP laenulepingud üleandmiseks MM-le ning EK vahendusel andis kostja II MM-le korralduse kanda need laenulepingud raamatupidamisprogrammi. Kohus on hageja kolmandat nõuet rahuldades hagi piiridest väljunud. Autorollo majandusliku olukorra hindamine ei olnud õigusabilepingu esemeks. Kohus on hageja kolmanda nõude ebaõigesti rahuldanud isegi juhul, kui lähtuda kohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Kohus on hageja neljanda ja viienda nõude rahuldamisel väljunud hagi piiridest, heites kostjatele ette sellise asjaolu tõendamata jätmist, mis ei olnud vaidluse all. Kohus ei selgitanud kostjatele vajadust tõendada pandilepingute olemasolu ja ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingust tulenevaid kohustusi. Väidetav õigusabilepingu rikkumine ei tekitanud Autorollole kahju, ebaõige ja täielikult

Tsiviilasi nr 2-12-50785 põhjendamata on kohtu järeldus, mille kohaselt on kostja IV omastanud Autorollo vara. Kostja II ei ole Väino Pentust mõjutanud. Samuti on kohus sissenõutavaks muutunud viivise arvutamisel VÕS § 113 lõiget 1 ebaõigesti kohaldades arvutuse vahetulemusi jooksvalt ümardanud ja seetõttu on välja mõistetud 444, 83 euro võrra suurem viivis. Arvestades hagi rahuldatud ja rahuldamata osa proportsioone tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt. Kohus jättis menetluskulusid jaotades põhjendamatult kaalumata TsMS § 169 lg 3, mille alusel oleks tulnud hageja põhjendamatute taotluste ja kaebuste menetlemise kulud jätta hageja kanda sõltumata menetluse tulemusest. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu apellatsioonkaebusele vastu.

ja kostjad

vaidlesid

hageja

Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa palusid hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik ERGO Insurance SE palus kostjate apellatsioonkaebused rahuldada ja jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vahepealne menetlus Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.06.2015 otsusega maakohtu otsuse osas, millega hageja esimene nõue jäeti kostja V vastu rahuldamata, osas, millega maakohus vähendas hageja esimese nõude rahuldamiseks väljamõistetud kahjuhüvitist 43 765,26 euro võrra, osas, millega hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, ja osas, millega hageja viies nõue kostja I vastu rahuldati. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega esiteks rahuldas hageja esimese nõude kõigi kostjate vastu ja mõistis neilt välja 163 817,67 eurot, teiseks jättis hageja kolmanda nõude ka kostjate II ja IV vastu rahuldamata ja kolmandaks jättis hageja viienda nõude kostja I vastu rahuldamata. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis ringkonnakohus välja ka viivise. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjatelt I-V mõisteti hageja esimese nõude rahuldamiseks solidaarselt välja põhinõue 163 817,67 eurot ja viivis 34 673,92 eurot. Hageja neljanda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II ja IV solidaarselt välja põhinõue 9 244,60 eurot ja viivis 1 956,73 eurot. Samuti mõisteti hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja põhinõue 8 710,15 eurot ja viivis 1 843,60 eurot. Hageja viienda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II, III ja IV välja põhinõue 6 135,52 eurot ja viivis 1 298,65 eurot. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõisteti välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 1. juulist 2015 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja teine ja kolmas nõue jäeti kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäeti kostjate I ja V vastu rahuldamata. Riigikohus tühistas 13.04.2016 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse järgmistes osades ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule: 1) osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja esimese nõude (AutoHillsi asutamisest tuleneva kahju

Tsiviilasi nr 2-12-50785 hüvitamise nõude) kostja V vastu täielikult ning kostjate I, II ja IV vastu osaliselt ehk 43 765,26 euro ulatuses, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt V hageja kasuks välja 163 817,67 eurot ning viivise ja kostjatelt I, II ja IV 43 765,26 eurot ning viivise. 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude (AutoHillsi asutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis kostjatelt I, II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 120 052,41 eurot ning viivise; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja neljanda nõude (Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954,75 eurot ning viivise; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude (Autorollo vara kõrvaldamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6 135,52 eurot ja viivise; 5) osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud. Samuti tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse ja Harju Maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja osaliselt jätsid rahuldamata hageja hagi kostja III vastu ja lõpetas nimetatud osas menetlus, seoses kostja III lõppemisega ilma õigusjärglaseta. Riigikohus jättis hageja teise ja kolmanda nõude tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata ning hageja neljanda ja viienda nõude tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. 21.10.2016 otsusega tühistas ringkonnakohus maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus rahuldas Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite hagi esimese nõude kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis neilt välja hageja kasuks solidaarselt 120 052,41 eurot ning viivise. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi neljanda nõude ja mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954,75 eurot ja viivise ning osas, millega maakohus rahuldas hagi viienda nõude ja mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6 135,52 eurot ja viivise. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohtu 17.05.2017 otsusega tühistati ringkonnakohtu 21.10.2016 otsus. Riigikohus selgitas, et hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostja V vastu, nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 558–565) ja märkis otsuses vaid seda, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust kostja V suhtes muuta. Hageja apellatsioonkaebusest (alajaotus 1.6) nähtuvalt on hageja maakohtu otsuse eelviidatud osa vaidlustanud mh seetõttu, et maakohus rikkus hageja arvates oluliselt menetlusõiguse norme – ei hinnanud kõiki tõendeid nõuetekohaselt, jättis kõrvaldamata vastuolud tõendite vahel, samuti jaotas väidetavalt ebaõigesti tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus ei ole aga ühegi hageja apellatsioonkaebuse väite kohta mingit seisukohta võtnud ja on sellega rikkunud TsMS § 654 lg 5 esimese lause nõuet.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Ringkonnakohus tühistas 21.10.2016 otsusega maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostja I vastu ja jättis hagi selles osas rahuldamata. Seega tegi ringkonnakohus selles osas maakohtu lahendile vastupidise otsuse. Otsuse tegemisel ei järginud ringkonnakohus aga TsMS § 654 lg 5 teist lauset, mille kohaselt peab ringkonnakohus juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, võtma seisukoha kõigi maakohtu menetluses esitatud poolte väidete ja vastuväidete kohta. Samuti pole ringkonnakohus järginud TsMS §-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Eeltoodud rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised, kuna ei võimalda menetlusosalistel aru saada, kuidas kohus jõudis lahendis toodud järeldusteni. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostjate I ja V vastu ÄS § 1671 lg 1 alusel, rajas ringkonnakohus oma lahendi üksnes eeldusele, et kostjate tahtlus ei ole tõendatud. Normi kohaldamise teisi eeldusi ringkonnakohus ei kontrollinud ja sellega jättis ringkonnakohus järgimata Riigikohtu juhise (TsMS § 693 lg 2). Olukorras, kus Riigikohus tühistas ringkonnakohtu lahendi muu hulgas põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. Tuginedes maakohtus tuvastatud asjaoludele, on ringkonnakohus samuti rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, mis tähendab, et hagi rahuldamist või rahuldamata jätmist kaaludes peab kohus tuvastama kõik asjaolud, mis on eelduseks õigusnormi kohaldamisel, mille alusel asi lahendatakse (vt ka Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 14). Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et kostjad I ja V ei vastuta faktiliste ühingujuhtidena, kuna nad ei teinud ise ühtegi toimingut, millega Autorollo muudeti varatuks. Riigikohtu hinnangul oli arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kuna asja materjalidega ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid tekitanud Autorollole kahju, siis on välistatud ka faktilise ühingujuhi deliktiõiguslik vastutus. Deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole käsundita asjaajamise sätted, nagu see on faktilise ühingujuhi vastutuse puhul. Neid nõude aluseid tulnuks eraldi kontrollida. Ringkonnakohus ei kontrollinud hageja esitatud asjaolude, poolte väidete ja vastuväidete ning tõendite põhjal seda, kas võivad täidetud olla kostjate I ja V vastutuse eeldused deliktiõiguse või käsundita asjaajamise õiguse järgi. Ringkonnakohus leidis advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingut tõlgendades, et hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, et Autorollo ja kostja IV oleksid leppinud kokku veel milleski muus peale selle, mis oli kirjas kliendilepingus. Samuti märkis ringkonnakohus, et nõustub kostjaga II, et kliendilepingu eesmärk ei olnud V. Pentuse vabastamine käendusest ja et hageja ei ole tõendanud, et kliendilepingul oli selline eesmärk. Samas ei sisalda ringkonnakohtu otsus kohtu enda põhjendusi, miks hageja esitatud asjaolud (mh näiteks see, kuidas kliendilepingut täideti) ei anna alust teha teistsuguseid järeldusi.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Hinnates seda, kas kostjad II ja IV võivad vastutada Autorollo ees deliktiõiguse alusel, märkis ringkonnakohus, et nõustub kostja IV seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja IV oleks tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud ja Autorollo varatuks muutnud. Ringkonnakohtu põhjendustest nähtub, et kohus on lugenud hageja vastupidised väited mittetõendatuks kostja IV vastuväidetele tuginedes, põhjendamata seda eelistust. Kostja II võimalikku vastutust deliktiõiguse normide alusel ei ole ringkonnakohus aga üldse käsitlenud. Riigikohtu arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pandilepingute võimaliku puudumisega kui asjaoluga ei pea arvestama, kuna hageja ei ole alguses sellele tuginenud. Kuna maakohus tuvastas oma otsuses, et kirjalikke pandilepinguid ei sõlmitud ning et Renaldol ja Aaloel ei olnud Autorollo vastu nõudeid (vt maakohtu otsuse p 675), siis selleks, et võtta asja lahendamisel aluseks vastupidine eeldus, tulnuks ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks ta (erinevalt maakohtust) leiab, et kirjalikud pandilepingud olid olemas ja et Renaldol ning Aaloel olid Autorollo vastu tegelikult olemasolevad nõuded. Selleks tulnuks ringkonnakohtul võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide asjakohaste väidete ja vastuväidete kohta ning jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust. 14.07.2017 kirjaga andis ringkonnakohus hagejale tähtaja iga kostja ja vastutuse alusest lähtuvalt tuua esile olulised asjaolud ja tõendid ning võimaldas kostjatel sellele vastata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtuistungil menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja toimikutes olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostja I vastu ja jätta hageja esimene nõue kostja I vastu rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles rahuldati hageja neljas ja viies nõue kostjate II ja IV vastu osaliselt ja jätta neljas ja viies nõue kostjate II ja IV vastu täies ulatuses rahuldamata. Osas, milles maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostjate II ja IV vastu osaliselt tuleb muuta TsMS § 657 lg 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamata, tuleb jätta muutmata. Praeguses ringkonnakohtu menetluses on vaidluse all hageja esimene nõue kahju hüvitise 176 600 eurot ja viivise saamiseks kostjate I, II, IV ja V vastu, hageja neljas ja viies nõue kostjate II ja IV vastu ulatuses, milles need nõuded nimetatud kostjate vastu rahuldati, s.t neljas nõue 17 954,75 euro ja viivise ning viies nõue 6 135,52 euro ja viivise väljamõistmise osas. Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud osas, milles hageja teine ja kolmas nõue jäid täielikult kõigi kostjate suhtes rahuldamata. Samuti on kohtuotsus jõustunud osas, millega hageja neljas nõue jäi kostjate I ja V vastu täielikult ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6 055,83 euro ulatuses) ning hageja viies nõue kostjate I ja V vastu täielikult ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (18 513,46 euro ulatuses) rahuldamata. Kuna OÜ Roode & Partnerid (kostja III) on 17.09.2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis Riigikohus lõpetas tema suhtes menetluse TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel ning tühistas nii maa- kui ka

Tsiviilasi nr 2-12-50785 ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse TsMS § 431 lg 2 järgi osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III vastu. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud väited, mis puudutavad kõiki praeguses ringkonnakohtu menetluses olevaid nõudeid. Esmalt vastab kolleegium neile väidetele. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostjad oleksid pidanud tõendama, et nad ei ole Autorollole kahju tekitanud. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid iga kostja kohta. Maakohus on tõendamiskoormise jaganud õigesti. Samuti on ebaõige hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 138 lg 2 ja kõiki kostjaid oleks pidanud hageja arvates käsitlema koos ning mitte lahti siduma iga kostja vastutust. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud iga kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud eraldi ja seda ka tulenevalt vastutuse alustest. VÕS § 138 lg 1 järgi võib olukorras, kus tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt ning lg 2 sätestab, et kahju hüvitamiseks kohustatud isik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud. VÕS § 138 lg 1 eesmärgiks on kergendada kannatanu tõendamiskoormist ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. VÕS § 138 lg 2 eesmärgiks on kahju kandnud isiku tõendamise lihtsustamine ainult põhjusliku seose osas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (Riigikohtu 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1915, p 12). Riigikohus selgitas, et teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus. Käesoleval juhul ei piisa VÕS § 138 lg 1 kohaldamiseks Autorollole tekkinud kahju tõendamisest, nagu ekslikult leiab hageja. Seega leidis maakohus õigesti, et selleks, et hagi iga kostja vastu rahuldada, peavad kahju hüvitamise nõude eeldused olema kõigi kostjate suhtes täidetud. Pooled ei vaidle järgmiste kõigi menetluses olevate nõuete lahendamisel oluliste asjaolude üle ja mida ringkonnakohus otsuse tegemisel arvestab:  V. Pentus oli Autorollo ainuosanik kuni 26.04.2010 ja alates 26.04.2010 oli Autorollo ainuosanik OÜ Roode & Partnerid;  V. Pentus oli aprillis 2010 ja on äriregistri andmetel jätkuvalt Autorollo juhatuse liige. Autorollo teised kaks juhatuse liiget olid vaidlusaluste toimingute tegemise ajal (26.04.2010 kuni november 2010) J. Sillamaa ja kuni juulini 2010 ka T. Pohl;  kostja II töötas vaidlusalusel perioodil (aprillist kuni novembrini 2010) kostja IV juures vandeadvokaadina;  Autorollo ja kostja IV sõlmisid 22.04.2010 õigusabilepingu, mille täitmiseks kasutas kostja IV kostjat II kui oma töötajat;

Tsiviilasi nr 2-12-50785  V. Pentus viibis 19.04.2010 kuni 07.05.2010 haiglaravil;  29.03.2011 kuulutas Harju Maakohus välja Autorollo pankroti. Hageja esimene nõue Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju 176 600 eurot hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Hageja väidetel AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole 176 600 euro suurune kahju järgmiste toimingutega. Kõigepealt asutasid Autorollo ja OÜ KIILI AUTOVEOD (KA) 17.05.2010 AutoHillsi, mille osakapital (40 000 krooni) kuulus võrdsetes osades asutajatele. KA tasus oma osa eest rahaga, Autorollo aga mitterahalise sissemaksega, mille esemeks olid neli MAN veokit ja üheksa Krone haagist, mille väärtuseks hinnati asutamisel 136 131,81 eurot. Kostja III kui Autorollo ainuosanik võttis 17.05.2010 vastu otsuse asutada AutoHills, milles Autorollole kuulus 50% suurune osalus. Kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks ja korraldas dokumentide koostamise ja vormistamise. AutoHillsi asutamislepingule kirjutasid Autorollo nimel alla Väino Pentus ja teise asutaja KA nimel VL. Kostja IV tasus AutoHillsi asutamiseks vajaliku riigilõivu ja kostja II tasus notaritasu. 17.06.2010 panditi Autorollole kuuluv AutoHillsi osa Renaldo kasuks, pandilepingule kirjutas alla V. Pentus ja kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise lepingu sõlmimise asjus. 27.09.2010 ilmus ajalehes Tartu Postimees teade, et Renaldo müüb avalikul enampakkumisel Autorollole kuuluva AutoHillsi osa. Enampakkumise teate sisestas kostja IV töötaja. Kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi osa müügilepingu tõestamiseks. 22.11.2010 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandati panditud osa Renaldole. Osa ostuhind oli 12 782,33 eurot (200 000 krooni) ja Renaldo tasaarvestas tasumisele kuuluva summa nõudega Autorollo vastu. Eeltoodud asjaolude osas menetlusosaliste vahel vaidlust ei olnud. Hageja leidis, et AutoHillsi asutamise ja sellele järgnenud tehingute ja toimingute tõttu jäi Autorollo ilma nii sõidukitest kui ka osalusest AutoHillsis. Üleantud sõidukite ja haagiste väärtus oli 176 600 eurot. Hageja väidete kohaselt kostjad leppisid ühiselt kokku AutoHillsi asutamises, et viia vara maksejõuetust Autorollost välja. Hageja on AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitanud solidaarselt kõigi kostjate vastu. Hageja väidetel Autorollo vara kõrvaldamist organiseerisid ja korraldasid ka kostjad I ja V, kes kasutasid ära oma mõju V. Pentusele ja mõjutasid teda tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Nende vastutust ei välista see, et nad olid V. Pentuse lähedased, sest ka lähedaste abistamiseks ei või teha õigusvastaseid tegusid. Alternatiivselt võis kostjatel I ja V olla sõlmitud Autorolloga käsundusleping ja nad võivad vastutada käsundisaajatena selle eest, et nad ei käitunud Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo arvelduskonto kaudu omastas kostja II kontrolli all olev OÜ Roode & Partnerid Autorollo raha. Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti võivad kostjad vastutada käsundita asjaajajatena või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Maakohus on nõuded kostjate I ja V vastu kvalifitseerinud ÄS § 1671 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi ning nõuded kostjate II ja IV vastu VÕS § 115 lg 1 ning AdvS § 47 järgi. Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I−IV solidaarselt välja 135 657,98 eurot, millest 120 052,41 eurot oli põhinõue ja 15 605,57 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus jättis hageja esimese nõude terves ulatuses kostja V vastu rahuldamata. Kostjad I, II ja IV on vaidlustanud kohtuotsuse osas, millega hagi nende vastu rahuldati, ja hageja on vaidlustanud kohtuotsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Hageja I nõude lahendamiseks kõigi kostjate suhtes ja olenemata õiguslikust alusest, tuli välja selgitada, kas AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole kahju. Hageja väidete kohaselt tekitati talle kahju 176 600 eurot. AutoHillsi asutamisel kuulusid asutatava osaühingu osad võrdsetes osades asutajatele (OÜ KIILI AUTOVEOD (KA) ja Autorollo) ja osakapital oli 2 556,47 eurot (40 000 krooni). KIILI AUTOVEOD OÜ tasus sissemakse 20 000 krooni ja Autorollo tegi mitterahalise sissemakse, andes üle 4 MAN veokit ja 9 Krone haagist, mille väärtust hinnati asutamisel 136 131,81 eurole (2 130 000 krooni). Hageja väidetel oli sissemaksena üleantud vara tegelik väärtus 176 600 eurot (2 763 189,50 krooni). Autorollole kuuluv AutoHillsi osa panditi Renaldole ja võõrandati 22.11.2010 samale äriühingule. Hageja väidetel Autorollo AutoHillsi asutamisest mingit kasu ei saanud, kaotas põhivahendeid 176 600 euro väärtuses ja lõpuks ka talle kuulunud AutoHillsi osa. Pärast mitterahalise sissemakse tasumist ei olnud mingit võimalust Autorollo äritegevust taastada ja võlausaldajate nõudeid rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo majandustegevus. AutoHillsile anti üle kogu Autorollo masinapark. Eeltoodud asjaolu tuleneb ka Autorollo 2010. a käibedeklaratsioonidest, mille kohaselt alates maikuust 2010 oli Autorollo käive 0 eurot (5. kd, tl 58−69). Tõendatud ei ole, et Autorollo kohustused oleksid üle antud AutoHillsile või töötajad oleks sinna üle läinud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega (otsuse p-d 489−490), et AutoHillsi asutamisega ja transpordivahendite üleandmisega AutoHillsile ei ole toimunud ettevõtte üleminekut VÕS § 182 lg 2 mõttes. Eeltoodud järeldust ei ole apellatsioonkaebustes sõnaselgelt vaidlustatud. Kostjad vaidlesid hageja väidetele kahju suuruse kohta vastu ja väitsid, et Autorollole ei ole AutoHillsi asutamisega kahju tekkinud. Lisaks tõi kostja II esile, et kahju hüvitisest tuleb maha arvata osa eest saadud 12 779,30 eurot (200 000 krooni) ja 43 765,36 eurot, mis on AutoHillsi ja Renaldo poolt Nordeale tasutud Autorollo kohustuse katteks. Pooled ei vaielnud selle üle, millised autod andis Autorollo üle AutoHillsile mitterahalise sissemaksena, kuid vaidlus oli mitterahalise sissemakse väärtuse üle. 17.05.2010 mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga andis Autorollo, mida esindas V. Pentus, ja AutoHills (asutamisel), mida esindas VL, AutoHillsile üle 9 Krone järelhaagist ja neli MAN veoautot (1. kd, tl 253−254). 17.05.2010 sõlmitud AutoHillsi asutamislepingu (1. kd, tl 87−93) järgi oli mitterahalise sissemakse väärtuseks 136 131,81 eurot (2 130 000 krooni). Maakohus tuvastas, et mitterahalise sissemakse tegelik väärtus oli 176 600 eurot. Kostjad väitsid apellatsioonkaebustes, et AutoHillsile üleantud sõidukite väärtuse osas oleks tulnud lähtuda

Tsiviilasi nr 2-12-50785 asutamisel määratud mitterahalise sissemakse väärtusest, mida oli kontrollinud ka audiitor. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust teha mitterahalise sissemakse osas maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Keil M.A. poolt koostatud 03.05.2010 hindamisaktist autode turuhindade kohta (8. kd, tl 112) ei ole võimalik aru saada, millistest objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt on Keil M.A. töötaja AO oma järelduse teinud. Samal põhjusel ei ole kohtu jaoks usaldusväärsed Haagisekeskus OÜ müügijuhi AP 05.05.2010 hindamisaktis (8. kd, tl 111) toodud andmed haagiste väärtuste kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et usaldusväärseks saab pidada AL 19.11.2012 arvamust nelja MAN veoki väärtuse kohta (1. kd, tl 240) ja üheksa Krone haagise kohta (1. kd, tl 242). AL on arvamustest lähtuvalt kasutanud www.auto24.ee andmebaasis olevaid sarnaste autode müügiandmeid ja andnud oma arvamuse, lähtudes eeldusest, et autod olid vähemalt rahuldavas tehnilises seisukorras. AL on kinnitanud, et ta pole sõidukeid ise näinud, kuid ka Keil M.A ja Haagisekeskus OÜ arvamusest ei ole võimalik järeldada, kas hinnangu andnud isik on sõidukeid näinud või mitte. Keil M.A. ega Haagisekeskus OÜ arvamustest ei tulene, et mõni auto või haagis oleks olnud tavapärasest halvemas tehnilises seisundis. Skuba Eesti OÜ töötaja JM tunnistajana antud ütlustest (14. kd, tl 158) ei saa järeldada, et AutoHillsi asutamisel oleks üleantud autode ja haagiste seisukord olnud erinev rahuldavast. JM ütluste kohaselt tegeles ta sõidukite, mis olid Autorollo poolt AutoHillsile üleantud, hilisemate müügitehingutega. Tunnistaja väitis, et veokid olid väga halvas seisundis ja neid tuli remontida, kuid ütlustes ei ole ta täpsustanud, millised tehnilised vead autodel täpselt olid. Tunnistaja ütlustest on järeldatav, et vead olid autodele tekkinud seetõttu, et neid ei kasutatud, samas menetlusosalised ei ole väitnud, et ajal kui autod kuulusid Autorollole või AutoHillsile, poleks neid kasutatud. Kostjad väitsid apellatsioonkaebustes ka seda, et kohus on ebaõigesti tuvastanud AutoHillsi osa väärtuse ja pole arvestanud teise osa omaniku KA panust. Kolleegium leiab, et KA panust suuremaks kui tasutud 20 000 eurot pidada pole alust. Kostja IV apellatsioonkaebuse väide, et KA panustas AutoHillsi asutamisel oma teadmisi veoteenuse korraldamisel (know how), on jäänud paljasõnaliseks. Kostjate poolt esiletoodust ei ole võimalik järeldada, milline mõju oli KA väidetaval panusel AutoHillsi äritegevuse tulemustesse. See, et Autorollol oleks olnud võimalik AutoHillsi asutamisega tulu teenida, on jäänud paljasõnaliseks väiteks. AutoHillsi tegevus pärast asutamist küll käivitus, kuid sellest ainuüksi ei saa järeldada, et oleks olnud usutav teenida tulu, millest võlgasid maksta. Pärast asutamist tegeles AutoHills äritegevusega lühikest aega, võõrandas juba sügisest 2010 sõidukeid, liitus teise äriühinguga ja 22.02.2012 kustutati äriregistrist. Muid asjaolusid peale AutoHillsi äritegevuse, millest nähtuks, et osa oleks võinud Autorollole tulevikus tulu tuua, kohtu ette toodud ei ole. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et AutoHillsi asutamisel panustas Autorollo 176 600 euro väärtuses vara, mille võrra ta vara vähenes, saades vastu 1 278,23 euro suuruse osaluse AutoHillsis. Kuna Autorollo kaotas AutoHillsi osa omandi seoses pandi realiseerimisega, siis on maakohus õigesti tuvastanud, et Autorollo vara vähenes seoses AutoHillsi asutamisega 176 600 eurot võrra. Kostjate apellatsioonkaebuste väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kostjad väitsid, et AutoHillsi asutamisega seonduvalt tasuti Autorollo eest Nordeale 43 765,26 eurot ja seoses Autorollole kuulunud AutoHillsi osa pantimisega ja pandi realiseerimisega vähenesid Autorollo kohustused Renaldo ees 12 782,33 euro võrra. Järgnevalt analüüsib kolleegium poolte väiteid puutuvalt Nordeale Autorollo kohustuse täitmisega AutoHillsi poolt. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et Autorollo kohustuse 43 762,26 eurot Nordea ees tasusid AutoHills ja/või Renaldo ja selle summa arvestas maakohus maha Autorollole seoses AutoHillsi asutamisega tekkinud kahju hüvitisest. Hageja on maakohtu järelduse vaidlustanud, leides, et Autorollo kohustus Renaldo poolt kohustuse ülevõtmisega ei lõppenud, vaid vahetus ainult võlausaldaja. 10.05.2010 seisuga oli Autorollol kohustusi Nordea ees 70 183,39 eurot (1 098 131,45 krooni) (1. kd, tl 284). 01.11.2010 Nordea poolt kostjale II saadetud kirjas teatas pank, et Renaldo võttis üle panga ja Autorollo vahel sõlmitud laenulepingu nr 20054345L (650 000 krooni), mille tulemusel loobus pank nõudest Autorollo ja käendaja V. Pentuse vastu, kuid Autorollo vastu on veel liisingulepingutest tulenevaid nõudeid (1. kd, tl 222). 28.11.2012 e-kirjas hagejale teatas Nordea, et Renaldoga sõlmitud lepingu täitmiseks on tasunud AutoHills ja Renaldo Nordeale Autorollo kohustuse katteks 43 765,26 eurot (1. kd, tl 277). Hageja selgitas, et tegelikult tasus nõude Nordeale AutoHills, müües tasumise tarbeks Autorollolt mitterahalise sissemaksena saadud sõidukid ja esitas selle kohta AutoHillsi pangakonto väljavõtte (5. kd, tl 150−145). Kolleegium leiab, et see, kes nõude tasus, kas AutoHills või Renaldo, ei ole hüvitisest mahaarvatava kasu suuruse määramisel olulise tähtsusega. Oluline on tuvastada, kas Autorollo kohustused selle võrra vähenesid. Hageja leidis, et Renaldo poolt Autorollo kohustuse Nordea ees ülevõtmine ja Renaldo ja/või AutoHillsi poolt selle tasumine ei tõenda, et Autorollo vastu oleks nõue lõppenud. Kolleegium sellega ei nõustu, kuna praegusel juhul mitte ei vahetunud võlausaldaja, vaid tegemist oli kohustuse ülevõtmisega Renaldo poolt ja sellisel juhul nõue eelmise võlgniku vastu lõpeb. Nordea ja Renaldo sõlmisid 04.06.2010 lepingu (1. kd, tl 217) millega Renaldo võttis endale kohustuse tasuda Nordeale Autorollo võlg 650 000 krooni. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et Autorollo ja Renaldo vahel oli kokkulepe, et Autorollo kohustus tasuma kohustuse ülevõtmise eest Renaldole. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et Autorollo vastu tuli esitada kõik nõuded pankrotimenetluses PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtajaks ja Renaldo ega AutoHills ei ole esitanud nõuet, mille nad Nordeale täitsid. Lisaks väitis hageja, et kohustuse ülevõtmist ei saa seostada AutoHillsi asutamisega ja Nordeale tasutu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuna Renaldo poolt toimus võla ülevõtmine ajal kui asutati AutoHills ja nõude tasus asutatud äriühing (AutoHills), kellele anti üle Autorollo põhivahendid, siis on võla ülevõtmine ja selle hilisem tasumine otseselt seostatavad AutoHillsi asutamisega. Kohtul ei ole alust järeldada, et võlg Nordeale oleks tasutud AutoHillsi või Renaldo poolt ka siis, kui AutoHillsi ei oleks asutatud või oleks asutatud teistsugustel tingimustel, s.t oleks asutatud viisil, kus mõlemad osa omanikud oleksid tasunud näiteks 20 000 krooni rahalise maksena ja sõidukite omand oleks jäänud Autorollole. See, et võlga tasuti väidetavalt Autorollolt mitterahalise sissemaksena saadud sõidukite müügist saadu arvel, ei tähenda, et Nordeale tasutu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Arvestades seda, et Autorollo äritegevus oli enne AutoHillsi

Tsiviilasi nr 2-12-50785 asutamist lõppenud, siis poleks ka Autorollol endal olnud muud võimalust võla tasumiseks, kui seda teha põhivahendite müügi arvel. Ei ole alust järeldada, et Autorollo oleks ajal, kui AutoHills asutati, ise olnud võimeline võlad pangale ja teistele võlausaldajatele tasuma, kuna sellel ajal oli Autorollo äritegevus lõppenud, autode ja järelhaagiste osas oli oht, et liisinguandja võib need tagasi võtta ning kütusemüüja oli lõpetanud võlgade tõttu kütuse müügi. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti VÕS § 127 lg 5 järgi kahjust maha arvanud kasu, mille Autorollo sai seoses Nordea nõudest vabanemisega. Hageja apellatsioonkaebuse väited, et AutoHillsi õigusjärglasel on Autorollo vastu alusetu rikastumise nõue tulenevalt laenulepingu tühisusest, on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses ja apellant ei ole selle hilisemat esitamist põhjendanud. Eeltoodu tõttu on kolleegiumil alus jätta see väide TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Kuid isegi, kui hageja poolt väidetud tehing oleks tühine ja AutoHillsi õigusjärglasel võiks Autorollo vastu olla alusetu rikastumise sätetele tuginedes nõue, ei ole seda senini maksma pandud ja üldisi nõuete aegumise tähtaegasid ning pankrotimenetluses nõuete esitamise tähtaegasid (PankrS § 93 lg 1) arvestades, ei ole seda ka enam võimalik teha. Juhul, kui nimetatud tehingud või toimingud oleksid kahjustanud võlausaldajate huvisid, oleks pankrotihalduritel olnud võimalus need tagasi võita, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt seda tehtud ei ole. Lisaks märgib kolleegium, et kuna AutoHills käendas (21.07.2010 käendusleping, 1. kd, tl 279−280) Renaldo kohustuse täitmist Nordea ees, siis AutoHillsi poolt kohustuse täitmisel läheb VÕS § 152 lg 1 järgi käendajale üle Nordea nõue Renaldo vastu, mitte aga Autorollo vastu, nagu väitis hageja. Kostja IV väitis apellatsioonkaebuses, et Renaldo mitte ei võtnud üle Autorollo kohustust, vaid tasus kolmanda isikuna Autorollo võla (VÕS § 78 lg 1). Kolleegiumi arvates ei ole selliseks järelduseks alust. Vaatamata lepingu sõnastusele tuleneb lepingu sisust, et Renaldo on tegelikult asunud laenusuhtes Autorollo asemele (VÕS § 175 lg 1) ja täidab kokkulepitud viisil panga nõude Autorollo vastu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kahjust maha arvanud ka 12 782,33 eurot, millises osas vabanes Autorollo laenukohustusest Autovaale. Autovaal ees laenukohustust 500 000 krooni on ka hageja ise oma menetlusdokumentides tunnistanud (2. kd, tl 86). Laenuks saadud raha oli Autovaal OÜ poolt Autorollole üle kantud novembris 2009. Autovaal on nõude loovutanud Renaldole (2. kd, tl 170). Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et kohustuste vähendamist oleks saanud arvesse võtta ainult siis, kui on esitatud vastav tasaarvestuse avaldus või vastuhagi. VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest kasu mahaarvamiseks piisab vastuväitest. Asjaolu, et seoses võla tasumisega lõppes ka Väino Pentuse Nordeale antud käendus, ei tähenda, et nõue Autorollo vastu poleks vähenenud. Samuti ei anna alust jätta maha arvamata kahjuhüvitisest saadud kasu hageja apellatsioonkaebuse väide, et 12.08.2013 menetlusdokumendis on ta pakkunud kostjatele, et loovutab neile alusetu rikastumise nõude kolmanda isiku vastu, mis tulenes ostueesõiguse teostamise tehingu tühisusest ja samuti oli hageja nõus loovutama lootusetud nõuded AutoHillsi õigusjärglase Rekka Veli OÜ vastu (6. kd, tl 136). Õige on see, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07 selgitanud, et kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale, kuid selline loovutus peab olema konkreetselt määratletud, mitte viisil, kus

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kahjustatud isik teatab, et ta võib loovutada alusetust rikastumisest või muudest alustest tulenevad määratlemata nõuded. Seega on AutoHillsi asutamisega tekkinud Autorollole kahju 120 052,41 eurot (176 600 − 43 765,26 – 12 782,33). Maakohtu järeldus kahju suuruse osas oli õige ja apellatsioonkaebuste väited ei andnud ringkonnakohtule alust teistsuguseks järelduseks. Hageja esimene nõue kostjate II ja IV vastu Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas on õige maakohtu järeldus, et kostjad II ja IV vastutavad solidaarselt hagejale tekkinud kahju eest, kuna kostja II rikkus Autorolloga sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingut. Maakohus tuvastas, et Autorollo ja kostja IV olid sõlminud kliendilepingu ning kostja II täitis Autorollo ja kostja IV vahelist lepingut kui kostja IV töötaja (töölepingu järgi). Kostja II vastutas Autorollo ees, kuna ta rikkus Autorolloga sõlmitud kliendilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale, jättis V. Pentusele selgitamata soovitatud tehingute tagajärjed. Kostja II rikkus VÕS § 620 lg 2, AdvS § 44 lg 1 p 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 2. Samuti ei arvestanud kostja II maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Maakohus leidis, et kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu. Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve. Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel. AdvS § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjate II ja IV vastutus juhul, kui nad rikkusid õigusabiteenuse osutamise lepingut, tuleneb võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivatest sätetest, AdvS §-st 44 ja VÕS § 115 lg-st 1. Selleks, et tuvastada, kas õigusabiteenuse osutamise lepingut on rikutud, tuleb esmalt tuvastada, millised kohustused olid kliendilepingu järgi kostjal IV ja millised need olid seonduvalt AutoHillsi asutamisega. Pooled vaidlesid, milline oli õigusteenuse osutamise lepingu sisu: hageja väitel oli selleks Väino Pentuse käenduse lõpetamine Nordea ees ja kostjate väidetel Autorollo äritegevuse taastamine ning majandusraskustest väljatoomine. 22.04.2010 kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud kliendilepingu p 1 järgi oli kostja IV ülesandeks juriidiline nõustamine, juriidiliste dokumentide õiguslik analüüs ja koostamine, esindamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning suhetes füüsiliste- ja juriidiliste isikutega, läbirääkimiste pidamine kliendi nimel ja tema esindamine kohtus. Kliendilepingu vastutavaks täitjaks oli kostja II (2. kd, tl 50−52). Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kliendilepingus kirjapandu vastas lepingupoolte poolt tegelikult kokkulepitule. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest. Ühist tahet on võimalik tuvastada ennekõike lähtudes sellest, mida lepingu sisu kohta avaldasid selle sõlminud isikud ja kuidas käsundit täideti. Kostja II vande

Tsiviilasi nr 2-12-50785 all antud seletuse kohaselt (14. kd, tl 201−210) oli kostja II ülesandeks pidada läbirääkimisi võlausaldajatega Autorollo tegevuse jätkamiseks ja Nordea pangaga, et leida lahendus liisingulepingutele. Kuna Autorollol oli käibevahendite puudus ja krediidivõime oli madal, siis oli kostja II ülesanne võlausaldajatega kokkulepete saavutamine, et jätkata autovedudega. Tunnistaja Väino Pentuse ütluste kohaselt (15. kd, tl 10) oli kostjal II plaan, kuidas Autorollot saneerida ja V. Pentuse eesmärgiks oli tagada iga hinnaga, et majandustegevus jätkuks ja Autorollo päästetaks. Käsundi täitmisel toimunud tegevustest nähtub, et kostja II on asunud pidama läbirääkimisi võlausaldajatega (Nordea, Swedbank AS, Port One OÜ) eesmärgil jätkata majandustegevust viisil, kus võlausaldajad pikendavad või ajatavad oma nõudeid ja taastavad käibevahenditega varustamise. Samuti toimusid läbirääkimised uue äriühingu moodustamiseks, kus oleksid olnud osade omanikud Autorollo ja võlausaldajad. Kolmas isik J. Sillamaa on vande all selgitanud, et kostja II avaldas, et tahab Autorollole maksepuhkust ja käskis autojuhid töös hoida (14. kd, tl 189 pöördel). Ka eeltoodust nähtub, et õigusabi teenuse osutamise kokkuleppe sisu oli vastav lepingu sõlminud isikute poolt kohtule avaldatule. Hageja väitis, et õigusabiteenuse osutamise lepingu tegelikuks eesmärgiks oli V. Pentuse vabastamine Nordeale antud käendustest. Kostja II seletuse kohaselt (14. kd, tl 201 pöördel) osutas ta teenust Autorollole ja V. Pentusele, keda ta samastas. Kolleegium arvates ei saa eeltoodust järeldada, et kostja II oleks väitnud, et ta osutas teenust V. Pentusele eesmärgiga vabastada ta käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Pigem saab järeldada, et kostja II samastas V. Pentuse Autorolloga, kuna V. Pentus oli äriühingu juhatuse liige. Seda, et kostja II nõustas Autorollot ja mitte V. Pentust, kinnitas ka kolmas isik J. Sillamaa, kes oli Autorollo juhatuse liige, kohtule vande all (14. kd 190). Maakohus tugines oma järelduse, mille kohaselt oli AutoHillsi asutamise tegelikuks eesmärgiks V. Pentuse vabastamine käendusest, tegemisel kostja II ja Nordea vahelisele e-kirjavahetusele. 01.11.2010 e-kirjas on Nordea küsinud kostjalt II, kas ta esindab veel Autorollot ja Väino Pentust, ja selgitanud, et Renaldo on võtnud üle Autorollo laenu ja liisinguandaja (Nordea) on loobunud nõuetest nii Autorollo kui ka käendaja Väino Pentuse vastu (1. kd, tl 222). 25.05.2010 e-kirjas pakkus kostja II, et Autorollo kohustust liisinguandja ees käendab AutoHills, käendust tagab registerpant AutoHillsi varadele ja V. Pentuse käendus lõpetatakse. Kolleegiumi arvates ei saa ainuüksi eelviidatud e-kirjadest järeldada, et kogu AutoHillsi asutamine oli korraldatud ainult eesmärgil vabastada V. Pentus käendusest. Juhul kui tõesti oleks käsundi eesmärgiks olnud ainult V. Pentuse vabastamine käenduslepingust, oleks seda saanud teha tunduvalt lihtsamate vahenditega, nt müües Autorollole kuuluvaid sõidukeid, mida AutoHillsi asutamise seisuga oli vähemalt 4, ja haagiseid, makstes saadust võla või tagastades sõidukeid liisinguandjale või tasudes Nordeale võlad Autorollo võlgnikelt laekuva arvel. Selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud vajalik AutoHillsi asutamine. Pigem on järeldatav, et Autorollo ja kostja IV vahelise õigusabiteenuse osutamise lepingu sisuks oli kliendi nõustamine tehingute ja toimingute tegemisel ja vastava tegevuse korraldamine eesmärgiga tagada Autorollo äritegevuse jätkamine (autoveod) võlgadest vabana või väiksema võlakoormusega loodavas uues äriühingus ja V. Pentuse käenduse lõpetamine kaasnes sellega.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Eeltoodut arvestades, ei olnud Autorollo ja kostja IV vahelise õigusabiteenuse osutamise lepingu sisuks tulemuse saavutamine, mistõttu oli tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse sellisel juhul advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. Seega käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju eest vastutavad advokaadibüroo pidaja ja advokaat teenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama sätestab AdvS § 47 esimene lause. Eeltoodust tulenevalt loeb seadus advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg-te 1 ja 2 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel üldjuhul järgima käsundiandja juhiseid, kuid kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta. VÕS § 621 lg 3 sätestab, et kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid. VÕS § 621 lg 4 sätestab, et käsundisaaja ei vastuta VÕS § 621 lg-tes 1-3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. VÕS § 623 lg 1 sätestab, et kui käsundi esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla ühel ajal käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Lepingu rikkumise korral tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaselt hüvitada üksnes kahju, mis on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja mis VÕS § 127 lg-st 3 tulenevalt oli või pidi olema lepingut rikkunud poolele lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (Riigikohtu 9.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 12). Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb mh ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ei või advokaat õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi. Samuti peab advokaat vältima õigusabi osutamisel huvide konflikti. Huvide konflikti vältimise kohustus on kõige üldisemalt reguleeritud AdvS § 44 lg-s 4, mis näeb ette, et advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Tsiviilasjas esitatud tõenditest järeldub, et pärast õigusabiteenuse lepingu sõlmimist asus kostja II läbirääkimistesse Autorollo võlausaldaja Port One OÜ-ga eesmärgiga luua uus äriühing, mis jätkaks Autorollo tegevust. Kuid läbirääkimised luhtusid, sest Port One OÜ keeldus. Eeltoodu tuleneb tunnistaja TJ ütlusest (14. kd, tl 154). Samuti on kostja II pidanud läbirääkimisi teiste võlausaldajatega (Swedbank, Nordea) ennekõike maksepuhkuse ja võlgade ajatamise osas, mis osaliselt olid ka edukad, kuid sellega ei kaasnenud Autorollo äritegevuse taastumist. Pärast ülalviidatud läbirääkimiste luhtumist toimus AutoHillsi asutamine, millega põhjustati Autorollo maksejõuetus. Järgnevalt käsitleb kolleegium AutoHillsi asutamisse puutuvat. Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et AutoHillsi asutamisdokumendid on alla kirjutanud V. Pentus, on õigusabiteenuse osutamise raames korraldanud kostja II AutoHillsi asutamise, valmistades ette vastavad lepingud ja muud toimingud, vahendades läbirääkimisi, korraldades mitterahalise sissemakse hindamist jne. Samuti korraldas kostja II AutoHillsi osa pantimise ja pandi realiseerimise käigus Autorollole kuulunud AutoHillsi osa võõrandamise. Eeltoodu tuleneb V. Pentuse ütlustest, kes selgitas, et kostjale II antud ülesandeks oli, et autod jääks sõitma ja muid korraldusi otseselt V. Pentus ei andnud. Seega ei täpsustanud V. Pentus, kuidas käsundit täita ja kostja II sai oma kutsetegevusest lähtuvalt teha seda iseseivalt. V. Pentuse ütlusete kohaselt kostja II viis ta kokku VL-ga, põhilise töö läbirääkimistel tegi kostja II, sissemakseks antavate sõidukite hindamine oli kostja II töö, AutoHillsi osa pantimisega Renaldole tegeles kostja II, pärast AutoHillsi asutamist tegeles kõigi küsimustega kostja II, ettepaneku V. Pentusele kuulunud Autorollo osa võõrandamiseks OÜ-le Roode & Partnerid tegi kostja II põhjendusega, et see hõlbustab tal asjaajamist ja pärast osa võõrandamist andis kostja II V. Pentusele korraldusi, mida teha. Samuti tegeles AutoHillsi osa võõrandamisega kostja II. Kuigi V. Pentus oli kuni sügiseni 2010 Autorollo juhatuse liige, tegeles ettevõtte juhtimisega tema hinnangul kostja II. Samas ei ole V. Pentus väitnud, et ta poleks kostja II poolt tehtuga nõus olnud. Autorollole kuulunud nõuete pantimisega tegeles samuti kostja II. Tunnistaja EK ütluste kohaselt (14. kd, tl 181) esitas ta kostja II palvel hinnanguid Autorollo tehingute ja varalise seisu kohta. Kolmas isik Janos Sillamaa selgitas (14. kd, tl 188 pöördel), et kostja II hakkas tegutsema ja korraldusi andma pärast Väino Pentuse haigestumist ja J. Sillamaa sai aru, et tegemist on saneerija või õigusnõustajaga. Eelnevalt on ringkonnakohus kinnitanud maakohtu järeldust, et AutoHillsile anti üle kogu Autorollo põhivara ja majandustegevus lakkas ning Autorollole tekkis selle tõttu kahju ja äriühing muutus maksejõuetuks. VÕS § 620 lg 1 järgi on käsundisaaja kohustatud täitma käsundi viisil, millega hoitakse ära kahju tekkimine käsundiandja varale. Seega võib eeltoodu kujutada kostja IV ja Autorollo vahelise lepingu rikkumist, välja arvatud juhul, kui käsundi andja on selle heaks kiitnud, s.t on sellega nõus olnud. Riigikohtu 13.04.2016 otsuse kohaselt ei ole õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Käesoleval juhul on õigusteenuse osutamise lepingu pooled sellisel viisil ka kolleegiumi arvates toiminud. Maksejõuetuse tekitamise eest vastutab üldreeglina äriühingu juhatus ja kui juhatus on õigusabiteenuse osutajale sellise käsundi andud või kiidab VÕS § 621 lg 4 järgi käsundi täitja tegevuse heaks, siis käsundi täitja käsunduslepingut rikkunud ei ole.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Riigikohus on 13.04.2016 otsuse p-s 43 selgitanud, et kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et advokaat peab õigusteadmisteta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostja II ei ole V. Pentusele selgitanud, millised õiguslikud ja tegelikud tagajärjed võivad olla tehtavatel tehingutel, kuna V. Pentus ei saanud aru tehingute sisust. Järelduse tegi maakohus põhinevalt sellest, et V. Pentus ei suutnud selgitada kohtule üksikute tehingute sisu (maakohtu otsuse p 543). Eeltoodud järelduse on kostjad II ja IV apellatsioonkaebustes vaidlustanud. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus selle järelduse tegemisel piisava põhjalikkusega kaalunud V. Pentuse ja kostja II ütlusi. Kostja II vande all antud ütluste kohaselt esitas ta tehtu kohta suulisi aruandeid V. Pentusele ja jooksvaid selgitusi tegevuse kohta (14. kd, tl 202−210). V. Pentuse ütluste kohaselt selgitas kostja II talle üldiselt tehingute sisu ja eesmärki (15. kd, tl 11 pöördel). V. Pentus väljendas, et lõpptulemusena ei olnud ta kostja II teenusega rahul, kuna Autorollo äritegevus ei taastunud. Esialgu tundus talle, et kõik läheb hästi, tundus, et saab võlad tasutud. Kostja II seletused olid pikad ja keerulised ja kohtuti kostja II büroos, kus kostja II seletas, mida on vaja teha. Väino Pentus kinnitas kohtuistungil, et ta kiitis kostja II tegevuse heaks (15. kd, tl 12). Seega tuleneb käsundit täitnud kostja II ja Autorollo juhatuse liikme V. Pentuse ütlustest, et kostja II selgitas tehingute sisu ja V. Pentus kiitis need heaks. Kohtul ei ole alust järeldada, et V. Pentus äriühingu juhatuse liikmena ei omanud ettekujutust sellest, mida tähendab osaühingu asutamine, mitterahalise sissemakse tegemine või osa pantimine. Tehingute tegemise ajaks oli V. Pentuse haiglaravi lõppenud ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et V. Pentuse tervislik seisund oleks tal takistanud tehingutest arusaamist. Kõik AutoHillsi asutamisega seotud lepingud on V. Pentus ise alla kirjutanud: 17.05.2010 AutoHillsi asutamisleping (1. kd, tl 87−93), 17.06.2010 AutoHillsi osa pandileping (1. kd, tl 99−102) ja 22.11.2010 AutoHillsi osa müügileping (1. kd, 120−124). Eeltoodud lepingud on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, mis eeldab, et notar on kindlaks teinud, kas lepinguosalised saavad aru lepingu sisust ja selle tagajärgedest. Tõestamisseaduse § 4 järgi oli notaril õigus keelduda tehingu tõestamisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Lisaks on V. Pentus kirjutanud ka isiklikult alla mitterahalise sissemakse üleandmise lepingule (1. kd, tl 253−254) ja teadetele nõude pandi müügiõiguse tekkimisest (1. kd, tl 289 ja 2. kd, tl 27a). Eeltoodust saab kolleegiumi arvates järeldada, et Autorollo juhatuse liikmele V. Pentusele oli teenust osutanud kostja II poolt selgitatud AutoHillsi asutamisel tehtud tehingute sisu ja V. Pentus oli nendega nõustunud ja kostja II tegevuse heaks kiitnud. Seega välistab kostjate II ja IV vastutuse käsunduslepingu rikkumise eest VÕS § 621 lg 4 järgi see, et Autorollo juhatuse liige V. Pentus on käsundisaaja tegevuse heaks kiitnud.

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas kostjad II ja IV vastutavad hagejale tekkinud kahju eest õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivate võlaõigusseaduse sätete järgi. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või kahju õigusvastast põhjustamist reguleerivas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Riigikohus on 13.04.2016 otsuses selgitanud, et deliktiõiguse kohaldamine on võimalik eelkõige siis, kui kostja II tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka kostja IV tegevuseks, ei kujuta endast Autorollo ja kostja IV vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas hageja nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendis selgitanud, et lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et Autorollole on AutoHillsi asutamise läbi tekkinud kahju. Seega tuleb järgnevalt tuvastada kostjate tegevus ja selle õigusvastasus ning põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostjate tegevuse vahel. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi kahju põhjustamine on õigusvastane siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-1815, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). Hagejal oli kohustus esitada asjaolud ja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et kostjad II käitus heade kommete vastaselt ja seda, et ta tegi seda tahtlikult. Hageja tõi esile kostja II puhul samad teod, millele ta tugines ka käsundi rikkumisel. Hageja väitis, et kostja II kavandas ja viis eesmärgipäraselt läbi rea tehinguid ja toiminguid, mille tagajärjel muutus Autorollo varatuks ja püsivalt maksejõuetuks. Tegemist ei olnud üksikute seostamata toimingutega, vaid kostja II tegevusest nähtus süsteemne ja eesmärgipärane tegutsemine, mis päädis sellega, et Autorollo oli muudetud pöördumatult maksejõuetuks. Kolleegiumi arvates saab kostja II tegevuse puhul tahtliku heade kommete vastase käitumisena käsitleda tegevust alates AutoHillsi asutamisega seonduvast, kuna selle tagajärjel muutus Autorollo püsivalt maksejõuetuks.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Kolleegium leiab, et tõendatud on kostja II eesmärgipärane tegutsemine AutoHillsi asutamisel esmalt järgmiste asjaoludega, mis ei ole vaidluse all. Kostja II poolt pärast Autorollo majandusliku seisundi kindlakstegemist aprilli lõpus 2010 omandas 26.04.2010 Autorollo osa Väino Pentuselt kostjale II kuuluv äriühing OÜ Roode & Partnerid, kuid Autorollo juhatuse liikmeks jäi edasi V. Pentus. 17.05.2010 võttis OÜ Roode & Partnerid vastu otsuse asutada AutoHills osakapitaliga 40 000 krooni, milles kuulus Autorollole 50% nimiväärtusega 20 000 krooni ja KA-le 50% nimiväärtusega 20 000 krooni. Kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks, korraldas vajalike dokumentide vormistamise, sh mitterahalise sissemakse hindamise ja kostja IV tasus riigilõivu ja notaritasu. Kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise üle. 17.06.2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo AutoHillsi osa pandilepingu. 27.09.2010 ilmus ajalehes Tartu Postimees kostja IV poolt sisestatud teade, et Renaldo müüb avalikul enampakkumisel Autorollole kuuluva AutoHillsi osa. Osa müügilepingu sõlmimise aja leppis notariga kokku kostja II ja 22.11.2010 omandas Renaldo Autorollolt AutoHillsi osa. Autorollo pankrot kuulutati välja 29.03.2010. Kostjad II ja IV ei vaidlustanud eelloetletud sündmuste toimumist, kuid väitsid, et neid toiminguid ei tehtud kostja II initsiatiivil, vaid initsiatiiv tuli V. Pentuselt. Vaatamata sellele, et kõigile tehingutele on alla kirjutanud Väino Pentus, leiab kolleegium, et kõik AutoHillsi asutamisega ja osa võõrandamisega seotud tehingud ja toimingud korraldati kostja II poolt ja Väino Pentus nõustus kostja II tegevusega. Kostja II tegevuse AutoHillsi asutamisel tuvastas kolleegium eelnevalt, analüüsides kostja II poolt käsundi rikkumist. Lisaks AutoHillsi asutamise korraldamist kostja II poolt tõendavad mh ka kostja II ja audiitor AN e-kirjavahetus (2. kd, tl 161−162) mitterahalise sissemakse hindamise kohta ja VL ütlused, et tema ja V. Pentuse viis kokku kostja II. Vaidlust ei ole, et asutamisdokumendid valmistas ette kostja II, mis tulenes V. Pentuse ütlustest. Kostjale II kuulunud OÜ Roode & Partnerid poolt Autorollo osa omandamise kohta on V. Pentus selgitanud, et initsiatiiv selleks tuli kostjalt II, kes tegi talle vastava ettepaneku põhjendusega, et tal on sel viisil lihtsam tegelda äritegevuse ja lepingutega. Kostja II vande all antud ütluste kohaselt tulenes selleks initsiatiiv V. Pentuselt ja majanduslikku sisu ostul ei olnud. Seega on V. Pentuse ja kostja II ütlused vastuolulised. Kostja II on 18.09.2012 Autorollo pankrotimenetluses toimunud kohtuistungil selgitanud, et osaluse omandamine oli perspektiivikas seoses Autorollo vaidlusega Tiit Pohlaga (1. kd, tl 77−80). Seega on kostja II ise möönnud, et tal oli majanduslik huvi Autorollo osa omandamiseks. Eeltoodu tõttu saab kolleegiumi arvates usutavaks pidada V. Pentuse ütlusi, et initsiatiiv Autorollo osa omandamiseks tuli kostjalt ja kostjal II oli selleks muuhulgas ka majanduslik põhjus. Kolleegiumi arvates ei saa kliendi osa omandamist pidada advokaadi poolt käsundi täitmiseks vajalike toimingute hulka kuuluvaks, kuna tavapäraselt õigusabiteenuse osutamisel advokaat ei omanda äriühingu osa, kellele ta teenust osutab. Maakohus on õigesti tuvastanud, et AutoHillsi asutamise nõue ei tulnud Nordea poolt. Eeltoodut kinnitab kostja II ja Nordea ning hageja esindaja ja Nordea vaheline e-kirjavahetus. Kostja II ja V. Pentuse vande all antud seletused ja VL ütlused, mille kohaselt AutoHills tuli asutada põhjusel, et pank ei olnud nõus andma üle Autorollole juba väljaostetud sõidukeid, on

Tsiviilasi nr 2-12-50785 vastuolus Nordea poolt pankrotihaldurile esitatud sõidukite üleandmise aktidega, mis olid Autorollole edastatud juba 2010. aasta alguseks. Tõendatud ei ole, et liisinguandja oleks takistanud autode omanikukande muutmist registris. Samuti ei ole tõendatud see, et ükski AutoHillsile asutamisel üleantud sõiduk oleks üleandmise ajal kuulunud Nordeale. 17.06.2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo Autorollole kuulunud AutoHillsi osa pandilepingu (1. kd, tl 99−102), millega tagati kõik pandipidaja nõuded Autorollo vastu, mis olid pandipidajale üle läinud tema ja Nordea vahel 18.02.2010 sõlmitud käenduslepingu alusel, millega pandipidaja käendas liisingu- ja laenulepingutest tulenevaid kohustusi Nordea ees ja mis on käendaja poolt täidetud. Samuti olid tagatud nõuded, mille pandipidaja omandas Autovaalalt 10.02.2010 nõude loovutamise lepinguga summas 1 250 000 krooni. Kolleegium leiab, et ka AutoHillsi osa pantimise Renaldole korraldas kostja II. Eeltoodu tuleneb kostjate II ja IV ning notari e-kirjavahetusest (1. kd, tl 309−313), milles lepiti kokku pandilepingu tingimustes ja täpsustati panditavaid nõudeid. Kolleegium märgib, et kostjal II on pandilepingu teksti kooskõlastamisel toonud esile, et Renaldol on Nordeaga sõlmitud käendusleping Autorollo võla käendamiseks, kuid tegelikult oli Renaldo üle võtnud Autorollo kohustuse panga ees, millest ei tekkinud tal nõuet Autorollo vastu. Renaldo poolt Autorollo laenukohustuse ülevõtmise korraldamine kostja II poolt on tõendatud Nordea poolt pankrotihaldurile 09.11.2012 saadetud e-kirjaga, milles Nordea kinnitas, et Renaldo nimel pidas läbirääkimisi kostja II. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda panga poolt avaldatud teabes, kuna see on kooskõlas ka panga ja kostja II e-kirjavahetusega (1. kd, tl 218−221, 222−223, 284−285), millest nähtub, et kostja II tegeles Autorollo võla üleandmise korraldamisega Renaldole. Renaldo omanik oli Kaimo Räppo, kes andis tunnistaja MS (Renaldo juhatuse liige) ütluste kohaselt (14. kd, tl 200−201) tunnistajale korralduse suhelda kostjaga II ja teha kostja II poolt soovitud tehingud. Tunnistaja MS ütluste kohaselt viibis pandilepingu sõlmimise juures kostja II ja lepingu allakirjutamise ajaks oli leping ettevalmistatud ilma, et tunnistaja oleks osalenud läbirääkimistes. Autovaalaga sõlmiti nõude loovutamise leping tunnistaja ütluste kohaselt kostja IV büroos, leping oli loovutaja poolt alla kirjutatud ja tunnistaja kirjutas sellele alla. Kostja II ei eitanud, et tema korraldas eeltoodud lepingute sõlmimist, kuid ta väitis, et Renaldo kaasamine oli vajalik Autorollo laenukeelu tõttu ja Renaldo esindamist kostja II eitas (14. kd, tl 201−210). V. Pentuse ütluste kohaselt tegeles Autorollole kuulunud AutoHillsi osa pantimisega kostja II ja seda, milline nõue oli Renaldol Autorollo vastu, tunnistaja ei teadnud. Samuti ei teadnud ta MS. Eeltoodust saab järeldada, et ainuüksi kostja II korraldas Autovaala nõude loovutamise Renaldole ja AutoHillsi osa pantimise, olles teadlik tegelikest nõuetest, mis Renaldol Autorollo vastu olid ja sellest, milline võimalus oli tegelikkuses Autorollol osa pantimise ajal oma võlausaldajate nõudeid täita, arvestades seda, et autod ja järelhaagised olid selleks ajaks üle antud AutoHillsile. V. Pentus on tehingutele alla kirjutades nõustunud kostja II tegevusega. Nõustumist on V. Pentus kinnitanud ka tunnistajana antud ütlustes. 22.11.2010 sõlmitud Autorollole kuulunud AutoHillsi osa müügilepingule kirjutasid alla V. Pentus ja Renaldo poolt AH (1. kd, 120−124). Lepingu p 3.1 kohaselt on lepingupooled avaldanud, et lepingu eset koormava pandiga tagatud nõude katteks on läbi viidud avalik kirjalik enampakkumine, milles võitjaks osutus omandaja. P-des 3.2−3.5 leppisid pooled kokku, et Renaldo ostab AutoHillsi osa nimiväärtusega 20 000 krooni 200 000 krooni eest ja

Tsiviilasi nr 2-12-50785 pooled arvestasid selle tasa Renaldo nõudega, mille ta oli omandanud Autovaalalt. Müügitehingu korraldamine kostja II poolt on tõendatud tema ja notaribüroo kirjavahetusega (1. kd, tl 318−320). Tunnistaja AH ütluste kohaselt (14. kd, tl 198−200), palus tal kostja II olla Renaldo juhatuse liige ja teda juhendas kostja II. Enampakkumise teate 27.09.2010 avaldas ajalehes Tartu Postimees kostja IV ja samuti tasus selle eest. Kostja II vande all antud ütlused, mille kohaselt ei teadnud ta AutoHillsi osa müügist ja seda soovis müüa V. Pentus, on vastuolus eelpool analüüsitud tunnistaja AH ütlustega ja V. Pentuse ütlustega, kes väitis, et ta ei mäleta AutoHillsi osa müüki ja sellega tegeles kostja II, kes ütles V. Pentusele, millal minna notari juurde. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pärast AutoHillsi asutamist ja mitterahalise sissemaksena kogu likviidse põhivara üleandmist Autorollo majandustegevus lakkas ja seda taastada ei olnud enam võimalik ja seda ei proovitudki teha. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et AutoHillsi asutamisega ei kaasnenud Autorollole tulu ja võlad, mis AutoHillsi või teiste isikute poolt tasuti, ei olnud piisavad selleks, et äriühing oleks taastanud maksejõulisuse. Seega muudeti Autorollo AutoHillsile vara üleandmisega ja enamuse nõuete tasumata jätmisega pöördumatult maksejõuetuks, kuna majandustegevust ei toimunud ja nõudeid ei saanud rahuldada vara puudumise tõttu ka vara arvel, ja sellele järgnes pankroti väljakuulutamine. Kostjate väited, et AutoHills oli pärast asutamist tegutsev ettevõte, kelle 2010. majandusaasta müügitulu oli 1,9 miljonit krooni, ei näita, et tegemist oleks olnud jätkusuutliku ettevõttega. 2010. aastal AutoHills tegeles autovedudega, kuid juba siis alustati olulises ulatuses Autorollolt saadud sõidukite ja haagiste müügiga. Nii on 29.09.2010 müüdud 2 Krone haagist kokku 180 000 krooni eest (2. kd, tl 148, 149), 30.09.2010 on AutoHillsile ostja LKW Trucks OÜ tasunud 216 000 krooni (5. kd, tl 140−145) ja 21.10.2010 müüs AutoHills Krone haagise LKW Trucks OÜ-le 108 000 krooni eest (5. kd, tl 141). Müük jätkus 2011. aastal. 05.05.2011 müüdi 5 Krone haagist, ühe haagise hinnaks oli 6 000 eurot. Neli veokit müüdi OÜ-le Skuba Eesti kokku 50 400 eurot eest. Eeltoodust saab järeldada, et AutoHillsi eesmärgiks ei olnud jätkata autovedudega, sest väidetavalt kasumlikult ja hea käibega äriühingu puhul ei võõrandata lühikese ajavahemiku jooksul kõiki põhivahendeid, mille tõttu majandustegevus lakkab. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest järelduks, et AutoHills oleks soovinud näiteks autoparki uuendada ning uusi autosid ja haagiseid soetada. Vaidlust ei ole, et sõidukite võõrandamisest Autorollo kasu ei saanud. Seega muutus Autorollo pärast AutoHillsi asutamist pöördumatult maksejõuetuks. Autorollo juhatuse liige V. Pentus on kostja II tegevusest Autorollo maksejõuetuks muutmisel olnud teadlik, sellega nõustunud ja kostja II tegevuse heaks kiitnud. Arvestades, et tegemist oli toimingutest nähtuvalt planeeritud tegevusega, siis on kostja II ja V. Pentus tegutsenud koos eesmärgiga muuta Autorollo maksejõuetuks ja sellega võtta võlausaldajatelt võimalus saada oma nõuded rahuldatud Autorollo vara arvel. Kolleegium leiab, et kostja II, korraldades koostöös äriühingu juhatuse liikmega omavahel seotud ja eesmärgipäraseid tehingud ning toimingud, millega võõrandati kogu Autorollo likviidne vara, ilma et selle eest oleks Autorollo saanud tulu või kohast vastusooritust, on käitunud heade kommetega vastuolus. Käsundi täitmine viisil, kus kliendiks olev isik muudetakse koos kliendi juhatuse liikmega tegutsedes varatuks ja maksejõuetuks, ei ole heade

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kommetega kooskõlas. Kostja II ja V. Pentuse tegevus Autorollo maksejõuetuks muutmisel on tõendatud ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 01.12.2016 otsusega, millega mõisteti V. Pentus süüdi KarS § 384 lg 1 järgi Autorollo maksejõuetuse põhjustamise eest ja kostja II KarS § 22 lg 3 alusel sellele kaasaaitamise eest (21. kd, tl 151−166). Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas kostja II heade kommete vastane käitumine oli tahtlik. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohtu seisukoha järgi piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju. Arvestades asjaolu, et kostja II on vandeadvokaat, kellel on eeldatavalt kõrgtasemel teadmised õigusvaldkonnas, ja seda, et ta on tegutsenud pikemat aega äriühingute nõustamisel, sh ka maksejõuetusega seonduvalt, siis kostja II, asudes käsundit täitma viisil, kus ta pidi ette nägema, et isik, kellele ta teenust osutab muutub tema tegevuse tulemusel maksejõuetuks, põhjustas kahju tahtlikult. Alates AutoHillsile kogu Autorollo likviidse põhivara üleandmisest pidi kostja II ette nägema, et Autorollo muutub selle tagajärjel püsivalt maksejõuetuks ja ei ole võimeline äritegevust jätkama ega oma kohustusi täitma. VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohaselt kahju tekitamine ei ole õigusvastane juhul, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega. Autorollo juhatuse liige V. Pentus on kohtule kinnitanud, et ta on kostja II tegevuse heaks kiitnud ja sellega nõustunud. Kolleegium leiab, et V. Pentuse poolt nõusoleku andmine kahju tekitamiseks ei vabasta kostja II vastutusest, kuna V. Pentus ja kostja II tegutsesid koos eesmärgiga Autorollo muuta maksejõuetuks ja jätta tasumata enamuse võlausaldajate nõuded. Selline kannatanu nõustumine kahju tekitamisega on vastuolus heade kommetega ja ei vabasta kostjat II vastutusest õigusvastase kahju tekitamise eest. Ringkonnakohus on eelnevalt teinud kindlaks Autorollole seoses AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju suuruse ja selleks on 120 052,41 eurot. Kolleegium leiab, et kostja II tegevuse ja Autorollole tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhul, kui kostja II ei oleks korraldanud Autorollo likviidsete põhivahendite võõrandamist kohase vastusoorituseta, oleks Autorollol olnud isegi juhul, kui majandustegevus poleks uuesti käivitunud, võimalik need ise müüa ja vältida maksejõuetuks muutumist viisil, kus enamuse võlausaldajate nõuded jäid täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 1054 lg 1 sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Kuna praegusel juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandusja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (VÕS § 137 lg 1). Eeltoodu tõttu on ebaõige kostja IV arusaam, et

Tsiviilasi nr 2-12-50785 olukorras, kus kostja II tegevus väljus kostjaga IV sõlmitud kliendilepingu raamidest, ei saa tema kui advokaadibüroo vastutada tekkinud kahju eest, sest AdvS § 47 näeb ette advokaadi ja advokaadibüroo pidaja solidaarvastutuse üksnes kliendilepingu rikkumisega tekitatud kahju eest. VÕS § 127 lg 2 järgi kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse eesmärgiks on kannatanu kaitsmine puhtmajandusliku kahju eest, mistõttu ei ole välistatud VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju hüvitamine kostjate II ja IV poolt. Eeltoodu tõttu tuleb hageja esimene nõue kostjate II ja IV vastu rahuldada osaliselt ja välja mõista neilt solidaarselt hageja kasuks kahju hüvitis 120 052,41 eurot. Kuna hageja esimene nõue kostjate II ja IV vastu kuulub eeltoodud põhjustel osaliselt rahuldamisele, siis kolleegium ei kontrolli nõude rahuldamise eeldusi käsundita asjaajamist reguleerivate sätete ja ÄS § 1671 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kolleegium märgib, et ka neil alustel ei saaks kostjate II ja IV vastu nõuet rahuldada suuremas ulatuses, kui on käesolevas otsuses tuvastatud kahju suurus. Hageja viivise nõude lahendab kolleegium otsuse lõpus. Kostjate I ja V vastu esitatud hageja esimese nõude osas analüüsib kolleegium esmalt ÄS § 1671 lg 1 (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, § 1045 lg 3) kohaldamise eeldusi tulenevalt Riigikohtu poolt käesolevas asjas 13.04.2016 tehtud lahendist, milles Riigikohus selgitas, et ÄS § 1671 lg 1 järgi esitatud kahju hüvitamisel peab esinema objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises:  mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle;  mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt;  juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes;  osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Riigikohus selgitas, et teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, s.t et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi.

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Riigikohtu selgituse kohaselt mõju, mille ärakasutamine on ÄS § 1671 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele. Mõju peab olema oluline, s.t just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik, aga ka majanduslik või isiklik. Üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks aga ei piisa. Mõjutaja peab tal olevat mõju ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma, s.t algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Põhjuslik seos avaldub järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Seega tuleb ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, s.t tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. Riigikohus selgitas 13.04.2016 otsuses, et ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). Hageja esimene nõue kostja I vastu Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega, mille kohaselt kuulub hagi kostja I vastu rahuldamisele ÄS § 1671 lg 1 ja VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt kostjatega II ja IV ning et kostja I on tuvastatud asjaolude kohaselt VÕS § 104 lg 3 mõttes hooletuse vormis (otsuse p 583) talle etteheidetavad teod süüliselt toime pannud. Maakohus tuvastas tulenevalt e-kirjadest, tunnistajate ütlustest, pankrotihaldurile antud seletustest, poole vande all antud seletusest (otsuse p-d 567−576), et kostjal I oli V. Pentuse ja Autorollo üle mõju, mida ärakasutades kallutas ta V. Pentust tegema äriühingule kahjulikke tehinguid. Maakohus leidis otsuse p-s 583, et kostja I poolt psühholoogilise mõjutamise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja I ei oleks soovitanud V. Pentusel kasutada kostja II abi ega oleks talle kirjeldanud kostjat II kui usaldusväärset juristi, ei oleks

Tsiviilasi nr 2-12-50785 V. Pentus vandeadvokaadi soovitusi pimesi usaldanud ja kahjulikke tehinguid sõlminud. Kostja I oli teadlik ettevõtte majanduslikust olukorrast ja AutoHillsi asutamisest ning osales nõupidamistel koos kostjaga II. Kostjale I oli maakohtu järelduste kohaselt etteheidetav tegevusetus, sest tehingutest teada saamisel ei selgitanud ta V. Pentusele, et kostja II õigusnõu ei ole Autorollo huvides. Maakohtu arvates V. Pentus ise ei olnud piisavalt pädev selleks, et hinnata tehingute õiguslikke tagajärgi. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostjal I oli V. Pentuse üle oluline mõju ja seda eelkõige isikliku suhte kaudu, kuna ta oli Väino Pentuse väimees ja isik, kellel on ärialal tegutsemise kogemusi. Väino Pentus on tunnistajana antud ütlustes selgitanud, et arutas kostjaga I Autorollo majandusasju, kostja I soovitas talle kostjat II, haiguse ajal kostjad I ja V aitasid tal hoida ennast kursis Autorollos toimuvaga. V. Pentuse ütlustest saab järeldada, et ta usaldas kostjat I täielikult (15. kd, tl 9-16). Nende asjaolude esinemist on ka kostja I apellatsioonkaebuses jaatanud. Seega isikliku usalduse kaudu omas kostja I mõju V. Pentuse ja Autorollo üle. Sellekohane maakohtu järeldus on õige. Kostja I apellatsioonkaebuse väide, et kostjal I puudus igasugune majanduslik või muu huvi Autorollo suhtes, ei välista, et kostjal I võis olla mõju V. Pentuse ja V. Pentuse kaudu ka Autorollo üle. Mõju omamise hindamisel ei ole mõju avaldaja motiiv, sh ka majanduslik, määrava tähendusega. Kostja I vaidlustas maakohtu järelduse ja leidis apellatsioonkaebuses, et ebaõige on maakohtu järeldus, et ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo saab toime panna tegevusetusena. Äriühingu juhatuse liikmele saab mõju avaldada ainult teoga. Kostja I arvates maakohtule esitatud tõenditest ei tulene, et kostja I oleks tegutsenud eesmärgil mõjutada V. Pentust tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Kolleegium nõustub kostjaga I, et ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud mõjutamistegu ei saa toimuda tegevusetusena, vaid eeldab mõjutaja aktiivset tegu eesmärgiga mõjutada äriühingu juhti tegutsema äriühingut kahjustavalt. Iseenesest sellest, et kostja I võis olla teadlik, et mõni tehing võis Autorollot kahjustada, või sellest, et ta soovitas juhatuse liikmele advokaati, sellist järeldust teha ei saa, kuid just sellise tegevuse kaudu tuvastas maakohus kostja I poolt V. Pentuse mõjutamise. ÄS § 1671 lg 1 mõttes ei saa pidada osaühingu juhatuse liikme mõjutamiseks üksnes seda, et juhtorgani liige küsis väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldas teda mingis küsimuses kui asjatundjat või kui isik, keda peetakse mõjutajaks, viibis juures ärikohtumistel. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja I teadlik tegevus mõjutamaks V. Pentust tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja poolt on esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid selle kohta, et kostja I kasutas oma mõju V. Pentuse üle selleks, et mõjutada V. Pentust tegema Autorollot kahjustavaid tehinguid, s.t asutama AutoHillsi tingimustel, mis olid Autorollole kahjulikud. Kolleegium analüüsib järgnevalt hageja sellekohaseid väiteid ja tõendeid. Hageja väitis, et kostja I, omades ülevaadet Autorollo majanduslikust seisust, soovitas V. Pentusele advokaadiks kostjat II, oli kursis Autorollos toimuvaga, andis ise korraldusi autode

Tsiviilasi nr 2-12-50785 üleandmiseks AutoHillsile ja viibis nõupidamistel, millest saab järeldada, et ta mõjutas V. Pentust Autorollole kahjulikke tehinguid tegema. V. Pentuse poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt kostja II palkamist soovitas talle kostja I (15. kd tl 10). Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti näinud selles ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud tegu. Tavapäraselt advokaadi soovitamine ei saa äriühingule tuua kaasa kahju, kuna äriühingu juhatus otsustab ise, kas ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Käesolevas asjas on V. Pentus seda ka kinnitanud. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldustega (otsuse p-d 451 ja 461), et kostja II pidi nõustama ka V. Pentuse perekonda. Selliseid asjaolusid, milles eeltoodu järelduks, tõendatud ei ole. Nii kostja II kui ka V. Pentus on vande all kinnitanud, et leping oli sõlmitud kostja IV ja Autorollo vahel. V. Pentus kinnitas, et kostja II tegutses Autorollo huvides. Kostja II on selgitanud, et hakkas osutama õigusabiteenust Autorollole ja V. Pentusele, keda ta samastas, ja ülesandeid andis talle V. Pentus eesmärgiga pidada Autorollo võlausaldajatega läbirääkimisi (14. kd, tl 184). Samas isegi kui kostja II oleks nõustanud V. Pentust eraisikuna ja/või tema perekonda, siis ei saa sellest järeldada, et kostja I oleks mõjutanud V. Pentust selle läbi Autorollot kahjustama. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuses V. Pentuse mõjutamist kostja I poolt mitte ainult otseselt, vaid ka kostja II kaudu. Selliseid asjaolusid hageja maakohtu ette toonud ei ole ja ainuüksi advokaadi soovitamisest sellist järeldust teha ei saa. Hageja väitis, et kostja I tegutses vähemalt teole kihutaja või kaasaaitajana, mis toob VÕS § 1045 lg 4 järgi kaasa sama vastutuse kui kahju tekitajal. Ka need asjaolud, millest saaks järeldada teole kihutamist või kaasaaitamist peab kohtu ette tooma hageja ja TsMS § 230 lg 1 järgi neid tõendama. Advokaadi soovitamisest ega palkamisest ei saa järeldada, et isik kes advokaati soovitab, vastutab kaasaaitaja või kihutajana samade tegude eest. Maakohtu viidatud 21.04.2010 kostja V e-kirjast Autorollo raamatupidajale MM-le (1. kd, tl 227) ei järeldu, et kostja I koos kostjaga V oleks advokaati soovitades või advokaadi kaudu asunud V. Pentust mõjutama. Nimetatud e-kirjas kirjutas kostja V: „Me oleme endale appi võtnud juristi, kes on usaldusväärne inimene, kellel on täisvolitused teha kogu pilt endale selgeks. Kuna ta on appi võetud meie enda poolt, siis on oluline, et tal oleks tõesti 100% infost olemas.“ Eeltoodud e-kirjast ei saa kuidagi järeldada, et kostja V oleks mitmuse vormi kasutades kõnelenud ka kostjast I. Kuna järgmisel päeval sõlmiti õigusabileping Autorollo ja kostja IV vahel, siis saab pigem järeldada, et kostja V on silmas pidanud V. Pentust kui Autorollo juhatuse liiget. Samuti ei tulene kirja sisust ei otse ega kaudselt asjaolusid, mis viitaks V. Pentuse mõjutamisele. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõige järelduse teinud ka teiste kohtule esitatud e-kirjade ja muude dokumentaalsete tõendite pinnalt seonduvalt kostjale I etteheidetava tegevusega. Esitatud tõenditest ei tulene, et kostja I mõjutas V. Pentust asutama AutoHillsi. AutoHillsi asutamise ettepanku tegi tõendite kohaselt kostja II ja asutamise tingimustes leppisid kokku V. Pentus ja VL. VL ütluste kohaselt (14. kd, tl 155−156) lepiti kokku AutoHillsi asutamise tingimustes V. Pentusega ja ütlustest ei tulenenud, et AutoHillsi osas oleks mingilgi moel mõjutanud Väino Pentust kostja I. VL selgitas, et V. Pentusega viis teda kokku kostja II, kes valmistas ette ka asutamislepingu. VL ütlustest ei tulenenud, et kostja I oleks mingilgi moel

Tsiviilasi nr 2-12-50785 korraldanud AutoHillsi asutamist või sekkunud sellesse või mõjutanud V. Pentust. Sellest, et tunnistaja VL möönis, et mõnel korral pärast AutoHillsi asutamist helistas talle kostja I ja tundis huvi äriühingu käekäigu vastu, ei saa järeldada, et kostja I oleks mõjutanud V. Pentuse tegevust AutoHillsi asutamisel. Samuti ei tulene kostja I poolt Autorollo mõjutamist tunnistaja V. Pentuse ütlustest. Kirjalikest dokumentidest ja tunnistajate ütlustest tuleneb, et AutoHillsi asutamise korraldas kostja II. Maakohus on oluliseks pidanud Autorollos töötanud autojuhi IP kirjalikku seletust pankrotihaldurile (6. kd, tl 198−199), mille kohaselt viibis kostja I Autorollo kontoris ja korraldas autode paigutamist platsile ning Janos (Sillamaa) pöördus korralduste saamiseks telefoni teel kostjate I ja II poole, kuid korraldusi ei antud. IP seletuskirjas avaldatu kohaselt korraldasid tema arvates aprill–juuni 2010 Autorollos asju kostjad I ja II. IPt ei ole vande all üle kuulatud ja tema kirjalik seletus on vastuolus kolmandate isikute Tiit Pohla ja Janos Sillamaa, kes olid Autorollo juhatuse liikmed, vande all antud seletustega. T. Pohl on vande all antud seletuses öelnud, et kostjatega I ja V ei ole ta suhelnud Autorolloga seoses ja korraldusi sai ta pärast V. Pentuse haigestumist J. Sillamaalt (15. kd, tl 6−9). Janos Sillamaa on vande all selgitanud, et kostja I oli Autorollo kontoris koos kostjaga II mõni nädal enne V. Pentuse haigestumist ja V. Pentus avaldas kaastöötajatele, et nemad koos Rainiga on üht või teist otsustanud. Selle korralduse, kuhu viia liisinguautod, andis J. Sillamaale kostja I ja samuti käskis müüa kaks avariilist haagist. Kostja I võttis kaasa ka Autorollo arvuti. Kostja I soovitas kolmel Autorollo autojuhul pöörduda Saku AB poole, kes annab neile edaspidi tööd. E-kirjavahetuse koopiate saatmist kostjatele I ja V palus J. Sillamaalt kostja V. Janos Sillamaa arvamuse kohaselt juhtisid Autorollot alates V. Pentuse haigestumisest kuni mai lõpuni kostjad I ja V. J. Sillamaa selgitas, et on proovinud helistada kostjale I rohkem kui üks kord, kuid ühel korral sai ta kostja I kätte ja päris, millal saavad autojuhid kätte töötasu, millele kostja I vastas, et maksame siis, kui arved laekuvad. Töötasuvõla katteks pakkus kostja I J. Sillamaale autot Ford (14. kd, tl 188−192). Nii oli autode äraviimine tunnistaja ütluste kohaselt seotud liisingulepingu lõpetamistega ja autosid tuli vastu võtma panga esindaja. Samuti ei saa järeldada korralduste andmisest kolme autojuhi töölejätmise osas ja raamatupidamisdokumentide äraviimiseks korralduse andmisest mõjutamist. Eeltoodud tegevustest saab järeldada pigem seda, et V. Pentuse haiguse ajal vahendasid kostjad I ja V infot V. Pentusele ja edastasid V. Pentuselt saadud informatsiooni ja korraldusi. J. Sillamaa on selgitanud, et Autorollos võttis kõik otsustused vastu V. Pentus. Hilisemalt sai tunnistaja korraldusi kostjalt II. Tunnistaja MM ütlustest tuleneb, et tema hinnangul juhtisid alates 2010 aprillist Autorollot kostjad I, II ja V ja oma järelduse tegi ta ekirjadest, mida kolleegium analüüsib järgnevalt. Kolleegiumi arvates ei saa ka tunnistajate OL (14. kd, tl 159−160), VL (14. kd, 155−158), EK (14. kd, tl 180−184) ütlustest järeldada asjaolusid, mis kinnitaksid kostja I tegutsemist eesmärgiga V. Pentust mõjutada AutoHillsi asutamisel ja Autorollole kahju tekitamisel. EK ütluste kohaselt tegi kostja I talle ettepaneku osutada Autorollole raamatupidamisteenust, kuid lepinguni Autorolloga tunnistaja ei jõudnud ja asjaolude täpsustamine toimus edasi kohtumistel kostjaga II, mille juures oli paaril korral ka kostja I, kuid miks ta seal osales, tunnistaja ei mäletanud. Tunnistaja rõhutas, et korraldusi andis talle kostja II. Kolleegiumi arvates ei saa EK ütlustest järeldada kostja I poolt V. Pentuse mõjutamist ega seda, et kostja I oleks asunud faktiliselt äriühingut juhtima. Kuna kostja I oli ka enne AutoHillsi asutamist V. Pentust ärialastes küsimustes aidanud ja tunnistaja T. Pohla ütlustest saab järeldada, et ta oli ka teadlik Autorollo makseraskustest, siis saab tunnistaja ütluste põhjal järeldada, et kostja I eesmärk oli aidata leida Autorollole

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kompetentne raamatupidaja, kuid vastavaid korraldusi tegevuseks andis tunnistajale ainult kostja II. Järgnevalt käsitleb kohus maakohtu poolt hinnatud e-kirju, millest maakohus järeldas, et need tõendavad, et kostja I avaldas V. Pentusele mõju kahjulike tehingute tegemiseks AutoHillsi asutamisel. Kuna passiivse tegevusetusega ei ole võimalik mõju avaldada, siis hindab ringkonnakohus, kas e-kirjadest saab järeldada kostja I eesmärgipärast tegevust V. Pentuse mõjutamiseks AutoHillsi asutamisel. Kostja II 30.04.2010 e-kirjast Tiit Pohlale ja Janos Sillamaale, mille koopia on saadetud kostjale I, ei saa järeldada, et kostja I oleks koos kostjaga II võtnud vastu otsuse, mida teha Autorollo autodega. Pigem võib kirja koopia saatmisest järeldada, et kostja II soovis hoida V. Pentuse, kes viibis sellel ajal haiglas, pereliikmeid kursis Autorollos toimuvaga, kuna V. Pentuse informeerimine toimus kostjate I ja V kaudu. Kostja II vande all antud ütluste (14. kd, tl 201−210) kohaselt pidas ta kirjas meie vormi kasutades silmas ennast ja V. Pentust ja Janos Sillamaad. E-kirjade koopiate saatmist kostjale I selgitas kostja II sellega, et kostja I pidi V. Pentusele edastama informatsiooni. Järgmisena on maakohus hinnanud 06.05.2010 MM e-kirja kostjale I ja kostja I vastust sellele kirjale (1. kd, tl 235−236). 06.05.2010 e-kirjas on Autorollo raamatupidaja MM kirjeldanud olukorda Autorollos ja soovis teada, milline on äriühingu edasine perspektiiv. Kostja I on MM-le samal päeval vastanud, et kostja II on Autorollo omanik ja EK aitab firma seisust omanikul ülevaadet saada ja Autorollo perspektiiv selgub siis, kui on olemas ülevaade. Kolleegiumi arvates ei järeldu 06.05.2010 e-kirjast, et kostja I pidi otsustama Autorollo edaspidise saatuse, pigem on tegemist isiku, kellel on ärialane kogemus, selgitusega raamatupidajale. Kostja I ei ole väljendanud, et tema isiklikult võtab vastu otsustusi Autorollo kohta. Kirja lõpus on kostja I lisanud, et lisab kirjavahetusse kostja II, kellele kui Autorollo omanikule on ta viidanud ka e-kirja alguses, millest saab järeldada, et otsuseid võttis vastu pigem kostja II. Tunnistajana ülekuulatud MM (14. kd tl 184−188) selgitas, et kostjad I ja V ei ole andnud talle muul moel kui e-kirjades teada, mida Autorolloga edasi tehakse ja kõik korraldused olid antud e-kirjades. 17.05.2010 e-kirjaga saatis kostja II Anne Nuudile kontrollimiseks AutoHillsi asutamisel mitterahalise sissemakse hindamise aktid ja e-kirja koopia oli saadetud ka kostjale I, millest maakohus järeldas, et kostja I oli AutoHillsi asutamisest teadlik. Kolleegium nõustub, et e-kirja koopia saatmine näitab, et kostjat I informeeriti AutoHillsi asutamisest, kuid sellest ei saa järeldada, et kostja I oleks ise aktiivselt tegutsenud eesmärgiga mõjutada V. Pentust võtma vastu otsust AutoHillsi asutamiseks. TJ e-kirjast tulenev asjaolu, et V. Pentus andis talle kostja I telefoninumbri 2009. aasta teises pooles (2. kd, tl 158) ja TJ helistas sellele numbrile 2010. aasta alguses seoses probleemidega ning talle vastati, et probleemid lahendatakse, mida TJ on selgitanud ka tunnistajana ülekuulamisel (14. kd, tl 153 pöördel−155), ei anna alust järelduseks, et kostja I mõjutas V. Pentust mais 2010 tegema AutoHills OÜ asutamisega seotud tehinguid. Samuti ei saa hageja poolt soovitud järeldust teha sellest, et 2010. aasta alguses on kostja I aidanud V. Pentusel koostada Autorollo majandusliku seisundi kohta exeli tabelit. Eeltoodud asjaolud ei ole kuidagi seostatavad V. Pentuse väidetava mõjutamisega aprillis-juunis 2010, kuna puudutavad varasemat perioodi.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Hageja esitas ringkonnakohtule uued tõendid, mida ringkonnakohus järgnevalt hindab. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud kostja I ja kostja II 12.05.2010 e-kirjadest nähtub, et kostja I on kostjalt II soovinud infot selle kohta, milline on juhatuse liikme vastutus seonduvalt 20.04.−20.05.2010 tegevusega, millele kostja II vastas, et majandusseisu kohta info saamisel ta otsustab, millised sammud astuda ja vastutus võib juhatuse liikmel tekkida eelkõige seoses sellega, mis on toimunud enne 01.05. ning oluline on õigel ajal esitada pankrotiavaldus (21. kd, tl 114). Neist e-kirjadest saab pigem järeldada, et kostja I oli mures V. Pentuse võimaliku vastutuse pärast, kuid sellest ei järeldu mõjutamine. Samuti ei tulene kostja II ja MM 05.05.2010 e-kirjavahetusest, et kostja I oleks mõjutanud mingilgi viisil V. Pentust ja Autorollot. Hageja poolt väidetud mõjutamist ei tõenda ka hageja poolt esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2016 otsus kriminaalasjas nr 1-15-2699 (22. kd, tl 151-166). Nimetatud otsusega on tunnistatud pankrotikuriteos süüdi V. Pentus ja kostja II, aga kostja I tegevust see ei kajasta. Hageja on seostanud kostja I poolt V. Pentuse mõjutamist ka Autorollo pangaülekannete tegemisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainuüksi IP aadresside järgi ei saa tuvastada, kes tegelikult makse tegi. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et kui toiming on tehtud teatud IP aadressilt, siis tuleb eeldada, et selle tegi arvuti kasutaja. Kolleegium leiab, et muude tõendite puudumisel võib olla hageja järeldus õige, kuid V. Pentuse tunnistajana antud ütlusi arvestades on see eeldus kummutatud. V. Pentuse ütluste kohaselt on ta teinud kõik ülekanded ise, kuid see on toimunud erinevatest arvutitest, sh ka kostjate I ja V Pikal tänaval asuvast korterist, ja keegi teine peale V. Pentuse vastavaid koode ei teadnud (15. kd tl 9). Tõendatud on, et V. Pentus sai haigena käia vabalt haiglast väljas ja V. Pentus külastas kostjaid I ja V nii nende töökohas kui kodus. Seda, kes täpselt ülekanded tegi, pole kolleegiumi arvates tuvastada võimalik. Lisaks ei ole ülekanded ka kuidagi seostatavad AutoHillsi asutamise toimingutega. Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I tegutses eesmärgiga mõjutada V. Pentust võtma vastu otsuseid, mis kahjustasid Autorollot. Eelnevalt on kolleegium leidnud, et selline mõjutamine ei saa olla passiivne tegevusetus, n.ö teadlik olemine toimuvast, vaid ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud koosseisu elemendiks saab olla ainult eesmärgipärane tegevus. Kuna kahju hüvitamise nõude ÄS § 1671 lg 1 (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, § 1045 lg 3) järgi koosseisu üks elemente − kostja I tegevus, kasutades oma olulist mõju, eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt – on tõendamata, siis juba see on aluseks, et jätta hageja esimene nõue kostja I vastu ÄS § 1671 lg 1 järgi rahuldamata ja ülejäänud ÄS § 1671 lg 1 järgi kahju hüvitamise koosseisu elemente ei ole vajalik tuvastada. Arvestades, et hageja on tuginenud ka sellele, et kostja I (koos kostjaga V) oli Autorollo faktiline ühingujuht, tuleb hinnata, kas kostja I vastutab hageja esimese nõude puhul käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. Juhul kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Riigikohus on selgitanud, et faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. Hageja pidi esile tooma asjaolud, mis on

Tsiviilasi nr 2-12-50785 tema nõude aluseks ja nende esinemist TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kolleegium leiab, et hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa järeldada, et kostja I võttis üle Autorollo faktilise juhtimise. 06.09.2017 menetlusdokumendis (p-d 2.2, 2.3) selgitas hageja, et faktiline juhtimise ülevõtmine kostja I poolt tuleneb kostja V 20.04.2010 e-kirjast ja sellest, et kostja I osales juhtimise ülevõtmisega seotud e-kirjavahetuses, nõupidamistel, suhtles autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks saada Autorollost edasi ning nõudis, et kolmandad isikud ei suhtleks otse V. Pentusega. Hageja väidete kohaselt võttis kostja I koos kostjatega II ja V juhtimise üle seoses V. Pentuse haigusega, kuid jätkas juhtimist ka pärast V. Pentuse haigust. Kolleegium leiab, et hageja poolt soovitud järeldust ei saa teha kostja V 20.04.2010 e-kirjast (1. kd, tl 228), milles on kostja V avaldanud MM-le, et seoses V. Pentuse haigusega on ta sunnitud ise koos paari nõustaja tegelema Autrollo asjadega ning palus saata endale Autorollo raamatupidamise dokumendid, ega kostja V 21.04.2010 e-kirjast (1. kd, tl 227), milles kostja V avaldas, et me oleme endale appi võtnud juristi. See, et kostja V viitab mitmele isikule, kes on endale juristi appi võtnud, ei tähenda, et tegemist oleks olnud kostjaga I ja kui isegi oleks, siis ei tulene kirjadest Autorollo juhtimise ülevõtmist kostja I poolt, vaid seda, et püütakse aidata haigestunud V. Pentust. Kostja I poolt 10.05.2010 saadetud e-kiri Tiit Pohlale (1. kd, tl 82), tõendab ainult seda, et kostja I on palunud V. Pentust mitte tülitada ja kõik probleemid lahendada kostjaga II. Sama tuleneb ka kostja I poolt Tiit Pohlale saadetud SMS-st. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja I oleks faktiliselt üle võtnud Autorollo juhtimise, s.t tõendamata on, et kostja I oleks tegutsenud käsundita. Eeltoodu tõttu ei ole põhjust kontrollida, kas on esile toodud ja tõendatud ülejäänud asjaolud, mis on käsundita asjaajamisega tekitatud kahju hüvitamise aluseks. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas kostja I ja Autorollo vahel oli sõlmitud käsund ja kas kostja I rikkus sellest tulenevaid kohustusi. Kolleegium leiab, et hageja alternatiivsed väited käsunduslepingu sõlmimise kohta Autorollo ja kostja I vahel on tõendamata. Hageja selgitas, et käsunduslepingu sõlmimist kostja I ja Autorollo vahel tõendavad e-kirjad ja tunnistajate ütlused ning kolmandate isikute vande all antud seletused. Hageja leidis, et pärast faktilise juhtimise ülevõtmist toimis V. Pentus viisil, kus ta andis kõigile kostjatele nõusoleku Autorollot juhtida ja kiitis ülevõtmise heaks, kui mitte muidu, siis kaudselt (06.09.2017 menetlusdokumendi p 3.2.1.) Kolleegiumi arvates ei saa kostja V 20.04.2010 e-kirjast järeldada mingilgi moel kostja I poolt käsunduslepingu sõlmimist Autorolloga. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust kostja I 12.05.2010 e-kiri, milles ta palus kostjal II selgitada, milline on juhatuse liikme vastutus. Hageja väidetel tundis kostja I huvi temal tekkida võiva vastutuse vastu. Kolleegium ei jaga hageja tõlgendust kostja I 12.05.2010 e-kirja osas ja leiab, et eeldatavalt huvitus kostja I V. Pentuse võimalikust vastutusest äriühingu tehingute eest. Kolleegiumi arvates hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks avaldanud tahet mistahes käsunduslepingu sõlmimiseks Autorolloga. Hageja ei ole esile toonud, mis oli vastava käsundi sisuks. Ükski kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja ei ole tunnistanud, et Autorollo ja kostja I vahel oleks olnud käsund, mille sisuks oli, et kostja I täidab äriühingu juhatuse liikme kohustusi. Üksikutest e-kirjadest (samade, mis pidid tõendama ÄS § 1671 alusel esitatud nõuet ja käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet) ei ole võimalik tuvastada, et Autorollo ja kostja I vahel oleks sõlmitud käsund. Eeltoodust lähtuvalt ei saa hageja esimest nõuet kostja I vastu rahuldada ka alternatiivsel alusel ehk väidetava Autorolloga sõlmitud käsunduslepingu rikkumise tõttu.

Tsiviilasi nr 2-12-50785

Riigikohtu juhiste kohaselt hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas kostja I vastutab Autorollole tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kuna esimese nõude puhul tekkis kahju tulenevalt AutoHillsi asutamisest, siis tuleb tuvastada, kas on tõendatud selle toiminguga seonduvate kahju hüvitamise eelduste esinemine. Kolleegium leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja I oleks osalenud AutoHillsi asutamises viisil, mis oleks käsiteletav tahtliku heade kommete vastase käitumisena. Hageja selgitas 06.09.2017 esitatud menetlusdokumendis, et kuna kostjad I ja V olid teadlikud hiljemalt aprillis 2010 Autorollo halvast majanduslikust seisundist, siis alustasid nad võlausaldajatega läbirääkimisi ja vara väljaviimist viisil, et sellest said kasu juhtimise ülevõtmisega seotud isikud ja V. Pentus, kuid võlad jäid tasumata. Hageja tõi esile, et Autorollo varatuks muutmine toimus otseselt kostjate II ja IV poolt, kuid selles osales kostja I (22. kd, tl 57). Kolleegium leiab, et kostja I osas VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tahtliku heade kommete vastase teona ei saa olla käsitletav kostjate II ja IV väidetav tegevus. Asjaolusid, mis seoks kostjat I AutoHillsi asutamisega ja viitaks sellele, et kostja I oleks tahtlikult käitunud vastuolus heade kommetega, hageja esile ei ole toonud. Sellest, et kostjale I oli teada Autorollo maksejõuetus, talle saadeti Autorolloga seotud e-kirjade koopiad ja kostja I on osalenud üksikutel kohtumistel puutuvalt Autorolloga, kuid sedagi passiivselt ja mitte otsustajana, sellist järeldust teha ei saa. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja I vastu tühistada ja jätta hageja esimene nõue ja seega kogu hagi kostja I vastu rahuldamata. Hageja esimene nõue kostja V vastu Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis on esitatud maakohtu otsuse p-des 558−565 ja kus maakohus leiab, et hageja esimene nõue tuleb kostja V vastu jätta rahuldamata. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid hinnanud ja leidnud põhjendatult, et puuduvad otsesed ja ka kaudsed tõendid selle kohta, et kostja V oleks faktiliselt mõjutanud Väino Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Ringkonnakohus kostja V suhtes tehtud maakohtu otsuse põhjendusi ÄS § 1671 lg 1 alusel nõude rahuldamata jätmise kohta TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Maakohus on leidnud, et esitatud tõenditest saab järeldada, et kostja V oli teadlik Autorollos toimuvast ja AutoHillsi asutamisega seonduvast ning temal V. Pentuse tütrena oli ka ilmselt mõju oma isa üle isiklikust suhtest lähtuvalt, kuid tõendamata on see, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust võtma vastu otsuseid, mis põhjustasid Autorollole kahju. Kolleegium märgib, et hageja on ebaõigesti samastanud kostja V poolt väidetavalt äriühingu juhtimise ülevõtmisest tuleneva vastutuse (käsundita asjaajamine) ja ÄS § 1671 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 tuleneva vastutusega ja toonud esile asjaolud viisil, kus viidatakse äriühingu faktilisele juhtimisele, kuid järeldanud sellest, et tegemist on deliktist tuleneva kahju hüvitamise nõudega (ÄS § 1671 lg 1). Pärast Riigikohtu poolt tsiviilasja saatmist uueks lahendamiseks ringkonnakohtule tegi ringkonnakohus 14.07.2017 kirjaga hagejale kohustuseks esitada esimese nõude aluseks olevad asjaolud vastutuse alustest lähtuvalt. Ka 06.09.2017 ringkonnakohtule esitatud seisukohtades on hageja jäänud selle juurde, et kostjate I, II ja V poolt juhtimise ülevõtmisega on mõju tõendatud. Hageja on jätkuvalt loetlenud üles kõik AutoHillsi asutamisega seotud sündmused ja sellest tulenevalt

Tsiviilasi nr 2-12-50785 järeldanud, et kostja V oma mõju kasutades mõjutas V. Pentust rikkuma oma kohustusi. 14.07.2017 menetlusdokumendis viitab hageja, et samad asjaolud on aluseks ka järeldusele, et Autorollo (või V. Pentuse) ja kostjate I ja V vahel oli käsundusleping ja kostjad rikkusid seda, või et kostjad vastutavad seoses nende poolt hea usu vastase käitumisega kahju põhjustamise eest. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele analüüsib kolleegium esmalt väiteid puutuvalt kostja V võimalikku vastutust ÄS § 1671 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi. Vastutuse aluseks olevaid asjaolusid pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja, sh ka seda, et kostja V on teod toime pannud tahtlikult. Ebapiisav on ainult sündmuste kronoloogia esiletoomine, vaid iga kostja osas tuli esile tuua konkreetsed asjaolud. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja V pidi tõendama, et ta ei ole olnud faktiline äriühingu juht. Hageja pidi tõendama kõiki oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on otsuses hinnanud tõendeid ebaõigesti ja seetõttu teinud ebaõige järelduse, et kostja V ei mõjutanud Autorollo juhatuse liiget V. Pentust äriühingule kahjulikke otsuseid tegema. Järgnevalt analüüsib kolleegium tõendeid, millele hageja apellatsioonkaebuses viitas. Kolleegium ei nõustu, et kostja V 20.04.2015 e-kirjast (1. kd, tl 228) tuleneb, et kostja V võttis Autorollo juhtimise üle või seda, et e-kiri tõendab V. Pentuse mõjutamist. E-kirjas teatab kostja V Autorollo raamatupidajale, et ta on V. Pentuse tütar ja isa on haiglas, mistõttu ta koos paari abilisega peab sellel ajal tegelema äriühingu asjadega ning palus Autorollo raamatupidajat MM saata endale raamatupidamise andmed. 21.04.2010 e-kirjas (1. kd, tl 227) teatas kostja V MM-le, et appi on võetud usaldusväärne jurist, kellel on täisvolitus teha endale asi selgeks. Kostja V teatas, et MM poolt saadetud materjalid on juristile edastatud ja jurist suhtleb Janos Sillamaaga ning edaspidi tuleb suhelda juristiga. Kolleegiumi arvates tuleneb kostja V e-kirjadest, et kostja V pidas enda kohustuseks V. Pentuse haiguse ajal äriühingu asjaajamisega tegeleda, kuid kirjadest ei tulene, et ta kavatses seda teha ise, vaid kirjadest nähtus, et palgatud on selleks jurist. E-kirjas väljendatust „Me oleme endale appi võtnud juristi“, ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et juristi palkas kostja V või kostja V koos kostjaga I. Kuna õigusabileping sõlmiti 22.04.2010 kostja IV ja Autorollo vahel ja Autorollo poolt kirjutas lepingule alla V. Pentus, siis võib järeldada 21.04.2010 e-kirjast, et kostja V on abistanud haiglas viibivat V. Pentust juristi leidmisel. Eeltoodule viitavad ka V. Pentuse tunnistajana antud ütlused, mille kohaselt õigusabileping sõlmiti pärast V. Pentuse haiglasse sattumist ja juristi juurde viis ta kostja V (15. kd, tl 9−16). 21.04.2010 e-kirjast ei saa teha hageja poolt soovitud järeldust, et kostja II aitas kostjat V Autorollo juhtimisel, kuna kirjast tuleneb otsesõnu, et edasi tegeleb Autorolloga jurist, kelleks oli kostja II, mitte aga kostja V. Maakohus on analüüsinud ka J. Sillamaa ja T. Pohla poolt pankrotihaldurile antud seletusi (1. kd, 73−76 ja 157−159), mille kohaselt pärast V. Pentuse haigestumist juhtisid äriühingut kostjad I, II ja V. Seletusest ei tulene, milliseid konkreetseid korraldusi, mis oleks seostatavad äriühingule kahju tekkimisega, andis J. Sillamaale ja T. Pohlale kostja V. Seletuste põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, milliste asjaolude pinnalt on J. Sillamaa ja T. Pohl oma järeldused teinud.

Tsiviilasi nr 2-12-50785

See, et Autorollo majandustegevust puudutavate e-kirjade koopiad (2. kd, tl 161−166) on saadetud ka kostjale V, ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et kostja V on mõjutanud äriühingut läbi juhatuse liikme. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja V informeeritus Autorolloga seonduvast ei tähendanud äriühingu (läbi selle juhatuse liikme) mõjutamist. Väino Pentus on selgitanud (15. kd, tl 9), et haiglas viibides ei olnud tal juurdepääsu internetile ja tervislikel põhjustel ta internetti ei kasutanud, mistõttu palus ta kostjaid I ja V vahendada Autorollosse puutuvat informatsiooni. Kostja V ei ole ühelegi e-kirjale, mille koopia talle saadeti, vastanud. E-kirjade koopiate saatmisest ei saa järeldada, et kostja II oleks soovinud kooskõlastada oma tegevust kostjaga I. Pigem oli tegemist informatsiooni edastamisega eesmärgiga hoida V. Pentus vastavate asjaoludega kursis. Asjaolust, et kostja V sõidutas 26.04.2010 V. Pentuse notari juurde Autorollo osa müügitehingut vormistama, ei saa järeldada, et tegemist oleks mõjutamisega. Pigem oli kolleegiumi arvates tegemist tütre poolt isa aitamisega, kuna V. Pentus oli sellel ajal haiglas ja tema liikumisvõimalused olid piiratud. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud asjaolu, et Autorollo pangatehinguid tehti Riigikogu arvutitest ajal, kui kostja V oli Riigikogu liige, ja kostjale V kuuluva maja ja korteri arvutitest. Maakohus on käsitlenud otsuse p-des 433−444 põhjalikult ülekannetega seonduvaid asjaolusid. Väino Pentus on tunnistajana selgitanud (15. kd, tl 9−6), et haiglas oleku ajal sai ta käia väljas ja et on teinud hulgaliselt ülekandeid eri arvutitest. Väino Pentus kinnitas (15. kd, tl 9), et keegi teine tema kasutuses olevat Autorollo internetipanga kasutajatunnust ei kasutanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et isegi juhul, kui kostja V teadmisel tehti tema kasutuses olevatelt IP-aadressidelt V. Pentuse poolt üksikuid makseid, ei saa sellest järeldada äriühingu mõjutamist ÄS § 1671 lg 1 mõttes. IP-aadressi kasutamisega seonduvatele hageja apellatsioonkaebuse väidetele on kolleegium vastanud eelnevalt. Kuna kostja V poolt Autrollo juhatuse liikme mõjutamine Autorollole kahju põhjustamise eesmärgil (tegevus) on tõendamata, mis välistab kostja V suhtes hageja esimese nõude (AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamine) ÄS § 1671 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi rahuldamise, siis teiste kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude tuvastamine ei ole kolleegiumi arvates vajalik. Riigikohtu juhiste kohaselt hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas kostja V vastutab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kuna I nõude puhul tekkis kahju tulenevalt AutoHillsi asutamisest, siis tuleb tuvastada, kas tõendatud on kahju hüvitamise eelduste esinemine kostja I osas. Kolleegium leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja V oleks osalenud AutoHillsi asutamises, s.t käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja ei toonud ka ringkonnakohtule 06.09.2017 esitatud menetlusdokumendis esile ühtegi asjaolu, mis seoks kostjat V AutoHillsi asutamisega ja sellega, et kostja V oleks tahtlikult käitunud vastuolus heade kommetega. Sellest, et kostjale V oli teada Autorollo maksejõuetus ja autode hindamise kohta saadetud e-kirja koopia saadeti talle, sellist järeldust teha ei saa.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Tulenevalt Riigikohtu juhistest tuvastab kolleegium järgnevalt, kas kostja V ja Autorollo vahel oli sõlmitud käsundusleping ja kas selle rikkumisega on tekitanud kostja V Autorollole kahju. Käsunduslepingu alusel vastutuse olemasoluks tuleb tuvastada, et kostja V rikkus Autorolloga sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi, rikkumise tagajärjel tekkis Autorollole kahju, tekkinud kahju ning kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et käsunduslepingu rikkumisest tuleneva vastutuse kohaldamiseks ei ole hageja asjaolusid esile toonud ega tõendanud (maakohtu otsuse p 565). Kolleegium märgib, et hageja esiletoodud asjaolud ja seisukohad käsunduslepingu sõlmimisse puutuvalt ei ole üheti mõistetavad ja on vastuolulised. Hageja ei ole isegi esile toonud seda, millal väidetav käsundusleping selle kohta, et kostja V asub täitma Autrollo juhatuse liikme kohustusi, sõlmiti ja milline oli selle sisu. 20.04.2010 ja 21.04.2010 kostja V poolt saadetud e-kirjadest eeltoodu ei tulene. Hageja poolt viidatud 30.04.2010 ekirjas palus kostja I teha raamatupidaja MM-l ülekanded Janos Sillamaale töötasu maksmiseks ja üüri maksmiseks (1. kd, tl 231), kuid kolleegiumi arvates ei saa sellest järeldada, et kostja V oleks asunud V. Pentuselt saadud käsundi alusel äriühingut juhtima. Väino Pentuse ütluste kohaselt vahendas kostja V tema palvel tema poolt antud korraldusi. Hageja on käsunduslepingu olemasolu kohta esile toonud samad asjaolud, kui olid ÄS § 1671 lg 1 järgi esitatud nõude puhul. Kolleegiumi arvates ei saa samaaegselt sama teo osas mõjutada äriühingu juhatuse liiget (AutoHillsi asutamine) ja ise käsunduslepingu järgi asutamise toiminguid teha. Vastutus ÄS § 1671 lg 1 alusel eeldab seda, et mõjutaja kallutab juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tehinguid tegema, kuid faktiline ühingujuht teeb juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtul tuleb hinnata ka seda, kas kostja V vastutab käsundita asjaajamise võlasuhte alusel (VÕS § 1018 või § 1024). Kolleegium leiab, et kohtumenetluses esiletoodud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja V vastutab hageja ees eelviidatud õiguslikul alusel. Kostja V vastutuse välistab juba see, et kostja V ei ole osalenud AutoHillsi asutamisel. Tõendatud ei ole, et kostja V võttis vastu otsuse asutada AutoHills või osales sellise otsuse vastuvõtmisel ja asutamistoimingute tegemisel. Hageja poolt esiletoodud kostja V toimingud ei ole seostatavad Autorollo tegevuse juhtimise faktilise ülevõtmisena VÕS § 1018 mõttes. See, et kostja V vahendas V. Pentuse palvel Autorollosse puutuvat informatsiooni, vajadusel transportis V. Pentust ja kostjaga V seostatavatelt IP-aadressidelt on tehtud Autorollo ülekandeid, selliseks järelduseks alust ei anna. Juhtimise ülevõtmine peaks eeldatavalt sisaldama majandustegevust puudutavate olulisemate otsuste tegemist, mida tõendatud ei ole. Äriühingu juhtimise saaks üle võtta juhul, kui juhatuse liige ise ei tee vastavaid otsustusi või pole talle antud selleks võimalusi. Selline olukord võis kõne alla tulla ajal, kui V. Pentus oli haiglas, kuid V. Pentus on kinnitanud, et ka sellel ajal jätkas ta Autorollo juhtimist. Samuti pole tõendatud, et kostjal V oleks olnud tahe tegutseda teise isiku kasuks, mis on käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimise üks eeldus (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Hageja poolt esiletoodud asjaoludest eeltoodut järeldada ei saa. Mitte ükski kostja V poolt käesolevas menetluses tõendamist leidnud tegu (info küsimine, info vahendamine, transporditeenuse osutamine) ei kujuta endast tegevust, mis oleks omistatav faktilisele äriühingu juhile.

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Eeltoodut kokku võttes on maakohus jätnud õigesti hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamata. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu poolt hageja neljanda nõude (kahju hüvitamise nõue tulenevalt Autorollo võlgnike poolt kohustuste täitmisest Autorollo asemel kolmandatele isikutele) osas tehtud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Kuna osas, milles nõue rahuldamata jäeti on kohtuotsus jõustunud, siis tuleb tuvastada, kas maakohus on kostjatelt II ja IV õigesti solidaarselt välja mõistnud 17 954,75 eurot. Kolleegium leiab, et maakohus on neljanda nõude lahendamisel rikkunud olulises määras menetlusõiguse norme, hinnates pandilepingute tühisust, millele pooled ei tuginenud (TsMS § 435 lg 4) ja jättes tuvastamata, kas Autorollole kahju tekkis, kuigi kostjad väitsid, et Autorollole pole kahju tekkinud (TsMS § 442 lg 8). Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et oluline ei ole, kas Aaloe Kinnisvara OÜ-l ja Renaldol ka tegelikult nõudeid Autorollo vastu oli ja kahju oli tekkinud juba seetõttu, et pandilepingud, millega nõuded panditi, olid suulised ja seega tühised. Esmalt tuvastab kolleegium, kas Autorollo võlgnike Arco ja TranTec poolt kohustuste täitmisega Aaloele ja Renaldole on tekkinud Autrollole kahju. Autorollol olid nõuded Arco vastu 244 554,90 krooni ja TranTec vastu 62 964,24 krooni (1. kd, tl 293−297). Ivo Krummi pankrotihaldurile antud seletuse kohaselt (1. kd, tl 288) edastas kostja II talle 28.05.2010 V. Pentuse poolt allakirjutatud teate pandi müügiõiguse tekkimise kohta, mille kohaselt Autorollo pantis 30.04.2010 Aaloele nõuded Arco vastu summas 239 400 krooni ja nõue paluti tasuda pandipidajale Aaloele. Teine analoogne teade summas 73 320 krooni oli V. Pentuse poolt allkirjastatud 28.05.2010 ja selles paluti võlgnevus üle kanda Renaldole (1. kd, tl 290). Arco tasus Renaldole 01.07.2010 73 320 krooni ja 06.08.2010 Aaloele 144 600 krooni. TranTecile saadeti teade pandi müügiõiguse tekkimise kohta ja paluti kanda 62 964 krooni üle Renaldole. TranTec kandis Renaldole 62 964,24 krooni (4 024,15 eurot) üle 22.07.2010. Eeltoodud asjaolude üle ei ole vaidlust. Riigikohus on 13.04.2016 otsuse p-s 67 selgitanud, et kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb tuvastada, kas Autorollo kohustused nende tehingute tõttu vähenesid ja Autorollole sai kahju tekkida üksnes selles ulatuses, milles Autorollo midagi vastu ei saanud ehk tema kohustused ei vähenenud. Hageja on 16.01.2013 esitatud täpsustatud ja täiendatud hagiavalduses esile toonud, et Autovaal on 21.11.2009 andnud Autorollole laenu 500 000 krooni (2. kd, tl 86). Autovaal poolt 12.06.2009 laenu 100 000 krooni andmise kohta on hageja kirjutanud sõna „väidetava“ ja selles osas ei ole laenu andmine kolleegiumi arvates tõendatud. Autovaal on oma nõude Autorollo vastu loovutanud 18.02.2010 kuupäeva kandva lepinguga Renaldole (2. kd, tl 170). Lepingu kohaselt on loovutatud nõuded summas kokku 600 000 krooni. Kuna laenu andmine oli tõendatud 500 000 krooni ulatuses, siis sai loovutada nõude Renaldole nimetatud summas. Hageja leidis, et nõude loovutamise leping on vormistatud

Tsiviilasi nr 2-12-50785 hiljem, kui sellel olev kuupäev. Kolleegiumi arvates väidetav ebaõige kuupäev ei muuda nõude loovutamist tühiseks. Kolleegium leiab, et Aaloel oli nõue Autorollo vastu. Hageja on ise esile toonud, et Aaloe on 15.06.2009 Autorollole üle kandnud 250 000 krooni laenu (2. kd, tl 86). Aaloe pangakonto väljavõtte kohaselt oli makse selgituseks „vastavalt lepingule“. Tunnistaja V. Pentuse ütluste kohaselt võeti Aaloelt laenu, kuid see maksti tagasi. Autorollo AS SEB Pank pangakonto väljavõtte kohaselt (1. kd, tl 94−98) on kolme osamaksena tagastatud Aaloele 40 000 krooni, kõigi tehtud maksete selgitus oli „laenu tagasimakse“. Kolleegium leiab, et eeltoodust järeldub, et Aaloe ja Autorollo vahel oli laenuleping ja tulenevalt sellest, et osa laenust maksti tagasi, saab järeldada, et laenu tagasimaksmise tähtaeg oli saabunud. Kuna Aaloele antud laenust oli tagasi makstud 40 000 krooni, oli Autorollol kohustus tagastada Aaloele 210 000 krooni. Seega on 06.08.2010 Arco poolt Aaloele 144 600 krooni tasumisega vähenenud selles summas nõuded Autorollo vastu. Aaloe ei ole esitanud Autorollo pankrotimenetluses nõuet, ka eeltoodu kinnitab kaudselt, et Aaloe nõue täideti. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas Renaldol oli nõude Autorollo vastu. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et Autorollol oli võlg Autovaalale 500 000 krooni, mida hageja on ise tunnistanud ja mida Autovaal sai loovutada Renaldole. Autovaal on oma nõude Autorollo vastu loovutanud 18.02.2010 kuupäeva kandava lepinguga Renaldole (2. kd, tl 170). Lepingu kohaselt on loovutatud nõuded summas kokku 600 000 krooni. Kuna laenu andmine oli tõendatud 500 000 krooni ulatuses, siis sai loovutada nõude Renaldole nimetatud summas. Maakohus on leidnud, et nõude loovutamise lepingu kuupäev on ilmselt ebaõige, kuid eeltoodu ei muuda loovutust mittekehtivaks. Arco tasus Renaldole 01.07.2010 73 320 krooni ja TranTec kandis Renaldole üle 62 964,24 krooni. Arvestades, et Renaldol oli Autorollo vastu nõue 500 000 krooni saamiseks, siis on võlgnike poolt kolmandatele isikutele tasumisega vähenenud Autorollo kohustus kokku 136 284,24 krooni ulatuses. Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et hageja neljas nõue kostjate II ja IV vastu tuleb jätta rahuldamata, kuna tõendatud ei ole, et hageja poolt kostjatele etteheidetavate tegudega on Autorollole kahju tekkinud. Kuna tõendamist ei ole leidnud kahju tekkimine, siis ülejäänud kahju hüvitamise eelduste tuvastamine ei ole vajalik. Samuti pole vajalik hinnata pandilepingute kehtivust. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht hageja viienda nõude osas (kahju, mis tekkis 2 Krone haagise võõrandamisest saadud 6 135,52 euro tasumisega Renaldole). Kolleegium leiab, et maakohus on nõude ebaõigesti rahuldanud. Otsuses ei ole maakohus vastanud kohaselt kostjate vastuväidetele, mille kohaselt ei ole haagiste eest Renaldole tasumisega Autorollole kahju tekkinud (TsMS § 442 lg 8).

Tsiviilasi nr 2-12-50785 Nõude aluseks olid asjaolud, mille kohaselt 24.05.2010 müüs Autorollo LKW Trukcs OÜ-le kaks Krone SDP 27 haagist. Janos Sillamaa ütluste kohaselt oli tegemist avariiliste haagistega (14. kd, tl 188−192). Ostja on tasunud haagiste eest Renaldole 09.07.2010 48 000 krooni ja 16.08.2010 48 000 krooni. Kuna Renaldol oli Autovaalalt saadud nõue Autorollo vastu 500 000 krooni tasumiseks ja sellest oli eelnevalt kolmandate isikute poolt tasutud 136 284,24 krooni, siis oli Renaldol LKW Trukcs OÜ poolt haagiste eest tasumise hetkeks veel nõue 363 715,76 krooni. 96 000 krooni tasumisega vähenes Renaldo nõue Autorollo vastu. Kuna Autorollo kohustused Renaldo ees vähenesid seoses LKW Trukcs OÜ poolt Renaldole tasumisega 96 000 krooni ulatuses, siis pole hageja poolt neljanda nõude alusena toodud asjaoludel Autorollole kahju tekkinud, mis välistab kostjate II ja IV vastu neljanda nõude rahuldamise. Kõike eeltoodut kokku võttes kuulub hagi kostjate II ja IV vastu osaliselt rahuldamisele AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude (esimene nõue) osas summas 120 052,41 eurot. Nõuded kahju hüvitamiseks tulenevalt Autorollo võlgnike poolt kohustuste täitmisest Autorollo asemel kolmandatele isikutele (neljas nõue) ja tulenevalt 2 Krone haagise võõrandamisest saadud 6 135,52 euro tasumisest Renaldole (viies nõue) tuleb kostjate II ja V vastu jätta rahuldamata. Kostjate I ja V vastu tuleb kõik nõuded jätta rahuldamata. Hageja palus hagiavalduses kostjatel välja mõista viivise seadusjärgses määras esimese nõude puhul alates AutoHillsi asutamisest 17.05.2010. Kostjad leidsid, et viivist võib hagejal olla õigus nõuda hetkest, kui kostjad said kätte hagiavalduse, kuna sellest ajast said nad teada väidetavast kahjust. Kostjad II ja IV esitasid viivise vähendamise taotluse, väites, et viivis ei võiks ületada 1% hageja nõuete kogusummast. Samuti vaidlesid kostjad vastu hageja viivise arvestusele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjatelt saab viivist välja mõista alates hagi esitamisest, kuna siis on hageja teatanud kostjatele kahju hüvitamise nõudest (VÕS § 113 lg 2). Kolleegium mõistab viivise kahju hüvitiselt 120 052,41 eurot välja kindlas summas kuni otsuse tegemiseni. Viivise arvestus on järgmine perioodil 03.12.2012−31.12.2012 oli viivise määr 8% aastas, päevas 0,021858%, summa päevas 26,240964 eurot, viivtatud päevi 29, summa kokku 760,987956 eurot. Perioodil 01.01.2013−14.04.2013 oli viivise määr aastas 7,75%, päevas 0,021233%, summa päevas 25,49058 eurot, päevi 104, kokku summa 2 651,02032 eurot. Perioodil 15.04.2013−30.06.2013 oli viivise määr aastas 8,75%, päevas 0,023973%, summa päevas 28,779687 eurot, päevi 77, kokku summa 2 216,035899 eurot. Perioodil 01.07.2013−31.12.2013 oli viivise määr aastas 8,5%, päevas 0,023288%, viivise summa päevas 27,957411 eurot, päevi 184, summa kokku 5 144,163624 eurot. Perioodil 01.01.2014−30.06.2014 oli viivise määr aastas 8,25%, päevas 0,022603%, summa päevas 27,135134 eurot, päevi 181 ja summa kokku 4 911,459254 eurot. Perioodil 01.07.2014−31.12.2014 oli viivise määr aastas 8,15%, päevas 0,022329%, viivis päevas 26,806223 eurot, viivitatud päevi 184 ja kokku viivis 4 932,345032 eurot. Perioodil 01.01.2015−30.06.2015 oli viivise määr aastas 8,05%, päevas 0,022055%, viivise summa päevas 26,477312 eurot, päevi 181, kokku 4 792,393472 eurot. Perioodil

Tsiviilasi nr 2-12-50785 01.07.2015−31.12.2015 oli viivise määr 8,05%, päevas 0,022055%, summa päevas 26,477312 eurot, viivitatud päevi 184 ja kokku viivise summa 4 871,825408 eurot. Perioodil 01.01.2016−30.06.2016 oli viivise määr aastas 8,05%, päevas 0,021995%, viivise summa päevas 26,40497 eurot, viivitatud päevi 182 ja viivise summa kokku 4 805,70454 eurot. Perioodil 01.07.2016−31.12.2016 oli viivise määr aastas 8%, päevas 0,021858%, summa päevas 26,240964 eurot, päevi 184 ja viivise summa kokku 4 828,337376 eurot. Perioodil 01.01.2017−30.06.2017 oli viivise määr aastas 8%, päevas 0,021918%, summa päevas 26,312857 eurot, viivtatud päevi 181 ja viivis kokku 4 762,627117 eurot. Perioodil 01.07.2017−31.12.2017 oli viivise määr aastas 8%, päevas 0,021918%, viivise summa päevas 26,312857 eurot, päevi 184 ja viivis perioodi eest 4 841,565688 eurot. Perioodil 01.01.2018−02.03.2018 oli viivise määr aastas 8%, päevas 0,021918%, viivise summa päevas 26,312857 eurot, päevi 61 ja viivise perioodi eest kokku 1 605,084277 eurot. Seega on viivis seisuga kuni kohtuotsuse tegemiseni 51 123,55 eurot. Alates 03.03.2018 tuleb hageja palvel välja mõista kostjatelt II ja IV tulevikus sissenõutav viivis TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Kostjate II ja IV taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostjad II ja IV ei ole esile toonud asjaolusid ega oma vastavat taotlust põhistanud ega tõendanud. Kostjate üldsõnaline väide, et mõistlik viivis oleks 1% nõudest, ei ole ühegi asjaoluga seostatav. Menetluslikud taotlused Hageja esitas 22.01.2018 taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks, paludes parandada protokollis O.-J. Luige poolt avaldatu: „Praeguseks on viivise summa ca 10 000 eurot“ lausega „Praeguseks on viivise summa ca 100 000 eurot.“ Kostjatel vastuväiteid protokolli parandamisele ei olnud. TsMS § 50 lg 1 järgi menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kolleegium leiab, et hageja arvamus viivise suuruse kohta ei ole asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluline asjaolu ning tegemist ei ole sisulise parandusega, mistõttu jätab kolleegium TsMS § 53 lg 4 järgi taotluse rahuldamata ja lisab taotluse protokollile. Menetluskulud Kuna hagi kostja I vastu jääb rahuldamata ja kostja I apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb kostja I kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta hageja kanda. Seoses hagi ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega kostja V osas tuleb kõik kostja V menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kolleegium leiab, et hageja taotlus kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 ja jätta kulud poolte endi kanda, ei ole põhjendatud kostjate I ja V osas. Hageja on TsMS § 162 lg 4 kohaldamise alusena toonud esile vaidluse sisulised asjaolud, mille kohaselt olid kõik

Tsiviilasi nr 2-12-50785 kostjad osalised kahju tekitamisel. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik kostjate I ja V vastu hagi rahuldamata jätmisel kaaluda menetluskulude jaotuse otsustamisel uuesti nende väidetavat osalust hagejale kahju tekitamisel. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kostjate II ja IV vastu kuulus hagi rahuldamisele osaliselt. Kolleegium leiab, et hageja ja kostjate II ja IV menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Lisaks hagi osalisele rahuldamisele annab selleks põhjust see, et pooled ei ole menetluse käigus suutnud lahendada vaidlust kompromissiga, vaatamata sellele, et seda on neile soovitatud nii maa- kui ka ringkonnakohtu poolt. Kolmandate isikute menetluskulud hüvitab TsMS § 167 lg 1 tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Kuna isikud olid kaasatud kostjate poolel, siis leiab kolleegium, et nende menetluskulud tuleb jätta nii nagu kostjatel II ja IV nende endi kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus ja menetluskulude rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi maakohtu poolt.

(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar

(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu

(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.