Oliver Kask (eesistuja), Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-93 OÜ Kodu Haldus kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu
15.novembri 2018. a otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks lahendada OÜ Kodu Haldus taotlus uuesti Kaebaja – OÜ Kodu Haldus, esindaja Märten Jakobson Vastustaja – Eesti Advokatuur
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a. määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Kodu Haldus määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta OÜ Kodu Haldus määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a määruse peale menetlusse.
2.Jätta OÜ Kodu Haldus määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg 1). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
1.OÜ Kodu Haldus esitas Eesti Advokatuurile taotluse aukohtu menetluse algatamiseks vandeadvokaat XX suhtes, kel puudus tsiviilasjas nr 2-15-19639 pärast põhimenetluses tehtud lõpplahendi jõustumist (07.08.2017) volitus YY esindamiseks ja tema nimel 15.11.2017 menetlusdokumendi esitamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud mõista OÜ-lt Kodu Haldus välja esindajatasu ning vandeadvokaat on rikkunud advokatuuri eetikakoodeksit.
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 15.11.2018 otsusega mitte algatada aukohtumenetlust XX tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu.
3-19-93 Pärast tsiviilasja sisuliselt lahendava kohtumääruse jõustumist lahendas kohus määruskaebuse sama tsiviilasja raames, mistõttu tõlgendas advokaat seda sama tsiviilasja jätkumenetlusena, millele laienes võetud esindusülesanne. Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tegutseb advokaat kliendi parimates huvides. Kui pärast vaidlust sisuliselt lahendava otsuse jõustumist jätkub menetlus esialgse õiguskaitse kehtima jäämise küsimuses, laieneb võetud ülesanne ka sellele menetlusele. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Etteheiteid advokaadi tegevusele ei esitanud ka klient.
3.OÜ Kodu Haldus esitas 16.01.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 15.11.2018 otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks lahendada taotlus uuesti. Pärast tsiviilasjas nr 2-15-19639 tehtud lõpplahendi jõustumist esitas kaebaja 21.09.2017 taotluse enda menetlusse kaasamiseks ja jõustunud maakohtu määruse tühistamiseks. Kohus lahendas taotluse määrusega, mille kaebaja määruskaebe korras vaidlustas. Ringkonnakohus mõistis kaebajalt välja YY esindajana tegutsenud advokaat XX esindajatasu. XX palus kanda menetluskulude hüvitise advokaadibüroo kontole, kuid ei edastanud YY sellekohast tahteavaldust. YY ja XX vaheline õigusabileping lõppes lõpplahendi jõustumisega, st enne kaebaja taotluse esitamist ja määruskaebuse menetluse lõppemist. Esindusõiguse olemasolu jaatamiseks tuli sõlmida uus leping. Seda ka olukorras, kus toimub aukohtu viidatud jätkumenetlus (vt ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 4). Ka 22.02.2018 sõlmitud notariaalne leping viitab sellele, et YY luges kohtuvaidluse lõppenuks ega teadnud XX tegevusest tema esindajana. Aukohtu otsus rikub kaebaja õigusi. Kui tuvastatakse, et XX tegutses esindajana ebaseaduslikult, saab kaebaja keelduda esindajatasu hüvitamisest või makstud esindajatasu tagasi nõuda (vt Riigikohtu 13.06.2016 määrus asjas nr 3-2-1-48-16, p 11). Samuti leidis Tartu Halduskohus asjas nr 3-17-940 tehtud kohtulahendi p-s 7.2, et kui kaebaja pidi advokaadi ebaõige tegevuse tõttu kandma rahalist kahju, annab see õiguse vaidlustada aukohtu otsus. Kui advokaat tegutseb esindusõiguseta, peab esindatav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg 4 kohaselt esinduse heaks kiitma enne lõpplahendi tegemist. Kohtu eksitamine esindusõiguse olemasolu osas, TsMS § 226 lg 1 kuritarvitamine ning YY esindamine ilma tema teadmata on käsitatavad advokaadi distsiplinaarrikkumistena. Seega on aukohus vääralt kohaldanud AdvS § 16 lg-t 1. Lisaks ei küsinud aukohus YY seisukohta, millega rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 punkti 3.
4.Tallinna Halduskohtu 21.01.2019 määrusega tagastati OÜ Kodu Haldus kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab kohtusse pöördumine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1203). Otsustusõigus selle üle, kas tegemist on distsiplinaarsüüteoga ja kuidas rikkumisele reageerida, on aukohtul. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Aukohtu poolset 2(5)
3-19-93 kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võidakse sellega rikkuda (st advokaat, kelle tegevust on hinnatud). Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, vaid kohus saab kontrollida üksnes aukohtu poolt menetlusreeglite järgimist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2018 määrus asjas nr 3-18-1466). Kaebaja on saanud realiseerida oma õiguse esitada aukohtule taotlus advokaadi suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Halduskohtul puudub pädevus sekkuda advokatuuri aukohtu pädevusse, teostada aukohtu asemel kaalutlusõigust ja teha ettekirjutus distsiplinaarmenetluse alustamise ja advokaadi võimaliku karistamise osas. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui aukohus tuvastaks, et advokaadil puudus esindusõigus pärast tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist, ei peaks kaebaja täitma Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-19639 pandud kohustust hüvitada menetluskulud. Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-19639 on jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Kui kaebaja leidis, et määrus on ebaõige, tulnuks see vaidlustada määruskaebe korras. Ka juhul, kui aukohus tuvastaks XX poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise, ei võtaks see kaebajalt kohustust täita jõustunud kohtulahendit. Kui kaebaja leiab, et XX on tekitanud talle oma õigusvastase käitumisega kahju, on tal võimalik esitada XX vastu tsiviilõiguslik nõue. Selle nõude esitamine ei eelda aukohtu poolt distsiplinaarsüüteo tuvastamist. Kaebaja viide Riigikohtu 13.06.2016 määrusele asjas nr 3-2-1-48-16 ei ole asjakohane, sest selles vaidlustati menetluskulud sama tsiviilasja raames. Viide Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsusele asjas nr 3-17-940 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Advokatuuri aukohus on vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. See, et kaebaja põhjendustega ei nõustu, ei anna alust otsuse tühistamiseks. YY ei olnud aukohtumenetluses menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Tema arvamuse küsimata jätmine ei mõjuta kaebaja subjektiivseid õigusi.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.OÜ Kodu Haldus palub esitatud määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.01.2019 määrus ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et aukohtu otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. AdvS § 18 lg 1 ei kitsenda kaebuse esitamise õigust nii, et seda saab teha üksnes advokaat. AdvS ja advokatuuri eetikakoodeksi rikkumised on advokaadi tsiviilõigusliku vastutuse eeldused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2018 otsus asjas nr 2-12-50785/490). Eetikakoodeksi rikkumist saab tuvastada üksnes advokatuur. XX distsiplinaarsüüteoga on tekitatud kaebajale kahju (menetluskulude tasumise nõue). Aukohus on rikkunud menetlusnorme. Kaebaja esitas advokatuuri pöördumise ning kuni aukohtu otsuse kättesaamiseni ei teadnud ta, et seda käsitatakse kaebusena aukohtumenetluse algatamiseks. Kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1), teda ei teavitatud võimaliku istungi toimumisest ega edastatud istungiprotokolli. AdvS ei näe ette võimalust, et advokaadilt nõutakse selgitus ja seda hinnatakse sisuliselt ilma aukohtumenetlust algatamata. Asja lahendamine väljaspool õiget menetlusliiki on oluline 3(5)
3-19-93 menetlusnormi rikkumine. Kui XX tegutses YY nimel tema teadmata, rikub see YY õigusi ning tema haldusmenetlusse kaasamata jätmine oli menetlusnormide oluline rikkumine. Seejuures ei ole oluline, kas kolmanda isiku kaasamata jätmine rikkus kaebaja õigusi, vaid see, kas see võis tuua kaasa ebaõige otsuse. Aukohtu otsus ei ole põhjendatud, kuna selle tegemisel on lähtutud ainult XX seletusest ega ole hinnatud tõendeid. Ringkonnakohtu 28.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-19639 ei olnud määruskaebe korras vaidlustatav. Asjaolu, et XX tegutseb ilma esindusõiguseta, sai kaebajale teatavaks pärast viidatud määruse jõustumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.01.2019 määrus muutmata. Halduskohus on jõudnud kaebuse tagastamise osas õigele järeldusele.
8.Halduskohus on vaidlustatud määruses viidanud põhjendatult varasemale ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine ning kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale, ning seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. Seega ei ole halduskohtus advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamisel kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige.
9.Kaebaja kaebeõigust saab jaatada olukorras, kus aukohus on avalduse lahendamisel rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohtu hinnangul saaks aukohtu otsus rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi üksnes juhul, kui aukohus on jätnud aukohtumenetluse algatamata ega ole hinnanud avalduse esitaja väiteid (vrdl nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-161148, p 10) või on asja sisuliselt lahendanud, ent jätnud põhjendamatult käsitlemata osad isiku väited advokaadi tegevuse osas (vrdl Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus asjas nr 3-17-940). Olukorras, kus see nii ei ole, puudub aukohtu otsuse tühistamiseks alus, sest aukohtumenetluse läbiviimine ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). Halduskohtu võimalused sellesse kontrolli sekkuda on piiratud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1203, p 10).
10.Kaebaja hinnangul on aukohus rikkunud menetlusnorme sellega, et ei teavitanud kaebajat aukohtumenetluse algatamisest, ei taganud kaebajale ärakuulamisõigust ega kaasanud aukohtumenetlusse YY. Samuti on aukohus jätnud hindamata tõendid ning tuginenud üksnes XX seletustele.
4(5)
3-19-93
11.AdvS § 17 lg 4 esimese lause kohaselt on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kaebaja sai aukohtule esitada avalduse ning tema seisukohti toetavad tõendid. Ringkonnakohtule ei nähtu, et aukohus oleks mõne kaebaja väite jätnud käsitlemata. Aukohtumenetluses oli vaidluse all küsimus, kas vandeadvokaat XX-l oli esindusõigus YY esindamiseks määruskaebuse menetluses tsiviilasjas nr 2-15-19639. Selle väite osas on aukohus oma seisukoha kujundanud ning kaebaja etteheiteid sisuliselt hinnanud. Otsustuspädevus küsimuses, kas aukohtumenetlus advokaadi suhtes algatada või mitte, kuulub aukohtule ning kohus ei saa sellesse sekkuda, sh anda hinnangut aukohtu otsuse sisulisele õiguspärasusele. Üksnes asjaolu, et aukohus on nõustunud vandeadvokaat XX selgitustega, ei viita vältimatult menetluse ühepoolsusele. Aukohus on lisaks advokaadi selgitustele hinnanud ka eetikakoodeksi vastavaid sätteid ning selgitanud, miks oli aukohtu hinnangul tegemist tsiviilasja jätkumenetlusega. Halduskohtu määruse tühistamiseks ei anna alust see, et aukohtumenetlusse ei kaasatud YY, sest kaalutlusõigus osas, milliseid tõendeid (sh kolmanda isiku selgitusi) koguda, on aukohtul (vt ka Eesti Advokatuuri kodukorra § 52 lg 2 ja § 54 lg 5).
12.Õige on kaebaja viide, et 28.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-19639 ei olnud määruskaebe korras edasikaevatav (vt viidatud määruse resolutsiooni p 12; tl 6p), ent see ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Aukohtul tuli praegusel juhul hinnata seda, kas vandeadvokaat XX tegevuses esines distsiplinaarsüüteo tunnuseid, st kas olukorras, kus vandeadvokaat XX esitas vastuse kaebaja määruskaebusele pärast tsiviilasja nr 2-15-19639 menetluse lõppemist, rikkus advokaat advokatuuri eetikakoodeksit. Sellele küsimusele vastuse andmine ei sõltunud sellest, kas viidatud määrus oli vaidlustatav, vaid hinnangust vandeadvokaadi tegevusele. Seda on aukohus teinud.
13.Ekslik on kaebaja seisukoht, et võimaliku tsiviilõigusliku nõude esitamiseks vandeadvokaat XX vastu on vajalik advokatuuri aukohtu otsus eetikakoodeksi rikkumise tuvastamise kohta. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2018 otsusest asjas nr 2-12-50785 seda ei järeldu. Viidatud otsuse lehekülgedel 32–42 pidas ringkonnakohus võimalikuks ise hinnata, kas advokaat on rikkunud õigusabiteenuse osutamise lepingut, samuti käsitles ringkonnakohus advokaadi võimaliku deliktiõigusliku vastutuse eeldusi (viidetega võlaõigusseadusele, AdvS-le ning Eesti Advokatuuri eetikakoodeksile). Seega on kaebajal soovi korral võimalik esitada tsiviilõiguslik nõue vandeadvokaat XX vastu ka aukohtu otsuseta.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.