Kohtulahend

Kolmas isik ERGO Insurance SE Kolmas isik Tiit Pohl Kolmas isik Janos Sillamaa Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

6135 eurot 52 senti ja viivise.

tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kostja I ja kostja V vandeadvokaadist kostja II, kelle tööandja oli kostja IV. Õigusabileping kostja IV ja Autorollo vahel sõlmiti 22. aprillil 2010. Kostjad mõjutasid kostja II juhtimisel Autorollo juhatuse liiget V. Pentust tegema õigusvastaseid tehinguid, mille tulemusel muutus Autorollo varatuks. Kostja II kasutas kahju tekitamiseks tema 100%-ise kontrolli all olevat kostjat III, kes sai alates

Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo arvelduskonto kaudu kanti kostja II kontrolli all oleva kostja III arvelduskontole üle sularahaautomaatidest välja võetud Autorollole kuuluv raha. Seega omastas kostja II Autorollo raha. Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja teine nõue tulenes Autorollo kassa puudjäägist. Seisuga 19. aprill 2010 pidi dokumentide kohaselt kassas olema 220 889 eurot 65 senti sularaha, kuid pankroti väljakuulutamise ajal seda raha enam kassas ei olnud. Kostjad koostasid kassa puudjäägi varjamiseks fiktiivsed laenulepingud. Kolmanda nõudena palus hageja mõista kostjatelt välja kahjuhüvitise 9784 eurot 11 senti. Kostjad tekitasid eelnimetatud kahju sellega, et blokeerisid Autorollo pankrotimenetluse. Esimese pankrotiavalduse esitas võlausaldaja 12. mail 2010. Autorollot esindas menetluses kostja IV töötaja, kes väitis kohtule esitatud vastuses, et võlgnik on jätkuvalt tegutsev ja suudab kohustusi täita. Tegelikult oli Autorollo juba siis maksejõuetu, kuid kohus ei algatanud pankrotimenetlust. Autorollo esindaja ei oleks tohtinud pankrotiavaldusele vastu vaielda, teades, et äriühing on tegelikult maksejõuetu. Pankrotimenetluse blokeerimise ajal vähenes Autorollo omakapital 9784 euro 11 sendi võrra. Kahjuna saab käsitada ka võlausaldajate viivisenõude suurenemist Autorollo vastu ajavahemikus 25. juunist 2010 kuni 29. märtsini 2011 ehk ajast, mil tulnuks pankrot välja kuulutada, kuni ajani, mil pankrot tegelikult välja kuulutati. Kostjad tegutsesid pankrotiavaldusele vastu vaidlemisel kooskõlastatult eesmärgiga välistada tagasivõitmise nõuete esitamine ja teha võlausaldajate nõuete rahuldamine keerulisemaks. Kostjal II oli koos kostjaga III kohustus otsustada pankrotiavalduse esitamine. V. Pentus oli kostjate mõju all ja lähtus tegutsemisel vaid sellest infost, mida kostjad talle edastasid. Lisaks olid kostjad faktilised ühingujuhid, kes teadsid maksejõuetusest ja oleksid seega pidanud ise esitama Autorollo pankrotiavalduse. Hageja neljas nõue tulenes sellest, et kostjad korraldasid Autorollo võlgnike võlgade tasumise Autorollo asemel Rendaldole ja Aaloe Kinnisvara OÜ-le (Aaloe). Autorollol olid nõuded kolmandate isikute vastu, kostjad aga korraldasid nõuete alusetu loovutamise Renaldole ja Aaloele. Seejärel tasus võlgnik Arco Transport OÜ (Arco) ühe võla ehk 15 300 eurot 45 senti ja teise võla ehk 4686 eurot (kokku 19 986 eurot 45 senti) Autorollo asemel Renaldole ja Aaloele. Võlgnik TranTec OÜ (Trantec) tasus 4024 euro 13 sendi suuruse võla Renaldole. Osa sellest rahast kanti üle kostjale III ja võeti sularahas välja. Niimoodi kõrvaldasid kostjad kokku 24 010 eurot 58 senti. Ka selles episoodis tegutsesid kostjad ühiselt Autorollo faktiliste juhtide ja mõjutajatena. Nad oleksid pidanud tagama Autorollo vara säilimise, kuid ei taganud. Kostjad II ja IV vastutavad kahju eest ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma, et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus

kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab selle kahju eest, kuna ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas Autorollo 28. mail 2010 kaks Krone haagist hinnaga 6135 eurot 52 senti. Haagiste müügiarved käskis koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise. Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati eelnimetatud toimingutega kahju 24 648 eurot 98 senti.

kliendi ees vastutada vaid kliendilepingu rikkumise korral, kuid kostja II ei ole kliendilepingut rikkunud. Kostja II küsis infot ja andis juhiseid vaid Autorolloga sõlmitud kliendilepingu raames ning kliendi juhiste kohaselt. AutoHills asutati kliendi juhiste järgi ja selle osa panditi tegelikult olemasoleva nõude tagatisena. Kõik tehingud allkirjastas V. Pentus, kes kiitis tehingud heaks. Keegi ei mõjutanud V. Pentust. AutoHillsi asutamise eesmärk oli Autorollo omakapitali seisu parandamine, seda tehti Nordea nõudmisel. Õigusteenuse eest kostja II Autorollole arveid ei esitatud ja aru andis ta suuliselt V. Pentusele. Kostja II ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Hageja esimesest kahjunõudest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi igal juhul maha arvata AutoHillsi osa müügist saadud 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 30 senti. Lisaks täitis AutoHills 43 765 euro 36 sendi suuruse Autorollo kohustuse Nordea vastu ja ka see summa tuleb hageja nõudest maha arvata. Kostja II ei ole seotud väidetavate fiktiivsete laenulepingute ega kassa puudujäägiga. Lisaks on laenulepingud tagasivõidetavad. Autorollo nõuded kolmandate isikute vastu panditi olemasolevate laenude tagatisena ja Autorollole ei ole nõuete kolmandatele isikutele tasumisega kahju tekkinud. Nõuete tasumise kolmandatele isikutele otsustas V. Pentus. Samuti ei ole kostja II seotud sülearvuti, monitori, jälgimissüsteemi, haagiste ega auto väidetava kõrvaldamisega. Hageja ei ole tõendanud, millised asjad üldse kaduma läksid. Lisaks olid eelnimetatud asjad 2010. a juba amortiseerunud. Haagiste ostuhinna tasumisega Renaldole täideti Autorollo kohustus ja sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Haagised võõrandati turuväärtusega. Kostja II ei pidanud kliendilepingu alusel tagama, et Autorollo vara säiliks. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes alates hagi esitamisest, sest VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt arvestatakse viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi.

täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas turuhinnale. Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda.

Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited, et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale - viivist saab nõuda üksnes alates hagi esitamisest.

vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot igapäevaselt juhtima või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa otseselt seostada ühegi hageja nõudega. Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. On tuvastatud, et 26. aprillil 2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt Autorollo 100%-lise osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt nö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa. On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1278 eurot 23 senti. Autorollo 2010. a esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt, vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate nõuete käendusest Nordea ees. Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid. Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel, kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜlt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955 euro 82 sendi) suurune nõue Autorollo vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks 18. veebruaril 2010 olnud sõlmitud

käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles

VÕS § 115 lg 1 alusel. AdvS § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi teadma tehingute kahjulikkusest ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III. Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada, et V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada Autorollost ja selle autodest. Maksejõuetuks muutunud juriidilise isiku juhtorgani liikme lähedased ei või teda abistades kahjustada äriühingu huve ega mõjutada teda tegutsema äriühingule kahjulikult. Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja süü esines hooletuse vormis. Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052 euro 41 sendi suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista. Hageja teine nõue oli Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue ja maakohus jättis selle nõude rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks 19. aprillil 2010 olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada. Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostjad II ja IV ei blokeerinud pankrotimenetlust küll sellega, et avaldasid kohtule Autorollo majandusliku olukorra kohta valeandmeid, kuid kostja II rikkus siiski õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Tõenditest nähtuvalt selgitas kostja II vajadust esitada Autorollo pankrotiavaldus alles 2010. a detsembris. Olukorras, kus V. Pentus käskis kostjal II Autorollo pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik ja tulnuks esitada pankrotiavaldus, oleks advokaat pidanud seda kliendile selgitama. Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg

võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma. Kostja II vastutab kahju eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest 22. aprillil 2010 kuni 29. märtsini 2011 ehk ajani, mil Autorollo pankrot lõpuks välja kuulutati. Hageja ise on nõudnud seda osa kahjust, mis vastab alates 25. juunist 2010 lisandunud võlausaldajate viivisenõudele ja selles ulatuses tuleb hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu ka rahuldada. Ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid mõjutanud Autorollo juhatuse liikmeid mitte esitama pankrotiavaldust, ja seega tuleb kolmas nõue jätta nende vastu rahuldamata. Samuti tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata kostja III kui Autorollo osaniku vastu, sest pankrotiavalduse peab esitama osaühingu juhatus, mitte osanik. Hageja neljas nõue oli Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele täitmise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et Autorollo oleks sõlminud Renaldo või Aaloega, kellele võlad Autorollo asemel tasuti, nõuete pantimiseks kirjalikke pandilepinguid. Samuti ei ole tõendatud, et Rendaldol või Aaloel oli Autorollo vastu tagatavaid nõudeid. Vormistatud on üksnes panditeatised, mis esitati võlgnikele, et nad maksaks võla Autorollo asemel kas Aaloele või Renaldole. Usutavad on V. Pentuse ütlused, et ta kirjutas panditeatistele alla kostja II korraldusel ega saanud aru selle toimingu sisust ega tagajärgedest. Tõenditest nähtub, et Renaldot juhtisid ja selle vara arvel tegid ülekandeid kostja II ning kostja IV tolleaegne töötaja Kaimo Räppo. Renaldole kanti Autorollo asemel üle 8710 eurot 15 senti, mis seejärel kanti erinevate ülekannetega üle kostjale III ja võeti lõpuks sularahas välja. Kostjad II ja IV ei ole tõendanud, et Renaldol või kostjal III oli õiguslik alus seda raha saada. Renaldo ja kostja III kaudu Autorollole kuulunud 8710 euro 15 sendi omastamisega rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingut, samuti AdvS-i ja advokatuuri eetikakoodeksit. Tähendust ei ole sellel, et Autorollo võis olla saanud Aaloelt laenu, ega ka sellel, et Renaldo oli omandanud Autovaalalt vähemalt 500 000 krooni suuruse nõude, millest 200 000 krooni loeti tasaarvestatuks AutoHillsi osa ostuhinna tasumisega. Kostjad ei ole tõendanud, et nõuete panditeatistes märgitud pandilepingud olid sõlmitud kirjalikult. Kui pandilepingud olid suulised, siis olid need TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised ja ei olnud alust raha Renaldole või Aaloele üle kanda. Kostja II oleks advokaadina pidanud kontrollima, kas kirjalikud pandilepingud on olemas, ja selgitama, millised on õiguslikud tagajärjed, kui lepinguid ei ole. Jättes eeltoodu selgitamata, rikkus kostja II õigusabilepingut ja peab hüvitama summa, mis tühiste pandilepingute tõttu kanti Autorollo asemel üle Renaldole ja Aaloele. On tõendatud, et Autorollo võlgnikud Arco ja TranTec tasusid kolmandatele isikutele kokku 17 954 eurot 75 senti, millest 8710 eurot 15 senti kanti üle kostjale III. Kostja IV vastutab solidaarselt kostjaga II 17 954 euro 75 sendi suuruse kahju eest. Eelnimetatud summast 8710 eurot 15 senti omastas kostja III ja selle summa ulatuses vastutab kostja III kostjatega II ja IV solidaarselt ÄS § 1671 lg 3 alusel kui isik, kes sai kahjustamisest kasu. Ülejäänud summa ulatuses ei ole hageja neljanda nõude rahuldamine kostja III vastu põhjendatud. Kostjate I ja V vastu tuleb neljas nõue jätta rahuldamata, kuna tõenditest ei nähtu, et nad oleksid kuidagi olnud seotud panditeatiste koostamise, allkirjastamise või edastamisega. Hageja viies nõue oli Autorollo vara (kaks Krone haagist, auto Ford Tourneo, veokite ja kütuse

jälgimissüsteem F-Track, sülearvuti DELL ja kontoritarvikud) kõrvaletoimetamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti. Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik alus arvuti endale võtta, seega peab ta VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli 160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista. Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna võtnud vastu võõrandamise otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest odavamalt ja et kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6135 eurot 52 senti, mis tulnuks maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva VÕS § 113 lg 2 järgi arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Ka varasema seaduse järgi võis viivist nõuda alates nõude sissenõutavaks muutmisest ja võlausaldajal tuli esmalt võlgnikule nõudest teatada ja anda talle mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjatelt tasumist nõudnud. Viivist tuleb seega hakata arvestama hagi esitamisest ehk 3. detsembrist 2012 Hageja viivisenõue tuleb rahuldada, arvestades põhinõuete rahuldamise ulatust. Samuti tuleb põhinõuetelt mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni kohustuse täitmiseni.

vastu. Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa palusid hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik Ergo Insurance SE palus kostjate apellatsioonkaebused rahuldada ja jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

varaline olukord ja et nad soovisid lahendada olukorra endale ja oma lähikondsetele kasulikult. Kuigi tegutsemisskeemi pakkus välja kostja II, ei vabasta see kostjaid I ja V kui juhatuse liikme esmaseid mõjutajaid vastutusest. Kostjate e-kirjavahetusest ajavahemikus 20. aprillist 2010 kuni 11. maini 2010 nähtub, et Autorollo igapäevase majandustegevuse juhtimisega tegelesid kostjad I, II ja V, kusjuures kostja II oli allutatud kostjatele I ja V. Kõnealustest tõenditest ei saa järeldada, et kostjad oleksid tegutsenud V. Pentuse palvel ja tema juhiste järgi ja selline järeldus oleks vastuolus ka muude tõenditega, sh V. Pentuse ütlustega. E-kiri, mille kostja V saatis 20. aprillil 2010 Autorollo raamatupidajale, sisaldas küll viidet, et ta tegeleb Autorollo asjadega ajutiselt, kuid raamatupidamisandmete küsimine viitas soovile viia ennast kurssi äriühingu majandusliku olukorraga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et neid andmeid oleks vajanud V. Pentus või et need oleksid talle edastatud. Maakohus tuvastas õigesti, et AutoHillsi asutamisega lõppes Autorollo majandustegevus ja AutoHillsi asutamisega seotud tehingute tulemusel kaotas Autorollo vara, mille väärtus oli 176 600 eurot. Kuid maakohus leidis ebaõigesti, et ÄS § 1671 ja õigusabilepingu kaitse-eesmärke arvestades tuleb kahjust maha arvata Autorollo säästetu ehk summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Ei ole alust järeldada, et Nordeale võla tasumine oli seotud AutoHillsi asutamisega. Autorollol ei olnud Nordea vastu kohustusi, mis oleksid tulenenud AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üleantud varast, ja seega ei saanud kohustused väheneda. Õige on aga maakohtu järeldus, et kahjust tuleb maha arvata AutoHillsi osa müügihind 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 33 senti ja seega on Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju 163 817 eurot 67 senti. Hageja teise nõude jättis maakohus õigesti rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et vaidlusalune sularaha oli 19. aprillil 2010 Autorollo kassas olemas. Hageja kolmas nõue tuleb kõigi kostjate vastu jätta rahuldamata. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vandeadvokaadist kostja II, kes teadis Autorollo tegelikku majanduslikku olukorda, pidi õigusabilepingu järgi selgitama juhatuse liikmetele vajadust esitada pankrotiavaldus. Kostjal II ei olnud seadusest ega õigusabilepingust tulenevat kohustust jälgida esindatava majandustegevust ega maksejõudu. Samuti ei saa asjas tuvastatu põhjal väita, et Autorollo juhatus oleks kostjaga II arutanud pankrotiavalduse esitamist varem kui 2010. a detsembris või et kostja II oleks soovitanud pankrotiavaldust mitte esitada. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et Autorollo oli maksejõuetu juba enne 2010. a aprilli ja et kõik juhatuse liikmed teadsid sellest. Hageja neljanda nõude rahuldas maakohus õigesti osaliselt kostjate II ja IV vastu. Maakohus selgitas kostjatele II ja IV eelistungil, et neil tuleb tõendada pandilepingute ja nende aluseks olevate nõuete olemasolu, kuid kostjad ei tõendanud, et kirjalikud pandilepingud ja nõuded, mida pandiga tagati, olid olemas. Kuna maakohus selgitas eelmenetluses kostjatele tõendite esitamise vajadust, ei võtnud ringkonnakohus kostjate esitatud uusi tõendeid (pandilepinguid) vastu. Hageja viienda nõude kohta tehtud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt I välja sülearvuti väärtuse (160 eurot) ja sellega seotud viivise. Selle nõuda lahendamisel

jättis maakohus põhjendamatult kõrvale tõendid, millest nähtus, et kostja I viis Autorollo kontorist võetud asjad V. Pentuse kätte. Ülejäänud osas on maakohtu otsus hageja viienda nõude kohta õige. Viivisenõude kohta leidis maakohus õigesti, et hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

esitada pankrotiavaldus, kuid ei teinud seda. Kostja II oli allutatud kostjatele I ja V. Neljanda nõude lahendamisel kohaldasid kohtud ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1 ja jaotasid valesti tõendamiskoormuse. Kahjustatud isik ei pea lisaks kahju tekkimisele tõendama, kes täpselt kahjustamisest kasu sai, oluline on vaid, et vara vähenes. Kohtu põhjendused viienda nõude osalise rahuldamata jätmise kohta on vastuolulised. Selle nõude kohta tehtud otsus ei põhine asjas kogutud tõenditel. Samuti leidsid kohtud põhjendamatult, et kontorist äraviidud sülearvuti oli väärtusetu. Menetluskulude jaotus on ebaõiglane. Ringkonnakohtu otsuse järgi peab Autorollo kandma menetluskulusid võrdselt kostjatega, kuigi välja mõistetud kahjuhüvitise suurus on sarnane hageja pakutud kompromissi ulatusega. Alternatiivselt on kohtud menetluskulude jaotamisel kohaldanud vääralt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-t 1 ja § 163 lg-t 2. Menetluskulud oleks tulnud jätta kostjate kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust.

Menetluskulud on jaotatud ebaõiglaselt. Isegi kui hagi osaline rahuldamine oleks kostja I suhtes põhjendatud, tuleks menetluskulud jaotada hagi osalise rahuldamise reeglite järgi.

osal võib olla mõju tema õigustele ja kohustustele. Kohtud on hageja neljanda nõude ekslikult rahuldanud, kuna leidsid, et pandilepinguid ja tegelikke nõudeid ei olnud olemas. Nii pandilepingud kui ka nõuded olid olemas ja seega ei saanud Autorollole nendest tehingutest kahju tekkida. Kostja II esitas pandilepingud ringkonnakohtule, ringkonnakohus ei võtnud neid tõendeid põhjendamatult vastu. Ka hageja viies nõue on ebaõigesti rahuldatud. Haagiste müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus Renaldo kui võlausaldaja vastu. Sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Ringkonnakohus jaotas menetluskulud valesti, 80% kostja II menetluskuludest tulnuks jätta hageja kanda, sest kohus rahuldas hageja põhinõudest kostja II vastu 20%.

Kostja V kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli tema ainus kokkupuude Autorolloga see, et tema isa V. Pentus oli Autorollo juhatuse liige ja kuni 2010. a aprillini ka osanik. Kostja V seos Autorolloga tulenes üksnes neljast e-kirjast, millest nähtus, et kostja V teavitas raamatupidajat oma isa tervislikust seisundist ja vahendas V. Pentuse palvel infot. Füüsilisi isikuid ei saa panna vastutama nende lähedasele kuulunud äriühingule tekitatud kahju eest kaudsete tõendite alusel. Kohtud on oluliselt eksinud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamisel ega ole õigesti tuvastanud selle sätte kohaldamise eeldusi. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ega ole seaduslik. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühegi tõendi alusel, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju, mida ta oleks saanud ühingu juhtimisotsuste tegemiseks ära kasutada. Kostja V vastutust on põhjendatud vaid sellega, et kostjad I ja V teadsid, et Autorollo majanduslik olukord on halb, ja soovisid lahendada tekkinud olukorra endale ja oma lähikondsetele kasulikul viisil, sellega, et kostja V kogus infot, otsustamaks, kuidas edasi toimida, ja sellega, et ta ei saanud V. Pentuselt juhiseid. Eelnimetatud asjaoludest ei saa aga järeldada, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju või et ta oleks mõjutanud oma isa AutoHillsi asutama ja vara sellele üle andma. Lisaks ei olnud AutoHillsi asutamine Autorollo jaoks kahjulik tehing. Autorollole saanuks teoreetiliselt tekkida kahju üksnes AutoHillsi osa pantimise ja võõrandamise tõttu. Asjas ei ole aga esitatud ühtegi tõendit, et kostja V oleks kuidagi olnud sellega seotud. Samuti ei käsitlenud ringkonnakohus kostjate väidet, et AutoHillsi asutamisel paranes Autorollo võlausaldajate olukord, sest tegu oli ettevõtte üleminekuga ja võlausaldajatel oli võimalus esitada nõudeid lisaks Autorollole ka AutoHillsi vastu. Isegi kui AutoHillsi asutamise tõttu oleks Autorollole tekitatud kahju, tuleks kahjuhüvitisest maha arvata kohustused, mille AutoHills täitis Autorollo eest. Menetluskulud tulnuks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954 eurot 75 senti ja viivise; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6135 eurot 52 senti ja viivise; 5) osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud. Eelnimetatud tühistatud osades tuleb asi TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata järgmistes osades: 1) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja teise nõude kostjate I, II, IV ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja kolmanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) rahuldamata; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viienda nõude kostja V vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses ning kostja I vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata; 5) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ning mõistis kostjatelt II ja IV välja 9784 eurot 11 senti ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata; 6) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja 160 eurot ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jäävad hageja teine ja kolmas nõue tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäävad tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 6055 euro 83 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja viies nõue jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses rahuldamata. Kuna kostja III on 17. septembril 2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 431 lg 2 järgi tühistada ja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III vastu. Hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate I ja IV kassatsioonkaebused rahuldatakse täielikult. Kostjate II ja V kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

küsimusi (VI); 7) hageja teist nõuet (VII); 8) hageja kolmandat nõuet (VIII); 9) hageja neljandat ja viiendat nõuet (IX). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (X). I

V. Pentus oli Autorollo ainuosanik kuni 26. aprillini 2010; alates 26. aprillist 2010 oli Autorollo ainuosanik kostja III;

·

V. Pentus oli aprillis 2010 ja on äriregistri andmetel siiani Autorollo juhatuse liige. Autorollo teised kaks juhatuse liiget olid vaidlusaluste toimingute tegemise ajal (26. aprillist 2010 kuni 2010. a novembrini) J. Sillamaa ja kuni 2010. a juulini ka T. Pohl;

·

kostjad I, II, IV ja V ei ole kunagi olnud Autorollo osanikud ning ükski kostjatest ei ole kunagi olnud Autorollo juhatuse liige;

·

kostja V on V. Pentuse tütar;

·

kostjad I ja V on abielus;

·

kostja II töötas vaidlusalusel perioodil (aprillist kuni novembrini 2010) kostja IV juures vandeadvokaadina;

·

Autorollo ja kostja IV sõlmisid 22. aprillil 2010 õigusabilepingu, mille täitmiseks kasutas kostja IV kostjat II kui oma töötajat;

·

kostjad I, II ja V on suhelnud e-kirjade vahendusel omavahel ja Autorollo teise juhatuse liikme J. Sillamaaga ning Autorollo raamatupidajaga seoses Autorollo tegevusega;

·

V. Pentus viibis 19. aprillist kuni 7. maini 2010 haiglaravil;

·

kostja III kui Autorollo ainuosanik võttis 17. mail 2010 vastu otsuse asutada AutoHills, milles Autorollole kuulus 50% suurune osalus;

·

AutoHillsi asutamislepingule kirjutasid Autorollo nimel alla V. Pentus ja teise asutaja KA nimel Valjo Liivamägi;

·

kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks ja korraldas asutamiseks vajalike dokumentide koostamist;

·

kostja IV tasus AutoHillsi asutamiseks vajaliku riigilõivu ja kostja II tasus notaritasu;

·

kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise lepingu sõlmimise asjus;

·

·

·

kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi osa müügilepingu tõestamiseks;

·

·

sellega tekitatud kahju. Kohtud leidsid õigesti, et ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt ka käesoleva otsuse p-d 28 ja 39). ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt (vt ka käesoleva otsuse p-d 37 ja 44).

kui ka -väline isik. Muu hulgas võib mõjutaja olla näiteks äriühingu enamusosanik, aga ka võlausaldaja, kellel on osaühingu üle mõju tema ja ühingu vahelisest võlasuhtest tuleneva märkimisväärse nõude tõttu, mistõttu mõjutajal on võimalik kallutada äriühingu juhtorgani liikmeid tegutsema äriühingule kahjulikul viisil. Samuti ei ole välistatud, et mõju tuleneb juhtorgani liikme ja mõjutaja isiklikust suhtest. Mõjutaja vastutuse kohaldamiseks ei ole oluline, et mõjutaja ja mõjutatava juhtorgani liikme vahel oleks selgelt määratav (sh ühinguõiguslik, isiklik või majanduslik) seos. See vastutuse liik on kohaldatav ka nt juhul, kui ühingu ainuosanik määrab enda asemele juhatuse liikmeks variisiku (nn tankisti), kuid jätkab juhtimisega seotud korralduste andmist juhatuse liikmele selleks, et jätta muljet, et ta ise enam ei juhi ühingut, ja selleks, et vältida enda vastutust ühingu juhtimisel tehtud kahjulike tegude eest.

isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050).

VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise (sh ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest) juhul, kui lepingut rikuti ja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab varalise kahju, mille hüvitamist äriühing faktiliselt ühingujuhilt nõuab (vt ka käesoleva otsuse p-d 25, 44 ja 54).

ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. Kolleegiumi arvates tuleb VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik.

hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Eeltoodust tulenevalt loeb seadus advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse.

kliendilepingule ajanud Autorollo asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud Autorollo asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud, vt ka käesoleva otsuse p-d 38 ja 55). Juhul kui kostjad II ja IV rikkusid käsundita asjaajajana oma seadusest tulenevaid kohustusi, kohaldub VÕS § 1044 lg 2 analoogia alusel (vt selle kohta käesoleva otsuse p 39). See tähendab, et kui kostjate II ja IV käsundita asjaajajana Autorollole tekitatud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, siis on deliktiõiguse kohaldamine välistatud.

kõigepealt asutati AutoHills, millele anti üle enamik Autorollo autodest ja haagistest, ning hiljem korraldati ka AutoHillsi osaluse võõrandamine Autorollo jaoks kahjulikel tingimustel. Seda, et kostjad I ja V vastutavad Autorollo ees tema mõjutajatena, põhjendasid kohtud sellega, et kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu, et V. Pentus usaldas kostjat I, et V. Pentus täitis kostja I leitud advokaadi kostja II korraldusi, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel, saatis raamatupidajale korralduslikke e-kirju ja suhtles autojuhtidega ajal, mil V. Pentus oli haiglas. Eelnevast järeldasid kohtud, et kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, mida ta teostas kostja II kaudu. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamata, luges nõude eeldused kostja V suhtes täidetuks samade asjaolude ja tõendite põhjal nagu kostja I suhtes. Need kohtute tuvastatud asjaolud ei anna aga kolleegiumi arvates alust kohaldada kostjate suhtes deliktilist vastutust ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest. Maakohus leidis, et kostja I oli ÄS § 1671 lg 1 järgi kahju tekitamises süüdi ja et süü vormiks oli hooletus. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja kuigi seda ei ole otsuses selgelt väljendatud, leidis sama ka kostja V kohta. Kolleegium märgib, et ÄS § 1671 lg 1 koosseisuliseks elemendiks on mõjutaja otsene tahtlus. Äriühingu juhtorgani liiget saab seega mõjutada äriühingu kahjuks tegutsema vaid tahtlikult, kusjuures tahtluse peab tõendama hageja (vt käesoleva otsuse p-d 26 ja 32). Ringkonnakohtu otsuses puudub TsMS §-s 653 sätestatule vastav põhjendus, miks ringkonnakohus hindas kostja V suhtes tõendeid maakohtust erinevalt. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, et ringkonnakohus leidis, et sellega, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel, saatis raamatupidajale korraldusliku sisuga e-kirju ja suhtles raamatupidaja ning autojuhtidega ajal, mil V. Pentus oli haiglas, samuti soovitas V. Pentusele kostjat II kui advokaati, on tõendatud, et kostja V tegi sedasama. Selliselt on ringkonnakohtu otsus hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamisel sisuliselt täielikult põhjendamata. Õige on kostjate etteheide, et kohtuotsused on vastuolulised ja ebaselged. Kohtud ei ole teinud vahet hageja alternatiivsetel nõudealustel, vaid on sisuliselt pidanud äriühingu mõjutaja vastutust ja faktilise ühingujuhi vastutust üheks ja samaks. Nii on ringkonnakohus nt leidnud, et kostjad vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest juhtorgani liikme mõjutajatena ÄS § 1671 lg 1 alusel, kuid samas on lugenud tuvastatuks, et ajavahemikus 20. aprillist 2010 kuni 11. maini 2010 tegelesid kostjad I, II ja V Autorollo igapäevase juhtimisega.

ning võtma seiskoha, kas kostjad I ja V vastutavad hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, lähtudes hageja taotlusest, võtma juhul, kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, seisukoha, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kas hageja esimene nõue tuleks kostjate I ja V vastu rahuldada selle lepingu rikkumisest tulenevalt (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 41). Kuna hageja on tuginenud ka sellele, et kostjad I ja V olid Autorollo faktilised ühingujuhid, peab ringkonnakohus hindama, kas kostjad I ja V vastutavad hageja esimese nõude puhul käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (vt selle kohta käesoleva otsuse p-d 34-38). Kolleegium selgitab, et hageja esimese nõude põhjendamiseks toodud asjaolude kohaselt ei ole võimalik kostjate tegu pidada õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Nimelt on hageja nõudnud esimese nõudena varalise kahju hüvitamist, mida ta ei ole seostanud omandiõiguse ega sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 mõeldakse omandiõigusega sarnase õiguse all isiku absoluutseid õigusi, nt autoriõigust.

muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõend peab olema seaduses sätestatud protsessivormis. Tõendeid hindab kohus igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1), kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõend peab olema asjakohane (TsMS § 238 lg 1) ja lubatav (TsMS § 238 lg 2). Kostjad I ja V ei ole väitnud, et osa tõendeid oleksid lubamatud, kuid on leidnud, et V. Pentuse mõjutamine on tõendatud ainult tunnistajate ütlustega, kusjuures osale ütlustele on omistatud suurem kaal kui teistele. Kolleegium märgib, et äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kohtud ei ole menetlusõiguse norme rikkunud mitte sellega, et nad on tuginenud tunnistajate ütlustele kui kaudsetele tõenditele, vaid sellega, et nad on jätnud põhjendamata, kuidas tuleneb tõenditest järeldus, et kostjad I ja V mõjutasid V. Pentust Autorollole kahjulikult käituma. Üksnes sellest, et tõenäoliselt oli saavutatav tulemus (Autorollo varatuks muutmine) mingil viisil kasulik ka kostjatele I ja V, ei saa mõjutamist järeldada. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt oli kostja I andnud V. Pentusele Autorollo kohta nõu, V. Pentus usaldas teda ja tema pakutud advokaati. Eeltooduga võib kolleegiumi arvates küll põhjendada seda, et kostjal I oli V. Pentuse (ja seega ka Autorollo) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et kostja I seda mõju ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. VI

Käsundusleping eeldab aga alati, et käsundiandja ja käsundisaaja on leppinud kokku ülesannetes, mida käsundisaaja täidab käsundiandja jaoks. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda vastuolu.

Käsunduslepingu olemasolu hageja ja kostja IV vahel ning lepinguline suhe kostjate II ja IV vahel välistavad eeldatavasti hageja nõuded kostjate II ja IV vastu käsundita asjaajamise võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest, sest lepinguliste suhete tõttu (millest tulenevalt olid kostjad kohustatud AutoHillsi asutamisel tegutsema Autorollo huvides) ei saa nende kostjate puhul rääkida käsundita asjaajamisest VÕS § 1018 või § 1024 mõttes. Kui aga kostjad II ja IV tegutsesid Autorollo huvides AutoHillsi asutamisel VÕS § 1018 lg 2 mõttes, ilma et nad oleksid olnud selleks lepingu järgi kohustatud, võivad nad vastutada Autorollole faktiliste ühingujuhtidena tekitatud kahju eest käsundita asjaajamise sätete järgi (vt käesoleva otsuse p-d 38 ja 44). Hageja esimese nõude rahuldamise ulatuse hindamisel peab ringkonnakohus arvestama VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Pooled vaidlevad, kas kahjuhüvitisest tuleks maha arvata kogu summa, mille võrra Autorollo kohustused võlausaldajate ees vähenesid ehk nii Autorollo eest Nordeale tasutud 43 765 eurot 26 senti kui ka AutoHillsi osa eest Autorollole tasaarvestusega tasutud 12 782 eurot 33 senti. Kolleegium selgitab, et VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata kasu, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud teoga. Seega on ka kõnealuse vaidluse puhul oluline, kas Autorollo sai varalist kasu ja kas ta oleks seda saanud ka siis, kui AutoHillsi ei oleks asutatud või oleks asutatud teistsugustel tingimustel. VII

pankrotiavaldusele vastu vaielda ja rikub seda tehes seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine käsundiandja varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel enam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut.

Kohtud leidsid, et see, kas Renaldol ja Aaloel ka tegelikult Autorollo vastu nõudeid oli, ei ole asja lahendamisel oluline ja kahju saab lugeda tekkinuks juba seetõttu, et pandilepingud, millega TranTeci ja Arco nõuded Renaldo ja Aaloe kasuks panditi, olid suulised ja seega tühised. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et nõuete olemasolul ei ole üldse tähtsust. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et võlgade Autorollo asemel kolmandatele isikutele tasumisega võidi tekitada Autorollole kahju ulatuses, milles Autorollo midagi vastu ei saanud. Kui Autorollo kohustused võlausaldajate vastu niisuguste tehingute tulemusel vähenesid, ei ole selles ulatuses, milles kohustused vähenesid, kahju tekkinud. Kui Renaldo ja Aaloe olid ka tegelikult Autorollo võlausaldajad, võidi Autorollo kohustuste neile täitmisega kahjustada teiste võlausaldajate huve. Kuid see ei tähenda automaatselt, et ühingule tekiks sellest kahju. Võlausaldajate huvide kahjustamine (ühe võlausaldaja eelistamine teisele) annab pankrotihaldurile võimaluse esitada pankrotimenetluses tagasivõitmise nõue.

ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse asja uuel läbivaatamisel kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.