Kohtulahend

Hageja esitas kõigi kostjate vastu solidaarselt viis erinevatest asjaoludest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Esiteks palus hageja mõista välja 176 600 euro suuruse kahjuhüvitise ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 36 107 eurot 7 senti. Teise nõude rahuldamiseks palus hageja mõista välja 220 889 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise ja sissenõutavaks muutunud viivise 41 386 eurot 9 senti. Kolmandaks palus hageja mõista välja 9784 eurot 11 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 1324 eurot 94 senti. Neljanda nõude rahuldamiseks palus hageja mõista välja 24 010 eurot 58 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 4850 eurot 96 senti. Viiendaks palus hageja mõista välja 24 648 eurot 98 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 3829 eurot 50 senti. Lisaks palus hageja mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka alates 1. detsembrist 2012 viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Harju Maakohus jättis

asutamise, veokite ja haagiste üleandmise kui ka osa pantimise ja võõrandamise Renaldole. AutoHillsi osa pantimine Renaldo kasuks oli fiktiivne, sest tagatavat nõuet ei olnud. Kostja II esindas AS-iga Nordea Finance Estonia (Nordea) suheldes korraga Autorollot, Renaldot ja V. Pentust, aidates viimasel vabaneda käenduslepingust Nordea ees. Seega tegutses kostja II huvide konfliktis ja rikkus Autorolloga sõlmitud kliendilepingut. AutoHillsi asutamise otsuse tegi Autorollo ainuosanik kostja III, kes vastutab kahju eest osanikuna äriseadustiku (ÄS) § 188 lg 1 alusel. Kuna kostja III juhatuse liige oli kostja II, siis tegutses kostja III tahtlikult. Osanik võib vastutada osaühingu ees ka ÄS § 1671 alusel. Lisaks rikkus kostja III tahtlikult ÄS § 176, sest teadis, et ühing on maksejõuetu. Kostja III pidanuks määrama V. Pentuse asemele uue juhatuse liikme, kui V. Pentus oli haiglas ja ülejäänud juhatuse liikmed (Tiit Pohl ja Janos Sillamaa) ei täitnud oma kohustusi. Autorollo vara kõrvaldamist organiseerisid ja korraldasid ka kostjad I ja V, kes kasutasid ära oma mõju V. Pentusele. Nende vastutust ei välista see, et nad olid V. Pentuse lähedased, sest ka lähedaste abistamiseks ei või teha õigusvastaseid tegusid. Alternatiivselt võis kostjatel I ja V olla sõlmitud Autorolloga käsundusleping ja nad võivad vastutada käsundisaajatena selle eest, et nad ei käitunud Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo arvelduskonto kaudu kanti kostja II kontrolli all oleva kostja III arvelduskontole üle sularahaautomaatidest välja võetud Autorollole kuuluv raha. Seega omastas kostja II Autorollo raha. Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja teine nõue tulenes Autorollo kassa puudjäägist. Seisuga 19. aprill 2010 pidi dokumentide kohaselt kassas olema 220 889 eurot 65 senti sularaha, kuid pankroti väljakuulutamise ajal seda raha enam kassas ei olnud. Kostjad koostasid kassa puudjäägi varjamiseks fiktiivsed laenulepingud. Kolmanda nõudena palus hageja mõista kostjatelt välja kahjuhüvitise 9784 eurot 11 senti. Kostjad tekitasid eelnimetatud kahju sellega, et blokeerisid Autorollo pankrotimenetluse. Pankrotimenetluse blokeerimise ajal vähenes Autorollo omakapital 9784 euro 11 sendi võrra. Kahjuna saab käsitada ka võlausaldajate viivisenõude suurenemist Autorollo vastu ajavahemikus 25. juunist 2010 kuni

Ka selles episoodis tegutsesid kostjad ühiselt Autorollo faktiliste juhtide ja mõjutajatena. Nad oleksid pidanud tagama Autorollo vara säilimise, kuid ei taganud. Kostjad II ja IV vastutavad kahju eest ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma, et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas Autorollo 28. mail 2010 kaks Krone haagist hinnaga 6135 eurot 52 senti. Haagiste müügiarved käskis koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise. Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati eelnimetatud toimingutega kahju 24 648 eurot 98 senti.

Autorollo asemel tasuti.

Kahjunõuet tuleb vähendada 56 547 euro 66 sendi võrra. Kassa puudujäägist tuleneva nõude kohta leidis kostja III, et pole tõendatud, et see summa oleks 2010. a mais Autorollo kassas olemas olnud. Pankrotimenetluse blokeerimisest tuleneva nõude puhul tuleb arvestada, et omakapitali vähenemine ei ole kahju, kahju saab olla vaid ühingu vara vähenemine. Hageja neljanda nõude puhul on ebaselge, kuidas sai laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas turuhinnale. Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda.

Tõenditest nähtub, et kostja II edastas Autorollo võlgnikele V. Pentuse allkirjastatud teate nõudeõiguse pantimise kohta. On selgusetu, miks oli teate edastamine õigusvastane või kuidas sai teate edastamine tekitada ühingule kahju. Hagist ei selgu, kuidas on kostjad seotud sülearvuti, monitori või jälgimissüsteemi kadumisega. Kahjunõue ei ole tõendatud, sest hageja lähtub kaotsiläinud esemete soetusmaksumusest, kuid oluline on asjade tegelik väärtus, ja see on teadmata. Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited, et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale - viivist saab nõuda üksnes alates hagi esitamisest.

797 eurot 79 senti seisuga 27. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõistis maakohus välja ka alates 28. juunist 2014 kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et ÄS § 1671 kohaldamisel ei ole vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot igapäevaselt juhtima või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa otseselt seostada ühegi hageja nõudega. Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. On tuvastatud, et 26. aprillil 2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt Autorollo 100%-lise osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt nö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa. On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1278 eurot 23 senti. Autorollo 2010. a esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt, vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate nõuete käendusest Nordea ees. Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid. Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel,

kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜlt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955 euro 82 sendi) suurune nõue Autorollo vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks 18. veebruaril 2010 olnud sõlmitud käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles

Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel. AdvS § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi teadma tehingute kahjulikkusest, ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III. Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada, et V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada Autorollost ja selle autodest. Maksejõuetuks muutunud juriidilise isiku juhtorgani liikme lähedased ei või teda abistades kahjustada äriühingu huve ega mõjutada teda tegutsema äriühingule kahjulikult. Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja süü esines hooletuse vormis. Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052 euro 41 sendi suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista. Hageja teine nõue oli Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue ja maakohus jättis selle nõude rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks 19. aprillil 2010 olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada. Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostja II rikkus siiski õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma.

Kostja II vastutab kahju eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest 22. aprillil 2010 kuni

Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti. Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik alus arvuti endale võtta, seega peab ta VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli 160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista. Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna võtnud vastu võõrandamise otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest odavamalt ja et kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6135 eurot 52 senti, mis tulnuks maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Viivist tuleb arvestada hagi esitamisest ehk

vähendas hageja esimese nõude rahuldamiseks välja mõistetud kahjuhüvitist 43 765 euro 26 sendi võrra, kolmandaks osas, millega hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, ja neljandaks osas, millega hageja viies nõue kostja I vastu rahuldati. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega esiteks rahuldas hageja esimese nõude kõigi kostjate vastu ja mõistis neilt välja 163 817 eurot 67 senti, teiseks jättis hageja kolmanda nõude ka kostjate II ja IV vastu rahuldamata ja kolmandaks jättis hageja viienda nõude kostja I vastu rahuldamata. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis ringkonnakohus välja ka viivise. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldati hagi osaliselt. Kostjatelt I-V mõisteti hageja esimese nõude rahuldamiseks solidaarselt välja põhinõue 163 817 eurot 67 senti ja viivis 34 673 eurot 92 senti. Hageja neljanda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II ja IV solidaarselt välja põhinõue 9244 eurot 60 senti ja viivis 1956 eurot 73 senti. Samuti mõisteti hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja põhinõue 8710 eurot 15 senti ja viivis 1843 eurot 60 senti. Hageja viienda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II, III ja IV välja põhinõue 6135 eurot 52 senti ja viivis 1298 eurot 65 senti. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõisteti välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 1. juulist 2015 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja teine ja kolmas nõue jäeti kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäeti kostjate I ja V vastu rahuldamata.

kostjate I, II, IV ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja kolmanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) rahuldamata; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viienda nõude kostja V vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses ning kostja I vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata; 5) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ning mõistis kostjatelt II ja IV välja 9784 eurot 11 senti ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata; 6) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja 160 eurot ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jäid Riigikohtu otsuse tulemusena hageja teine ja kolmas nõue tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäid tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue jäi kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 6055 euro 83 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja viies nõue jäi kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses rahuldamata. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja esimese nõude osas hageja esitatud ja tõendatud asjaolusid uuesti hinnata ja võtta seisukoht, kas kostjad I ja V võivad vastutada hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi). Kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, tuleb võtta seisukoht, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kui selline leping oli sõlmitud, siis hinnata, kas on alust rahuldada hageja esimene nõue kostjate I ja V vastu selle lepingu rikkumisest tulenevalt. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjad I ja V võivad vastutada hageja esimese nõude puhul käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. Hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu lahendades tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel mh tuvastada, millist teenust pidid kostjad II ja IV Autorollole osutama ja milles kokku lepiti. Vastavalt sellele tuleb hinnata, kas kostja IV rikkus seda lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh tuleb hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi). Riigikohus märkis, et kui kostja IV ei ole käsunduslepingut rikkunud või kui Autorollole tekitatud kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), siis ei välista lepingulise suhte olemasolu kostja IV ja Autorollo vahel deliktiõiguse sätete kohaldamist (vt VÕS § 1044 lg 2). Sellisel juhul tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas

kostjad II ja IV vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest deliktiõiguslike sätete (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) järgi. Juhul kui kostja II vastutab Autorollole tekitatud kahju eest deliktiõiguse sätete järgi, võib kostja IV vastutada sama kahju eest VÕS § 1054 lg 1 järgi. Hageja neljanda nõude lahendamisel tuleb asja uuel läbivaatamisel sarnaselt hageja esimese nõudega kontrollida, milles täpselt (kas üksikult võetuna või kõiki toiminguid kogumis vaadeldes) kostja IV kui advokaadibüroo pidaja ja Autorollo kui klient kliendilepingus kokku leppisid, ja vastavalt sellele tuvastada, kas, ja kui jah, siis missugusel alusel kostjad II ja IV vastutavad Autorollole kahju tekitamise eest. Ka hageja viienda nõude lahendamisel tuleb asja uuel läbivaatamisel kostjate II ja IV võimalik vastutuse alus teha kindlaks, hinnates kõigepealt kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse võimalust. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb tuvastada, kas kahe haagise müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmisega Autorollo asemel Renaldole võisid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu väheneda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Lahendades uuesti hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu, luges ringkonnakohus tuvastatuks, et kliendilepingu kohaselt oli kostja IV ülesandeks Autorollo juriidiline nõustamine, juriidiliste dokumentide õiguslik analüüs ja koostamine, Autorollo esindamine suhetes kolmandate isikutega, läbirääkimiste pidamine kliendi nimel ning kliendi esindamine kohtus. Ringkonnakohus nõustus kostjatega, et hageja ei ole tõendanud, et lisaks kliendilepingus märgitule sisaldas leping täiendavaid Autorollole kahjulikke kokkuleppeid. Võlausaldajatega läbirääkimine, AutoHillsi tegevuse käivitumine ja paljude võlgade tasumine kinnitavad Autorollo soovi tegevust jätkata ja leida lahendus tekkinud majandusraskustele. Autorollo juhatuse liige kinnitas, et õigusteenuse osutamisel ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega. Seega oli kliendilepingu eesmärk Autorollo juriidiline nõustamine, mitte V. Pentuse vabastamine käenduskohustusest. V. Pentus kiitis kostja II tegevuse heaks ja hageja ei ole seda ümber lükanud. Hageja esimest nõuet ei saa kostjate II ega IV vastu rahuldada ka ÄS § 1671 lg 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal II oleks olnud oluline mõju Autorollo juhatuse liikme V. Pentuse üle väljaspool kliendilepingut, ega ka seda, et kostjal II oleks olnud otsene tahtlus tekitada AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju. Samuti ei vastuta kostjad II ega IV faktiliste ühingujuhtidena. Kostja II ei teinud ise toiminguid, mis hagiavalduse kohaselt väidetavalt Autorollole kahju tekitasid, vaid need tegi juhatuse liige V. Pentus. V. Pentus kiitis kõik advokaadi soovitatud toimingud heaks. Tema otsus tehingud allkirjastada katkestab põhjusliku seose ahela ja välistab kostjate II ja IV vastutuse. Kostja IV tegevusega ei saa olla põhjuslikus seoses kahju, mis tulenes Autorollole juhatuse liikme majanduslikest otsustest. Kahju ei tekkinud kostjate II ja IV osutatud õigusteenuse tagajärjel. Kostjad II ja IV ei vastuta ka faktiliste ühingujuhtidena. Selleks, et hageja saaks tugineda tahtlikule heade kommete vastasele käitumisele, peab ta tõendama, et kostjatel oli algusest peale tahe Autorollot kahjustada. Hageja ei ole seda tõendanud. Lahendades uuel läbivaatamisel hageja neljandat ja viiendat nõuet kostjate II ja IV vastu, nõustus ringkonnakohus kostja IV seisukohaga, et hageja ei ole üheski maakohtule esitatud menetlusdokumendis neid nõudeid põhjendanud sellega, et Autorollo nõudeid oma võlgnike vastu ei ole tegelikult panditud (et pandilepinguid ei ole sõlmitud) ja et nõudeid, mida pandi realiseerimise kaudu täideti, ei ole tegelikult olemas. Ringkonnakohus märkis, et hageja põhjendas oma nõudeid sellega, et nõuete pantimise tõttu jäi Autorollol raha saamata ning pantimise kaudu rahuldati väidetavalt kostjatega seotud isikute nõuded Autorollo vastu. See, et Autovaalal ja Aaloel olid nõuded Autorollo vastu, on tõendatud tunnistajate ütlustega, Autorollo arvelduskonto väljavõttega ning A. Kuninga e-kirjaga. Pooled ei vaidle selle üle, et Autovaal loovutas nõude Autorollo vastu Renaldole. Renaldol oli Autorollo vastu vähemalt 31 955 euro 82 sendi suurune nõue ning Aaloel vähemalt 15 977 euro 91 sendi suurune nõue. Pantimise kaudu tehti Renaldole makseid kokku 14 845 eurot 65 senti, selles summas vähenes Renaldo nõue Autorollo vastu. Aaloe nõue Autorollo vastu täideti pandi realiseerimisel 9241 euro 62 sendi ulatuses. Lisaks tehti Autorollo kontodelt Aaloele tagasimakseid 2556 eurot 46 senti ja

Aaloe nõue Autorollo vastu vähenes 4179 euro 83 sendini. Seega ei ole Autorollole kahju tekitatud. Hageja ei ole kostjate II ja IV väiteid ümber lükanud. Lisaks kiitis V. Pentus panditeadetele alla kirjutades heaks Autorollo võlgnike võlgade tasumise Autorollo asemel Renaldole ja Aaloele. Hageja viies nõue kostjate II ja IV vastu tuleb jätta rahuldamata samadel põhjendustel nagu ka esimene ja neljas nõue.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Autorollo tegeliku juhtimise üle, ja esitanud selle kohta ka tõendid, aga ringkonnakohus ei ole ühtegi neist tõenditest oma lahendis käsitlenud. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ka siis, kui lahendas uuesti hageja nõudeid kostjate II ja IV vastu. Riigikohtu otsuse juhiste kohaselt oli asja uuel läbivaatamisel vaja tuvastada, millist teenust pidid advokaat ja advokaadibüroo Autorollole osutama, kuid jättis selle tegemata. Näiteks ei ole tuvastatud, kas Autorollo osa omandamine oli kokkulepitud õigusteenus või mitte. Kokkulepitud teenuse sisu ei ole tuvastatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mida õigusabilepingu raames tegelikult tehti. Seega jättis ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel järgimata Riigikohtu juhise (TsMS § 693 lg 2). Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas lepingut rikuti. Ringkonnakohtu otsuses refereeritakse kostja II ja V. Pentuse ütlusi ning neist lähtudes tuvastatakse, et kliendilepingu raames ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega ja et V. Pentus kiitis kõik toimingud heaks. Samas näitavad mitmed asjas kogutud tõendid (sh V. Pentuse ütlused), et viimane ei saanud tehingute olemusest ja sisust tegelikult aru. Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses näitama, miks need tõendid ei ole asjas olulised ja miks ta need tõendid kõrvale jätab. Seda ringkonnakohus aga ei teinud, vaid jättis osa tõenditest hindamata. Lisaks eeltoodule ei ole ringkonnakohus, vaatamata Riigikohtu juhisele, üldse analüüsinud, kas kostjad II ja IV võiksid Autorollo ees vastutada deliktiõiguse sätete järgi. Vastutuse võimalikkusel mõjutajana on ringkonnakohus peatunud vaid möödaminnes ja sedagi vaid kostja II osas. Ringkonnakohus on otsuses (lk 33 lõikudes 1-3) tuvastanud asjaolusid, mille omavaheline seos, samuti seos vastutuse eeldusega kohtuotsusest ei selgu. Ringkonnakohus kohaldas asja uuel läbivaatamisel ebaõigesti materiaalõigust, kui omistas olulise tähenduse sellele, kes kirjutas alla kahju tekitanud tehingutele. Oluline on hoopis see, kelle tahet need tehingud väljendasid. Kui need ei väljendanud juhatuse liikme tahet, vaid mõjutajate tahet, siis tuleks faktiliseks ühingujuhiks olemise kriteerium lugeda täidetuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjad muutsid Autorollo varatuks, ega ka seda, et kostjad II ja IV oleksid tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt. Eelnimetatud seisukohtadele ei eelne ega järgne aga otsuses mingit hageja väidete ega tõendite analüüsi. Jääb selgusetuks, millega ringkonnakohus oma seisukohta põhjendab. Ka sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohus jättis asja uuel läbivaatamisel seda põhjendamata kõrvale mitmed maakohtus tuvastatud olulised asjaolud (näiteks asjaolu, et Autohillsi asutamisega lõppes Autorollo majandustegevus või et pandilepingud sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel). Samuti jättis ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel põhjendamatult vastu võtmata hageja esitatud uued tõendid: Harju Maakohtu 16. mai 2016. a otsuse kriminaalasjas nr 1-15-2699, kostjate II ja V ekirjavahetuse ning kostja II ja Maris Metsise e-kirjavahetuse. Hageja on põhjendanud, miks ta ei saanud neid tõendeid varem esitada. Eelviidatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsust ei olnud varasemas menetlusetapis olemas ja e-kirjavahetusest sai hageja teada kriminaalasja otsusest.

Tõendite vastu võtmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine (TsMS § 652 lg 3 p 2).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi). Lähtudes hageja taotlusest pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma juhul, kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, seisukoha, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kas hageja esimene nõue tuleks kostjate I ja V vastu rahuldada selle lepingu rikkumisest tulenevalt (13. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 32-1-181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p 41). Kuna hageja tugines mh ka sellele, et kostjad I ja V olid Autorollo faktilised ühingujuhid, pidi ringkonnakohus hindama, kas kostjad I ja V võivad hageja esimese nõude puhul vastutada käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (vt 13. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-18115 tehtud Riigikohtu otsuse p-d 34-38).

muutmata ja selle tulemusel jääb hagi rahuldamata, tulenevalt TsMS § 654 lg 5 esimesest lausest oma lahendis vastama hageja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendama, miks need ei anna alust asja maakohtust erinevalt lahendada ja hagi rahuldada.

maakohus leidis, et kostja I mõjutas juhatuse liiget süüliselt ja süü vormiks oli hooletus, kuid Riigikohus asus seisukohale, et mõjutaja saab tegutseda vaid otsese tahtlusega, siis oleks ringkonnakohus pidanud poolte väiteid ja vastuväiteid analüüsides ning tõendeid hinnates näitama, kas tema arvates on praegusel juhul tegu tahtlusega.

hindamist põhjendada.

maakohtust erinevalt.

olemasolevad nõuded. Selleks tulnuks ringkonnakohtul võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide asjakohaste väidete ja vastuväidete kohta ning jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust.

kassatsioonkaebuse esitamiseks või teatamiseks, kumma kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist taotletakse. Kuna pankrotihaldurid esitasid ühise kassatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul, siis ei ole kassatsioonkaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega rikutud.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.