Kaebus Pärnu kohtutäituri Rocki Alberti 24.07.2017.a otsusele täiteasjas nr 176/2016/2059
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.10.2017.a määrus ja 29.11.2017.a täiendav määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäituri Rocki Albert ja OÜ P määruskaebused
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja I): OÜ P (registrikood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja Marko Jaani Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja II): Pärnu kohtutäitur Rocki Albert
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 04.10.2017.a määrus muutmata.
2.Jätta kohtutäituri Rocki Albert määruskaebus rahuldamata.
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 29.11.2017.a täiendav määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks osas, millega maakohus jättis OÜ P õigusabikulud OÜ P enda kanda. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta OÜ P õigusabikulud kohtutäitur Rocki Alberti kanda.
4.Osaliselt tühistatud määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
4.1.Välja mõista Pärnu kohtutäitur Rocki Albertilt OÜ P kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.
4.2.OÜ P õigusabikulud jätta kohtutäitur Rocki Alberti kanda.
4.3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.4.Määrus saata avaldaja lepingulisele esindajale ja puudutatud isikule.
5.Rahuldada OÜ P määruskaebus.
6.Jätta määruskaebustega seotud menetluskulud kohtutäituri Rocki Albert kanda. 1(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572
7.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Asjaolud
1.01.08.2017.a esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri 24.07.2017.a otsuse peale täiteasjas nr 176/2016/2059, paludes see tühistada ja kohustada kohtutäiturit asja uuesti läbi vaatama ning tegema uue otsuse. Avaldaja palus menetluskulud jätta kohtutäituri kanda. 02.12.2016.a esitas avaldaja kohtutäiturile Rocki Albert täitmisavalduse ja täitedokumendi XX suhtes täitemenetluse läbiviimiseks, mille alusel alustas kohtutäitur täiteasja nr 176/2016/2059. Täitedokument oli 04.03.2015.a kohtutäituri Rocki Albert koostatud kordusenampakkumise akt nr 176/2012/2324, mille alusel omandas avaldaja kinnisasja asukohaga Raplamaa, Kehtna vald, Pae küla, XXX (registriosa nr XXXXXX). Täitmisavalduses nõudis avaldaja kinnisasja välja XX ebaseaduslikust valdusest ning palus kinnisasjalt välja tõsta nii asjad kui isikud. 16.06.2017.a teatega täitmise võimatuse kohta teavitas kohtutäitur avaldajat, et antud täitemenetluses ei ole täitedokument ning sissenõudja esitatud täitmisavaldus täidetavad, kuna XX-lt kinnisasja väljanõudmisel jääb kinnisasja valdus H OÜ-le ning kohtutäitur ei saa täita täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg-s 3 sätestatud kohustust anda kinnisasja valdus üle sissenõudjale. 30.06.2017.a esitas avaldaja kaebuse täitetoimingu tegemisest keeldumise peale ja 24.07.2017.a otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri otsuse põhjenduste kohaselt valdab kinnisasja H OÜ 03.03.2008.a sõlmitud üürilepingu alusel, mille on H OÜ-ga sõlminud võlgnik XX. H OÜ väljatõstmist sissenõudja ei taotle ja viimane valdab kinnisasja õiguslikul alusel, mistõttu ei saa kohtutäitur kinnisasja valdust sissenõudjale üle anda. Täitmise võimatuse tingib ka asjaolu, et võlgnik viibib kinnisasjal valdaja nõusolekul. Olukorras, kus võlgniku elukaaslane väidab, et viibib kinnisasja valduses H OÜ seadusliku esindajana, puudub kohtutäituril alus nimetatud isikut kui võlgniku lähikondlast välja tõsta. Kuna kinnisasi jääb pärast võlgniku väljatõstmist H OÜ valdusesse, on võlgnikul valdaja nõusolekul võimalik alati kinnisasjale naasta, mistõttu on väljatõstmine perspektiivitu. Avaldaja leidis, et avaldaja nõue võlgniku XX väljatõstmiseks on täidetav sõltumata sellest, kas vaidlusalune kinnisasi on H OÜ valduses või mitte. TMS § 180 lg 3 järgi võtab kohtutäitur, kui võlgnik ei täida täitedokumenti vabatahtlikult, kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusesse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud ja vajadusel kaasab täitur politsei. Väljatõstmisele kuuluvad võlgnik ja temaga seotud ning koosolevad isikud. Seega võimalikud kolmandad isikud, kes mingil viisil võlgnikuga seotud ei ole, väljatõstmisele ei kuulu. Väär on täituri seisukoht, et kui kolmas isik jääb kinnisasja valdama, ei saa ta TMS § 180 lg 3 sätestatud kohustust täita. 24.07.2017.a otsuses on kohtutäitur täiendanud oma 16.06.2017.a teadet täitmise võimatuse kohta ja põhjendanud seda asjaoluga, et võlgnik XX viibib vaidlusalusel kinnisasjal H OÜ nõusolekul ning nimetatud äriühingu seaduslik esindaja on XX elukaaslane. Võlgniku väljatõstmise korral on tal võimalik valdaja nõusolekul kinnisasjale naasta, mistõttu on võlgniku väljatõstmine perspektiivitu. Avaldaja leidis, et väljatõstmisest keeldumise hilisem sisustamine ei ole lubatud ja kohtutäituri poolt välja toodud uued asjaolud ei anna alust jätta avaldaja kaebust rahuldamata. Üürileping, millele kohtutäitur oma otsuses viitab, on avaldaja poolt üles öeldud ja sellest ei tulene pooltele mingeid õigusi ja kohustusi. Meelevaldne on täituri seisukoht, et võlgniku väljatõstmise korral on tal võimalik kinnisasjale naasta, mistõttu on väljatõstmine perspektiivitu. Kohtutäituri väide on oletuslik ja asjassepuutumatu, kuna vaidluse all on õiguslik küsimus, kas kohtutäitur saab sissenõudja poolt taotletud toimingut teha või mitte. Kuna XX ei ole väljatõstmist vaidlustanud, tuleb tema osas täitemenetlus läbi viia ja nimetatud isik välja tõsta.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572
2.Vastuses kaebusele märkis kohtutäitur, et kaebaja ei ole täitemenetluse raames kohtutäiturit informeerinud asjaolust, et üürileping H OÜ-ga on üles öeldud 15.07.2015.a. Kohtutäiturile on teada, et H OÜ esitas hagi avaldaja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjas nr 176/2016/2059 ning H OÜ on seisukohal, et valdab kinnisasja õiguslikul alusel. Kohtutäitur jäi otsuses esitatud seisukohtade juurde.
3.Pärnu Maakohus tegi 04.10.2017.a määruse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas kohtutäituri otsuse. Põhjenduste kohaselt nõustus kohus avaldaja arvamusega, et täituri seisukoht ei ole põhjendatud. Riigikohus on kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-15 (p 16) selgitanud, et sundenampakkumise akt on TSM § 2 p 15 järgi täitedokument kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa täitur ise otsustada, millise valdaja õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud. Seetõttu näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja kohtutäituri kasuks ette olulise reegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab kohus valdaja hagi alusel. Selle sätte alusel võib kohtutäitur alustada sundtäitmist müüdud kinnisasja valdusest väljanõudmist kõigilt valdajatel kui vastava täitemenetluse võlgnikelt ning viimastel on õigus täitemenetluse takistamiseks esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 alusel. XX vastavasisulist hagi kohtule esitanud ei ole. H OÜ on vastava hagi kohtule esitanud 13.03.2017.a. Hagi jäeti läbi vaatamata ja kohtumäärus asja läbivaatamata jätmise kohta jõustus 07.08.2017.a. Hagi jäeti läbi vaatamata seetõttu, et sissenõudja ei nõudnud täitmisavalduses H OÜ väljatõstmist, mistõttu kohtutäituri 19.12.2016.a väljatõstmisteade ei saanud rikkuda nimetatud juriidilise isiku õigusi. Avaldusest nähtuvalt taotles avaldaja üksnes XX väljatõstmist, kuna H OÜ õiguslik alus kinnistut vallata lõppes omaniku poolt esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldusega juba 15.07.2015.a. Eeltoodust tulenevalt ei ole täituril kohtu hinnangul takistusi sissenõudja avalduse alusel täitetoimingu läbiviimiseks kõigi sissenõudjale kuuluva kinnisasja valdajate suhtes, eelkõige aga võlgniku suhtes, kelle väljatõstmist täitmisavalduses taotletakse. Seega on OÜ P kaebus põhjendatud ja kohtutäitur Rocki Alberti 24.07.2017 otsus täiteasjas nr 176/2016/2059 tuleb tühistada. Kohtutäitur on kohustatud asja uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse.
4.20.10.2017.a esitas kohtutäitur maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja teha uue määruse, millega jäetakse rahuldamata avaldaja esitatud kaebus. Kohtutäitur palus menetluskulud jätta avaldaja kanda. Põhjenduste kohaselt ei ole kohus oma seisukohas käsitlenud kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsuses välja toodud asjaolusid ning ei ole andnud hinnangut kohtutäituri poolt kohtutäituri otsuses märgitule, mille kohaselt on väljatõstmisele kuuluv võlgniku elukaaslane ning kinnisasja valdaja seaduslik esindaja, üks ja sama isik. Täitemenetluses 176/2016/2059 on täitemenetluse käigus kohtutäiturile teatavaks saanud, et kinnisasja aadressil XXX, Pae küla, Kehtna vald, Raplamaa, valdab H OÜ. Käesoleva täitemenetluse täitedokumendist, milleks on kohtutäituri poolt 04.03.2015.a koostatud kordusenampakkumise akt nr 176/2012/2324, nähtub et 09.02.2015.a on H OÜ kohtutäiturile esitanud 03.03.2008.a sõlmitud üürilepingu koopia, mille on sõlminud 03.03.2008.a XX ja H OÜ. Üürilepingu kohaselt andis XX H OÜ-le tasu eest kasutamiseks temale kuulunud XXX talu, s.o eelpoolnimetatud kinnistul paikneva sauna, elumaja, lauda, kasvuhoone, kaevu, 15,8 ha maa ning selle teenindamiseks vajaliku maa. Üürilepingu kohaselt on üürnikul õigus kasutada XXX talu ja selle teenindamiseks vajalikku maad põllumajanduse ja veisekasvatusega tegelemiseks ja muude teenuste osutamise otstarbel. Leping jõustus selle sõlmimise kuupäevast ja kehtib 30 aastat. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et H OÜ on tsiviilasjas 2-17-3918 teada andnud, et kinnisasja XXX, Pae küla, Kehtna vald, Raplamaa, valdus kuulub H OÜ-le. Esitatud seisukohast nähtub, et H OÜ peab kinnisasja
3(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572 valduse õiguslikuks aluseks 03.03.2008.a sõlmitud üürilepingut. Lisaks nähtub nimetatud määruses H OÜ kinnitus, mille kohaselt viibib võlgnik XX eelnimetatud kinnisasja valduses H OÜ nõusolekul. Samuti on H OÜ nimetatud menetluses juhtinud tähelepanu asjaolule, et H OÜ seaduslik esindaja on ühtlasi ka võlgniku XX elukaaslane. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur täitedokumendi ning sissenõudja avalduse alusel kohustatud kinnisasjalt välja tõstma võlgniku ning võlgnikuga seotud isikud. Kohtutäitur märkis, et H OÜ ei ole võlgnikuga seotud isik ning väljatõstmisele ei kuulu. Seega on kohtutäitur väljatõstmise toimingut teostades olukorras, kus võlgnik ning tema elukaaslane YY (XXXXXXXXXXX) kuuluvad täitedokumendi alusel väljatõstmisele. Samas H OÜ seaduslik esindaja YY väljatõstmisele ei kuulu. Asjaolu, et väljatõstmisele kuuluv isik ja väljatõstmisele mittekuuluv isik on üks ja sama isik, YY, toob endaga kaasa olukorra, kus väljatõstmine nimetatud isiku suhtes saab sisuliselt toimuda vaid juhul, kui isik seda soovib. Juhul kui YY väidab kohtutäiturile, et ta viibib kinnistul kui võlgniku elukaaslane, on kohtutäitur kohustatud võlgniku elukaaslase koos võlgnikuga kinnisasjalt välja tõstma. Kui YY väidab, et ta viibi kinnisasjal kui H OÜ seaduslik esindaja, puudub kohtutäituril alus isiku kinnisasjalt väljatõstmiseks. Sealjuures on sissenõudja kohtutäiturile täitemenetluse vältel korduvalt kinnitanud, et H OÜ väljatõstmist sissenõudja ei taotle. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu pool viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-15 antud menetluses kohaldatav. Viidatud lahend ei käsitle menetluslikku olukorda, kus isik, kelle väljatõstmist sissenõudja taotleb, ning isik, kelle väljatõstmist sissenõudja ei taotle (käesoleval juhul H OÜ seaduslik esindaja), on üks ja sama isik. Seega juhul kui võlgniku elukaaslane väidab kohtutäiturile väljatõstmise toimingu läbiviimisel, et ta valdab kinnisasja kui H OÜ seaduslik esindaja, puudub kohtutäituril alus nimetatud isiku väljatõstmiseks, millest tulenevalt tõstab kohtutäitur välja võlgniku XX ning kinnisasja valdus jääb H OÜ-le. Eeltoodu toob endaga omakorda kaasa olukorra, kus pärast võlgniku väljatõstmist on võlgnikul võimalik koheselt naasta kinnisasja valdusesse oma elukaaslase ehk H OÜ seadusliku esindaja loal, millest tulenevalt on kohtutäitur seisukohal, et võlgniku väljatõstmine on perspektiivitu. Käesolevas täitemenetluses ei ole täidetav täitemenetluse eesmärk ja kohtutäituri kohustus, mis tuleneb TMS § 183 lg-st 3 - võtta kinnisasi ära võlgniku valdusest ning anda see üle sissenõudja valdusesse. Sissenõudja ei ole terve täitemenetluse vältel kohtutäiturile teada andnud, et üürileping H OÜ-ga on üles öeldud 15.07.2015.a. Sellekohast asjaolu ei selgu ka tsiviilasjas nr 2-17-3918, milles H OÜ esitas hagi P OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjas 176/2016/2059.
5.29.11.2017.a täiendava määrusega menetluskulude kindlaksmääramiseks mõistis maakohus kohtutäiturilt avaldaja kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot ja jättis avaldaja õigusabikulud tema enda kanda. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-tele 1, 2 ja 10 ning Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 (p 19), mille kohaselt hagita menetluses hüvitatakse üldjuhul selles osalevate isikute menetluskulusid, sh õigusabikulusid piiratumalt kui hagimenetluses. Nimetatut kinnitab kohtu suurem aktiivsus ning asjaolu, et enamjaolt ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, mis on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtu hinnangul ei olnud avaldaja õigusabikulu 566,95 euro ulatuses põhjendatud ja vajalik. Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtule esitatud kaebuse sisu ja maht on sarnane juba eelnevalt kohtutäiturile esitatud kaebusega. Samuti ei olnud käesolevas asjas küllaldast põhjust TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale kaldumiseks ja
4(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572 menetluskulude teise menetlusosalise, s.o kohtutäituri kanda jätmiseks. Asjaolu, et Riigikohus 11.01.2017.a lahendis nr 3-2-1-124-16 jättis menetluskulud kohtutäituri kanda, ei tähenda, et kohtul puuduks TsMS § 172 lg 1 teisest lausest tulenev igakordne kaalutlusõigus menetluskulude jaotuse osas ühe hagita menetluse liigi, s.o kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse puhul.
6.11.12.2017.a esitas avaldaja määruskaebuse maakohtu 29.11.2017.a täiendava määruse peale, paludes määrus tühistada osas, millega maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda ja teha uue määruse, millega jäetakse avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda ja mõistetakse kohtutäiturilt välja avaldaja lepingulise esindaja menetluskulud 566,95 eurot. Maakohus on TsMS § 172 lg 1 ebaõigesti tõlgendanud ning vastav maakohtu tõlgendus on vastuolus TsMS ühe peamise põhimõttega, mille kohaselt reeglina kannab menetluskulud kohtuvaidluse kaotanud pool. Tulenevalt TsMS § 172 lg 1 teises lauses sisalduvast õigluse põhimõttest pidanuks maakohus jätma menetluskulud täies ulatuses kohtutäituri kanda arvestades asjaolusid, et kaebus kohtutäituri otsuse peale rahuldati ja kohtutäituri õigusvastase käitumise tõttu oli avaldaja sunnitud kohtusse pöörduma. Ka valitsev kohtupraktika kinnitab eeltoodud seisukohta, et kohtutäituri otsuse peale kaebuse rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kohtutäituri kanda (RKTKm 3-2-1-88-13, p 20; RKTKm 3-2-1-97-16, p 18; RKTKm 3-21-124-16, p 14; RKTKm 3-2-1-105-13, p 21). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Käesolevat tsiviilasja kui hagita menetlust iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel. Maakohtu põhjendus seonduvalt menetluskulude jaotusega on ebapiisav ega ole veenev. Maakohus keskendus eelkõige seaduse ja Riigikohtu seisukohtade tsiteerimisele ega toonud välja sisulisi põhjendusi, miks ei esine antud juhul alust avaldaja õigusabikulude väljamõistmiseks kohtutäiturilt. Samuti ei põhjendanud maakohus oma seisukohta, mille kohaselt kohtu hinnangul ei ole avaldaja õigusabikulu 566,95 euro ulatuses põhjendatud ja vajalik. Maakohtu otsusest ei ilmne kaalutlused, mille alusel maakohus täies ulatuses jättis avaldaja õigusabikulud kohtutäiturilt välja mõistmata, ehk miks kasvõi osaliselt avaldaja lepingulise esindaja kulusid välja ei mõistetud kohtutäiturilt. Asjakohatu on maakohtu poolt väljatoodu, et kohtule esitatud kaebuse sisu ja maht on sarnane juba eelnevalt kohtutäiturile esitatud kaebusega, kuivõrd viimasest ei saa eeldada, et avaldaja lepingulisel esindajal ei kulunudki aega kohtusse kaebuse koostamiseks või sellele oleks oluliselt vähem pidanud aega kuluma.
7.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8.Vastustajad vaidlesid üksteise määruskaebustele vastu, paludes jätta maakohtu määruse vastaspoole poolt vaidlustatud ulatuses muutmata ja menetluskulud teise poole kanda.
Määruse põhjendused
9.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 04.10.2017.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud kohtumääruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572
10.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et avaldajal on täitedokumendina kordusenampakkumise akt (tl 18 jj), mille alusel esitatud täiteavaldusega on avaldaja palunud nõuda XX valdusest välja XXX kinnisasi, tõstes kinnisasjalt välja nii asjad kui ka isikud (tl 15-16). Kohtutäitur keeldus täitetoimingu tegemisest, kuivõrd täitmisavaldus ei ole täidetav (valdust ei saa sissenõudjale üle anda) põhjusel, et kinnisasja valdab ka H OÜ üürilepingu alusel, kelle valdus jääks XX väljatõstmisel alles (tl 32 jj). Täiendavalt on kohtutäitur otsuses kaebuse kohta ja määruskaebuses märkinud, et kohtutäiturile on avaldatud, et XX viibib kinnisasjal H OÜ nõusolekul (tl 37 ja tl 94). Kohtutäitur leidis, et olukorras, kus võlgnik väidab, et tal on õigus viibida kinnisasjal, ei ole täitedokumendi täitmine võimalik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäitur ei saa täitetoimingu täitmisel hinnata väljatõstetavate isikute õigust kinnisasja vallata. Õigusliku aluse olemasolu saab kontrollida üksnes kohus. Käesoleval juhul ei muuda eeltoodut ka asjaolu, et kinnisasja valdab mitu isikut. Sissenõudjal on küll võimalik kordusenampakkumise aktiga nõuda kõigilt isikutelt valduse väljaandmist, kuid täitmisavaldusega saab sissenõudja valida, kellelt ta kinnisasja valduse väljanõudmist soovib. Seega juhul kui kinnisasja valdab mitu isikut võib sissenõudja paluda valduse välja nõuda ka ainult ühelt isikult. Seda on sissenõudja ka käesoleval juhul teinud ning kohtutäitur ei saa keelduda selle täitmisest üksnes põhjusel, et teine valdaja väidab, et tal on õiguslik alus kinnisasja vallata. Käesoleval juhul on sissenõudja ka märkinud, et üürileping H OÜ-ga on lõppenud (tl 9 ja tl 48 jj), kuigi see ei oma käesoleva vaidluse puhul tähtsust, kuivõrd kohtutäitur ei saa asuda hindama õigusliku aluse olemasolu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka asjaolu, et H OÜ juhatuse liige YY on XX elukaaslane. See ei takista kohtutäituril XX-lt kinnisasja valdust välja nõudmast. Olukorras, kus YY kvalifitseerub väljatõstetavaks isikuks põhjusel, et ta on XX elukaaslane (TMS § 180 lg 2 p 2), on kohtutäituril võimalik nimetatud isik välja tõsta, olenemata sellest, et ta on H OÜ seadusliku esindajana väitnud, et tal on õiguslik alus kinnisasja vallata. Kohtutäitur ei saa täitetoimingu tegemisel seda hinnata, vaid väljatõstetav isik saab pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, menetluse peatamise või toimingu edasilükkamise taotlusega. TMS § 180 lg 3 ei tuleks tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja väljatõstmisel valduse võtma ära kõigilt isikutelt, et see sissenõudjale üle anda, vaid et sissenõudja saab valida, kelle valdusest kinnisasja väljaandmist ja sissenõudja valdusesse andmist ta soovib. Seega on maakohus leidnud õigesti, et kaebus tuleb rahuldada.
11.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 29.11.2017.a täiendav määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis avaldaja õigusabikulud tema enda kanda ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jäetakse avaldaja lepingulise esindaja kulud kohtutäituri kanda. Seega tuleb avaldaja määruskaebus rahuldada.
12.Maakohus määras 29.11.2017.a määrusega kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus jättis kaebuselt tasutud riigilõivu kohtutäituri kanda ning avaldaja õigusabikulud tema enda kanda. Arvestades, et maakohus jättis õigusabikulud avaldaja enda kanda, ei määranud maakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Ringkonnakohus kontrollib avaldaja määruskaebuse alusel, kas maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus avaldaja õigusabikulude osas on õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub avaldaja määruskaebuse seisukohaga, et käesoleval juhul kohaldub TsMS § 172 lg 1 teine lause, mille kohaselt vaidluses, kus osaleb mitu menetlusosalist, kannab menetluskulud kohtuvaidluse kaotanud pool. Arvestades, et käesoleval juhul avaldus rahuldati ning kohtutäituri otsus tühistati, on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses kohtutäituri kanda. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mille alusel peaks leidma vastupidist. Täitemenetlusõigus ei ole valdkond, millega seotud vaidlustes peaks isik suutma enda õigusi ise kaitsta, arvestades vaidluste õiguslikku keerukust. Seega on kohtutäituri otsuste peale
6(7)
Tsiviilasi nr 2-17-11572 kaebuste esitamisel avaldajal võimalik ja põhjendatud võtta lepinguline esindaja. Maakohtu määruse põhjendused seoses lepingulise esindaja kulude põhjendatusega ei ole alus jätta avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus ei saa menetluskulude jaotuse määramisel hinnata tekkinud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust saab kohus hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel, kui maakohus jätab menetluskulud vastaspoole kanda. Maakohus peab lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hindama iga menetluskulude nimekirjas toodud toimingu ja kulu osas eraldi.
13.Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja teeb teistsuguse lahendi menetluskulude jaotuse osas, peab maakohus määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) nii avaldaja maakohtu lepingulise esindaja kulude osas kui ka ringkonnakohtu menetluskulude osas (RKTKo 3-2-1-142-15, p 21). Määruskaebustega seonduvad kulud jäävad täies ulatuses kohtutäituri kanda, arvestades et kohtutäituri määruskaebus jäi rahuldamata ja avaldaja määruskaebus rahuldati.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.