Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
24.01.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-7997
Tsiviilasi
Spin TEK AS-i väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.09.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Spin TEK AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlausaldaja Spin TEK AS (registrikood 10098106), lepinguline esindaja Riho Friedrichs
avaldus
XX
pankroti
Puudutatud isik/võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Erik Lepikson Ajutine pankrotihaldur Jüri Truuts Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 27.09.2017 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta Spin TEK AS-i kanda. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus peale käesoleva määruse jõustumist.
Määruse peale võib edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.20.05.2016 esitas avaldaja maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja 01.06.2016 avalduse täpsustuse. Pankrotiavalduse kohaselt oli avaldaja kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) koormatud hüpoteegiga. Hüpoteek tagas Nordea Bank Finland Plc ja MM vahel 26.03.2009 sõlmitud laenulepingust nr 09320152147 tulenevaid nõudeid ning Nordea Bank Finland Plc, MM ja võlgniku vahel 01.12.2009 sõlmitud laenulepingust nr 09220152147 tulenevaid nõudeid. 30.03.2016 saatis kohtutäitur avaldajale täitmisteate, mille kohaselt oli hüpoteegipidaja andnud täitmisesse 13.01.2016 notariaalsed dokumendid nr 115. 07.04.2016 tasus avaldaja võla kokku 93 791.06 eurot, millest 8589.79 eurot oli kohtutäituri tasu, 19.16 eurot täitemenetluse alustamise tasu ja 89 477 eurot võlgnevuse katteks) hüpoteegi realiseerimise vältimiseks. 93 791.06 euro suuruses on võlgnevus üle läinud avaldajale vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lõike 3 punktile 2. Võlg on sissenõutav alates 28.03.2016, mil solidaarvõlgnik MM (võlgniku abikaasa ja kahe ühise lapse isa) sai kätte avaldaja õiguseellase Credit One OÜ ülesütlemise teate. Võlgnik pidi isiklikult teada saama laenulepingu ülesütlemisest vähemalt 06.04.2016, kui võlausaldaja nõudis temalt kogu võla tasumist. 03.05.2016 esitas avaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Avaldaja e-kirjade saatmise logifailidest nähtuvalt on kirjad jõudnud vastuvõtja serverisse, millisel juhul saab lugeda kirjad kättesaaduks. Samuti on võlgnik olnud võlausaldaja juhatuse liikmega kirjavahetuses läbi sama e-postiaadressi (XXX) ka muudes küsimustes, mis tõendab, et võlgnik kasutab seda aadressi igapäevasuhtluses. Võlgnik võlga ei tasunud.
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Seadusest tulenevad eeldused pankrotiavalduse esitamiseks ei ole täidetud. Pankrotiavaldusest ei nähtu võlausaldaja nõude suurus. Pooltel on vaidlus selle üle, milliste nõuete täitmiseks viidi läbi täitemenetlus nr 014/2016/608 ja milliste nõuete täitmisest tulenevalt sai võlausaldajale nõue seaduse alusel üle minna. Võlgniku hinnangul algatati täitemenetlus üksnes MM ja Nordea Panga vahel sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Võlausaldaja ei ole kohtuväliselt nõudnud võlgnevuse tasumist ega esitanud pankrotihoiatust. Logifailid ei ole asjakohased tõendid. Avalduse lahendamisel tuleb hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolud mahus, mis väljub pankrotiavalduse lahendamise raamest.
3.30.06.2016 määrusega määras maakohus ajutiseks pankrotihalduriks Jüri Truutsi. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul raha 583.11 eurot, talle laekuvad igakuiselt töötasu 474 eurot, peretoetus 100 eurot ja laste isalt regulaarsed maksed. Võlgnikul puudub vara, mille arvelt täita kohustusi võlausaldaja ees. Võlgniku kohustused koosnevad võlast avaldaja ees 94 953.37 eurot ja SEB Pank AS-i ees 3973 eurot. Võlgnikul ei pruugi olla kohustust avaldaja ees pankrotiavalduses toodud summas. Kuna võlgniku kohustused ületavad oluliselt vara ja on muutunud sissenõutavaks, on tegemist võlgniku maksejõuetusega. Maksejõuetus ei ole ajutine.
4.02.09.2016 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks J.Truutsi. Võlgnik esitas määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus
tühistas 19.12.2016 maakohtu määruse ning saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Riigikohtule avaldaja. Riigikohus ei võtnud 08.05.2017 määrusega määruskaebust menetlusse.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2016 määrusest tulenevalt jättis maakohus võtmata seisukoha võlgniku vastuväidete kohta: maksejõuetus on põhistamata; põhjendamata on seisukoht 03.05.2016 pankrotihoiatuse edastamise kohta; põhjendamata on, mille alusel tuleb lugeda usutavaks, et võlgnik sai kätte pankrotihoiatuse; hindamata on väide, mille kohaselt ei toimetatud võlgnikule kätte laenulepingu nr 09220152147 ülesütlemise avaldust ja et võlgnik sai lepingu ülesütlemisest teada pärast väidetavat nõude üleminekut. Maakohus ei pööranud tähelepanu, et lepingu ütles üles mitte laenuandja, vaid laenulepingust tulenevad nõuded omandanud isik Credit One OÜ, kuid nõude loovutamisega ei saanud üle minna õigus lepingut üles öelda kui kujundusõigus, mis läheb üle vaid kogu lepingu üleminekuga. Avaldaja esitatud asjaoludest ei ole selge, et raha maksmisega Credit One OÜ-le täitis avaldaja võlgniku kohustuse ja et täitmine toimus õigele isikule. Credit One OÜ-le laenulepingute ülesütlemisest tulenevate kohustuste täitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 mõttes tuleb võlgnikuna käsitleda avaldajat, mitte laenusaajaid. VÕS § 88 lõike 7 alusel loetakse, et täitmine on toimunud võrdeliselt kõikide kohustuste katteks üksnes juhul, kui lõikes 6 sätestatu alusel ei ole võimalik määrata, milline kohustus on täidetud. Maakohus oleks pidanud tegema kindlaks VÕS § 88 lõike 7 kohaldamiseks vajalikud asjaolud, mh tulnuks hinnata tõendeid selle kohta, millise laenulepingu ülesütlemisest tulenenud nõude täitmist Credit One OÜ täitemenetluses nõudis. Samuti, kas võlgnik või võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse ning kas esinevad VÕS § 88 lõigetes 1-6 toodud asjaolud.
6.24.05.2017 ja 15.08.2017 ajutise halduri aruande täienduste kohaselt palub haldur kuulutada välja võlgniku pankroti. Võlgnikul on sissenõutavaks muutunud kohustus avaldaja ees 87 857 eurot (lisandub võimalik viivis), vara ja sissetulek selle mõistliku aja jooksul täitmiseks puudub, mistõttu ei ole maksejõuetus ajutine. Laenulepingu ülemineku tuvastamiseks tehtud päringule vastuseks esitas laenuandja võlgniku avalduse, millega ta soovib laenulepingute üleandmist Credit One OÜ-le. Selle tulemusena sõlmiti 13.01.2016 nõude loovutamise leping, mida tuleb käsitleda lepingu üleminekuna, sh läksid üle kujundusõigused. Arvestades täitemenetluse algatamise avaldust, milles puudus viide, et kinnisasja arvelt soovitakse täita üksnes MM-ga sõlmitud laenulepingut, sellele lisatud dokumente (mõlemad laenulepingud) ning täituri selgitust („nõuti sisse kogu tasumata laenusumma“), oli haldur seisukohal, et täitemenetluse algatamiseks esitati mõlemast laenulepingust tulenev kohustus. Avaldaja on VÕS § 88 kohaselt määranud, et täideti võlgniku ja MM poolt ühiselt sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust. Seega tekkis võlgnikul avaldaja ees kohustus hüpoteegisumma 89 477 euro ulatuses, millest võlgnik on avaldajale tasunud 1620 eurot.
7.22.08.2017 selgitas avaldaja täiendavalt, et leping, millega nõue läks üle pangalt Credit One OÜ-le, on pealkirjastatud nõude loovutamise lepinguna. Tegelikkuses soovisid pooled üle anda kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Seda ilmestab nii Credit One OÜ võlgnevuse arvestus, ülesütlemise hoiatus, ülesütlemisavaldus kui võlgniku seisukoht, mis väljendub arusaamises, et täideti üht või teist lepingut, mitte loovutatud nõuet. Võlgnik teadis täitemenetluse toimumisest Credit One OÜ kirjast. Võlgnik ei ole kordagi väitnud, et nõue ei ole sissenõutavaks
muutunud või et täitemenetlus oleks olnud ebaseaduslik. Nõude üleandmist tõendab võlgniku ja MM avaldus laenulepingute üleandmiseks. Konkreetses täitemenetluses esitati täitmiseks nõuded mõlema laenulepingu alusel, mida tõendab e-kirjavahetus, mis sisaldab mõlemat ülesöeldud laenulepingut koos lisadega, täitmisavaldust. Puuduvad andmed, et oleks esitatud tahteavaldus ainult ühest või teisest lepingust tuleneva nõude täitmiseks. Täitmisteatesse on märgitud täitedokumendiks „laenulepingud“. Täitmisele pööratud summa ületas MM poolt Credit One OÜ-le võlgnetavat summat vähemalt 1620 euro võrra, mille võlgnik on avaldajale tasunud. Ei ole tõendeid, et täiteavalduse esitamise ajal oleks Credit One OÜ nõuet täpsustanud või et täitur oleks küsinud, millist nõuet ta täidab. Kohtutäituri tagantjärele antud selgitused on veidrad. Kohtutäituril ei olnud esitada kirjalikku dokumenti võla arvestuse kohta. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lõike 41 järgi tulnuks sissenõudjal koos täitedokumendiga esitada mh põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus. Kuna faktiliselt esitati kohtutäiturile mõlemad laenulepingud ja midagi ei täpsustatud, täideti mõlemast laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kohtutäituri poolt tagantjärele täpsustamine ei asenda sissenõudja tahteavaldust, mille ta tegi täiteavalduse esitamisel. Kohtutäituri kiri on selges vastuolus muude tõenditega. Täitemenetluses ega pankrotimenetluses ei ole võlgnik kordagi esitanud vastuväidet, et tal oleks põhivõlgnikuna Credit One OÜ vastu nõude täidetavuse või sissenõutavuse osas pretensioone. Seetõttu ka juhul, kui võlgnevus ei oleks muutunud sissenõutavaks Credit One OÜ poolt hüpoteegi realiseerimise hetkeks, on nõue tulnud ikkagi üle võlausaldajale, kuivõrd viimane ei teadnud selliseid vastuväiteid varem ega tea tänaseni.
8.15.09.2017 kohtuistungil selgitas avaldaja, et pankrotihoiatuse saatmist võlgnikule tõendab avalduse lisana esitatud 03.05.2016 e-kiri (t I kd lk 65). Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte, sest võlg oli enne hoiatuse esitamist sissenõutav üle 30 päeva. Hoiatuses paluti võlgnevus kustutada hiljemalt 16.05.2016. Võlg on tasumata. Täitmine tuleb lugeda koormavama kohustuse katteks, milleks oli MM ja võlgniku poolt sõlmitud laenuleping. Kuna avaldaja määras kohustuste täitmise korra, kuulub kohaldamisele VÕS § 88 lõige 1. Avaldaja võlgnikuna vaidles istungil vastu Credit One OÜ seisukohale VÕS § 88 lõike 5 mõttes. Hüpoteek tagas mõlemat laenulepingut. Täitmisavalduses on nõude suuruseks 89 477 eurot, see on hüpoteegi suurus.
9.15.09.2017 kohtuistungil selgitas võlgnik, et täitemenetlus viidi läbi laenulepingu, mille pooleks tema ei olnud, alusel. Seda on kinnitanud nii sissenõudja kui kohtutäitur. Laenulepinguid ei ole õiguspäraselt üles öeldud. Tegemist ei olnud nõuete üleandmisega, vaid nõude loovutamisega. Seda kinnitab notariaalne nõuete loovutamise leping, mis tähendab, et Credit One OÜ ei saanud lepinguid üles öelda. Isegi kui tal oli õigus leping üles öelda, ei ole võlgnik ülesütlemise teadet kätte saanud. Seda on kaudselt tunnistanud võlausaldaja, märkides, et ülesütlemise teade toimetati kätte võlgniku elukaaslasele. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, kehtivad ülesütlemisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 järgi erinõuded, millised ei ole täidetud. Avaldaja ja Credit One OÜ ei ole määranud kindlaks täitmise järjekorda, juhul kui täideti kahte lepingut. Esimese astme kohtu määrus
10.27.09.2017 määrusega jättis maakohus avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Võlgniku menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks eraldi
määrusega. Kohus määras ajutise halduri tasu suuruseks 1748 eurot (käibemaksuta) ja kulutuste suuruseks 14 eurot (käibemaksuta) ning mõistis avaldajalt välja ajutise halduri tasu ja kulutused kokku 1762 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kanda OÜ-le FLB Grupp avaldaja poolt deposiiti makstu arvelt.
11.Pankrotiavalduse esitas võlausaldaja. Kohus viitas PankrS § 10 lõigetele 1 ja 2. Vaidluse all on, kas võlgnik on saanud pankrotihoiatuse kätte. Võlausaldaja seisukoha kohaselt tõendab tema poolt võlgnikule pankrotihoiatuse saatmist pankrotiavalduse lisaks 5 olev e-kiri. Nimetatud e-kirjast (t I kd lk 61) nähtuvalt on kirja teemaks „Teade- Võlgnevuse tasumise nõue“ ning kirja manuseks „Võlgnevuse tasumise nõue“. Võlgnevuse tasumise nõude (t I kd lk 62) sisuks on võlgnevuse viivituseta kustutamise palve. Kiri on adresseeritud MM-le ja võlgnikule. Kohtuistungil väitis avaldaja, et tema seisukoht selle kohta, miks tema arvates on võlgnik kätte saanud pankrotihoiatuse (t I kd lk 65), on esitatud pankrotiavalduse täienduses ning avaldaja jääb selle seisukoha juurde. 01.06.2016 pankrotiavalduse täiendusest (t I kd lk 79-80) selgub, et avaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 03.05.2016 (mitte 05.03.2016), enne seda oli võlg olnud sissenõutav üle 30 päeva ja pankrotihoiatusega paluti võlgnevus kustutada hiljemalt 16.05.2016. Viidates Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-123-07 (punkt 12) leidis avaldaja, et kuna kostja server on vastanud logifailis /...250 OK...) ja kinnitanud sellega kirja kättesaamist, tuleb lugeda, et kostja on kirja kätte saanud. Lisaks on võlausaldaja juhatuse liige olnud võlgnikuga kirjavahetuses läbi sama e-posti aadressi muudes küsimustes, mis tõendab, et võlgnik seda e-postiaadressi suhtluses kasutab. Võlgnik on menetluses korduvalt kinnitanud, et ei ole pankrotihoiatust saanud.
12.Kohus avaldaja seisukohaga võlgniku poolt pankrotihoiatuse kättesaamise kohta ei nõustu. Tõendatud ei ole isegi pankrotihoiatuse saatmine avaldaja poolt võlgnikule. Avaldaja viidatud e-kirja lisaks pankrotihoiatust ei ole. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlgnik pankrotihoiatuse kätte saama ja ei piisa, kui võlausaldaja on kasutanud mõistlikke võimalikke edastamisviise.
13.Isegi kui lugeda, et võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte, tuleb avaldus jätta rahuldamata põhjusel, et võlgnik vaidleb avaldusele põhjendatult vastu. Pooled vaidlevad nõude olemasolu üle, mistõttu vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning vaja ei ole kontrollida võlgniku maksejõulisust. Määruskaebus
14.10.10.2017 määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada maakohtu määruse ja kuulutada välja võlgniku pankrot ning jätta menetluskulud võlgniku kanda.
15.Maakohtu määrusest ei ole aru saada, miks kohus loeb, et pankrotihoiatust kätte saadud ei ole. E-kiri, mis sisaldas ka pankrotihoiatust, oli esitatud pankrotiavalduse lisana 5. Pankrotihoiatus oli saadetud 03.05.2016 võlgnikule mh aadressile XXX, millelt võlgnik sai kirju kätte ja millelt ka ise neid kirjutas. Võlgniku e-posti serveri logist on näha, et server on vastava e-kirja kätte saanud. Kaebaja jäi 01.06.2016 menetlusdokumendis toodud seisukohtade juurde.
16.Kaebaja ei nõustu maakohtuga, et vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Andes 19.12.2016 määruses maakohtule juhised asja uueks lahendamiseks, nõustus ringkonnakohus sisuliselt sellega, et asja on võimalik lahendada pankrotimenetluses. Ka menetlusökonoomia põhimõtet järgides on
otstarbekas asi lahendada pankrotimenetluses, kuna sisuliselt uusi tõendeid olukorra kohta enam pooltel lisada ei ole.
17.Maakohus jättis tähelepanuta väite kaebaja positsiooni kaitstusest tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lõike 3 ja VÕS § 152 lõike 2 koostoimest. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik
18.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pankrotihaldur ei ole kaebuse osas seisukohta esitanud.
19.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659, § 657 lõike 1 punkt 21). Vaidlustatud määruse tühistamiseks alused puuduvad. Määruskaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.
21.Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus tuvastas vastuolus kogutud tõenditega, et asjas ei ole tõendatud pankrotihoiatuse kättetoimetamine võlgnikule. Asja materjalidest nähtuvalt on avaldaja pankrotiavalduse lisana 5 esitanud kohtule 03.05.2016 võlgnikule edastatud e-kirja pealkirjaga „Pankrotihoiatus XX“ (t I kd lk 60), mille manusesse on eraldi lisatud digiallkirjastatud pankrotihoiatus (t I kd lk 65). Maakohus on vääralt käsitlenud pankrotiavalduse lisana 5 avaldaja varasemat, s.o 06.04.2016, võlgnevuse tasumise e-kirja (t I kd lk 56-57), mis mh oli samuti lisatud eelnevalt viidatud 03.05.2016 e-kirja manusesse (t I kd lk 61-62). Seega on tõendatud avaldaja poolt pankrotihoiatuse saatmine e-postiaadressile XXX, mida võlgnik tavapäraselt kasutab, kuna võlgnik on olnud võlausaldaja juhatuse liikmega 2016.a mais kirjavahetuses läbi sama e-postiaadressi ka muudes küsimustes (t I kd lk 83). Võlgnik ei ole esitanud ka vastuväidet, et tegu oleks ebaõige aadressiga või et ta kõnealust epostiaadressi ei kasuta. Lisaks on avaldaja põhistanud ja oma e-posti logifailide väljavõttega (t I kd lk 84-85) tõendanud, et 03.05.2016 e-kiri on kell 14:10:48 avaldaja serverist välja läinud ja kell 14:11:23 vastuvõtja serveri poolt kätte saadud. Võlgnik ei ole enda vastuväidet kõnealuse e-kirja mittekättesaamise kohta põhistanud nt enda eposti logifailide väljavõttega, millest nähtuks, et e-kiri tema postkasti tegelikkuses siiski ei jõudnud. Avaldaja seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-15, mille punktis 13 leiti, et e-kirja jõudmist saajani võib tõendada nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõttega selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Arvestades 03.05.2016 e-kirja, avaldaja e-posti serveri logifaili ja asjaolu, et võlgnik on kõnealuse e-postiaadressi kaudu võlausaldajaga ka mais 2016.a ise suhelnud, asub kolleegium seisukohale, et asjas on tõendatud võlgnikule pankrotihoiatuse saatmine ja selle saab lugeda võlgniku poolt kättesaaduks.
22.Samas on kolleegium seisukohal, et maakohus leidis kokkuvõttes asjakohaselt, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus kohaldas PankrS § 31 lõiget 2, mille kohaselt olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. PankrS § 15 lõike 3 punkti 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja
pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, mille aga kohus jättis vastuolus TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 põhjendamata. Arvestades aga asjaolu, et konkreetne pankrotiavaldus on kohtumenetluses juba alates maikuust 2016, peab kolleegium võimalikuks ise lisada põhjendused, saatmata asja teistkordselt tagasi maakohtule.
23.Kolleegium on seisukohal, et võlgnik põhistas veenvalt vastuväited nõudele ja avaldaja esitatud väited/tõendid ei anna alust lugeda võlausaldaja nõuet piisavalt selgeks, et selle alusel oleks võimalik kuulutada välja füüsilisest isikust võlgniku pankrot. Avaldaja on seisukohal, et tal on võlgniku vastu rahaline nõue kokku 93 791.06 eurot, mille ta omandas AÕS § 349 lõike 3 alusel peale seda, kui tasus 07.04.2016 täiteasja nr 014/2016/608 menetluses hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna ära 01.12.2009 laenulepingust tulenenud võlgniku võla.
24.Võlgniku esmane vastuväide on seotud tasutud võla sissenõutavaks muutumisega. Võlgnik on seisukohal, et laenulepingust tuleneva kogulaenu jm maksete tagasimaksenõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Kolleegium nõustub võlgnikuga, et avaldaja ei ole käesolevas asjas suutnud tõendada laenulepingu kehtivat ülesütlemist XX osas. VÕS § 195 lõike 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Sellise tahteavalduse tegemine XX-le kogutud tõenditest ei nähtu. Avaldaja seisukoht, et kaaslaenaja MM poolt kättesaadud ülesütlemisavaldusest pidi olema teadlik ka XX, ei ole asjakohane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõike 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole seega tõendatud, et saabunud oleks kinnisasja omaniku poolt täidetud kohustuse (eeldusel, et täideti XX kohustust) täitmise tähtpäev, mistõttu ei või ta VÕS § 151 lõike 1 järgi esitada võlgniku vastu nõudeid enne kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist. Kuna tõendamist ei leidnud, et võlgnik oleks saanud kätte Credit One OÜ poolt esitatud laenulepingu ülesütlemisavalduse, ei oma pankrotiavalduse lahendamisel tähtsust arutelu selle üle, kas Credit One OÜ-l oleks üldse olnud õigus laenulepingut üles öelda. Kuna eelnev välistab avaldajal sissenõutavaks muutunud nõude olemasolu, mille alusel saaks kaaluda võlgniku pankroti väljakuulutamist, ei ole asjakohane anda käesolevas menetluses hinnangut laenuandja ja Credit One OÜ vahelisele 13.01.2016 lepingule ega analüüsida asjaolusid seoses täitemenetlusega, mille raames avaldaja 07.04.2016 ülekande tegi.
25.Määruskaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus peale käesoleva määruse jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.