Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), tehingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Julia Klyukach
Kohtuistungi toimumise aeg
01.11.2017.a
Istungil osalenud isikud
Apellandi tehinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ning vastustaja ja vastustaja tehingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Julia Klyukach
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 17.05.2017.a otsus jätta muutmata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja, XX kanda.
4.Välja mõista lisaks maakohtu poolt välja mõistetud menetluskuludele XX-lt YY kasuks apellatsioonimenetluse kulu summas 1092 eurot. XX on kohustatud tasuma viivist käesolevas punktis väljamõistetavatelt menetluskuludelt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
1(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.11.02.2015.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus tühistada CC (pärandaja) 10.05.2012.a notariaalse testamendi (nr 2193). Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. 20.03.2017.a täpsustas hageja nõuet, paludes kohtul tuvastada testamendi tühisus. Hagiavalduse kohaselt tegi pärandaja 09.06.2000.a notariaalse testamendi, millega pärandas hagejale mh Tallinnas XXX asuva suvila kinnistu. 10.05.2012.a tegi pärandaja Kallavere haiglas viibides uue notariaalse testamendi, millega pärandas oma vara kostjale kui võõrale isikule. Pärandaja suri 18.11.2014.a Iru hooldekodus. 10.05.2012.a testamendi tegemise ajal oli pärandaja raskelt haige (dementne) ega saanud oma tegude tähendusest nõdrameelsuse tõttu aru. Kostja kasutas ära pärandaja 23.03.2012.a saadud peaaju insulti ja viis eksitusse ka notari. Kuna pärandaja ei olnud psüühilise seisundi (dementsus) tõttu otsusevõimeline ega saanud aru oma tegude tähendusest ja ei olnud võimeline neid juhtima, tuleb 10.05.2012.a testament, mis tehti 37 päeva pärast insuldi saamist, tunnistada tühiseks. 11 päeva pärast peaaju insuldi saamist, soovis hageja pärandajale eestkoste seadmist, kuid sellest keeldus Põhja Tallinna eestkoste peaspetsialist. Hageja abikaasa TT külastas pärandajat Kallavere haiglas 12.04.2012.a - 14.04.2012.a, millal pärandaja mälu, orienteerumine ümbritsevas ja nägemine oli sisuliselt olematu. 25.06.2012.a õendusepikriisist R425722 selgub, et pärandaja on dementne voodihaige, mille alusel alustati eestkoste seadmine. Menetluses esindas pärandajat jurist Deivi Vaht, kes seondub kahtlaste kinnistute kantimise skeemidega avalikkuses. Hiljem selgus, et kostja kui väidetav pärija on korduvalt tasunud D. Vahile teenuste eest. 25.01.2013.a määrati pärandaja eestkostjaks kostja. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja oli pärandaja naaber, kes hoolitses tema eest surmani. Kostja kutsus pärandajale mitu korda kiirabi ning pidevalt külastas teda Kallavere haiglas, Järve haiglas, Keila haiglas, Pelgulinna haiglas ja Iru hooldekodus, kus pärandaja ka suri. Pärandaja oli üksi, ta pole kunagi olnud abielus, tal ei olnud lapsi ning tal oli vaid õde, kes elas ja suri Prantsusmaal. Kostja külastas pärandajat iga nädal, mh viis talle toitu, mini-raadio kuulamiseks, kargud, ravimid ja korraldas talle füsioteraapia. Kostja suhtles pärandajaga. Kostjal ja pärandajal olid head suhted ja hea läbisaamine. Kostja ei ole pärandajat kunagi survestanud 10.05.2012.a testamendi tegemisel. Testament vastas pärandaja soovile. Seda asjaolu kinnitab kostja 21.04.2012.a pärandaja omakäeline testament. Kostja ja pärandaja häid suhteid kinnitab notari ÜÜ poolt kinnitatud volikiri, mille pärandaja andis kostjale ja notari MA poolt 09.06.2000.a tõestatud testament. Ei ole eluliselt usutav, et erinevad notarid ei saanud notariaaltoimingute tegemise käigus aru testaatori teovõimetusest. Pärandaja oli 10.05.2012.a testamendi tegemise ajal otsustusvõimeline. Seda on testamendi kinnitamisel notari poolt märgitud. Hagi esitamise
2(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 põhjus on asjaolu, et hageja abikaasa kaotas tsiviilasjas nr 2-12-15161 (nõue pärandajalt raha väljamõistmiseks). Hageja abikaasa ja pärandaja suhted olid väga pingelised. Kallavere haigla haigusloost nr S281 2012, mis on tõendina esitatud ka 20.05.2012.a, fikseeritud õendusepikriisist tuleneb, et patsient on aruselge. 07.05.2012.a on haigla poolt fikseeritud märkus: „eelmine nädal käis tal külas naabrimees, kes ütles, et on avastanud, et patsiendi korter on müügis, aga naabrimees olevat juba pikemat aega ise ostnud seda pikkamööda välja ja nüüd olevat ta patsiendi suhtes kohtusse pöördunud. Patsient nüüd närveerib“. See asjaolu tõendab, et testaatoril oli põhjus muuta hageja nimele 09.06.2000.a tehtud testamenti. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 17.05.2017.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4488 eurot ja mõistis selles menetluskulude hüvitisena kostja kasuks hagejalt välja. Otsuse kohaselt on vaidluse all pärandaja otsusevõimelisus 10.05.2012.a testamendi tegemise ajal. Kohus leidis, et hageja ei ole muutnud hagi eset tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 376 mõttes. Kohus lahendas vaidluse 18.11.2014.a kehtinud õiguse alusel. Kohus leidis, et asja sisulise arutamise käigus ja kohtuistungil uuritud tõenditega ei leidnud usaldusväärselt kinnitamist hageja väide, et pärandaja oli 10.05.2012.a notariaalse testamendi tegemise ajal halva vaimse tervisega ulatuses, mis annaks alust väita, et ta oli otsusevõimetu. Seega hageja poolt vaidlustatud testament, mis koostati 10.05.2012.a Kallavere haiglas, kus pärandaja sel ajal oli, tühistamisele ei kuulu. 10.05.2012.a tuvastas notar, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline. Notari järeldusi kinnitavad tema poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlused. Kohtuistungil kinnitas testamendi tõestanud MM (endine notar), et tegi testaatori teo ja otsusevõimelisuse kindlaks vestluse käigus. MM ütluste kohaselt küsis ta nii büroos kui ka välja sõites isiku nime, elukohta, viibimiskohta, notariga kohtumise põhjust. Isikute küsitlemise oskused said notarid igakuistelt koolitustelt. Tunnistaja mäletas, et testament tehti palatis, kuna testaator ei saanud liikuda. Tunnistaja ütluste kohaselt avaldas pärandaja, et on ka varem testamendi teinud. Asjaolu, et pärandaja on ka varem testamendi teinud, on tõendatud ka kirjaliku tõendiga (21.04.2012.a testaatori omakäeline testament). 09.06.2000.a notariaalse testamendiga pärandas pärandaja temale kuuluva korteriomandi Tallinnas, YYY ja kogu korteris oleva vara ja kõik temale kuuluvad hoiuarved pankades kostjale. Testamendiga tühistas pärandaja varasema 16.07.1999.a testamendi. Pärandaja volitas 07.03.2012.a notariaalse volikirjaga kostjat avama ja sulgema oma pangaarveid, käsutama tema nimele avatud pangaarveid omal äranägemisel, tegema tema nimel ülekandeid pangaarvetelt isikutele ja summades volitatu, s.o kostja äranägemisel, saama infot pangaarvetel olevate summade ja tehingute kohta, sõlmima deebetkaardi väljastamise ja internetipanga teenuste lepinguid vastavalt esindaja, s.o kostja äranägemisele, tema eest alla kirjutama ja täitma kõike, mis on seoses volituses antud ülesandega. Volikirjast nähtuvalt on volikirja koostanud ja tõestanud notar ÜÜ kindlaks teinud teo- ja otsusevõimelisuse. Kohtu arvates õendusepikriisiga tuvastatud liikumisraskused, mäluprobleemid ja passiivsus ei ole alus otsusevõimetusele. 06.12.2012.a määruse resolutsioonist selgub vaid, et kohus algatas menetluse pärandajale eestkostja määramiseks. Asjaolud, mille alusel kohus otsustas algatada eestkostja määramise menetluse, ei ole tõend käesolevas asjas. 15.06.2012.a meditsiinilisest kaardist ega 14.06.2012.a geriaatrilise seisundi hindamise kokkuvõttest ei järeldu pärandaja otsusevõimetust. Haiguse kulg ega õdede töö epikriis ei sisalda kirjeid, millest saaks järeldada pärandaja otsusevõimetust. Kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemusena esitas ekspert kohtule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 16-29, milles ekspert jõudis järeldusele, et pärandaja ei olnud 10.05.2012.a suuteline aru saama testamendi sisust ja selle õiguslikest tagajärgedest.
3(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 Kohus küsitles eksperti kohtuistungil. Ekspert selgitas, et dementsus ei tähenda automaatselt teovõimetust, selgitas, et nähtav ajukahjustus ei ole korrelatsioonis isiku kognitiivse võimekusega (mälu, tähelepanu, keskendumine, analüüsi- ja sünteesivõime), seetõttu sai ta arvata, et 10.05.2012.a ei saanud pärandaja aru testamendi sisust ja õiguslikest tagajärgedest. 25.01.2017.a asjatundja (dr AL) arvamuses, mille alus on pärandaja digitaalne haiguslugu, milles kajastuvad raviasutuste sissekanded pärandaja haigusjuhtumite kohta ja intervjuu käigus pärandaja raviarstilt neuroloog RV-lt saadud vastused, jõudis arvamuse andja seisukohale, et pärandaja oli aruselge ja ilmselt ka võimeline aru saama 10.05.2012.a testamendi sisust ja õiguslikest tagajärgedest. Kohus ei eeldanud dr AL arvamuse kallutatust hageja 07.04.2017.a seisukoha alusel. Asjaolu, et arvamuse andja dr AL on äriühingu, mille juhatuse liige on ka advokaadibüroo, mille advokaadid kostjat esindavad, töötaja, ei muuda tõendit automaatselt kallutatuks ja lubamatuks. Tunnistajana ülekuulatud Kallavere Haigla ravijuht ja raviarst RV ütluste kohaselt oli pärandaja tema patsient, kes tunnistaja ütluste kohaselt oli adekvaatne, terve mõistusega, vesteldes andis normaalsed vastused, täitis korraldused. Arstina teadis tunnistaja, et väikeaju verevalum ei põhjusta vaimse tegevuse häireid, mida sageli teeb verevalum või infarkt suuraju poolkeras. Tunnistaja arvamuse kohaselt oli pärandaja 2012.a mais suuteline aru saama dokumentide sisust. Haigusloos kasutatud väljendid „adekvaatne“, „aruselge“, „kontaktne“, „täidab korraldusi“ ja „saab aru“, on piisavad, et järeldada patsiendi teovõimelisust. Mäluhäire ei pruugi olla dementsuse tunnus. Igapäevases tegevuses orienteerus pärandaja100%-liselt. Kohus ei pidanud põhjendatuks testamendi tühistamist pärandaja otsusevõimetuse motiivil vastukäivate tõendite alusel. Kohus leidis, et esitatud asjaolude ja tõendite valguses on arusaadav ja usutav pärandaja soov pärandada oma vara kostjale, kes teda naabrina aitas, sh käis haiglates ja hooldekodus teda vaatamas ja abistamas teda. Ülaltoodud tõenditest nähtuvalt oli pärandaja juba varem, enne insulti, teinud testamendid, milles määras pärijaks kostja ning volikirja, millega andis kostjale õiguse oma pangakonto käsutamiseks. Samas nähtub tsiviilasja nr 2-12-15161 kohtuotsusest, et TT oli esitanud kohtusse hagi pärandaja vastu 13 804,91 euro saamiseks. Kohus lõpetas 17.04.2013.a otsusega asja menetlemise aegumise tõttu. Tsiviilasjas nr 2-12-51969 määras kohus 25.01.2013.a määrusega pärandaja eestkostjaks kostja. Määrusest nähtuvalt on kohus pärandaja tema viibimiskohas Iru Hooldekodus ära kuulanud. Määrusest ei saa järeldada midagi testaatori otsustusvõimelisuse kohta, kuid see põhistab testaatori otsust pärandada oma vara kostjale, kes määrati testaatori eestkostjaks, st et testamendi tegemine kostja kasuks ei olnud põhjustatud testaatori otsustusvõimetusest, vaid tema tahtest. Kohus ei hinnanud tõendina Deivi Vahi Õigusbüroo arveid, mille hageja tõenditena esitas. Tsiviilasja nr 2-12-15161 06.12.2012.a määrus ei ole asjakohane tõend, kuna see ei puutu testaatori otsusevõimetusse pärast insuldi saamist. Määruse osa, mis kirjeldab asjaolusid, ei ole tõend. Arve ei ole käesolevas asjas asjakohane tõend. Asja lahendamist ei mõjuta ka hageja poolt 16.04.2015.a esitatud tõendid, kuna need ei puutu asjaoludesse, mille alusel hageja hagi esitas. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on põhjendatud tunnitasumäär advokaadist esindaja puhul 120 eurot käibemaksuta ja käibemaksuga. Kohus luges käesolevas asjas kostja esindaja põhjendatud tunnitasumääraks 144 eurot koos käibemaksuga. Tegemist on tavapärase vaidlusega, mis ei ole keskmisest keerulisem. Kostja esitas asjatundja arvamuse, mille saamiseks kulutatu on dokumentaalse tõendi saamise kulu. Arvamuse tellimise, sellega tutvumise ja kliendiga arutamise põhjendatud ajakulu on 1 tund. Vastavalt Riigikohtu seisukohale (nt asjas 3-2-1-115-14) ei ole asjatundja arvamuse saamiseks tehtud kulu väljamõistetav võrdselt TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasuga. Tegemist on dokumentaalse tõendi saamise kuluga, mille puhul tuleb hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Ka tuleb hinnata arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu. Arvestades arvamuse mahtu ja sisu peab kohus põhjendatud
4(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 kuluks 1920 euro asemel 600 eurot. Kostjal oli õigus asjatundja arvamus tõendina esitada, kuna ta soovis ümber lükata ekspertiisi akti. Kohus vähendas seoses kostja esindamisega menetluses ajakulu 2 tunni võrra kostja ekspertiisi tellimisega, tutvumisega ja kliendiga arutamisega seonduvalt. Kostja ei ole ekspertiisi tellinud. Ekspertiisi määras kohus hageja taotluse alusel. Asjatundja arvamuse tellimiseks, arvamusega tutvumiseks ja selle arutamiseks kliendiga on põhjendatud ajakulu 1 tund. Kohus vähendas ajakulu ka kohtukõne teeside ettevalmistamisega seonduvalt. Kuna kostja oli selleks ajaks kõikide asjaoludega tuttav ja kohtukõne teesid sisaldavad juba esitatud seisukohti, on põhjendatud ajakulu 1 tund. Ülejäänud osas nõustus kohus kostja poolt näidatud ajakuluga toimingute tegemisel. Kostja esindajate vajaduse esitada hulgaliselt seisukohti ja tõendeid tingis hageja tegevus. Hageja esitas menetluse vältel korduvalt seisukohti ja tõendeid, millele kostjal oli õigus vastata. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt on kohus asjas olulist tähtsust omava eriteadmisi nõudva asjaolu hindamisel selleks eriteadmisi omava ja riiklikult tunnustatud eksperdi arvamust põhjendamatult alahinnanud ning on eelistanud teisi tõendiallikaid sama eriteadmisi nõudva asjaolu tuvastamiseks. Vastavat eelistust vaidlustatavas kohtuotsuses ei ole põhjendatud. Kohtuotsus oli selles osas hagejale üllatuslik ja arusaamatu. Kohus kuulas eksperdi AA põhjalikke selgitusi kohtuistungil ega avaldanud kahtlust eksperdi pädevuses või arvamuse põhjendatuses. TsMS § 293 lg-st 1, § 294 lg-dest 1 ja 2 nähtub, et kohtule eriteadmisi nõudvates olulistes küsimustes arvamusi andvate isikute ring on seadusega piiratud sel eesmärgil, et kohtul oleks võimalik eriteadmisi nõudvas küsimuses saada kvalifitseeritud ja asjatundlikku abi oluliste asjaolude tuvastamisel. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud riiklikult tunnustatud ja eelnevalt valearvamuse andmise eest hoiatatud ekspertarvamuse tõendite hulgast kõrvale jätmist. Arvestades, et pärandaja otsustusvõimelisuse hindamine posthuumselt on võimalik üksnes eriteadmistega isiku poolt ning sellises vaidluses on riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse kõrvalejätmine lubamatu. Kirjed haiguslugudes, millele kohus on viidanud kui pärandaja aruselguse tõenditele, on napid ja vastuolulised, viidates sellele, et patsiendi aruselgus oli kõikuv ning ebaühtlane. Mõnede sissekannete kohaselt oli patsient aruselge, teiste kannete alusel aga kontaktitu, ajuti avaldus luululisi mõtteid pojast, ajuti täitis ning ajuti ei täitnud korraldusi. Geriaatrilise seisundi kokkuvõtte kohaselt oli patsient 14.06.2012.a seniilne. Kohus valis otsuses haiguslugudes olevatest kannetest välja ja osutas kannetele, mille kohaselt patsient on orienteeritud ja aruselge, kuid ei arvestanud neid kandeid, mis osutasid puudustele teadvuses ja aruselguses. Selline tõendite valik kohtu poolt oli põhjendamatu ja alusetu. Kohus ei osutanud vajalikku tähelepanu sellele, et pärandaja üle eestkoste seadmise menetluses 19.12.2012.a teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamuse põhjendavas osas on sedastatud, et pärandajal ekspertiisi ajal tuvastatud dementsus on oma iseloomult kestev haigusseisund ning selle kujunemine pidi olema pikema protsessi tulemus ning haiguse kulg pidi algama peaaju verevalumi tagajärjel, mis oli patsiendil tuvastatud 2011.a mais. Viidatud eksperdiarvamuse kohaselt esines 19.12.2012.a pärandajal segatüüpi vaskulaarne dementsus F01.3 ning oma psüühilise seisundi poolest ei olnud ta võimeline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, samuti avaldama oma tahet (sh teostama valimisõigust) ning ta vajas eestkoste määramist kuni elupuhuselt, jättes eeskostja ülesandeks kõik tehingud. Kohtulikul ärakuulamisel selgitas ekspert ka seda, et puudused isiku kognitiivsetes võimetes võivad jääda eriteadmisi mitteomavatele isikutele märkamatuks, eriti juhul, kui need isikud ei
5(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 osuta sellele probleemile kohast tähelepanu. Sellega on seletatavad eksperdi hinnangul ka raviarsti ja notari väited, et pärandaja oli nende hinnangul aruselge. Ekspert on rõhutanud, et puuduste tuvastamine isiku kognitiivsetes võimetes, mis määravad tema võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida, nõuab eriteadmisi, mida ülalviidatud tunnistajatel ei ole. Kõiki asjatundja poolt viidatud kirjeid pärandaja haiguslugudes on oma arvamuses analüüsinud ka ekspert. Riiklikult tunnustatud eksperdi arvamus peaks olema eelistatud asjatundja arvamuse ees. Asjatundjat ei ole TsMS § 303 lg 5 alusel hoiatatud. Kui kohtul tekkis kahtlusi kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamuses ja kohus soovis seda kontrollida, oli kohtul võimalik määrata kordusekspertiis, kuid sellekohase kostja poolt kohtule esitatud taotluse jättis kohus rahuldamata. Seega kuna pärandaja oli pärast testamendi tegemist kuni oma surmani eestkostetav, ei saanud ta ka 10.05.2012.a testamenti hilisemalt heaks kiita. Kuivõrd kaks eksperti on leidnud, et pärandaja oli pärast peaajusisest verevalandust kestvalt võimetu oma tegudest aru saama ja neid juhtima, on testament tühine ja hagi kuulub rahuldamisele. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väidetega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Maakohus leidis õigesti, et testamenti saab tühiseks pidada üksnes juhul, kui tsiviilasja raames on kohtu ette toodud selged ja ühesed tõendid, mis sellist järeldust kinnitavad. Maakohus leidis õigesti, et segaste ja vastuoluliste tõendite alusel sellist järeldust teha ei saa. Maakohus jagas tõendamiskoormis õigesti ja leidis, et hagi rahuldamise eeldusena peab hageja tõendama, et testaator ei olnud vaidlusaluse testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel sellist järeldust teha ei saa.
8.Käesoleva tsiviilasja raames esitati kohtule kahte liiki tõendeid. Esiteks tõendid, mis tekkisid testaatori eluajal ja milles hinnati ja kajastati testaatori vaimset seisundit. Osad nendest tõenditest tekkisid justnimelt vaidlusaluse testamendi tegemisega seoses. Nii hindas testaatori vaimset seisundit notar MM vaidlusalust testamenti tõestades. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb notariaalselt tõestatud tehinguid hinnates lähtuda eeldusest, et tehingud on kehtivad. Notarid kontrollivad tehinguid tõestades tehinguosaliste teo- ja otsusevõimet. Iga notar mõistab, et eriti tähelepanelikult on notaril põhjust kontrollida vanemaealiste haiglas viibivate testaatorite otsusevõimet. Apellandi esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et testamendi tõestanud notari tegevuses võib kahelda ainuüksi juba sellel põhjusel, et mitte ükski notar ei tunnistaks peale testamendi tõestamist, et tema poolt kontrollitud testaator oli siiski otsusevõimetu. Ringkonnakohus leiab, et notaril ei oleks olnud konkreetsel juhul vajadust ega kohustust vaidlusalust testamenti tõestada, kui notaril oleks tõestamise käigus tekkinud kahtlus testaatori otsusevõimes või kui asjaolud enne tõestamist oleksid sellele viidanud. Seega, asjaolu, et notar testamendi tõestas ja asjaolu, et notar tõestas testamendi olukorras, kus iga notar pöörab testaatori vaimsele seisundile ja otsusevõimele kõrgendatud tähelepanu, annab alust eeldada, et
6(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et testamendi tõestanud notari poolt antud tunnistaja ütlustes ei ole alust kahelda.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti testaatori raviarsti poolt antud ütlustest. Testaatori raviarsti puhul oli tegemist neuroloogiga, kes oli testaatori tervisliku seisundiga kursis, kes suhtles testaatoriga pidevalt ja kontrollis tema tervist ning kes otsustas testaatori ravivajaduse üle. Testaatori raviarst hindas testaatori tervislikku seisundit vahetult ja testaatori eluajal. Selle hindamise üks eesmärk oli vaieldamatult patsiendi täiendava diagnoosimise ja ravivajaduse üle otsustamine. Kõik need testaatori tervist puudutavad küsimused, millele tuginedes soovib hageja testaatori otsusevõimet kahtluse alla seada, olid teada ka testaatori raviarstile. Testaatori raviarsti puhul on tegemist neutraalse isikuga, kelle osas ei näe ringkonnakohus mitte ühtegi põhjust, mis takistaks arstil avaldamast kahtlusi testaatori otsusevõime osas juhul, kui sellised kahtlused oleksid raviarstil testaatori eluajal või ka testamendi tühisuse üle toimuva kohtumenetluse käigus esitatud küsimuste tõttu tekkinud. Sellest hoolimata jäi testaatori raviarst ka käesoleva kohtumenetluse kontekstis kindlale veendumusele, et testaator oli testamendi tegemise ajal täielikult võimeline testamenti tegema. Hageja ei ole usutavaks muutnud, millest selline raviarsti veendumus võinuks tuleneda olukorras, kus testaatorisse oleks tulnud testamendi tegemise ajal suhtuda kui täielikult otsusevõimetusse inimesesse.
10.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti sellest, et testamendi tegemisega ajaliselt väga lähestikuselt lasi testaator teisel notaril tõestada ka notariaalse üldvolikirja. Selle tõestas teine notar, ÜÜ. Ka teine notar kontrollis oma ametioskuste kohaselt testaatori otsusevõimet ja teovõimet. Ka teisel notaril oli võimalus üldvolikirja tõestamisest keelduda. Ka teine notar pidi testaatori teo- ja otsusevõime kontrolli suhtuma suurema tähelepanelikkusega. Erinevalt testamendist, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad testaatori surmamomendist alates, omab üldvolitus olulisi õiguslikke tagajärgi koheselt, seega oli sellel notaril veel täiendav oluline põhjus veenduda selles, et volituse andja volitamise õiguslikest tagajärgedest aru saab ja et tehing ja selle õiguslikud tagajärjed vastavad volitaja tegelikule tahtele. Ringkonnakohus ei näe põhjuseid, miks notar oleks pidanud üldvolikirja tõestama juhul, kui notaril oleks tekkinud kahtlusi testaatori teo- või otsusevõimes. Notar oleks saanud keelduda volikirja tõestamisest üleüldse või notar oleks saanud suunata testaatori konkreetse tehingu tegemiseks volitust andma. Selleks aga notar vajadust ei näinud. Seega kontrollisid testaatori teo- ja otsusevõimet lähestikuse aja jooksul, teineteisest sõltumatult kaks notarit, kes lisaks muule veendusid ka selles, et testaator saab aru nii testamendi kui ka üldvolituse õiguslikest tagajärgedest. Notarid viisid kontrolli läbi ja kujundasid seadusega nõutud veendumuse testaatori eluajal, testaatoriga vahetult suheldes. Kuigi käesolevas tsiviilasjas määratud ekspert väitis, et notaritepoolne teoja otsusevõime kontrollimine oli ebaprofessionaalne, on tegemist paljasõnalise ja täielikult põhjendamata väitega, mille puhul ei ole ekspert vähimalgi määral põhjendanud, mille alusel ta sellisele järeldusele jõudis.
11.Maakohus leidis õigesti, et asjaolu, et testaatori üle seati ca pool aastat peale vaidlusaluse testamendi tegemist eestkoste, ei anna alust teha automaatset järeldust sellest, et testaator ei saanud ca pool aastat varem, konkreetse testamendi tegemise ajal olla otsusevõimeline. Esiteks puuduvad andmed, et eestkoste seadmise menetluses oleks hinnatud seda, kas testaator testamendi tegemise ajal oli otsusevõimeline. Teiseks, eestkoste seadmise menetluse raames hinnatakse laiemat konteksti ja mitte seda, kas isiku puhul, kelle üle eestkoste määratakse, on välistatud see, et ta mingil ajahetkel võib või võis minevikus aru saada testamendi tegemise sisust ja tagajärgedest. Eestkoste seadmise raames hinnatakse, kas kõrges vanuses vanaproua võib vajada enda asjade ajamisel abi ja tuge eestkostja näol. Käesoleva
7(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 menetluse raames tuleb aga hinnata seda, kas on välistatud see, et eestkostetav testamendi tegemise ajal oli teo- ja otsusevõimeline. Testaatori üle eestkoste seadmisel saadud eksperdi arvamus (t I kd lk 150-151) on äärmisel lühike ja ei võimalda käesoleva tsiviilasja raames testamendi tühisuse üle otsustamisel jõuda veendumusele, et testaator ei olnud teo- või otsusevõimeline. Ekspertiisiakt on sisuliselt ca ühe lehekülje pikkune ning selles puuduvad täielikult eksperdi põhjendused ja motiivid, miks ja mille alusel ta konkreetsele järeldusele jõudis. Ekspert nimetab vähem kui neljal real järeldustena esitatud tähelepanekuid: kontakt laialivalguv ja seosetu; desorienteeritud ajas ja kohas; igapäevane sotsiaalne toimetulek oluliselt kahjustunud; kognitiivne võimekus häiritud; intellektuaal-mnestiline osa tagasilangenud dementsuse tasandile. Ekspert tsiteerib seejuures ka kahte testaatori poolt öeldud lauset: „Vahel ei saagi aru, mis üldse toimub.“ Ja „Mälu on mul pidevalt halvemaks läinud.“. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisel kujul esitatud ekspertiisiakt veenev ning ei võimalda aru saada, mille alusel psühhiaater oma veendumuse kujundas. Veelgi enam, konkreetsest ekspertiisiaktist ei ole võimalik aru saada ka seda, millest ekspert eespool kirjeldatud järeldused tegi. Ekspertiisiaktis on selgesti esitatud üksnes eksperdi lõppjäreldused. Käesoleva tsiviilasja raames ei hinda ringkonnakohus, kas kirjeldatud ekspertiisiakti alusel oli võimalik testaatori üle eestkostet seada, kuid käesoleva tsiviilasja raames tuleb ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et testamendi tühisust selle ekspertiisiakti alusel järeldada võimalik ei ole. Sellist järeldust ei oleks võimalik teha isegi siis, kui kõnealune ekspertiis oleks viidud läbi enne testamendi tegemist. Eksperdi arvamused peavad olema koostatud selliselt, et kohtul peab olema võimalik eksperdi arutluskäiku jälgida ja mõista, miks ekspert konkreetsele järeldusele jõudis. Need eksperdi arvamused, mille raames hinnatakse inimese vaimset seisundit peavad seda enam nimetatud nõuetele vastama, sest nimetatud eksperdi arvamuste abil otsustatakse inimeste jaoks väga olulisi küsimusi.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et testaatori haiguslugude väljavõtted kinnitavad pigem järeldust, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Iseenesest ei ole välistatud ka käesolevas tsiviilasjas ekspediarvamuse andnud AA poolt väljendatu, et haiguslugude väljavõtetest ei saa järeldada, et testaator oli teo ja otsusevõimeline ning et haiguslugudes väljendatu pinnalt saab kindlalt järeldada üksnes seda, et testaatoril ei esinenud sügavat teadvusehäiret (t II kd lk 42). Kuid käesoleva tsiviilasja puhul tuleb lähtuda testamendi kehtivusest seni kuni ei esine piisavalt kindlaid tõendeid selle kohta, et teostaator konkreetse testamendi tegemise ajal ei olnud võimeline testamenti tegema. Selliseid tõendeid konkreetse tsiviilasja raames kohtu ette toodud ei ole.
13.Maakohus ei eksinud, kui leidis, et testaatori testeerimisvõime hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki tõendeid, mitte üksnes eksperdi arvamust. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures apellandi poolt maakohtu otsuse osas tehtud kriitikaga. Tõendeid hindab kohus, kohtul tuleb tõendeid hinnata oma siseveendumuse kohaselt ja mitte ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ega kaalu. Ka eksperdiarvamust tuleb tõendina hinnata ja seda tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Käesoleval juhul mõjutab eksperdi arvamuse kaalu ja usaldusväärsust paratamatult see, et ekspert pidi andma surmajärgse arvamuse ja ekspert pidi tegema seda olukorras, kus ta ei olnud kordagi hinnatava inimesega kohtunud. Ekspert ei saanud enda arvamuse koostamiseks koguda kõiki tõendeid ja uuringute tulemusi, vaid pidi leppima sellega, mis oli muudel eesmärkidel kogutud. Ekspert pidi arvestama ka teises tsiviilasjas esitatud eksperdi arvamusega, mille osas esitas kohus iseloomustuse eespool. Ekspert ei võtnud oma arvamuse koostamisel aluseks testaatori raviarsti vahetuid muljeid ja järeldusi ega mitte ühegi muu inimese ega spetsialisti vahetuid muljeid ega järeldusi. Ekspert lähtus andmetest, mis olid kogutud muudel eesmärkidel. Iseenesest võib nõustuda selle hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kohtulikul ärakuulamisel väitis ekspert, et
8(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 kognitiivsed häired võivad jääda muule isikule kui psühhiaatrile märkamatuks. Samas ei selgu psühhiaatri ütlustest, kuidas saaks psühhiaater neid häireid hinnata mittepsühhiaatrite poolt koostatud kirjete pinnalt. Teises tsiviilasjas koostatud eksperdi arvamusest ei nähtu aga, milliseid konkreetseid häireid ekspert ise vahetult koges ja mille pinnalt ta testaatorile diagnoosi pani. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tema oleks esitanud kordusekspertiisi taotluse, mille kohus oleks õigusvastaselt jätnud rahuldamata. Hageja viitab sellele, et kohus jättis rahuldamata kostja poolt esitatud kordusekspertiisi taotluse ja seda kostja ei vaidlusta. Tõendite hindamine on kohtu diskretsiooniotsustus. Tõendeid hindab maakohus ja tõendite hindamist kontrollib apellatsioonkaebuse alusel ringkonnakohus. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel ületanud diskretsiooni piire.
14.Eestkoste seadmise tõttu piiratud teovõime eeldus (TsÜS § 8 lg 3) kehtib alates eestkoste seadmisest, mitte varasemast ajast. Seega ei muuda vastav eeldus tõendamiskoormist ega mõjuta käesoleva tsiviilasja lõpplahendust.
15.Maakohus ei eksinud, kui lähtus lõppjärelduse tegemisel mh ka sellest, et vaidlusaluse testamendi tegemise inimlikud kaalutlused on arusaadavad. Hageja üritas luua käesoleva tsiviilasja raames mulje, et testaator pärandas kogu oma vara ilma igasuguse põhjuseta võõrale isikule. Maakohus leidis õigesti, et nii see ei olnud. Kostja puhul oli tegemist testaatori naabriga, kellega lähestikku elas testaator ajal, kui ta ei viibinud suvilas. Testaatoril oli kostjaga kontakt, testaator tegi kostja kasuks ka omakäelise testamendi, testaator andis kostjale väga laia ulatusega volituse ning testaator väljendas Harju Maakohtu kohtunikule väga selget tahet, et testaatori eestkostja peaks olema just kostja. Hageja selgituse kohaselt olid hageja ja testaator naabrid ajal, kui testaator suvilas viibis. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja abikaasa esitas testaatori suhtes hagi, mis pani testaatori väga muretsema. Seega ei saa järeldada, et kostja oleks olnud testaatorile võõram kui hageja ning mõistetavad on need motiivid, miks testaator võis soovida pärandada oma vara kostjale ja mitte hagejale. Ringkonnakohus märgib, et sellistel motiividel testamendi tegemine ei tekita iseenesest kahtlusi testaatori teo- ega otsusevõimes.
16.Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta vaidlustatud maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
17.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega ka maakohtupoolset menetluskulude kindlaksmääramist. Maakohtupoolset menetluskulude kindlaksmääramist ei ole konkreetsete kuluridade osas vaidlustanud ka hageja.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastustaja esitas ringkonnakohtule oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud esindajatasudest. Vastustaja esindajad tegid apellatsioonimenetluses 7 tundi tööd, mis seisnes 2 tunni osas kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumises ja nende analüüsimises, 4 tunni osas vastuse koostamises ja selle kliendiga läbiarutamises ning ühe tunni osas kohtuistungiks ettevalmistamiseks ning istungil osalemiseks. Ringkonnakohus leiab, et viidatud ajakulu on kohane, vajalik ja põhjendatud ning hagejalt väljamõistetavate kulude vähendamiseks alust ei ole. Kostja esindajad koostasid asjakohase ja sisulise vastuse apellatsioonkaebusele, mille raames tegeleti sisuliselt apellatsioonkaebuse väidetele vastamisega. See eeldas nii maakohtu otsuse kui ka apellatsioonkaebuse läbitöötamist ning tööd iga apellatsioonkaebuse väitega. Vastustaja kasuks tuleb esindajatasu hagejalt välja mõista koos käibemaksuga, sest kostja on füüsiline isik ja
9(10)
Tsiviilasi nr 2-15-2255 vaidlus ei puuduta majandustegevust. Tunnitasu määr 130 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ole lubamatult kõrge. Eespool toodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulu summas 1092 eurot.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.