Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

RA (pärandaja) tegi 14.02.1996 notariaalselt tõestatud vormis testamendi (testament I), millega pärandas kogu oma vara hagejale. Pärandaja suri 08.05.2015. Pärast pärimismenetluse algatamist selgus, et hageja oli teinud 09.06.2014 uue testamendi (testament II), millega pärandaja tühistas varem tehtud testamentaarsed korraldused ja nimetas uueks ainupärijaks kostja. Pärandaja ei suutnud testamendi II notariaalse tõestamise ajal saada aru testamendi tegemise tähendusest, mistõttu oli testament tühine. Pärandajale määrati 24.10.2014 kliiniline diagnoos varajase algusega dementsus Alzheimeri tõvest (F00,0), kuid viidatud haigust kahtlustasid arstid juba alates 20.05.2014, s.o ligikaudu kolm nädalat enne testamendi II tegemist. Kusjuures esimesed haigusnähud ilmnesid patsiendil juba 2012. aastal, kui pärandaja kaebas perearstile mälu halvenemist ja asjade kaotamist. 2014. aasta sügisel oli pärandaja tervislik seisund sedavõrd raske, et temale kohaldati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi, mida pikendati 40 päevani. Tähtpäeva saabudes paigutati pärandaja Tallinna linna avalduse alusel kolmeks kuuks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ravi kohaldamiseks. Kostja vastuväited

teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Postuumne kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt ja eksperdi KN selgitused istungil, perearst PS ütlused, taotlus pärandaja suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja pärandaja paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni, neuroloog SK otsus konsultatsiooni kohta ja Tallinna linna taotlus pärandaja tahtes olenematu ravi jätkamiseks tõendasid pärandajal raske psüühikahäire olemasolu ja haiguse progresseeruvat kulgu alates 2012. aastast. Kusjuures ekspertiisi, eksperdi selgituste ja PS ütlustega oli tõendatud, et testamendi II tegemise ajaks olid pärandaja vaimse tervise probleemid süvenenud sedavõrd, et ta ei olnud enam võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja juhtima ning ta ei olnud otsusevõimeline. KN oli seisukohal, et pärandajal esines 09.06.2014 raske psüühikahäire, mis oli hõlmatav diagnoosiga dementsus varase algusega Alzheimeri tõvest (F00.0). Eksperdi hinnangul ei saanud pärandaja 09.06.2014 tõenäoliselt täiel määral aru oma teo tähendusest, sh testamendi tegemise tähendusest ja sisust, sest selleks oli vajalik abstraktsioonivõime ja võime tegevuse tulemusi ette näha ning mälu. Samuti ei olnud ta tõenäoliselt võimeline adekvaatselt juhtima oma tegusid testamendi tegemise ajal ja adekvaatselt väljendama oma selget tahet. Ekspert avaldas, et juba 2012. aastal pidi tema tervis olema korrast ära ja 2014. aastal võis tal olla täie arusaamaga tehtud otsuseid väga harva. Perearsti 20.05.2014 kanne „täpsustamata dementsus“ viitas sellele, et inimese vaimsed võimed olid tuntavalt langenud. Perearstil tekkis esimest korda kahtlus pärandaja vaimse tervise suhtes 2012. aastal. SK märkis 26.09.2014 otsuses konsultatsiooni kohta, et pärandaja oli dementne, desorienteeritud igakülgselt ning ei saanud aru ka lihtsamatest korraldustest. Haiglast väljakirjutamisel 26.10.2014 oli pärandaja taibutu, desorienteeritud, dementne, vajas juhendamist ja järelevalvet. Tunnistajate RS, MS ja ÕK ütlused olid vastuolulised ja tegu oli isikutega, kes ei omanud eriteadmisi vaimse tervise seisundi kindlakstegemiseks. Seepärast ei andnud ütlused informatsiooni selle kohta, kas pärandaja sai tegude tähendusest aru, suutis neid juhtida testamendi tegemise ajal ja testamendi sisust aru saada. Eriteadmised vaimse tervisliku seisundi kindlakstegemiseks puudusid ka notaril, mistõttu ei tõendanud notari poolt testamendi tõestamine, et pärandajal ei olnud piiratud teovõimet. Hinnangut pärandaja vaimse tervise kohta ei saanud kujundada ka kindlustuspoliis, OÜ QUASAR 2000, 2001, 2005, 2008 majandusaasta aruanded, 04.07.2009 laenuleping ja pärandaja ID-kaardi tõmmis. Eeltoodud põhjustel oli tõendatud, et pärandajal oli 09.06.2014 notariaalse testamendi tegemise ajal piiratud teovõime ja ta oli seetõttu otsusevõimetu, mis oli tehingu tühisuse tuvastamise aluseks. Hagi tuli rahuldada. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus

tervisekaardil kannet, et pärandajal oli täpsustamata dementsus. Tegelikult ei olnud ekspertiisiakt tervikuna usaldusväärne, sest sisaldas ebaõigeid algandmeid. Kohus jättis kõrvale olulise tõendi kogumise, s.o notari tunnistajana ülekuulamise. Kohtu põhjendus tunnistaja ülekuulamata jätmise kohta ei olnud veenev, seda enam, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust vaid ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Tõendamata oli pärandajal testamendi II tegemise ajal võimetus oma tegudest aru saada või neid juhtida. Isiku halvenenud mälust tema vanuse tõttu (65) ei saanud tuletada piiratud teovõimet. Samuti oli eksperdi vastused ekspertiisiaktis enamus küsimustes oletuslikus vormis. Ainus kategoorilises vormis järeldus, et pärandajal esines 09.06.2014 psüühikahäire, mis oli hõlmatav diagnoosiga dementsus varase algusega Alzheimer tõvest, oli vale. Sellist tõsikindlat järeldust ei saanud tagantjärele isikut füüsiliselt uurimata teha. Pealegi avaldas ekspertiisi tegija istungil, et ekspertiisi raames ei käsitlenud ta pärandaja piiratud teovõimet. Sõltumata hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest oli ebaõiglane jätta kõik kulud kostja kanda. Kostja ei andnud hagejale põhjust hagi esitada ja temal ei olnud rolli tehingu tegemises või asjaolude kujunemises. Vastus apellatsioonkaebusele

mõlemad pooled tuginesid oma väidete ja vastuväidete ning neid kinnitavate tõendite esitamisel TsÜS § 13 lg-le 1. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti ja leidis, et hageja pidi hagi rahuldamise eeldusena tõendama, et testaator ei olnud vaidlusaluse 09.06.2014 testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse eelkõige tõenditele antud hinnangu osas ja kaebuse väitel jättis maakohus ka osa tõendeid hindamata. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Tõendite hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Tõendeid hindab maakohus ja tõendite hindamist kontrollib apellatsioonkaebuse alusel ringkonnakohus. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Kohus nõustub vastustajaga, et maakohus tuvastas kooskõlas kohtu ette toodud eluliste asjaoludega ja neid tõendavate tõenditega, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega tõendite hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Maakohus ei eksinud, kui leidis, et testaatori testeerimisvõime hindamisel tuli arvesse võtta kõiki tõendeid, nii neid, mis olid tekkinud testaatori eluajal ja milles oli kajastatud testaatori vaimset seisundit kui ka kohtu poolt kogutud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et testaatori haiguslugude väljavõtted kinnitavad järeldust, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Maakohus on lähtunud asja lahendamisel õigesti testaatori perearsti PS kohtuistungil antud ütlustest (III kd, lk 62-63), kes oli neutraalne isik ja hindas testaatori tervislikku seisundit vahetult testaatori eluajal. Tunnistaja oli testaatori tervisliku seisundiga kursis, suhtles temaga mh 25.04.2012, kui testaator käis vastuvõtul ja kurtis, et tema mälu on halvemaks läinud ja ta on hakanud asju kaotama (I kd lk 21). Apellandi väide, et mälu halvenemine on seotud testaatori vanusega (65), ei ole veenev. 12.12.2012, kui testaator käis vastuvõtul, tegi perearst oma ütluste kohaselt haigusloosse märkuse, et testaator ei oska teatud ülesandeid täita ja kurtis, et mälu on halvemaks läinud. Tunnistaja selgitas, et ta teeb alati haigusloosse sissekandeid, et mitte hiljem anda hinnanguid mälu järgi. 20.05.2014 tegi perearst testaatori visiidi kohta sissekande, et kohtumisel testaator ei suhelnud, tema eest rääkis vaid kostja ja perearstil tekkis kahtlus patsiendi dementsuses, millise kande perearst ka raviloosse tegi. Et ravilugudes oli kirjutatud ka liigesevalust jm tervisega seotud probleemidest, millega seoses testaator perearsti vastuvõtul viibis, ei vähendanud perearsti poolt vahetult kogetut ja tehtud sissekandeid testaatori tervisliku seisundi ja kahtluste kohta (sissekanne dementsus? – sissekanne 20.05.2014 raviloos- (I kd lk 25). Tunnistaja ütlustel tekkis tal esmakordselt testaatori vaimse tervise suhtes kahtlus 2012. aastal. Samuti on hageja tunnistanud isa imelikku käitumist 12.12.2016 istungil, kui rääkis, et isa käitus juba 2012 imelikult ja tal tekkisid vihahood. Veel rääkis hageja, et 2012. aastal viis ta isa perearsti juurde, kuid ise sisse ei läinud ja 2014. aastal rääkis isa imelikku juttu, oli nn kokku kuivanud ja näitas oma lilli (II kd lk 191 pöördel). Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei hinnanud kohus haiguslugu. Kohus on uurinud kirjalikke tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Samuti olid tunnistaja ütlused seotud tema kui perearsti poolt haiguslugudesse tehtud kannetega, millele tunnistaja ka talle istungil esitatud küsimustele vastates viitas. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitasid haiguslugude väljavõtted maakohtu otsuse järeldust, et testaator ei olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi kriitikaga ekspertiisiakti ebausaldusväärsuse kohta. Maakohus hindas tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu. Ka ekspertiisiarvamust tuleb tõendina hinnata ja seda koos teiste tõenditega. Ekspertiisiaktis on toodud järeldused: 1) RA`il esines 09.06.2014 testamendi tegemise ajal raske psüühikahäire, mis on hõlmatav diagnoosiga Dementsus varase algusega Alzheimeri tõvest (Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni kood F00.0); 2) RA ei olnud tõenäoliselt 09.06.2014 testamendi tegemise ajal võimeline täiel määral aru saama oma teo tähendusest; 3) RA ei olnud tõenäoliselt võimeline adekvaatselt juhtima oma tegusid 09.06.2014 testamendi tegemise ajal; ning 4) RA ei olnud tõenäoliselt 09.06.2014 võimeline adekvaatselt väljendama oma selget tahet ja saama aru täielikult notariaalse testamendi sisust. Maakohus kuulas eksperdi kostja taotlusel üle kahel kohtuistungil, n.o 12.12.2016 ja 03.04.2017. Ekspert jäi kohtuistungitel aktis toodu juurde. Ekspert kinnitas, et testaatoril esines 09.06.2016 testamendi tegemise ajal raske psüühikahäire ja ta ei olnud tõenäoliselt võimeline täiel määral aru saama oma teo tähendusest ning võimeline adekvaatselt neid juhtima. Ekspert leidis täiendavalt, et testaator ei olnud võimeline väljendama ka oma selget tahet ja saama aru notariaalse testamendi sisust. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiakt veenev ja võimaldab aru saada, mille alusel psühhiaater oma veendumuse kujundas. Eksperdiarvamuse kaalu ja usaldusväärsust ei vähenda ega muuda oletuslikuks see, et arvamuse p-d 2-4 on esitatud tõenäolistena. Eksperdiarvamuse puhul tuleb arvestada, et ekspert pidi andma surmajärgse arvamuse ja tegema seda olukorras, kus ta ei olnud kordagi hinnatava inimesega kohtunud. Eksperdil olid arvamuse andmise aluseks praeguse tsiviilasja materjalid, SA PERH Psühhiaatriakliiniku ambulatoorne tervisekaart, haiguslood nr 283085 ja nr 284109 ning Magdaleena Tervisekeskus OÜ tervisekaardi andmed (II kd lk 62). Ekslik on apellandi väide, et kui ekspert ei tuvasta testaatori piiratud teovõimet, muutub ekspertarvamus kasutuks või ebausaldusväärseks. Ekspert hindas isiku otsusevõimetust. Eksperdi arvamuse kujunemise aluseks olid ka pärandaja suhtes esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu raviga seotud materjalid: 17.09.2014 haigusjuhu andmed, tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi määramise ja jätkamise psühhiaater ME arvamus, konsultatsiooni otsus (I kd lk 27 jj). Ekspertarvamuse kohaselt on dementsuse kujunemine Alzheimeri tõve puhul pikemaajaline süvenev protsess. Tõenditest nähtuvalt oli testaatoril täheldatud mälu languse tunnused alates 2012. a. Haiguse kulgu on käsitletud 17.09.2014 statsionaarsele ravile suunamise dokumentides, kus haigus oli kaugelearenenud kuluga ja saavutanud taseme, kus valvearst on haigusjuhu kirjelduses märkinud diagnoosiks patsiendile dementsus. Alusetu on apellandi kaebuses esitatud vastupidine väide. 18.09.2014 arsti arvamuses kirjeldati, et patsiendi elukaaslase andmeil tekkisid patsiendil süvenevalt mäluhäired 2 aasta vältel, patsient ei orienteerunud ajas ja situatsioonis, mälu funktsioon oli häiritud. Eeltoodud järeldusi on kinnitanud ekspert oma 20.04.2016 ekspertarvamuses. Ekspert põhjendas 12.12.2016 toimunud istungil, et testaator ei saanud juba 20.05.2014 aru keerukamatest toimingutest. Eksperdi selgitusel oli keerukas näiteks see, kuhu ja millises küsimuses peab patsient arsti poole pöörduma. Ekspert vastas istungil küsimusele, kas oli võimalus, et testaator sai oma tegude tähendusest 2 nädalat peale arsti vastuvõtul viibimist 09.06.2014 testamenti tehes aru, eitavalt. Ekspert põhjendas, et kuna testamendi tegemise juurde käib abstraktsiooni võime ja oma tegevuste tulemuste ettenägemine, siis saab tervise ja testamendi probleeme võrrelda oma arusaamise juhtimise ja tegevuse seisukohalt. Testamendi puhul lisandub veel mälu, näiteks osa sugulasi või probleeme ei tule meeldegi. Ekspert on seega üheselt mõistetavalt selgitanud, millistel asjaoludel on testament nn keerukas toiming ning miks testaator ei saanud testamendist selle tegemisel aru.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate vastuolulised ütlused ei tõendanud poolte väiteid piisavalt. Notari ülekuulamise taotluse hilinenult esitamisel oli taotluse rahuldamata jätmine õige. Vastaspool taotluse rahuldamisega ei nõustunud. Apellant ei taotlenud apellatsioonkaebuses tunnistaja ülekuulamist. Maakohus leidis, et kostja esitatud notari kiri ei tõendanud testaatori tervislikku seisundit testamendi tegemise ajal. Sellega saab nõustuda. Eeltoodud ja teisi toimikus olevaid tõendeid kogumis hinnates on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et pärandaja ei suutnud 09.06.2014 saada aru testamendi tegemise tähendusest, millest tulenevalt on 09.06.2014 testament tühine. Apellant on apellatsioonkaebuses palunud sõltumata apellatsioonikohtu seisukohtadest hagi rahuldamise osas muuta maakohtu otsust menetluskulude kostja kanda jätmise osas. Apellant pidas ebaõiglaseks jätta menetluskulud kaotaja kanda, kuna kostja pakkus hagejale kompromissi korras 10 000 eurot kahe kinnisasja eest. Samas nähtub asja materjalidest, et kostja ei nõustunud ka hageja poolt pakutud kompromissiettepanekuga jagada pärandvara poolte vahel pooleks, st et hagejale jääb üks ja kostjale teine kinnisasi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas alust ei ole. Menetluskulude jätmine kostja kanda oli kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1, mille kohaselt kannab menetluskulud kohtuvaidluse kaotaja. Seoses apellandi väitega, et menetluskulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane, pidas vastustaja oluliseks oma vastuväidete kinnitamiseks selgitada, et kostja on sellist nn käitumismustrit pärandvara endale saamiseks pärandaja alaneja sugulase asemel kasutanud ka varem ja esitas oma väite kinnituseks MJ kirjaliku selgituse (III kd, lk 96). Ringkonnakohus ei võta TsMS § 652 lg 4 aluste puudumisel tõendit asja juurde ja tagastab tõendi.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.