AS GreenCoal ja Swedbank AS avaldus Nap Konsult OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.04.2017.a väljakuulutamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NAP Konsult OÜ (pankrotis) määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
määrus
pankroti
nende Võlausaldaja I (vastustaja I): AS GreenCoal (registrikood 10315673), tehinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers Võlausaldaja II (vastustaja II): Swedbank AS (registrikood 10434248), tehinguline esindaja Gertu Pillenberg Võlgnik (määruskaebuse esitaja): Nap Konsult OÜ (pankrotis, registrikood 11209111), tehinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Pankrotihaldur: Kalev Mägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 24.04.2017.a määrus muutmata.
2.Jätta NAP Konsult OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud võlgniku kanda.
4.Määrata kindlaks Swedbank AS ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suurusena 0 eurot ja AS GreenCoal ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suurusena 250 eurot.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.29.11.2016.a esitas võlausaldaja I avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. 01.02.2017.a esitas võlausaldaja II avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kohus nimetas 14.03.2017.a kohtumäärusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Kalev Mägi. 03.04.2017.a kohtumäärusega liitis kohus ühte menetlusse tsiviilasja 2-16-17945 ja tsiviilasja 2-17-1726, ühiseks tsiviilasja numbriks sai 2-16-17945.
2.Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt esitati viimane majandusaasta aruanne äriregistrile 2014.a. Võlgniku teadaolevad kohustused on kokku summas 1 078 696,58 eurot, mis on kõik lühiajalise iseloomuga ning seetõttu mõjutavad need otseselt võlgniku maksevõimet. Võlausaldaja I pankrotiavalduse aluseks olev nõue on summas 507 222,26 eurot. Võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ei tunnusta nõuet. Võlgniku suhtes on algatatud 26 täitemenetlust. Kokku on seega võlgniku teadaolevad võlakohustused koos võlausaldaja I nõudega summas ca 1,5 miljonit eurot. Võlausaldaja I poolt on esitatud kuriteoteade ning 16.06.2016.a on algatatud kriminaalasi nr 15750000042 karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 tunnustel. Võlgniku poolt ajutisele haldurile edastatud allkirjastamata raamatupidamisbilansi kohaselt omas võlgnik seisuga 31.03.2017 lühiajalisi kohustusi kokku 1 564 194 eurot. Võlgniku rahalised vahendid krediidiasutustest on 2,56 eurot. Võlgniku AS Swedbank konto väljavõttest nähtub, et 14.07.2015.a - 13.11.2015.a on tehtud Läti pangast konto nr LV36KBRB1111232175001 ülekandeid AS Swedbank võlgniku kontole kokku summas 238 500 eurot. Läti pangas olev konto kuulub ilmselt võlgnikule. Võlgniku väitel sularaha kassas puudub, kuigi AS Swedbank ja Nordea Bank Eesti filiaali pangakontode väljavõtetest nähtuvad pidevad sularaha väljavõtmised pangaautomaadist. Kuna dokumente ja kassaarvestust ei ole esitatud, on ajutisele haldurile tegelik kassa jääk teadmata ja puudub ülevaade väljavõetud sularaha kasutamise kohta igapäevases majandustegevuses. Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmeil kuulub võlgnikule seitse kinnistut, millest kaks kinnistut (registriosa nr 2857632 ja 3850306) oli pandud kohtutäituri poolt müüki avalikule enampakkumisele alghindadega vastavalt 21 095 eurot ja 2200 eurot. Seoses pankrotimenetluse algatamisega on enampakkumised peatatud. Maanteeameti liiklusregistri andmeil on võlgniku nimele registreeritud 11 sõidukit. Perioodil 2014.a september kuni 2016.a september on võlgnik võõrandanud suurema osa temale kuulunud sõidukitest võlgniku lähikondsetele. Registris olevad sõidukid (registreerimisnumbritega 33BA, 34CE ja 8695TA) on võlgniku juhatuse liikme kinnitusel müüdud, kuid omaniku vahetus jäetud vormistamata. Võlgniku poolt võõrandatud sõidukite eest ostjate poolt tasumist pangakontolt ei nähtu ning tasumise kohta ei ole juhatuse liikmed andmeid esitanud. Pankrotimenetluse käigus esitas võlgnik ajutisele haldurile võlgniku põhivara nimekirja. Ajutine haldur on arvamusel, et põhivara nimekirjas kajastatud vara on oluliselt väiksema väärtusega kui nimekirjas kajastatud, kuna Tammevõsa kinnistu oli enampakkumisel müügis alghinnaga 2200 eurot (nimekirjas 41 351 eurot), korteriomandid Kiviõli linn Soo tn 6 ja 8 on kinnisvaraportaalides müügis valdavalt kuni 1000 euroga (nimekirjas 10 045 eurot), kõikidel sõidukitel puudub ülevaatus ja liikluskindlustus, muuhulgas on osad sõidukid ajutiselt registrist kustutatud ning valdavalt toodetud 1995.a ja 1996.a ning mingit turuväärtust ei oma (nimekirjas 13 716 eurot), põhivara ja seadmete osas ei ole arvestatud amortisatsiooni, kuna 2013.a põhivara nimekirjas on osad seadmed madalama hinnaga ja võrreldes seisuga 2017.a on hind tõusnud. Nimekirjas MC tools kajastatud summa 36 340 eurot ei vasta tegelikkusele, kuna võlgnik on ise kinnitanud seadmete vargust. Kokkuvõtvalt hindas ajutine haldur põhivara väärtuseks ca 450 000 eurot.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 Võlgniku 31.03.2017.a bilansis on kajastatud nõudeid ja ettemakseid (debitoorsed võlgnevused) summas kokku 2 596 527 eurot. Ajutine haldur on arvamusel, et debitoorsed võlgnevused sellises summas ei ole tõesed, kuna enamus debitoorseid võlgnevusi on tekkinud aastatel 2014.a, 2015.a ja 2016.a esimeses pooles ning seetõttu oleks tulnud need raamatupidamise konservatiivsuse põhimõttest lähtudes kajastada lootusetute debitoorsete võlgnevustena ja bilansist välja arvata. Debitoorsete võlgnevuste hulgas on kajastatud ka kahjunõue võlausaldaja I vastu summas 451 918,90 eurot. Kokkuvõtvalt võiks hinnata debitoorsete võlgnevuste laekumise tõenäosust, arvestades nende tekke aega ca 10% kajastatust s.o summas maksimaalselt 200 000 eurot – 250 000 eurot. Debitoorsete võlgnevuste laekumise ebatõenäosust tõendab ka asjaolu, et olles olukorras, kus debitoorseid võlgnevusi on summas ca 2,5 miljonit eurot, sõlmib võlgnik võlausaldajaga AS Swedbank laenulepingu 26.10.2015.a summale 300 000 eurot. Ilmselgelt pidas ka võlgnik ise debitoorsete võlgnevuste laekumist ebatõenäoliseks, vastasel juhul ei oleks sõlmitud laenulepingut ca 10 korda väiksemale summale. Võlgniku poolt esitatud raamatupidamisbilansis seisuga 31.03.2017.a on kajastatud varusid (valmis- ja pooltoodang, erinevad pakkematerjalid) kokku summas 441 223 eurot. Valmistoodangust suurema osa moodustavad Campana lillepotid summas 182 390,36 eurot. Sama valmistoodangu jääk oli ka 31.12.2013.a inventuuri andmeil ligilähedaselt sama (172535,62 eurot), mis näitab, et toodang on raskesti realiseeritav. Varudest suure osa moodustavad erinevad pakkematerjalid, sildid ja pooltoodang s.o kokku summas 97 079,98 eurot. Tegemist on väga spetsiifiliste toodetega, mille realiseerimine on väga raske või võimatu, kuna materjalid ja sildid on soetatud konkreetsete toodete jaoks ja mujal neid kasutada ilmselt ei ole võimalik. Ajutine haldur hindas varude maksimaalseks realiseerimisväärtuseks 150 000 eurot. Ajutine haldur tuvastas varade hinnangulise väärtusena maksimaalselt kuni 800 000 eurot. Võlgnikul puudub likviidne vara, mille arvelt katta lühiajalisi kohustusi. Kuna võlgniku poolt ei ole esitatud raamatupidamise algdokumente, ega muid rahaliste vahendite liikumisi kajastavaid kõiki dokumente, ei ole võimalik anda hinnangut äriühingu rahaliste vahendite sihipärase kasutamise kohta majandustegevuses. Analüüsides võlgniku pangakontode väljavõtteid perioodil 01.01.2015.a - 17.03.2017.a nähtub, et äriühingu juhatuse liige PEN on välja võtnud sularaha AS-ist Swedbank kokku summas 75 230 eurot ja teinud ülekandeid enda isiklikule kontole summas 152 930 eurot (selgituseks küte, dividendid, palk ja ülekanne), kuid kuludokumente ega selgitusi sularaha väljavõtmise kohta juhatuse liige ei ole esitanud. Samalt kontolt on tehtud ülekandeid võlgniku töötajale AH-le perioodil 06.01.2015.a - 19.04.2016.a kokku summas 113 900 eurot, selgitusega Ukraina, kuid halduril puuduvad andmed selle kohta, millise kuludokumendi alusel on ülekanded tehtud. AS Swedbank kontolt on tehtud 04.02.2015.a ülekanne võlgniku töötajale ST-le summas 6000 eurot, märkega „dividendid“, kuid nimetatud isik ei ole kunagi olnud võlgniku osanik. Nordea Bank AB Eesti filiaali konto väljavõttest nähtuvad regulaarsed maksed võlgniku juhatuse liikmele AN-le väljastatud pangakaartidega toidukauplustes, lemmiklooma kauplustes, erinevates apteekides ja regulaarsed sularaha väljavõtmised pangautomaatidest. Kuludokumente ega selgitusi sularaha väljavõtmise kohta juhatuse liige ei ole esitanud. Võlgniku juhatuse liige on edastanud ajutisele pankrotihaldurile väljavõtte Maksuameti töötamise registrist, millest nähtub, et võlgnikus on registreeritud 32 töötajat. Ajutine pankrotihaldur, viibides võlgniku tootmistsehhides Läänemaal 23.03.2017.a ja 07.04.2017.a, ei märganud sellise arvu töötajate kohalolekut tootmisruumides (mõlemal korral 5-7 töötajat). Ajutisel halduril puudusid andmed, milliseid tööülesandeid ja millises asukohas täidavad ülejäänud töötajad oma kohustusi. Ajutine pankrotihaldur ei saanud anda kindlat seisukohta maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta, kuna võlgnik ei ole täitnud pankrotiseaduse (PankrS) § 85 sätestatud kohustusi, samas ei ole välistatud maksejõuetuse tekke põhjusena kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga, kuna algatatud on kriminaalmenetlus ning äriühingu juhatuse liikmed on teinud ülekandeid enda
3(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 kontole, võtnud pangakontolt välja suurema summa sularaha, selle kohta kuludokumente esitamata ja sooritanud äriühingu pangakaartidega makseid erinevates kauplustes, toitlustuskohtades ja apteekides. Juhatuse liige PEN on võõrandanud suurema osa äriühingule kuulunud sõidukitest iseendale ja teisele juhatuse liikmele AN-le ja muudele kolmandatele isikutele tasu saamata või oluliselt alla turuhinna. Kuna võlgniku teadaolevad kohustused on summas ca 1,5 miljonit eurot, millele võivad lisanduda intressid ja viivised ning võlgnikul on vara ca 800 000 eurot, leidis ajutine haldur, et võlgnik on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga. Ajutise halduri menetluse käigus saadud informatsiooni põhjal on vähetõenäoline, et haldur suudaks pankrotivara moodustada nii palju, et võlausaldajate nõuded suudetakse rahuldada. Seega asus haldur seisukohale, et võlgnik on maksejõuetu ning see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga. Ajutine pankrotihaldur leidis, et äriühingul olid makseraskused juba 2016.a keskel, kui võlgnik ei suutnud enam täita kohustusi pankrotiavalduse esitaja ees ja võlgniku suhtes oli algatatud teiste võlausaldajate poolt mitmeid täitemenetlusi, kuna äriühingul oli tekkinud käibekapitali puudujääk, mis oli ka üks maksejõuetuse tekke põhjus.
3.Harju Maakohus tegi 24.04.2017.a määruse, millega kuulutas välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Kalev Mägi. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda ja mõistis võlgniku pankrotivarast välja võlausaldaja II kasuks riigilõivu 300 eurot ja võlausaldaja I kasuks riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud summas 850 eurot. Kohus leidis, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. Halduri aruande kohaselt on haldurile teadaolevalt võlgnikul võlgasid vähemalt 1,5 miljonit eurot. Võlgnikul on rahalisi vahendeid krediidiasutustes summas 2,56 eurot, muude varade, mis on põhivara, debitoorne võlgnevus ja varud, hinnanguline väärtus võiks olla maksimaalselt kuni 800 000 eurot, kuid võlgnikul puudub likviidne vara, mille arvelt katta lühiajalisi kohustusi. Võlgnik on käesoleva seisuga püsivalt maksejõuetu. Võlgniku teadaolevad kohustused aruande põhjal on kokku summas 1 078 696,58 eurot. Kohtu hinnangul oli püsiva maksejõuetuse hindamisel määrav asjaolu, et kõik esiletoodud kohustused olid lühiajalise iseloomuga kohustused ning seetõttu mõjutavad need otseselt võlgniku maksevõimet. Võlausaldaja I pankrotiavalduse aluseks olev nõue on summas 507 222,26 eurot. Võlgnik vaidles nõudele vastu, leides, et see pole selge. Võlausaldaja II nõue on 325 482,74 eurot, millest võlgnik ei tunnista intressinõuet 70 416,44 eurot, mis on väidetavalt liiga suur. Isegi kui mitte arvestada pankrotiavalduste vaidlustatud nõude osa, on võlgnik ilmselgelt maksejõuetu. Võlgniku suhtes on algatatud 26 täitemenetlust. Võlgniku väidete kohaselt on võlad 22 753,18 euro võrra väiksemad, kui nähtub täitemenetlusregistri väljavõttest 16.03.2017.a seisuga. Ajutine pankrotihaldur esitas kohtule täiendava seisukoha seoses vastuväitega. Aruandele on lisandunud teave LAS „Trasta Komerecbanka“ kasuks väljamõistetud võlast 605 682,83 eurot, viivised ja menetluskulu, 339,56 eurot, OOO Miland on edastanud 11.04.2017.a kohtumääruse tsiviilasjas 2-16-405, kus kompromissiga kohustus võlgnik tasuma 15 765,60 eurot. Võlgnik edastas teabe, et kohustus on 8194,17 eurot. OÜ Stukel edastas saldokinnituse, millest nähtub võlgniku kohustus 23 186,88 eurot. OÜ Raigisson on esitanud võlausaldaja nõude 14 446,30 euro ulatuses. Seega on kohustused, mis ei kajastu aruandes kokku suurenenud 645 354,78 eurot ning võlgniku vastuväide kohustuste vähenemise kohta tervikuna ei ole põhjendatud ega mõjuta hinnangu andmist püsiva maksejõuetuse määramisel. Asja sisulise arutamise käigus on tõendamist leidnud, et võlgnikul puudub likviidne vara, rahavoog, mis võimaldaks tekkinud kohustusi täita ning seetõttu puudub võlgniku tegevuse jätkumiseks reaalne väljavaade. Võlgniku esindaja on kohtuistungil viidanud vaid oletuslikele
4(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 võimalustele, suutmata põhjendada võlgade tasumata jätmist. Võlgniku esindaja seisukoht, et halduri arvamuses on kajastatud põhivara väärtus madalam kui tegelikkuses, ei ole tõendatud. Seega tuginedes esitatud aruandele ja kirjalikele tõenditele järeldas kohus, et võlgnik on maksejõuetu ning tema maksejõuetus ei ole ajutine. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks pankrotiseaduse mõttes.
4.09.05.2017.a esitas võlgnik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 24.04.2017.a määruse ja jätta menetluskulud võlausaldajate kanda. Võlgniku hinnangul olid kohtu rikkumised ajutise halduri nimetamisel sellised, mis annavad aluse pankrotimääruse tühistamiseks. Võlgnik jäi enda varasemate seisukohtade juurde. Isegi kui eeldada, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, on võlgniku hinnangul tõendatud ja selge, et talle määrati ajutine haldur vastuolus pankrotiseaduse sätetega (võlausaldaja II nõue oli pandiga täielikult tagatud ja võlausaldaja ei olnud võlgnikku kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus), mistõttu tuleks ka pankrotimäärus tühistada juba ainuüksi seetõttu. Võlgnik ei nõustunud sellega, et ta on püsivalt maksejõuetu. Kohtu järeldus seoses kohustuste lühiajalise iseloomuga on põhjendamatu, sest püsiva maksejõuetuse hindamisel pidanuks kohus arvesse võtma ka vara tegelikku väärtust ja samuti seda, et see ületab tema arvesse võtmisele kuuluvate kohustuste summat. Kohus pidanuks jätma muuhulgas kohustuste hulgas arvesse võtmata kohustused, mida võlgnik põhjendatult ei tunnistanud, mh võlausaldaja I nõue summas 507 222,26 eurot ja väidetav AS Swedbank Liising tingimuslik nõue summas 288 352,39 eurot. Ainuüksi kahe loetletud nõude summa oli kokku 795 574,65 eurot. Võlgnik viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16. Jäi arusaamatuks, millele kohus tugineb, väites et võlgnik on ilmselgelt maksejõuetu. 04.04.2017.a korraldav istung toimus pärast võlgnikule 14.03.2017.a ajutise halduri nimetamist ja see on üheselt vastuolus PankrS §-iga 16 mille kohaselt tulnuks eelistung pidada enne ajutise halduri nimetamise otsustamist. Kohtu seisukoht seoses sellega, et võlgniku varade arvel ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalik, on arusaamatu. Kohus ei võtnud seisukohta võlgniku 11.04.2017.a vastuväites kajastatud hinnangu osas seoses tema väärtusega. Kohtu järeldus, mille kohaselt võlgnikul puudub likviidne vara, on ainetu. Samuti ei ole õige kohtu hinnang, mille kohaselt on tõendamata võlgniku esindaja seisukoht selle kohta, et ajutise halduri arvamuses on kajastatud põhivara väärtus madalam kui tegelikkuses - selline kohtu arusaam on täielikult motiveerimata. Kohus ei ole võtnud ega esitanud konkreetset seisukohta, kui suur on võlausaldajate nõuete suurus, mida võetakse arvesse maksejõuetuse määramisel. See võis kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise. Samuti ei ole selge kui suur on kohtu hinnangul võlgniku vara väärus. Määrusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kui suur on kohtu hinnangul võlgniku kohustuste suurus, mida võeti arvesse võlgniku maksejõuetuse hindamisel ja kui suur on kohtu hinnangul võlgniku vara väärtus. Seega on kohus teinud pankrotiseaduse sätetega vastuolus oleva lahendi, mis tuleb tühistada. Vastuseks määruskaebuse osas esitatud seisukohtadele märkis võlgnik, et pankrotihalduri seisukohta ja tõendeid ei tohiks arvestada, kuna pankrotihaldur pole menetlusosaline. Võlausaldaja II nõude pandiga tagatust peaks hindama pankrotiavalduse esitamise aja seisuga. Võlgnik ei olnud teadlik AS Trasta Kommercbanka nõudest ja tehtud otsusest tema suhtes. Arvestades, et AS Trasta Kommercbank nõudega seotud materjale ei toimetatud võlgnikule enne otsuse tegemist kätte, ei saa sellist otsust tunnustada ja täidetavaks tunnistada. Võlgniku pankroti väljakuulutamise otsustamisel ei ole olulised need andmed ja võlasummad, mis on kogutud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist esitatud nõudeavalduste või võlausaldajate
5(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 esimese üldkoosoleku kaudu, vaid pankroti väljakuulutamise staadiumis saab lähtuda üksnes ajutise halduri poolt tuvastatud asjaoludest enne 24.04.2017.a.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
6.Vastustajad ja pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Määruse põhjendused
7.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
8.Võlgnik on määruskaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustanud maakohtu määruse, kuivõrd ta leiab, et maakohus on ebaõigesti kuulutanud välja võlgniku pankroti. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes selles osas. Võlgnik ei ole eraldiseisvalt vaidlustanud ajutise halduri tasu suurust, menetluskulude jaotust ega kindlaksmääratud võlausaldajate menetluskulude rahalist suurust ning seega ringkonnakohus, leides et pankroti väljakuulutamine oli seaduslik ja põhjendatud, ei kontrolli eraldiseisvalt määrust nimetatud osas.
9.Määruskaebuses on palunud võlgnik tühistada määruse täies ulatuses esiteks põhjusel, et maakohus on pankrotiavaldust menetledes rikkunud menetlusõigusnorme. PankrS § 31 lg 1 kohaselt on pankroti väljakuulutamise ainus eeldus võlgniku maksejõuetus. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine ning lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka juhul, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega ei ole vastuväited, mille alusel võib kohus jätta pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata (PankrS § 15 lg 3), mh pankrotihoiatuse kättetoimetamata jätmine, eelistungi pidamata jätmine enne ajutise halduri määramist, nõude tagatus, ebaselge nõue või pankrotiavalduses maksejõuetuse põhistamata jätmine, pankroti väljakuulutamisel, alus pankrotimääruse tühistamiseks. Riigikohus on üksnes selgitanud, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele vastuvaidlemisel tuleb pankroti väljakuulutamisel hinnata võlgniku maksejõuetust vaidlusaluse nõudeta (RKTKm 3-2-1-60-14, p 18). Maakohus on määruse põhjenduste kohaselt hinnanud võlgniku maksevõimet ka vaidlustatud nõueteta (ilma võlausaldaja I nõudeta täies ulatuses ja ilma võlausaldaja II intressinõudeta) ning järeldanud, et võlgnik on maksejõuetu.
10.Teiseks on võlgnik vaidlustanud määruse, kuna võlgniku hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et võlgniku kohustused ületavad tema vara. Võlgnik leidis, et maakohus pole arvesse võtnud võlgniku vara tegelikku väärtust ning on ebaõigesti viidanud asjaolule, et võlgniku kohustused on lühiajalise iseloomuga. Võlgniku maksejõuetuse tuvastamiseks piisab, kui kohus tuvastab, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole ajutine (PankrS § 1 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal (RKTKm 3-2-1-188-12, p 14). Seega hindamaks, kas võlgnik suudab rahuldada võlausaldaja nõudeid ning kas see suutmatus on ajutine, on asjakohane, kas võlgnikul on likviidset vara, et täita sissenõutavaks muutunud kohustusi. PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Ajutine pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on
6(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 püsivalt maksejõuetu, kuna võlgnikul puudub likviidne vara, mille arvelt katta lühiajalisi kohustusi. Võlgnik on määruskaebuses esitanud üksnes üldsõnalise vastuväite, leides et kohtu hinnang likviidse vara puudumise kohta on ainetu. Samas ei ole võlgnik toonud kohtu ette konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida, et tuleks teha maakohtu poolt tehtust teistsugune järeldus, st et võlgnikul on likviidset vara sellises ulatuses, mis võimaldab võlgnikul rahuldada sissenõutavaks muutunud nõuded.
11.Ebaõige on võlgniku seisukoht, et kohus ei ole märkinud võlausaldajate nõuete suurust, mida kohus arvestas. Kohus on selgelt märkinud, et aruande põhjal on võlgniku teadaolevad kohustused summas 1 078 696,58 eurot, kuhu hulka ei ole arvestatud võlausaldaja I vaidlustatud nõuet. Täiendavalt tuvastas maakohus, et sellele lisanduvad ka järgmised sissenõutavaks muutunud nõuded: LAS „TRASTA KOMERCBANKA“ Läti vahekohtu otsusega väljamõistetud nõue summas 605 682,83 eurot, millele lisanduvad viivised ja menetluskulu 339,56 eurot, äriühinguga OOO Miland sõlmitud kompromissi alusel tasumisele kuuluv summa 15 765,60 eurot, STYKEL OÜ nõue kostja vastu summas 23 186,88 eurot ja OÜ Raigisson nõue summas 14 446,30 eurot. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste kogusumma vähemalt 1 738 117,75 eurot. Isegi kui nimetatud summast arvata maha Swedbank AS vaidlustatud intressinõue (70 416,44 eurot) ja Swedbank Liising AS tingimuslik nõue (288 352,39 eurot), on maakohtu poolt tuvastatud võlgniku sissenõutavad kohustused siiski 1 379 348,92 eurot. Nimetatud osas ei ole võlgnik kohustustele asjakohaseid vastuväiteid esitanud. Asjaolu, et võlgnik väidab, et talle ei toimetatud kätte Läti vahekohtu materjalidele, ei ole iseenesest alus, et leida, et nimetatud nõuet ei eksisteeri, või et seda nõuet ei peaks arvestama võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustusena. Võlgnik ei ole muutnud kohtu ette toodud asjaoludega usutavaks, et võlgnik on suuteline rahuldama võlausaldajate nõuded.
12.Arvestades, et maksejõuetuse olukorra välistab asjaolu, kui võlgniku suutmatus nõudeid rahuldada on ajutine, tuleks võlgnikul kohtu ette tuua asjaolud, et võlgniku vara on piisavalt likviidne, või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel nõudeid rahuldada. Asjaolu, et võlgnik sõlmis pärast ajutise halduri nimetamist ja vara käsutamise keelamist müügilepingu Prisma Peremarketid AS-iga, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et võlgniku makseraskused on ajutised, kuivõrd see ei tee olematuks võlgniku olemasolevaid sissenõutavaks muutunud kohustusi ja likviidse vara puudumist. Võlgnik ei ole selles osas toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et nimetatud lepingu sõlmimise tulemusel on võlgnik suuteline rahuldama võlausaldajate nõuded mh nt põhjusel, et nimetatud lepingust on tagatud võlgnikule selline rahavoog, mis tagab kohustuste täitmise. Muuhulgas on pankrotihaldur juhtinud tähelepanu, et müügilepingus on laekuvate maksete saajaks märgitud võlgniku juhatuse liige AN, mitte võlgnik. Ka Riigikohus on sedastanud, et positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale aluse pidada võlgniku finantsseisundi normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (RKTKm 3-2-1-74-13, p 22). Puudub vaidlus, et võlgniku pangakontodel puuduvad sisuliselt rahaliselt vahendid ning võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et võlgnikul oleks muud likviidset vara. Isegi kui arvestada võlgnikule kuuluvaid kinnistuid likviidse varana, ei kata nende hinnanguline turuväärtus (kokku 450 200 eurot) eelnimetatud kohustusi, isegi kui arvestada võlgniku vastuväidet, et Narva mnt kinnistute väärtus on teatud määral tõusnud.
13.Ülejäänud vara, mis on toodud põhivara nimekirjas, ei saa samuti käsitleda likviidse varana. Isegi kui nimetatud vara arvestada, ei saaks arvestada põhivara väärtust bilansilise jääkmaksumusena, vaid peaks arvestama vara reaalset eeldatavat turuväärtust. Ajutine haldur
7(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 on väitnud, et põhivara nimekirjas toodud Kiviõli kinnistute, Tammevõsa kinnistu ja ehitiste (v.a Tagavere kuivati ja Viljandi mnt ehitis) bilansiline jääkmaksumus ei vasta turuväärtusele, arvestades et enampakkumisel on nimetatud vara alghind olnud kordades madalam, Viljandi mnt ehitis ei ole võlgniku omandis, autod on ülevaatuseta või liikluskindlustuseta, ajutiselt registrist kustutatud või toodetud 1995.a või 1996.a ega oma turuväärtust, masinate ja seadmete väärtuse puhul pole arvestatud amortisatsiooni ning MC tools on võlgniku enda väidete kohaselt varastatud. Võlgnik ei ole nimetatud väidete osas esitanud vastuväiteid, mille alusel saaks kohus leida vastupidist. Seega loeb kohus ajutise halduri väidetest tulenevalt usutavaks, et võlgniku põhivara väärtus on 489 170 eurot (1000 eurot × 2 + 298 000 eurot + 2100 eurot + 21 095 eurot + 152 200 eurot + 379 eurot + 13 396 eurot). Likviidse varana ei saa arvestada varusid, sest ajutine haldur on muutnud usutavaks, et need on raskesti realiseeritavad, mh arvestades et need on võlgniku bilansis kajastatud juba 2013.a. Võlgniku seisukoht, et tegevuse jätkudes oleks võimalik varusid realiseerida kõrgemalt kui laohinnaga, ei anna alust leida, et käesolevas olukorras saaks hinnata neid varana, mille arvelt sissenõutavaks muutunud kohustusi saaks reaalselt täita. Debitoorseid nõudeid ei ole samuti alust pidada varaks, mida arvestada võlgniku praeguse maksevõime hindamisel. Võlgnik ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis ulatuses on võlgnevused lähiajal tõenäoliselt laekuvad, et võlgnik oleks neid sisse nõudnud, või et need nõuded on lihtsasti sissenõutavad või tagatud. Maksetähtaja ületanud ja tagamata nõuete sissenõudmine on eelduslikult raskendatud. Aluseks ei saa võtta debitoorsete nõuete bilansis kajastatud väärtust. Seega on võlgnikul vaidlustamata sissenõutavaks muutunud kohustusi vähemalt summas 1 379 009,36 eurot ning võlgnik ei ole muutnud usutavaks, et ta suudab neid täita, mida kinnitab mh ka see, et võlgniku suhtes on algatatud üle kahekümne täitemenetluse ja esitatud kaks pankrotiavaldust. Võlgnik põhistas enda maksevõimelisust, vaieldes vastu võlausaldaja I pankrotiavaldusele, sellega, et võlgnikul on arveldusarvetel rahalisi vahendeid ja kinnisvara. Samas on kohtu poolt tuvastatud, et rahalisi vahendeid võlgnikul ei ole ning kinnisvara väärtus ei kata kõiki kohustusi. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus ületanud diskretsioonipiire, leides et võlgniku suutmatus rahuldada võlausaldaja nõudeid ei ole ajutine.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on võlgnik maksejõuetu ka PankrS § 1 lg 3 alusel. Ajutine haldur leidis, et võlgniku debitoorseid nõudeid ja ettemakseid ei saa arvestada bilansis toodud väärtuses. Võlgnik ei nõustunud ajutise halduri hinnanguga, et debitoorsete nõuete ja ettemaksete väärtusena tuleks arvestada maksimaalselt 250 000 eurot, arvestades nende tekke aega, kuid ei toonud kohtu ette ka asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus leida vastupidist. Muuhulgas on ajutine haldur toonud kohtu ette ka asjaolud, et 1 051 728,30 euro osas debitoorsete nõuete sissenõudmine on suure tõenäosusega täielikult välistatud, mh nõuete faktoorimiste ja võlgnike eeldusliku maksejõuetuse tõttu. Kui võtta arvesse nõuded, mis on nõuete nimekirja kohaselt muutunud sissenõutavaks 2016.a II pooles ja 2017.a (v.a faktooritud ja eelduslikult maksejõuetute võlgnike nõuded) täismahus, oleks nõuete väärtus maksimaalselt 225 287,40 eurot. Varasemalt tekkinud debitoorseid võlgnevusi ei ole põhjendatud hinnata varana. Arvestades tekke aega, on nende laekumine vähetõenäoline. Varude osas märkis ringkonnakohus juba, et võlgnik pole usutavaks muutnud, et varusid tuleks arvestada väärtuses 441 223 eurot, arvestades ajutise halduri vastuväiteid. Seega lähtub kohus ajutise halduri hinnangust summas 150 000 eurot. Seega isegi kui arvestada võlgniku varadena ka varusid ja nõudeid ning ettemakseid, ületavad võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõuded (1 379 009,36 eurot) võlgniku varasid (889 170 eurot). Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isik on maksejõuetu.
8(9)
Tsiviilasi nr 2-16-17945 Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades et maakohtu määrust ei muudeta sisulises osas, jääb muutmata maakohtu määrus ka menetluskulude jaotuse osas.
16.TsMS § 171 lg 1 kohaselt, kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja ehk võlgniku kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus andis 06.10.2017.a kirjaga määruskaebuse menetluse osalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Võlausaldaja II kinnitas, et tal puuduvad menetluskulud. Seega määrab kohus võlausaldaja II menetluskulude suurusena kindlaks 0 eurot. Võlausaldaja I esitas menetluskulude nimekirja enda seisukohas määruskaebusele, mis on võlgnikule ka kätte toimetatud. Võlgnik menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis võlausaldaja I lepingulise esindaja kulusid 250 eurot, mis tekkis 2,5 tunnist tööst tunnitasuga 100 eurot ilma käibemaksuta. Tööaruande kohaselt esindaja 2,5 tunni jooksul analüüsis määruskaebust ning koostas ja esitas seisukoha. Ringkonnakohtu hinnangul on see põhjendatud ja vajalik, arvestades määruskaebuse sisu ja mahtu ning seda, et seisukohas on määruskaebuse väidetele sisukalt vastatud. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus on väljakuulutatud menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus määrama menetluskulud lahendis kindlaks, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (RKTKm 3-2-1-176-13, p 14, RKTKm 3-2-1-23-13, p 12).
17.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.