AS-i GreenCoal avaldus Nap Konsult OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.01.2017.a määrus pankrotihalduri nimetamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i GreenCoal määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
ajutise
nende Avaldaja: (võlausaldaja; määruskaebuse esitaja): aktsiaselts GreenCoal (registrikood 10315673), tehinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers Puudutatud isik (võlgnik; vastustaja): Nap Konsult OÜ (registrikood 11209111), tehinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 23.01.2017.a määrus. Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Rahuldada AS-i GreenCoal määruskaebus.
3.Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Asjaolud
1.29.11.2016.a esitas võlausaldaja võlgniku vastu pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 02.01.2011.a ostu-müügi lepingu nr 003.01/2011, mille kohaselt ostis võlausaldaja edasimüügi eesmärgil võlgnikult grillsütt, grillsöebriketti, kaminapuid ja saepurubriketti ning lepingu kohaselt ladustati müüja kaubad kuni nende tarnimiseni tasuta müüja ladudes. 28.12.2012.a sõlmisid pooled ostu-müügi lepingu nr 001.01/2013, mille kohaselt ostis võlausaldaja edasimüügi eesmärgil võlgnikult kaminapuid (kask) 40L võrkkotis ning lepingu kohaselt ladustati müüja kaubad kuni nende tarnimiseni tasuta müüja ladudes. Hoiuleandja ja hoidja vahel on tekkinud erimeelsused võlausaldaja omandis olevate ning võlgniku juures hoiustatavate kaupade tagastamisel võlausaldajale ja neid ei ole õnnestunud lahendada. 31.12.2015.a seisuga tehti võlgniku ladudes inventuur mõlema poole esindajate osavõtul. Pärast seda ei ole võlgnik võimaldanud enam võlausaldajal kaupu kätte saada. 19.04.2016.a ütles võlausaldaja võlgnikuga sõlmitud hoiulepingud üles ja nõudis hoiustatud kaupade tagastamist. 02.05.2016.a saatis võlausaldaja võlgnikule ka 1(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
pankrotihoiatuse nõudega tagastada kaubad või hüvitada nende väärtus hiljemalt 16.05.2016.a. Nimetatud tähtpäevaks võlgnik oma kohustusi ei täitnud, kuigi pankrotihoiatuse oli kätte saanud juhatuse liige 04.05.2016.a. 28.11.2016.a seisuga on võlausaldaja nõue võlgniku vastu 507 222,96 eurot, sh 415 144,12 euro (ilma käibemaksuta) eest kaupu, lisanduv käibemaks ostetud ja hoiustatud kaupadelt summas 59 790,07 eurot ja kottide väärtus summas 32 288,77 eurot. Nõue kogusummas 507 222,96 eurot on muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole esitatud nõuet käesoleva ajani täitnud ega ka esitanud sisulisi vastuväiteid sellele. Võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetust asjaoludega, et võlgniku kinnistu on kohtutäituri poolt arestitud, Krediidiinfo andmetel on võlgnikul maksuvõlg 23.11.2016.a seisuga 5489 eurot, Taust.ee andmetel on võlgnikul täitmata maksekohustusi seisuga 23.11.2016.a kogusummas 15 581,48 eurot. Võlausaldaja leidis, et võlgniku väide selle kohta, et tõendamata on hoiustatud kaupade kogused ja maksumused, on paljasõnaline. Kaupade kogused on tõendatud pankrotiavalduse lisadeks olevate inventuuriaktidega, mille on võlgnik ise allkirjastanud ja seega kinnitanud kaupade hoiustamist võlgniku juures. Võlgnik ei ole tõendanud, et ta oleks inventuuriaktides nimetatud kaubad võlausaldajale tagastanud, võlausaldaja korraldusel väljastanud kolmandatele isikutele või hüvitanud võlausaldajale nende maksumuse rahas. Võlausaldaja on esitanud kaupade maksumuse pankrotiavalduse lisades ja selgitanud pankrotiavalduses maksumuse kujunemist. Võlausaldaja leidis, et võlgnikul ei saa olla mingeid vastuväiteid kaupade maksumuse ja võlgniku juures hoiustamise osas, kuna vastavad kaubad on ostetud võlgniku poolt esitatud arvete alusel.
2.Võlgnik ei tunnistanud võlausaldaja nõuet ja enda maksejõuetust. Võlgnik leidis, et pankrotiavaldus on põhjendamatu ja võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust ega oma nõude olemasolu. Võlgnik leidis, et võlausaldaja väited hoiustatud kaupade ja nende koguste osas on täielikult tõendamata ning paljasõnalised. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et vastavad kaubad oleksid võlgniku ladudesse toimetatud või need peaksid seal olema, niisamuti ei ole tõendatud, et kaupadel on selline hind/väärtus nagu võlausaldaja oma tabelis on kajastanud. Tegemist on võlausaldaja enda poolt ühepoolselt koostatud arvestustega, mida ei ole võlgnikuga kooskõlastatud ja mille paikapidavust pole võlgnik kinnitanud. Võlgnik ja võlausaldaja on ühiselt aktsepteerinud üksnes 31.12.2015.a inventuuri aktis kajastatud laoseisu. Samas ei kajastu käesoleval ajal ka 31.12.2015.a inventuuri aktis valmistoodangu adekvaatseid andmeid, sest pärast inventuuri teostamist on aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid. Võlausaldaja nõuab võlgnikult hüvitist kaupade eest, mida ei peagi laos olema. Võlausaldaja on väidetavalt laos olevate kaupade hindu ja väärtust näidanud oluliselt kõrgemalt, kui need on tegelikkuses. Pole tõendatud ega selgitatud, mis alusel on sellised kauba maksumused saadud. Võlgniku arvates on võlausaldaja arvestanud kaupade maksumusi koos transpordihinnaga ning samuti on jäetud maha arvestamata võlgniku komisjonitasu, mida võlgnikul on õigus nõuda vastavalt poolte vaheliste lepingute punktidele
4.1.Seega erinevad iga kauba koti hinnad vähemalt 20-30 senti. Kuigi võlausaldaja on märkinud, et on põhjendatud kahtlus, et faktiliselt ei ole hoiustatud kaupa säilinud, leidis võlgnik, et esitatud fotod ei tõenda võlausaldaja väiteid, sest ei ole võimalik tuvastada millal ja millises kohas on need fotod tehtud. Viidatud fotod ei tõenda, et võlgnik pole kaupa hoiustanud oma ladudes. Võlgnikul puudub igasugune info võimaliku kriminaalmenetluse läbiviimise kohta. Võlausaldaja poolt 31.03.2016.a ja 30.04.2016.a allkirjastamiseks saadetud akte ei ole võlgnik allkirjastanud ja tagastanud, sest kõnealused aktid ei olnud korrektsed ning võlgnik ei nõustunud selliste tasaarvestustega. 31.12.2015.a inventuuri aktides, mis on poolte vahel kooskõlastatud, ning hilisemalt võlausaldaja enda poolt koostatud arvestustes ei sisaldu käesoleval ajal enam adekvaatsed andmed, sest pärast inventuuri teostamist 31.12.2015.a on 2(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid. Võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue tulenevalt võlausaldaja tähtajaks tasumata arvetest vähemalt 116 030,07 euro ulatuses ja juhul kui faktooringu avanss tuleb tagastada, siis 196 030,05 eurot. Võlgnikul on pangakontodel märkimisväärne summa ning samuti kuulub võlgnikule seitse kinnisasja.
3.Harju Maakohus tegi 23.01.2017.a määruse, millega jättis ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas menetluse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kohus tagastas võlausaldajale ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi 2000 eurot. Kohus jättis menetluskulud võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 1546,86 eurot. Kohus leidis, et võlausaldaja ei ole täitnud PankrS § 10 lg 1 tulenevat nõude olemasolu tõendamise kohustust. Võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna võlgnik esitas põhjendatud vastuväited võlgniku nõudes toodud kauba koguste ja maksumuse osas. Võlausaldaja väide selle kohta, et võlgnikul ei saa olla mingeid vastuväiteid kaupade maksumuse ja võlgniku juures hoiustamise osas, kuna vastavad kaubad on ostetud võlgniku poolt esitatud arvete alusel, ei ole selge nõude alus, kuna võlgnik on esitanud muuhulgas vastuväite, et võlausaldaja ei ole võlgniku esitatud arveid tasunud ja seega vajaks kaupade koguste ja maksumuse hindamine kohtu hinnangul tõendite hindamist ja täiendavat analüüsi. Võlausaldaja on oma nõudes tuginenud 31.12.2015.a inventuuriaktidele, kuid kohtu hinnangul vajab täiendavat analüüsi ja tõendite hindamist võlgniku vastuväide, kas pärast 31.12.2015.a aktide koostamist on aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid või mitte. Samuti on võlgnik avaldanud, et omab vastunõuet võlausaldaja vastu, millest tulenevalt tuleks kohtul võlausaldaja nõude suuruse kindlakstegemiseks hinnata ka vastunõude aluseks olevaid asjaolusid. Kohus leidis, et võlausaldaja nõude kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisuline vaidlus nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub kohtul kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. Kohus leidis, et võlgniku viited ajutise pankrotihalduri nimetamisega seotud Riigikohtu praktikale, sh ülesannetele, mida ajutine pankrotihaldur täitma peab, ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna kohtul puudub alus ajutise pankrotihalduri nimetamiseks PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu lahendist (3-2-1-60-14) ei tulene, et kohus peaks võlausaldaja ebaselge nõude väljaselgitamiseks määrama ajutise pankrotihalduri, et võlausaldaja ebaselgele nõudele vaatamata võlgniku maksejõuetuse esinemisel võlgniku pankrot välja kuulutada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14 punktis 16 selgesõnaliselt öelnud, et juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude selgust PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel. Käesoleval juhul otsustabki maakohus ajutise pankrotihalduri määramist ja seega esineb seadusest ja kohtupraktikast tulenev alus hinnata võlausaldaja nõude selgust tulenevalt PankrS § 15 lg 3 p-st 1. Kohtu hinnangul tuleneb Riigikohtu viidatud lahendist selgelt, et võlausaldaja nõude ebaselgus ei oma tähtsust olukorras, kus kohus on ajutise pankrotihalduri juba nimetanud. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et ajutise pankrotihalduri nimetamiseks puudub PankrS § 15 lg 3 p 1 tulenevalt alus. Kohus leidis, et võlgniku menetluskulude nõue on põhjendatud osaliselt.
4.08.02.2017.a esitas võlausaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega nimetatakse võlgnikule ajutine pankrotihaldur või saadetakse asi tagasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Võlausaldaja palus menetluskulud jätta võlgniku kanda. 3(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
Riigikohus on märkinud, et kohtul tuleb pankrotimenetluse algatamise otsustamisel esmajoones lähtuda esitatud tõenditest (RKTKm 3-2-1-59-08, p 13). Võlausaldaja on oma nõude tõendamiseks esitanud pankrotiavaldusele lisatud tõendid, kusjuures vaidlusalused ei ole asjaolud, et poolte vahel olid sõlmitud hoiulepingud, mis on üles öeldud, pooled on 31.12.2015.a seisuga teostanud võlausaldaja omandis oleva ja võlgnikule hoiule antud kauba inventuuri, võlausaldaja on ostnud võlgnikult kaupa kogusummas 304 229,67 euro ulatuses ning jätnud vastava kauba võlgniku juurde hoiule, võlausaldaja on nõudnud hoiustatud kauba tagastamist või selle väärtuse hüvitamist (kuna võlausaldaja andmetel, mida võlgnik ka ümber lükanud ei ole, hoiustatud kaupa ei ole olemas, on võlausaldaja primaarnõue kauba väärtuse hüvitamine) ning võlausaldaja nõuded on muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole oma vastuväidete (sh väidetav rahaline nõue võlausaldaja vastu, kaupade maksumus) esitanud ühtegi tõendit, kusjuures võlgniku nõude olemasolu tõendamine ja vastuväidete põhjendamine on võlgniku kohustus. Võlausaldaja on seisukohal, et oma nõude tõendamiseks ja vastuväidete põhjendamiseks oleks võlgnik pidanud esitama TsMS kohased tõendid, mitte piirduma paljasõnaliste vastuväidetega. Kohus on ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmisel tuginenud ühekülgselt võlgniku tõendamata vastuväidetele, jättes arvestamata võlausaldaja poolt esitatud tõendid ja seega rikkunud TsMS 436 lg 1-2 sätestatut. Kohus on pankrotiavalduse menetlusse võtmisel tuvastanud, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu ja võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetust. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et võlausaldaja ei ole tõendanud PankrS § 10 lg 1 tulenevalt nõude olemasolu ning võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited. Kui lähtuda võlgniku eeltoodud kinnitusest (omaksvõtt), oli võlgniku juures hoiustatud Grillsüsi Runsven 2,5 61 360 kotti, mille väärtus on 78 917,73 eurot. Nimetatud kauba maksumus on võlausaldajale hüvitamata ja selles osas on nõue selge ja tõendatud ning vaidlus saaks olla 6720 koti osas väärtusega 8642,88 eurot. Kui arvestada määruse põhjendustes esitatud võlgniku vastuväiteid, millele on kohus tuginenud, võib ebaselge olla võlausaldaja nõue summas 57 399,44 eurot (8642,88 eurot + 39 513,68 eurot + 9242,88 eurot), mitte kogu võlausaldaja nõue. Võlgniku vastuväited seoses kaupade väärtusega on paljasõnalised ja tõendamata. Võlgnik ei ole tõendanud, et oleks inventuuriaktides nimetatud kaubad võlausaldajale tagastanud, võlausaldaja korraldusel väljastanud kolmandatele isikutele või hüvitanud võlausaldajale nende maksumuse rahas. Hoiustatud kaupade maksumus on esitatud pankrotiavalduse lisades ning pankrotiavalduses on ka selgitatud maksumuse kujunemist. Võlgnikul ei saa olla mingeid põhjendatud vastuväiteid nende kaupade osas maksumusega 304 229,67 eurot, mille võlausaldaja on ostnud võlgnikult ja hoiustanud võlgniku juures, kuna vastavad kaubad on ostetud võlgniku poolt esitatud arvete alusel. Arusaamatu ja väär on võlgniku vastuväide komisjonitasu osas. Pooltevaheliste lepingute punkt 4.1. ei sätesta komisjonitasu maksmise kohustust. Samuti on meelevaldne ja paljasõnaline võlgniku vastuväide, et koti hinnad erinevad vähemalt 20-30 senti. Võlgnik ei ole oma väite põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit, kuid kohus on määruse põhjendustes nõustunud sellise võlgniku väitega. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks võlausaldaja vastu eeltoodud nõuded. Võlausaldaja ei ole ka vastavaid nõudeid tunnistanud. Raamatupidamisprogrammi väljatrükil ja tabelil põhinevat nõuet ei saa aktsepteerida põhjendatud vastuväitena. Pankrotimenetluse algatamise ja ajutise pankrotihalduri nimetamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda võlgniku paljasõnalistele väidetele selle kohta, et pärast 31.12.2015.a aktide koostamist on aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid. Juhul kui tehinguid oleks tehtud, on vastav tõendamiskoormus võlgnikul. Juhul kui võlgnik on 4(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
omaalgatuslikult teinud tehinguid, ei muuda see võlausaldaja nõuet võlgniku vastu. Võlausaldaja hinnangul ei tuleks hinnata võlgniku vastunõuet, kuna see on paljasõnaline ja tõendamata. Võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduses nõude võlgniku vastu kogusummas 507 222,96 eurot. Isegi kui hüpoteetiliselt arvestada võlgniku vastuväiteid kogusummas 253 429,49 eurot, on võlausaldajal nõue võlgniku vastu summas 253 793,47 eurot. Isegi kui mitte arvestada ajutise halduri nimetamise otsustamisel võlausaldaja selliseid nõudeid, mis põhinevad võlausaldaja poolt võlgnikule tarnitud ja võlgniku juures hoiustatud kaupade hoiulepingutel, on võlgnik maksejõuetu, kuna ei suuda täita oma maksekohustusi. Võlgniku varale on alates 13.01.2016.a seatud kohtutäituri poolt käsutuskeelud, võlgnikul oli maksuvõlg, mis ei ole vähenenud, kusjuures maksuvõlg on alates 12.09.2016.a. Samuti on võlgnikul Taust.ee andmetel ka teisi täitmata maksekohustusi seisuga 23.11.2016.a kogusummas 15 581,48 eurot. 13.02.2017.a esitas võlausaldaja uue tõendina 13.02.2017.a Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja vastuse kaebuse esitaja järelepärimisele. 13.02.2017.a sai kaebuse esitaja lepingulisele esindajale teatavaks, et vastustaja suhtes on algatatud enam täitemenetlusi kui eelnevalt on kaebuse esitaja seda esitatud menetlusdokumentides käsitlenud. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale saadetud kirja vastusest selgus, et vastustaja suhtes on 31 aktiivset täitemenetlust, sissenõudjaid on 26 ja menetluses olevate nõuete kogumaht on 138 479,52 eurot. Kusjuures 31st täitemenetlusest 15 on algatatud ajal, mil käesolevat avaldust menetleti. Lisatud tõendiga soovib kaebuse esitaja tõendada, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu ning maksejõuetus süveneb.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
6.Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Seisuga 20.02.2017.a on võlgniku suhtes toimuvate täitemenetluste arv vähenenud 27le ning nõudeid on summas 137 623,52 eurot. See tähendab, et võlgnik on enda kohustusi vahepeal täitnud. Määruse põhjendused
7.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Määruskaebus tuleb seega rahuldada.
8.Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata põhjusel, et võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu, esitades mitmeid vastuväiteid. Maakohtu hinnangul tuleks vaidlus vastava nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu määrus kohaselt põhjendatud. Maakohtu määrusest ei tulene motiive, millest maakohus oma järelduste tegemisel lähtus. Seega ei saa ringkonnakohus ka maakohtu määrust kontrollides jõuda järeldusele, et maakohus on ajutise halduri nimetamata jätmisel teostanud diskretsiooni õigesti. Maakohus on üksnes nimetanud võlgniku vastuväited ja sedastanud, et võlausaldaja ei ole täitnud nõude olemasolu tõendamise kohustust ning võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited. Ajutise halduri nimetamine ei saa sõltuda sellest, kas võlgnik nõuet tunnistab. Pankrotiseaduse kohaselt peab võlausaldaja saama läbi pankrotimenetluse oma õigusi kaitsta ka siis, kui võlgnik nõuet ei tunnista ja sellele vastu vaidleb. Kehtiva õiguse kohaselt võib võlausaldaja esitada võlgniku suhtes nõude hagimenetluses aga võlausaldaja võib oma varaliste õiguste kaitseks esitada võlgniku suhtes ka pankrotiavalduse. See, kas nõue on piisavalt selge või mitte, ei saa sõltuda sellest, mitu 5(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
vastuväidet võlgnik nõudele esitab. PankrS § 10 lg 1 kohaselt tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet esmalt tõendada. Kui see eeldus on täidetud, saab võlgnikul, juhul kui ta nõuet ei tunnista, tekkida võimalus nõudele vastu vaielda. Vastuväiteid tuleb kohtul hinnata samuti sisuliselt, sh hinnates ka tõendeid. Konkreetsete vastuväidete pinnalt tuleb hinnata, kas võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kas vaidlus nõude üle tuleks lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Samas ei piisa üksnes vastuväidete loetlemisest ja järelduse esitamisest, et vastuväited on põhjendatud, vaid iga vastuväite puhul tuleb ka põhjendada, miks see muudab nõude ebaselgeks. Kogumis tuleb vastuväidete hindamisel kohtul põhjendada, kas vastuväited muudavad ebaselgeks terve nõude või üksnes osa nõudest.
9.PankrS § 15 lg 3 p-i 1 alusel ajutise halduri nimetamata jätmine sõltub sellest, mis asjaoludele ja tõenditele võlgnik nõudele vastuvaidlemisel tugineb. Käesolevas asjas tugines võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks oleva nõude tõendamisel (PankrS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel) sellele, et poolte vahel on 31.12.2015.a allkirjastatud akt laoseisu osas. Selles osas pooltel vaidlust pole. Võlausaldaja esitas ka endapoolse laoseisu arvestuse seisuga 28.11.2016.a, mille alusel on esitatud ka pankrotiavalduse aluseks olev nõue. Seega osas, milles 28.11.2016.a arvestuse kogused kattuvad 31.12.2015.a aktiga, saab järeldada et võlausaldaja hinnangul laoseis muutunud pole. Seega on arvestuste kattuvas osas võlausaldaja enda põhistamiskohustuse täitnud. Võlgniku põhiline vastuväide (PankrS § 15 lg 3 p-st 1 tulenevalt) oli see, et laoseis on pärast 31.12.2015.a muutunud ning võlausaldaja poolt 28.11.2016.a arvestuses toodud laoseis on vale. Seda peaks aga võlgnik kohtule põhistama. Võlgnik saaks esitada omapoolsed asjaolud ja tõendid, mille alusel saaks kohus lugeda põhistatuks võlgniku vastuväite, et pärast 31.12.2015.a on laoseis muutunud. Käesoleval juhul on võlgnik esitanud konkreetseid põhistatud vastuväiteid üksnes mõnede kaupade osas, kuid see ei muuda võlausaldaja nõuet terves ulatuses ebaselgeks. See, et suurem osa või enamus võlausaldaja nõudest on ebaselge, ei too automaatselt kaasa terve nõude ebaselgust. PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel peab võlgnik vaidlema kogu nõudele põhjendatult vastu, mitte üksnes osale nõudest. Paberkottide (I kd, tl 85) osas ei ole võlgnik esitanud ühtegi vastuväidet. Maakohus peab tuvastama, mis osas on võlgnik võlausaldaja nõudele vastuväiteid esitanud. Kui mingis osas ei ole esitatud põhjendatud vastuväiteid ning see ületab 2500 eurot (PankrS § 15 lg 3 p 3), siis ei saa kohus jätta ajutist haldurit nimetamata. Võlgnik ei ole ka esitanud vastuväidet, et kaup on väärtusetu, vaid on üksnes leidnud, et koti hinnast tuleks maha arvata 20-30 senti. See vastuväide on samuti jäänud konkretiseerimata, kuid isegi kui arvata iga koti väärtusest maha 30 senti, ei muutu võlausaldaja nõue nulliks. Maakohus peab asja uuel lahendamisel hindama võlgniku kõiki vastuväiteid ja nende põhjendatust (sh võlgniku poolt väljatoodud tasaarvestusi ja kaupade ostmist võlausaldajalt).
10.Võlgnik on üldsõnaliselt tuginenud ka asjaolule, et tal on vastunõue võlausaldaja vastu. Samas ei saa olla piisav alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks PankrS § 15 lg 3 p-i 1 tähenduses see, kui õiguslik konstruktsioon, millele võlgnik tugineb, võiks võlgniku poolt esitatud faktiväidete õigsust eeldades olla selline, mis nõude olemasolu või sissenõutavuse välistaks. Vastasel juhul võiks võlgnik alati tugineda sellele, et tal on võlausaldaja suhtes tasaarvestatav nõue ning saaks alati välistada võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse menetlemise, sest iga tehingust tuleneva nõude puhul saab alati esitada väite, et võlgnikul oli võlausaldaja suhtes nõue, mida saab tasaarvestada ning sellisel juhul vastuväite aluseks olevate asjaolude paikapidavuse korral võiksid õiguslikult võlausaldaja nõude olemasolu või sissenõutavuse välistada. See aga muudaks võlausaldaja pankrotiavalduse menetluse sõltuvaks sellest, kas võlgnik nõudele vastu vaidleb või mitte. Seega tuleb maakohtul, võlgniku poolt PankrS § 15 lg 3 p-i 1 alusel esitatud vastuväidet kontrollides hinnata, kas 6(7)
Tsiviilasi nr 2-16-17945
võlgnik on kohtu ette toonud asjaolud ja esitanud tõendid, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et võlgniku poolt nõude suhtes esitatud vastuväited on piisavalt põhjendatud PankrS 15 lg 3 p-i 1 tähenduses. Käesoleval juhul ei ole võlgnik ka väitnud, et temal võlausaldaja vastu olev nõue on tasaarvestatud võlausaldaja nõudega. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et tulevikus võimalikult tekkivad nõuded seoses faktooringulepingutega tuleks arvestada põhjendatud vastunõude hulka. Isegi kui vastunõue oleks tasaarvestatud, peaks võlgnik enda nõuet põhistama sama ulatuslikult kui võlausaldaja enda pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet. Käesoleval juhul ei ole võlgniku poolt kohtu ette toodud selget vastunõuet.
11.Eespool toodust tulenevalt ei saa PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud ajutise halduri nimetamisest keeldumise aluse hindamine piirduda üksnes selle hindamisega, kas võlgniku poolt kirjeldatud õiguslik konstruktsioon selle paikapidavuse korral, võiks võlausaldaja nõude olemasolu välistada. Seega tuleb maakohtul PankrS § 15 lg 3 p-s 1 nimetatud vastuväite kontrollimisel kontrollida ja sisuliselt hinnata ka neid elulisi asjaolusid, mille esinemisest võlgniku vastuväite põhjendatus sõltub. PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud vastuväidete aluseks olevad asjaolud ja tõendid tuleb kohtu ette tuua võlgnikul. Maakohtul tuleb vastavaid asjaolusid ja tõendeid ükshaaval hinnata, hinnates kõiki asjaolusid, mis peavad esinema selleks, et järeldada, et võlgnik on nõudele PankrS § 15 lg 3 p-i 1 tähenduses põhjendatult vastu vaielnud. Käesoleval juhul maakohus seda teinud ei ole. Maakohtu poolt järelduste tegemisel ei ole maakohus tuvastanud järeldust võimaldavaid asjaolusid ega hinnanud sisuliselt seda, kas võlgniku poolt esitatud vastuväidete alusel peaks kohus järeldama, et võlausaldajal ei ole mitte mingis ulatuses nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb. Maakohtu praktika ei saa olla võlgniku vastuväidete hindamisel selline, et igasugune võlgniku vastuväide võiks ilma sisulise kohtuliku kontrollimiseta tuua kaasa selle, et võlausaldaja pankrotiavalduse menetlemine oleks välistatud. Eespool toodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maakohtu määrus täies ulatuses tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajadusel saab maakohus küsida pooltelt täiendavaid selgitusi ja esitada neile konkreetseid küsimusi, et selgitada välja nõuete selgus.
12.Kuna ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.
13.Menetluskulude jaotus tuleb lahendada asja sisulisel lahendamisel vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.