F.F (end. Katrin N.F) hagi B.A ’u vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2015/854
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: F.F , endise nimega Katrin N.F (isikukood XXX), elukoht: XXX/1, 11713 Tallinn. E-post:. Hageja esindaja: vandeadv. abi Aleksei Vassiljev, e-post: Kostja: B.A (isikukood XXX), elukoht: Aruheina tee 3, Suurupi, XXX, 76907 XXX. E-post: Kolmas isik: I.C (isikukood XXX), elukoht Linnamäe tee 23, Keila linn, e-post: Kostja ja kolmanda isiku esindajad: vandeadvokaat Urmas Volens ja advokaat Heili Püümann, e-post:
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata F.F (end. N.F) hagi B.A vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2015/854.
2.Jätta menetluskulud hageja F.F kanda.
3.Mõista välja F.F ́lt riigituludesse menetluskulud summas 350 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
4.Käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 15 päeva möödumisest kuni kohtuotsuse täitmiseni tuleb F.F ́l tasuda Eesti Vabariigile riigituludesse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Mõista välja F.F ́lt B.A kasuks menetluskulud summas 1 908 eurot.
6.Mõista välja F.F ́lt B.A kasuks viivis menetluskuludelt summas 1 908 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Mõista välja F.F ́lt I.C kasuks menetluskulud summas 1 824 eurot.
8.Mõista välja F.F ́lt I.C kasuks viivis menetluskuludelt summas 1 824 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
9.Jätta F.F ́le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda.
10.Tühistada Harju Maakohtu 21.01.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-999 seatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr 025/2015/854 kuni tsiviilasjas nr 2-16-999 tehtava lahendi jõustumiseni.
12.Saata käesolev kohtuotsus viivitamatult pärast jõustumist riigituludesse väljamõistetud menetlusabikulude osas teadmiseks Rahandusministeeriumile.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
Harju Maakohtu 29.05.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-13160 (jõustunud 01.07.2014) lõpetas kohus Tallinnas XXX asuva kinnistu kaasomandi kaasomanike vahelise enampakkumisega. Kohus on otsuse punktides b ja c sedastanud: juhul kui enampakkumise võidab B.A, siis kohustada N.F-i vabastama pärast B.A kandmist kinnistusraamatusse
kinnistu (registriosa nr XXX) ainuomanikuna, kinnistu ja sellel asuvad hooned ja rajatised ning andma B.A otsesesse valdusesse üle kinnistu ja sellel asuvad hooned ja rajatised ning mitte takistama B.A-l kinnistu omandi ja valduse teostamist. Määrata kindlaks otsuse punktis b täitmise viis järgmiselt. Kui N.F ei vabastada kinnistut, sellel asuvaid hooneid ja rajatis vabatahtlikult, siis tõsta ta välja kinnistult, sellel asuvatest hoonetest ja rajatistest.
Asjas toimus enampakkumine, mille alusel sai kinnisasja omanikuks B.A. Asjas on algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 025/2015/854. Täitemenetlust viib läbi kohtutäitur Kaire Põlts. 27.11.2015 täitmisteate kohaselt on täitedokumendiks 28.01.2015 dateeringuga täiteasjas nr 025/2014/2718 koostatud vara kordusenampakkumise akt. Nõude sisuks on Tallinnas XXX asuva kinnistu väljanõudmise nõue.
27.11.2015 täitmisteatega tegi kohtutäitur hagejale ettepaneku täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks, mille tähtaeg on 20.01.2016 kell 16.00. Vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel pidi toimuma kinnisasja sundkorras äravõtmine ning hageja ja temaga koosolevate inimeste väljatõstmine.
Hageja esitas kohtutäiturile 20.02.2004 dateeringuga N.F-i ja hageja vahel sõlmitud üürilepingu, mille alusel on hagejal, E.I-l , D.D-l , T.T-l ja L.R-il õigus kasutada Tallinnas XXX kinnistul asuvat eluruumi üldpinnaga 60m2 perioodil 20.02.2004 kuni 23.02.2104 ehk üürileping on sõlmitud 100 aastaks.
Tulenevalt VÕS § 291 lg-st 1 on hageja hinnangul 20.02.2004 sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud kinnistu omandajale, ehk kostjale. Kostja ei ole hagi esitamise aja seisuga 20.02.2004 üürilepingut üles öelnud ega muul viisil lõpetanud, mistõttu hageja hinnangul on üürileping kehtiv. TMS § 2 lg 3 esimese lause järgi ei või sundenampakkumise akti alusel sundtäitmist korraldada, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et sundtäitmine on lubamatu.
Kostja vastus
Kostja vastuses vaidles kostja hagile vastu ning palus hagi jätta rahuldamata.
Hagejal ja tema pereliikmetel puudub kehtiv alus kinnistu valdamiseks, kuivõrd väidetavalt 2004. aastal koostatud üürileping on tegelikult koostatud tagantjärgi, mistõttu on tegemist näiliku lepinguga, mis on tühine. Isegi kui ei leia üheselt tuvastamist, et leping on tagantjärgi koostatud, on leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Alternatiivselt on kostja üürilepingu ka üles öelnud.
Üürileping on kostja hinnangul tühine alljärgnevatel põhjustel. Üürilepingul esinevad mitmed tunnused, mis annavad alust arvata, et lepingut ei sõlmitud 2004. aastal, vaid see on koostatud tagantjärgi. Üürilepingu koostamise eesmärgiks oli tõenäoliselt tagada lepingu eseme jätkuv ja pikka aega kestev soodsatel tingimustel kasutamine sõltumata sellest, et vara omanik muutub ning takistada kostjal oma õigusi teostamast.
Lepingu sõlmimine ei ole usutav eelkõige seetõttu, et ei ole tõenäoline, et N.F nõudis 10 aasta jooksul oma pereliikmete käest üüri sama korteri kasutamise eest, milles ta nüüd koos oma endiste üürnikega tasuta elab. Kõik korteri üürnikud on N.F-i pereliikmed. 2004. aastal, kui üürileping sõlmiti olid väidetavad üürnikud L.R 7-aastane, T.T 10-aastane ja
D.D 11-aastane. Ei ole eluliselt usutav, et hageja sõlmis üürilepingu ja nõudis üüri tasumist oma tütrelt, tütre elukaaslaselt ning 7-, 10- ja 11-aastaselt lapselapselt. Hageja ei ole tõendanud, et alates 2004. aastast on üüri tegelikult tasutud.
10.Lepingu sõlmimisele tagantjärgi viitab samuti asjaolu, et hageja ja kostja vahel on aastatel 2013-2014 olnud vaidlus kaasomandi jagamise üle (XXX) tsiviilasjas 2-13-13160, mille jooksul hageja kordagi ei märkinud, et on enda osa kaasomandist mitmetele oma pereliikmetele 100-ks aastaks välja üürinud. Samuti ei küsinud hageja 2004. aastal, üürilepingu sõlmimisel, ega ka hilisemal ajal lepingu sõlmimiseksB.A kui kaasomaniku nõusolekut. Üürileping ilmus välja alles pärast seda, kui Harju Maakohus oli tsiviilasjas 213-13160 N.F-ile kahjuliku kohtulahendi teinud (kohus rahuldas osaliselt B.A hagi ning jättis N.F-i vastuhagi rahuldamata).
11.Muu hulgas annab alust lepingu ehtsuses kahelda ka asjaolu, et üürilepingu punkti 32 kohaselt juhul kui kokkulepet läbirääkimiste teel ei saavutata, lahendatakse vaidlused Harju Maakohtus. Nimetatud lepingupunkt on igati mõistetav 2014-2015 aasta kontekstis, kuivõrd sel ajal allusid ja ka täna alluvad Tallinnas asuvate kinnisasjade üürilepingutega seonduvad vaidlused tõepoolest Harju Maakohtule. 2004. aastal aga, kui üürileping väidetavalt sõlmiti, allusid Tallinna linnas asuvate kinnisasjade eluruumi üürilepingutega seotud vaidlused vastavalt sel ajal kehtinud TsMS § 141 lg-le 5 erandlikult Tallinna Linnakohtule. Seega ei oleks lepinguosalised saanud kokku leppida muus kui Tallinna Linnakohtu kohtualluvuses. Asjaolu, et üürilepingus on viidatud Harju Maakohtule, annab alust arvata, et leping on koostatud tagantjärgi.
12.Kuna hageja, N.F ja teised korteri valdajad ei soovinud üürilepingu sõlmimisel tegelikkuses kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, on tegemist näilise lepinguga, mis on tühine TsÜS § 89 lg 1 kohaselt. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel lepingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega puudub hagejal ja teistel valdajatel õiguslik alus kostjale kuuluva kinnistu valdamiseks ning täitemenetlus valduse üleandmiseks kostjale on õiguspärane.
13.Täiendavalt leidis kostja, et üürileping on tühine ka vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna kaasomanike vahelised suhted olid pingelised juba alates 2001. aastast ning kostja esitas mitmel korral ettepaneku kaasomandi lõpetamiseks, on tõenäoline, et üürilepingu sõlmimise eesmärgiks oli võimaldada üürnikel väga soodsatel tingimustel korteris edasi elada ka omaniku vahetumise korral. Sealjuures on üürileping sõlmitud üürileandjale äärmiselt kahjulikel tingimustel, muu hulgas: üürileandja saab üürnikelt nõuda vaid äärmiselt madalat üüri (igakuiselt kokku 150 Eesti krooni ehk 9,59 eurot) ja selle tõstmine on tehtud sisuliselt võimatuks; üürileandja võib üürilepingu p 22-25 kohaselt lepingu enne 100 aasta möödumist üles öelda vaid üürniku olulise lepingurikkumise korral või juhul, kui ta muretseb üürnikele uue samaväärse eluaseme. Samas lepingu p 21 kohaselt võib üürnik lepingu sõltumata põhjusest üles öelda, teatades sellest 3 kuud ette; üürileandjapoolse lepingurikkumise korral võimaldab lepingu p 30 üürnikul nõuda 50 000 krooni leppetrahvi, samas kui üürileandja saab üürnikupoolse rikkumise korral leppetrahvi nõuda vaid 5 000 krooni. Lisaks ülalmärgitule ei ole üürilepingu sõlmimisel N.F küsinud kaasomaniku B.A (kostja) nõusolekut, kuigi AÕS § 72 lg 1 kohaselt oli N.F kohustatud B.A nõusolekut küsima.
14.Kohtupraktika kohaselt on üürilepingud, mis on üürniku huvides kallutatud ning toovad üürilepingu uuele omanikule üleminekul kaasa omaniku huvide kahjustamise, heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised. Käesolevas asjas on selge, et
üürileping on üürnike huvides kallutatud ning toob kaasa B.A kui kostja ja asja uue omaniku huvide olulise kahjustamise. Sellistel äärmiselt ebaproportsionaalsetel tingimustel sõlmitud leping on seega heade kommetega vastuolus ja vastavalt TsÜS § 86 lg-le 1 tühine.
15.Kostja on korduvalt palunud hagejal ja teistel korteri ebaseaduslikel valdajatel korteri talle üle anda. 13.10.2015 saatis kostja korteri ebaseaduslikele valdajatele nõudekirja, milles palus valdajatel korteri üle anda ning esitas valdajate vastu rahalise nõude. Samuti ütles kostja nõudekirjaga üürilepingu tingimuslikult üles (kostja tugines üürilepingu tühisusele, kuid palus juhul, kui kohus peaks tuvastama, et üürileping tühine ei ole, lugeda esitatud nõudekiri üürilepingu ülesütlemise avalduseks). Valdajate nimel vastas 22.10.2015 hageja elukaaslane E.I, keeldudes kostja nõudeid täitmast. Kohtu põhjendused
16.Kohus, vaadanud läbi hagimaterjalid, analüüsinud kostja vastust ja poolte esitatud väiteid ning uurinud tõendeid nende kogumis leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
17.Pooled ei vaidle asjas selle üle, et Harju Maakohtu 29.05.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-13160 (jõustunud 01.07.2014) on kohus otsustanud lõpetada Tallinnas XXX asuva kinnistu kaasomandi ja müüa kinnistu kaasomanike vahelisel enampakkumisel. Kuivõrd enampakkumise võitis kostja kohaldub otsuses märgitud täitmise kord - kui N.F ei vabastada kinnistut, sellel asuvaid hooneid ja rajatis vabatahtlikult, siis tõsta ta välja kinnistult, sellel asuvatest hoonetest ja rajatistest.
18.Pooled ei vaidle ka selle üle, et sundenampakkumise akti täitmiseks on algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 025/2015/854. Täitemenetlust viib läbi kohtutäitur Kaire Põlts. Kohtutäitur on täiteasjas käsitlenud võlgnikena kõiki kinnisasja väidetavalt kasutavaid isikuid, sh F.F-i (endise nimega Katrin N.F) ehk hagejat.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal valdab kinnisasja seaduslikul alusel ehk kas tal on kehtiv üürileping, mis välistab täitedokumendi täitmise (st kas sundtäitmine täiteasjas nr 025/2015/854 on lubatav).
20.Hageja on enda nõude alusena käsitlenud TMS § 2 lg-t 3. Nimelt on TMS § 2 lg 1 p 15 kohaselt täitedokumendiks sundenampakkumise akt. TMS § 2 lg-s 3 on sätestatud, et TMS § 2 lg 1 punktis 15 nimetatud täitedokumendi alusel ei või sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. TMS § 221 lg 1 kohaselt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õigus võlgnikul. Kuivõrd kohtutäitur on täitemenetluses (kohtu hinnangul õigesti) käsitlenud võlgnikuna muu hulgas hagejat, leiab kohus, et hageja on isikuks, kel on õigus pöörduda hagiga kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega. TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sellise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
21.Hageja tugineb väitele, et sundtäitmine on lubamatu, kuivõrd hagejal on õigus asja vallata üürilepingu alusel. Kostja leiab, et üürileping on tühine ning alternatiivselt on kostja selle ka üles öelnud. Kohus on 04.10.2017 määruses pooltele selgitanud, et hageja peab käesolevas asjas tõendama, et tal on üürilepingu alusel seaduslik alus asja vallata ning üürileping on kehtiv ja kostja (kes on esitanud tühisuse vastuväite) peab tõendama, et üürileping on tühine
või üles öeldud (II kd, tl 45-47). kehtivuse/tühisuse küsimust.
Alljärgnevalt analüüsib kohus üürilepingu
22.Hageja leiab, et üürileping oli kehtiv, kuivõrd kostja oli enampakkumise ajal selle kehtivusest teadlik (I kd, tl 14-20). Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et enampakkumise ajaks oli avaldatud üürilepingu olemasolu, ei välista seda, et see üürileping on tühine.
23.Kostja leiab, et üürileping on tühine käsutuskeelu rikkumise tõttu ehk põhjusel, et hageja ei küsinud 2004. aastal ega hiljem üürilepingu sõlmimiseks B.A kui teise kaasomaniku nõusolekut. Kohus selgitab, et kaasomaniku nõusolek on AÕS 74 lg 1 kohaselt vajalik vaid kinnisasja võõrandamise ja koormamise korral. Asja üürimist ja rentimist ei loeta Riigikohtu praktika kohaselt asja koormamiseks AÕS § 74 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-84-08, p 10 ja 3-2-1-51-11, p 17). Eeltoodust tulenevalt ei muuda teise kaasomaniku nõusoleku puudumine asja üürimiseks üürilepingut tühiseks.
24.Kostja teine vastuväide seisneb selles, et üürilepingu näol on tegu näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing selline tehing, mille puhul on pooled leppinud kokku, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustele ei kaasne avaldatud tahteavaldustele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et 20.02.2004 dateeringuga üürileping (N.F-i , N.F-i, E.I, D.D , T.T ja L.R - keda esindas ühiselt N.F) vahel sõlmitud üürileping XXX asuva kinnisasja üürimiseks – I kd, tl 22-24) on näiliku tehing ja seega tühine. Väidetav üürileping on kohtu hinnangul sõlmitud tagantjärele ja näilikult, eesmärgiga vältida sundtäitmise läbiviimist. Seda alljärgnevatel põhjustel.
25.Lepingu tähtaeg 100 aastat. Üürilepingu p 2 kohaselt on leping sõlmitud perioodiks 20.02.2004-20.02.2104 ehk 100 aastaks ning paralleelselt ka üürnike elueaks ehk kui 100 aasta möödumisel on mõni üürnik veel elus, pikeneb leping tema surmani. Arvestades asjaolu, et tegu on eluruumide üürilepinguga, milliseid sõlmitakse tavapäraselt mõnest kuust mõne aastani, ei ole eluliselt usutav, et üürnik ja üürileandja oleksid tahtnud lepingu sõlmimisega tegelikkuses tuua kaasa tagajärje – üürilepingu sõlmimise kehtivusega 100 aastat. Koosmõjus kohtu poolt järgnevalt tuvastatud asjaoludega (millest nähtub lepingu ebaproportsionaalset üürileandjat kahjustav iseloom), viitab juba ainuüksi lepingu tähtaeg selgelt sellele, et lepingupooltel puudus tegelik tahe lepingus märgitud õiguslikke tagajärgi kaasa tuua.
26.Üüri suurus 150 Eesti krooni ehk 9,59 eurot kuus. Üürilepingu p 11 kohaselt on üüri suuruseks 30 krooni inimese kohta ehk kokku 150 krooni – s.o. 9,59 eurot kuus. Üürile ei lisandu kõrvalkulusid. Sealjuures võimaldab lepingu p 13 üüri suurust muuta vaid poolte kokkuleppel üks kord kahe aasta jooksul ja mitte rohkem kui 5 % - st sisuliselt on üüri tõstmine lepingu kehtivuse ajal võimatu. Kostja on esitanud tõendid selle kohta, et Põhja-Tallinnas asuvate kolmetoaliste korterite üürihinnad on 2015-2016 aastal kinnisvaraportaali kv.ee andmetel 300 - 890 eurot kuus, kusjuures Kopliranna piirkonnas asuvate korterite minimaalseks üürihinnaks on 4,44 eurot ruutmeetri kohta (I kd, tl 85-91, väljavõtted kinnisvaraportaalist kv.ee). Üüritud eluruumi pindala on hageja väidete ja üürilepingu kohaselt 60 m 2 ja kostja väidete kohaselt 79,2 m 2.
Kui lähtuda pinna suurusest 60 m2, teeks see üürihinnaks vastavalt minimaalselt 4,44*60= 266,40 eurot (madalaima ruutmeetri hind korda üüritud eluruumi suurus). Üürnikud kasutavad ka eluruumide juurde kuuluvat kinnistut (kokku 1 398 m 2). Isegi kui lähtuda hageja tõendamata väidetest, et eluruum oli keskmisest kehvemas seisukorras, ei ole eluliselt usutav, et pooled soovisid reaalselt sõlmida üürilepingu üüri suurusega 9,59 eurot kuus, mis on antud madalaimast sarnase piirkonna üürist enam kui 25 korda väiksem. Üldteadaolevalt ei ole üüri suurus viimase 10-15 aasta jooksul sedavõrd oluliselt muutunud, et 2004. aastal oleks antud piirkonna üüri suurus olnud oluliselt erinev kostja poolt välja toodud 20152016.a üüripakkumistes kirjeldatust. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et 2004.a oleks olnud võimalik üürida enam kui 1 300 m2 suurust kinnisasja ja sellel asuvat vähemalt 60 m2 eluruumi Põhja Tallinnas ligikaudu 10 euro eest. Täiendavalt märgib kohus, et üürnikul puudus kohustus tasuda kõrvalkulusid (mis üüri suurust arvestades üüri summat eelduslikult ületavad) ja lepingu p 11 annab üürnikule õiguse tellida üürnikul lasuva kinnistu hooldamise kohustuse (muru pügamine ja puude lõikamine) täitmiseks üürileandja kulul vastavaid teenuseid kolmandatelt isikutelt. Seega on tõenäoline, et lepingu reaalse kohase täitmise korral maksaks üürileandja üürnikule üüritud asja kasutamise eest sisuliselt peale. Selliste õiguslike tagajärgede reaalse kaasatoomise soov ei ole eluliselt usutav, mistõttu leping on suunatud vaid õigusnäivuse kaasatoomisele.
27.Üürileandjat ebamõistlikult kahjustavad leppetrahvid, mis ei ole proportsionaalsed üüri suurusega. Üürileandja poolse lepingurikkumise korral võimaldab lepingu p 30 üürnikul nõuda üürileandjalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi 50 000 krooni, samas kui üürileandja saab üürniku poolse rikkumise korral leppetrahvi nõuda vaid 5 000 krooni. Esiteks ei ole leppetrahvid proportsioonis üüri suurusega, mis veenab kohut selles, et poolte tahe ei olnud tegelikkuses suunatud sellise lepingu sõlmimisele. Teisalt erinevad ka üürniku ja üürileandja leppetrahvid omavahel kümme korda ning ei ole eluliselt usutav, et üürileandja oleks reaalselt soovinud sellise tagajärje kaasatoomises kokku leppida ja niisugustel tingimustel lepingut sõlmida. See on üürileandjalt ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult kahjustav tingimus, mis viitab selgelt asjaolule, et pooled ei soovinud sellist tingimust kaasa tuua ja üürileping on näilik tehing.
28.Ülesütlemisõigust puudutavad sätted ebaproportsionaalselt üürileandjat kahjustavad. Üürileandja võib lepingu p-de 22-25 kohaselt lepingu enne 100 aasta möödumist üles öelda vaid üürniku olulise lepingurikkumise korral või juhul, kui ta muretseb üürnikele uue samaväärse eluaseme. Üürnik võib aga p 21 kohaselt lepingu sõltumata põhjusest üles öelda, teatades sellest 3 kuud ette. Poolte õigused on täielikult tasakaalust väljas ja veenavad kohtu selles, et pooled ei soovinud tegelikkuses lepingu sõlmimisega selliseid tagajärgi kaasa tuua.
29.Vaidluste allumine Harju Maakohtule. Lepingu p 32 näeb ette, et kokkuleppe mittesaavutamise korral lahendatakse vaidlused Harju Maakohtus. Üürilepingu sõlmimise ajal (aastal 2004) allusid taolised vaidlused Tallinna linnakohtule. See säte eraldiseisvana ei muuda tehingut näiliseks, kuid süvendab kohtu veendumust, et leping on sõlmitud tagant järele, sooviga koormata kinnisasja kasutuslepinguga, millest vabanemine oleks uuele üürileandjale võimalikult raske.
30.Tehing sõlmitud lähikondsete (pereliikmete) vahel. Lähikondsete vahel sõlmitud tehingute sisu tuleb näilike tehingute kontekstis hinnata eriti kriitiliselt, kuivõrd lähikondsetel on üldjuhul suuremad võimalused sissenõudjat kahjustavate tehingute sõlmimiseks –
lähikondsed tegutsevad valdavalt ühistest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Kohtul on üürilepingut kui tervikut hinnates veendumus, et ka käesoleval juhul on lepingu pooled sõlminud tehingu ebamõistlikel tingimustel selleks, et sissenõudja huve teadlikult kahjustada. Ühtlasi ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et N.F hageja ema ja teiste kinnisasja valdajate vanaemana sõlmis hageja ja hageja lastega ehk enda lapselastega (kes üürilepingu sõlmimise hetkel olid 7-, 10- ja 11-aastased) üürilepingu oma elukoha kasutamiseks, küsides neist igaühelt ka selle eest raha (30 eurot inimese eest – lepingu p 11).
31.Üürileping ilmus „üllatuslikult välja„ enam kui 10 aastat peale selle väidetavat sõlmimist. Hageja on esitanud väite, et kostja ja N.F-i vahel 2013-2014 peetud kaasomandi jagamise teemal peetud kohtuvaidluse käigus ei toonud N.F kordagi kohtu ette asjaolu, et on oma osa kaasomandist välja üürinud (oma perekonnaliikmetele 100 aastaks). Üürileping „ilmus välja“ alles pärast seda, kui Harju Maakohus tegi tsiviilasjas 2-13-13160 N.F-ile kahjuliku kohtulahendi. Hageja väited selle kohta, et kostja pidi olema üürilepingu olemasolust teadlik juba aastaid tagasi, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule on esitatud tõendina Harju Maakohtu 29.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-13160 Tallinnas XXX asuva kinnistu kaasomandi lõpetamise vaidluses (I kd, tl 72-78). Kohus on selles otsuses põhjalikult analüüsinud poolte huve erinevate kaasomandi lõpetamise viiside osas ja ka selle väärtuse osas (mh on läbi viidud kinnisasja hindamised). Viidatud kohtulahendis puudub vähingi viide sellele, et XXX kinnisasi oleks koormatud üürilepinguga (mis oleks mõjutanud kaasomandi osa eest saadavat võimalikku hüvitist ja võimalik, et ka kaasomandi jagamise viisi). Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu (seda, et hageja teda üürilepingu olemasolust enne 2015.a teavitanud ei olnud). Kuivõrd hageja on esitanud selle väite osas vaid paljasõnalisi tõendamata väiteid ning ülalviidatud kohtuotsusest üürilepingu olemasolu ei nähtu, tuvastas kohus, et hageja teavitas kostjat üürilepingu olemasolust alles 2015.a peale kaasomandi kohtuvaidluse lõppu. See kinnitab kohtu veendumust, et leping on sõlmitud mitte aastal 2004 nagu see on dateeritud, vaid aastal 2015, sooviga takistada kostjal enda õigusi teostada. Antud asjaolu tõendab ka kohtule on esitatud ruumide üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd, tl 80), millega N.F on üle andnud ja E.I vastu võtnud üüritud ruumid ning nende võtmed alles 04.02.2015. Eeltoodu kinnitab taaskord kohtu veendumust, et pooled ei ole üürilepingut allkirjastanud 2004.a nagu väidab hageja, sest jääb arusaamatuks, miks kolis E.I ruumidesse alles 04.02.2015 ehk peaaegu 11 aastat peale üürilepingu sõlmimist. See kinnitab kohtu veendumust, et üürilepingu pooltel puudus tahe sõlmida üürilepingut 2004.a tähtajaga 100 aastat ja tegelikkuses on leping sõlmitud alles 04.02.2015. Kohus ei viinud läbi ekspertiisi, et tuvastada üürilepingu sõlmimise aega. Seda põhjusel, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt saadud info kohaselt ei ole allkirja kirjutamise aega sisuliselt võimalik välja selgitada. Ühtlasi leidis kohus, et üürilepingu tühisus on tuvastatav selle konkreetset paberil vormistamise aega tuvastamata (ilma ekspertiisita) – selle sisust tulenevalt. Samas ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et kuivõrd tema poolt esitatud skaneeritud üürilepingult nähtuvalt on see dateeritud 20.02.2004, on leping ilmselgelt sel kuupäeval ka reaalselt allkirjastatud. Miski ei takistanud üürilepingu pooli märkimast hiljem sõlmitud lepingule varasemat kuupäeva. Kuivõrd ainuüksi lepingu allkirjastamise aeg ei omanud kohtu hinnangul aga tehingu näilikkuse kindlakstegemisel tähtsust ja tehingu näilikkus ilmneb lepingu tingimustest kui sellistest, siis kohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.
32.Asjas ei ole tõendamist leidnud, et üürnikud oleksid üüri kunagi reaalselt tasunud . Kostja on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et üüri reaalne tasumine on tõendamata, mis kinnitab samuti, et üürilepingu pooltel puudus tegelik tahe astuda üürilepingusse ja seda täitma asuda. Hageja on mõistnud antud väite olulisust asja lahendamisel ja on esitanud enda lõplikes seisukohtades (II kd, tl 55-59, p 2.7) väiteid, et üüri on tasutud nii ülekannetega kui sularahas, kuid ei ole selliseid väiteid millegagi tõendanud. Hageja hinnangul on väited tõendatud E.I 04.04.2016 menetlusdokumendis esitatud seisukohtade ja sellele lisatud maksekorraldustega (I kd, tl 153-157), kust nähtuvad rahalised ülekanded N.F-i pangakontole 2008, 2009 ja 2010 aastatel. Hageja selgitab sealjuures ka ise õigesti, et Maarek E.I ei ole tsiviilasja nr 2-16-999 menetlusosaline, leides ebaõigesti, et tema selgitusi tuleb käsitleda dokumentaalse tõendina TsMS 272 lg 1 järgi. E.I paate selgitused ja tõendid on esitatud vastuseks kostja vastuhagile, mis on eraldatud eraldiseisvaks tsiviilasjaks nr 2-17-545 (II kd, tl 26, eraldamise määrus). TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Menetluse välised isikud tõendeid esitada ei saa. Kuivõrd E.I ei ole käesoleva asja menetlusosaline ja hageja ei ole esitanud tema seisukohti ja selle lisasid kohtule dokumentaalsete tõenditena, ei saa kohus arvestada ka tema seisukohtade kui tõendiga. Samuti ei saa kohus rajada lahendit E.I poolt esitatud tõenditele. Vastuhagi materjalid on käesoleva tsiviilasja toimikus vaid informatiivsuse kaalutlustel ja need ei moodusta tõendite mõttes käesoleva tsiviilasja materjale. Samas selgitab kohus, et isegi, kui E.I 04.04.2016 menetlusdokumendi juures olevad maksekorraldused (I kd, tl 153-157) oleks dokumentaalsete tõenditena esitanud hageja, ei oleks nendega võimalik tõendada üürilepingu reaalset täitmist ja üüri tasumist. Ülekanded on tehtud üürilepinguga mittehaakuvates summades ja mistahes selgituseta. Neid ei saa seostada konkreetsete üürilepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Seega on üürilepingu täitmine üüri tasumise näol tõendamata. See asjaolu kogumis lepingu tingimustega veenab kohut, et pooled ei soovinudki enda vahel sõlmitud lepinguga kaasa tuua pooltele siduvat üürisuhet.
33.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et leping on oma sisult nii olulisel määral üürnikku soosiv, et ei ole eluliselt usutav, et üürileandja oleks tegelikkuses nii kahjustavatel tingimustel üürilepingu sõlminud. Lepingu eesmärgiks on olnud selgelt õigusnäivuse tekitamine, et vältida sundtäitmise järgselt üürniku väljatõstmist pinnalt, mitte aga tegeliku üürisuhte loomine poolte vahel.
34.TsÜS § 89 lg-s 3 on sätestatud, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kohtu hinnangul oli poolte tegelik tahe suunatud tasuta kasutamise lepingu sõlmimisele Kopliranna 13 asuva kinnisasja suhtes, kuna kaasomanik N.F lubas hagejal ja E.I-l enda kinnisasja kasutada ja kostja ei ole vaidlustanud, et vähemasti E.I neid reaalselt ka kasutas. Kuivõrd kohus tuvastas, et pooled ei soovinud kaasa tuua asja kasutamise eest tasu maksmise kohustust ja tasu reaalset maksmist ei ole asjas ka tõendatud, loeb kohus N.F-i ja E.I vahelise õigussuhte tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 mõttes. TMS ei sätesta tasuta kasutamise lepingu üleminekut asja omandajale ja vastav õigus lõppeb parima pakkumise parimaks tunnistamisega. Tasuta
kasutamise leping sundtäitmise käigus uuele omanikule üle ei lähe. Seega puudub hagejal õiguslik alus kostjale kuuluva kinnistu valdamiseks ning täitemenetlus valduse üleandmiseks kostjale on õiguspärane.
35.Hageja on alternatiivselt leidnud, et üürileping on lisaks näilisusele TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, kuivõrd see on vastuolus heade kommetega. Riigikohus on selgitanud, et tehing ei saa olla samaaegselt näilik tehing ja ka heade kommetega vastuolus olev tehing (vt Riigikohtu lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-13-06, p 37; 3-2-1-80-05, p 21). Kohus oleks analüüsinud üürilepingu vastuolu heade kommetega juhul, kui kohus oleks olnud seisukohal, et pooled soovisid end reaalselt siduda üürileandjale kahjuliku üürilepinguga 100 aastaks. Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte tahe ei olnud kaasa tuua 100-aastast üürisuhet, vaid nad soovisid kaasa tuua tasuta kasutamise lepingu tekke (st üürileping oli näilik tehing). Eeltoodut tulenevalt ei analüüsi kohus üürilepingu vastuolu heade kommetega.
36.Kuivõrd kohus leidis, et leping oli tühine, ei analüüsi kohus seda, kas kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud, kuivõrd üles öelda on võimalik vaid kehtivat üürilepingut
37.TMS § 2 lg 1 p 15 kohaselt on täitedokument sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kinnisasja valduse väljanõudmisel. TMS § 2 lg-s 3 on sätestatud, et TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokumendi alusel ei või sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Kohus tuvastas, et hageja ei valda asja õiguse alusel, mis ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud. Seega on kohtutäiturile õigus kinnisasi hagejalt välja nõuda. Täitemenetlus täiteasjas nr 025/2015/854 on seaduslik ja lubatav.
38.Kuna sundtäitmine täiteasjas nr 025/2015/854 on lubatav, jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud
39.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 167 lg 1 sätestatust hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule.
40.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
41.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud
lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
42.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
43.TsMS § 177 lg-s 4 on sätestatud, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
44.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 kohaselt määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.
45.Harju Maakohtu 21.01.2016.a määrusega rahuldati N.F-i taotlus menetlusabi saamiseks ning vabastati N.F täielikult riigilõivu 300 euro tasumisest hagiavalduse esitamisel ning riigilõivu 50 euro tasumisest hagi tagamise taotluse esitamisel. Seega on hagejale antud menetlusabi kogusummas 350 eurot. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Tulenevalt TsMS § 190 lg 4 sätestatust, leiab kohus, et menetlusabikulu summas 350 eurot tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus hoiatab hagejat, et käesolev lahend võidakse tulenevalt TsMS § 179 lg-st 6 sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi
jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Seega märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et 15 päeva möödumisel otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb hagejal tasuda riigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (350 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 179 lg 21 sätestab, et kohtulahendile, millega mõistetakse Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud või menetlusabikulud, võib kohus lisada eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed. Kohus on käesolevale lahendile lisanud nõude tasumisest hõlbustava makseinfodokumendi. TsMS § 179 lg 4 sätestab, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele.
46.23.10.2017.a on kostja esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (Ii kd, tl 66). Kostja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Kostja esindajad on osutanud õigusabiteenust 15,3 tunni vältel tasuga keskmiselt 104 eurot tunnis (ilma käibemaksuta), kogusummas 1 590 eurot (koos käibemaksuga 1 908 eurot). Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et kostja lepinguliste esindajate ajakulu on toimikust nähtuvate menetlusdokumentide, nende mahu ja vaidluse keerukusega põhjendatud kõigi menetluskulude nimekirjas väljatoodud kirjete osas. Kostja esindajate õigusabi tunnihind 104 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja Tallinnas tavapärastesse piiridesse jääv. Kohus leiab, et õigusabikulu summas 1 908 eurot tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista, kuivõrd kohus on teinud lahendi hageja kahjuks. Kostja on esitanud TsMS § 177 lg-s 4 sätestatud taotluse viivise väljamõistmiseks menetluskuludelt ning kohus rahuldab selle.
47.23.10.2017.a on kolmas isik esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (II kd, tl 64). Kolmanda isiku menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Kolmanda isiku esindajad on osutanud õigusabiteenust 12,39 tunni vältel tasuga keskmiselt 120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta), kogusummas 1 824 eurot (koos käibemaksuga). Kohus, kontrollinud kolmanda isiku menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutajad oleksid kulutanud aega põhjendamatult. Kolmanda isiku esindajate õigusabi tunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja Tallinnas tavapärastesse piiridesse jääv. Kohus leiab, et õigusabikulu summas 1 824 eurot tuleb hagejalt kolmanda isiku kasuks välja mõista, kuivõrd kohus on teinud lahendi hageja kui kolmanda isiku vastaspoole kahjuks. Kolmas isik on esitanud TsMS § 177 lg-s 4 sätestatud taotluse viivise väljamõistmiseks menetluskuludelt ning kohus rahuldab selle.
48.19.01.2016.a kohtumäärusega rahuldati Katrin N.F-i avaldus riigi õigusabi saamiseks. Nimetatud kohtumääruses asus kohus seisukohale, et avaldaja huvid võivad jääda advokaadi
abita kaitseta ning avaldajale tuleb anda riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. See tähendab, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend taotleja kahjuks. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12 p 23). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda. 23.10.2017.a esitas hageja esindaja Aleksei Vassiljev kohtule avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja (II kd, tl 58). Kohus otsustab riigi õigusabi osutamise eest tasu määramise ja maksmise eraldiseisva määrusega. Kohtu poolt seatud hagi tagamise abinõu tühistamine
49.Harju Maakohus rahuldas enda 21.01.2016 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 025/2015/854 kuni tsiviilasjas nr 2-16-999 tehtava lahendi jõustumiseni.
50.Kooskõlas TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus ülalviidatud määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kostjal tuleb pöörduda käesoleva kohtumääruse täitmiseks peale käesoleva lahendi jõustumist ise kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.