Täitmine › Muud täitmisasjad

Asjaolud 14.02.2017 esitas JL (hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu Aktiva Finants (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2012/730. 23.03.2017 täpsustatud hagis pidas hageja õigustatuks sissenõudja nõuet koos täitekuludega 1034,46 eurot ja palus tunnistada kehtetuks sundtäitmine summas 1479,47 eurot lähtudes tsiviilasjast nr 2-11-13149. Arvestades, et hageja on kaebuse esitamise hetkeks tasunud 980 eurot, palus hageja lugeda sissenõudjale tasumisele kuuluvaks 54,46 eurot, mis sisaldab ka täitekulu. Hagiavalduse ja sellele lisatud materjalide kohaselt Harju Maakohtu 01.11.2011 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-13149 (asjas Osaühing Aktiva Finants vs JL) otsustas kohus: rahuldada hagi tagaseljaotsusega; mõista kostjalt JL hageja Osaühing Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus (põhinõue) 376,22 eurot, intress 40,57 eurot ja viivis ajavahemiku 04.02.201021.03.2011 eest 123,40 eurot; mõista kostjalt JL hageja Osaühing Aktiva Finants kasuks välja viivis 0,08% põhinõudelt (376,22 eurolt) päevas alates 22.03.2011 kuni põhinõude täitmiseni (põhivõlgnevuse tasumiseni) (tl 18-19). Otsus tsiviilasjas nr 2-11-13149 jõustus 31.12.2011 (tl 19). Osaühingu Aktiva Finants avalduse ja Harju Maakohtu 01.11.2011 otsuse tsiviilasjas nr 211-13149 alusel algatas kohtutäitur Katrin Vellet täiteasja nr 031/2012/730 JL suhtes. 05.08.2015 sõlmiti kohtutäituri büroos kokkulepe võlgniku ja sissenõudja vahel, millega võlgnik kohustus graafiku alusel tasuma võlgnevuse osamakseid kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 05.08.2015 seisuga summas 968,04 eurot (tl 4). JL tasus täitemenetluses nõude ja kohtutäituri kulude katteks 980 eurot (tl 5-13). 04.01.2017 saatis kohtutäitur võlgnikule täitmisteate täiendava viivise tasumise kohta ja täitmiskulu väljamõistmise otsuse kogusummale 506,23 eurot (tl 17). Hageja esitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgse hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2012/730, leides, et temalt nõutakse ebamõistlikult suures summas viiviste tasumist. 29.09.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras menetluskulud kindlaks selliselt, et neid hagejalt välja ei mõisteta. Samuti tühistas kohus Harju Maakohtu 25.04.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega kohus keelas hagi tagamiseks kohtutäitur Katrin Velleti menetluses olevas täiteasjas nr 031/2012/730 Indulgents OÜ (registrikood 12519537) sundmüügi kuni tsiviilasjas nr 2-17-2364 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus tugines lahendis Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-64-17 (p 10) ja 3-2-1-64-09 (p 9) selgitatule, mille kohaselt muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, ent seda vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga määratud kuupäevani). Lahendis nr 3-2-1-64-17 leidis Riigikohus, et viivise protsent on välja arvutatav ka juhul, kui see on sõnastatud selliselt, et selle tasumise lõpptähtaeg ei ole kuupäevaliselt kindlaks määratud. Riigikohtu juhiseid järgides leidis maakohus, et hagejal tulnuks oma viivise vähendamise taotlus esitada tsiviilasjas nr 2-11-13149. Kuivõrd hageja seda ei teinud, on ta minetanud õiguse nõuda kostjalt viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast). Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et otsus tsiviilasjas nr 2-11-13149 tehti tagaseljaotsusena ja isik sai sellest reaalselt teada alles täitetoimingute läbiviimisel, ei saa olla objektiivseks põhjuseks, mis õigustaks TMS § 221 lg 2 kohaldamata jätmist. Isik ei saa asetuda tagaseljaotsuse tegemise tõttu paremasse positsiooni kui isik, kes enda asja menetlemisel aktiivselt osales. 30.10.2017 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 4. Kaebuse kohaselt ei seisne käesoleva tsiviilasja sisu mitte tagaseljaotsuses või objektiivsetel asjaoludel esitatud õigeaegses hagis, vaid selles, et otsuses tsiviilasjas nr 2-11-13149 on viivise arvutuse aluseks valitud vale paragrahv – VÕS 2(4)

§ 113. Hageja leiab, et ebaõigetel alustel arvestatud viivised on põhjendamata ja õigustühised. Võlaõiguslikus lepingus tsiviilasjas nr 2-11-13149 on küll ette nähtud ühekordne trahvisumma maksegraafiku rikkumisel, kuid märgitud ei ole viivise ega intressi protsenti maksega hilinemisel. Sellest lähtudes eeldab hageja, et 01.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-13149 oleks kohus pidanud viivise protsendi aluseks võtma VÕS § 94 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused, mitte lähtuma 0,08%, mis viitab VÕS §-s 113 sätestatule. Valest alusest lähtuvalt on hagejalt nõutud ebaõiglaselt suure kohustuse täitmist. Määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsust põhjusel, et otsuses tsiviilasjas nr 2-11-13149 on viivise arvutuse aluseks valitud vale paragrahv (VÕS § 113) ning sellest lähtuvalt nõutud hagejalt ebaõiglaselt suure kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja toonud kaebuses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks. Täitedokumendiks, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb, on Harju Maakohtu 01.11.2011 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-11-13149, mis jõustus 31.12.2011. Maakohus on vaidlustatud otsuses viidatud Riigikohtu selgitustele tuginedes õigesti leidnud, et kuna hageja jättis põhimenetluses, s.o tsiviilasjas nr 2-11-13149 viivise vähendamise taotluse esitamata, on ta minetanud õiguse nõuda viivise vähendamist aja eest pärast tsiviilasjas nr 211-13149 tehtud 01.11.2011 tagaseljaotsuse jõustumist, kuna täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. Ka nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et vastavat kohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et käesolevas asjas sundtäitmise korras käsitletav otsus tsiviilasjas nr 2-11-13149 tehti tagaseljaotusega. Seega on hageja kaevatavas maakohtu lahendis toodud põhjendustel minetanud viivise vaidlustamise võimalused. Hageja etteheited viivise ebaõigele arvestusele Harju Maakohtu tagaseljaotsuses tsiviilasjas nr 2-11-13149 on lisaks eeltoodule ka sisuliselt põhjendamatud. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega kujuneb seadusjärgne viivise määr VÕS § 94 järgsele intressimäärale kaheksa protsendipunkti liitmise tulemusena. Toodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja käsitlus, justkui tuleks seadusjärgse viivise arvestamisel lähtuda üksnes VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel JL apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega 3(4)

apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellandi väidetele. Ringkonnakohus koostas apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellandile on tagatud ka kaebeõigus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust kostjale vastamiseks ning kostjal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.