A.K. hagi AS-i Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Swedbanki apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. september 2017 Apellant (kostja): AS Swedbank, rk 10060701; esindaja Jüri Puust
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja (hageja): A.K. , ik XXXXXXXXXXX ; esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi ja tunnistas lubamatuks täies ulatuses sundtäitmise täiteasjas nr 084/2015/2170 ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 084/2015/2170 laenulepingu ülesütlemisest tuleneva võlgnevuse täitmisel.
3.Jätta hagi rahuldamata ja sundtäitmine lubamatuks tunnistamata laenulepingu osamaksetest tuleneva võlgnevuse sundtäitmisel (246,53 eurot ja lisanduv viivis).
5.Jätta A.K. menetluskulud 50 % ulatuses maa- ja ringkonnakohtus AS-i Swedbank kanda.
6.Jätta 50 % A.K. riigi õigusabi ja menetlusabi kuludest Eesti Vabariigi kanda.
7.Jätta AS-i Swedbank menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.
8.Määrata riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude suuruseks Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Aare Kaldma poolt A.K. le ringkonnakohtu menetluses osutatud õigusabi eest 312 eurot.
9.Mõista AS-lt Swedbank välja Eesti Vabariigi kasuks 744 eurot.
10.Tühistada ringkonnakohtu otsuse jõustumisel osaliselt Tartu Maakohtu 23. septembri 2015 määrusega seatud hagi tagamine, millega peatati täitemenetlus täitesasjas nr 084/2015/2170 ja jätta hagi tagatuks 246,53 eurot ja lisanduva viivise täitmisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise peale võib kaebuse Riigikohtule esitada ka Eesti Vabariik.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.K. (hageja) esitas 19.09.2015 maakohtule hagi AS Swedbank (kostja) vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.08.2004 hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 3.2 kohaselt oli hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded A.L. vastu, mis tulenevad kostja ja A.L. vahel 20.07.2004 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXX ning selle lepingu võimalikest lisadest, samuti poolte vahel tulevikus sõlmitavatest lepingutest. 20.07.2005 sõlmisid pooled hüpoteegi kande muutmise ja asjaõiguslepingu. Tartu Maakohus tunnistas 02.06.2017 otsusega lubamatuks sundtäitmise kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevas täiteasjas nr 084/2010/2954 hüpoteegi realiseerimiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 12.01.2015 otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 14.07.2015 sai hageja kohtutäitur Oksana Kutšmei täitmisteate täiteasjas 084/2015/2170. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue A.L. e vastu ning seetõttu on lubamatu ka sundtäitmine hagejale kuuluva ja kostja kasuks hüpoteegiga koormatud korteriomandi realiseerimiseks. Hageja esitas 27.07.2015 hagi tagamise taotluse täitemenetluse peatamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kostja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. A.L. on teinud kostjale tasumisi oma võlgnevuste katteks märkides selgituseks vaid laenuleping nr XXXXXXXXXXX ja jätnud täielikult täitmata laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva kohustuse. Seega täitis A.L. teadlikult vaid paremini tagatud kohustust. A.L. e poolt tasutud summad on arvestatud lepingu nr XXXXXXXXXXX võlgnevuste katteks. Kostja ütles lepingu nr XXXXXXXXXXX üles 05.06.2015, sest ei A.L. ega ka hageja ei tasunud kostjale laenulepingust tulenevat võlgnevust täiendavalt antud tähtaja jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2016 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevas täiteasjas nr 084/2015/2170 hüpoteegiga koormatud kinnisasja, registriosa nr 1230438 realiseerimise ja saadud tulemist hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis kuni maakohtu otsuse jõustumiseni kehtima hagi tagamisabinõuna kohaldatud täitemenetluse peatamise täiteasjas nr 084/2015/2170. Maakohtu põhjenduste kohaselt puudus kostjal alus A.L. e ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ülesütlemiseks kostja esitatud asjaoludel. Kui laenulepingu ennetähtaegne ülesütlemine VÕS § 415 lg 1 alusel ei ole kehtiv, ei ole hageja kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks ning puudub eeldus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjal õigust VÕS § 88 lg 1 ja 2 alusel alates 13. märtsist 2015 debiteerida laenulepingu nr XXXXXXXXXXX tagastamiskohustuse katteks A.L. kontolt rahasummasid, mille selgitusse oli makse tegija märkinud, et tegemist on laenu XXXXXXXXXXX märtsi-, aprilli- ja maikuu 2015 osamaksetega. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlgnik A.L. ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutest nr XXXXXXXXXXX ja nr. XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused ei olnud võrdselt tagatud kuna lepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevaid kohustusi tagas hageja kinnisasjale seatud hüpoteek ning ennetähtaegselt üles öeldud lepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks puudus pärast hüpoteegi realiseerimist tagatis. Krediidiandjal on õigus tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel tulenevalt VÕS § 416 lg 1 nõuda kogu võla tasumist, see tähendab et sissenõutavaks muutunud nõuet on õigus rahuldada hüpoteegi realiseerimisest saadud vahendite arvelt. Seega tagatise, antud juhul hüpoteegi realiseerimine lepingu nr XXXXXXXXXXX ülesütlemise järgselt teenis lepingu alusel saadu (võlausaldaja poolt üleantu) tagastamise eesmärki. Kui tagatise realiseerimisest saadu ei ole piisav kogu sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks, ei tähenda see kohtu hinnangul seda, et kohustus on olnud või on vähem tagatud. Kostja väide käesoleval ajal lepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste täitmiseks tagatise puudumise kohta on õige, aga lepingu ülesütlemisel leping kui selline ei kao, st ei teki uut kohustust, millel puudub tagatis kohustuse täitmata jätmise puhuks. Tagatise ebapiisavuse risk lasub võlausaldajal. Seega nõustus maakohus hagejaga, et mõlemad A.L. ja kostja vahel sõlmitud lepingud olid võrdselt tagatud. Maakohtu hinnangul määras A.L. , märkides igakuiste maksete selgitusse sõnaselgelt, et makse on tehtud lepingu nr XXXXXXXXXXX täitmiseks, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud VÕS § 88 lg 1 alusel. Seega ei kuulunud kostja ja A.L. vahelises võlasuhtes
kohaldamisele VÕS § 88 lg 6. Kostjal ei olnud õigust debiteerida 2015.a. märtsi-, aprilli- ja maikuus A.L. kontolt vahendeid, millised olid määratud A.L. poolt lepingust nr. XXXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste täitmiseks, lepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva võla tagastamiskohustuste katteks. Kuna nimetatud kanded ei ole õiguspärased, ei ole A.L. olnud viivituses lepingu nr XXXXXXXXXXX järgi tasumisele kuuluvat kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning 5.06.2015.a. lepingu ülesütlemine on tühine. Seega ei ole nimetatud lepingust tulenev nõue lepingu järgi üleantu tagastamiseks sissenõutavaks muutunud ning puudub eeldus täitemenetluses hüpoteegi realiseerimiseks. Maakohtu hinnangul võib kostja käitumist A.L. kontolt maksete debiteerimisel kostja poolt valitud kohustuse katteks pidada vastuolus olevaks ka VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega, kuna kostja ei ole võlgnikku informeerinud, et alates 13.märtsist 2015 hakkab ta ühe laenu tagastamiseks tehtud makseid arvestama teise laenu tagastamiskohustuse katteks. Kostja poolt esitatud väljavõttest lepingul nr XXXXXXXXXXX tehtud operatsioonidest nähtub, et selle lepingu järgi üleantu tagastamiseks ei ole tehtud makseid terve 2014.a jooksul, samas kui võib eeldada, et hageja tagatud kohustust on täidetud, sest vastasel juhul oleks esinenud alus lepingu ülesütlemiseks. Arvestades kostja käitumist ei saa välistada, et kui võlgnik või hageja hüpoteegipidajana oleksid vastavalt kostja 18.05.2015.a teatisele tasunud teatises märgitud kolme kuu maksete võlgnevuse summas 246,53 eurot, siis oleks kostja arusaamise kohaselt esinenud alus ka selle summa arvestamiseks lepingu nr XXXXXXXXXXX kui vähem tagatu järgi tasumisele kuuluva võlgnevuse katteks. Kostja poolt teatises märgitud võlgnevuse tasumine ei oleks välistanud hilisemalt uute kolme järjestikuse maksega viivitamisest tekkida võivate võlgnevuste tekkimist, kui pidada õigeks kostja tõlgendust kohustuste ebavõrdse tagatuse kohta. Kostja hilisem käitumine toetab nimetatud arvamust, sest ka pärast lepingu nr XXXXXXXXXXXX ülesütlemist on kostja jätkanud A.L. konto debiteerimist XXXXXXXXXXX tuleneva võla tagastamiskohustuste katteks, vaatamata asjaolule, et võlgnik oli määranud, et raha on kontole kantud teise lepingu täitmiseks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 16.septembri 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti hinnanud kontol oleva raha omandiõiguslikku kuuluvust, kohustuse täitmise ja lepingu ülesütlemise regulatsiooni ning VÕS § 88 lg 2 õigussisu; 2) asjaolu, et hageja kontolt teostati alates 2015.a. novembrist makseid A.L. e kontole ja need jõudsid lõppastmes kostjani, ei oma käesolevas asjas mingisugust tähendust, sest selleks ajaks oli leping juba üles öeldud. Maakohus on jätnud tõendite hindamisel tähelepanuta, et mitte keegi ei tasunud lepingu ülesütlemise vältimiseks vajalikku summat tähtpäevaks ehk 4.06.2015.a ei võlausaldaja määratud kontole ega ka A.L. e debiteeritavale kontole; 3) tasus A.L. ise pärast lepingu ülesütlemist samasuguses suuruses maksed hageja kontole. A.L. on soovinud täitemenetluse raames maksegraafikut ja on 2016.a. augustis tehtud avaldusele lisanud konto väljavõtte LHV pangast perioodil 01.02.2016 - 08.08.2016
(Lisa 1, II kd tlk 6-9). Sealt nähtub, et samas suuruses maksed 81,60 eurot pärinevad tegelikult A.L. ele kuuluvalt LHV kontolt. Kostja ei teadnud ja ei osanud maakohtus toimunud menetluse jooksul eeldada, et ka hilisemaid makseid teeb tegelikult A.L. ; 4) on kostja seisukohal, et kontol olev raha kuulus igal juhul A.L. ele. Kontol olevat raha käsitletakse ka kui nõudeõigust panga vastu. Kohustuse täitis A.L. , sest seda tehti tema kontol olevate vahenditega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et hageja ja A.L. e vahel oleks sellist õigussuhet, mille alusel saaks A.L. e kontol olevat raha pidada hagejale kuuluvaks; 5) ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et kostja oli kohustuse täitmise viisi kindlaks määranud VÕS § 91 lg 1 alusel. Olukorras, kus tagatisvara omanik oleks vajamineva makse teinud enne määratud tähtpäeva, õiges summas ja õigele kontole, ei oleks kostja teinud lepingu ülesütlemise tahteavaldust; 6) ei saa A.L. e ja hageja vahelised õigussuhted mõjutada kohustuse täitmise viisi ja selle täidetuks lugemist võlausaldaja suhtes; 7) on kostja seisukohal, et hindamaks seda, milline kohustus on vähem tagatud, tuleb lähtuda kohustuse täitmise ajast; 8) puudus tagatis ka lepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate maksete sissenõutavaks muutumise ja maksete debiteerimise hetkel, sest lepingut XXXXXXXXXXX taganud tagatis (kinnistu asukohaga Jugapuu 12, Randvere küla, Viimsi vald, Harjumaa) müüdi juba 2011. aastal. Kohustused ei saa olla võrdselt tagatud, kui ühest lepingust tuleneval kohustusel tagatis puudub; 9) on maakohus asunud ebaõigele järeldusele, et ei saa välistada, et kui võlgnik või hageja oleksid vastavalt kostja 18.05.2015.a. teatisele tasunud teatises märgitud kolme kuu maksete võlgnevuse summas 246, 53 eurot, siis oleks kostja arusaamise kohaselt esinenud alus ka selle summa arvestamiseks lepingu nr. XXXXXXXXXXX kui vähem tagatu järgi tasumisele kuuluva võlgnevuse katteks. Maakohus ei ole sellist võimalikku asjaolu kostjale varem ette heitnud ja tegu on hüpoteetilise järeldusega mitteeksisteerinud olukorrast, mis ei saa olla kohtuotsuse põhjenduseks; 10) on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus, sest kostja ei ole informeerinud, et alates 13.03.2015 hakkab ta ühe laenu tagastamiseks tehtud makseid arvestama teise laenu katteks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on üheselt tõendatud, et A.L. on nõuetekohaselt täitnud laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevaid maksekohustusi, mistõttu puudus kostjal õiguslik alus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks laenusaaja poolt lepingutingimuste rikkumisele tuginede; 2) ei ole võlgnik antud juhul täidetavat kohustust määranud VÕS § 88 lg 2 tähenduses, vaid on teostanud makseid lepingutingimustele vastavalt (VÕS § 76); 3) pole käesolevas kaasuses tegemist erinevalt tagatud kohustustega. Nii laenulepingu XXXXXXXXXXX kui ka laenulepingu nr XXXXXXXXXXX täitmine oli tagatud kvalitatiivselt võrdväärsete tagatistega; 4) on maakohus (lisaks kohustuse täidetusest tulenevale hüpoteegi realiseerimise täitenõude välistatusele) põhjendatult hinnanud kostja käitumist võlasuhtes hea usu põhimõtte vastasena kostja poolt teavituskohustuse rikkumise ja maksete teise kohustuse katteks debiteerimise tõttu. Hinnang ei põhine mitte hüpoteetilistel
kaalutlustel (nagu on apellatsioonkaebuses väitnud kostja), vaid kohtumenetluses reaalselt tuvastatud faktilistel asjaoludel; 5) on täitmata ülesütlemise avalduse formaalsed eeldused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel materiaal- ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja tunnistab sundtäitmise täiteasjas 084/2015/2170 lubamatuks laenulepingu ülesütlemisest tuleneva võlgnevuse sundtäitmisel. Täitemenetlus on lubatav laenulepingu osamaksete võlgnevuse (246,53 eurot ja lisanduv viivis) sundtäitmisel ja selles osas jätab ringkonnakohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jätab 50 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
7.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjal ei olnud õigus VÕS § 88 lg 1 ja 2 alusel alates 13. märtsist 2015 debiteerida laenulepingu nr XXXXXXXXXXX tagastamiskohustuse katteks A.L. e kontolt rahasummasid, mille selgitusse oli makse tegija märkinud, et tegemist on laenu XXXXXXXXXXX märtsi-, aprilli- ja maikuu 2015 osamaksetega. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei teinud rahamakset (sooritust) kostjale. Samuti ei teinud võlgnik (A.L. ) kostjale tahteavaldust selle kohta, millist kohustust ta täitis (kostja debiteeris raha ise). Seetõttu ei ole ka VÕS § 88 lg 1 ja 2 kohaldatavad. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 88 lõike 1 kohaldamise eelduseks on muuhulgas tahteavalduse tegemine selle kohta, millist kohustust täidetakse. Hageja kandis raha A.L. ele, mitte kostjale. A.L. e pangakontol olnud raha päritolu, muu hulgas selle saamine hagejalt, ning raha A.L. e kontole laekumise selgitused ei oma kostja jaoks tähendust VÕS § 88 lg 1 mõttes. Võlausaldaja ei pea ega saagi kontrollida, kellelt ja millise selgitusega on võlgniku pangakontole raha laekunud. Kuna võlgnik ei määranud, millist kohustust ta VÕS § 88 lg 1 mõttes täitis, ei ole asjakohane ka viide VÕS § 88 lg 2 ning väited kohustuse võrdsest või ebavõrdsest tagatusest.
8.Ringkonnakohus selgitab, et A.L. i pangakonto paiknemine Swedbank AS-s (kostja juures) ei tähenda seda, et hageja oleks makse teinud kostjale. Tegu on A.L. e kontoga ja sinna laekunud raha oli A.L. e nõudeõigus kostja vastu. A.L. e kontole laekunud raha kuulus tema vara hulka. Seetõttu ei saa hageja tehtud makset käsitleda kohustuse täitmisena kostja ees. Järelikult ei täitnud võlgnik A.L. laenulepingut XXXXXXXXXXX kohaselt ning sellest laenulepingust on A.L. el kostja ees võlgnevus 246,53 eurot, millele lisandub viivis (kt I, tl 39). Selle võlgnevuse suhtes on võimalik sundtäitmine.
9.Ringkonnakohus leiab, et tähelepanu väärib hageja väide, et laenulepingu ülesütlemise avalduse formaalsed eeldused on täitmata. Sellele tugines hageja nii hagiavalduses (kt I, tl 2-3) kui ka vastuses apellatsioonkaebusele (kt II, tl 16). Maakohus analüüsis küll otsuses ülesütlemise avalduses täiendava tähtaja andmist ning selle kättetoimetamist (VÕS § 416 lg 1), kuid jättis tähelepanuta VÕS § 416 lõikes 2 sätestatud krediidiandja kohustuse pakkuda tarbijale hiljemalt koos VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud tähtajaga võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 416 lg 2 täiendab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piiranguid ning tegu on VÕS § 421 kohaselt imperatiivse regulatsiooniga, mistõttu toob selle eiramine kaasa ülesütlemise avalduse tühisuse (3-2-1-1-07 p 24).
Maakohus jättis hindamata esitatud tõendid selle kohta, kas kostja pakkus võlgnikule võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks (VÕS § 416 lg 2). TsMS § 652 lg 2 sätestab, et ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme kohtu menetluses küll esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata. TsMS § 652 lg 3 p 1 kohasel tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Kuna maakohus jättis ülesütlemise avalduse põhjendamatult ja materiaal- ja menetlusõigust rikkudes hindamata osas, kas selles pakuti võlgnikule võimalust läbirääkimisteks, hindab ringkonnakohus vastavat tõendit ise ja teeb seda järgnevalt. Kostja 18. mai 2015 laenulepingu ülesütlemise avalduses on märgitud järgmine lause: „Lisainfot võlgnevuse suurusest konkreetsetel kuupäevadel ja võimalike kokkulepete saavutamise kohta saate alltoodud kontaktandmetel“ (kt I, tl 39). Ringkonnakohus on seisukohal, et see lause on ebapiisav, et täita VÕS § 416 lõikes 2 sätestatud nõuet. VÕS § 416 lõike 2 eesmärgiks on võlgnevuse likvideerimine läbirääkimiste teel, et vältida laenulepingu ülesütlemist. Seetõttu peab krediidiandja tegema tarbijast laenusaajale krediidilepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lõike 2 kohaselt selge, üheselt mõistetava ja otsese pakkumise läbirääkimistesse astumiseks eesmärgiga kokkuleppele jõuda. Kostja ei teinud pakkumist kokkuleppele jõudmiseks, vaid märkis ebamäärase viite kontaktandmetele, kust saab lisainfot muu hulgas võimalike kokkulepete saavutamise kohta. Kostja ei tõendanud, et ta oleks teinud laenusaajale pakkumise läbirääkimisteks muul viisil või muus dokumendis ega esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus võlgnevus laenumaksete osamaksete tasumata jätmisest on väike (246,53 eurot), on kokkuleppele jõudmine tõenäoline ja läbirääkimiste mittepakkumine võis negatiivselt mõjutada kokkuleppe sõlmimise võimalikkust. Lähtuvalt VÕS § 416 lõike 2 mõttest peab krediidiandja näitama üles aktiivset rolli läbirääkimiste pidamisel ja analüüsima võimalikke lahendusi kokkuleppele jõudmiseks.
10.TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Võttes arvesse, et laenulepingu ülesütlemine on tühine (otsuse p 9), ei ole kogu laenulepingust tulenev võlgnevus sissenõutavaks muutunud ning seda ei saa sundtäita. Seetõttu on selles osas sundtäitmine TMS § 221 lg 1 kohaselt lubamatu. Kuna ringkonnakohus jõudis seisukohale, et A.L. e kontole tehtud maksed ei olnud laenulepingu XXXXXXXXXXX täitmine (otsuse p 7-8), on A.L. el kostja ees võlgnevus 246,53 eurot, millel lisandub viivis. Seda nõuet on iseenesest võimalik sundtäita ja seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas lubamatuks kogu sundtäitmise.
11.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 alusel kannavad menetluskulud hagi osalise rahuldamise korrad pooled võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt lähtuvalt täitemenetluse ajal sissenõutavaks muutunud nõudest. Samas ei tunnista ringkonnakohus täitemenetlust lubamatuks tervikuna. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta hageja menetluskuludest 50 % tema enda kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.
12.Maakohus andis hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (RÕS § 8 p 1). Kui menetlusosalisele anti riigi õigusabi ilma hüvitamiskohustuseta, ei mõisteta riigi õigusabi kulu menetlusosaliselt välja isegi siis, kui lahend tehakse tema kahjuks (3-2-1152-12 p 23). Samas tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel mõista 50 % hageja riigi õigusabi kuludest kostjalt välja riigi kasuks. Maakohus määras hageja riigi õigusabi tasu suuruseks 626 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuvalt RÕS §-st 22 lg 1 ja §-st 22 lg 7 ning Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 10 lg 1 rahuldada ja määrata hageja riigi õigusabi tasu suuruseks ringkonnakohtus 312 eurot, s.h käibemaks. Võttes arvesse eelnevat, peab kostja riigile hüvitama hageja riigi õigusabi tasu 469 eurot (626+312)/2.
13.Maakohus andis hagejale ka menetlusabi riigilõivu tasumiseks ja vabastas hageja riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb mõistja kostjalt välja riigi kasuks 50 % hageja riigilõivust (550 eurot), milles hageja oli menetlusabi korras vabastatud, s.o 275 eurot.
14.Ringkonnakohus leiab, et hageja tuleb vabastada 50 % riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel. Hageja on pensionär, tema sissetulek on maakohtu tuvastatu kohaselt madal. Arvestades tema kinnisasja suhtes käivat täitemenetlust ning tema halba majanduslikku olukorda, oleks hageja suhtes ebaõiglane mõista riigi kasuks temalt välja riigilõiv, mille tasumise kohustusest oli ta maakohtus vabastatud.
15.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Maakohus peatas hagi tagamise korras täitemenetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kuna ringkonnakohus jätab hagi osaliselt rahuldamata, tühistab ringkonnakohus TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise osas, milles hagi jäetakse rahuldamata. Hagi jääb tagatuks maakohtu määratud viisil laenulepingu osamaksetest tuleneva võlgnevuse täitmisel, s.o 246,53 eurot ja lisanduv viivis. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.