Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

objektitehniku ametikohal. Vastavalt TLS § 20 lg-le 1 on tööraamat töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument. Tööraamatu puudumise tõttu ei saanud hageja tõendada uuele tööandjale oma töökogemust ehitusalal ja sai seetõttu 40 % madalamat palka, kui ta töökogemuse olemasolu korral oleks saanud. Hagejale ajavahemikul 04.09.2005 kuni 06.11.2006 tekkinud otsene kahju summas 52 800 krooni seisneb palgavahes, mida AS Merko Ehitus maksab objektitehniku ametikohal kogemustega ja kogemusteta töötajale. Hageja ei saanud esitada uuele tööandjale töökogemuse tõendamiseks Seve Ehituse AS-ga sõlmitud töölepingut lepingu p-s 6.3 sisalduva konfidentsiaalsusnõude tõttu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, et tööraamatu väidetavast kinnipidamisest on talle tekkinud kahju. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja teavitas hagejat tema tööraamatu olemasolust ja võimalusest sellele järele tulla 11.09.2006 ehk veel enne hagi esitamist. Hageja tuli tööraamatule järele kaks kuud hiljem. Hageja käitumine viitab sellele, et tegelikult ei olnud tööraamat hagejale vajalik, vaid tema ainsaks eesmärgiks oli kahju hüvitamise nõude esitamine kostjale. Hageja väited kahju tekkimisest tööraamatu puudumise tõttu on paljasõnalised ja alusetud, kuna vahetult pärast kostjaga töölepingu lõpetamist asus hageja tööle AS-s Merko Ehitus objektiinseneri ametikohal. Hageja oleks saanud vajaduse korral oma varasemat töökogemust tõendada ka muude vahenditega kui tööraamat, sealhulgas varem sõlmitud töölepingu, varasema tööandja vastava õiendi ja/või iseloomustuse esitamisega (TLS § 22 p-d 2 ja 3). Hageja ei nõudnud kostjalt vastava õiendi või iseloomustuse esitamist. Hageja esitatud AS Merko Ehitus 06.03.2007 kiri ei tõenda, et tööraamatu olemasolu oleks andnud aluse maksta hagejale 40 % kõrgemat töötasu. Hagejal puudus konfidentsiaalsuskohustus pärast töölepingu lõpetamist, kuna pooled ei ole sõlminud TLS § 50 p-s 6 nimetatud kokkulepet ja kostja ei ole maksnud hagejale eritasu või andnud muud hüvitust. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 23 100 krooni. Kohus tuvastas, et käesolevas asjas ei pea pooled tasuma riigilõivu ja muid kohtukulusid, ning jättis kohtuvälised kulud TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja sõlmisid 10.01.2005 töölepingu, mis lõpetati 04.09.2005 poolte kokkuleppel. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei vormistanud hagejale tööraamatut ei hageja töötamise ajal ega ka tema lahkumisel. Pooltevaheline vaidlus taandub küsimusele, kas hagejal on tekkinud kahju sellest, et tööandja tööraamatut ei vormistanud ega väljastanud. Samuti on vaidluse all küsimus, millal kostja teavitas hagejat tööraamatu olemasolust. Kuivõrd tööleping on kestvusleping, kuulub kohaldamisele vaidluse lahendamisel lisaks töölepinguseadusele ka võlaõigusseadus (VÕSRakS § 12 lg-s 1 sätestatu alusel). Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist VÕS § 128 lg 4 tähenduses, kuna ta oleks saanud uue tööandja juures 30-40 % kõrgemat palka, kui kostja oleks väljastanud töölepingu lõpetamisel talle tööraamatu ja hagejal oleks olnud võimalus uuele tööandjale oma töökogemust tõendada. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt esitatud kahjusumma arvestust, mille kohaselt hageja põhipalk oli uue tööandja juures 04.09.2005 kuni 2005. a. detsembri lõpuni 8 000 krooni ja alates 2006. a. jaanuarist kuni oktoobrini (kaasa arvatud) 10 000 krooni. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja poolte esiletoodud asjaolule, et hageja informeeris korduvalt tööandjat tööraamatu väljastamise vajadusest. Asjaolu, et hageja teavitas kostjat tööraamatu saamise soovist, on tõendatud 06.03.2006 ja 08.09.2006 elektronkirjadega (tl 33, 35). Kostja töötaja vastas 08.09.2006, et hageja tööraamat on tellitud. Seve Ehituse AS 06.11.2006 elektronkiri (tl 26) koos

hageja vastusega (tl 36) ja kostja veelkordse vastusega (tl 54-55) ei tõenda hageja varasemat informeerimist tööraamatu olemasolust, kuigi selles kasutatakse formuleeringut „ootame sind endiselt tööraamatule järgi tulemisele”. Kostja sekretäri A. Kopli seletuskiri 25.01.2007, mille kohaselt sai hagejale helistatud 11. septembril ja teavitatud sellest, et tema tööraamat on kostja kontoris, ei ole usaldusväärne tõend tööraamatu olemasolust teavitamise kohta 11.09.2006. Kostja töötaja on oma 09.11.2006 elektronkirjas teatanud, „minu teada sai sellest sind küll informeeritud”, kuid jätnud täpsustamata, kes ja millisel viisil seda tegi. Tõendeid kogumis hinnates luges kohus tõendatuks, et hageja sai tööraamatu kättesaamise võimalusest teada esmakordselt 06.11.2006. Vastutusest vabastamise alusena võivad kõne alla tulla rikkumise vabandatavus, süü puudumine või kokkuleppeline vastutusest vabastamine (vastavalt VÕS § 103, § 104 ja § 106). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks teha järelduse, et rikkumine oli vabandatav. Kostja ei ole usutavalt põhjendanud, miks kostjale ei väljastatud tööraamatut tema korduvatest nõudmistest hoolimata. Kostja väide, et hageja võis tõendada oma töösuhet nii töölepinguga (mis oli hagejal olemas) kui ka iseloomustuse või muu kostja koostatud dokumendiga (mida hageja kostjalt ei taotlenud), viitab asjaolule, et kostja vaidlustab hageja kahjunõude, kuna kahju tekkimine ei olnud talle ühest küljest ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ja teisalt aitas hageja kahju tekkimisele kaasa (VÕS § 139 lg 1). On õige, et tööraamat on töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument (TLS § 20 lg 1). Tööraamat on see dokument, millest järgmine tööandja saab välja lugeda nii staaži kui ka aluse, millisel eelmise tööandjaga tööleping lõpetati. Samuti ei saa olla hagejale etteheidetav asjaolu, et ta taotles tööraamatu väljastamist olukorras, kus uus tööandja seda oma käsutusse saada või näha soovis. Kahju tekkimise võimalus ei tohi olla nii kauge, et sellega ei saa elukogemuse kohaselt mõistlikult arvestada ehk kahju tekkimise võimalus ei tohi olla täiesti ebatõenäoline. Asjaolu, et uus tööandja hindab tööle vormistamisel uue töötaja eelnevaid töökogemusi samas valdkonnas ning suuremate töökogemustega objektitehnikute palgatase on kõrgem kogemusteta töötaja omast, peaks olema kostjale kui AS-ga Merko Ehitus samas tegevusvaldkonnas tegutsevale isikule mõistetav ja üldteada. Asjaolu, et töötaja tööraamatut vajab ja selle puudumisel võib talle tekkida saamata jäänud tulu, kuna ta ei suuda oma eelnevat tööstaaži tõendada, pidi kostjale olema ettenähtav vähemalt siis, kui hagejaga tööleping oli lõpetatud ja hageja oli tööraamatut korduvalt nõudnud. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 6.3 kohaselt kohustus töötaja hoidma ametialaseid-, ärilisi- ja tootmisalaseid saladusi, nende hulgas loetletud tööjoonised, töödetehnoloogia ja lepingud. Hageja selgituste kohaselt sai ta sellest aru nii, et ta ei tohi ka oma töölepingut uuele tööandjale näidata. Säte ei võimalda ilma juriidiliste teadmisteta mõistlikul inimesel, kes tegutseb heas usus, teha järeldust, et ta võib töösuhte lõpetamise järgselt kostjaga töösuhte tõttu talle teatavaks saanud informatsiooni kostja konkurendile avaldada. Tulenevalt nimetatud töölepingu sättest pidi kostja ette nägema, et hageja ei kasuta töölepingut oma staaži tõendamiseks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tööraamatu saamine on mingil põhjusel raskendatud tegevus. On mõistlik eeldada, et tööraamat õnnestub isikul hankida kaubandusvõrgust vähemalt nädala jooksul. Kohus asus seisukohale, et kostja poolt tööraamatu mittevormistamisega tekitas kostja hagejale kahju raske hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 4), mistõttu ei ole vajalik, et kostja näinuks tööraamatu mittevormistamisest tingitud kahju ette juba lepingu sõlmimisel. Kohus nõustus kostjaga selles, et tööraamatu mittesaamisel oleks hageja võinud taotleda kostjalt iseloomustuse või mõnes muus vormis dokumendi väljastamist, milles oleks saanud tõendada hageja tööstaaži. Kohus leidis, et hageja oleks võinud kostjale vähemalt selgitada, miks ta tööraamatut vajab ja et tööraamatu ettenäitamisel uuele tööandjale saab ta tõendada oma staaži ning tal on võimalik saada kõrgemat palka. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et ta nimetatut kostjale ei selgitanud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Eeltoodust tulenevalt järeldas kohus, et kahju tekkis

50 % ulatuses hagejast tingitud asjaoludel, mistõttu kahjuhüvitist tuleb 50 % võrra vähendada. AS Merko Ehitus elamuehitusdivisjoni direktori Tiit Kuusiku Harju Maakohtule esitamiseks koostatud tõendiga (tl 38) on tõendatud, et AS-s Merko Ehitus tööle vormistamisel on samas valdkonnas suuremate töökogemustega objektitehnikute palgatase 30-40 % kõrgem kogemusteta töötaja omast. Nimetatust võib teha järelduse, et hageja oleks saanud 30-40 % kõrgemat palka, kui ta oleks saanud esitada tööraamatu staaži tõendamiseks. AS Merko Ehitus tõendist nähtuvalt kaotas hageja keskmiselt 35 % palgast. Hagetava perioodi jooksul teenis hageja brutopalgana 132 000 krooni, millest 35 % on 46 200 krooni. Kuivõrd kohus eelnevalt leidis, et kahjuhüvitist tuleb vähendada 50 % võrra, peab kostja VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 128 lg 4 alusel hüvitama hagejale saamata jäänud tulu 23 100 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud vastustaja kanda. Kaebuse kohaselt on esimese astme kohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ning sellest tulenevalt tuvastanud olulised asjaolud ebaõigesti. Eeltooduga on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). AS Merko Ehitus elamuehitusdivisjoni direktori Tiit Kuusiku 06.03.2007 kirjast ei saa teha järeldust, et tööraamatu esitamisel staaži tõendamiseks oleks hageja saanud 30-40 % kõrgemat palka. Nimetatud kirjas ei ole märgitud, et uus tööandja nõudis hagejalt varasema töökogemuse tõendamiseks nimelt tööraamatut ja töökogemust ei oleks saanud tõendada muude tõenditega (näiteks tööleping, eelneva tööandja poolt antud iseloomustus vms). Kostja vastuväited selle kohta, et AS Merko Ehitus 06.03.2007 kiri ei tõenda hagejal kahju tekkimist tööraamatu kinnipidamise tagajärjel, jättis kohus täielikult tähelepanuta. Kuna kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost tööraamatu puudumise ja väidetava kahju tekkimise vahel, on vastav järeldus meelevaldne. Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt kostja pidi ette nägema, et hageja ei kasuta töölepingut oma staaži tõendamiseks. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja seadusele tugineva väite, et tööraamat ei ole töökogemust tõendav dokument. Sellega on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poolte poolt esitatud faktiliste väidetega. Vastavalt TLS § 20 lg-le 1 on tööraamat töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument, mitte töökogemust tõendav dokument. Tööraamatust ei nähtu, kas isik on ka reaalselt tööd teinud ja missugune on tema reaalne töökogemus. Kohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti samastanud tööstaaži ja töökogemuse. Tööraamatust nähtub isiku tööstaaž, kuid hageja soovis enda väitel tõendada nimelt töökogemust. Apellant palub uue tõendina asja materjalide juurde võtta AS Merko Ehitus elamuehitusdivisjoni direktori Tiit Kuusiku 27.11.2007 vastuse kostja 26.11.2007 järelepärimisele, milles selgitatakse hageja AS-s Merko Ehitus tööleasumise asjaolusid. Eeltoodud kirjast nähtub, et AS Merko Ehitus oli hageja töölevõtmisel teadlik tema eelnevast töökohast. Kuna vastavalt AS Merko Ehitus 27.11.2007 kirjale uue töötaja tööle vormistamisel ja palgataseme määramisel arvestatakse tema ametikohale vastava erialahariduse olemasolu ja eelnevaid töökogemusi samas valdkonnas, tuleb järeldada, et hageja töölevõtmisel arvestati samuti tema töökogemust. Hageja kinnitas esimese astme kohtu istungil, et tema palka AS-s Merko Ehitus tõsteti märgatavalt enne tööraamatu esitamist. Seega puudus põhjuslik seos hageja tööraamatu esitamise ja temale makstava töötasu suuruse vahel. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud materiaalõiguse normidest ebaõigesti kohaldamata VÕS § 127 lg 4, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kaevatavast otsusest ei nähtu, et

kohus oleks analüüsinud põhjuslikku seost tööraamatu puudumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Sisuliselt põhineb kaevatav otsus üksnes ebaõigel ja kontrollimata järeldusel. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05 rõhutanud põhjusliku seose kontrollimise vajadust kahju hüvitamise nõudes isegi juhul, kui kostja rikkus kohustust tahtlikult. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei ole apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud. Kohtuistungil vaidles ta kaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda ringkonnakohus otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohaldamisele kuulub ka võlaõigusseadus, kuid otsuses sisalduv viide VÕSRakS § 12 lg-le 1 ei ole asjakohane, sest tegemist on 2005.a, s.o seaduse kehtivuse ajal sõlmitud töölepinguga. Võlaõigusseaduse üldosas sätestatu kohaldamine töölepingule tuleneb VÕS § 1 lg-st 1, seega kohaldub seadus ka poolte vahel 10.01.2005 sõlmitud ja 04.09.2005 lõpetatud töölepingule. Maakohus hindas tõendeid ja tuvastas asjaolusid õigesti. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kohus tuvastas, et hageja teavitas kostjat tööraamatu saamise soovist korduvalt. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada rikkumise vabandatavust. Kostja vastuväidetest järeldas maakohus põhjendatult, et hageja võimalus tõendada uue tööandja juures varasemat töösuhet ja töökogemust muude tõenditega, ei kõrvalda tema õigust nõuda töölepingu lõpetamisel tööraamatut. Hageja ei pidanud nõudma tööraamatu asemel tõendit töötamise kohta, nagu märgib apellant. Lõpetades töösuhte äriühinguga, kes oli hageja esimeseks tööandjaks, oli tal õigus eeldada, et tööandja täidab seadusest tuleneva kohustuse ja väljastab talle tööraamatu. Antud vaidluse puhul ei saanud kohus jätta tähelepanuta, et töölepingu seadus paneb tööandjale kohustuse pidada tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta (TLS § 20) ning et TLS §-st 74 tuleneb tööandja otsene kohustus teha töölepingu lõpetamise kohta töötaja tööraamatusse kanne, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev (ja töötaja nõudel ka lõpetamise alus). Nimetatud sätete kõrval arvestas maakohus igakülgselt ka võlaõigusseadusest tulenevaid kahju hüvitamise põhimõtteid, leides, et tööraamatu väljastamisega viivitamine tekitas hagejale kahju. Kolleegiumil ei ole alust arvata teisiti. Ka TLS § 119 lg 1 eeldab tööraamatu tööandja süül kinnipidamisel kahju tekkimist, sest näeb ette tööandja kohustuse maksta töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja kui tööandja kahju tekkimise võimalust ka ette nägema. Esitatud tõenditest võis kohus eeldada, et varasema töökogemuse olemasolu korral oleks hageja võinud saada keskmiselt 35% kõrgemat töötasu. Kahju suuruse määratlemisel arvestas kohus kõiki asjaolusid kogumis, mistõttu mõistis kohus välja arvestuslikust palgavahest omakorda vaid 50%. Nõustudes apellandiga, et Merko Ehituse AS 06.03.2007 kiri ei tõenda, et tööraamatu olemasolu oleks taganud hagejale kuni 40% kõrgema töötasu, ei saa nõustuda sellele tugineva järeldusega. Kohus hindas nimetatud kirja õigesti, järeldades, et varasema töökogemuse olemasolu puhul oleks kõrgema töötasu saamine olnud tõenäoline. Kahju olemasolu saamata jäänud tulu näol ei ole kunagi võimalik imperatiivselt väita. VÕS § 128 lg 4 esimese lause eesmärgiks ongi kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Saamata jäänud tulu näol on tegemist

oletusliku kahjuga (tuluga), mille konkreetset ulatust on äärmiselt raske, kui mitte võimatu tõendada. Ka kohtul oli seda võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Antud juhul ongi kohus mõistnud kostjalt välja TLS § 119 lg-s 1 ettenähtud hüvituse, jättes selle suuruse kordi väiksemaks nimetatud sättes märgitust. Kuigi hageja sai tööraamatu kätte enam kui 14 kuud pärast töösuhte lõppemist, mõistis kohus välja hüvituse, mille suurus on ligikaudu võrdne hageja 3 kuu keskmise palgaga. Kuna TLS § 20 lg-st 1 tulenevalt on tööraamat töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument, ei saa pidada asjakohaseks apellandi väidet, et varasemat töölepingu alusel töötamist oleks hageja pidanud tõendama muude tõenditega. Hagejal oli seadusest tulenev õigus nõuda tööraamatu vormistamist ja väljastamist, mistõttu ei pidanud ta nõudma töötamise kohta kostjalt muid tõendeid. Et töölepingu seadus ei nimeta tööraamatut töökogemust tõendavaks dokumendiks, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Maakohus ei jätnud kostja vastavat väidet tähelepanuta, vaid ei nõustunud sellega. Tööraamatust kui töötamist tõendavast dokumendist saab reeglina teha üheseid järeldusi ka tööraamatu omaniku varasema töökogemuse kohta. Tõendades reaalset töötamist, tõendab nimetatud dokument samaaegselt ka isiku töökogemust (töö kaudu omandatud oskusteteadmiste kogumit). Asjaolu, et kohus ei ole igale kostja väitele eraldi hinnangut andnud, ei võimalda väita, nagu oleks kohus jätnud otsuse põhjendamata, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8. Maakohus ei ole otsuse langetamisel menetlusõiguse norme rikkunud: kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohtul ei olnud alust nõustuda kostja väitega, et ta ei võinud ette näha, et hageja soovib töölepinguga tõendada oma tööstaaži. Maakohtu vastav käsitlus on õige ja kooskõlas töösuhet reguleerivate normidega. Apellandi väide põhjusliku seose puudumise kohta on varemmärgitud põhjendustel ebaõige. Apellandi poolt kaebusele lisatud, pärast kohtuotsust hangitud tõendist ei ole võimalik teha kaebuses märgitud järeldust. 26.11.2007 kiri, millega kostja taotles Merko Ehituse AS-lt hinnangut Margus Valdile töötasu määramise kaalutluste kohta, ei sisalda endas selliseid andmeid, mis kummutaksid maakohtu poolt tuvastatu. Pealegi on kostja järelepärimine hageja tööandjale selgelt süüdistava suunitlusega ja hagejat halvustav, mistõttu ei oleks sel viisil saadud tõend igal juhul objektiivne. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Nimetatud sättest tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.