MV ́i hagi AU ́i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MV (isikukood xxx, aadress xxx); Kostja: AU (isikukood xxx, aadress xxx); Kostja esindaja: vandeadvokaat E Vabamets.
Kohtuistungi toimumise aeg
20.03.2008.a
Istungil osalenud isikud
Hageja MV, hageja nõustaja R Paas, kostja AU, kostja esindaja, vandeadvokaat E Vabamets
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Tunnistada osaliselt, so 2680 krooni ulatuses lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 052/2007/6052.
3.Tühistada Harju Maakohtu 26.07.2007.a kohtumäärusega käesolevas tsiviilasjas rakendatud hagi tagamise abinõu, millega määrati hagi tagamiseks peatada täitemenetlus täiteasjas nr 052/2007/6052 kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas tsiviilasjas. Kohtukulude jaotus Jätta menetluskulud 98,5% ulatuses hageja, MV ́i kanda ja 1,5% ulatuses kostja, AU ́i kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 25.07.2007.a kohtule hagi, milles palus tunnistada lubamatuks Tallinna Linakohtu 15.05.2003.a määruse nr 2/3/24-3100/02 alusel algatatud sundtäitmine täiteasjas nr 052/2007/6052. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.05.2003.a kokkuleppe, mis kinnitati kohtumäärusega ja millega lõpetati tollal toimunud hagimenetlus hageja ja kostja ühise lapse elatise nõudes. Vastava kokkuleppe kohaselt kohustus hageja maksma kostjale lapse, GMV ́i ülalpidamiseks alates 01.05.2003.a kuni 15.11.2019.a igakuist elatusraha Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, kusjuures kuupalga alammäära suurenemisega suureneb ka elatusraha suurus. Sellele lisaks kohustus hageja toetama rahaliselt GMV ́i tarbeesemete soetamist iga- aastase summaga kokku kümne Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895 ulatuses. Hageja leiab, et viidatud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks täitemenetluse läbiviimine on täiesti alusetu ja kostja poolt talle antud õigusi kuritarvitav. Hageja toob sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks järgmised põhjendused: VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada ja VÕS § 108 lg 5 kohaselt ei saa hilisemalt võlausaldaja oma nõuet maksma panna. Hageja väitel on ta maksnud regulaarselt lapse elatusraha, küll väiksemas ulatuses, kui kohtu poolt kinnitatud kokkuleppes kokku lepitud, kuid kostja on väiksemas suuruses elatusraha maksmist aktsepteerinud ja ei ole esitanud selle suhtes vastuväiteid. Hageja väitel sai hageja kostjast aru nii, et kostja on nõus talle makstava elatise suurusega ja et sellega ei ole mingeid probleeme. Hageja viitab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-117-02, milles on märgitud, et üldjuhul ülalpidamiskohustus kustub, kui seda pole sisse nõutud ja et elatise nõue tuleb kohtule esitada võimalikult kiiresti. Hageja leiab sellele lisaks, et rahalise nõude sedavõrd hiline maksmapanemine on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja tunnistab, et on elatusraha maksnud vähem, kui kohtu poolt kinnitatud kokkuleppes sätestatud, kuid väidab, et see toimus hageja ja kostja kokkuleppel. Hageja väitel tõendab sellise kokkuleppe olemasolu asjaolu, et kostja ei ole 2003ndast aastast alates kuni hagi esitamiseni esitanud ühtegi pretensiooni. Hageja väidab, et oli nõus 2003ndal aastal kohtu poolt kinnitatud kokkulepet sõlmima üksnes seetõttu, et tal esinesid rasked tervislikud ja majanduslikud asjaolud ja et ta nõustus selle kokkuleppega üksnes seetõttu, et kohtumenetlusest vabaneda. Hageja väidab, et kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tulenev tarbeesemete ostmiseks mõeldud toetamiskohustus ei tähendanud mitte seda, et vastav rahasumma tulnuks kanda regulaarselt kostja kontole, vaid seda, et raha antakse vastavalt vajadusele. Hageja väitel mõistab tema vastavat kokkulepet selliselt, et raha antakse konkreetse vajaduse tekkimise korral ja et hageja ei kanna seda raha kostja pangaarvele ennetavalt ja tuleviku jaoks. Hageja väitel on ta vastavalt oma võimalustele alati ostnud kõik need tarbeesemed, mida kostja on palunud tal lapsele osta. Hageja hinnangul näitab kohtu poolt kinnitatud kokkuleppes sätestatud tarbeesemete ostmiseks toetamise kohustus üksnes seda, kui suures ulatuses saab kõige rohkem hagejalt tarbeesemete ostmiseks raha nõuda. 27.08.2007.a täiendas hageja hagi uue nõudega, paludes TsMS § 430 lõikele 8 tuginedes tühistada kohtul Tallinna Linnakohtu 15.05.2003.a määrusega kinnitatud kokkulepe, tuginedes sellele, et hageja ja kostja on peale nimetatud kokkuleppe sõlmimist sõlminud uue kokkuleppe, mille kohaselt peab hageja kostjale maksma vähem raha, kui kohtu poolt kinnitatud kokkuleppes näidatud, ja muuta selles osas hagi uue haginõude lisamisega ning jätkata asjas, milles kompromiss sõlmiti, menetlust. Täiendavalt palub hageja, juhul kui kohus siiski leiab, et kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest erineva kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud ja kui kohus ei arvesta hageja vastuväiteid, kohtul analoogia korras PeS §-ga 70 keelduda elatisnõude rahuldamisest pikema aja eest kui seda on üks aasta. Hageja esitas kohtule ka nimekirja mõnedest tarbeesemetest ja lapse suhtes tehtud kulutustest, mis talle meenusid. Hageja väitel tõendab see, et hageja on täitnud lapse tarbeesemete hankimise kohustust. Hageja esitas kohtule ka kostja vande all ülekuulamise taotluse, mille kohus rahuldas. Hageja esitas väite, mille kohaselt on kostja sundtäitmiseks esitatud summad esitanud valesti, nii et need ei vasta kohtu poolt kinnitatud kokkuleppes kokkulepitule, sest nimetatud kokkuleppe kohaselt tuli elatist tasuda alates 01.05.2003.a, kuid kostja nõuab seda juba alates 01.01.2003.a. Hageja väidab veel, et on kogu perioodi jooksul täitnud elatusraha maksmise kohustust 2000 krooni osas. Hageja väidab, et vahel maksis raha ka sularahas ning et ei suuda sularaha makseid tõendada. Alternatiivselt palub hageja, juhul, kui kohus ei pea võimalikuks kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe kehtetuks tunnistamist, tuvastada tarbeesemete toetuse kohta käiva kokkuleppe lõppemist ülesütlemise teel, sest hageja väidab, et erinevalt elatusraha kokkuleppest oli see kokkulepe sõlmitud tähtajatult ning seetõttu saab seda VÕS § 195 lg 3 alusel ühepoolse avalduse alusel korraliselt üles öelda. Kostja vastuväited
2.Kostja võttis 20.03.2008.a toimunud kohtuistungil hagi 2680 krooni osas õigeks ja leidis, et selles osas on sundtäitmise osaline lubamatuks tunnistamine põhjendatud. Muus osas vaidles kostja hagile vastu. Kostja leiab, et hageja väited selle kohta nagu oleksid hageja ja kostja sõlminud omavahel kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest erinevaid või seda kokkulepet muutvaid või osaliselt lõpetavaid kokkuleppeid ei vasta tegelikkusele. Samuti ei vasta kostja hinnangul tegelikkusele see, et hageja on kõnealusest kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tulenevaid kohustusi täitnud sularaha maksmise teel. Kostja leiab, et kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks või tühistamiseks ei ole aluseid. Kostja hinnangul on kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe p 3 mis puudutab tarbeesemete ostmist tähtajaline ja seda ei saa seetõttu korralise ülesütlemise sätete järgi üles öelda. Kostja leiab, et kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmise nõue ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ning selle nõude maksmapanemine ei saa olla piiratud ühe aastaga. Kostja arvates ei ole ta rahalise nõude maksmapanemise õigust minetanud. Kostja leiab, et sundtäitmise
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895 lubamatuks tunnistamisel ei ole materiaalõiguse sätted kohaldatavad, sest tegemist on menetlusõigusliku probleemiga ja et seetõttu kuuluvad kohaldamisele formaalõiguse sätted ja seetõttu tuleb kostja hinnangul jätta tähelepanuta kõik need hageja vastuväited, mis tuginevad materiaalõigusele. Kohtu põhjendused
3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesolevas asjas on oluline hinnata, kas esineb mõni täitemenetluse lubamatuks tunnistamise alus, st kas kostja poolt täitmisele pööratud nõue on lõppenud või selle maksmapanek on muul viisil välistatud. Seetõttu tuleb kohtu hinnangul tuvastada, kas hageja ja kostja sõlmisid 15.05.2003.a kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet muutvaid, lõpetavaid või täiendavaid kokkuleppeid, kas täitemenetluses nõude maksmapanek oleks hea usu põhimõtte vastane ja seetõttu lubamatu, kas kostja on minetanud VÕS § 108 alusel raha maksmisele suunatud nõude maksmapanemise õiguse, kas nõude suhtes tuleks kohaldada aegumist või analoogisast tulenevalt lubada nõude maksmapanemist üksnes viimase aasta eest, kas hageja on tasunud kostjale osa täitemenetluses nõutavatest summadest ka sularahas, kas 15.05.2003.a kokkuleppe punkti 3 tuleks mõista selliselt, et sellega määratleti maksimaalne summa, mida hageja peab vajaduse korral tarbeesemete eest tasuma, kuid mis näeb ette tarbeesemete soetamiseks toetuse andmist vaid põhjendatud vajaduse korral, kas esineb mõni muu 15.05.2003.a kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe tühistamise või tühisuse tunnustamise alus või kas hageja saab 15.05.2003.a kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe üles öelda.
4.Kohus leiab, et TMS § 221 alusel võib hageja esitada kostja vastu nõude, kui nõue, millest tulenevalt täitemenetlust läbi viiakse, on lõppenud või selle nõude maksmapanek on välistatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 15.05.2003.a kokkuleppe, mille Tallinna Linnakohus tsiviilasjas nr 2/3/24-3100/02 kinnitas. Hageja väidab, et peale selle kokkuleppe kinnitamist sõlmisid hageja ja kostja suuliselt uue kokkuleppe, millega muudeti nimetatud kokkulepet selliselt, et hageja pidi varem kokkulepitu asemel tasuma üksnes 2 000 krooni lapsele elatist. Sellise asjaolu tõendamiseks esitas hageja üksnes väite, et kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest kõrvalekalduva kokkuleppe olemasolu kinnitab see, et kostja algatas täitemenetluse alles 4 aastat hiljem. Oma väiteid soovis hageja tõendada veel ka kostja vande all antud ütlustega. Kostja andis 20.03.2008.a vande all seletused, mille kohaselt pooled ei ole 15.05.2003.a kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest kõrvalekalduvaid kokkuleppeid sõlminud ja et ainuke hageja ja kostja vaheline kokkulepe on kohtu poolt kinnitatud kokkulepe. Kostja andis seletusi ka selle kohta, et miks ta ei ole varasemalt hageja suhtes kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tulenevaid nõudeid täitmisele pööranud. Kostja seletuste kohaselt esitas ta hageja suhtes varasemalt korduvalt suulisi nõudeid, milles palus täita kohtu poolt kinnitatud kokkulepet, kuid lapse huvides ja soovist asju kohtuväliselt ajada, ei pöördunud varasemalt kohtutäituri poole. Kohtu hinnangul on sellest tulenevalt tõendatud, et hageja ja kostja vahel 15.05.2003.a kokkuleppest kõrvalekalduvaid kokkuleppeid ei olnud ja kohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et kostja alles 2007ndal aastal täituri poole pöördus seda, et poolte vahel kehtis muu, 15.05.2003.a kokkuleppest kõrvalekalduv kokkulepe. Seetõttu asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel kehtib 15.05.2003.a kohtu poolt kinnitatud kokkulepe, mille täitmist võib kostja nõuda, välja arvatud juhul, kui ei esine mõnda nõude maksmapanemist välistavat asjaolu.
5.Järgnevalt kontrollib kohus hageja väiteid, mille kohaselt ei saa kostja täitemenetluses olevat nõuet maksma panna, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väitel on hea usu põhimõttega vastuolus see, kui ca nelja aasta jooksul ei tee kostja midagi nõude sissenõudmiseks ja siis ühtäkki nõuab nii suure summa tasumist. Kohus sellise hageja väitega ei nõustu. Käesolevas asjas loeb kohus kostja vande all antud seletusega tõendatuks selle, et kostja pöördus korduvalt hageja poole ja nõudis, et hageja täidaks kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Sellest tulenevalt ei esine vastavaid asjaolusid, millele tuginedes hageja hea usu põhimõtte vastasusele tugineda soovib. Oluline on rõhutada, et kohus ei näe käesoleva asja raames esile toodud asjaolude pinnalt ka ühtegi muud asjaolu, mis võiks välistada täitemenetluses sissenõutavatele nõuetele tuginemise lubamatuse hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
6.Järgnevalt võtab kohus seisukoha hageja väite osas nagu oleks kostja minetanud vastava nõude maksmapanemise õiguse VÕS § 108 lg 3 ja lg 5 alusel. Kohus hageja sellist seisukohta ei jaga. VÕS § 108 lg 2 jj käivad muu kui rahalise kohustuse täitmise kohta. Käesolevas asjas relevantsed nõuded on raha maksmisele suunatud, st rahalised nõuded. Rahaliste nõuete osas kehtib õiguseõpetuses tunnustatud põhimõte „raha peab alati olema“, mille materiaalõiguslik väljendus on VÕS § 108 lg-s 1. VÕS § 108 lg-d 2 jj raha maksmise kohustuse kohta ei käi ning sellest tulenevalt ei
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895 saaks ka nõude maksmapanemisega viivitamine nõuete maksmapanemise õigust välistada. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi siis, kui see nii ei oleks, ei saa väita, et kostja ei ole hageja suhtes nõuet esitanud. Kohus luges kostja vande all antud seletusega tõendatuks, et kostja pöördus korduvalt hageja poole ja nõudis kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole täitemenetluses sissenõutavate nõuete maksmapanek VÕS §-st 108 tulenevalt välistatud.
7.Hageja väidab, et Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-117-02 tulenevalt tuleb perekonnaseadust mõista selliselt, et ülalpidamisnõue kehtib, kui seda ei ole ühe aasta jooksul maksma pandud. Kohus sellega ei nõustu. Kohus ei näe ühtegi perekonnaseadusest tulenevat ega muud õiguslikku alust, mis käesolevas asjas nõude maksmapaneku välistaksid või nõude lõppemist ette näeksid. Samuti ei anna selleks alust ka viidatud Riigikohtu otsuses toodud seisukohad. Oluline on eristada ülalpidamise nõuet ja selle kohtulikku maksmapanemist ühelt poolt ja jõustunud kohtu lahendiga tunnustatud kohustust teiselt poolt. Käesolevas asjas tuleneb raha maksmise kohustus kohtu lahendiga tunnustatud kokkuleppest. Sellisel kokkuleppel on täitedokumendi jõud. Perekonnaseadusest ei tulene, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõuded lõpeksid või nende maksmapanek oleks piiratud või välistatud, kui seda ei tehta teatud aja jooksul kohtutäituri poole pöördumise teel. Nendel põhjustel tuleb käesolevas lõikes käsitletud hageja vastuväide jätta arvestamata.
8.Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja väitele, et ta oli 15.05.2003.a kinnitatud kokkuleppega nõus üksnes seetõttu, et hagejal esinesid rasked tervislikud ja majanduslikud asjaolud ja et ta sõlmis vastava kokkuleppe üksnes seetõttu, et kohtumenetlusest vabaneda. Eeldusel, et see nii oli, näeb seadus sellises olukorras isikule oma õiguste kaitseks ette raskete asjaolude ärakasutamise korral lepingu tühistamise võimaluse. Hageja ei ole 15.05.2003.a kohtu poolt kinnitatud kokkulepet tühistanud. Seega ei tule kontrollida ka tühistamise aluseid ning hageja vastavasisuline vastuväide tuleb jätta arvestamata.
9.Järgnevalt võtab kohus seisukoha hageja väite osas, mille kohaselt tuleb 15.05.2003.a kokkuleppe punkti 3 tõlgendada selliselt, et vastav rahasumma ei tule kostjale üle kanda mitte regulaarselt vaid üksnes põhjendatud vajaduse korral ja et vastav punkt tähendab maksimumsummat, mida isa (hageja) oma lapse tarbeesemete vajaduse jaoks maksimaalselt maksma peaks, eeldusel, et selline vajadus esineb. Kõnealune punkt on sätestatud järgmiselt: „3. MV toetab rahaliselt GMV ́ile tarbeesemete soetamist iga-aastase summaga kokku kümne Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses.“ Kohus sellise tõlgendusega nõustuda ei saa. Vastavalt VÕS §-le 29 tõlgendatakse kokkulepet lepingu sõlmimise ajal kehtinud poolte ühisest tegelikust tahtest lähtuvalt. Hageja väidab, et vastavat kokkuleppe punkti tuleb mõista selliselt, kostja sellega ei nõustu ning leiab, et kõnealune kokkuleppe punkt tähendab seda, et sellega loodi hagejale kohustus maksta lapse tarbeesemete eest aastas teatud kindel rahasumma. Vastavalt VÕS § 29 lõigetele 4 ja 5 tuleb lepingut, olukorras, kus lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendada nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, võttes seejuures eelkõige arvesse lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki. Lepingu eesmärgiks ei olnud hageja vastutuse piiramine ja hagejale kindluse pakkumine, et teatud summast suuremat tarbeesemete toetust tema käest nõuda ei saa. Vastava kokkuleppe punkti eesmärgiks oli lapsele tarbeesemete soetamise osas kindluse pakkumine. Kokkuleppega sooviti kehtestada täitedokumendi õigusjõuga instrumenti, millega oleks võimalik kohustuse rikkumise korral minna kohtutäituri juurde ning vastav kohustus täitmisele pöörata. Vastavat kokkulepet ei sõlmitud mitte seetõttu, et öelda, et isa võib oma last ka tarbeesemete ostmisel toetada, eeldusel, et isal on see võimalik aga mitte rohkem kui kümne miinimumpalga ulatuses. Käesolevas asjas luges kohus tõendatuks, et kostja pöördus korduvalt hageja poole ja nõudis, et hageja täidaks kohtu poolt kinnitatud kokkulepet. See asjaolu viitab sellele, et kostja ei nõustunud peale kokkuleppe sõlmimist hageja poolt kohtule esitatud tõlgendusega. Nendest asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et hageja poolt kõnealusele lepingupunktile antud tõlgendusega ei saa nõustuda. Kohtu hinnangul tuleb kõnealust lepingupunkti mõista selliselt, et hageja on kohustatud toetama oma tütrele tarbeesemete soetamist kokku kümne kuupalga alammäära ulatuses, st et iga aastaselt, vähemalt aasta lõpuks peab hageja vastava summa kostjale üle kandma. Selline tõlgendus vastab kohtu hinnangul kokkuleppe grammatilisele tekstile, lepingu eesmärgile ja kokkuleppe sõlmimise asjaoludele, samuti sellele, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda kokkulepet samadel asjaoludel mõistaks.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895
10.Alljärgnevalt hindab kohus hageja taotlust tunnistada 15.05.2003.a kokkuleppe tühisust või tühistada vastav kokkulepe. Kohus selleks alust ei näe. Mitte miski käesoleva tsiviilasja raames ei viita sellele, et vastav kokkulepe tuleks tühistada või selle tühisust tuleks tunnustada. Hageja tõi võimalike tühisuse asjaoludena esile selle, et pooled sõlmisid omavahel hiljem teistsuguse kokkuleppe. See aga ei leidnud tõendamist. Muid asjaolusid tühisuse osas hageja esile toonud ei ole. Ka 20.03.2008.a kohtuistungil märkis hageja nõustaja, et tehingu tühisuse osas õiguslikke aluseid ei esine ning et seetõttu palub hageja tunnustada vastava kokkuleppe ülesütlemisest tulenevalt lõppemist. Seega ei osanud ka hageja ise tühisuse aluseid välja tuua ja leidis, et vastavaid aluseid ei esinenud. Hageja ei sidunud tühisust raskete asjaolude ärakasutamise asjaoludega. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja taotlus 15.05.2003.a kokkuleppe tühisuse tunnustamise v. tühistamise osas tuleb jätta rahuldamata.
11.Käesolevas lõigus analüüsib kohus hageja taotlust, et kohus loeks kostja nõude lubatavaks tagasiulatuvalt kuni 1 aasta eest, hageja leiab, et selline asi tuleks kõne alla perekonnaseaduse §-s 70 sätestatuga analoogiat rakendades. Kohtu hinnangul tuleb see taotlus jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole PeS §-s 70 lg-s 2 sätestatud olukord analoogne käesolevas asjas esinevate asjaoludega. PeS § 70 lg 2 reguleerib olukorda, kus esinevad elatisenõude maksmapanemise eeldused, kuid elatisenõuet ei ole veel kohtu poolt tunnustatud. Vastav säte kaitseb elatise maksmiseks kohustatud isikut, pakkudes talle kindlust, et juhul, kui elatise nõue tema suhtes maksma pannakse, siis tagasiulatuvalt on vastaval nõudel teatud piirid. Käesoleval juhul aga tuleneb nõue kohtu lahendiga tunnustatud kokkuleppest, st vastav raha maksmise kohustus ei saanud tulla hagejale üllatusena, ta teadis kokkuleppe sõlmimisest alates, millise sisuga millist kohustust ta peab täitma ja kui palju ta raha peab maksma. Seetõttu ei vaja ka hageja sellist kaitset nagu isik, kelle suhtes elatise nõue alles maksma pannakse ja kes ei ole pikka aega elatist tasunud ning isik ei ole arvestanud mitmete aastate jooksul sellega, et temalt võidakse kogu raha tagant järgi sisse nõuda. Seetõttu ei saa kohus rahuldada hageja taotlust kõnealusest kokkuleppest tulenevate nõuete enam kui aasta tagasiulatuvalt lubamatuks tunnistamiseks ja asub seisukohale, et see tuleb jätta rahuldamata. Kohus peab siinjuures oluliseks esile tuua selle, et seadusandja on kehtestanud, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat (vt TsÜS § 157 lg 1).
12.Nüüd hindab kohus hageja väidet, mille kohaselt on hageja täitnud tarbeesemete soetamise kohustust muul viisil, kui raha maksmise teel. Hageja esitas kohtule nimekirja mõnedest tarbeesemetest, mida ta on oma lapsega seoses ostnud ja kostjale üle andnud. Hageja leiab, et see tõendab, et ta on tarbeesemete hankimise toetamise kohustust täitnud ja kui mitte kogu ulatuses, siis et vähemalt selles osas tuleks täitemenetlus lubamatuks tunnistada. Kohus sellise väitega nõustuda ei saa. Kohtu hinnangul tuleb kõnealuse lepingu punkti 3 mõista selliselt, et sellest tuleneb raha maksmise kohustus. Ka kostja kinnitas, et tema vastavat lepingu punkti selliselt mõistab. Kostja kinnitas ka vande all, et hageja ja kostja vahel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt võiks p-s 3 sätestatud kohustust täita asjade üleandmisega või muul viisil, kui raha maksmise teel. Kostja kinnitas ka vande all, et ühegi asja üleandmisel- vastuvõtmisel ei olnud kokkulepet, et asja üleandmisega loetaks osaliselt või täielikult p-s 3 sätestatud raha maksmise kohustus täidetuks. Kohtu hinnangul ei saa seega hageja poolt kostjale üle antud asjad või muud hüved asendada raha maksmise kohustust. Ei ole keelatud, et isa teeb oma lapsele kas otse või ema kaudu kingitusi või hoolitseb täiendavalt veel oma lapse heaolu eest. Selleks, et selline hoolitsus asendaks raha maksmise kohustust, peavad pooled selles kokku leppima. Käesolevas asjas loeb kohus kostja vande all antud ütlustega tõendatuks, et sellist kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei ole. Seetõttu ei välista käesolevas lõigus käsitletud hageja väide sundtäitmist ega anna alust hagi rahuldamiseks.
13.Hageja esitas kohtule väite, mille kohaselt arvestas kostja sundtäitmiseks esitatud summad valesti, sest kokkuleppe kohaselt tuli elatusraha maksta alates 01.05.2003.a aga kostja nõuab täitemenetluse kaudu raha alates 01.01.2003.a. Sellest väitest tulenevalt võttis kostja hagi osaliselt õigeks ja leidis, et hagi tuleks rahuldada 2680 krooni osas (vt 20.03.2008.a kohtuistungi protokolli). Kohus uurinud sundtäitmise aluseks olnud summade arvestuse tabelit (tlk 17), et peale hagi kostja poolt osalist õigeksvõttu ei ole ühtegi muud vastuväidet, mida hageja oleks esitanud ja mis saaks anda alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Muude, summade kohta käivate vastuväidete puudumist kinnitas ka hageja 20.03.2008.a kohtuistungil. Eespool toodust tulenevalt leiab kohus, et hageja vastuväide ja kostja poolt seetõttu esitatud osaline hagi õigeksvõtt annavad aluse osaliseks hagi rahuldamiseks 2680 krooni ulatuses.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895 Hageja esitas veel vastuväite, mille kohaselt ta maksis alati igakuiselt elatisraha 2 000 krooni ulatuses ja kui ta mõni kuu ka ei maksnud, siis maksis ta vastava raha alati tagant järgi. Hageja esitas väite, mille kohaselt täitis ta rahalist kohustust muudel juhtudel sularaha maksetega. 20.03.2008.a kohtuistungil märkis hageja ise ka, et ta ei suuda sularaha maksmist tõendada. Kohtu hinnangul kannab täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi puhul tõendamiskoormist hageja, kui ta tahab tõendada, et on sissenõutava summa juba tasunud. Seega peaks sularaha maksmist tõendama hageja. Kohus nõustub selles osas hagejaga, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis elatisraha osalist sularahas tasumist tõendaksid. Kostja elatisraha sularahas maksmist õigeks ei võtnud ja veelgi enam, kinnitas vande all, et hageja ei ole talle ei sellel ega ka ühelgi teisel eesmärgil kokkuleppe sõlmimisest alates kuni 20.03.2008.a sularaha üle andnud. Sellest tulenevalt tuleb käesolevas lõigus käsitletud hageja vastuväide jätta tõendamatuse tõttu arvestamata.
14.Hageja esitas ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt palub kohtul, juhul, kui kohus eelnevad taotlused rahuldamata jätab, tunnustada 15.05.2003.a kokkuleppe p 3 ja vastava kohtumääruse resolutsiooni p 1.3. raames sätestatud kokkuleppe lõppemist ülesütlemise teel. Hageja väidab, et ülesütlemiseks annab aluse VÕS § 195 lg 3, mille kohaselt võib tähtajatu kestvuslepingu pool selle mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda. Sellele sättele ja TsMS § 430 lõikele 8 tuginedes palub hageja kohtul tunnustada vastava lepingupunktist tuleneva kohustuse lõppemist ülesütlemise teel. Kohtu hinnangul eeldab see, et esineksid VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud eeldused. Esiteks peab olema tegemist tähtajatu kestvuslepinguga, teiseks peab esinema ülesütlemisavaldus, mis peab olema tehingu adressaadi poolt kätte saadud (TsÜS § 69). Hageja leidis, et kuivõrd lepingu p-s 3 ei ole tähtaega näidatud, on tegemist tähtajatu kokkuleppega. Tähtaega ei ole näidatud ka kohtumääruse resolutsiooni p-s 1.3. Kostja leidis, et tegemist on tähtajalise kokkuleppega. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas nimetatud kokkulepe oli tähtajaline või tähtajatu. Selle kokkuleppe sisu määratlemisel tuleb lähtuda VÕS-i §-s 29 ette kirjutatud mitmepoolsete tehingute tõlgendusreeglitest. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul eelkõige relevantne VÕS § 29 lg 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus nõustub hagejaga, et tõepoolest, expressis verbis ei ole kokkuleppe p-s 3 ega seda kinnitava kohtumääruse resolutsiooni p-s 1.3. sätestatud, et vastav kokkulepe oleks tähtajaline. Tähtaeg on selgesti märgitud elatisraha maksmist ette nägeva kokkuleppe punktis. Kohtu hinnangul tuleb lepingut siiski tõlgendada selliselt, et poolte tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud sellele, et lahendada ära lapse ülalpidamisega seotud kulutuste kandmise küsimused tervikuna kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kui elatusraha kokkulepe oli sõlmitud tähtajalisena, siis pidi ka tarbeesemete soetamise kokkulepe olema sõlmitud tähtajalisena. Kohtu hinnangul ei esine kõnealuse lepingu puhul asjaolusid, mis viitaksid sellele, et lepingu pooled oleksid lepingu sõlmimise ajal soovinud neid kahte kokkulepet allutada ernevale õiguslikule režiimile. Mõlema raha maksmise kohustuse eesmärk oli tagada lapse kasvatamisega seotud kulude osas kindlus. Mõlema kokkuleppe mittetäitmise korral tekkis õigus pöörduda kohtutäituri poole. Juhul kui tarbeesemetega seotud kohustust tuleks käsitleda tähtajatuna, mille võiks isa igal ajal, põhjust näitamata, mõistlikku etteteatamistähtaega järgides üles öelda, siis ei täidaks see kokkulepe oma eesmärki ja muutuks sisuliselt mõtetuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et 15.05.2003.a kokkuleppe p-i 3 ja vastava kokkuleppe kinnitamise kohtumääruse resolutsiooni p 1.3. tuleb mõista selliselt, et vastav kokkulepe on tähtajaline. Sellest tulenevalt ei saa hageja kasutada VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud tähtajatu lepingu korralise ülesütlemise õigust ja seega tuleb hageja taotlus tarbeesemete hankimise toetamiseks mõeldud raha maksmise kohustuse ülesütlemise teel lõppemise tunnustamiseks jätta rahuldamata.
15.Eespool toodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada kostja poolt õigeks võetud osas, so sundtäitmine täiteasjas nr 052/2007/6052 tuleb lubamatuks tunnistada 2680 krooni ulatuses. Selles ulatuses loeb kohus tuvastatuks, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mille kostja hageja suhtes täitmisele pööras. Muus osas leiab kohus, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust hagi suuremas ulatuses rahuldada.
16.Koos hagi esitamisega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus hagi tagamise korras kohtumenetluse ajaks peatada täitemenetlus käesolevas täiteasjas. Harju Maakohus tegi 26.07.2007.a määruse, milles rahuldas hagi tagamise taotluse ja määras peatada täitemenetlus kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas tsiviilasjas. Sellest tulenevalt rakendas kohus hagi tagamisel tähtajalist abinõu. Hagi tagamine kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. Kohus ei leia, et esineks TsMS § 445 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, mis võiksid tingida hagi tagamise abinõu jõusse jätmise peale kohtuotsuse jõustumist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et hagi tagamise abinõude
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-27895 lõppemine, mis jõustub kohtuotsuse jõustumisega, on põhjendatud ja võttes arvesse TsMS § 386 lg-s 4 sätestatu, tuleb hagi tagamise abinõu tühistada. Kohtukulude jaotus
17.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad menetlusosalised hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdselt, kui kohus ei määra teisiti. Kohus leiab, et menetluskulude võrdne jagunemine oleks käesolevas asjas ilmselt põhjendamatu ja ebaõiglane. Seetõttu leiab kohus, et pooled peavad kandma menetluskulud vastavalt nendele proportsioonidele nagu kohus hagi rahuldas. Sundtäitmisel taotletud summa, millelt kohus riigilõivu arvestas, oli 182420 krooni. Kohus rahuldas selles hagi osaliselt, so 2680 krooni ulatuses. See vastab ca 1,46%-le tervikust, mistõttu kohus paneb menetluskulud 1,5% ulatuses kostja ja 98,5% ulatuses hageja kanda.
18.Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.