lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-07-45346/7

Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

TsiviilasiOsaliselt jõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 07.04.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number
2-07-45346/7
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
07.04.2008
Staatus
Osaliselt jõustunud
Sõnade arv
3218
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-07-45346

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse teinud kohtu nimi

Harju Maakohus

Otsuse kuupäev

Tallinn, 07.aprillil 2008

Kohtukoosseis

kohtunik Imbi Sidok

Kohtuasi

AMFMEB(isikukood XXX, elukoht: XXX) hagi AS M(registrikood XXX, asukoht: XX) vastu distsiplinaarkaristuste tühistamiseks ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja mõistmiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

19.03.2008 avalikul sisulisel kohtuistungil

Istungil osalenud menetlusosalised

hageja lepinguline esindaja Katrin Sarap kostja lepinguline esindaja v/adv Sven Sillar

Kohtuotsuse resolutsioon • Hagi rahuldada, kuid väljamõistetava hüvitise suuruse osas osaliselt. • Tühistada hagejale kostja poolt 11.05.2007 ja 15.05.2007 käskkirjadega määratud distsiplinaarkaristused. • Tunnistada ebaseaduslikuks hageja töölepingu lõpetamine kostja poolt alates 16.05.2007 TLS § 86 punkti 7 alusel. • Lugeda hageja lahkunuks töölt omal soovil töölt lahkunuks alates 16.05.2007. • Mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest suuruses 28 488.60 (kakskümmend kaheksa tuhat nelisada kaheksakümmend kaheksa kr 60s) krooni. • Hageja kohtulukulud jätta kostja kanda. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).

I Asjaolud

Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjon rahuldas 13.09.2007 otsusega AMFMEBpoolt 13.06.2007 esitatud avalduse MAS-i vastu ning tühistas AS-i M poolt AMFMEB ́le 11.05.2007 käskkirjaga vormistatud noomituse ja 15.05.2007 käskkirjaga vormistatud töölepingu lõpetamise töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel, tunnistas töölepingu lõpetamise MAS-i poolt 16.05.2007 TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, luges AMFMEB AS-st M lahkunuks omal algatusel alates 16.05.2007 ja mõistis välja AS-lt M AMFMEB kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest hüvitise viie kuu keskmise palga ulatuses summas 47 481.00 krooni. 29.10.2007 esitas AS MHarju Maakohtule taotluse nimetatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks, kuna ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega. II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt võeti AMFMEB(edaspidi hageja) 03.10.2006 tööle tellimuste assistendi ametikohale määramata ajaks. 10.05.2007 teavitas kostja hagejat suuliselt võimalikust töölepingu lõpetamisest. 14.05.2007 saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus selgitada talle suuliselt öeldud teadet töölepingu võimaliku lõpetamise kohta. Samal päeval helistas hageja kostja esindajale TO ́ile ja palus samasugust selgitust. Nimetatud telefonivestluses hageja ei väljendanud ennast selliselt nagu kostja oma 15.05.2007 koostatud käskkirjas viitab (TVK t lk 13). Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 16.05.2007 TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 2 alusel. Töölepingu lõpetamise päeval edastas kostja hagejale 11.05.2007 ja 15.05.2007 välja antud käskkirjad distsiplinaarkaristuste määramiste kohta. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (TDVS) § 11 lg 2 sätestab distsiplinaarkaristuse vormistamise korra. Kostja poolt hagejale 11.05.2007 ja 15.05.2007 määratud distsiplinaarkaristused ei vasta TDVS § 11 lg-s 2 sätestatule. Nimetatud käskkirjadel puudub karistust määrava ja dokumendid koostanud juriidilise isiku nimi. Karistusdokumendil on olemas ainult juhatuse liikme RP allkiri. Lisaks puudub käskkirjas põhjendatud süüteo kirjeldus, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. TDVS § 12 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. TDVS § 12 lg 2 kohaselt karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Hageja ei valda eesti keelt ning seega ei olnud ka talle 16.05.2007 kätte antud käskkirjade sisu arusaadav. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimus hageja ja kostja vaheline suhtlemine inglise keeles (telefonikõne, e-kirjad; TVK t lk 14-15). Hagejale määratud käskkirjadel puudub kostja märge selle kohta, kellele neid tutvustati ja mis põhjusel hageja neid ei allkirjastanud ja kas hageja keeldus neid allkirjastamast. Juhul, kui hageja oleks keeldunud käskkirjade sisust arusaamise korral neid allkirjastamast, oleks käskkirjadel pidanud olema TDVS § 12 lg 2 kohaselt tunnistajate allkirjad. Käesoleval juhul ei viibinud ükski tunnistaja hageja ja kostja esindaja kohtumisel, kes saaks anda tunnistust selle kohta, et hagejale käskkirju tutvustati või kinnitada, et hageja keeldus käskkirjadele alla kirjutamast. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik kui töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Seaduse eesmärk on tagada, et töötaja teaks, mille eest teda karistatakse töölepingu lõpetamisega. Hagejale süüks pandavat tegu, telefoni teel öeldud inglise keelset lauset „everything will be finished with Mr A and with M– say this to Mr A “ (tõlge eesti keelde „kõik saab läbi olema Hr A ́i ja Marhaba Tours ́iga – ütle seda Mr A ́ile), ei saa käsitleda alusena lõpetada hagejaga tööleping TLS § 86 p 7 alusel. Hageja ei ole sellist lauset öelnud. Isegi kui hageja oleks sellise lause öelnud, ei saa sellest järeldada, et hageja oleks ähvardanud mingil viisil kostja vara hävitada. Ütlemisi, mis on ajendatud emotsioonidest, ei saa võtta ähvardusena. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses teatas kostja, et hageja vastavasisulisest lausest tegi kostja järelduse, et hageja kavatseb minna tööle kostja konkurendi juurde AS-i T ja seega kavatseb ta kaasa võtta kostja klientide nimekirja. Kostja sellisel järeldusel puudub igasugune loogiline alus ja põhjendus. Kostja tegi oma vastavasisulise

Sarnased lahendid

Tööõigus
  • 03.07.20262-24-18628/17Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 29.06.20262-26-106073/6Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 19.06.20262-26-1516/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 15.06.20262-26-187/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 11.06.20262-23-13801/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 04.06.20262-23-14981/38Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

järelduse alles siis, kui hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, millele lisas oma arveldusarve väljavõtte, kust kostja nägi hageja uut töökohta. Vastavat asjaolu kinnitab ka kostja ise oma töövaidluskomisjonile esitatud vastuse p-s 2. Töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 7 alusel lasub töötaja süü tõendamise kohustus tööandjal. Vaatamata sellele, et TDVS näeb ette, et distsiplinaarsüüteo kahtluse korral peaks tööandja enne karistuse määramist küsima ka töötaja selgitust, ei küsinud kostja hagejalt seletuskirja ega püüdnud muul viisil saada teada tegelikke asjaolusid. Kuna käesolevas asjas ei olnud hageja väidetav süütegu tõendatud, oleks hagejalt selgituse nõudmine olnud asjakohane. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-74-03 asunud seisukohale, et kuigi TDVS § 7 lg 1 sätestab töötajalt seletuse nõudmise õiguse, tuleneb TDVS § 7 lg-te 1 ja 3 koostoimest, et karistatava kirjalikku seletust on seadusandja üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks. Kostja, andmata hagejale võimalust selgituseks talle süüks pandava teo kohta, on oluliselt rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud ja selle tulemusel määranud talle rangeima distsiplinaarkaristuse. Kostja otsus selle kohta, et hageja on seadnud kostja vara ohtu, on tõendamata. Kostja viitab 15.05.2007 käskkirjas, et kartis, et hageja on ohtu seadnud kostja vara ja selle säilimise, kuid ei ole seda kartust kuidagi põhjendanud. Hageja ei ole toime pannud ühtegi tegu, mis annaks aluse hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 2 alusel. Töölepingu saab lõpetada TLS § 86 p 7 ja § 104 alusel siis kui toime pandud tegu on seotud varalise kahju tekkimise või selle ohuga. Kostja märgib töövaidluskomisjonile esitatud vastuse p-s 3, et reaalne oht on tõendatud hageja kohese tööleasumisega AS-i T. Kostja selline tagantjärgi väljamõeldud põhjus on asjakohatu. Hageja töölepingus ei olnud hagejale kehtestatud pärast töölepingu lõpetamist konkurentsikeeldu ega ärisaladuse hoidmise kohustust. Seega oli hageja, pärast töösuhte lõppemist kostjaga, vaba valima endale sobiv töökoht. Lähtudes eeltoodust ei ole kostja tõendanud varalise kahju tekkimist või selle reaalse tekkimise ohtu. Hageja ei ole näidanud hoolimatust oma töösse ega kahjustanud ettevõtte tööprotsessi. 11.05.2007 kell 11.00-14.00 viibis hageja Kodakondsus- ja Migratsiooniametis (TVK t lk 16). Vastava suulise nõusoleku töökohast eemal viibimise kohta sai hageja kostjalt. Hageja palub tühistada talle 11.05.2007 ja 15.05.2007 määratud distsiplinaarkaristused, tunnistada töölepingu lõpetamine kostja algatusel TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena viie kuu keskmine palk summas 47 481.00 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ja lisas, et kuigi tunnistaja ütluste kohaselt oli hageja poolt telefoni teel öeldu näol tegemist tapmisähvardusega, siis politseisse keegi ei pöördunud. III Kostja seisukoht MAS-i (edaspidi kostja) hagi ei tunnista. Seadusest ei tulene kohustust enne distsiplinaarkaristuse määramist võtta töötajalt toime pandud rikkumise kohta seletust. 11.05.2007 distsiplinaarkaristus määrati hagejale, kuna ta puudus omavoliliselt töölt tööandja jaoks olulisel ajal. Seega on hageja rikkumise asjaolud ilmsed ning seetõttu ei olnud tööandjal juriidilist kohustust võtta töötajalt kirjalikku selgitust. Hageja väidete kohaselt õigustas töölt puudumist asjaolu, et ta viibis Kodakondsus- ja Migratsiooniametis (KMA) tööandja nõusolekul. Hagejale ei ole sellist luba antud. Hageja oleks saanud KMA-sse minna ka pärast tööaega. Tööandjal oli pädevus hinnata töölt puudumise raskust ja määrata selle rikkumise eest karistuseks noomitus. Hageja viide sellele, et töötajale tulnuks distsiplinaarkaristus määrata inglise keelse dokumendiga, ei tulene seadusest. Tööleping oli sõlmitud eesti keeles ning lepingule kohaldati Eesti õigust. Hageja väide selle kohta, et ta ei saanud eesti keelest aru, on asjakohatu. Kostja on seisukohal, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on põhjendatud, kuna hageja ütles tööandja esindajale inglise keeles, et M ́i ja Mr A ́iga on lõpp ning et seda tuleb ka Mr A ́ile edasi öelda. Mr A kostja nõukogu esimehena võttis seda ähvardust väga

tõsiselt ja leidis, et pärast sellist ähvardust on hageja edasine lepinguline suhe kostjaga välistatud. Võttes arvesse eelneva karistuse olemasolu ja selle, et töötaja näitas üles ebaviisakat käitumist tööandja nõukogu liikme suhtes, hindas tööandja seda väga tõsiseks töölepingu rikkumiseks. Töölepingu lõpetamise näol ei olnud tegemist ebaproportsionaalselt raske karistusega. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud töölepingut ebaõigesti lõpetanud ning et hageja ähvardas tööandja vara, oli kostjal töölepingu lõpetamiseks faktiline alus olemas. Kuna nii hageja kui ka kostja aktsionär ning nõukogu liige E F A on moslemid, võttis tööandja hageja ähvardust väga tõsiselt ja lõpetas töölepingu. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et tunnistaja ütlused tõendavad, et hageja rikkumine oli niivõrd raske, et andis aluse töölepingu lõpetamiseks. Ka töölepingu lõpetamise vormistus vastas seaduse nõuetele. Antud juhul puudus hagejal lugupidamine oma tööandja vastu. Olenemata asjaolust, et töölepingus ei olnud sätestatud konkurentsikeeldu, ei ole töötajal õigust varastada tööandja vara ega kopeerida andmeid. Juhul kui kohus on seisukohal, et töölepingu lõpetamine hagejaga oligi ebaseaduslik, tuleb vähendada hüvitise suurust, mis ei vasta kohtupraktikale, see on üle kahe kuu ulatuses hüvitist välja ei mõisteta. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja tunnistaja TO ́i ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele, kuid hüvitise suuruse osas osaliselt.

1.ITVS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes.
2.Kostja lõpetas töölepingu hagejaga 16.05.2007 TLS 86 p 7 alusel, see on töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Sama seaduse § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Lg 2 kohaselt võib sel alusel töölepingu lõpetada, kui töötaja on: 1) põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; 2) seadnud ohtu tööandja vara säilimise või 3) põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Nimetatud sätte mõtte kohaselt saab usalduse kaotuse alusel töölepingu lõpetada vaid juhul, kui töötaja tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkis tööandjal varaline kahju või seati ohtu tööandja vara. TLS § 106 kohaselt on tööandja töölepingu lõpetamisel § 86 p-de 6-8 alusel kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda.
3.Vaidlusaluses asjas oli töötajale määratud kaks distsiplinaarkaristust: 1) noomitus 11.05.2007 töölepingust tuleneva töökohustuse (istumise plaani saatmine) täitmata jätmine 11.05.2007, millega näitas üles hoolimatut suhtumist oma töösse ning kahjustas ettevõtte tööprotsessi (käskkiri TVK t lk 12); 2) töölepingu lõpetamine 15.05.2007 selle alusel, et ähvardas telefonikõnes äriühingu töötajale TO ́ile nii äriühingut kui selle nõukogu esimeest personaalselt ning et selle alusel nõukogu esimees hakkas kartma, et hageja on seadnud ohtu tööandja vara ja selle säilimise (käskkiri TVK t lk 13). Poolte vahel puudub vaidlus, et mõlemad käskkirjad tehti töötajale teatavaks 15.05.2007 ning et need olid vormistatud eesti keeles ning et töötaja nendega tutvumise kohta allkirja ei andnud.
4.Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tööandja ei järginud kummagi karistuse määramisel TDVS-s sätestatud protseduurireegleid. Samuti ei leidnud teise karistuse

puhul tõendamist süütegu, mida oli käskkirjas kirjeldatud ja millest lähtuvalt oli määratud töötajale rangeim distsiplinaarkaristus --- töölepingu lõpetamine.

5.TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Sama sätte lg 2 kohaselt võib tööandja juhul, kui töötaja keeldus karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest, võtta selle kohta karistatava töötaja juuresolekul tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Tunnistaja TO ́i ütluste kohaselt ütles töötaja tema ja EM, aga ka käskkirjad vormistanud tööandja juhatuse liikme RP juuresolekul, et sai käskkirjade sisust aru, kuid alla ei kirjuta; seepärast kirjutas keeldumise tõendamiseks allkirja E.M . Mõlemalt käskkirjalt nähtub, et neile on allkirja andnud E.M selle kohta, et ”käskkirja on tutvustatud ja selle sisust saadi aru”. Seega, isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et E.M tõendas oma allkirjaga nimelt asjaolu, et kaastöötaja keeldus allkirja andmisest käskkirjadele (E.M kirjalikest kinnitustest käskkirjadel nähtub vaid käskkirjade tutvustamise kellegi ja nende sisust kellegi poolt arusaamise kinnitamine), siis vaid ühelt tunnistajalt allkirja võtmisega rikkus tööandja TDVS § 12 lg-s 2 sätestatud protseduurireeglit. Nimetatud säte sätestab selgesõnalise nõude enam kui ühe tunnistaja allkirjade vajadusele --- seadusandja kasutab mitmuses väljendit „tunnistajate allkirjad”. Nimetatud sätte mõtte ja mõiste „tunnistaja” üldlevinud sisu (nn kõrvalseisja, kes ei ole pooltevahelise suhte osaline) kohaselt ei saa tunnistajaks lugeda tööandja juhatuse liiget, kes allkirjastas käskkirjad tööandja seadusjärgse esindajana ja kes seega oli karistust määravaks isikuks TDVS § 11 lg 2 p 6 mõttes. Tema allkirjad käskkirjadel ei tõenda mitte töötaja poolt karistuste allkirjade vastu teatavaks võtmisest keeldumist, vaid seda, et tegemist on tööandja ametlike dokumentidega, millised on pädeva isiku poolt allkirjastatud. Ka ei muuda teise tunnistaja allkirja puudumise fakti olematuks tunnistaja ütlustega tõendatud asjaolu, et tegelikkuses viibis töötajale käskkirja tutvustamise juures veel üks tunnistaja. Tähtsust ei oma ka, millisel põhjusel otsustas tööandja juhatuse liige võtta allkirjad vaid ühelt tunnistajalt.
6.Samuti on asjas tõendatud, et kostja poolt oli 15.05.2007 käskkirja vormistamisel rikutud TDVS § 11 lg 2 p 3, mille kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, muuhulgas süüteo kirjelduse. Vaidlusaluses käskkirjas on välja toodud vaid lause, mille töötaja tööandja nõukogu esimehele edasi öelda käskis ja nimetatud isiku kartus, et töötaja on ohtu seadnud tööandja vara ja selle säilimise. Milles (millistes konkreetsetes tegudes) aga seisnes oht ja milline oht, seda ei kirjeldata. Tööandja poolt hilisemalt juba töövaidluse käigus välja toodud põhjendused (kliendibaasi kopeerimise võimalus ja sellega konkurendi juurde minek) käskkirjast ei nähtu.
7.Otsuse p-de 5 ja 6 leidis tõendamist kostja poolt mõlema distsiplinaarkaristuse määramisel seaduses sätestatud protseduurireeglite rikkumine ning seega on tegemist tööandja tühiste toimingutega, millised vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg-le 1 ei oma õiguslikke tagajärgi ja kohtul puudub vajadus analüüsida karistuste määramise aluseks olnud väidetavate süütegude tõendatust. Samas soovib kohus selgitada, et ilmselgelt ei leidnud käesoleva tsiviilasja menetluses tõendamist töötajale süüks pandud tegu, s o tööandja vara säilimise ohtu seadmine. 15.05.2007 käskkirjast nähtub, et tööandja nõukogu esimees hr E Ai võttis ähvardusena töötaja poolt sama tööandja teisele töötajale telefoni teel öeldud lauset: ”everything will be finished with Mr A and with M– say it to Mr A” ja kartis, et töötaja on seadnud ohtu tööandja vara ja selle säilimise. Sama tõendab tunnistaja, kellele hageja need sõnad telefonis lausus. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutas hageja telefonis räigeid ingliskeelseid väljendeid ja kõne oli väga paha ning ähvardava tooniga; mr A võttis seda kõnet väga tõsiselt ja leidis, et hageja kõne oli tema ja tema firma jaoks

tõsine ähvardus ning käskis võtta tarvitusele meetmed ega pidanud võimalikuks koostööd hagejaga jätkata; ohu all varale peeti silmas klientide andmebaasi, millele oli hagejal juurdepääs; hageja oli öelnud, et võtab kliendid kaasa ja läheb konkurendi juurde. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mis oleks tõendanud tegelikkuses aset leidnud hageja tegevusi ja/või tegevusetust, millised annaksid aluse järeldada, et töötaja tõepoolest seadis ohtu tööandja vara säilimise (et ta tegelikkuses ka tõepoolest oli kopeerinud klientide andmebaasi ning läinud sellega konkurendi juurde tööle). Töötajale süüks pandud lause oli ilmselgelt öeldud üliemotsionaalses seisundis ning tööandja nõukogu esimehe poolt selle veelgi emotsionaalsem tõlgendamine viiski olukorrani, milles toimus hageja kui töötaja õiguste oluline rikkumine ja temaga töölepingu ebaseaduslik lõpetamine.

8.Samuti peab kohus vajalikuks sama tööandja poolt sarnaste rikkumiste edaspidiseks ärahoidmiseks võtta seisukoht töötajalt seletuse võtmise vajalikkuse osas. Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et mõistlik ja TDVS-i mõttega kooskõlas on lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-74-03 esitatud seisukohtadest. Nimelt, et TDVS-i §7 lg-de 1 ja 3 koostoimest tuleneb, et karistatava kirjalikku seletust on seadusandja üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks; et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta; et õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse; et tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga; et distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega; et isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Samal (eelmises lõigus kirjeldatud) eesmärgil tuleks tööandjal tagada ka olukord, et töötajale, kes ei valda eesti keelt, oleks tagatud karistuse määramise kohta vormistatud dokumendi tõlge temale arusaadavasse keelde ning et hilisemate vaidluste ärahoidmiseks oleks mõistlik teha see kirjalikult ja anda koos eestikeelse dokumendiga töötajale kätte. Ka sellist nõuet TDVS selgesõnaliselt ei sätesta, kuid selliselt toimides oleks töötajale tagatud võimalus tutvuda talle määratud karistuse ja selle alustega ning vajadusel otsustada enda õiguste kaitse vajadus.
9.Kohus ei nõustu kostja esindaja seisukohaga, et asja lahendamisel tuleb võtta arvesse muuhulgas asjaolu, et nii hageja kui kostja nõukogu esimees on rahvuselt egiptlased ja usutunnistuselt moslemid. Mõlemad isikud on allutanud end läbi Eestis äriühingu loomise ja siin töötamise vabatahtlikult siinsetele seadustele. Seega tuleb neid täita. Vastavalt EV Põhiseaduse §-le 12 on kõik seaduse ees võrdsed. Vastavalt §-le 9 on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti Vabariigi kodanikel kui Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
10.Kuna eelpool leidis tõendamist, et kostja oli lõpetanud hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, on kostja kohustatud TLS § 117 lg 2 kohaselt, juhul kui töötaja loobub tööle ennistamisest, maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga suuruses. Vastavalt ITVS § 30 lg 2 kohaselt lähtub töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Antud asjas on kohus sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et õiglaseks ja mõistlikuks hüvitise suuruseks on antud asjas kolme kuu keskmine töötasu. Pooltevaheline töösuhe kestis küll vaid seitse kuud, kuid tööandja eksis selle lõpetamisel nii protseduuris kui sisus. Töölepingu lõpetamine ilma seadusliku aluseta ja seejuures protseduurireegleid rikkudes on kohtu arvates

piisavalt oluline ja töötaja õigusi rikkuv määral, mis annab aluse nõuda endiselt tööandjal hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses.

11.ITVL § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja lõpetas töötamise kostja juures 16.05.2007. Seega tuleb ta lugeda nimetatud kuupäevast lahkunuks omal soovil.
12.TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtukulude jaotuse seisukohalt ei oma tähtsust, et kohus vähendas sissenõutava hüvitise suurust. Hageja nõuete põhiosa, sealhulgas ka hüvitise välja mõistmiseks, kohus rahuldas.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 03.06.20262-22-3119/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.05.20262-24-5024/35Harju Maakohus Tallinna kohtumaja