Ahmed Mohamed Farid Mohamed El Banna hagi AS Ramhaba (endine ärinimi AS Marhaba Tours) vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07. aprilli 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Ramhaba apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Ahmed Mohamed Farid Mohamed El Banna (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx-xxx, xxxxxxx), esindaja Katrin Sarap Kostja AS Ramhaba (reg kood 11210108, asukoht Endla 31 – 33, Tallinn), esindaja adv Sven Sillar
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 07. aprilli 2008 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Jätta esimese astme kohtu menetluskuludest 10% hageja ja 90% kostja kanda.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Ahmed Mohamed Farid Mohamed El Banna (edaspidi hageja) töötas Marhaba Tours AS-s (edaspidi kostja) 03.10.2006 sõlmitud töölepingu alusel tellimuste assistendina. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 16.05.2007 töölepinguseaduse (TLS) §-de 86 p 7 ja 104 lg 2 p 2 alusel ning edastas hagejale 11.05.2007 ja 15.05.2007 väljaantud käskkirjad distsiplinaarkaristuste määramise kohta. Hageja pöördus 13.06.2007 Tallinna ja Harjumaa
Töövaidluskomisjoni poole avaldusega kostja vastu 11.05.2007 ja 15.05.2007 määratud distsiplinaarkaristuste tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 50 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 13.09.2007 otsusega avalduse ning tühistas kostja poolt hagejale 11.05.2007 käskkirjaga vormistatud noomituse ja 15.05.2007 käskkirjaga vormistatud töölepingu lõpetamise töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel, tunnistas töölepingu lõpetamise 16.05.2007 TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, luges hageja töölt lahkunuks omal algatusel alates 16.05.2007 ja mõistis kostjalt hageja kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest välja hüvitise viie kuu keskmise palga ulatuses suurusega 47 481 krooni. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 29.10.2007 Harju Maakohtule taotluse hageja avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks,
2.Kohtule esitatud hagiavalduses palus hageja tühistada talle 11.05.2007 ja 15.05.2007 määratud distsiplinaarkaristused, tunnistada töölepingu lõpetamine kostja algatusel TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena 50 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi põhjenduste kohaselt teavitas kostja 10.05.2007 hagejat suuliselt võimalikust töölepingu lõpetamisest. 14.05.2007 saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus selgitada talle suuliselt öeldud teadet töölepingu võimaliku lõpetamise kohta. Samal päeval helistas hageja kostja esindajale Terje Okkile ja palus samasugust selgitust. Nimetatud telefonivestluses hageja ei väljendanud ennast selliselt, nagu kostja oma 15.05.2007 käskkirjas viitab. Kostja poolt hagejale 11.05.2007 ja 15.05.2007 määratud distsiplinaarkaristused ei vasta töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg-s 2 sätestatule. Käskkirjadel puudub karistust määrava ja dokumendid koostanud juriidilise isiku nimi. Karistusdokumendil on olemas ainult juhatuse liikme Reet Piho allkiri. Lisaks puudub käskkirjas põhjendatud süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Hageja ei valda eesti keelt ning seega ei olnud ka talle 16.05.2007 kätte antud käskkirjade sisu arusaadav. Pooled suhtlesid inglise keeles. Käskkirjadel puudub märge nende tutvustamise või hageja allkirja puudumise põhjuse kohta.
3.Hagejale süüks pandavat tegu, telefoni teel öeldud inglisekeelset lauset „everything will be finished with Mr Aziz and with Marhaba Tours – say this to Mr Aziz“ (tõlge eesti keelde „kõik saab läbi olema Hr Azizi ja Marhaba Toursiga – ütle seda Mr Azizile), ei saa käsitleda alusena hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel. Hageja ei ole sellist lauset öelnud. Isegi kui hageja oleks sellise lause öelnud, ei saa sellest järeldada, et hageja oleks ähvardanud mingil viisil kostja vara hävitada. Ütlemisi, mis on ajendatud emotsioonidest, ei saa võtta ähvardusena. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses teatas kostja, et ta tegi hageja vastavasisulisest lausest järelduse, et hageja kavatseb minna tööle kostja konkurendi juurde AS Top Tours ja kaasa võtta kostja klientide nimekirja. Kostja sellisel järeldusel puudub igasugune loogiline alus ja põhjendus. Kostja tegi oma vastavasisulise järelduse alles siis, kui hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, millele lisas oma arveldusarve väljavõtte, kust kostja nägi hageja uut töökohta. Vastavat asjaolu kinnitab ka kostja ise oma töövaidluskomisjonile esitatud vastuse p-s 2. Kostja ei küsinud enne karistuse määramist hagejalt seletuskirja ega püüdnud muul viisil saada teada tegelikke asjaolusid. Kostja, andmata hagejale võimalust selgituseks talle süüks pandava teo kohta, on oluliselt rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud. Kostja otsus selle kohta, et hageja on seadnud kostja vara ohtu, on tõendamata. Kostja väljendab 15.05.2007 käskkirjas kartust, et hageja on ohtu seadnud kostja vara ja selle säilimise, kuid ei ole seda millegagi põhjendanud. Hageja ei ole toime pannud ühtegi tegu, mis annaks aluse hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 2 alusel. Kostja märgib töövaidluskomisjonile esitatud vastuse p-s 3, et reaalne oht on tõendatud hageja kohese tööleasumisega AS Top Tours. Kostja selline tagantjärgi väljamõeldud põhjus on asjakohatu. Hageja töölepingus ei olnud hagejale
kehtestatud konkurentsikeeldu ega ärisaladuse hoidmise kohustust pärast töölepingu lõpetamist. Seega oli hageja pärast töösuhte lõppemist vaba valima endale sobiv töökoht. Lähtudes eeltoodust ei ole kostja tõendanud varalise kahju tekkimist või selle reaalse tekkimise ohtu. Hageja ei ole näidanud hoolimatust oma töösse ega kahjustanud ettevõtte tööprotsessi. 11.05.2007 kell 11.00-14.00 viibis hageja Kodakondsus- ja Migratsiooniametis (KMA). Vastava suulise nõusoleku töökohast eemalviibimise kohta sai hageja kostjalt. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei tulene seadusest kohustust võtta enne distsiplinaarkaristuse määramist töötajalt toimepandud rikkumise kohta seletust. 11.05.2007 distsiplinaarkaristus määrati hagejale, kuna ta puudus omavoliliselt töölt tööandja jaoks olulisel ajal. Seega on hageja rikkumise asjaolud ilmsed ning seetõttu ei olnud tööandjal juriidilist kohustust võtta töötajalt kirjalikku selgitust. Hageja väidete kohaselt õigustas töölt puudumist asjaolu, et ta viibis KMA-s tööandja nõusolekul. Hagejale ei ole sellist luba antud. Hageja oleks saanud KMA-sse minna ka pärast tööaega. Tööandjal oli pädevus hinnata töölt puudumise raskust ja määrata selle rikkumise eest karistuseks noomitus. Hageja viide sellele, et töötajale tulnuks distsiplinaarkaristus määrata inglisekeelse dokumendiga, ei tulene seadusest. Tööleping oli sõlmitud eesti keeles ning lepingule kohaldati Eesti õigust. Hageja väide selle kohta, et ta ei saanud eesti keelest aru, on asjakohatu. Kostja on seisukohal, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on põhjendatud, kuna hageja ütles tööandja esindajale inglise keeles, et Marahaba Toursi ja Mr Aziziga on lõpp ning et seda tuleb ka Mr Azizile edasi öelda. Mr Aziz kostja nõukogu esimehena võttis seda ähvardust väga tõsiselt ja leidis, et pärast sellist ähvardust on hageja edasine lepinguline suhe kostjaga välistatud. Võttes arvesse eelneva karistuse olemasolu ja seda, et töötaja näitas üles ebaviisakat käitumist tööandja nõukogu liikme suhtes, hindas tööandja seda väga tõsiseks töölepingu rikkumiseks. Töölepingu lõpetamise näol ei olnud tegemist ebaproportsionaalselt raske karistusega. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud töölepingut ebaõigesti lõpetanud ning et hageja ähvardas tööandja vara, oli kostjal töölepingu lõpetamiseks faktiline alus olemas. Kuna nii hageja kui ka kostja aktsionär ning nõukogu liige Emad Faek Aziz on moslemid, võttis tööandja hageja ähvardust väga tõsiselt ja lõpetas töölepingu. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
7.Maakohus rahuldas hagi hüvitise suuruse osas osaliselt, muud nõuded täies ulatuses ja jättis hageja menetluskulud kostja kanda.
8.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kostja lõpetas töölepingu hagejaga 16.05.2007 TLS 86 p 7 alusel, see on töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Sama seaduse § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Lg 2 kohaselt võib sel alusel töölepingu lõpetada, kui töötaja on: 1) põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; 2) seadnud ohtu tööandja vara säilimise või 3) põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Nimetatud sätte mõtte kohaselt saab usalduse kaotuse alusel töölepingu lõpetada vaid juhul, kui töötaja tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkis tööandjal varaline kahju või seati ohtu tööandja vara. TLS § 106 kohaselt on tööandja töölepingu lõpetamisel § 86 p-de 6-8 alusel kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda.
9.Vaidlusaluses asjas oli töötajale määratud kaks distsiplinaarkaristust: 1) noomitus 11.05.2007 töölepingust tuleneva töökohustuse (istumise plaani saatmine) täitmata jätmine 11.05.2007, millega näitas üles hoolimatut suhtumist oma töösse ning kahjustas ettevõtte tööprotsessi (käskkiri TVK t lk 12); 2) töölepingu lõpetamine 15.05.2007 selle alusel, et ähvardas telefonikõnes äriühingu töötajale T. Okkile nii äriühingut kui selle nõukogu esimeest personaalselt ning et selle alusel nõukogu esimees hakkas kartma, et hageja on seadnud ohtu tööandja vara ja selle säilimise (käskkiri TVK t lk 13). Poolte vahel puudub vaidlus, et mõlemad käskkirjad tehti töötajale teatavaks 15.05.2007 ning et need olid vormistatud eesti keeles ning et töötaja nendega tutvumise kohta allkirja ei andnud. Kohus leidis, et tööandja ei järginud kummagi karistuse määramisel TDVS-s sätestatud protseduurireegleid. Samuti ei leidnud teise karistuse puhul tõendamist süütegu, mida oli käskkirjas kirjeldatud ja millest lähtuvalt oli määratud töötajale rangeim distsiplinaarkaristus - töölepingu lõpetamine.
10.TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Sama sätte lg 2 kohaselt võib tööandja juhul, kui töötaja keeldus karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest, võtta selle kohta karistatava töötaja juuresolekul tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Tunnistaja T. Okki ütluste kohaselt ütles töötaja tema ja Evelin Metusala, aga ka käskkirjad vormistanud tööandja juhatuse liikme R. Piho juuresolekul, et sai käskkirjade sisust aru, kuid alla ei kirjuta; seepärast kirjutas keeldumise tõendamiseks allkirja E. Metusala. Mõlemalt käskkirjalt nähtub, et neile on allkirja andnud E. Metusala selle kohta, et ”käskkirja on tutvustatud ja selle sisust saadi aru”. Seega, isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et E. Metusala tõendas oma allkirjaga nimelt asjaolu, et kaastöötaja keeldus allkirja andmisest käskkirjadele (E. Metusala kirjalikest kinnitustest käskkirjadel nähtub vaid käskkirjade tutvustamise kellelegi ja nende sisust kellegi poolt arusaamise kinnitamine), siis vaid ühelt tunnistajalt allkirja võtmisega rikkus tööandja TDVS § 12 lg-s 2 sätestatud protseduurireeglit. Nimetatud säte sätestab selgesõnalise nõude enam kui ühe tunnistaja allkirjade vajadusele - seadusandja kasutab mitmuses väljendit „tunnistajate allkirjad”. Nimetatud sätte mõtte ja mõiste „tunnistaja” üldlevinud sisu (nn kõrvalseisja, kes ei ole pooltevahelise suhte osaline) kohaselt ei saa tunnistajaks lugeda tööandja juhatuse liiget, kes allkirjastas käskkirjad tööandja seadusjärgse esindajana ja kes seega oli karistust määravaks isikuks TDVS § 11 lg 2 p 6 mõttes. Tema allkirjad käskkirjadel ei tõenda mitte töötaja poolt karistuste allkirjade vastu teatavaks võtmisest keeldumist, vaid seda, et tegemist on tööandja ametlike dokumentidega, millised on pädeva isiku poolt allkirjastatud. Ka ei muuda teise tunnistaja allkirja puudumise fakti olematuks tunnistaja ütlustega tõendatud asjaolu, et tegelikkuses viibis töötajale käskkirja tutvustamise juures veel üks tunnistaja. Tähtsust ei oma ka, mis põhjusel otsustas tööandja juhatuse liige võtta allkirjad vaid ühelt tunnistajalt.
11.Samuti on asjas tõendatud, et kostja poolt rikuti 15.05.2007 käskkirja vormistamisel TDVS § 11 lg 2 p 3, mille kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, muuhulgas süüteo kirjelduse. Vaidlusaluses käskkirjas on välja toodud vaid lause, mille töötaja tööandja nõukogu esimehele edasi öelda käskis ja nimetatud isiku kartus, et töötaja on ohtu seadnud tööandja vara ja selle säilimise. Milles (millistes konkreetsetes tegudes) aga seisnes oht ja milline oht, seda ei kirjeldata. Tööandja poolt hilisemalt juba töövaidluse käigus välja toodud põhjendused (kliendibaasi kopeerimise võimalus ja sellega konkurendi juurde minek) käskkirjast ei nähtu.
12.Kuna leidis tõendamist kostja poolt mõlema distsiplinaarkaristuse määramisel seaduses sätestatud protseduurireeglite rikkumine, on tegemist tööandja tühiste toimingutega, millised vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg-le 1 ei oma õiguslikke tagajärgi ja kohtul puudub vajadus analüüsida karistuste määramise aluseks olnud
väidetavate süütegude tõendatust.
13.Samas selgitas kohus, et ilmselgelt ei leidnud käesoleva tsiviilasja menetluses tõendamist töötajale süüks pandud tegu, so tööandja vara säilimise ohtu seadmine. 15.05.2007 käskkirjast nähtub, et tööandja nõukogu esimees hr Emad Azizi võttis ähvardusena töötaja poolt sama tööandja teisele töötajale telefoni teel öeldud lauset: ”everything will be finished with Mr Aziz and with Marhaba Tours – say it to Mr Aziz” ja kartis, et töötaja on seadnud ohtu tööandja vara ja selle säilimise. Sama tõendab tunnistaja, kellele hageja need sõnad telefonis lausus. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutas hageja telefonis räigeid ingliskeelseid väljendeid ja kõne oli väga paha ning ähvardava tooniga; mr Aziz võttis seda kõnet väga tõsiselt ja leidis, et hageja kõne oli tema ja tema firma jaoks tõsine ähvardus ning käskis võtta tarvitusele meetmed ega pidanud võimalikuks koostööd hagejaga jätkata; ohu all varale peeti silmas klientide andmebaasi, millele oli hagejal juurdepääs; hageja oli öelnud, et võtab kliendid kaasa ja läheb konkurendi juurde. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mis oleks tõendanud tegelikkuses aset leidnud hageja tegevusi ja/või tegevusetust, millised annaksid aluse järeldada, et töötaja tõepoolest seadis ohtu tööandja vara säilimise (et ta tegelikkuses ka tõepoolest oli kopeerinud klientide andmebaasi ning läinud sellega konkurendi juurde tööle). Töötajale süüks pandud lause oli ilmselgelt öeldud üliemotsionaalses seisundis ning tööandja nõukogu esimehe poolt selle veelgi emotsionaalsem tõlgendamine viiski olukorrani, milles toimus hageja kui töötaja õiguste oluline rikkumine ja temaga töölepingu ebaseaduslik lõpetamine.
14.Samuti pidas kohus vajalikuks sama tööandja poolt sarnaste rikkumiste edaspidiseks ärahoidmiseks võtta seisukoht töötajalt seletuse võtmise vajalikkuse osas. Kohus nõustus hageja esindaja seisukohaga, et mõistlik ja TDVS mõttega kooskõlas on lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-74-03 esitatud seisukohtadest. Nimelt, et TDVS § 7 lg-te 1 ja 3 koostoimest tuleneb, et karistatava kirjalikku seletust on seadusandja üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks; et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta; et õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse; et tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga; et distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega; et isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Samal eesmärgil tuleks tööandjal tagada ka olukord, et töötajale, kes ei valda eesti keelt, oleks tagatud karistuse määramise kohta vormistatud dokumendi tõlge temale arusaadavasse keelde ning et hilisemate vaidluste ärahoidmiseks oleks mõistlik teha see kirjalikult ja anda koos eestikeelse dokumendiga töötajale kätte. Ka sellist nõuet TDVS selgesõnaliselt ei sätesta, kuid selliselt toimides oleks töötajale tagatud võimalus tutvuda talle määratud karistuse ja selle alustega ning vajadusel otsustada enda õiguste kaitse vajadus.
15.Kohus ei nõustunud kostja esindaja seisukohaga, nagu tuleks asja lahendamisel võtta arvesse muuhulgas asjaolu, et nii hageja kui kostja nõukogu esimees on rahvuselt egiptlased ja usutunnistuselt moslemid. Mõlemad isikud on allutanud end läbi Eestis äriühingu loomise ja siin töötamise vabatahtlikult siinsetele seadustele. Seega tuleb neid täita. Vastavalt EV Põhiseaduse §-le 12 on kõik seaduse ees võrdsed. Vastavalt §-le 9 on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti Vabariigi kodanikel kui Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
16.Kuna leidis tõendamist, et kostja oli lõpetanud hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, on kostja kohustatud TLS § 117 lg 2 kohaselt, juhul kui töötaja loobub tööle ennistamisest,
maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga suuruses. Vastavalt ITVS § 30 lg-le 2 lähtub töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Kohus leidis, et õiglaseks ja mõistlikuks hüvitise suuruseks on antud asjas kolme kuu keskmine töötasu. Pooltevaheline töösuhe kestis küll vaid seitse kuud, kuid tööandja eksis selle lõpetamisel nii protseduuris kui sisus. Töölepingu lõpetamine ilma seadusliku aluseta ja seejuures protseduurireegleid rikkudes on kohtu arvates piisavalt oluline ja töötaja õigusi rikkuv määral, mis annab aluse nõuda endiselt tööandjal hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses.
17.ITVL § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja lõpetas töötamise kostja juures 16.05.2007. Seega tuleb ta lugeda nimetatud kuupäevast lahkunuks omal soovil.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 ning § 173 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtukulude jaotuse seisukohalt ei oma tähtsust, et kohus vähendas sissenõutava hüvitise suurust. Hageja nõuete põhiosa, sealhulgas ka hüvitise välja mõistmiseks, kohus rahuldas. Apellatsioonkaebuse põhjendused
19.Kostja palus kohtuotsuse täies ulatuses tühistada või alternatiivselt tühistada otsuse kohtukulude väljamõistmise osas ning jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. Kostja ei nõustu sellega, et ta lõpetas hagejaga töölepingu protseduurireegleid rikkudes, mistõttu on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Kohus sisustas ekslikult TDVS § 12 lg-t 2. Kui aga eeldada, et kohus rahuldas hagi õigesti, siis kohaldas kohus põhjendamatult TsMS § 162 ja pani kohtukulude hüvitamise kohustuse vääralt kostjale.
20.Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et TDVS § 12 lg 2 mõtte kohaselt ei saa tunnistajaks lugeda tööandja juhatuse liiget, kes allkirjastas käskkirja tööandja seadusejärgse esindajana ning oli seega karistust määravaks isikuks TDVS § 11 lg 2 p 6 mõttes. TDVS § 12 lg 2 eesmärgiks on vältida olukorda, kus karistatav isik saaks käskkirja vastuvõtmisest keeldumisega pääseda distsiplinaarkaristusest. Seaduseandja on pidanud piisavaks, kui kaks isikut kinnitavad oma allkirjadega seda, et selline keeldumine tõepoolest aset leidis. Kostja arvates ei ole käskkirja vastuvõtmisest keeldumise tuvastamisel määrava tähtsusega see, kas seda asjaolu kinnitav isik, ehk siis tunnistaja, on samaaegselt ka karistust määravaks isikuks. Seadusest ei tulene, et TDVS § 11 lg 2 p 6 mõttes karistust määrav isik ei saaks olla faktilise asjaolu – käskkirja vastuvõtmisest keeldumine – tuvastamisel tunnistajaks. Kuna käesoleval juhul on hagejale distsiplinaarkaristust määraval käskkirjal kahe isiku allkiri, kes tõendavad käskkirja vastuvõtmisest keeldumist, siis on täidetud käskkirja jõustumise formaalne nõue – tutvustada käskkirja vastutusele võetavale isikule. Maakohtu otsus tuleb TDVS § 12 lg 2 vale sisustamise tõttu tühistada ja hagi jätta rahuldamata.
21.Juhindudes TsMS §-st 162 mõistis kohus kohtukulud välja apellandilt. Selline seisukoht ei ole kooskõlas faktiliste asjaolude ja TsMS §-ga 163. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise 50 000 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kohus rahuldas selle nõude üksnes osaliselt ja mõistis kostjalt välja 28 488, 60 krooni. Hagi rahuldati 57% ulatuses ja jäeti rahuldamata 43% ulatuses. Kohtupraktikas jäetakse sellisel juhul poolte kohtukulud nende endi kanda. Samasugune mõte tuleneb TsMS § 163 lg-st 1. Seega isegi siis, kui kohus nõustub maakohtuga ning kohtuotsust sisuliselt ei tühistata, tuleb kohtukulude kandmise kohustus lahendada teisiti.
Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas. Selles osas tuleb jätta kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
24.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et hagejale distsiplinaarkaristuste määramisel rikkus kostja oluliselt seaduses (TDVS § 12 lg 2 ja § 11 lg 2 p 3) sätestatud protseduurireegleid ning tõendamist ei leidnud TLS § 86 p-s 7 sätestatud töölepingu lõpetamise aluse olemasolu, so et hageja oleks seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine ITVS § 28 lg 1 järgi ebaseaduslik. Muu hulgas tõlgendas maakohus õigesti TDVS § 12 lg-t 2, kui leidis, et nimetatud sätte kohaselt tuleb juhul, kui töötaja keeldus karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest, võtta selle kohta karistatava töötaja juuresolekul vähemalt kahe tunnistaja allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Antud juhul seda tehtud ei ole.
25.Apellatsioonkaebus kuulub aga osaliselt rahuldamisele ja maakohtu otsus tühistamisele menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse.
26.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas tsiviilasjas rahuldas maakohus hageja nõuded distsiplinaarkaristuste tühistamiseks ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks täies ulatuses ning hüvitise saamise nõude osaliselt, so kohus leidis, et hagetud 50 000 kroonist on põhjendatud hageja nõue 28 488, 60 krooni ulatuses. Kuna hagi rahuldati osaliselt, oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel juhinduma TsMS § 163 lg-st 1, mitte TsMS § 162 lg-st 1, nagu maakohus tegi. Samas on ekslik kostja seisukoht, nagu tuleks menetluskulude jaotamisel lähtuda ainult hüvitise nõudest ja selle rahuldamise ulatusest. Arvesse tuleb võtta ka teisi hageja nõudeid ning asjaolu, et need rahuldati täies ulatuses. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega on õige jaotada esimese astme kohtu menetluskulud selliselt, et 90% esimese astme kohtu hageja menetluskuludest kannab kostja ja 10% hageja ise ning 10% kostja menetluskuludest kannab hageja ja 90% kostja ise.
27.Kuna apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.