Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2(7)

hageja tööraamatu ja lõpparve vastuvõtmisest. Kostja maksis hagejale lõpparve välja 24.04.2006 ja saatis samal päeval hagejale posti teel tööraamatu. Hageja leiab, et temale määratud distsiplinaarkaristus on tühine. 24.04.2006 vormistas kostja hagejale distsiplinaarkaristuse TLS § 86 p 6 alusel seoses töölt omavolilise lahkumisega alates 04.04.2006. Koos nimetatud käskkirjaga saadeti hagejale ka viimase tööraamat. Kuna poolte vahel sõlmitud leping oli lõppenud 31.03.2006 TLS § 82 lg 1 alusel ei saa hagejale, kes 24.04.2006 ajal enam ei töötanud kostja juures, distsiplinaarkaristust määrata. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. R. Riismaa hagiavaldusest nähtub, et töötaja on muutnud oma rahalisi nõudeid, suurendades neid kogusummas 79 522,50 kroonini. Lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 sätestatust, ei ole töötajal alust oma avalduse nõudeid suurendada. Vastasel juhul ei ole tegemist sama töövaidluse jätkumisega, kuivõrd töötaja ei ole töövaidluskomisjonile selliseid nõudeid esitanud ja ta ei saanudki esitada, sest töövaidluskomisjonil puudub pädevus sellist töövaidlust lahendada nagu rõhutatakse töövaidluskomisjoni otsuses. Seega käesoleva töövaidluse esemeks on R. Riismaa poolt töövaidluskomisjonile esitatud rahalised nõuded.. ITLS §24 lg 1 kohaselt oli R. Riismaal aega distsiplinaarkaristuse vaidlustamiseks üks kuu, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevast. Kuivõrd OÜ Stonia selles osas töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ja seda ei teinud tähtaegselt ka R. Riismaa, siis töövaidluskomisjoni otsus selles osas on jõustunud. R. Riismaa 24.03.2006 avalduses töölepingu lõpetamiseks puudub põhjendus, milles seisnes tööandjapoolne rikkumine pooltevahelise töölepingu täitmisel. Kui töötaja ei teata tööandjale asjaolusid, milliseid ta peab sedavõrd olulisteks, et soovib töölepingut lõpetada TLS § 82 alusel, ei saa tööandja neid hinnata ja sellise avalduse rahuldamata jätmine on põhjendatud. Seega ainuüksi sel põhjusel ei olnud töötaja avalduse rahuldamiseks seaduslikku alust. Tööandja ja töötaja kohtumisel 30.03.2006 ei toimunud mingit töölepingu lõpetamise põhjuste arutelu, vaid töötaja nõudis rahalist hüvitust, jättes tähelepanuta osaühingu esindajate selgitused uue juhataja tööleasumisest ja projektijuhi töö jätkumisest. Kostja ei ole ajavahemikul 09.01. – 03.04.2006 rikkunud töötaja töölepingut. Ajavahemikus 23.01. - 06.03.2006 oli töötaja tööleping peatunud, sest ta viibis puhkusel ja haiguslehel. Vastavuses TLS § 54 lg 1 kohaselt ei ole tööandjal töölepingu peatumise ajal kohustust töötajat tööga kindlustada. Hagejal oli võimalus teha 2006 jaanuaris – märtsis töölepingus kokkulepitud tööd. Hageja tööleping nägi ette nii pakkumisinfo kogumise kui ka eelarvetöö tegemise. Seega oli hagejal töölepingulisi kohustusi mõlemas mainitud töölõigus ja talle maksti kostja poolt kokkulepitud palka 15 882 krooni kuus ka sel ajal, mil osaühingul ei olnud välitrassitöid teha. Hageja ametijuhendist nähtub (punktid 3.2.3, 3.2.3, 3.2.5, 3.2.6, 3.2.7), et hageja töökohuste hulka ei kuulunud sugugi mitte üksnes objektijuhtimine. Kostja maksis hagejale lõpparve 24.04.2006, kui lõpetas tema töölepingu TLS § 86 alusel. Tööandja ei leidnud, et ta oleks töötaja töölepingu tingimusi oluliselt rikkunud. Sisuliselt käib alles vaidlus hageja avalduse põhjendatuse üle. Kostja ei ole kinni pidanud hageja tööraamatut. Peale tööauto üleandmist 31.03.2006 on hageja kostjat eiranud. Hageja ei ole oma tööraamatut kostjalt nõudnud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et sai tööraamatu väidetava kinnipidamise läbi kahju. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning tunnistas Rein Riismaa ja OÜ Stonia vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel ning mõistis välja OÜ-lt Stonia Rein Riismaa kasuks töölepingu lõpetamise hüvitise 31 764 krooni ja keskmise palga iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest 5891,70 krooni. Kohus jättis rahuldamata keskmise

3(7)

palga nõude tööraamatu kätteandmisega viivitatud päevade eest ja läbi vaatamata nõude lugeda õigustühiseks Rein Riismaale määratud distsiplinaarkaristus. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus nõustus kostjaga, et töövaidluskomisjoni otsus osas, milles jäeti rahuldamata R. Riismaa avaldus distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, on kooskõlas ITLS § 25 lg 1 jõustunud, kuivõrd selles osas ei ole pooled otsust vaidlustanud. Hageja pidanuks oma avalduses põhistama, millistel asjaoludel ta soovib töölepingu lõpetada nimelt TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel. Ainuüksi põhistuse puudumine ei saa olla aluseks avalduse rahuldamata jätmisel. Tööandja oleks pidanud andma töötajale esmalt võimaluse oma avaldust kirjalikult täpsustada ja siis kujundama oma seisukoha. Tööandjal, saanud kõnealuse avalduse töölepingu lõpetamise kohta, oli võimalus lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Tööandja töölepingut töötaja algatusel ei lõpetanud ega lõpetamise alust seaduses sätestatud korras ei vaidlustanud. TLS § 64 kohaselt on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu, lg 2 järgi muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (§ 82). TLS § 70 kohaselt tuleb töölepingu tingimuste muudatus vormistada kirjalikult. Ei saa nõustuda hageja väitega, et kostja muutis ühepoolselt töölepingu tingimusi, sest hageja nõustus täitma ülesandeid, millised ei sisaldunud ametijuhendis ja sai selle eest raha, seega ei saa järeldada, et hageja lisatööga (töölepingu uute tingimustega) tegelikkuses ei nõustunud. Antud juhul tuleb analüüsida tööandja poolt väidetavalt toime pandud lepingurikkumisi peale 09.01.2006, so ajast kui hageja esitas avalduse sooviga jätkata projektijuhi tööd vastavalt töölepingule. Töötaja suhtes tema tööga mittekindlustamine, on käsitletav töölepingu tingimuste olulise rikkumisena ja vabandavaks põhjuseks ei saa lugeda tööseisakuna käsitletavat olukorda, kui selline olukord ei ole põhjustatud töötaja tegevuse tõttu. Kui töötaja soovib sellisel juhul töölt lahkuda TLS § 82 lg 1 alusel, ei ole see vastuolus osundatud seaduse sätte mõttega, sest töötajal puudub töölepingus kokkulepitud ulatuses töö. Eelnevast järeldub, et kuivõrd määramata ajaks sõlmitud tööleping lõppes TLS § 82 lg 1 alusel, pidi tööandja lõpparvega koos töötajale välja maksma ka hüvitise tema kahe kuu keskmise palga ulatuses. Seega kuulub hagejale väljamaksmisele töölepingu lõpetamise hüvitisena 31 764 krooni. Kostja vastuväidete kohaselt hageja ei ole esitanud kostjale soovi saada kätte tööraamat, vastupidine pole millegagi tõendatud. Arvestades asjaolu, et poolte vahel oli vaidlus töölepingu lõpetamise aluse üle, ei saa lugeda hageja tööraamatu asumist kostja valduses tööraamatu kinnipidamiseks TLS § 119 lg 1 tähenduses. Kui hageja pidas õigeks peale etteteatamistähtaega töölt lahkuda, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks hageja ei nõudnud oma tööraamatut viimasel tööpäeval. Kuivõrd millegagi pole tõendatud hageja kahju eeltooduga seoses, puudub alus maksta hagejale tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest 5891,70 krooni. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuivõrd kostja ei maksnud hagejale välja viimasel töötamise päeval välja lõpparvet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista keskmine palk iga viivitatud päeva eest 5891,70 krooni. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, nagu tööandja ei oleks töötaja töölepingu tingimusi oluliselt rikkunud, sest sisuliselt käib alles vaidlus hageja avalduse põhjendatuse üle, mistõttu tööandjal oli kaalukad põhjused lõpparve mittemaksmiseks. Tööandjal puudusid põhjused lõpparve väljamaksmiseks. Vabandatavuse

4(7)

küsimus võiks tulla kõne alla, kui tööandja oleks vaidlustanud töövaidlusorganis töötaja töölepingu lõpetamise aluse. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi jätta täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus hindas ebaõigesti uuritud tõendeid, kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Kui töötaja ei esita tööandjale töölt lahkumise asjaolusid avalduses TLS § 82 alusel, siis ei saa tööandja neid hinnata ja sellise avalduse rahuldamata jätmine on põhjendatud. Töölt lahkumise avalduse mitte põhistamine, on loonud ebanormaalse olukorra, kus töövaidlust lahendavad organid on asunud töötaja avaldust ise sisustama, mis ei ole juriidiliselt korrektne ega lubatav. Töövaidlusorganitel puudub õigus töötaja asemel töölt lahkumise avaldust põhjendada. Väär on töövaidlusorganite poolt pelgalt möönda, et jah, töötaja peab oma avaldust tööandjale põhistama TLS § 82 alusel lahkumisel, aga kui ta seda ei tee, siis ei ole see piisav põhjus avalduse rahuldamata jätmiseks. Töötaja on küll nõrgem pool töösuhtes, kuid see ei tähenda, et tal ei olegi kohustusi. Kostja ei ole muutnud hageja töötasustamise aluseid ega töörežiimi. Õige ei ole kohtu järeldus, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja alates 2006 jaanuarist suutnud kindlustada hagejat kokkulepitud tööga tellimuste puudumise tõttu. Ajavahemikul 23.01. 06.03.2006 puudus kostjal selline kohustus, sest hageja tööleping oli peatunud tema puhkuse ja haiguse ajaks. Korrektne on arutleda tööga kindlustamist 9 tööpäeval jaanuaris (09.01. – 23.01.2006) ja 14 tööpäeval märtsis (06.03. – 24.03.2006). R. Riismaa ise kinnitab oma avalduses töövaidluskomisjonile, et sarnaselt jaanuarikuuga oli ka märtsikuu jooksul OÜ-s Stonia projektijuhina tal võimalik tegeleda lepingujärgsetest töökohustusest ainult pakkumisinfo hankimisega. Järelikult oli hagejal võimalus teha 2006 jaanuaris ja märtsis töölepingus kokkulepitud tööd nagu ta ise kinnitab. Vaidlus pakkumisinfo kogumisest kui müügitööst, ei ole seega asjakohane. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja seisukoha sellest, et see oligi väga oluline töölõik jaanuaris – märtsis, kuivõrd klimaatilistel põhjustel ei ole välitrasside ehitamine talvel otstarbekas ega alati võimalik. OÜ Stonia tegi 2006 alguses ka ehitustöid, mida hageja on kinnitanud. Hageja väide, et ta ei saa vastutada põhipuhkusel viibimise ajal ehitustööde koordineerimise eest, on õige, aga see ei muuda olematuks faktilist asjaolu, et kostja juures oli 2006 alguses projektijuhi töölepingus kokkulepitud tööd. Hageja väited seoses töö vähesusega, mis olevat tingitud ettevõtte tegevjuhi puudumisest 2006 lõpust, tuleks jätta tähelepanuta. Selline olukord oli tingitud hageja enda käitumisest, sest ta keeldus jaanuari alguses poolte vahel läbiräägitud ettevõtte juhi ametikohast, jäädes ootamatult puhkusele, mis asetas OÜ Stonia väga keerulisse olukorda. Maakohus on seisukohal, et töötaja suhtes tema tööga mittekindlustamine, on käsitletav töölepingu tingimuste olulise rikkumisena ja vabandavaks põhjuseks ei saa lugeda tööseisakuna käsitletavat olukorda, kui selline olukord ei ole põhjustatud töötaja tegevuse tõttu. Kohus leidis, et töötaja sellisel juhul töölt lahkumise soov TLS § 82 lg 1 alusel ei ole vastuolus osundatud seaduse sätte mõttega, sest töötajal puudub töölepingus kokkulepitud ulatuses töö. Kostja kohtu arusaamaga ei nõustu, sest tööseisaku olukorras on töötajal seadusest tulenevalt erinevad valikuvõimalused. TLS § 66 lg 2 kohaselt on tööseisaku olukorras tööandjal õigus ühepoolselt töötaja ajutiselt üle viia teisele tööle. Kui töötaja sellega ei nõustu, võiks nõustuda kohtu seisukohaga, et tal oleks võimalik esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel.

5(7)

Maakohtu arusaam, et kui töötaja nõustub tegema teist tööd ja saab selle eest seaduses sätestatud palka, siis on tal samas õigus lahkuda TLS § 82 alusel, ei ole nii üheselt töötaja kasuks tõlgendatav. Kostja hagejat teisele tööle üle ei viinud, sest hagejal oli võimalik teha ka lepingujärgset tööd. Hageja ise nõustus märtsis 2006 koostama mõnede objektide eelarveid, kostja tagas talle projektijuhi lepingujärgse palga 15 882 krooni kuus. Maakohus leidis, et tööandjal puudusid põhjused lõpparve mitte väljamaksmiseks. Vabandatavuse küsimus võiks tulla kõne alla, kui tööandja oleks vaidlustanud töövaidlusorganis töötaja töölepingu lõpetamise aluse. Kohus on tuvastanud: hageja 24.03.2006 töölepingu lõpetamise avaldus ei sisaldanud põhjendust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel; kohus ei nõustu töötaja põhistusega, et tööandja on ühepoolselt muutnud tema töölepingu tingimusi; kindlasti ei ole kostja rikkunud TLS § 64 sätteid; vaidlus selle üle, mis antud juhul üldse on töölepingu lõpetamise põhjuseks käib poolte vahel varsti juba teist aastat. Eelnevat arvestades on põhjendatud ja arvestatav kostja argument, et tal olid kaalukad põhjused töötaja avalduse mitterahuldamiseks ja seega lõpparve mitte väljamaksmiseks 31.03.2006. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.12.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Kaebuses leiab kostja, et maakohus rahuldas hagi põhjendamatult, kuna hageja 24.03.2006 avaldusest ei nähtu, milliseid töölepingu tingimusi tööandja rikkus ning ainuüksi see asjaolu välistab hagi rahuldamise. Kostja selline seisukoht ei ole õige. TLS § 82 ei sätesta nõudeid, millises vormis ja milliseid asjaolusid peab sisaldama töötaja avaldus tööandjale, milles töötaja teatab töölepingu lõpetamisest nimetatud sätte alusel. Maakohus leidis õigesti, et tööandjale peavad olema teatavaks tehtud, milliseid töötingimusi on tööandja rikkunud ja et antud asjas olid kostjale need asjaolud teada. Seda on tööandja esindaja kinnitanud juba töövaidluskomisjonile (töövaidluskomisjoni toimik lk 97-98). Samadele asjaoludele viitab ka töötaja 09.01.2006 avaldus tööandjale, milles töötaja palub taastada endised töötingimused (t.l.30). Sama nähtub ka poolte kirjavahetusest (töövaidluskomisjoni toimik lk 57-58). Seega ei ole maakohus sisustanud töötaja 24.03. 2006 avaldust nagu märgitakse kaebuses, vaid töötaja oli teinud tööandjale teatavaks juba oluliselt varem, et tööandja rikub lisaülesannete andmisega töölepingut. Vähest töökoormust, st faktilist tööseisakut 2006 jaanuaris ei eita ka tööandja (töövaidluskomisjoni toimik tl 98). 30.03.2006 toimusid veel töötaja ja tööandja vahel läbirääkimised töötingimuste üle. Seda on kinnitanud ka tööandja. Seega leidis maakohus põhjendatult, et tööandjale olid teada need asjaolud, mida töötaja pidas töölepingu rikkumiseks, kuigi neid polnud sõnaselgelt väljendatud esitatud avalduses. Töölepingu sätetega pole kuidagi kooskõlas apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt vähese töökoormuse 2006 jaanuaris tingis töötaja enda käitumine, kuna ta arusaamatutel põhjustel keeldus ettevõtte juhi kohast. Töötajal puudub kohustus vastu võtta ettevõtte juhi kohta, kui ta seda ei soovi. Ja see asjaolu ei vabasta kuidagi tööandjat kohustusest töötajale ka sel perioodil anda töölepingus kokku lepitud tööd. Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka töötaja nõude lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudes. Tööandja ise teadlikult ei rahuldanud töötaja avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel seoses töötingimuste olulise rikkumisega. TLS § 83 lg 1 kohaselt võib töötaja töölt lahkuda etteteatamistähtaja möödumisel ning tööandja on kohustatud talle andma tööraamatu ja lõpparve. Kuna tööandja ei lõpetanud töötajaga

6(7)

töölepingut TLS § 82 lg 1 alusel ja ei maksnud välja lõpparvet, siis tööandaja sellist seadusevastast käitumist ei saa lugeda vabandatavaks nagu märgitakse kaebuses. Maakohus on õigesti välja mõistnud töötaja kasuks hüvitise TLS § 119 lg 2 alusel. Seadusega kooskõlas ei ole apellandi seisukoht, mille kohaselt on lõpparve väljamaksmisega viivitamine vabandatav, kuna poolte vahel oli vaidlus hageja avalduse põhjendatuse üle. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et hageja oli tööandjale teatavaks teinud, milliseid töötingimusi tööandja rikkus. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja OÜ Stonia kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.